Spordipoelaadsed tooted ja totaalne kriis

See pole tõsisematele spordisõpradele ilmselt mingi üllatus, et mõlemad Eesti suuremad spordipoed on pigem spordipoelaadsed tooted, kes usina brändingu varjus hoopis mingit Audisõprade vabaajarõivaste butiiki peavad. No teate küll – a’la läikivad punasest nahast tossud ja hallid puuvillased dressid ja muu selline kraam.

Vahele eksib siis ära näiteks täpselt üks komplekt päris jooksusokke või ühed maratoniks sobivamad tossud. Ja ei, ma ei käi masohhismist oma spordišopingutel kuskil Paide outletis, vaid siin täitsa riigi suuruselt teise linna suurimates võimalikes esindustes.

Mitte et ma praegu üldse kuskil käia saaks, sest, köhöm, see asi, mille nime keegi isegi enam nimetada ei taha.

Ja siit jõuangi oma kriisi suurima kriisini. Mul on totaalne jooksusokikriis! Kõik joosusokid hakkasid riburadapidi otsa saama juba eelmine suvi, kui ma olin liiga hingetu ning kibestunud, et neid omale juurde ostma minna. Mäletatavasti kahtlesin, kas üldse kunagi joosta saan.

Sügis-talvel jõudsin jooksuradadele rohkem tagasi, aga siis läksid käiku juba soojemad sokid ning neid mul isegi on.

Ja siis. Äkki on talv möödas. Rasedus ka. Sooja soki aeg samuti. Jooksen 4-5 korda nädalas ja… Hoian hinge kinni, sest käsil viimane paar Crafti sokke, mille kannaservas hakkab õmblus juba nii lahti rebenema, et iga kord kardan säärt ülejäänud sokist eralduvat. Seni pole veel eraldunud, aga nutan kibedalt taga kõiki neid sokke, mille ma veel kõvasti paremas seisus juba sokkide surnuaiale saatnud olen.

Tagasi tulles eelmainitet Audisõprade butiikide juurde, siis ühel neist (no see kampaaniakunn) polnud varem ju üldse e-poodi ning nüüd on mingi veider patukahetsuslik värdsünnitis, kust saab chati teel väiksest valikust numbreid küsida ning asju tellida. Patukahetsuse usutavust vähendab see, et isegi kojukanne pole tasuta. Mõned sokid on ka poes olemas, aga needki pigem vabaajasokid.

Põhimõtteliselt läksin teise poodi, kus vanasti sokke üleval polnud, aga nüüd mingi hädane valik siiski üleval. Tellisin hädaga ühed Adidase spordisokilaadsed sokid ning lootsin, et ehk ajavad asja ära. Tellimine pakiautomaati oli ka meeldivalt ümmarguse hinnaga – 0 eurot.

Aga boožemoi, need sokid. Lühikokkuvõte: ei ajanud asja ära.

Õigete jooksusokkidega võrreldes olid need ikka nagu öö ja päev. Kõigest 20 minutiga jalad täiesti vastikult higistasid ning… hold yer honoses, haisesid. Ma kogu aeg imestasin, kuidas mõnede inimeste jalad selliseks juustuks saavad minna. No müsteerium lahendatud. Iga suvaline SUVA sokk on selles osas parem.

Nüüd on mul 3-pakk mõttetuid sokke mõttetult seismas, mida ma kindlasti kasutama ei hakka. Samas jooksusokke mul ikka pole! Seega kui muidu tundus kogu olukord niimoodi stabiilselt talutav, on see nüüd küll muutumas väljakannatamatuks. (Okei, jah, veits utreerin, aga esimese maailma probleemid on ka probleemid.) 

Kõik soovitused PÄRIS jooksusokkide e-poest tellimise võimaluste kohta, mis just kuskilt Inglismaalt või Hiinast siia ei pea sõitma, on väga teretulnud!

Kuu aega joostud

Klari kirjutas, et kuu aega eriolukorda on möödas ning see meenutas, et mul on ka kuu aega jooksurajal möödas. Nimelt oleksin muidu viksilt ja viisakalt sünnitusjärgse kontrollini ära oodanud, aga kui selgus, et ühtegi kontrolli niipea tulemas pole, viskasin põhimõtteliselt kohe jooksudressi selga ning lidusin õue “enesetunde järgi vaikselt liigutama”.

Milleks need jutumärgid? No ikka selle pärast, et mul oli siiras plaan alustada kuskil soovitatud programmi järgi, ehk esimene nädal kõndida 4 minutit ja sörkida 1 minuti. Teisel nädalal kõndida 3 minutit ja sörkida 2. Ja siis nii edasi, kuni alles vähemalt kuu pärast hakkaks jutti jooksma.

Reaalsuses tegin seda 4+1 pulli täpselt ühe korra esimese jooksu alguses, siis läksin 3+2 peale. Ja pärast seda tegin kõik jooksud oma vanas heas rasedusaegses 5+2,5 süsteemis. Esimese täiesti jutti jooksu tegin juba teisel nädalal, sest noh, kiire oli. 😀

Enesetunne on seni selle kõik heaks kiitnud, ehkki vargsi naasnud jalakrambid meenutasid, et peab vist ikka magneesiumi edasi võtma. Enne rasedust mul sellega mingit muret polnud, aga raseduse ajal ning nüüd nähtavasti imetamisega mu toidulauast ja Vytautase-patareidest ei piisa.

Kokku olen esimese kuu jooksul jooksnud 111 kilomeetrit ning paari nädalaga on kilometraaž stabiliseerunud kuskile 30 ringi. Jooksen neli korda nädalas – teisipäeval, neljapäeval ning mõlemal nädalavahetuse päeval ja enamasti koos käruga.

Kui alles üks nädalavahetus seletasin jooksu ajal Jaanusele, et mul pole mingit arengut praegu, siis tegelikult eelmine nädal juba tundsin, et kõnniosa väga ei tahagi enam vahele teha käruga joostes. Samas võis asi olla ka heades ilmades, sest just tuul annab käruga kõvasti tunda. Nüüd alanud nädal tõotab taas hall ja lägane ja tuuline tulla ning mu indu jahutada.

Reganud olen ennast optimismist nõretades nii Võidupüha poolikule kui sügisesele Tartu Linnamaratoni poolikule. Kui neist esimene ime läbi toimuma peaks, siis läbi jõuan selle vast ikka matkata. Ehkki nädalavahetusel tiirutasime Pärnu vahel ning ma pea igal tänavanurgal jälle muljetasin, et vot oi siin on võidupühaka ajal juba rops kurgus ning siin surm silme ees. Aga regame aga jälle ära, nõu problem.