#hakkamesättima

Jaanus jäi eile õhtul kõhugrippi. Katk algas äkiliselt ja hoogsalt ning jätkus ööpikkuse agooniaga – hommikuks oli temast järel õnnetu kägaras inimvare. Ka minul oli poolmagamatusest peavalu ja olemine mitte just säravamate killast.

Ainult Notsu oli nii elevil, nagu oleks öö lastelaagris veetnud või midagi.

Kuna poed olid alles kõik kinni, võtsin notsu rihma otsa ja läksin haige soovil, havi käsul maja kõrvale tanklasse Värskat ostma.

Stseen järgmine:

Notsu oma soolalumesegust hellade käppadega entusiastlikult longates.

Mina, peavalune, sassis peaga, värisevi käsi ja üleüldiselt just voodist välja astunud.

Soovisin tanklasse astudes head vabariigi aastapäeva ning sukeldusin kohe värskakülmiku kallale. Koperdasin nii pudelite valiku kui kaardimaksega ja sain müüjalt veel manitseda, et “tegelikult ei tohi koerad siin üldse käia”. Mina, sel hetkel oma maslow püramiidi alumistel astmetel räheldes, mühatasin “mhmh” ja ja üritasin lihtsalt koju tagasi saada.

Tanklast lahkudes suutsin päikese käes libedaks lihvitud kallakul veel külili ka käia.

Kokkuvõttes stiilipuhas sooritus ilmselt mitte kuigi haruldasest argitükist “No me sättisime juba ära”. Head vabariigi aastapäeva teile ka!

Käisin vene spordi-muusikali vaatamas

Natuke ka nagu sporditeema, aga sattusin kinno vaatama vene esimest spordi-muusikali “Jää”. Punkt, punkt, punkt. Üks kaaslane ütles selle lõpus tabavalt, et “see on üks sellistest filmidest, mille lõpus tükk aega kogud, kuni esimese lause suust saad.”

Tegemist on sürri kompotiga draamast, romantikast, muinasjutust, komöödiast, muusikalist (ütle “vene jõusaaliräpp” viis korda hästi kiiresti) ning jumal teab millest, mis mingil kummalisel kombel töötab (ehkki paar korda ebamugavusttekitavalt üle hea maitse piiri vankudes). Põhimõtteliselt on see nagu vene bollywood ja bollywood on tänapäeval tegelikult igati põnev vaheldus ühe malli järgi üles ehitatud hollywoodi masstoodangule.

Väidetavalt pidi see isegi mingitel tõsieluainetel tehtud olema, aga kes seda välja googeldab, kui sellest ainult vene keeles kirjutatakse. Igatahes kokkuvõttes mulle meeldis ja täitsa soovitan*.

*Oma rolli võis mängida ka joviaalne kohtumine Fii Maitsva Tartu menüü šokolaadifondant’iga või eriliselt hõrgu Uus-Meremaa sauvignon blanc’iga. Neid mõlemat soovitan ka. Fii võib olla küll Lõunakeskuse prügikasti- ja parklavaatega hotellisöökla, aga süüa teevad ikka üllatavalt hästi. 

Veel hala lumes jookmisest

Tegin nädalavahetusel oma pooleteisetunnist pikka jooksu ja heitlesin jälle jubedate lumeoludega. Tegelikult saad ju mõistusega aru, et:

a) oluline on treeningu pingutus ja kestus,
b) lumes (aka ebatasasel pinnasel) jooksmine on tegelikult väga kasulik ja arendav,
c) küll need tegelikud võimed õigetes tingimustes välja tulevad,

aga ajab ikkagi närvi küll, kui lihtsalt teeolude tõttu on pulss nii kõrge, et tempo kuskile 8min/km kanti ära vajub.

Võtsin siis motivatsioonimeenutuseks ette eelmise kevade runners indexi graafiku:

Märtsi lõpuni oli lumi suhteliselt püsiv ja viimane paks vaip tuli maha 16. aprillil (kui ma suverehvidega Saaremaale sõitsin, seega jäi päev hästi meelde). Pärast seda sain natuke aega nautida optimaalseid jooksutingimusi ning elu lennukaimat vormi, millele järgnes vigastus (selleteemalist pooleaastast hala võite lugeda umbes kõigist eelmise aasta postitustest 😀 ).

Peab lihtsalt edasi rühkima ja lootma, et praeguse töö viljad samamoodi ühel hetkel lume alt välja sulavad. Kui sattusime oma pühapäevasel ringil korra täiesti puhtale asfaldile jooksma, tuli meelde küll, kui suur vahe see talveoludega on!

Tähelepanek toiduturundusest

Farmi tuli just välja uue kohukesega, mida reklaamivad eriti valgurikkana.

Kiire võrdlus Farmi kohukeste menüüs näitab aga, et tavaline vanillikohuke sisaldab 100 grammi kohta vähem suhkrut, rohkem valku ja põhimõtteliselt sama palju rasva. Laias laastus on see ikkagi identne toode iga muu suvalise kohukesega. Lihtsalt “valgurikas” on toidutööstuse uus lemmiksõna (nagu rasvavaba vesi noh).

Kuidas maratoni treeningkava edeneb

Riia maratonini on praeguseks jäänud natuke rohkem kui 3 kuud, Polari kavas sai põhja ladumine just tehtud ja väike ärevus hakkas vahepeal hinge pugema. Nimelt pole mu runners index’i keskmine detsembri algusest saadik kriipsugi muutunud ja selle järgi tundub, et arengut justkui pole. Samas meenutan endale, et detsembri algusest saadik on ilmaolud olnud seinast seina ning see paratamatult mõjutab pulsi/tempo suhet, sest teedel valitseva lögakihi paksust pole kell veel mõõtma hakanud.

Jooksin just üks päev oma 45min rahulikku jooksu ning pidin pool teed jooksma sõiduteel, sest kõrvalasuv kõnnitee oli kaetud 10cm paksuse soola-lumeseguga, mis pani pahkluu täiesti tühja all keerutama. (See, miks autotee on hooldatud täiesti puhtaks, aga kergliiklustee on okei jätta paksu läga sisse, on täitsa omaette räntimisteema.) Mööduvad autojuhid vaatasid mind küll ärritunud sitahaisunäoga, aga vaevalt nad ise autoga vastavalt paarikümnesentimeetrises lumesogas ringi uisutada tahaks, kui kõrval puhas asfalt on.

Üldiselt ma tahaks loota, et järjepidevalt joostes ja ilma vigastuseta (ptüi, ptüi, ptüi, ptüi, ptüi ad infinitum) on lootust igatahes maraton paremini teha, kui eelmise aasta tingimustes. Kava algusest saadik on vahele jäänud ainult üks trenn ja sedagi seetõttu, et tegin selle asemel tunnikese ujumist. Pealegi nüüd mahu pealeladumise osa alles algab – tere tulemast, neli jooksu nädalas!

Vahepeal regasin ennast ka Võidupüha poolmaratonile ära ning maksin ära Parkmetsa jooksu osaluse. Korra kiikasin ka Viljandi jooksu suunas, aga eelmise aasta plastiliini laadse rajapinnase õudus pole veel meelest läinud. Sõudemaratonid see aasta vist plaani ei jõuagi ja viimases bodypumbis tuli just meelde, et tahtsin ju Nato testi tänavu Sinilille jooksul paremale tulemusele teha. Pean jälle kätekõverdusi ning istessetõuse harjutama hakkama. 🙂 Pumbas on viimasel ajal muidugi nii magusvalusad kavad olnud, et kuskil õlaloo lõpuks juba pooleldi ootad, et äkki kukub mõni ehitusmees läbi lae ja lõpetab su piinad.

Kirsiks tordil rullisin nädala alguses üle pika aja jalgu ja minu üllatuseks polnud see üldse valus. Rahulolu oli aga ennatlik, sest täna tundsin joostes, et eilsest pumbast on reietagused väääga kahtlaselt valusad. Koju jõudes mõtlesin need kiirelt üle käia ja lasin juba esimese rulli peale sellise inglikoori seatapukisa kuuldavale, et Notsu mulle elevusest kaela hüppas. Eks siis kahetsesin pattu ja kirgastusin kannatuste läbi, sest pole nagu muud süüdistada ka, kui enda laiskust.

Talvel kõndida on palju jubedam kui joosta

Inimesed vahel ikka imestavad, kuidas ma talvel külmaga jooksmas suudan käia. Olin just kaks päeva Pärnus konverentsil ning teise päeva hommikul jooksutiirule suundudes jäi mind saatma kolleegi hauatagusel häälel kostev manitsus: “Kas sa ikka tead, et õues on ÜKSTEIST kraadi külma? ÜKSTEIST…” Teadsin jah ning jumala hea jooks oli. 😀 Ma polnud isegi väga soojalt riides.

Samas ma saan aru, kust see talvise jooksmise hirm võib tulla. Eelneval õhtul käisime rannas jalutamas – kui joostes piisab fliisi peal kilekast, õhukestest kinnastest jne, olin kõndides pakitud suurde parkasse ning kootud labakutesse, nii et ainult ninaots paistis kapuutsiserva vahelt. Sellele vaatamata oli mu nägu poole tunniga juba nii läbi külmunud, et ma võisin tahta midagi öelda, aga suu ei suutnud enam arusaadavat lauset kuuldavale tuua. Ilmselt on selline tunne insuldi läbi elanud inimestel. Hea, et eluga tuppa tagasi jõudsin.

Kui nüüd sellise kogemuse pinnalt vaadata poolpaljalt õues jooksvaid inimesi, arvaks ka, et nad ilmselt naerulsui oma kindla surma suunas rühivad.

Lõppu lihtsalt üks hea video:

Süsivesikud on eluohtlikud

Keetsin eile pastat ja keetsin muidugi üle. Kui mina kööki jõudsin, voolas vesi juba üle pliidiserva kuskile tööpinna vahele, äkki käis pauk ja kogu korter oli kottpimeduses. Kokkuvõttes tundub, et see kahetsusväärne toitumisvalik läks meile maksma 200-400 eurot (olenevalt sellest, kas läbi on pliit ja/või ahi), viis miljonit ajurakku ning mõneks ajaks võimaluse hetke ajel pidevalt kooke küpsetada.

Ühtlasi olin täna hommikul sunnitud sööma Maailma Kurvemat Putru ja tahaks pidada maha ühe päris tõsise vestluse kõigi nende süüdimatute hingedega, kes suures internetis kilkavad, et mikrolaineahjus pudru valmistamine on lihtsalt niiiii palju mugavam, kui potis keetmine (ä). Maailma Kurvema Pudru järel tuli (küll napilt) teiseks isegi see hirsipuder, mille kogenematu köögitoimkond ühel looduskaitseringi bussireisil ämbripõhja suutis kivistada.

Ilmselt mängis Maailma Kurvema Pudru tiitlivõistluses rolli ka süngelt vaikiv Jaanus, kes ei julgenud ühtegi etteheidet vist ainult selle kartuses teha, et ma muidu enam kunagi ühiskondlikku toiduvalmistamist ette ei võta. 😀 Äkki olekski kõigile asjaosalistele turvalisem ning odavam muidugi.

* * *

Lõppu katke maratonist (rääkimisest):