REISIPOSTITUS: Bali

Seotud kujutis

  • Millal? 19.09.-04.10.2017
  • Tegelikult kohal: 20.09-03.10.2017 (s.o 13 ööd)
  • Ajavahe Eestiga: 5 tundi ees
  • Kohalik raha: Indoneesia ruupia, 1€ = ca 16 000 IDR
  • Marsruut: Kuta – Nusa Lembongan – Ubud – Uluwatu. Kokku pesitsesime neljas erinevas piirkonnas – igal pool 3-4 ööd, mis oli täpselt piisav aeg, et hakkaks juba igapäevane rutiin tekkima.

img_20170927_112931_245992102293.jpg

Olen Bali reisimuljete kokkuvõtmisel parajas kimbatuses olnud, sest ehkki reisiga jäin väga rahule, on mul tagantjärele väga raske öelda, mis Balist just Bali teeb. Seal ei olnud rabavat sotsiaalrealismi ega eriliselt hingematvaid loodusväärtusi. See oli reisimiseks mugav, aga mitte iiveldamaajavalt turistikas koht. Inimesed olid ülisõbralikud, ent minu sisemine küünik oli pidevalt valvel, kas toreda vestluse lõpuks tuleb ka mõni ekskursiooni- või massaažipakkumine (sageli tuli). Samas ei olnud ka tunnet, et sul pidevalt nahka üle kõrvade tahetakse tõmmata.

img_20170924_1130411312702734.jpg
Hiinlaste uputus mingi vaatamisväärse augu juures

Kui mul lõpuks ainuüksi Bali reisipostituse mustandi nägemine stressi hakkas tekitama, sain aru, et minus puudub kirglik igapäevakroonik, kes viitsiks edasi anda täpseid juhiseid mõnes maailma nurgas orienteerumiseks (välja arvatud toit – sellest ma võin küll detailset kroonikat pidada). Selleks on tänapäeval google leiutatud. Üritan lihtsalt kirja panna selle reisi peamised ahhaa-momendid, elamused ning valukohad suvalises järjekorras, täpsusele mittepretendeerivas vormis valge priviligeeritud eurooplase vaatenurgast.

  1. Dat kliima! Ja dat vulkaan! 😀 Positiivse üllatuse pakkus sealne kliima, kus ööpäevaringselt oli õues eriliselt meeldiv toatemperatuur – pärast päikeseloojangut oli lausa tunne nagu õhku ihu ümber polekski. Igasugused seinad või isegi laed olid nii söögi- kui majutuskohtadel sageli tinglikud. Kui Eestis on kogu eluviis üks pidev kliima trotsimine, siis seal polnudki vaja toa ning õue vahel vaja mingit piiri tõmmata.
    Ülitore oli kaks nädalat jutti ilmateadet mitte vaadata, sest said alati kindel olla, et homme on hea päev. Selle asemel saime terve reisi hoopis vulkaaniennustust jälgida, sest meie stardipäeval hakkas Bali suurim vulkaan mürgeldama ja vähemalt esimesel nädalal ennustati pidevalt viivitamatut purset (mis kahe nädalaga küll oma uudsuse kaotas, aga tagasilennu osas siiski pinget üleval hoidis).
  2. img_20171003_094311_584622415805.jpg

    Hakkasin veidi ookeani kartma. Ja surfamist. Ma olen elu jooksul varem ka ookeani ääres käinud, aga just Bali surfilainetes sain kätte kõvemad laksud reaalsuskontrolli, milline jõud sellel kutsuvalt sinaval veel tegelikult olla võib. Esimest korda laenutasime surfilauda Kutal, kus ma selle mingi eelõpetuseta tarmukalt kaenlasse haarasin ja otse lainetesse marssisin, mis varem ujudes täitsa jõukohased tundusid.
    Kepsutasin oma süütu naiivse piiga-läänemerelainetes-pärnumaaranda olekuga valgesse vahtu ja… sain kohe surfilauaga megalaksu vastu pead ning põhjaliku gravitatsioonivaba tsentrifuugielamuse 1000 pööret/minutis. Olin vaevu veepinnale tagasi jõudnud (rohkem juhuse kui ujumisoskuse nime kannatava sihiliku tegevuse toel), kui sain paar järellaksu veel kirja. Ja muidugi laud ees ning laine järel. Vohh, glamuurne. Pisaraid neelates läksin palmi alla tagasi haavu lakkuma ning otsustasin alustuseks rohkem mitte proovida. Ja seal oli tegemist veel üsna malbe rannaga, sest paljudes kohtades olid lained nii kõvad, et vana profiujuja Jaanus peaaegu ei pääsenudki kaldale tagasi ning mina (kes ma varem arvasin, et ikka ujuda oskan) ei hakanud üritamagi.

  3. Hakkasin meduuse kartma. Pärast pesumasinaseiklusi surfilauaga tekkisid mu jalale paar punast laiku, millele ma esiteks tähelepanugi ei osanud pöörata. Päevade jooksul võtsid need hoopis selgemad piirid ning tumedama tooni ja selgelt oli näha, et sain kuskil Kuta veepööristes ka korraliku meduusiga pihta. Lihtsalt ellujäämise eest võideldes ei märganud ma sellele pisiasjale tähelepanugi pöörata. Seetõttu kaunistavad minu paremat reit ja käsivart lisaks lõunamaa päevitusele ka pikad kombitsatõmbed, mis vahepeal nii villis ja mädanevad olid, et isegi kohalikud tädid õudusega küsisid: “what happened to your leg??!” Noh… mul ikka juhtub.

  4. img_20170921_200124_94197139669.jpg

    Luksus on vahepeal päris mõnna. Peamine vahe Bali elukalliduse ja mõnes lähemas paigas puhkamise kalliduse vahel oligi see, et seal sai endale üsna tühise hinnavahe eest lubada ikka üliluksuslikku keskkonda, mis näiteks Euroopas maksaks terve varanduse. Näiteks sattusime Kutal, mis üldiselt oli selline turistilõksust austraalia ossiparadiis, nii glamuursesse (loe: instagrammable) katusebaari, kuhu ma muidu jalgagi ei tihkaks tõsta.
    img_20170925_221206_521868108262.jpgÕlu maksis seal vaid veidi vähem kui all rannas, aga samal ajal oli meie käsutuses vaat et privaatne basseinikeskus mahedas õhtutuulekeses koos rätikute, duššide, merevaate ning trobikonna ülisõbraliku personaliga. Päris päikeseloojangu hetkeks ilmus sinna ka paar teist seltskonda, aga muidu olime seal ainult kahekesi. Lõpuks saimegi aru, et parimate vaadete nautimiseks ei pea tingimata omale mingit ulmehotelli broneerima, vaid tasub lihtsalt mõnda rannaklubisse sisse astuda, tellida jääkohv/kokteil/õlu ja võidki basseini ääres rahus raamatut lugeda ning jälle uues kohas elu nautida.

  5. img_20170929_1720441294773359.jpg
    Üks meie odavam elamine

    Meie Ubudi elamine, mis väärib eraldi peatükki. Ma ei saa öelda, et ka meie ülejäänud ööbimiskohad erilised säästuurkad oleks olnud, sest tingimusteks olid kindlasti asukoht, konditsioneer ning bassein. Sellele vastavad öömajad maksid meil 15-25 eurot/öö ja hinnas oli alati päris mahlakas hommikune omlett koos erinevate lisanditega.
    Ubudi valisime aga veidi luksuslikuma elamise, mille leidsime AirBnB’st ning mis asus kärarikkaks turistilõksuks osutunud linnast õnneks veidi põhja pool džunglis. Maksime öö eest 39 eurot, mille sees oli luksuslik hommikusöök, regulaarne autoühendus linnasüdamega, isiklik roller, pealelõunal serveeriti soovi korral kohvi/teed ning kohalikke maiustusi jne. Nagu vau. Me ei suutnud saabumisest saadik oma õnne uskuda ja õhkasime vist iga poole tunni tagant tänutundest kuni viimase hommikuni välja.
    Kogu kompleks koosnes umbes kuuest väiksest eraldi minivillast, mis asusid koos basseiniga ideaalselt haljastatud hoovis keset riisipõlde ning metsi. Ehkki teised majakesed olid samuti inimesi täis, oli meil kogu aeg nii palju privaatsust, et ma ei pidanud paljuks isegi hommikul terrassil joogat teha. Olenevalt kellaajast rõkkas õhk kas kukkede kiremisest või tsikaadide siristamisest, päeval krabistasid nahkhiired katuse vahel ja öösel pikeerisid basseini kohal ning õhtuti tatsas meie luksusliku vannitoa seinal üks muheda ilmega geko. Juba igaõhtune kojusõit riisiväljade vahel oli tõeline elamus, sest tundsid ennast normaalse kohalikuna, kes linnast koju maale sõidab.

    photogrid_15075524450611526544416.jpg
    Tegal Tis Villa Ubudis
  6. Rollerisõit kui usalduse proov. Tegime mõned rolleritiirud juba Kuta vahel, kus esimese hooga tundus, et siin saarel küll pole võimalik rolleriga kuskile sõita. Liikusime tunni aja närvipinge peale edasi nii lühikese maa, et rannikult kiigates tundus lihtsam moodus ratas käekõrval mööda randa tagasi minna. Õnneks oli mujal liiklus siiski kõvasti hõredam ja loogilisem ning käisime pea igale poole rolleriga.
    img_20170923_131136_549338489434.jpgKui esialgu klammerdusin küünte-hammastega Jaanuse külge ja kippusin pööretel pigem n-ö vastu kallutama, loksusin juba paari päeva harjutamise järel taga nagu kaltsunukk, üks käsi moe pärast pakiraamil ja teise käega lugesin mobiilist kaarti või tegin selfisid. Sest noh, mida mul seal üldse kontrollida oli. 😀 Pidin lihtsalt lootma, et Jaanusel ka millegi nimel elada on.
    Peamise sõidukooli saime kohe Kihnut meenutanud Lembongani väikesaarel, kus hotelli perenaine kiivri küsimise peale südamest naerma purskas ning meile lihtsalt võtmed pihku viskas. Vaadates kuidas kohalikud igas vanuses terve pere ja/või loomadega rolleri seljas kõõlusid, oli see oskus neil ilmselgelt juba emapiimaga veres.

  7. Bodyboarding. Kui esimene halb kogemus surfilauaga mälus tuhmuma hakkas ning oimukohal kõrgunud muhust oli järel vaid katsumisel tuntav valus koht, söandasin taas kohalikke veespordivõlusid proovima minna. Seekord katsetasin Uluwatu kandis Dream Beachil bodyboardi, millele püsti tõusma ei peagi ning laud on ka pehmem, kergem ja teravate otsteta, millega oleks oht ennast kogemata surnuks pussitada. Kui esimesest kaldalainest läbi said, oli sellega juba megamugav suurtel lainetel ringi manööverdada ja rahus vaadata, kas mõnda neist ka püüdma minna või loksudagi kõhuli vees nagu päikesepiste saanud hüljes.
    Muidugi õnnestus mul ühe korra ka bodyboardiga kaldalaines pesumasina elamus taas läbi teha, mille järel veel paar päeva iga suvalise kummardumise peale ninast soolavett välja hakkas voolama. Ei tea, kas asi oli juba tuimaks pekstud peas või üllatusmomendi puudumises, aga mingit halba varju see kogu elamusele ei vajutanudki. Kaotasin küll patsikummi ning väärikuse, aga vähemalt jäid ujumisriided alles. Win.
    img_20170930_175623_4451544998269.jpg

  8. (Hipsteri)toit. Olen ajapikku aru saanud, et ma olen ikka kergelt foodie. Ja Balil on enamast üsna vabalt saadaval terve vikerkaar puuviljasalateid, ööpäevaringseid hommikusöögieineid, eksootilisi vilju ning külluslikke kausitäisi super-food’e. Kas ma pean üldse midagi lisama? photogrid_1507552839029321295923.jpg

  9. Bali koerad. Terve mu mobiil on täis kõikvõimalikke koerapilte, sest neid oli kõikjal nii palju. Enamasti polnud ka aru saada, kas koeral on mingi omanik, sest peaaegu kõigil oli mõni paelariba ümber kaela pandud. Nad jalutasid, lamasid ja toimetasid kõikjal, mängisid omavahel rannas ning kaevasid sinnasamasse õhtul ka oma magamisaseme. Neist osade puhul oli aru saada, et kohalikud neid ainult oma ärile tähelepanu tõmbamiseks kasutasid, aga enamasti tundus, et koeri seal siiralt hoiti ja armastati. Seda oli näha ka nende iseloomust, sest ühtegi kurja koera me seal ei kohanud – hoopis vastupidi.
    Näiteks läksime saare põhjaossa Mount Baturi vulkaani juurde matkama ning parklast ühines meiega üks valge emane koer. Rõõmsalt silkas ta praepannina kuumaval nõlval üles mäkke ja peitis end igal võimalusel rohu sisse varju puhkele, et piisava maa tagant meile jälle järgi süstida. Oli selgelt näha, et see koer on vastupidav, tark ning oskab ennast hoida. Ja samas piisavalt uudishimulik, et suvaliste inimestega ringi tatsata. Pakkusime talle teel ka vett, mida ta eriti palju ei soovinudki. Tagasi mäejalamile jõudes pakutud jäätise sõi ta küll rõõmsalt ära.
    img_20170928_170323_438500090121.jpg
    Googeldades selgus, et Bali koera näol on tegemist ühe maailma vanima ja puhtama koeratõuga, kes küll ametliku tõuna veel tunnustatud pole. Samas paljastas googeldamine ka Bali loomapidamise pahupoole, millest siin pikemalt rääkida ei tahaks. Täpsemalt saab Bali koerast ja sealsete loomasõprade muredest ning rõõmudest lugeda Bali Animal Welfare Association’i lehel. Tegin neile saarel oleku ajal ka annetuse, sest seoses vulkaaniohuga oli (ja on praegugi) vabatahtlikel eriline koormus peal, et päästa evakuatsioonitsooni maha jäänud koeri. Hea teada, et keegi sealse loomapidamiskultuuriga samm-sammu haaval siiski tegeleb.

Mammutpostituse lõpetuseks veel mõned suvalised klõpsud: 

img_20170923_16463014739442.jpg

Ootasime Lembongani laeva ja kõrval toimus mingi palverituaal

img_20170925_1032111839882167.jpg

Mushroom Bay Lembonganil 100m kaugusel meie hotellist

img_20171012_1152222089369003.jpg

Päikeseloojang Kuta’l. Kuna õhtuti paljastas mõõn laia riba kõva märga liiva, käisid inimesed just õhtujaheduses jooksmas.

img_20170927_224841_796873758835.jpg

Riisiterrassid Ubudi lähedal. Hommikune rollerisõit läbi džungli ning riisiväljade oli vist üks selle reisi ilusamaid – loogelised kitsukesed teed pakkusid iga käänaku taga uut vaadet mahlakatele orgudele, udustele põldudele ning päikesetõusust kullatud palmidele.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s