Trenninädal 23.-29. juuli 2018

Selle nädala sissejuhatus võiks jälle alata vana jutuga, et palavus, bla-bla-bla, higi, bla-bla, jumal aita, bla… Tõesti ei jõua seda ahju enam välja kannatada ning trennid tõmbasin ka targu kokku (nime poolest pidi niikuinii rahulikum nädal olema).

Esmaspäeval puhkasin endiselt laupäevasest pikast jooksust ning käisin lihtsalt umbes miljon korda ujumas ja õhtul kõnnitiirul. Päeva aktiivsus tuli 102% täis.

Teisipäeval nägi kava ette 10x400m intervalle 4:30-4:35 tempos, aga hommik üllatas mind hullu äikese ja paduvihmaga, mis venis pealelõunasse välja. Kui lõpuks jooksma läksin, oli veel pilves ning termomeeter näitas 23 kraadi – nobedalt sai sellest aga tavapärane päikseline aurusaun. Pika passimise peale olid jalad esiteks päris kinni, ent sain end siiski käima ja palavusest hoolimata lõigudki üsna ettenähtud vahemikku joostud. Lõikude vahel suures osas siiski kõndisin.

Lõpptulemus järgmine:

4:36 min/km; 145 bpm
4:31 min/km; 154 bpm
4:32 min/km, 154 bpm
4:26 min/km; 157 bpm
4:34 min/km; 158 bpm
4:26 min/km; 160 bpm
4:33 min/km; 161 bpm
4:33 min/km; 165 bpm
4:35 min/km; 163 bpm
4:27 min/km; 161 bpm

Kokku 8,36km 55:04ga, tempo 6:34min/km, pulss 141 (kõrgeim 173) ja running index 56 (kõnnist vast). Küll oli hea pärast jooksu külm värska haarata ning otse jahedasse jõkke sukelduda!

Kolmapäev oli taas trennivaba, kui pidevad ujumaskäimised välja arvata.

Neljapäeval nägi kava ette pika tempojooksu ilunumbritega 16km 5:30-5:35min/km. Ilm nägi ette jääkohvi ja kaelani jões istumise. Päris elu nägi ette kontoris ventilaatori kõrval istumise. Kui hommiku poole oli ilm veel üllatavalt pilves ning mahe, klaariks õhtuks jälle päikese taevasse ja lõi kraadid keemistemperatuuri kanti. Tegime Jaanusega hädaga 10km rahulikku jooksu ära, aga kuna süda kiskus pahaks ning värinad peale, jätsime targu katki ja kobisime jõkke ära. Kokku 10,02km ajaga 01:02:24, tempo 6:14min/km ning pulss 142. Running index imekombel 55 (ei tea miks).

Reede – jälle puhkus.

Laupäeval pidime minema Tallinna Sweet Spotile, mistõttu plaanisin enda ning nädalavahetuse kohta vara ärgata ja proovida ettenähtud 21km jooksust vähemalt osa ära teha. Äratus käis 7:30. Uuesti tegin üllatusega silmad lahti umbes veerand üheksast, porinal sõin-jõin ära ja läksin õue. Tolle päeva kliima oli juba lihtsalt ropp, jalg raske, õhku polnud ning märjaks tehtud riided kuivasid sekunditega. Suure surmaga tegin tunnikese ära, aga kuna päev oli alles ees, jätsin lihtsalt katki ning õige kah – sellised olud on igatahes trennitegemiseks täiesti ekstreemsed. Kui nt reisil ei tule 30+ kraadiga pähegi jooksma minna, siis miks koormata end sellega Eestis, kus enamasti lisandub veel rõve niiskus ja muu meelelahutus.

Kokku tegin 10,01km ajaga 01:06:01, tempo 6:36min/km ja pulss 143. Running index kukkus kolinal 47 peale, millest võib aimata, et organism enam üldse ei tahtnud ka joosta. Koos festivalil kappamisega tuli tolle päeva aktiivsus ligi 230%.

Pühapäeval pidi kuumus saavutama oma haripunkti, seega liikumine minimaalne.

Kokkuvõttes kukkus puhkenädal välja küll, sest kui Võidupüha poolmaratoni järgsest nädalast saadik on mul keskmine aktiivsus tulnud jooksvalt 160-170%, on selle nädala skoor pigem 140 kandis. Järgmise nädala lõpus lubab kuumus ka viimaks järele anda, aga seni kuulan oma keha, sest enese ülekoormamine ju midagi niikuinii ei arenda.

Trenninädal 16.-22. juuli 2018

Nädal jätkus endiselt mõnusa kuumalõõsaga, mis tipnes lõpuks sellega, et ma üks öö isegi vahepeal üles ärkasin ja duši all käisin. Tavapärasele aktiivsusele on lisandunud igapäevane ujumine, aga igapäevamenüüsse on lisandunud ka mõõtmatus koguses magusat jääkohvi. Üritaks selle õuduse lihtsalt üle elada.

Esmaspäeval puhkasin ja varjusin kuuma eest.

Teisipäeval oli plaanis 3x1600m intervalle 4:45-4:50min/km tempos. Jooksma läksin varasel lõunaajal, sest viimaste päevade muster pigem näitas seda, et õhtul oli VEEL palavam. Esimesel kahel intervallil suutsin isegi enam-vähem ettenähtud tempot hoida, aga koos palavusega pigistasid teepealsed pikad tõusud minust viimase välja. Ideaalis peaks selliseid lõike muidugi hoopis 400-meetrisel staadioniringil jooksma, aga kellele see liiga lihtne elu ikka kasuks on tulnud.

Lõpptulemus järgmine:

4:57 min/km; 157 bpm
4:55 min/km; 163 bpm
5:08 min/km, 161 bpm

Kokku 6,48km ajaga 38:19, tempoga 5:55min/km ja pulsiga 149 (running index 54).

Kolmapäeval jälle spordi mõttes puhkasin.

Neljapäeval käisin esiteks lühikesel tempojooksul, mis pidi olema 5km 5:10min/km tempos. Kuna õues oli – nagu ikka – täielik põrgu eeskoda, jõudsin pärast lühikest soojendust seda tempot vaid 3,5km hoida ning pidin siis teeületuseks tükiks ajaks seisma jääma. Ja muidugi hakkas mul sellise äkilise seisaku peale lihtsalt paha. Viimased poolteist kilti tulid suure vaevaga ning tempoosa keskmine tempo lõpuks 5:19min/km (pulss 159). Oleks võinud ilmselt selle tempoga alustadagi, aga kes see elu ikka keeruliseks elab, kui mitte ise. Kokku 5,43km ajaga 29:39, tempoga 5:27min/km ja pulsiga 154. Running index 51.

Kuna pidin reedel pikalt maale sõitma, tegin neljapäeva õhtul eksprompt ka pumba ära, aga üritasin pärast varasemat jooksu natuke rahulikumalt võtta. Regulaarselt kord nädalas käies läheb kava lihtsamaks küll ning üritan nüüd seda põhja lihtsalt hoida, mitte midagi edasi arendada, ehkki mõned lood juba kipuvad harjunud raskusega kergeks jääma. Samas kangile lisamise asemel üritaks pigem kätekõverdusi üha paremini teha – vaikselt areneb küll. Ahjaa, veider öeldagi, aga kükkide asemel võiks väljaasteid selles kavas rohkem olla.

Reedel puhkasin eelmisest topelttrennipäevast, veetsin paar tundi autos ning lõpetasin õhtu rahuliku rabas jalutamisega. Pumbast/jooksust olid reied veidi kanged, aga muud häda ei midagi.

Laupäeval pidi ilmateenistuse andmetel tulema pilves, suhteliselt jahe ning vihmane päev. Hommikul sõin oma pudru ära ja läksin siis linna, et seal vähe motiveerivamas keskkonnas oma 27-kilomeetrine pikk jooks ära teha. Kui linna poole sõites oli õues veel tõepoolest suisa jahe 20-kraadine poolpime ilm, siis jooksu alguses klaaris taeva ära ning silmapilk hakkas jälle harjunud põrgukuumus vastu asfalti praadima – sealjuures polnud mul isegi mütsi peas (õnneks autos oli).

Staabiks parkisin auto Papiniidu silla kanti. Seekord jooksin ka üksi ning sattusin Spotifys pärast kolmveerand tundi ripiidi peal “Mina ka’d” kuulama veidrat popurriid heast, halvast ja väga halvast eesti räpist. Samas oli see piisavalt uudne vaheldus, et vähemalt esimene 11-kilomeetrine ring ümber linna möödus päris hoogsalt. Rannapargis sattusin küll mingi lastefestivaliga võitlema, aga teadsin seda siis järgneval ringil vältida.

Auto juurde jõudes hakkas küll palavusest juba pilt väga virvendama, seega panin märjaks kastetud mütsi pähe, kastsin riided ka osaliselt märjaks ning kappasin Jaansoni ringile. Esiteks mõtlesin raja vanemal osal edasi-tagasi joosta, aga lõpuks jooksin südalinna välja, jõin 17km peal jõe ääres ühe külma coca, mõtlesin oma eluvalikute üle järele ning löntsisin surmaga pooleks autoni tagasi. Oli ikka erirõvedalt palav ja niiske, aga vähemalt puhus aeg-ajalt mahe tuuleke ning ülejõe Jaansoni raja jupp oli ka üsna varjuline.

Viimased kilomeetrid vägistasin hambad ristis jupphaaval ikka Jaansoni rajal ära teha, ehkki juba 21 km peal oli kibe kiusatus alla anda. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et miks ma seda siis õige teen – panen põhimõtteliselt pool päeva hakkama, et palavusega heideldes ennast oimetuks pingutada. Mingi ime läbi sain jooksuga ikka ühele poole, ehkki vaim polnud selleks tundidepikkuseks aurusaunaks üldse valmis. Meenus Jaanuse diagnoos sellele ilmale, et tunne on täpselt selline nagu oleks nii pikalt juba saunalaval istunud, et tahaks välja minna, aga elu lihtsalt ongi nüüd selline. Vähemalt lõpuks sain jooksult otse jõkke ujuma kimada.

Tõesti natuke motiveerivam oli ka linnas joosta, sest nägin nii ühte kunagist klassivenda kui klassijuhatajat – sportlik rahvas, pole midagi öelda. 😀 Üksi lagedas maanteeservas poleks ma ilmselt lõpuni venitanud. Kokku 27,01km ajaga 02:52:58, tempoga 6:25min/km ja pulsiga 151. Running index tuli 50.

Õhtul hakkas selle koormuse peale ka parem põlv kangeks ja valusaks tõmbama – erilise irooniana selle tunnikese jooksul, mille veetsime sõbrannaga meditsiinisüsteemi kirudes. Kohvikulauast püsti tõustes oli vissis penskari transformatsioon täiuslik, kui ma auto suunas liipasin ning lootsin, et sealt hiljem uuesti välja ka saan. 😀 Pärast jalutasin veel lõdvestuseks rabas tiirukese, mille lõpuks oli päeva kõrgeim aktiivsuseesmärk üle 400-protsendiliselt täidetud.

Hõiva.PNG

Pühapäeval raudselt puhkan jalga.

Trenninädal 9.-15. juuli 2018

See nädal möödus korraliku kuumalaine tähe all, mille vaibumist ei ole näha ka tuleval nädalal. Jooksmise mõttes on see ikka paras eneseületus.

Esmaspäeval läksin rahulikule rattatiirule. Tunnen juba, et sellest intensiivsest kavast on mingi suhteliselt püsiv väsimuse foon sees ja nädala alguses mõtlesin isegi jutti teise puhkepäeva teha. Lõpuks oli ilm siiski nii ilus, et panin podcastid peale ning sõitsin rattaga natuke Lähte poole edasi-tagasi. Kokku 20,29km ajaga 53:27, kiirusega 22,8km/h ning pulsiga 126. Mõnus hea enesetundega liigutamine.

Teisipäeval nägi kava ette 6x800m intervalle tempoga 4:35-4:40min/km. Päev otsa oli ilm suhteliselt jahe ja pilves, aga koju jõudes oli päike selges taevas ning küttis korralikku õhtupoolikupalavust. Seekord üritasime intervallid enne õhtusööki ära teha, sest eelmistel kordadel on seediv toit ikka suhteliselt häiriv olnud. Selle asemel hakkasin siis poole peal nälga ning lõpus ka janusse surema. Kaunis teisipäev.

Intervallid kukkusid välja nii:

4:32 min/km; 153 bpm
4:39 min/km; 164 bpm
4:40 min/km, 166 bpm
4:38 min/km; 166 bpm
4:40 min/km; 166 bpm
4:45 min/km; 165 bpm (ootamatu tugev vastutuul)

Kokku tuli 7,70km ajaga 45:56 tempoga 5:58min/km ja pulsiga 151 (maksiumu 176). Running index – wait for it – oli taas 54! Ma küll kahtlustan, et see tuleb selle arvelt, et ma taastumisel esiteks kõnnin. Päris õudne palav ja raske oli ning oleksin lõpus peaaegu külmavärinatega lõpetanud. Samas ütles Jaanus ka, et ta poleks mõni aasta tagasi uskunud, et ma üldse kunagi pikemalt ligilähedastki tempot hoidma suudaks hakata (selline südantliigutav usk minusse muidugi 😀 ).

Kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval nägi kava ette 16km tempojooksu 5:30-5:35 tempos. Selleks päevaks jõudis kohale totaalne kuumalaine ning õhtul pärast tööd temperatuur veel vaid tõusis, mitte ei langenud. Lõpuks läksime Annelinna kanti uusi kergliiklusteid avastama ning mõtlesime, et üritame lihtsalt tempot hoida ja teeme, kaua jõuame. Kuna Jaanus tuleb samuti sügisel Tallinna Maratonile, löntsib ta minuga kava enam-vähem kaasa teha.

Uued rajad keerutasi viaduktide ümber ning olid nii mägised, et suutsime end esimese viie kilomeetriga suht kapsaks joosta. Läbi häda punnitasime 13km täis, aga kuna vaikselt hakkasid ülekuumenemisest külmavärinad tekkima, jätsime siis katki. Erilise tempojooksuga polnud niikuinii tegemist ning aeglast pikka jooksu tuli ju nädalavahetusel niikuinii teha. Kokku 13,16km ajaga 01:15:38, tempoga 5:45min/km ja pulsiga 155. Running Index 50.

Reedel kaalusin jälle viimase minutini, kas pumpa minna, lõpuks viskasin asjad kokku ja tuiskasin siiski kohale. Klubis selgus küll, et trenn polnud alanud akadeemiline veerand vaid täistunnist, mistõttu jäin esimest korda elus tundi korralikult hiljaks ning sadasin saaliuksest sisse just soojendusloo lõpus. Sellest hoolimata kukkus välja paras pingutus, sest reedesele tunnile omaselt tegime kaks lisalugu (biits/triits ja kõhulugu) ning palavas saalis sain taas oma higiloikudes mööda matti ringi uisutada.

Laupäeval “puhkasime”, ehk kanuutasime pool päeva Soomaalt Torisse. Eelmisest päevast olid õlg ja rind mõnusalt valusad, aga vähemalt jalad said puhata. Erinevalt aprillikuistel sõudemaratonidel külmetamisest oli päris tore hoopis vahepeal ujumas käia ning paljajalu vees patsida. Kui päev algas korraliku kuumusega, saime teises pooles äikest ja sooja vihma. Kokku sõitsime Saarisoo-Tori marsruudil 17,39km ajaga 3:12:15 (ujumis- ja piknikupausid välja arvatud). Kokkuvõttes meeldivalt pingutav päev, mille peale õhtul juba kell 21 vägisi nokkima võttis.

Pühapäeval nägi kava ette 24km pikka jooksu, mille ärategemisse mul algusest peale erilist usku polnud. Ärkasin hommikul totaalses palavuses ning õhuniiskus oli ca 70% kandis – mmm… Sõime kiiresti kõhud täis ja läksime traditsiooniliselt Ringtee kanti tiirutama. Kastsin enne starti veel Statoilis mütsi korralikult jääkülma veega märjaks, aga kümne paiku oli õues juba põrgukuumus. Hommikusest ajast andis aimu vaid üks teisepäevane oss, kes meie auto kõrval alles omaette öökis.

Ettenähtud 6:00min/km tempost ei hakanud me üldse kinni hoidma, vaid jooksime täitsa tunde järgi. Üsna kiiresti settis tempo 6:20min/km kanti ära. Esimese ringiga suundusime põldude vahelt Ülenurme vahele ning tuuleke oli veel üsna meeldiv. Suutsime isegi 9km täis joosta, ehkki viimasel 2-3km kiskus juba väga palavaks. Seepeale käisime kastsime mütsi ja seekord ka särgi uuesti läbimärjaks ning tegime 6km tiiru ümber Aardla. Iga väike vari oli suur kergendus, ent Raudtee ja Ringtee kandis jooksime sel hetkel juba nagu praepannil.

Auto juures kastsime jälle riideid, jõime kahepeal peaaegu liitri spordijooki ära ning võtsime viimaseks etapiks taas ette Ülenurme ringi. Hommikune temperatuur tundus selleks hetkeks juba meeldiv jahedus, sest näiteks varem värskendavana mõjunud park oli selleks hetkeks juba põrgukuivaks küpsenud. Jutt oli meil mõlemal selleks hetkeks juba väga kehv ning raporteerisin vaid lõpuni jäänud kilomeetreid. Tempo püsis sealjuures üllatavalt ühtlane, ehkki sääred hakkasid lõpus päris ära väsima.

Endalegi üllatuseks saime veidi peale ühte ettenähtud distantsiga ühele poole. Kokku 24,05km ajaga 02:31:11, tempoga 6:18min/km ning pulsiga 151. Sealjuures olid kiireimad kilomeetrid 13. ja viimane (6:05min/km) ja aeglaseim 19. (6:32min/km). Running index oli selle katsumuse kohta isegi ilus 50. Pärast seda oligi paras jäätised hambusse haarata ning järvevette likku ronida. Ei taha üldse mõeldagi, et järgmisel nädalal läheb väidetavalt veel palavamaks.

Trenninädal 2. – 8. juuli 2018

Järgmine nädala kokkuvõte las alata. Jätkasin rõõmsa hooga ettevõetud maratonikava ning juuli algusega sai ka suvi juba läbi.

Esmaspäev: ilm oli küll päev otsa väga külm ja vihmane, aga õhtupoolikul tõmbas taeva veidi heledamaks ning läksime üle pika aja väiksele rattatiirule. Pärast eelneval laupäeval laenutatud soome penskariratast oli mu oma ratas kuidagi ebaharilikult kõrge ning kiire, samuti olid jalad eelmise päeva 16-kilomeetrisest kapakust omajagu väsinud. Kokku sõitsime 21,65km ajaga 01:02:46 ja pulsiga 124. Õhtul voodis jalad valutasid ebamääraselt ühtlaselt väsimusest, seega olin selle intensiivse trenniga kohe pärast poolmaratoni vist natuke üle punnitanud.

Teisipäev: kava nägi ette 4x1200m intervalle tempos 4:40-4:45min/km. Tegelikult hakkas mul juba päeval tööl pea valutama ning õhtuks oli energia nii maas, et oleks tahtnud ainult diivanil kommi süüa. Lõpuks käisime tegime Jaanusega koos need intervallid siiski ära ja väga õudne polnudki.

4:45 min/km; 157 bpm
4:42 min/km; 166 bpm
4:47 min/km, 168 bpm
4:44 min/km; 166 bpm

Kokku tuli 6,85km ajaga 38:41, tempoga 5:39min/km ja pulsiga 154. Running index – wait for it – oli 54! Ära hõiska enne õhtut, aga see tundub juba nagu mingi areng!

Kolmapäev: energia oli suht maas, aga tegime kerge rattaringi Kõrveküla-Vasula teedel. Kokku 21,67 km ajaga 56:31 ja pulsiga 127. Hämmastav, kui palju lambaid on Tartu ümbrusesse siginenud – peaaegu nagu välismaal juba. 🙂

Neljapäev: kavas oli 8km tempojooksu tempoga 5:20-5:25. Esimesel kilomeetril näitas kell vist kohe aiateibaid, sest me lidusime ninast veri pritsimas, aga kella järgi oli tempo 5:40min/km. Ülejäänud jooksul “püüdsime” ettenähtud tempo küll kinni, aga see tuli selle hinnaga, et näiteks teine kilomeeter läks lukku 5:06ga ja kolmas 5:16ga – sealjuures teine tundus aeglasem kui esimene. Üldiselt üks õuduste palav ning tappev jooks, mis sai joone alla distantsiga 8,02km, ajaga 43:11, tempoga 5:23min/km ja pulsiga 159 (kõrgeim 170). Running index… 52! Amazeballz.

Reede: olin eelmise päeva jooksust tegelikult nii väsinud, et viimse hetkeni plaanisin ikkagi koju jääda. Lõpuks haarasin vähem kui pool tundi enne bodypumpi asjad ja kimasin kluppi (friday night at the bar, eksole). Kava oli mõnus, aga tappev, jalgu õnnistati lisaväljaastetelooga ning kõhuloo ajal ei suutnud ma planku hoida, sest libisesin iseenda higi ja vere sees pidevalt kõhuli. Oli hea trenn.

Laupäev: kuna pühapäev oli plaanitud perekondlike kohustuste jaoks, üritasin laupäeva hommikul ära teha oma nädala pika jooksu – ette oli nähtud 22km 5:50-6:00 tempos. Hommikul oli õues juba rõvepalav, lihased eelmise päeva pumbast jumala tühjad (jälle oli mitu nädalat vahele jäänud ning valu vastav) ja viitsimine ka pigem nullilähedane.

Esimesed 8km läks suht hästi ja tempo püsis ilusti ettenähtud vahemikus. Siis jõin ja läksin järgmisele tiirule, kus ma lihtsalt hakkasin otsast ära lagunema. Päike praadis vastu asfaldit halastamatult ning kilomeetriajad ronisid juba kuskile 6:15 kanti. Jäin korra varjus seisma, surin, jooksin jälle edasi ning 12. kilomeetri juures läksin uuesti jooma. Kuna surm oli juba silme ees, võtsin ka auto juurest tanklast suure jääkülma mineraalvee, millest suurte sõõmudega elu üritasin ammutada. Elu jätkus umbestäpselt 14. kilomeetini, kui autoni oli tagasi 2km minna ning lõpuni suisa 8. Istusin mingi aja lausa äärekivil maas(!!!) ning roomasin siis auto suunas temponumbritega, mis kiskusid pigem 7min/km kanti.

Ehkki mul oli käes paras haamer, ei andnud ma veel endiselt alla ja loivasin veel tubli 4km õuduste teed veel otsa, ehkki tegin juba 100-meetriseid kõnnipause vahele. Keskmine tempo üle 7min/km päris ei küündinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Lõpuks sain aru, et mul pole ei vaimselt ega füüsiliselt enam midagi anda ja roomasin koju ära.

Kokku tuli 20,01km ajaga 02:04:07, tempoga 6:13min/km ja pulsiga 154. Eelmise nädala pika jooksuga võrreldes tõepoolest nagu päev ja põrguöö. Running index tuli seekord isegi hämmastav 50.

Pühapäev: käisime sünnipäeval ja natuke looduses jalutamas, ehk üldiselt söömapüha väikeste aktiivpuhkuspausidega. Saime nt Kauksi rannas pika tiiru paljajalu mööda liiva tatsata. Õnneks pumba lihasvalu jäi pigem vähemaks.

Järgmine nädal näeb ette päris karmid tempod, distantsid ja koormused, aga kui näha on, et keha vastu ei pea, siis ei hakka üle ka punnitama. Eksperiment jätkugu!

Trenninädal 25. juuni – 1. juuli 2018

Mõtlesin üle pika aja ühe trenninädala teha – mitte trenni tegemise, aga selle ülesmärkimise mõttes. Nimelt olen oma minimalistlikust jooksukavast hetkel nii vaimustunud, et tahaks kohe hõisata (aeg-ajalt rinnaesisele verd köhides, muidugi, sest tempod on ikka Polari sörkimisprogrammiga võrreldes nagu öö ja päev).

Esmaspäev: null

Teisipäev: esimesed katsetused kavaga palavas ja maratonijärgses väsimuses. Pikemalt pajatasin siin. Pidin jooksma 8x400m intervalle tempos 4:30-4:35. Välja kukkus nii:

4:19 min/km; 153 bpm
4:36 min/km; 162 bpm
4:33 min/km, 163 bpm
4:29 min/km; 166 bpm
4:37 min/km; 167 bpm
4:40 min/km; 167 bpm
4:27 min/km; 164 bpm
4:44 min/km; 167 bpm

Kokku tegin 6,85km ajaga 42:20, tempoga 6:11min/km, pulsiga 152 ning running indexiga 48.

Kolmapäev: BodyArt, kus ma mingeid reisi pingesse ajavaid asendeid väga pikalt hoida ei tahtnud. Treener saatis seepeale mulle etteheitvaid pilke, sest pealtnäha olin ma vist kergesti sassiaetav laiscus lorusega. 🙂 Samas konkreetselt BodyArt on mulle endiselt suhteliselt vastumeelne tund, sest see on kuidagi monotoonne ja igav ja olenevalt tunnist tekib mul vahepeal juba poole peal tahtmine ennast matiga ära lämmatada. Samas suvine tunniplaan pole valikurohkuse osas just hõisata.

Neljapäev: kava nägi ette 5km jooksu 5:10 tempoga. Ilmataat nägi ette selle suve käredaima küpsetusahju, mis õhtu poole ainult kuumemaks läks. Suure surmaga tegin ettenähtud trenni küll ära, aga oleks paar korda äärepealt tee äärde surema heitnud. Kokku 5,15km ajaga 26:45, tempoga 5:11, pulsiga 160 ja running indexiga 49. Olin pulsi ja indexi üle suhteliselt vapustatud, sest Polari kava järgi treenides oli mul vähegi kiiremate jooksude ajal index alati kuskil väga madalal.

Reede: sõitsin maale ja jalutasin niisama. Puhkus.

Laupäev: käisime kursakatega Pärnus turistimas ning kruiisisime tundide viisi soome penskarite kombel laenutusratastega mööda linna. Trenn see just ei olnud, aga lõpuks oli päev otsa õues tuule ja vihma käes olek nii väsitav, et õhtul lihtsalt vajusin diivanisse ja jäingi sinna.

Pühapäev: tulin Tartusse tagasi ja läksime Jaanusega 16-kilomeetrisele jooksule, mis oleks pidanud ideaalis toimuma tempoga 6:00min/km. Jooksma minnes oli õues tuuline ja külm ja hämar, aga ei midagi väga hullu. Jooksma hakates hakkas täiega vihma sadama ning see vihm lihtsalt jäigi pritsima terve trenni ajaks. Mingilt maalt tekkis tihedatesse udupilvedesse joostes täiesti ebareaalne tunne, kui oledki lihtsalt sina ja see asfalt ja tuul ja tontlik ümbrus, mis kõik kuskile ära hajub.

Tempo püsis algusest peale ühtlane, jalad küll veidi väsisid, aga enesetunne oli algusest lõpuni üllatavalt hea. Kuna pidevalt möllas ka väga tugev tuul, ei osanud ma üldistest näitajatest suurt midagi oodata. Suur oli aga minu üllatus, kui välja kukkusid sellised numbrid: 16,03km ajaga 01:34:08, tempoga 5:53min/km, pulsiga 152(!) ja running indexiga 55!!! Viiskümmend viis!

Üks faktor oli seal kindlasti see, et üle pika aja oli jooksmiseks täiesti jahe ilm (tuuline või mitte), aga selliseid numbreid, eriti sellise tempoga pole mu silmad juba ammu näinud. Rääkimata sellest puhtast jooksurõõmust, mida selline hoogne pikk jooks tegelikult annab. Igatahes uuel nädalal uue kavaga jälle uue hooga!