Ma mäletan, et kui abikaasa möödunud aastal rattarallil osales, oli mul temast peaaegu kahju, et ta sellise maa läbi peab sõitma. Kui ta siis silmade särades finišisse jõudis ning rääkis, kui tore sõit ja kui tore rada tal oli, oli mul teda raske uskuda.
Aasta hiljem olin ise selle 128 km stardis. Peamiselt küll seetõttu, et mul oli sama nädal ette nähtud 100 km rattasõit ja Jaanus sinna ilmselgelt tulla ei tahtnud, kui ta rattarallil sõitis. Osaliselt ka seetõttu, et see tundus tore võimalus hoopis uusi radu sõita. Lõpliku tõuke andis see, et sain tuttava kaudu osaluse tasuta. Mu esimene sponsor! Haha, ma olen lõpmata tänulik. 😀
Jaanus soovitas mul küll 27 km/h tempogruppi minna, aga esiteks kartsin gruppide sagimist, teiseks tahtsin Ironmani mõttes ikka ise hakkama saada. Seal ju gruppe pole ning tuules ei tohi üldse olla.
Tegelikult kaalusin hommikul põhimõtteliselt viimse minutini, kas üldse sõitma minna, sest mul vindus juba üle nädala üks järjekordne rõve katk köha ja terava kurguvaluga. Lõpuks otsustasin siiski minna ja pulsi igal juhul mõõduka hoida.
Start oli mul kodust vaid kilomeetrikese kaugusel, seega hommikul praadisin pool tundi enne starti veel lastele pannkooke, siis riided selga ja põhimõtteliselt otse stardikoridori. Võtsime metsatriatloni tiimikaaslase Tiiaga punti – tema ka varem rattarallil käinud polnud.
Ja no see siplemine ja möll, mis kohe stardijoonelt pihta hakkas, oli ikka päris õudne. Hoidsime end targu tahapoole, esimest kukkumist nägime 10 meetri pärast, esimest katkisõidetud ratast kilomeetri pärast.
Umbes esimene tund oligi parajalt närvesööv. Kõik sõitsid palju kiiremini, kui oleks arvanud. Vasula-Lähte tõusudest lendasin üles pea 50% kiiremini kui tavalisel sõidul. Samas kui rahulikult oma grupist maha jäime, tuli peagi selga järgmine vanusegrupp ja järgmine ja järgmine. Hiljem nägime ametlikke tempogruppe, mis sõitsid väga viisakalt, aga mitteametlikes gruppides käis ikka üks rõve sõelumine. Ja tagajärjed ei andnud ennast kaua oodata, kui enne Juulat olid tee ääres erinevad veritsevad härrad, rattad laiali, verised vaod peas.
See tõmbas mul ettevaatuse küll korralikult üles ja hakkasin täielikult ainult enda sõitu sõitma. Eesmärk oli pulss rahulik hoida, lõpetada kõigi luude ja hammastega ning end pidevalt ennetavalt laadida. Kodust võtsin spordijoogi juba pudelisse, iga tunni lõpuks oli ette nähtud geel ning punktides plaanisin ka rahulikult ja mõnuga võtta.
Ühel hetkel sain ka vahepeal silmist kaotatud Tiia kätte ja esimese teeninduspunktiga sai veerand maast sõidetud. Haukasin saiakest, jõin vett, spordijooki veel jagus ja panime edasi. Kui seni oli rada olnud väga ilus talupastoraal, jätkusid ühtäkki sellised metsad nagu oleks Lahemaale sattunud. Sõitsime rõõmsalt üles-alla ning tunne oli veel väga hea. Mingi hetk möödus 33 km grupp, kus tuhises rõõmsalt ka abikaasa.
Enne Alatskivit hakkas üks härra mu ees lausa veipima, seega ilmselgelt olime pigem roheliste rattaretke kui tõsimeelsete rallitajate seltskonnas.
Alatskivis õnnestus ühte teist sõbrannat silmata, kes just raja äärde kaasa elama oli tulnud ja see andis kohe jälle jõudu juurde. Tuhisesime ülemeelikult järgmisesse teeninduspunkti, kus sai umbes pool maad sõidetud. Tiial olid kerged krambid, seega võtsime rahus aega venitada ja süüa.
Järgnes väga ilus, aga vastutuuline rada Peipsi rannikul, kus üritasime sõidu pealt veel muljeid ning arhitektuuri sisse ahmida. Kuni äkki oli tee peal ees madu. Täitsa kopsakas nastik, teel järvele. Karjatasime mõlemad täiest kõrist ning hea, et üksteise (ja mao) otsa hunnikusse ei kukkunud.
Koosa poole pöörates hakkas Tiia selja tagant väga ära kaduma ning sattusin mõneks ajaks sõitma ühe kaas-ironmanlasega. Jutstasime natuke trennidest ning ürituse muljetest ja sõitsin ka temal eest ära. Enne järgmist teeninduspunkti võtsin ära kofeiiniga cola geeli, mis maitse ootamatult jäledalt. Abiks ikka. Koosa punktis jäin Tiiat järgi ootama, veetsin rahus aega, ajasin inimestega juttu ning sõin ära umbes 5 saiatükki (kõht kippus enne juba korisema). Rõõmsalt kohale saabunud Tiia veel venitas ja võimles ning hakkasime edasi rühkima.
Kui kätte jõudis raja kõige nürim ja raskem osa. Vastutuul oli lihtsalt räige. Tiia kippus jälle maha jääma, mul oli keha juba ratta seljas olekust nii väsinud, et ei tahtnud enam hetkegi kauem sadulas olla (peamiselt oli kael valus sellest pidevast ette ja taha vahtimisest, et kus augud, teised ratturid, sildid ja ägedad majad on). Lõpuks sõitsin omas tempos edasi, aga oodatud pärituult ei tulnud ega tulnudki. Luunja suunal läksid vaated paremaks, aga mott oli juba väga maas. Kilomeetrid venisid nagu tatt, ehkki tempo oli täitsa tavapärane ning vinduv külmetus hakkas jälle köhima ajama.
Vahetult enne Luunja punkti sai mind kätte 27 km grupp, kust leidsin ka Vahuri – tsau! Ja otsustasin ka ennast sinna gruppi haakida, et saaks see sõit lõpuks läbi. Pärast kiiret söögipausi läks kogu see mass liikuma – grupp oli ikka väga suureks paisunud. Jo-jotasime läbi Ihaste, üle Sõpruse silla, mööda Turu tänavat ja äkki olimegi finišis. No jumal tänatud.
Aeg 5:10:42, keskmine kiirus 24,9 km/h, pulss 139, distants 128,69 km, tõusumeetreid umbes 335. Kui poleks söögipunktides lõputult aega veetnud, oleks ilmselt kiiremini saanud, aga milleks. Eriti tervist arvestades Abikaasa sai selle võrra muidugi kauem finišis aega parajaks teha. Tema aeg oli tublisti alla 4 tunni.
Ja siis selgus üllatuslikult, et Tiia oli samuti 27 km grupiga lõpuni tulnud ja chillis lausa grupi ninas! Lõpp hea, kõik hea! Chillisime veel natuke juttu ajada, tegime pilti ka ja sõitsime siis koju ära.
Pärast finišit ajas mind tundide viisi lakkamatult köhma ja kartsin juba, et lõpetan järgmine päev haiglas. Aga üllatuslikult sai vist lõpuks kõik välja köhitud, mida oli köhida vaja, sest üle pika aja sain esimese köhavaba öö. Järgmisel päeval polnud tunnetki, et midagi teinud oleks ning jätkus jaksu küll, et maal puid istutada ja ehitustöid juhtida.
Ja kas läheksin rattarallile veel? Ilmselt jaa. Üldse on maanteerattasõit üks parimaid asju, mille Ironmani trenni käigus avastanud olen.
Veel üks spordiblogi 