Trenninädal 23.-29. oktoober 2017

nädal

Viimane nädal möödus Saaremaa kolme päeva jooksust taastumise tähe all. Puhkasin, rullisin ja üritasin jalgu vaikselt käima saada. Kui esmaspäeval oli hinges veel väike kurbustunne, et spordilaagri režiimist jälle argipäeva tagasi pidi tulema, saabus teisipäeval selline kõikehõlmav väsimus, et trennile ei tahtnud mõeldagi.

Kolmapäevaks oli liikumisvajadus aga tagasi ning läksin prooviks jalgu sörkima meelitama. Alustasin väga-väga vaikselt, esimesed kilomeetrid möödusid pidevate kõnnipausidega ning olin valvel, ega kuskil mõnda vigastust tunda pole. Kokku kulgesin 5,3km ajaga 40:22, tempo 7:40 ning pulss 117. Välja kukkus mõnus värskendav ja lõdvestav tiir, mis sattus täpselt viimasele lume- ja lögavabale päevale.

Neljapäeval taas puhkasin ja reedel sattusin pooljuhuslikult üle pika aja jälle pumpa. Viimase kahe kuu jooksul oli see rekordiline kolmas kord, seega hoidsin raskustega tagasi, aga parajalt oimetuks võttis see sellest hoolimata. Tunda andsid ka eelneval päeval kätekõverduste äpi järgi tehtud miljon kätekõverdust, mille peale need tunnis enam kuidagi sirgetel jalgadel tulla ei tahtnud.

Laupäeval pidin alles pealelõunal kooli minema ja panime Jaanusega juba paar päeva varem paika, et teeme hommikul väikse jooksumatka. Õigeks päevaks oli vaim küll valmis, aga keha enam kui skeptiline igasuguse sihipärase sportliku liikumise osas. Eelmise päeva pump andis igal pool tunda, aga kinnitasin endale, et pumbalihased pole jooksulihased ning rullisin ennast omaette ägisedes jälle igalt poolt läbi. Sörkisime soojenduseks bussi peale, jõime teisel pool linna Statoilis kohvi ja hakkasime ettevaatlikult koju tagasi tulema. Kõnni-jooksu süsteem settis pärast väikest katsetamist kahele minutile kõnnile ja kaheksale minutile jooksule, sest 5+5 tundus liiga uimane. Enesetunne oli juba liikuma saanuna üllatavalt hea, aga kuskil 1-2km enne lõppu tuli tunne, et nüüd juba aitab kah. Kokku läbisime 11km ajaga 01:17:33, tempoga 7:02min/km ning pulsiga 132. Pärast oli kohe hoopis teine tunne koolis ka istuda, aga kui eelpool mainitud kätekõverduste äpp õhtul meenutas, et “it’s time to do a 100 pushups“, panin selle heaga kinni tagasi.

Pühapäev möödus jälle täieliku väsimuse tähe all ning andsin kehale ka mõnuga puhkust. Kokkuvõttes kukkus eelnevate vintsutuste kohta üllatavaltki sportlik nädal välja ja aktiivne jalataastamine tundub täitsa toimivat. Kuna nüüd on kõik selle aasta jooksuüritused purgis, hakkas aju silmapilk järgmise aasta plaane genereerima. Vaikselt kisub mõte Riia maratoni suunas, sest see on Tartust vaadates vaat et soodsaim variant kevade poole kuskil melurohkes kohas joosta. Loodetavasti saan selle aja peale ka jalad jälle koostööd tegema.

Remember... you don't have to run... you get to run!

Saaremaa kolme päeva jooks 2017

Saaremaa kolme päeva jooksul olen ma ammu osaleda tahtnud, sest ma käin Saaremaal muidu päris sageli, aga alati on just sel ajal midagi juba ees olnud. Tänavu registreerusin varakult ära ja meelitasin Jaanuse ka kaasa. Samuti oli ette teada, et sõpru-tuttavaid on rajal veel, seega tundus hea viis jooksuhooajale ilus punkt panna. Natuke tekitas jalgade olukord küll kõhklusi, sest olin pärast Tartu 10 km jooksu jälle mitu päeva nagu puukarkudel ja kartsin, et ei pea kolm päeva järjest jooksmist küll praegu vastu.

Kui nädala alguses lubas jooksupäevadeks veel igasugust jama – vihmast lörtsini, siis lõpuks õnnistas ilmataat minu esimest kolme päeva jooksu nii ideaalse ilmaga, et midagi paremat poleks soovida osanud. Päike, mahe tuul ja 10 kraadi ringis temperatuur tegid hinge rõõmsaks ning jalad kergeks. Emotsioonid oleks kindlasti hoopis teised, kui oleks pidanud külma külgsuunalise vihma ja tormituultega võitlema, mis merelinnades tavaliselt oktoobrist aprillini ilmarindel valitseb.

1. päev – 10 km

Leppisime Jaanusega taktika osas kokku, et esimesel päeval jookseme eraldi kuidas torust tuleb ja teised päevad rahulikult koos. Minu peamine lootus oli lõpetada Tartu 10 km ajast kiiremini, aga samas parema enesetundega. Tegime isegi päris hoolikalt sooja ning juba oligi aeg õhtupäikeses stardikordiori astuda. Riietest läksid loosi pikad retuusid ning t-särgi ja tagantjärele oli valik täppi. Pika sõidu peale polnud jooksumott just laes.

Esimesel kilomeetril nägin vaid vilksamisi Jaanuse selga ees kadumas ja sattusin rahvaga koos ka ise (liiga) kiiresti uhama. Rada tegi Kuressaare aedlinna vahel väikse tiiru ning suundus siis Roomassaare poolsetele kergliiklusteedele. Erilise elamusena sattusin kilomeetriteks heitlema ühe jooksjaga, kes saarlasest tuttava poolt hiljem mingi kohaliku Erkki Hüvana tuvastati. Ühelt maalt sain aru, et ta mind isiklikult sihikule on võtnud ja mitte mingil juhul mind endast ette ei taha lasta. Selle tulemusena punnitas ta minust pidevalt ette joosta, astus otse ette ja tõmbas siis tempo jälle maha.

Esiteks arvasin, et see on mingi maskuliinse kõvatamise teema, aga kui teised naised temas taolist möödapaneku vajadust ei tekitanud, siis sattusin päris kimbatusse. Nimelt oli ta valmis vere ninast pritsides mul päris pikalt sabas rippuma ja ma ei tahtnud ennast selle pärast katki ka kiirendada. Teisalt oli tema jalus koperdamine nii tüütu, et… noh, teate küll, mina ja jalus olevad inimesed. 😀 Pildiotsingu cersei gif tulemus Kuskil 6.-7. kilomeetri paiku õnnestus mul oma takjast aeglaselt aga kindlalt siiski eest ära kiirendada ja kuna mul oli pulss selle aja peale juba päris kõrgel, mõtlesin, et mis siin enam tagasi hoida. Kilomeetriajad näitasid, et lisaks Tartu aja parandamisele on mul lootust isegi oma mitteametlik rekord (53:17) ametlikuks vormistada. Viimase proovikivina tuli Roomassaare sadamast tagasi pöörates vastu üllatavalt kõva tuul, millest ennast lihtsalt läbi pressisin. Üritasin viimased kilomeetrid püüda ühte pikalt minu ees püsinud kutti, kes küll samm-sammult lõpuks eest ära tundus kaduvat.

KPJ-1639
Foto: Allan Mehik

Kuna kaotada polnud enam midagi (peale inimväärse enesetunde järgmistel päevadel), vajutasin gaasi juurde ja tulin üle finišijoone ajaga 52:47. Kokku 10,01km, (neto)aeg 52:47, tempo 5:16min/km, pulss 168. Enesetunne oli terve jooksu Tartust kordades parem, rada meeldis väga-väga ning pärast väikest hingetõmmet tundus järgmisteks päevadeks ka veel vabalt jaksu järel olevat. 

 

2. päev – 16,195 km

Teise päeva hommikul olid jalad alustuseks ikka väga kanged ja reiesügavuses oli taas tuim valu. Eelmisel õhtul käisin küll saunas ning rullisin, aga päris imet see teinud polnud. Laksasin siis teise doosi kiir-taastusravi peale – pärast hommikusööki rullisin kergelt reisi ning käisime väiksel kõnnitiirul päikest ja merd nautimas. Isegi selle väikse rullimise peale oli tunda, et pinge on vähemaks jäänud. Tagasi tulles läksin istusin värskapudeliga 10 minutit saunas, loopisin kibutäie vett kerisele ning läksin siis tuppa tagasi, kus rullisin jalad põhjalikult otsast lõpuni läbi.

KPJ-3180
Foto: Allan Mehik

Laupäevane jooks toimus Sõrve säärel stardiga Iide külast. Kuna jalad olid kehvad, olin täiesti valmis selleks, et löntsin rada läbi 7min/km tempos ja teen veel kõnnipause ka vahele. Kuna hommik tundus maru külm, panin lõpuks selga pikkade käistega pluusi, kaela buffi ning kätte kindad. Nagu ikka, olid külmahirmul lõpuks suured silmad ja juba esimesel kilomeetril toppisin kindad kuskile riiete vahele ja higistasin buffi all päris korralikult. Esimene kilomeeter läks üldises tuhinas taas liiga kiirelt (5:52), aga hõikasin Jaanusele järgi, et tõmbame tempo maha. Lõpuks settisime tiksuma tempos ca 6:10-6:20min/km. Teisel kilomeetril jooksis meile üks mu sõbranna järgi, kes samuti oli ennustanud pigem aeglast jooksu ja jäimegi kolmekesi jutustades edasi rühkima.

Kilomeetrid läksid küla- ja rannateedel lausa lennates ning ümbrus meenutas pidevalt Kihnu Männäkäbä maratoni. Tempo püsis ühtlane, jalg hea, pulss samuti mõistlik. Kuna mere ääres puhus pidev vastutuul, hakkas see 10. kilomeetri kandis lõpuks väsitama. Samuti oli seal pikk lauge tõus. Õnneks oli 11. kilomeetri kandis teine joogipunkt, kust haarasin kindluse mõttes kaks topsi energiajooki ning rada pööras metsavaheteedele, kus tuul ka armu andis. Viimastel kilomeetritel ei jõudnud me ise ka ära imestada, et 16-kilomeetrine jooks teisel võistluspäeval nii kergelt läks. Vaim oli valmis, et just teine päev eriti raske on.

KPJ-3701
Foto: Allan Mehik

Tegime veel kerge lõpuspurdi ning aeg läks lukku 1:40:45, distants kella järgi 16,32km, tempo 6:11min/km, pulss 153. Tõusumeetreid näitas Polar kummalisel kombel suisa 125.

3. päev – 16 km

Kui esimesel päeval kartsin, et ei oska aja peale jooksu järgmiste päevadega tasakaalus hoida ja teise päeva osas pelgasin, kuidas jalad vastu peavad, siis kolmandal päeval valitses juba selline “lööme selle ürituse purki” meeleolu. Nii eelneval õhtul kui pühapäeva hommikul tegin taas oma lihashooldusrutiini – jalutus, saun, rull, venitamine. Eriti hea üllatusena olid jalad juba hommikul ärgates kõvasti paremas seisus, kui teise päeva hommikul ning veerand tundi enne starti oligi aeg südalinna sörkida. Targu jätsin seekord kindad ja buffi koju ning hoolimata hommikul valitsenud talveilmast polnud riideid puudu ega ülearu.

KPJ-6845
Foto: Allan Mehik

Jaanus läks too päev siiski kiiremale jooksule, aga võtsime taas Annikaga paari, kellega eelmisel päeval jooks hästi klappis. Ilm oli taas imeline, ootasin juba ette Kuressaare ümbruse kaunimaid radu ning eesmärgiks oli hea enesetundega lõpuni chillida. Esimene kilomeeter läks jälle liiga kiiresti ja esimesed 3-4 kilomeetrit möödusid õige rütmi kättesaamise tähe all, sest ühtepidi läks pulss kergemini üles, teisalt lootsime tempot eelmise päeva omast mitte väga alla lasta. Vahepeal läks rada väga kitsaks ja metsaseks ära, mis tekitas tropi ning tõi tempo alla (5. km aeg 6:27), aga üldiselt oli ruumi parasjagu.

6. kilomeetril enne esimest joogipunkti võtsime sisse High5 kofeiinigeelid, mida ma varem proovinud polnud. Geel oli suhteliselt vedel ja mitte väga lääge – julgeks teine kordki kasutada. Õnneks toimis see ka sihtotstarbeliselt, sest kui golfiväljakute vahelised kitserajad läbi said ja pool distantsi juba selja taga, oli meil energia endiselt laes. Nägime mereäärsele edasi-tagasi lõigule pöörates veel viimasel hetkel südalinna poole jooksvat Jaanust ning saime sellest nii hoogu juurde, et 10. kilomeeter läks lukku suisa 5:57min/km tempos. Annika juba küsis, kas hoiame tempot vaos, või laseme tunde järgi edasi, aga kuna 6km oli veel minna, siis kartsime end kinni joosta.

Meile mõlemale oli tegemist esimese kolme päeva jooksuga, aga Annika jooksis eelmine aasta pühapäevast 16km rahvajooksu veidi alla 1:40 ajaga. Tasus tal vaid pärast 12. km joogipunkti mainida, et päris lahe oleks kolmandal jooksupäeval tagatipuks eelmise aasta rekord üle lüüa. Kiire pilk kellale kinnitas, et kui jõuaksime tempo alla 6min/km tuua, oleks see täiesti tehtav. Seepeale lasime jala täiesti gaasile sirgu ja alustasime oma 4-kilomeetrist lõpuspurti, mida võib kokku võtta sõnadega – puhas jooksurõõm. Taganjärele mäletan vaid virr-varri vaadetest lossiõuele, titerannale ning rahulikule aedlinnale. Pikkade hüpetega lendasime üle munakivide, lossipargi küngaste ja kurvide. Kilomeetrid 13-16 läksid lukku aegadega 5:59, 5:38, 5:35 ja lõppu suisa 5:27.

Viimasel sirgel mööda Lossi tänavat nägime juba tuttavaid nägusid ning tehtud see jooks oligi – aeg 1:36:13, 16,08km, tempo 5:59 ja pulss 156. Ületasime viimasel hetkel tekkinud plaani kolme minutiga. 😀 Kolme päeva koondaeg tuli 04:09:45. Meenusid vanad head ajad, kui jõudsin muudkui joosta-joosta-joosta ning jõudu jäi veel ülegi. Ma ei jõudnud ära imestada, kuidas kolmandal jooksupäeval oli 16km distantsi lõpus tunne, et vabalt jookseks muudkui edasi. Uskumatu! Terve tagasitee Tartusse möödus parimas runner’s high’s ja mingit erilist väsimust ei tekkinud õhtu lõpuni.

Kokkuvõttes saate isegi aru, et jäin üritusega väga-väga rahule! Korralduse tase oli super, mida nii pika ajalooga võistluse puhul ka loota võis. Ajakava, rajad jmt oli kenasti paigas, rahvast oli piisavalt, et kogu aeg seltskonnas joosta, aga keegi väga ette ei jääks. Samuti olid tasemel rajal ja finišis jagatav kraam – nt anti finišis korralikku mineraalvett ning energialaksuks iga päev mõnusaid pähkli-puuviljasegusid. Kolme päeva lõpuks saadud medal ja kruus olid nii nunnud, et kruusi võtsin erinevalt paljudest muudest promokruusidest ka kohe kasutusele. Ainus takistus järgmise aasta osalusele võib olla vist see, et paremaks ei saa ilm ega elamus küll minna. Ja peolt tuleb teadagi siis ära minna, kui seal veel lõbus on. 😀

REISIPOSTITUS: Bali

Seotud kujutis

  • Millal? 19.09.-04.10.2017
  • Tegelikult kohal: 20.09-03.10.2017 (s.o 13 ööd)
  • Ajavahe Eestiga: 5 tundi ees
  • Kohalik raha: Indoneesia ruupia, 1€ = ca 16 000 IDR
  • Marsruut: Kuta – Nusa Lembongan – Ubud – Uluwatu. Kokku pesitsesime neljas erinevas piirkonnas – igal pool 3-4 ööd, mis oli täpselt piisav aeg, et hakkaks juba igapäevane rutiin tekkima.

img_20170927_112931_245992102293.jpg

Olen Bali reisimuljete kokkuvõtmisel parajas kimbatuses olnud, sest ehkki reisiga jäin väga rahule, on mul tagantjärele väga raske öelda, mis Balist just Bali teeb. Seal ei olnud rabavat sotsiaalrealismi ega eriliselt hingematvaid loodusväärtusi. See oli reisimiseks mugav, aga mitte iiveldamaajavalt turistikas koht. Inimesed olid ülisõbralikud, ent minu sisemine küünik oli pidevalt valvel, kas toreda vestluse lõpuks tuleb ka mõni ekskursiooni- või massaažipakkumine (sageli tuli). Samas ei olnud ka tunnet, et sul pidevalt nahka üle kõrvade tahetakse tõmmata.

img_20170924_1130411312702734.jpg
Hiinlaste uputus mingi vaatamisväärse augu juures

Kui mul lõpuks ainuüksi Bali reisipostituse mustandi nägemine stressi hakkas tekitama, sain aru, et minus puudub kirglik igapäevakroonik, kes viitsiks edasi anda täpseid juhiseid mõnes maailma nurgas orienteerumiseks (välja arvatud toit – sellest ma võin küll detailset kroonikat pidada). Selleks on tänapäeval google leiutatud. Üritan lihtsalt kirja panna selle reisi peamised ahhaa-momendid, elamused ning valukohad suvalises järjekorras, täpsusele mittepretendeerivas vormis valge priviligeeritud eurooplase vaatenurgast.

  1. Dat kliima! Ja dat vulkaan! 😀 Positiivse üllatuse pakkus sealne kliima, kus ööpäevaringselt oli õues eriliselt meeldiv toatemperatuur – pärast päikeseloojangut oli lausa tunne nagu õhku ihu ümber polekski. Igasugused seinad või isegi laed olid nii söögi- kui majutuskohtadel sageli tinglikud. Kui Eestis on kogu eluviis üks pidev kliima trotsimine, siis seal polnudki vaja toa ning õue vahel vaja mingit piiri tõmmata.
    Ülitore oli kaks nädalat jutti ilmateadet mitte vaadata, sest said alati kindel olla, et homme on hea päev. Selle asemel saime terve reisi hoopis vulkaaniennustust jälgida, sest meie stardipäeval hakkas Bali suurim vulkaan mürgeldama ja vähemalt esimesel nädalal ennustati pidevalt viivitamatut purset (mis kahe nädalaga küll oma uudsuse kaotas, aga tagasilennu osas siiski pinget üleval hoidis).
  2. img_20171003_094311_584622415805.jpg

    Hakkasin veidi ookeani kartma. Ja surfamist. Ma olen elu jooksul varem ka ookeani ääres käinud, aga just Bali surfilainetes sain kätte kõvemad laksud reaalsuskontrolli, milline jõud sellel kutsuvalt sinaval veel tegelikult olla võib. Esimest korda laenutasime surfilauda Kutal, kus ma selle mingi eelõpetuseta tarmukalt kaenlasse haarasin ja otse lainetesse marssisin, mis varem ujudes täitsa jõukohased tundusid.
    Kepsutasin oma süütu naiivse piiga-läänemerelainetes-pärnumaaranda olekuga valgesse vahtu ja… sain kohe surfilauaga megalaksu vastu pead ning põhjaliku gravitatsioonivaba tsentrifuugielamuse 1000 pööret/minutis. Olin vaevu veepinnale tagasi jõudnud (rohkem juhuse kui ujumisoskuse nime kannatava sihiliku tegevuse toel), kui sain paar järellaksu veel kirja. Ja muidugi laud ees ning laine järel. Vohh, glamuurne. Pisaraid neelates läksin palmi alla tagasi haavu lakkuma ning otsustasin alustuseks rohkem mitte proovida. Ja seal oli tegemist veel üsna malbe rannaga, sest paljudes kohtades olid lained nii kõvad, et vana profiujuja Jaanus peaaegu ei pääsenudki kaldale tagasi ning mina (kes ma varem arvasin, et ikka ujuda oskan) ei hakanud üritamagi.

  3. Hakkasin meduuse kartma. Pärast pesumasinaseiklusi surfilauaga tekkisid mu jalale paar punast laiku, millele ma esiteks tähelepanugi ei osanud pöörata. Päevade jooksul võtsid need hoopis selgemad piirid ning tumedama tooni ja selgelt oli näha, et sain kuskil Kuta veepööristes ka korraliku meduusiga pihta. Lihtsalt ellujäämise eest võideldes ei märganud ma sellele pisiasjale tähelepanugi pöörata. Seetõttu kaunistavad minu paremat reit ja käsivart lisaks lõunamaa päevitusele ka pikad kombitsatõmbed, mis vahepeal nii villis ja mädanevad olid, et isegi kohalikud tädid õudusega küsisid: “what happened to your leg??!” Noh… mul ikka juhtub.

  4. img_20170921_200124_94197139669.jpg

    Luksus on vahepeal päris mõnna. Peamine vahe Bali elukalliduse ja mõnes lähemas paigas puhkamise kalliduse vahel oligi see, et seal sai endale üsna tühise hinnavahe eest lubada ikka üliluksuslikku keskkonda, mis näiteks Euroopas maksaks terve varanduse. Näiteks sattusime Kutal, mis üldiselt oli selline turistilõksust austraalia ossiparadiis, nii glamuursesse (loe: instagrammable) katusebaari, kuhu ma muidu jalgagi ei tihkaks tõsta.
    img_20170925_221206_521868108262.jpgÕlu maksis seal vaid veidi vähem kui all rannas, aga samal ajal oli meie käsutuses vaat et privaatne basseinikeskus mahedas õhtutuulekeses koos rätikute, duššide, merevaate ning trobikonna ülisõbraliku personaliga. Päris päikeseloojangu hetkeks ilmus sinna ka paar teist seltskonda, aga muidu olime seal ainult kahekesi. Lõpuks saimegi aru, et parimate vaadete nautimiseks ei pea tingimata omale mingit ulmehotelli broneerima, vaid tasub lihtsalt mõnda rannaklubisse sisse astuda, tellida jääkohv/kokteil/õlu ja võidki basseini ääres rahus raamatut lugeda ning jälle uues kohas elu nautida.

  5. img_20170929_1720441294773359.jpg
    Üks meie odavam elamine

    Meie Ubudi elamine, mis väärib eraldi peatükki. Ma ei saa öelda, et ka meie ülejäänud ööbimiskohad erilised säästuurkad oleks olnud, sest tingimusteks olid kindlasti asukoht, konditsioneer ning bassein. Sellele vastavad öömajad maksid meil 15-25 eurot/öö ja hinnas oli alati päris mahlakas hommikune omlett koos erinevate lisanditega.
    Ubudi valisime aga veidi luksuslikuma elamise, mille leidsime AirBnB’st ning mis asus kärarikkaks turistilõksuks osutunud linnast õnneks veidi põhja pool džunglis. Maksime öö eest 39 eurot, mille sees oli luksuslik hommikusöök, regulaarne autoühendus linnasüdamega, isiklik roller, pealelõunal serveeriti soovi korral kohvi/teed ning kohalikke maiustusi jne. Nagu vau. Me ei suutnud saabumisest saadik oma õnne uskuda ja õhkasime vist iga poole tunni tagant tänutundest kuni viimase hommikuni välja.
    Kogu kompleks koosnes umbes kuuest väiksest eraldi minivillast, mis asusid koos basseiniga ideaalselt haljastatud hoovis keset riisipõlde ning metsi. Ehkki teised majakesed olid samuti inimesi täis, oli meil kogu aeg nii palju privaatsust, et ma ei pidanud paljuks isegi hommikul terrassil joogat teha. Olenevalt kellaajast rõkkas õhk kas kukkede kiremisest või tsikaadide siristamisest, päeval krabistasid nahkhiired katuse vahel ja öösel pikeerisid basseini kohal ning õhtuti tatsas meie luksusliku vannitoa seinal üks muheda ilmega geko. Juba igaõhtune kojusõit riisiväljade vahel oli tõeline elamus, sest tundsid ennast normaalse kohalikuna, kes linnast koju maale sõidab.

    photogrid_15075524450611526544416.jpg
    Tegal Tis Villa Ubudis
  6. Rollerisõit kui usalduse proov. Tegime mõned rolleritiirud juba Kuta vahel, kus esimese hooga tundus, et siin saarel küll pole võimalik rolleriga kuskile sõita. Liikusime tunni aja närvipinge peale edasi nii lühikese maa, et rannikult kiigates tundus lihtsam moodus ratas käekõrval mööda randa tagasi minna. Õnneks oli mujal liiklus siiski kõvasti hõredam ja loogilisem ning käisime pea igale poole rolleriga.
    img_20170923_131136_549338489434.jpgKui esialgu klammerdusin küünte-hammastega Jaanuse külge ja kippusin pööretel pigem n-ö vastu kallutama, loksusin juba paari päeva harjutamise järel taga nagu kaltsunukk, üks käsi moe pärast pakiraamil ja teise käega lugesin mobiilist kaarti või tegin selfisid. Sest noh, mida mul seal üldse kontrollida oli. 😀 Pidin lihtsalt lootma, et Jaanusel ka millegi nimel elada on.
    Peamise sõidukooli saime kohe Kihnut meenutanud Lembongani väikesaarel, kus hotelli perenaine kiivri küsimise peale südamest naerma purskas ning meile lihtsalt võtmed pihku viskas. Vaadates kuidas kohalikud igas vanuses terve pere ja/või loomadega rolleri seljas kõõlusid, oli see oskus neil ilmselgelt juba emapiimaga veres.

  7. Bodyboarding. Kui esimene halb kogemus surfilauaga mälus tuhmuma hakkas ning oimukohal kõrgunud muhust oli järel vaid katsumisel tuntav valus koht, söandasin taas kohalikke veespordivõlusid proovima minna. Seekord katsetasin Uluwatu kandis Dream Beachil bodyboardi, millele püsti tõusma ei peagi ning laud on ka pehmem, kergem ja teravate otsteta, millega oleks oht ennast kogemata surnuks pussitada. Kui esimesest kaldalainest läbi said, oli sellega juba megamugav suurtel lainetel ringi manööverdada ja rahus vaadata, kas mõnda neist ka püüdma minna või loksudagi kõhuli vees nagu päikesepiste saanud hüljes.
    Muidugi õnnestus mul ühe korra ka bodyboardiga kaldalaines pesumasina elamus taas läbi teha, mille järel veel paar päeva iga suvalise kummardumise peale ninast soolavett välja hakkas voolama. Ei tea, kas asi oli juba tuimaks pekstud peas või üllatusmomendi puudumises, aga mingit halba varju see kogu elamusele ei vajutanudki. Kaotasin küll patsikummi ning väärikuse, aga vähemalt jäid ujumisriided alles. Win.
    img_20170930_175623_4451544998269.jpg

  8. (Hipsteri)toit. Olen ajapikku aru saanud, et ma olen ikka kergelt foodie. Ja Balil on enamast üsna vabalt saadaval terve vikerkaar puuviljasalateid, ööpäevaringseid hommikusöögieineid, eksootilisi vilju ning külluslikke kausitäisi super-food’e. Kas ma pean üldse midagi lisama? photogrid_1507552839029321295923.jpg

  9. Bali koerad. Terve mu mobiil on täis kõikvõimalikke koerapilte, sest neid oli kõikjal nii palju. Enamasti polnud ka aru saada, kas koeral on mingi omanik, sest peaaegu kõigil oli mõni paelariba ümber kaela pandud. Nad jalutasid, lamasid ja toimetasid kõikjal, mängisid omavahel rannas ning kaevasid sinnasamasse õhtul ka oma magamisaseme. Neist osade puhul oli aru saada, et kohalikud neid ainult oma ärile tähelepanu tõmbamiseks kasutasid, aga enamasti tundus, et koeri seal siiralt hoiti ja armastati. Seda oli näha ka nende iseloomust, sest ühtegi kurja koera me seal ei kohanud – hoopis vastupidi.
    Näiteks läksime saare põhjaossa Mount Baturi vulkaani juurde matkama ning parklast ühines meiega üks valge emane koer. Rõõmsalt silkas ta praepannina kuumaval nõlval üles mäkke ja peitis end igal võimalusel rohu sisse varju puhkele, et piisava maa tagant meile jälle järgi süstida. Oli selgelt näha, et see koer on vastupidav, tark ning oskab ennast hoida. Ja samas piisavalt uudishimulik, et suvaliste inimestega ringi tatsata. Pakkusime talle teel ka vett, mida ta eriti palju ei soovinudki. Tagasi mäejalamile jõudes pakutud jäätise sõi ta küll rõõmsalt ära.
    img_20170928_170323_438500090121.jpg
    Googeldades selgus, et Bali koera näol on tegemist ühe maailma vanima ja puhtama koeratõuga, kes küll ametliku tõuna veel tunnustatud pole. Samas paljastas googeldamine ka Bali loomapidamise pahupoole, millest siin pikemalt rääkida ei tahaks. Täpsemalt saab Bali koerast ja sealsete loomasõprade muredest ning rõõmudest lugeda Bali Animal Welfare Association’i lehel. Tegin neile saarel oleku ajal ka annetuse, sest seoses vulkaaniohuga oli (ja on praegugi) vabatahtlikel eriline koormus peal, et päästa evakuatsioonitsooni maha jäänud koeri. Hea teada, et keegi sealse loomapidamiskultuuriga samm-sammu haaval siiski tegeleb.

Mammutpostituse lõpetuseks veel mõned suvalised klõpsud: 

img_20170923_16463014739442.jpg

Ootasime Lembongani laeva ja kõrval toimus mingi palverituaal

img_20170925_1032111839882167.jpg

Mushroom Bay Lembonganil 100m kaugusel meie hotellist

img_20171012_1152222089369003.jpg

Päikeseloojang Kuta’l. Kuna õhtuti paljastas mõõn laia riba kõva märga liiva, käisid inimesed just õhtujaheduses jooksmas.

img_20170927_224841_796873758835.jpg

Riisiterrassid Ubudi lähedal. Hommikune rollerisõit läbi džungli ning riisiväljade oli vist üks selle reisi ilusamaid – loogelised kitsukesed teed pakkusid iga käänaku taga uut vaadet mahlakatele orgudele, udustele põldudele ning päikesetõusust kullatud palmidele.

 

Trenninädal 16.-22. oktoober 2017

nädal

Nagu nädala keskmisest aktiivsusest näha, siis välja kukkus mingil moel rekordinädal. 😀 Päeva keskmine aktiivsus 174%, sh 57km jooksu. Selle aasta jooksuskoor on hetkel kokku 928km, ehk kui eelmine aasta sain aasta lõpuks 1000 kilomeetri piiri murtud, siis väga palju ma seda tänavu ilmselt ei ületa.

Esmaspäev algas varahommikuse jooksutiiruga ümber Pärnu, millest lootsin kaunist kulgemist läbi sügisvärvides päikesetõusu. Tegelikkuses heitlesin mingi järjekordse orkaan Ophelia, tugevneva vihma ja eelnevale vaatamata paraja palavusega. 😀 Kokku tuli 10,75km jooksu ajaga 1:12, tempoga 6:42 min/km ning keskmise pulsiga 150. Runners index kündis ka põhjakihte, aga ma ei lasknud ennast sellest eriti morjendada, sest a) magamatus, b) kohvipuudus, c) tuul, d) #yolo.

Päeva jooksul oli ringikappamist veel palju ning õhtu lõpetuseks tegin väikse tiiru basseinis ja pika tiiru saunades. Saaremaa jooksu osas polnud ma sel hetkel just optimistlik.

Teisipäeva hommik algas talisuplusega Pärnu rannas, kus vesi läks nii aeglaselt sügavaks, et vette joostes olid labajalad juba tundetud, kui suurte ponnistuste toel alles põlvesügavuses vees olid. 😀 Reibas tunne ülejäänud päevaks oli garanteeritud.

Kolmapäeval tegin viimase jooksuürituse enne nädalavahetuse Saaremaad ning sörkisin kodu ümber rahulikus tempos 4 kilomeetrit (see on küll täielikult Polari jooksukava “süü”, et ma nii lühikeseks maaks üldse toast õue viitsin minna). Kokku täpselt 4km ajaga 28:50, tempoga 7:13 min/km ning pulsiga 128. Runners index tõstis seepeale nina mullast, aga seda ma tean juba ammu, et parima indexi saavutaksin ma vist ühe koha peal meritähena lamades. Mida aeglasem, seda ilusam.

Neljapäeval puhkasin nii palju kui võimalik ja sõitsime õhtul juba Pärnusse minu vanemate juurde ära, et laupäeval 6h jutti autos ei peaks kangestuma. Reedest pühapäevani osalesime minu esimesel Saaremaa kolme päeva jooksul ning selle kogemuse põhjal ei jää see mitte viimaseks. Kokkuvõtteks teen siiski eraldi postituse.

Teel Saaremaale Muhus turistitamas – sügisvärvides Üügu pank

Trenninädal 9.-15. oktoober 2017

nädal.PNG

Olin esmaspäeval eelmise päeva pilatesest nii tiivustunud, et läksin ühe hooga power joogasse. Uhasin seal mõnuga triitsepsi kätekõverdusi teha ja naudin endiselt seda (taas)alustamise kiiret arengut, kus iga tunniga on vilumus aina suurem.

Teisipäeval vedasin end lihashooldusesse ning selle pettumussegused emotsioonid halasin juba blogisse. Ilmselt pean tulevikus sinna oma killer-rulli kaasa vedama, sest tavaline vahurull jääb nõrgaks.

Kolmapäeval käisin üle kuu aja pumbas ja avastasin, et tulnud on ka uus kava. Iseenesest tundusid lood sellised, et kui keha taasharjub, saab jälle raskusi peale laduma hakata. Muidugi isegi kergelt tehes oli järgmise päeva lihasvalu korralik pauk.

Neljapäeval tõi liikumise täis juba see, et suutsin umbes kolm korda bussidest maha jääda ja jooksin igale poole jala. Reedeks oli pumba lihasvalu vaid tuure üles võtnud, aga pärast pikka koolipäeva läksin prooviks üliettevaatlikule jooksuringile. Tegin kõnnipause ka vahele, et jalgades mingeid pingeid ei tekiks ja sörkisin mõnuga läbi halli vihma. Viimasel kilomeetril nägi see vist viimaks isegi jooksmise moodi välja. 😀 Kokku 4,46km, 33:51min, tempo 7:35min/km, pulss 120 ja runners index 56. Hea uudis oli see, et valu oli puhtalt lihasvalu.

Laupäeval käisin enne kooli sõbrannal abiks puid ladumas. Huvi pärast panin pulsikella randmel tööle ja 2-tunnise rahuliku puudeladumise keskmine pulss oli 90, ehk ainult mõni löök kõrgem kui näiteks lihashoolduses.

Pühapäeval nautisin vist selle sügise ilusaimat ilma kokku neljas maakonnas – Tartus, Järvamaal, Raplamaal ning Pärnumaal. Tagatipuks õnnestus mul kuskil Eidapere ja Vändra vahel esimest korda elus vabas looduses päris lähedalt kotkast näha. Esiteks tundus mulle autoroolis, et eespool tee ääres on suur koer ja võtsin igaks juhuks hoo maha, kui see “koer” äkki lendu tõusis ning veeeeel suuremaks osutus. Enam ma üldse ei imesta neid jutte, kuidas kotkad võivad lamba ka minema viia (okei, ma olen loomaaias ka kotkaid näinud ju küll, aga seal ei tundu see lind ikka päris reaalne).

Kui ainult jätkuks päikest järgmise nädalavahetuse Saaremaa kolme päeva jooksuni, sest sellega on kohe hoopis teine hoog sees kõigis tegemistes.

Kui jumal mõistust jagas…

Kõik, kes on regulaarselt bodypumbis käinud, teavad vist seda lihasvalu, mis tabab pärast täiesti uue kava tulekut. Paljud teavad ilmselt ka seda tunnet, kui sa pole mingil põhjusel mitu nädalat või veelgi kauem trenni saanud ning siis uuesti pumpama lähed. Tunne on umbes sama nagu poleks üldse kunagi kangitrenni teinudki.

Pannes nüüd need kaks tunnet kokku, õnnestus mul eile tabada jackpot, ehk minna üle kuu aja taas pumpa, kus vahepeal oli saabunud ka uus kava.

Pildiotsingu productive gif tulemus

Ja ikka – eriti irooniliselt pärast tänast hala, kuidas ma ainult mõistlikult trenni teeks, kui ainult taevaisa jalad tagasi annaks – tekkis mul õhtul ideepojuke täna õhtul Jaanusega seltsi mõttes pumpa kaasa minna. No et “äkki kui ma jalgadele kergelt teen, on ok” (kauplemise faas, halloo).

Õnneks oli mul mõistust proovida enne üks kükk teha – vaevu sain püsti tagasi ja roomasin nuttes diivanile. Nüüd laman siin ja spämmin postitusi igast kanalist. Millest selline loomepalang, küsite? Aga muidugi sellest, et mul on reisi järel nii palju muid asju teha, et parem lööd kõigele käega ja prokrastineerida väljundis, millest kõige vähem kasu on.

Halapostitus

Käisin teisipäeval üle pika aja lihashoolduses ning pärast kuudepikkust rullimist, venitamist ja möllamist ei olnud tavalise vahurulliga nühkimist põhimõtteliselt tundagi (mul endal on kodus ikka selline ogaline sõjarull, mis viimsegi pingepoja hirmust värisema peaks panema). Ennemuiste olin lihashoolduses juba poole tunni peal valust hingetu, pisar silmanurgas, aga seekord andsid peamiselt tunda eelmise päeva joogast väsinud käed, mis mind poolplangus enam sugugi mööda rulli lohistada ei tahtnud. Tulin tunnist ära veidra pettumusega, et kui ma nii otsast otsani ärahooldatud olen, siis miks mul joostes endiselt reiesügavuses see rõve valu on. Füsioterapeudi külastusest on peagi kolm kuud möödas ja mismõttes ma pole ikka veel terve!?

Tõesti, füsioterapeudi juures käigust on möödas ligi kolm kuud, aga mis ma siis vahepeal teinud olen? Jah, rullinud peaaegu iga päev (nüüd reisi ajal kaks nädalat mitte). Samas peaksin endale meenutama ka seda, et:

  • enne füsiokülastust jooksin poolmaratoni ning pärast külastust on kavasse mahtunud täismaraton ja mitmetunnised jooksu(matka)d
  • tagatipuks ma suutsin kõigele vaatamata maratoniaega isegi parandada
  • päris õiget jooksupuhkust ma teinud polegi (välja arvatud pärast maratoni kolm nädalat, aga see kulus ilmselt vaevu maratonieelse seisu taastumiseks)
  • sh augustis jooksin peaaegu 100km
  • niikuinii füsio arvas kohtumisel, et kui ma nii pikka maad joosta suudan nagu 10-kilomeetrised jooksumatkad, on seis juba isegi üle ootuste hea
  • ja tegelikult ma saan praegu siiski joosta – esialgsest valust on asi ikka mägedekõrguselt paremaks läinud

Tagantjärele ma sain muidugi aru, et ma olin see tüüp:

Pildiotsingu we've have tried nothing gif tulemus

Piinlik. Ma olen oma vigase jooksusõltlase leinatsüklis kuskile eituse ja süüdistuse vahele kinni jäänud ja siis vingun. Tegelikult retsin ennast täistuuridel edasi ning ootan, et mõni imenipp (ükskõik mis, peale tõsise puhkuse) mind lihtsalt terveks teeks. Jään nüüd ootama kirgastumist kannatlikkuse kannatuste läbi.*

Seotud kujutis


* Ja valmistun järgmine nädalavahetus kolme päevaga jälle maratoni jooksma. Kas see tundub nagu muster või jaa? 😀 *Ving-ving-ving, lubadused, patukahetsus, ving-ving… heeeiiii… ma siin jälle pärast ühte suurt füüsilist pingutust.*

Kuidas pikal (lennu)reisil ellu jääda

Kaugete eksootiliste maade reisipildid tavaliselt ei kajasta seda reaalsust, mis sihtkohta saamiseks üle tuleb elada. Kui tagatipuks elada maailma lennuühenduse mõttes kuskil Kapa-Kolkakohila ja karu urruaugu vahel, kujuneb igast kaugemast sõidust vähemalt ööpäevane katsumus. Võrreldes aegadega, kus paarisaja kilomeetri kaugusele reisimine tähendas kuu aega puuratastel vankris rappumist ning täide ja katkuga võitlemist, on päevaga teisele poole maailma sõitmine muidugi imeline. Üleüldse – teel olemine on ju olulisem kui sihtkoht. Üha kiirenevas ajas tuleb astuda samm tagasi ning… Aga tõupuhta esimese maailma mugavusihalejana ei jõua ma ära oodata, millal teleporteerumine reaalsuseks saab. Mitme jätkulennu puhul muutub lennujaamade elu mingiks kaalutaolekus karjaajamiseks läbi järjekordsete väravate, turvakontrollide, tax free poodide, terminalidevaheliste busside ja ajavööndite, kuni sulle tundub, et igasugune reaalne elu väljaspool neid kajavaid steriilseid koridore on tegelikult väljamõeldis.

Meie Bali reis võttis koduukselt hotelli üle 30 tunni ning suutsin selle üle elada minimaalsete lamatiste ja vaimsete kannatustega. Minu peamised nipid on järgmised.

  1. Pane vaim valmis. Lepi lihtsalt ette, et järgmised paarkümmend tundi tuleb veeta ebamäärases vaakumis, kus sinu tavaline rutiin ja sisemine kell ei loe midagi. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et sul on tükk aega ebamugav. Vähemalt sa tead, mitme tunni pärast see läbi saab.
  2. Riietu vastavalt. Pane selga kõige lähedasem asi pidžaamale ning toatuhvlitele, sest iga asi, mis vähegi häirida saab, häirib sind 20+h pärast veel 200x rohkem. Või panegi pidžaama ja toatuhvlid, sest tõenäoliselt ei kohta sa neid tuhandeid lennukites ning lennujaamades nähtud inimesi enam kunagi. Hea variant on ka spordiriided (nt retuusid, pikk topp, suur pusa) või lohvakas veniv kleit. Lennukis kõige vähempiinava magamispoosi otsimine on kondiväänamise erivorm ja sa ei taha, et miski kuskil sooniks, pigistaks või liikumist takistaks.
  3. Hambahari kaasa. Ja kõik muud kiire värskendamise vahendid ka (nt näovesi, märjad salfakad jne). Ehkki meile anti lennukis ka kotike reisihambaharja jmt vidinatega, kulus hammastepesu ära juba lennujaamades ja andis enesetundele hetkega kõvasti juurde. Igasugune meikimine tasub juba selleks ära unustada, et oleks võimalik endal sageli nägu täitsa puhtaks pesta.
  4. Paki käsipagas targalt. Pista kotti eelnimetatud hambahari ja -pasta, peavalurohi, korralikud kõrvaklapid, kaelapadi*, magamismask, vajadusel kerged unerohud või melatoniin, mõned vahetusriided ja -pesu, kurguvalu vastu sprei või imemistabletid (lennukis või lennujaamas on üllatavalt kerge omale külmetushaigusi hankida) jmt kraam, mida enesetunde turgutamiseks vaja võib minna. Niikuinii tasub enamiku neid asju käsipagasisse panna kasvõi juhuks, kui äraantav pagas kaduma peaks minema.
  5. Ole nahaalne. Varitse iga võimalust skoorida omale tühjaks jäänud rida või vähemalt rida, kus kaasreisijaga jääb üks tühi koht vahet. Elukvaliteedi (ja magamisvõimaluste) vahel on mäekõrgune. Tagasilennul tulime viimaste seas lennukisse ning märkasime kohe, et kõige tagumine rida oli täiesti tühi. Jaanus läks istus õhkutõusmiseni seal, kuni oli selge, et sinna kedagi paigutatud polegi. Lähedalistujate pilkudest võis näha, et me polnud ainsad, kes olid lootnud sinna laiutama pääseda.
  6. Liiguta. Tõuse lennukis püsti, siruta ennast, käi jälle vetsus. Lennujaamas avasta kaugemaid soppe ja väldi niisama istumist. Tee kasvõi pinkide vahel kätekõverdusi.
  7. Joo palju. Lennukiõhk närtsitab ihu ja hinge. Joo kogu aeg vett, kui meelde tuleb ja siis natuke veel. Ärkasin pikimal lennul hommikul rämevalusa kurguga, sest see oli lihtsalt nii ära kuivanud! Suure osa lennuväsimusest ja pohmakatundest võib kehvade magamistingimuste asemel hoopis veepuuduse arvele kirjutada.
  8. Aga pea kohvi ja veiniga piiri. Kellele ei meeldiks tasuta joogid ning meie Turkish Airlines’i lendudel pakutav vein oli ka selle boonuseta suisa hea, aga piirdu mõõduka mekkimisega. Paljudes kohtades soovitatakse end hea une nimel lennukis rõõmsalt vinti võtta, aga tegelikult rikub see lihtsalt unekvaliteedi ära ja teeb hommiku veel raskemaks, kui tarvis oleks. Samuti tasub ennast kohvi osas rangel puurihamstri graafikul hoida – sõltlastele on see ka hea viis tükeldada üks pikk eesmärk (piinarikka sõiduaja kogusumma) väiksemateks jõukohasteks eesmärkideks (millal ma “võin” jälle kohvi juua).
  9. Söö võimalikult kvaliteetselt. Ma ei jõua Turkish Airlines’i vist ära kiita, sest nende lennukitoit oli tõesti nii maitsev kui mitmekesine. Nad on selle eest ka ülemaailmsetel võistlustel pidevalt esikohti noppinud ja erinevalt mõnedest teistest lennufirmadest ei tekkinud mul reisipäevade lõpuks tunnet nagu ma oleks päev otsa krõpse ja naftajääke suust sisse ajanud. Kui nii head valikut lennukis pakkumisel pole, tasub end varustada kõige värske ja mahlasega ning vähemalt lennujaamades valida võimalikult toitainerikas kraam.

Põhimõtteliselt pead terve lennureisi ajaks lihtsalt muteeruma oma parimaks versiooniks hipsterist, keda väliselt eristab kodutust kaltsakast ainult näpu otsas tilbendav avokaado-matcha-chia-vegan-supersmuuti ning avalikus kohas joogatamine.

Muidugi The Oatmeal


Pildiotsingu Supreme Snoozer Inflatable Foam Neck Pillow tulemus

* Ostsin omale Istanbuli lennujaamast täiesti geniaalse kaelapadja. Täispuhutava padja kohta on sellel üllatavalt ergonoomiline kuju, samas on see lameda tagaosa tõttu istme vastas ülimugav. Julgen soovitada.

Trenninädal 2.-8. oktoober 2017

nädal

Seda nädalat võib taas vaikselt trenninädalaks nimetada, ehkki jõudsime kolmapäeval reisilt ja teine pool kulus taas ajavööndi ning elurütmiga kohanemiseks.

Kolmapäeval läksin õhtul kohe jooksuringile, sest eestimaa värviline sügis ja jahe jooksuilm tundus lihtsalt nii kutsuv. Kokku 6,5km ajaga 51:28, tempo 7:52 ja pulss 128. Jalad ei olnud päris nii korras, kui oleksin enam kui 3-nädalase jooksupausi peale lootnud, aga ilmselt oligi seda palju oodata. Muidu oli väga hea meel taas rajal olla.

Neljapäeval-reedel jalutasin palju ringi ning nautisin muuhulgas võimalust jälle üle Kaarsilla käia. Mu elukvaliteet näiteks tööle jalutamise marsruudi mõttes kasvas sellest hüppeliselt.

Laupäeval läbisin suhteliselt negatiivsete emotsioonidega Tartu Linnamaratoni 10km raja, millest vahutasin siin.

Pühapäeval plaanisin rahulikult puhata ning tegime päeval väikese tiiru Soomaale matkama ja mu vanematele külla. Kõhud head-paremat täis ning tagaiste aiasaaduste all ägamas, sõitsime Tartu poole tagasi, kui avastasin Tyski tunniplaani sirvides, et jõuaksin samal õhtul veel pilatesesse minna. Mõeldud, tehtud ja välja kukkus niiiii mõnus tunnike, mis mu eelmisest päevast kangele olemisele ühe pika pai tegi. Esiteks oli tore üleüldse pärast kuupikkust pausi spordiklubis tagasi olla, teiseks oli hea end igatepidi läbi väänata-painutada ning samas rahulikult kõikvõimalikke planguharjutusi teha.

Hakkasin seepeale kohe esmaspäevase power yoga ning teisipäevase lihashoolduse poole kiikama, sest see tundub olevat kraam, mida mu jalad hetkel vajavad. Ehkki mul polnud pühapäeval jooksust otseselt midagi häda, oli tunda, et sinna otsa joostes oleks vigastuseoht suur. Selles mõttes hakkasin kahe nädala pärast ootavat Saaremaa kolme päeva jooksu veidi pelgama, sest kardan ennast lolli peaga seal jälle vigaseks joosta. Seni aga võtan rahulikke trenne ja rullin-rullin-rullin.

125 Likes, 8 Comments - ILLUSTRATION⭐️ARTyoga (@michelles_art) on Instagram: “Yoga practice! #drawing #illustration  #yoga #dogs #sketchbook #quoteoftheday #ink #iyengaryoga…”

Tartu Linnamaratoni 10km

Kuskil poole Bali reisi peal hakkas mulle hea mõttena tunduma ikkagi sügiskuldses Tartus linnamaratonil osaleda. Kui omale nädal enne jooksu Facebooki Pikamaajooksjate grupis ühelt heldelt inimeselt tagatipuks tasuta 10km osaluse skoorisin, oli plaan kiirelt paigas. Naljakal kombel polnud ma siiani 10km jooksul osalenudki. Minu esimene rahvaspordiüritus oli 7km Parkmetsa jooks, mille järel kohe poolmaratoni vallutama suundusin.

Reisilt jõudsime tagasi kolme päeva eest kolmapäeva õhtul ja läksin 32-tunnise istumise peale ka prooviks väiksele jooksutiirule. Selgus, et puhtalt imejõul jalad kolme nädalaga täiesti terveks polnud saanud. Andsin neile siis paar päeva puhkust, rullisin jälle hoolega ja mõtlesin, et igal juhul on hea kogemus see distants vähemalt ära proovida. Stardimaterjalid võtsin juba eile välja, magasin öösel üle 9 tunni, veetsin hommiku vedeledes ja läksime pealelõunal rahulikult südalinna. Kuigi õhtupoolikuks lubas kõvasti vihma, panin t-särgi ja lühikesed püksid ning valik oli täiesti täppi. Vähemalt selles osas olid eeldused mõnusaks jooksuks täidetud.

Kuidas siis läks? Etteruttavalt ütlen ära, et päris vastik oli. Sättisin end 45-56min stardigrupis enda meelest üsna mõistlikule positsioonile, aga esimesed kilomeetrid möödusid täielikus rahvasummas tungeldes, mis on minu isiklik õudusunenägu. Kilomeetrid tiksusid lukku suisa 5:40+ aegadega, millest tekkis juba jooksu alguses kahtlus, et mingit mõistlikku rekordit siit küll ei tule. Juba 800m peal jäid ette inimesed, kes riideid vähemaks võtsid ja 1200m peal algasid inimesed, kes surevate nägudega kõndima hakkasid. Omaette heitisin seal ka trassivalikut, sest kuigi Tartusse on viimasel ajal siginenud nii palju ilusaid laugeid ning avaraid kergliiklusteid, läks rada ikka sinka-vonka kuskil Karlovas liiklusmärkide ja majade vahel slaalomit tehes ning üle kõrgete äärekivide hüpeldes. Positiivseim osa selles lõigust oli see, et Notsu õe famiilia oli raja ääres ergutamas ja kellel ei teeks üks hüplev corgi tuju paremaks. 😀

Vingulainel jätkates tekkis totaalne tropp ka Sõpruse silla lõpus joogipunktis, mis oli paigutatud keset niigi pudelikaela tekitavat kurvi. Pärast seda läks trass mööda mu lemmiradu Emajäe äärsetel kergliiklusteedel ning pool jooksu oli juba läbitud. Vaimselt olin selleks hetkeks juba suhteliselt käega löönud, sest senise kiiruse põhjal ei leidnud ma endas viitsimist ega jaksu kiiremat käiku sisse lüüa, ehkki ruumi hakkas rajale juurde tekkima.

Atlantise juures asuvast teisest joogipunktist haarasin spordijoogi ning olin valmis vallutama üldiseks kirumisobjektiks olevat Kaarsilla kõrval asuvat treppi. Kuna mulle nõlvadest jooksmine sobib, tahtsin üles minna trepi kõrvalt mururibalt. Sama plaan oli minu ees olnud jooksjal, kes tegi nõlval kaks sammu ja… jäi seisma. Seisma!!! Mu sisemine inim(masside)vihkaja hakkas sellel hetkel juba meelemärkust kaotama ning järgnevatest kilomeetritest mäletan peamiselt seda, kuidas ma Tyski ümber tiiru tehes mõtlesin, et oleks võinud pigem bodypumpi minna.

Pildiotsingu this is my hell gif tulemus

Mingit lõpuspurti ma endast ka välja ei võlunud, sest juba ammu puudus minus igasugune soolikas pingutada või pulssi kõrgemaks ajada. Ega polnudki mõtet rapsida, kui rekord ilmselgelt käeulatuses polnud. Liigse pingutamise vilju nägin enda ümber niikuinii igal sammul, muuhulgas oleks üks jooksja 200m enne finišit mulle äärepealt jalale oksendanud. 😀 Seepeale panin kerge kiirenduse sisse ja tulin üle finišijoone ilusa ajaga 54:54. Sain oma medali kätte, tulistasin oodanud Jaanusele maha pikema rändi raja ning rahvamassis jooksmise kohta ja läksime koju ära jäätist sööma.

Polari numbrid järgmised: 10,09km, aeg 54:54, tempo 5:27 ja pulss 170. Esimese ja teise poole ajad olid põhimõtteliselt võrdsed.

Kokkuvõttes oli üks rõve jooks, mis kinnitas taas mu kahtlust, et võistlustel meeldivad mulle pikemad distantsid – seal on vähem inimesi ja rohkem aega ringi vaadata. Igasugune kiirusvorm mul muidugi hetkel täiesti puudub, sest kevadistest trennidest pole pärast vigast suve enam midagi järel. Loodan lihtsalt, et Saaremaa kolme päeva jooks veidi meeldivamas seisundis möödub. Positiivse poole pealt jätkan lõputut jahumist oma koibade ümber, mis ennast taas päris kenasti üleval pidasid. Ma ei julge küll ennustada, mis need homme teevad (nii kiiresti pole ma nendega siiski vaat et pool aastat enam jooksnud), aga praegu miski valu ei tee. Nüüd võib Saaremaa kolme päeva jooksuni taas puhke- ja rullimislainel jätkata, et kevadine vigastus lõpuks korralikult välja ravida.