Mina: seekord ma jätan igaks juhuks pärast sünnitust 12 nädalat jooksupausi, sest internet ütleb nii. (Märgib isegi tähtaja kalendrisse ning usub ise siiralt oma plaani.)
Ka mina: läheb proovib 2 kuu peal naaaatukene joosta ning kukub kohe pea igapäevaselt uhama nagu homset poleks.
Ehk kokkuvõttes, guess who’s back! Kukkus umbes samasugune taastumine välja nagu pärast esimest last, kui mitte trenni tehes tundus, et polegi nagu väga isu ja kui korra värske doosi endorfiine peale sain, lõi ihus selline jooksuhimu vemmeldama, et hoia piip ja prillid. Seekord hakkasin teisel kuul esiteks taastavaid kerelihaste harjutusi tegema ning ootasin jooksuga pooleteise kuu asemel vähemalt kaks täis.
Mingi vaagnapõhja valmisoleku kontrollseeria tegin juba nädal pärast sünnitust nii läbi, et polnud küsimustki (a’la kas saad teha ühel jalal puusatõsteid ja kükke ja ühel kohal hüpelda, ilma, et kõik kuskilt välja pudeneks, mis pudenema kindlasti ei peaks).
Muidugi erilist distantsi ma veel ei tee ning kõndi jooksuga vähemalt pooleks, aga distantsid on raseduse lõpuaegse 3 kilomeetri asemel juba 4-5 kanti. Wow. Nüüd võiks pärast kolme jutti päeva päriselt mõned puhkepäevad ka teha, ehkki täna läks vanem laps pooleks päevaks vanaema juurde ning ei saanud jälle juhust kasutamata jätta.
Elu on küll näidanud, et ehkki kahe lapse Thule käru on väga võimekas, sellega jooksma küll ei ahvatle. Rääkimata veel lumes kündmisest – see on isegi ühese käru ja mõnekilose lapsega paras katsumus, täislastis 40-kilosest traktorist rääkimata. Õnneks peaks suurem laps nüüd ka hoiukoha saama, ehk ideaalis võiks 2-3 hommikupoolikut nädalas olla võimalik ainult ühe lapsega trenni teha küll.
Tempot pole muidugi mõtet võrrelda. Kui alles eile jooksin hommikul üksi ideaalses talveilmas, kõva lumi jalge all, punane päikesesammas silmapiiril kõrgumas, siis täna rühmasin käruga läbi sulalögase lopa, pulss laes ja tempo kõndimise lähedal. Samas on terve ülejäänud elu nüüd aga tempot teha. Naudin niisama neid endorfiine esiteks.
Veel üks spordiblogi 