Tartu Rattaralli 128 km, 28. mai 2023

Ma mäletan, et kui abikaasa möödunud aastal rattarallil osales, oli mul temast peaaegu kahju, et ta sellise maa läbi peab sõitma. Kui ta siis silmade särades finišisse jõudis ning rääkis, kui tore sõit ja kui tore rada tal oli, oli mul teda raske uskuda.

Aasta hiljem olin ise selle 128 km stardis. Peamiselt küll seetõttu, et mul oli sama nädal ette nähtud 100 km rattasõit ja Jaanus sinna ilmselgelt tulla ei tahtnud, kui ta rattarallil sõitis. Osaliselt ka seetõttu, et see tundus tore võimalus hoopis uusi radu sõita. Lõpliku tõuke andis see, et sain tuttava kaudu osaluse tasuta. Mu esimene sponsor! Haha, ma olen lõpmata tänulik. 😀

Jaanus soovitas mul küll 27 km/h tempogruppi minna, aga esiteks kartsin gruppide sagimist, teiseks tahtsin Ironmani mõttes ikka ise hakkama saada. Seal ju gruppe pole ning tuules ei tohi üldse olla.

Tegelikult kaalusin hommikul põhimõtteliselt viimse minutini, kas üldse sõitma minna, sest mul vindus juba üle nädala üks järjekordne rõve katk köha ja terava kurguvaluga. Lõpuks otsustasin siiski minna ja pulsi igal juhul mõõduka hoida.

Start oli mul kodust vaid kilomeetrikese kaugusel, seega hommikul praadisin pool tundi enne starti veel lastele pannkooke, siis riided selga ja põhimõtteliselt otse stardikoridori. Võtsime metsatriatloni tiimikaaslase Tiiaga punti – tema ka varem rattarallil käinud polnud.

Ja no see siplemine ja möll, mis kohe stardijoonelt pihta hakkas, oli ikka päris õudne. Hoidsime end targu tahapoole, esimest kukkumist nägime 10 meetri pärast, esimest katkisõidetud ratast kilomeetri pärast.

Umbes esimene tund oligi parajalt närvesööv. Kõik sõitsid palju kiiremini, kui oleks arvanud. Vasula-Lähte tõusudest lendasin üles pea 50% kiiremini kui tavalisel sõidul. Samas kui rahulikult oma grupist maha jäime, tuli peagi selga järgmine vanusegrupp ja järgmine ja järgmine. Hiljem nägime ametlikke tempogruppe, mis sõitsid väga viisakalt, aga mitteametlikes gruppides käis ikka üks rõve sõelumine. Ja tagajärjed ei andnud ennast kaua oodata, kui enne Juulat olid tee ääres erinevad veritsevad härrad, rattad laiali, verised vaod peas.

See tõmbas mul ettevaatuse küll korralikult üles ja hakkasin täielikult ainult enda sõitu sõitma. Eesmärk oli pulss rahulik hoida, lõpetada kõigi luude ja hammastega ning end pidevalt ennetavalt laadida. Kodust võtsin spordijoogi juba pudelisse, iga tunni lõpuks oli ette nähtud geel ning punktides plaanisin ka rahulikult ja mõnuga võtta.

Ühel hetkel sain ka vahepeal silmist kaotatud Tiia kätte ja esimese teeninduspunktiga sai veerand maast sõidetud. Haukasin saiakest, jõin vett, spordijooki veel jagus ja panime edasi. Kui seni oli rada olnud väga ilus talupastoraal, jätkusid ühtäkki sellised metsad nagu oleks Lahemaale sattunud. Sõitsime rõõmsalt üles-alla ning tunne oli veel väga hea. Mingi hetk möödus 33 km grupp, kus tuhises rõõmsalt ka abikaasa.

Enne Alatskivit hakkas üks härra mu ees lausa veipima, seega ilmselgelt olime pigem roheliste rattaretke kui tõsimeelsete rallitajate seltskonnas.

Alatskivis õnnestus ühte teist sõbrannat silmata, kes just raja äärde kaasa elama oli tulnud ja see andis kohe jälle jõudu juurde. Tuhisesime ülemeelikult järgmisesse teeninduspunkti, kus sai umbes pool maad sõidetud. Tiial olid kerged krambid, seega võtsime rahus aega venitada ja süüa.

Järgnes väga ilus, aga vastutuuline rada Peipsi rannikul, kus üritasime sõidu pealt veel muljeid ning arhitektuuri sisse ahmida. Kuni äkki oli tee peal ees madu. Täitsa kopsakas nastik, teel järvele. Karjatasime mõlemad täiest kõrist ning hea, et üksteise (ja mao) otsa hunnikusse ei kukkunud.

Koosa poole pöörates hakkas Tiia selja tagant väga ära kaduma ning sattusin mõneks ajaks sõitma ühe kaas-ironmanlasega. Jutstasime natuke trennidest ning ürituse muljetest ja sõitsin ka temal eest ära. Enne järgmist teeninduspunkti võtsin ära kofeiiniga cola geeli, mis maitse ootamatult jäledalt. Abiks ikka. Koosa punktis jäin Tiiat järgi ootama, veetsin rahus aega, ajasin inimestega juttu ning sõin ära umbes 5 saiatükki (kõht kippus enne juba korisema). Rõõmsalt kohale saabunud Tiia veel venitas ja võimles ning hakkasime edasi rühkima.

Kui kätte jõudis raja kõige nürim ja raskem osa. Vastutuul oli lihtsalt räige. Tiia kippus jälle maha jääma, mul oli keha juba ratta seljas olekust nii väsinud, et ei tahtnud enam hetkegi kauem sadulas olla (peamiselt oli kael valus sellest pidevast ette ja taha vahtimisest, et kus augud, teised ratturid, sildid ja ägedad majad on). Lõpuks sõitsin omas tempos edasi, aga oodatud pärituult ei tulnud ega tulnudki. Luunja suunal läksid vaated paremaks, aga mott oli juba väga maas. Kilomeetrid venisid nagu tatt, ehkki tempo oli täitsa tavapärane ning vinduv külmetus hakkas jälle köhima ajama.

Vahetult enne Luunja punkti sai mind kätte 27 km grupp, kust leidsin ka Vahuri – tsau! Ja otsustasin ka ennast sinna gruppi haakida, et saaks see sõit lõpuks läbi. Pärast kiiret söögipausi läks kogu see mass liikuma – grupp oli ikka väga suureks paisunud. Jo-jotasime läbi Ihaste, üle Sõpruse silla, mööda Turu tänavat ja äkki olimegi finišis. No jumal tänatud.

Aeg 5:10:42, keskmine kiirus 24,9 km/h, pulss 139, distants 128,69 km, tõusumeetreid umbes 335. Kui poleks söögipunktides lõputult aega veetnud, oleks ilmselt kiiremini saanud, aga milleks. Eriti tervist arvestades Abikaasa sai selle võrra muidugi kauem finišis aega parajaks teha. Tema aeg oli tublisti alla 4 tunni.

Ja siis selgus üllatuslikult, et Tiia oli samuti 27 km grupiga lõpuni tulnud ja chillis lausa grupi ninas! Lõpp hea, kõik hea! Chillisime veel natuke juttu ajada, tegime pilti ka ja sõitsime siis koju ära.

Pärast finišit ajas mind tundide viisi lakkamatult köhma ja kartsin juba, et lõpetan järgmine päev haiglas. Aga üllatuslikult sai vist lõpuks kõik välja köhitud, mida oli köhida vaja, sest üle pika aja sain esimese köhavaba öö. Järgmisel päeval polnud tunnetki, et midagi teinud oleks ning jätkus jaksu küll, et maal puid istutada ja ehitustöid juhtida.

Ja kas läheksin rattarallile veel? Ilmselt jaa. Üldse on maanteerattasõit üks parimaid asju, mille Ironmani trenni käigus avastanud olen.

Veerand-Ironman 400 tõusumeetriga

Ainult 2 nädalat on viimasest suuremast ettevõtmisest möödas, seega paras aeg veel muljed kirja panna. Emadepäeva nädalavahetusel saime abikaasaga üle 3,5 aasta esimest korda 24 tunniks kodust eemale ning long story short, võtsime suuna Pühakale, et maha pidada üks paras spordilaager.

Kohale jõudes läksime esimese asjana spaasse ning ujusime sealses basseinis 950 meetrit. Ajaks 24:11. Üsna tüütu oli, sest vesi oli soe ja pöördeseinu seal ka pole, aga hakkama sai. Siis hops-hops puhtaks, enam-vähem kuivaks ning triatlonikombed selga. Niiske ihu peale seda venitada oli vist päeva suurim pingutus.

Seejärel viskasime spordikotid autosse, rattad maha ning suuna Puka poole. Eesmärgiks oli sõita 40+ kilomeetrit ja umbes esimese poole mulle tundus, et selle järel enam jooksma minna küll ei taha. Tagantjärele tarkusena selgus, et sel ajal olid ka sõidu peamised tõusud. Pühaka kant on sõitmiseks küll imeilus, aga boožemoi, need tõusud. Muudkui üles-alla, üles-alla. Ega niimoodi erilist rütmi sisse ei saa, aga eks tegime seda ju oma lõbuks. Ilm oli rattasõiduks lihtsalt super.

Viimased 10 kilomeetrit möödusid juba pärituules ning hotelli parklasse jõudes oli korralik hoog sees. Distants 40,67, aeg 01:31:45, tõusumeetreid 195 ja pulss 136.

Panime jälle rattad autole ja mütsi pähe, kiirelt üks banaan ka hinge alla ning käes oli päeva viimane “ala” – jooks ümber Pühajärve. Olin seda ratta seljas omajagu kartnud, aga kui juba jooksma saime, oli tunne üllatavalt hea. Mõned kõige järsemad tõusud võtsime targu kõndides, päike kõrvetas juba mõnuga ning janu tuli ka peale, aga sellele vaatamata kilomeetrid muudkui möödusid. Juba olime teisel pool järve, juba selle kõige suurema tõusu juures enne metsa, siis jooksime pikalt-pikalt metsa vahel mäest alla ning lõpp juba paistis.

Kõige raskem oli muidugi viimane kilomeeter, kui üldse enam ei viitsinud ning oli vaja läbi liivase ranna ja rannapargi mütata, aga mis siis enam. Iluring veel mõisapargis ning olimegi auto juures. 10,97 km, 01:11:05, 6:28 min/km ja 154 bpm. Täitsa kena. Jõime parklas kahepeale ühe coca ära, võtsime oma kotid ning läksime ennast hotelli sisse kirjutama.

Õhtu poole jõudsime veel korduvalt jalutamas käia ning enesetunne oli küll igati hea. Väga mõnus ettevõtmine!

Jõudsin veel imestada, kui hästi mu keha sellele trennikoormusele vastu on pidanud, kui suutsin umbes nädal hiljem laste käest järjekordse keskaegse katku hankida. Selle peale ütlesid silmapilk üles mu parem puus ning vasak õlg. Puusavalu tundus täpselt nagu oleks valu sangas (love handle’is), aga tuttav füsio diagnoosis selle gluteal tendinopathy’ks. Fääntsi. Tegemist on jooksjate hädaga ja ilmselt pani viimase paugu Pühakal küngastest allajooksmine.

Kuskil öeldi, et see allub hästi ravile – sümptomite kadumine võtab 8 nädalat kuni aasta. No halleluuja. Õnneks rattasõitu ega ujumist see ei mõjuta.

Hakkasin siis hoolega rullima ja niikuinii ootas ees igakevadine tripp Saaremaale, kus muidu plaanisin peamiselt joosta. Seekord ei teinud ma siis üldse trenni. Imelikul kombel hakkas seal see katk ka alles tuure üles võtma, öösiti ajas jubedalt köhima ning kurgunibu oli megavalus.

Tänaseks ei näita kurguhäda ikka mingeid raugemise märke. Puus, mis alguses õieti kõndida ega magadagi ei lasknud, laseb tänaseks õnneks laste järel ka mõned jooksusummud teha. Jätkan täieliku puhkusega. Segastel asjaoludel suutsin ennast regada suvisesele metsatriatlonile tiimi tegema (minu rolliks on joosta täismaraton, metsas). Ja noh, Valga triatlonini on jäänud vähem kui kuu…

Põnev on see seenior-treenija elu. 😀 Kas üles ütleb ka Krõõda teine puus? Mis on parim viis hankida südamelihase põletikku? Ja mida elul veel varuks on? Seda kõike juba järgmises osas.

Aga lähe nüüd Tartu rattaralli pikka distantsi sõitma, kuhu ma ka segastel asjaoludel kirja sain. Kuulmiseni!

Viljandi järvejooks 1 tund + km ja nelja kuu trennimuljed

Kes arvab, et ma trennile käega olen löönud, võib rõõmustada. Ei ole. Lihsalt sellest kirjutamine on prioriteetide hulgas nii umbes tagumises kolmandikus. Enamiku aega, raha ja energiat neelab meie uus maakoht. Ptüi, tegelikult pigem argielu lastega. Ja kuskil selle järel tulevad triatlonitrenn ning maakoha korrastamine-arendamine.

On ette tulnud päevi, kus hommikul teen tööd ja tegelen lastega, pärast lõunasööki torman maale puid laduma, pärast tundidepikkust puudeladumist koju lapsi söötma ja vannitama ning pärast seda lähen alles trenni, ehkki kõhulihased juba maatöödest täiesti läbi. Aga kedagi pole süüdistada ning väga ei kurdagi, ausaltöelda.

Triatloniks võtsin ette lihtsa 4-trenni-nädalas kava, kus on üks ujumine, 1-2 jooksu ja/või 1-2 ratast (brickid sh). Seni olen kõik trennid kenasti tehtud saanud, ehkki kava vahele mahtus ka üks väike plaaniline opp, mille järel pidin paar-kolm nädalat täielikku pausi tegema (ei, ei käinud rinnaopil, ehkki see võiks ju ujumisel teatud ellujäämiseelise anda).

  • Ujumistrennid on enamasti üle 2 kilomeetri ja kui vahe vahele jäi, oli basseinis rügamine ikka paras okse. Plaan on endiselt alustada võimalikult tagant, et mitte pusklevate härjapullide teele jääda. Valgas kahjuks ujutakse kaks ringi, seega oht on ikka pullide alla jääda.
  • Rattasõit läks kõvasti meeldivamaks, kui sai seda õues tegema hakata. Ehkki ühe 70-kilomeetrise sõidu rügasin ka pukil ära. Nüüd oleme korduvalt teinud 60-80-kilomeetriseid sõite ning pole hullu midagi. Kartsin kõige rohkem sõiduasendit, et küll hakkab selg või kann või kael valutama, aga olen sellega ilusti ära harjunud. Mai teises pooles peaks ühe 100-kilomeetrise sõidu tegema, kaalusin isegi rattaralli 128 km distantsile minna, aga üldse ei viitsi maksta selle eest.
  • Jooks läheb nagu ikka, enamasti jooksen käruga, jutti ja viimati lausa 16 kilomeetrit.
  • Brickid algavad sel nädalal ning järgmine nädal tahame Pühakal üldse veerand-Ironmani distantsid läbi teha. Sest no miks mitte.

Kokkuvõttes on pool-Ironmani trenn seni kõvasti vähem tüütu ja kontimurdev kui nt täismaratonitrenn.

Rahvaspordiüritustest olen tänavu reganud:

  • ilmselgelt pool-Ironmanile
  • Viljandi järvejooksule
  • Valga triatloni olümpiadistantsile
  • segastel asjaoludel Metsatriatloni tiimile (pean keset juulikuud metsas maratoni jooksma 600 tõusumeetriga, no biggie)
  • Saaremaa 3 päeva jooksule

Ja rohkem hetkel polegi.

Aga nüüd kiired Viljandi muljed. Mäletatavasti oli mul eelmine aasta seal juba 4 kilomeetri peal nutt kurgus ning tagantjärele tarkusena oli mu kilpnääre puhta tuksis. Toona oli keskmine tempo 7:20 min/km, pulss 168 ja running index 39… Lõpuaeg 1:26:27 (kõigi aegade rekordaeg on alla 1:05).

Täna oli tulemuseks 1:12:09 (ehk enam-vähem tund + km), tempo 6:08 min/km, pulss 158 ja running index 48. Jooksime Jaanusega koos ja täpselt parajalt, et mõnus oleks ning juttu saaks ajada. Põld oli muidugi ideaalilähedane, aga igal juhul oli enesetunne eelmise aastaga nagu öö ja päev. Ka lõpus oli tõuse lausa nauding võtta ning vorm tundub juba päris hea. Eriti et ülearu suurt puhkust jooksu eel endale ka lubada ei saanud. Kokkuvõttes mõnus treeningjooks ja jälle üks linnuke kavas kirjas.