Võistlusnädal on lõpuks käes ja hea rahulik tunne on, et kõik on tehtud, mida teha saab. Ja tehtud sain igasugustele viperustele, külmetushaigustele ja muudele ootuspärastele komistuskividele vaatamata kõik kava trennid peale ühe 100-kilomeetrise rattasõidu.
Üldse tundub, et kava oli täpselt nii jõukohane, et sai selle laste ja muu elu kõrvalt tehtud. Samas jeeli-jeeli venitab ikka mõistliku vormi ka välja. Mäletatavasti oli kavas iga nädal 4 trenni, millest 3 tükki olid lühemad (kuni 1:15 pikad) ja üks pikk trenn nädala lõpus.
Selles mõttes ma muidugi 100% asju ei teinud, et kui ette oli nähtud distants mitte tervikaeg, jäi mõnikord elu või jaksu tõttu ujumine natuke lühemaks, mõnikord jooksmine. Samas suures pildis mõjutab võistluspäeva sooritust väga palju ka nt ilm või kuutsükkel ning algusest peale oli eesmärgiks “piisavalt hea” ettevalmistus. Pole praegu see elufaas, kus ideaali taga ajada (ja tegelt ei ajanud ka siis, kui selleks võimalust oli, sest huvisid on ju teisigi).
Iggaatahhes! Koormuse tipp saabus umbes kuu enne põhisündmust ja siis oli juba paras väsimus sees küll. Õnneks sain isegi aru, et koormus progresseerub ja varsti läheb paremaks. Samas pärast seda tahaks küll mõnda aega ainult nii trenni teha, et enesetunne oleks tugev siin ja praegu, mitte ühel kaugel päeval seal kunagi.
Viimased nädalad on kell pidevalt etteheitvalt detrainingut näidanud ja koormuse alt hakkab päriselt vorm välja kooruma. Ka pärast 70-80-kilomeetrist rattasõitu on olnud hea tunne jooksma minna ja kui nädal enne peasündmust oli kavas 50+5 km trenne, tundus see täitsa ei midagi.
Eriti tore, et peaaegu kõik pikemad rattasõidud saime teha abikaasaga koos. Tõeline kvaliteetaeg väikeste kohvi- ja šoksipausidega. Jooksma ta küll tulla ei tahtnud pärast. 😀
Ahjaa, imekombel sain omale ka ideaalsed ujumisprillid. Minu 10+ aastat teeninud Speedod muutusid ühtäkki täiesti läbipaistmatuks ning pärast ebaõnnestunud kogemust ühede Arena prillidega, mis külje pealt vett sisse lasid, jäid valituks järgmised Speedod. Lihtsalt mega! Panen need ette ja ei pea üldse muretsema, et kuidas asend sai või kuidas need püsivad.
Mis plaan põhipäevaks on? Noh, lugesin esiteks juhendi läbi ja sain aru, et Ironman on ikka eraldi kaliibriga logistika võrreldes nt Valga triatloniga. Hea taas, et saab sinna lasteta minna. Neile oleks see paras vintsutus. Tean ka juba ette, et mul peaks sel ajal olema see “jooksen vastu kiviseina” aeg kuust. Pole kaugeltki ideaalne, aga mis teha, äkki adrekas päästab. Rattarada on pea 2x rohkemate tõusumeetritega kui eelmine aasta, aga selleks ma olen siin Vooremaa veerel ju harjutanud. Boonusena lubab tänase seisuga üsna ideaalilähedast ilma. Mingis sajandi kuumuses seda küll ette võtta ei tahaks. Meeleseisundilt on pigem elevus kui ärevus, seega teeme selle asja siis ära!
Veel üks spordiblogi 