2 nädalat ravi: progress

Olen nüüd täpselt 2 nädalat kilpnäärme toetuseks (või rahustamiseks) tablette võtnud ja nagu arst ütles, läks olukord tõesti kiirelt paremaks. Juba mõni päev hiljem sain rattaga sõita 180se pulsi asemel 110-120ga. Täitsa nagu vanasti.

Erilise imena olen viimastel päevadel käruga üldse jutti jooksnud. Päris võrreldavaid tingimusi mul jooksu osas niikuinii pole, sest mõnikord jooksen käruga, mõnikord ilma, hiljuti võtsin kärul vankrikorvi maha (kohe kõva raskus vähemaks), teisalt on viimasel ajal jälle palju palavam kui kuu aega tagasi jne, jne. Samas käruga pole ma jutti jooksnud põhimõtteliselt kunagi – ka kaks aastat tagasi mitte. Seega on olukord kindlasti päris hea.

Samuti kadusid kohe ära need peavalud, mis mul tekkima hakkasid ning kõht pole ka pidevalt nii kohutavalt tühi. Ei tea, kas asi polnud veel nii hull või olen ma nii osav vajaduse järgi sööja, aga kaalu pole see asi mul kummaski suunas eriti mõjutanud. Kuu lõpus on mul uus endokrinoloogi vastuvõtt. Eks seni elan oma parimat elu ja krõbistan päev läbi tablette. Soetasin omale lausa tabletikarbi, mis on üllatavalt mõnus ja praktiline (vanainimese rõõmud). Enam ei pea mu vana pea meeles pidama, kas võtsin oma ülepäeviti manustatava rauatableti täna või eile.

Paraneva võhmaga käsikäes võtsime omale perega eesmärgiks kõik linnasisesed sõidud rattaga teha ja kuna noorim võsuke veel rattatoolis istuda ei saa, rentisime linnalt kastiratast. Kogemus oli lausa nii edukas, et rentisime selle mõni päev hiljem veel üheks nädalaks. Suurem laps on seal ilusti rihmadega kinni, pisem adapteritega turvahällis ja tegime lausa ühe enam kui 20-kilomeetrise tiiru ümber Tartu. Nii mõnusaid ühiseid rattasõite pole sellest saadik olnud, kui esimene laps sündis.

Üks nädal renti maksab 25 eurot. Võrdluseks – ratas ise maksab üle 6000 euro (ehk selle raha eest saaks seda pääääris palju rentida) ning nädal renti on odavam, kui autoga korra nt Tartust Viljandis käia.

Ahjaa, ka jõusaalis olen suts ja suts rattaga käinud ja kui varem arvasin, et see on liigne ajakulu ning väsitamine, siis tegelikult on ikka väga tore – isegi korraliku padukaga.

Mis siis veel?

Suutsin esimest korda elus oma selja ära tõmmata. Ja seda isegi mitte trennis, vaid lõunal taldrikut lauale asetades. Jah! Äkki käis valus jutt abaluude vahelt läbi, mis läks kiiresti ainult hullemaks. Mingi lihas- või närvipinge see oli, perearsti nõuandeliini soovitusel määrisin selga Perskindoliga (muud on jälle imetades keelatud), omast tarkusest võtsin mõned korrad ibukat ka, sest ikka väga valus oli ning kandsin mõttes trenni täiesti maha.

Järgmisel päeval proovisin joosta ning seda ei seganud see häda absoluutselt.

Ülejärgmisel päeval sain juba muretult lapsi tõsta ning hullu enam polnudki.

Aga tahes tahtmata hakkab elu seda allolevat meemi meenutama:

@classicalartmemes

Ja lõpetuseks – täna oli Võidupüha maraton. Mul jäi see jälle vahele, aga viimased nädalad annavad lootust, et lähen ja lustin (loe: kannatan) seal ühel päeval jälle.

Saaga jätk: enesetapjalik kilpnääre

Koormustesti järel jõudsin peaaegu järeldusele, et ju mul siis ongi kehv võhm, kuni perearst mu mai alguse kilpnäärmenäitajate peale endokrinoloogi juurde saatis. Olin esiteks skeptiline, et ons siis järjekordset spetsi vaja (on nagu kah kärutatud TÜKi vahet viimased 3 aastat), aga lõpuks helistasin siiski registratuuri. Pimeda juhuse läbi oli kohe järgmiseks päevaks äraöeldud vaba aeg ning seejärel mitte ühtegi aega kuni silm ulatab.

Sõitsin järgmisel päeval rattaga sinna ja pole veel näinud, et linnas kruiisides pulss 180 oleks. 180! Vabandust, elu sees pole seda ratta seljas näinud. Ja see polnud Vanemuise tõus, vaid üsna lauge suvaline jupp raudteejaama kandis.

Endokrinoloog uuris-puuris mu läbi, saatis ultrahelisse (emotsioon väga erinev rasedusaegsest ultrahelist 😄) ja vereproovile ning võisingi tagasi koju rügada tulemusi ootama.

Ja tulemused, pam-pam-paa, on sellised, et mu kilpnääre on totaalses allakäiguspiraalis. Absoluutselt kõik näitajad on nihu. Ja ikka lausa nii, et kui millegi norm on alla 30, on minu näitaja 230. Mai alguse näitajatega võrreldes oli asi veel kõvasti hullemaks läinud.

Kust nüüd selline asi? Arsti sõnul on see autoimmuunhaigus, ehk keha ise ründab kilpnääret ja see rügab elu eest hormoone toota. Põhimõtteliselt töötab organism igas mõttes ületuuridel. Eriti müstiline, et kui ma trenni ei teeks, poleks seda õieti tähelegi pannud. Natuke on imelikke peavalusid olnud, kõht on ka pidevalt megatühi, aga praegu ajaks selle kõik ka imetamise ja üleüldise koondnimetaja kaela “2 titte ja elu”.

Millest aga see autoimmuun-särki-värki tekib? Täpselt ei tea keegi, näiteks võib vallandada mõni viirus. Noh, neid pole viimasel poolaastal just vähe olnud. Stressi ka mitte. Ja rasedus on juba ise kogu organismile korralik pauk.

Aga prognoos? Noh, väidetavalt ise ei saa selle lahendamiseks midagi teha. Sain kiirelt ravimi peale ning hakkame nüüd aga jälgima. See võib aja jooksul normi tagasi minna (aga klassika-klassika, ei pruugi). Vähemalt pidi enesetunne ravimiga kohe kiirelt paranema, niiet näis.

Põnevuse puuduse üle ei saa vähemalt kurta.