Saaremaa kolme päeva jooks 2017

Saaremaa kolme päeva jooksul olen ma ammu osaleda tahtnud, sest ma käin Saaremaal muidu päris sageli, aga alati on just sel ajal midagi juba ees olnud. Tänavu registreerusin varakult ära ja meelitasin Jaanuse ka kaasa. Samuti oli ette teada, et sõpru-tuttavaid on rajal veel, seega tundus hea viis jooksuhooajale ilus punkt panna. Natuke tekitas jalgade olukord küll kõhklusi, sest olin pärast Tartu 10 km jooksu jälle mitu päeva nagu puukarkudel ja kartsin, et ei pea kolm päeva järjest jooksmist küll praegu vastu.

Kui nädala alguses lubas jooksupäevadeks veel igasugust jama – vihmast lörtsini, siis lõpuks õnnistas ilmataat minu esimest kolme päeva jooksu nii ideaalse ilmaga, et midagi paremat poleks soovida osanud. Päike, mahe tuul ja 10 kraadi ringis temperatuur tegid hinge rõõmsaks ning jalad kergeks. Emotsioonid oleks kindlasti hoopis teised, kui oleks pidanud külma külgsuunalise vihma ja tormituultega võitlema, mis merelinnades tavaliselt oktoobrist aprillini ilmarindel valitseb.

1. päev – 10 km

Leppisime Jaanusega taktika osas kokku, et esimesel päeval jookseme eraldi kuidas torust tuleb ja teised päevad rahulikult koos. Minu peamine lootus oli lõpetada Tartu 10 km ajast kiiremini, aga samas parema enesetundega. Tegime isegi päris hoolikalt sooja ning juba oligi aeg õhtupäikeses stardikordiori astuda. Riietest läksid loosi pikad retuusid ning t-särgi ja tagantjärele oli valik täppi. Pika sõidu peale polnud jooksumott just laes.

Esimesel kilomeetril nägin vaid vilksamisi Jaanuse selga ees kadumas ja sattusin rahvaga koos ka ise (liiga) kiiresti uhama. Rada tegi Kuressaare aedlinna vahel väikse tiiru ning suundus siis Roomassaare poolsetele kergliiklusteedele. Erilise elamusena sattusin kilomeetriteks heitlema ühe jooksjaga, kes saarlasest tuttava poolt hiljem mingi kohaliku Erkki Hüvana tuvastati. Ühelt maalt sain aru, et ta mind isiklikult sihikule on võtnud ja mitte mingil juhul mind endast ette ei taha lasta. Selle tulemusena punnitas ta minust pidevalt ette joosta, astus otse ette ja tõmbas siis tempo jälle maha.

Esiteks arvasin, et see on mingi maskuliinse kõvatamise teema, aga kui teised naised temas taolist möödapaneku vajadust ei tekitanud, siis sattusin päris kimbatusse. Nimelt oli ta valmis vere ninast pritsides mul päris pikalt sabas rippuma ja ma ei tahtnud ennast selle pärast katki ka kiirendada. Teisalt oli tema jalus koperdamine nii tüütu, et… noh, teate küll, mina ja jalus olevad inimesed. 😀 Pildiotsingu cersei gif tulemus Kuskil 6.-7. kilomeetri paiku õnnestus mul oma takjast aeglaselt aga kindlalt siiski eest ära kiirendada ja kuna mul oli pulss selle aja peale juba päris kõrgel, mõtlesin, et mis siin enam tagasi hoida. Kilomeetriajad näitasid, et lisaks Tartu aja parandamisele on mul lootust isegi oma mitteametlik rekord (53:17) ametlikuks vormistada. Viimase proovikivina tuli Roomassaare sadamast tagasi pöörates vastu üllatavalt kõva tuul, millest ennast lihtsalt läbi pressisin. Üritasin viimased kilomeetrid püüda ühte pikalt minu ees püsinud kutti, kes küll samm-sammult lõpuks eest ära tundus kaduvat.

KPJ-1639
Foto: Allan Mehik

Kuna kaotada polnud enam midagi (peale inimväärse enesetunde järgmistel päevadel), vajutasin gaasi juurde ja tulin üle finišijoone ajaga 52:47. Kokku 10,01km, (neto)aeg 52:47, tempo 5:16min/km, pulss 168. Enesetunne oli terve jooksu Tartust kordades parem, rada meeldis väga-väga ning pärast väikest hingetõmmet tundus järgmisteks päevadeks ka veel vabalt jaksu järel olevat. 

 

2. päev – 16,195 km

Teise päeva hommikul olid jalad alustuseks ikka väga kanged ja reiesügavuses oli taas tuim valu. Eelmisel õhtul käisin küll saunas ning rullisin, aga päris imet see teinud polnud. Laksasin siis teise doosi kiir-taastusravi peale – pärast hommikusööki rullisin kergelt reisi ning käisime väiksel kõnnitiirul päikest ja merd nautimas. Isegi selle väikse rullimise peale oli tunda, et pinge on vähemaks jäänud. Tagasi tulles läksin istusin värskapudeliga 10 minutit saunas, loopisin kibutäie vett kerisele ning läksin siis tuppa tagasi, kus rullisin jalad põhjalikult otsast lõpuni läbi.

KPJ-3180
Foto: Allan Mehik

Laupäevane jooks toimus Sõrve säärel stardiga Iide külast. Kuna jalad olid kehvad, olin täiesti valmis selleks, et löntsin rada läbi 7min/km tempos ja teen veel kõnnipause ka vahele. Kuna hommik tundus maru külm, panin lõpuks selga pikkade käistega pluusi, kaela buffi ning kätte kindad. Nagu ikka, olid külmahirmul lõpuks suured silmad ja juba esimesel kilomeetril toppisin kindad kuskile riiete vahele ja higistasin buffi all päris korralikult. Esimene kilomeeter läks üldises tuhinas taas liiga kiirelt (5:52), aga hõikasin Jaanusele järgi, et tõmbame tempo maha. Lõpuks settisime tiksuma tempos ca 6:10-6:20min/km. Teisel kilomeetril jooksis meile üks mu sõbranna järgi, kes samuti oli ennustanud pigem aeglast jooksu ja jäimegi kolmekesi jutustades edasi rühkima.

Kilomeetrid läksid küla- ja rannateedel lausa lennates ning ümbrus meenutas pidevalt Kihnu Männäkäbä maratoni. Tempo püsis ühtlane, jalg hea, pulss samuti mõistlik. Kuna mere ääres puhus pidev vastutuul, hakkas see 10. kilomeetri kandis lõpuks väsitama. Samuti oli seal pikk lauge tõus. Õnneks oli 11. kilomeetri kandis teine joogipunkt, kust haarasin kindluse mõttes kaks topsi energiajooki ning rada pööras metsavaheteedele, kus tuul ka armu andis. Viimastel kilomeetritel ei jõudnud me ise ka ära imestada, et 16-kilomeetrine jooks teisel võistluspäeval nii kergelt läks. Vaim oli valmis, et just teine päev eriti raske on.

KPJ-3701
Foto: Allan Mehik

Tegime veel kerge lõpuspurdi ning aeg läks lukku 1:40:45, distants kella järgi 16,32km, tempo 6:11min/km, pulss 153. Tõusumeetreid näitas Polar kummalisel kombel suisa 125.

3. päev – 16 km

Kui esimesel päeval kartsin, et ei oska aja peale jooksu järgmiste päevadega tasakaalus hoida ja teise päeva osas pelgasin, kuidas jalad vastu peavad, siis kolmandal päeval valitses juba selline “lööme selle ürituse purki” meeleolu. Nii eelneval õhtul kui pühapäeva hommikul tegin taas oma lihashooldusrutiini – jalutus, saun, rull, venitamine. Eriti hea üllatusena olid jalad juba hommikul ärgates kõvasti paremas seisus, kui teise päeva hommikul ning veerand tundi enne starti oligi aeg südalinna sörkida. Targu jätsin seekord kindad ja buffi koju ning hoolimata hommikul valitsenud talveilmast polnud riideid puudu ega ülearu.

KPJ-6845
Foto: Allan Mehik

Jaanus läks too päev siiski kiiremale jooksule, aga võtsime taas Annikaga paari, kellega eelmisel päeval jooks hästi klappis. Ilm oli taas imeline, ootasin juba ette Kuressaare ümbruse kaunimaid radu ning eesmärgiks oli hea enesetundega lõpuni chillida. Esimene kilomeeter läks jälle liiga kiiresti ja esimesed 3-4 kilomeetrit möödusid õige rütmi kättesaamise tähe all, sest ühtepidi läks pulss kergemini üles, teisalt lootsime tempot eelmise päeva omast mitte väga alla lasta. Vahepeal läks rada väga kitsaks ja metsaseks ära, mis tekitas tropi ning tõi tempo alla (5. km aeg 6:27), aga üldiselt oli ruumi parasjagu.

6. kilomeetril enne esimest joogipunkti võtsime sisse High5 kofeiinigeelid, mida ma varem proovinud polnud. Geel oli suhteliselt vedel ja mitte väga lääge – julgeks teine kordki kasutada. Õnneks toimis see ka sihtotstarbeliselt, sest kui golfiväljakute vahelised kitserajad läbi said ja pool distantsi juba selja taga, oli meil energia endiselt laes. Nägime mereäärsele edasi-tagasi lõigule pöörates veel viimasel hetkel südalinna poole jooksvat Jaanust ning saime sellest nii hoogu juurde, et 10. kilomeeter läks lukku suisa 5:57min/km tempos. Annika juba küsis, kas hoiame tempot vaos, või laseme tunde järgi edasi, aga kuna 6km oli veel minna, siis kartsime end kinni joosta.

Meile mõlemale oli tegemist esimese kolme päeva jooksuga, aga Annika jooksis eelmine aasta pühapäevast 16km rahvajooksu veidi alla 1:40 ajaga. Tasus tal vaid pärast 12. km joogipunkti mainida, et päris lahe oleks kolmandal jooksupäeval tagatipuks eelmise aasta rekord üle lüüa. Kiire pilk kellale kinnitas, et kui jõuaksime tempo alla 6min/km tuua, oleks see täiesti tehtav. Seepeale lasime jala täiesti gaasile sirgu ja alustasime oma 4-kilomeetrist lõpuspurti, mida võib kokku võtta sõnadega – puhas jooksurõõm. Taganjärele mäletan vaid virr-varri vaadetest lossiõuele, titerannale ning rahulikule aedlinnale. Pikkade hüpetega lendasime üle munakivide, lossipargi küngaste ja kurvide. Kilomeetrid 13-16 läksid lukku aegadega 5:59, 5:38, 5:35 ja lõppu suisa 5:27.

Viimasel sirgel mööda Lossi tänavat nägime juba tuttavaid nägusid ning tehtud see jooks oligi – aeg 1:36:13, 16,08km, tempo 5:59 ja pulss 156. Ületasime viimasel hetkel tekkinud plaani kolme minutiga. 😀 Kolme päeva koondaeg tuli 04:09:45. Meenusid vanad head ajad, kui jõudsin muudkui joosta-joosta-joosta ning jõudu jäi veel ülegi. Ma ei jõudnud ära imestada, kuidas kolmandal jooksupäeval oli 16km distantsi lõpus tunne, et vabalt jookseks muudkui edasi. Uskumatu! Terve tagasitee Tartusse möödus parimas runner’s high’s ja mingit erilist väsimust ei tekkinud õhtu lõpuni.

Kokkuvõttes saate isegi aru, et jäin üritusega väga-väga rahule! Korralduse tase oli super, mida nii pika ajalooga võistluse puhul ka loota võis. Ajakava, rajad jmt oli kenasti paigas, rahvast oli piisavalt, et kogu aeg seltskonnas joosta, aga keegi väga ette ei jääks. Samuti olid tasemel rajal ja finišis jagatav kraam – nt anti finišis korralikku mineraalvett ning energialaksuks iga päev mõnusaid pähkli-puuviljasegusid. Kolme päeva lõpuks saadud medal ja kruus olid nii nunnud, et kruusi võtsin erinevalt paljudest muudest promokruusidest ka kohe kasutusele. Ainus takistus järgmise aasta osalusele võib olla vist see, et paremaks ei saa ilm ega elamus küll minna. Ja peolt tuleb teadagi siis ära minna, kui seal veel lõbus on. 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s