Jälle üks tore mitmekesine liikumisnädal kukkus välja. Tegin lausa viite sorti trenni.
Esmaspäeval tegime õhtul kiire rattatiiru, mis osutus ootamatult talviseks. Õues oli ühekohaline arv soojakraade ning jäime tagatipuks üsna pimeda peale. Kokku tegime 20,08km ajaga 56:16, kiirus 21,4km/h ja pulss 103. Viimane tundub küll ulme madal, aga ju siis nii on (või külmus kell lihtsalt ära).
Teisipäeval tegin paar jooksusammu üle ülekäiguraja ning sain aru, et joosta mul kindlasti ei tasu – muidu oleksin päikselise ilma puhul seda eelistanud. Selle asemel käisin siis klubis NTC endurance’it proovimas, mis osutus jube mõnusaks vahelduseks. Muidugi jooksu vältimise mõttes oli see veits feil, sest esimesed 15min jooksime mööda saali ringe ning tegime üsna intensiivseid soojendusharjutusi. Põhiosa koosnes erinevatest lihtsatest aga tõhusatest harjutustest (erinevad plangud, kätekõverdused, kükid jne) ning pärast kiiret venitust panimegi kolmveerand tunniga trenni purki. Kuna treener oli inimeste kaasatõmbamises tõesti tasemel, seltskond oli parajalt väike ja tubli ning erinevalt pumbast oli muusika ka selline nagu mulle niisamagi trennis kuulata meeldib, lähen sinna kindlasti tagasi.
Vaikselt hakkaski mul idanema mõte edaspidi hoopis spordiklubi 10x pääsmeid ja muid trenne kombineerida. Kuukaart tundub liiga suur pühendumine, aga paar kuud kehtiv kordade kaart annab võimaluse soovi korral tükk aega üldse mitte klubis käia, vahepeal hoopis ujumisele keskenduda jne. Kuna MyFitness sellist paindlikkust ei paku, jääksin siiski vana hea ülikooli klubi juurde truuks (eriti kui neil nüüd nii fääntsi vaateaknaga riietusruum on ja puha). Näis muidugi, mis sellest plaanist talve poole saab, sest siis tekib võib-olla huvi rohkem trenne toas teha.
Kolmapäeval puhkasin.
Neljapäeval käisime Auras ujulahooaega avamas ning saime enamiku trennist isegi kahekesi rajal olla. Tegin jutti 1500m krooli ja natuke rinnuliujumist ka vahele. Pärast korralik saun otsa ja koju. Basseinis veedetud aeg 47:13, pulss 120.
Reedel käisin töölt tulles jälle jõusaalist läbi, ehk uhasin ennast veerand tundi crosstraineril soojaks, otsa tegin jälle kompoti harjutusi vastavalt sellele, mis parajasti vaba oli ning crosstraineril viis minutit lõdvestust otsa. Menüüs olid seekord väljaasted kangiga, jalapress, erinevad kerelihased, õlad ja lõpuks plangud-kätekõverdused. Kuna selline käigu pealt jõusaalist läbikäimine mu praeguse elurütmiga hästi sobib, tasub omale vist mingi kava varsti ette otsida. Ja jõusaali antropoloogilistest vaatlustest tasub üks hetk küll eraldi rändipostitus teha.
Laupäeva hommikul kasutasime ilusat ilma ja tegime tavapärase kohvi- ning jooksutiiru. Ilm osutus üllatavalt palavaks ja ehkk jalg on vaikselt parem, oli üldiselt üllatavalt raske. Mul polnud tegelikult tervis ka päris 100%, samuti eelmiste päevade trennid jalgades, seega kes teab, millest see enesetunne tegelikult kannatas. Vähemalt oli täiesti tuulevaikne ning ilm tõesti imeilus. Kokku tegime 7,2km ajaga 43:08, tempo 5:59min/km ja pulss 152… (Running index 50.)
Laupäeva pealelõunal läksin enda teada koeraga jalutama, kui sattusin iseenda üllatus-tüdrukuteõhtu keeristesse, kust laekusin koju enda kohta hilistel öötundidel ja üsna švipsis olekus. Tudengiaegade meenutuse jätkuks kallasin vilunud valemi järgi kruuside viisi vett sisse ning keerasin magama, sest vanuigi pidid pohmellid ikka üha hullemaks minema ja lootsin seda iga hinna eest vältida.
Pühapäeval ärkasingi sirades-särades nagu noor jumal (või vähemalt olin seda pärast veel paari kruusitäit vett) ning veetsime päeva Lõunakeskuses viimaseid pulmaasju otsides. Päev otsa sadas vihma, aga vastu pimedat jäi see järgi ja läksin värske õhu võtmise mõttes natuke sörkima. Ülimõnus rahulik jooks kukkus välja – 6,13km, 39:08, 6:23min/km ja pulss 135 (index 55). Sellised udused sügisõhtud on ikka mõnu omaette.
Järgmise nädala poolmaratoni üritan lihtsalt hea enesetundega läbi joosta, aga jalad nii terveks jätta, et ülejärgmisel nädalavahetusel pulmahommikul ikka hotellist hommikujooksu teha saaks (prioriteedid-prioriteedid 😀 ).
Sel nädalal tegin meeldivalt mitmekesiselt erinevaid trenne ja Endomondo nädala kokkuvõtte sammas on toredalt värviline. Tasahilju hakkasin jälle jooksuga ka tutvust tegema. Polari päevikut vaadates on koormus maratonist saadik nädala lõikes päris tasa ja targu tõusnud.
Esmaspäeval mõtlesin üle pika aja spordiklubiga tutvust teha ja noolisin õhtust bodypumpi. Kuna ma kohe pärast tööd läksin mastermind gruppi ja sealt lahkudes oleksin pidanud pumpa ligi kolmveerand tundi ootama, läksin vahelduseks hoopis jõusaali. Tegin esiteks 10min crosstraineril sooja, siis ühe suvalise netist võetud kava läbi (jõutõmbed, õlad ja muu täielik segapuder), siis veel 10min kerelihaseharjutusi ning 10min sõudeergomeetril. Tundus paras uimamine, aga intensiivsus kella järgi sama, mis ühel keskmisel pumbal ning koju jõudes lakkasid käed täiesti töötamast ja kann hakkas valutama. Vähemalt sai jälle midagi põnevamat teha, kui niisama ringi kõndida.
Teisipäeval puhkasin ja valutasin natuke lihaseid.
Kolmapäeval virutas lihasvalu juba korraliku hooga sisse, mille peale ei jäänud muud üle, kui veidi jõutrenni peale teha. Loivasin pärast tööd jõusaali, tegin crosstraineril 15min soojendust ja 5min lõdvestust, vahele kiire kompoti kogu kehale. Kiire antropoloogilise vaatluse teostasin ka. Üldiselt ma ei saa aru, miks need igavleva näoga valvetreenerid seal üldse käivad (või miks nad vähemalt siis ise trenni ei tee sel ajal). Omaette nähtus on ka kõik need nonstop nutitelefonis scrollivad ülakehamehed, kes peamiselt rinda, kõhulihaseid ja biitsa nühivad ning iga seti vahel 5 minutit Facebookis taastuvad. /vingu lõpp/
Neljapäeval oli lihasvalu kadunud ja läksime tegime õhtul enne päikeseloojangut kiire rattatiiru. Kokku 21,64km ajaga 01:03:05, kiirus 20,58km/h ja pulss 112. Väga vara läheb juba pimedaks. Jõudsin töölt koju, sõin õhtusöögi ära, hetke seedisin ning oma tunniselt sõidult jõudsime koju tagasi ikka siis, kui päike juba silmapiiri taha oli vajunud. Sügis käes, mis siis, et õues ikka veel mõnusad suveilmad.
Reedel üritasin korra jooksma minna. Algus oli paljutõotav, aga paari kilomeetri pärast hakkas parem jalg omajagu vaevama. Kokku sörkisin 4,22km ajaga 28:06, tempo 6:40min/km ja pulss 134. Running index 54. Terve ülejäänud päeva valutasin puusa ja nädalavahetuseks maale minnes isegi ei mõelnud jooksuasjade kaasavõtmisele. Õhtust rabatiiru see muidugi ei seganud. Päris sürr on septembri lõpus istuda rabas, vaadata kuutõusu ja õues on 22 kraadi ning mahe lõunamaa tuuleke.
Laupäeval läksime suve viimase päeva puhul sõbrannaga kanuutama. Lubatud vihm jäi õnneks taevasse, aga tuult ei osanud me küll piisavalt ette karta. Esimesed 4-5km läksid lauluga, aga viimased kilomeetrid aina avaramal (ja vaiksema vooluga) Pärnu jõel olid totaalne rassimine. Tugevamate puhangute ajal üritasime lihtsalt kanuud otse ja paigal hoida ning vaiksematel hetkedel raiusime kõigest jõust edasi sõuda, et natukenegi finišile lähemale saada.
Erilise nöögina jäime 600m enne plaanitud lõpetamiskohta siiski nii merehätta, et võitlesime end suure vaevaga kaldale (vt viimase lõpu GPS kaarti allpool). Isegi külgsuunas liikumine oli neis tuuleiilides peaaegu võimatu, rääkimata mingist edasisõidust. Ma polekski uskunud, et jõe peal sellised lained üldse tekkida saavad. Õnneks tuli kanuulaenutaja meid hädas preilnasid rõõmsalt päästma, kolmekesi lohistasime oma vapra sõiduki läbi võsa mäest üles auto juurde ja olime rahul, et hing sisse jäi. Kokku läbisime üle kahe tunniga 8km, mis eriti lõpu tõttu oli kapitaalne ülakehatrenn.
Pühapäev algas meeletute paduvihmadega ja tahtsime juba Aurasse saunatama ning ujuma minna. Pealelõunal lõi aga taeva nii selgeks, et läksime selle asemel oma traditsioonilist sunday-runday’d pidama, ehk kohvile ja jooksma. Reedesest jooksust oli jalg tuntavalt paremaks läinud ja ehkki see andis kergelt tunda terve aja, ei olnud see enam selline valu, millega ma jooksmata jätaks. Targu piirdusime siiski üsna lühikese otsaga, ehk 7,28km ajaga 46:24, tempo 6:22min/km ja pulss 138. Running index on jahedamate ilmadega ka jälle üles hüpanud, ehk kõvast tuulest hoolimata oli see 55.
Kusjuures minu jaoks on müstika, miks inimesed nüüd 10-12-kraadise päikselise ilmaga ennast jooksmiseks juba silmini-kõrvuni riidesse mätsivad. Minu jaoks on lõpuks parim t-särgiilm tagas ning loodetavasti see sügis kohe tuisuks ei pööra ning laseb veel mõnda aega ennast nautida ka.
Seda nädalat nüüd tõesti trenninädalaks nimetada ei saa, sest olin pärast maratoni ikka omajagu räbal. Selles mõttes on taastumine ka kuratlikult salakaval, et vähemalt minul ei lähe see kunagi lineaarselt, vaid pigem kummaliste tagasilöökidega just neist kohtadest, kust ei oskaks midagi oodata. Kronoloogia siis umbes alljärgnev.
Esmaspäeval olin üllatavalt reibas, ehkki jalad olid kanged, parem reis kardetult vigane ja ajuvõimsus ka tööl just säravaim polnud. Hommikul lõi äikest ning sadas paduvihma, seega läksin tööle ja tagasi autoga. Samuti kasutasin viiendale korrusele jõudmiseks lifti ning jalgadele lisaks valutasid ka kõikvõimalikud muud lihased näiteks seljal. Söögiisu polnud tegelt suur, aga targu manustasin rohkem ning kui esiteks ei saanud vedama, oli hiljem keeruline pidama saada.
Teisipäeval ma endiselt went to town kõige süsivesikurohkega, mis silma alla sattus. Ei tea, kas ilmast või väsimusest, aga vankusin töölt koju kapitaalse peavaluga ja vedelesin paar tundi pimedas toas surres. Nimelt mõjuvad rõhuvahed mulle üsna tugevalt ning too päev keerutas endiselt päev otsa korralikku äikest.
Kolmapäeval oli isu taandunud, aga parem jalg endiselt väga valus. Vaikselt ikka lonkasin ringi ning õhtul käisime kinos uut eesti filmi “Võta või jäta” vaatamas. Väga soovitan, muideks (ja ei saa aru, kust tuleb VWSEK grupis see vaht, et tegemist on antifeministliku teosega – esiteks kas naisrežissöör peab automaatselt esindama kõiki naisi ning lõputult laveerima kõigi huvide tasakaalustatud esindamise eest, võttes ära tema vabaduse eneseväljendusele. Teiseks ei ole harjunud stampide väljatoomine tingimata nende heakskiitmine, vaid minu enda jaoks tõi see need küll üksnes eredamalt välja. Kui mõni oss vaatab seda filmi ja saab seda vaadates kinnitust oma stereotüüpidele, et naised on kõik tänitavad mutid ning “isa võib olla, aga ema peab olema”, siis paha lugu küll, aga inimene kipubki juba igalt poolt oma maailmapildile tugisambaid otsima.)
Neljapäeval tegin tööl esimest korda kõik käigud trepist üles-alla (nagu öeldud, viies korrus), aga üle ülekäiguraja joostes sain aru, et jooksu siit niipea küll tulemas ei ole. Õhtul suundusime ka väiksele rattatiirule – väga mõnus oli ennast jälle liigutada ning võtsime rahulikult. 12. kilomeetril nentisin veel muigega, et nüüd peaks veel 30km edasi jooksma, et maraton täis tuleks. See tundub juba rattagagi sõitmiseks päris ajuvabalt pikk maa ning juba tundub ebareaalne, et a) jah, ma jooksin selle ära ja b) jah, ma olen seda juba korduvalt teinud ning c) jah, ma ei saanudki surma (kuigi peaaegu sain, aga see selleks). Kuskil enne lõppu läks mul küll parem jalg kangeks ja põlv andis tunda. Kokku 21,66km ajaga 01:02:27, keskmine pulss 123, kiirus 20,81km/h.
Reedel hakkas mul eelmise päeva rattasõidu peale hoopis puus valutama. Fun times. Lonkasin tööle, käisin trepist ja ei jõudnud ära oodata, millal jälle normaalselt trenni saab teha.
Laupäeval võtsime ilusa ilma puhul jälle ette rattamatka Otepää looduspargis. Seekord alustasime Keenist, sõitsime läbi Sangaste Otepääle, sõime seal lõunat ning kimasime Pukale pealelõunase rongi peale. Minu jaoks on sealne kant pärast enam kui kümmet aastat Tartus elamist täielik üllatus, sest vahepeal avanesid küll peaaegu alpiaasu meenutavad vaated.
Lõunasöögiks õnnestus ära kasutada Tartu rattamaratoni eripakkumist GMP restos, kus kõik pastad olid -20%. Sain jälle totaalse toiduelamuse nagu sealt restoranist alati ning muigasime ka omaette, et see on ikka paras gurmee-matkamine, millega me viimasel ajal tegeleme. Söögisõpradele julgen seda kohta tõesti soovitada, sest sellist toidu- ja teeninduskultuuri ei oskaks ilmselt nii väiksest kohast pigem oodata.
Pärast söömist jäi meil veel tunnike, et 16km kaugusele rongi peale sõita, aga ülinegatiivse üllatusena ootas meid terve see tee kõva vastutuul. Tagantjärele möönan, et ajakava sai veidi pakiline ja nii suureks pingutuseks me seda ettevõtmist kindlasti ei plaaninud. Kuna sealne maastik on ikka väga künklik, on keskmine tempo niigi pigem madal, energia selleks hetkeks lõpukorral, aga rongiaeg pressis halastamatult peale. Vaimumuskel oli maratonist veel nii väsinud, et vastutuult ja pidevalt ülesmäge pressides oli lõpuks peaaegu nutt kurgus. Kõige selle rassimise peale jõudsime muidugi raudteejaama kümne minutilise varu ja null eluisuga ning pärast vaatasin, et terve see lõik oli pulss kuskil 150 kandis (tavaliselt on see mul rattasõidul 120 juures).
Kokku sõitsime läbi umbes 3000 küngast, lõputult imelisi suvelõpupastoraale ning 46,21km ajaga 2:15:43, kiirus 20,43km/h ja keskmine pulss 128. Otsa veel ca 10km raudteejaama ning koju sõitu, ehk päeva skoor umbes 56km. Päris taastava päeva alla ei kvalifitseeru, reied said omajagu lisakoormust, aga tagantjärele totally worth it.
Pühapäeval üritasin ülioptimistlikult jooksma minna. Üritasin. ÜLIoptimistlikult. Nimelt oli kõndida juba päris okei ning toas sörgisammu teha samuti. Kolm kreeni kiskuvat jooksusammu üle tänava kinnitasid, et jooksuvalmis ma veel kindlasti pole (peamiseks valukohaks parem puus). Lonkasin tuppa tagasi ning läksin lonkisin planeeritud marsruudi hoopis koos koeraga läbi (nende kolme jooksusammu peale polnud kahjuks ka kõndida enam päris okei, aga iga natukese aja tagant nuusutamispause tehes sai vähemalt liikuda küll).
Järgmine nädal tahaksin vaikselt nina tagasi spordikluppi pista – esiteks kasvõi lihashooldusesse või joogasse, aga käivitaks taas muud trennide hooaja. Küll siis jalad jõuavad omas tempos järgi tulla.
Jõudsin just rongilt koju, haarasime Tavernast pitsa ja ämma juurest Notsu kaasa ning kimasime koju laibalaagrit pidama. Üritangi nüüd värsked muljed kohe kirja panna, kuni kõik veel kirgas ja ehe on.
Tallinnasse läksime juba laupäeval, kui õues lõõskas veel korralik kuum suvepäev ning vanalinnas liikudes tundus nagu oleksime uuesti Costa Bravasse sattunud. Käisime materjale välja võtmas täpselt siis, kui toimus 10km start ja sealne hullumaja ehmatas eelseisva päeva logistikale mõeldes küll ära. Õnneks oli muidugi 12k inimese start vs vaevu 3k inimese start täiesti eri mastaapides üritused.
Õhtul kütsin viimase minuti tulekahjukustutuse korras veel hunniku magusat hinge alla ja läksime päris vara magama, mis mul ka üllatavalt hästi õnnestus. Hommikul ärkasime 6:30 üles, sõime kohe hommikust (mul traditsiooniline külmpuder) ja keerasin veel pooleks tunniks voodisse unelema. Kusjuures ööbisime Paksu Margareeta hostelis 2-kohalises vannitoaga toas ja seal oli 39 euri eest tuba ikka enam kui küll. Hea vaikne magada ning voodid ka päris mõnusad – täitsa soovitan.
coffeeeeeeee
Minu entusiasm eesseisva sündmuse osas kasvas muidugi märgatavalt pärast lähimast Circle K-st võetud kohvi ning matkasimegi läbi inimtühja vanalinna maratonistarti, kus viisime oma kotid otse stardi kõrval elava sõbranna korterisse. Saime seal veel mõnda aega rahus juttu puhuda ning õigel ajal peaaegu otse koridori astuda. Sooja teha polnud ei kohta ega viitsimist. Ehkki Jaanusele anti mingil põhjusel eliitgrupi number (alla 300 seerianumbri gruppi), tuli ta ka targu minu juurde 4h tempogruppi seisma. Päike küttis juba päris korralikult ning õhk üha soojenes. Sini-must-valge võistlussärgi asemel panin selga oma kõige õhulisemad jooksupüksid ning -maika ja ainult välimuse nimel poleks ma selle üsna robustse ning umbse särgiga maratonile küll läinud (ehkki ümberringi seda massiliselt tehti).
Stardis jäi tempogrupp kohe toppama (ilmselt gruppi kokku koguma) ja jooksime omas rütmis neil eest ära. Paari kilomeetriga settis tempo 5:35 kanti ning üritasin seda pidevalt targu tagasi hoida. Eesmärk oli tegelikult alustada 5:37-ga, aga kuni enesetunne hea, ei näinud põhjust nimme seda kahte sekundit peenhäälestada ka.
Kusjuures pean kiitma, et erinevalt Riiast ning Vilniusest oli Tallinna rajal väga mõnusalt ruumi ja pidevalt pikad vaated ette, et oskaks trajektoori võimalikult otse hoida. Miinusena polnud raja ääres õieti üldse kilomeetrimärgiseid, mistõttu võis eriti lõpu poole pidevalt kuulda hõikeid “kaugel me oleme?” Mulle Tallinna-kauge inimesena oli rada ka mõnusalt vaheldusrikas, ehkki raskemates või nürimates kohtades võinuks kaasaelajaid rohkem olla. Samuti tõmbas ilm üsna kiiresti vinesse ja püsis üsna stabiilselt niimoodi tegelikult jooksu lõpuni. Ehkki oli päris soe, oleks päikese käes ikka palju-palju hullem olnud.
Kuni Rocca vabaõhumuuseumini möödus jooks väga lennukalt ning heas tujus. Seal nägin ka esimest kilomeetritähist (15km) ning suundusime omajagu künklikule ja kruusasele lõigule muuseumi vahele. Seal rääkisime Jaanusega ka esimest korda, et jalgades on ikka väsimus sees. Muuseumile järgnenud mereäär ühtepidi jahutas, aga teisalt polnud laudrada massiga jooksmiseks samuti just esimene valik.
Kuna eelmisel päeval rääkis tuttav seeniormaratoonar, et poolmaratonini võiks veel enesetunne tore olla, olin meeldivalt üllatunud, kui stabiilses 5:35 tempos jõudsime poolmaratonini (aeg 1:57:32) ja oligi veel tore. Oleks ma vaid teadnud, kui kiiresti see muutub, sest viimane joogipunkt jäi selja taha 18-koma-millegi kilomeetri peal ning uuesti oleks tahtnud juua 21-22 km kandis.
Umbes sel ajal lasti poolmaratoonarid ka valla (foto)
Ja selle asemel tabas meid mingi põrgulik Stromka edasi-tagasi-ja-veel-kord-edasi lõik (see on tõesti kõige hingematvam koht, kus niimoodi tiirutada), kust ma nägin kaugelt, et joogipunkti lihtsalt ei tule ega tulegi. Samal ajal valgusid meile selga sireenidega politseimootorrattad, kes kamandasid kõiki niigi kitsaste radade serva, et poolmaratoni liidrid läbi lasta. Tükk aega võttis möödumine ka Ironmani ergutustelgist, kust vähemalt sellel hetkel tuli mingit nii õudset LSD-muusikat, et see minu niigi ülekuumeneva vaimse seisundi viimse piirini venitas (ausalt, mis pagana asi see oli!?)
Jätkuvalt sagisid meile peale poolmaratoni kiiremad, kellest ühest küljest oli kahju, aga teiselt oli endal ka niigi raske ja polnud isu kuskile kibuvitsapuhmasse või liiva sisse sumpama ronida, et neil rada täitsa lage oleks. Lõpuks LÕPUKS jõudis kätte kauaoodatud joogipunkt (punktide vahe vist umbes 5km), kus võtsin hooga juua ja… mul läks hetkega süda nii pahaks, et pilt virvendas ei tea kuhu ning pärast veel veidi aega kannatamist lasin Jaanusel meile järgi jõudnud 4h grupiga lihtsalt ära minna.
Järgnes agoonia. Täielik agoonia. Mingil hetkel ei suutnud ma õieti kõndidagi ja kaalusin tõsiselt katkestamist. Vahepeal arvutasin, et kui nüüd lõpuni kõndidagi suudaksin, sihiksin pigem mingit 6-tunnist finišiaega. Kõige armetumad hetked möödusid kuskil Kopli kandis surnuaias, aga rühkisin poolpimesi siiski edasi. Tagantjärele vaatasin ka kella andmetest, et kuskil 22. km kandis (kui juba väga juua tahtsin) kündis pulss mõnuga punasesse ning taastus alles 26. km, kui ma juba kõvasti kõndinud olin.
20ndate kilomeetrite lõpus hakkas enesetunne juba vaikselt paremaks minema, aga mind tabas uus üllatus – jalakrambid! Kuna mul neid võistlustel kunagi olnud pole, olin nende osas üsna mütsiga lööma ka hakanud – mineraalvett ülearu ei kulistanud ja isegi ei mõelnud seekord ühtegi soolageeli kaasa osta. Hea töö, Krõõt, tõesti hea töö! Otseselt valus mul polnudki, aga iga suvalise aja tagant kadus mõnes tossus pidamine täiesti ära, sest kõik varbad ning pool labajalga keeras ennast tossulakke krussi. Mõnna. 😀
Üldpilt oli ikka suht sini-must-valge
Kui muidu öeldakse, et 30. kilomeetrist maraton algab, siis minul see umbes 30.-32. kilomeetril taasalgas, sest hoogne geelisöömine hakkas mõjuma. Oma osa taastumies mängis ka see, et suht lahja SiS geeli asemel uhasin sisse kõik Enerviti geelid, mida kuskilt jagati ning ehkki need olid megarõvedad, oli see täpselt see, mida mul tol hetkel vaja. Lubasin endal juba ammu iga kilomeetri alguses kõndida, aga üha sagedamini tundsin, et seda polegi vaja ja jooksin ka mitmekilomeetriseid lõike kordagi aeglustamata. Tempo polnud küll eriti nobe, aga siiski ma jälle jooksin. Selleks ajaks valutas mu hädane parem reis, kael kiskus täiega pingesse, puusapainutajad valutasid, jalalabad rullusid ja noh ikka täispakett kõikvõimalikke hädasid.
Ma pean ka ära mainima, et enne Paljassaare edasi-tagasi lõigule pööramist asunud IcePoweri punkt oli küll täiesti esmaklassiline keemialabor ning seal hõljuv pilv võttis mul silmanägemise päris tükiks ajaks. Õnneks polnud mul järgnevad 5km vaja ülearu tähelepanelik olla, sest rada läks lihtsalt otse-otse-otse ning siis otse-otse-otse tuldud teed tagasi (küll võinuks tee enda siledus kõvasti parem olla). Seal hakkasin juba vaikselt selgasid noppima ja kõnnipauside vajadus läks üha harvemaks. Tollel hetkel lõõmas küll juba korralik päike, aga olin omadega jumala tsoonis ning lihtsalt panin jala jala ette. Ühel hetkel sain ka aru, et siit võib veel rekord ära tulla ja üritasin juba teadlikult jälle keskmist tempot mitte liiga madalaks lasta.
Viimasest viiest kilomeetrist ei mäleta ma väga palju midagi, peale aeglaste poolmaratoonarite, kellega rada jälle ühte jooksis. See tegi selgade võtmise omajagu ebamotiveerivaks, ent lihtsalt jooksin-jooksin-jooksin. Pärast 40. km märki panin veel auru juurde ning suutsin endast välja võluda kilomeetriajad 5:33 ja sadistlikul lõputõusul 5:41. Jõudsin finišisse täpselt sel hetkel, kui üks inimene kanderaamil minema viidi ning haarasin õudusega kiirelt oma joogid ja muu nodi ning kõndisin-kõndisin-kõndisin edasi, et ise äkilisest paigalejäämisest samamoodi pilti taskusse ei paneks.
Netoajaks tuli 4:09:58 ja distantsiks kella järgi 42,33km (sh 42,2km aeg 4:09:08, kuigi väga vahet polegi – alla 4:10 igatahes). Keskmine tempo oli jooksu peale kokku 5:54, pulss 163 ja running index 53.
Jaanus oli oma 4h piiri siiski kätte saanud ja pärast sõbranna juures pesuskäiku ning rahulikku kohvijoomist oli enesetunne juba päris hea. Õhtuks on jalad küll kanged, aga ühtegi püsivalt valusat kohta enam tunda polegi. Järel on vaid täielik rahulolu, et ma lootusetuna tundunud olukorrast ikkagi välja suutsin tulla ning tagatipuks nii poolmaratoni- kui maratonirekordiga koju läksin. Tegelikult tundub lausa müstiline, et ma kogu selle kõndimise juures ikka 4:10ga finišisse jõudsin.
Tallinna jooksuga jäin ka üleüldiselt rahule, sest rada oli tegelikult põnev, ruumi üldiselt oli ning juua ja pähekallamisvett jätkus igas punktis. Okei, paar punkti võinuks rohkem olla ja poolmaratoniga ühtimine ei õnnestunud just hästi, aga vähemalt oli rada ikkagi enam-vähem ettenähtud pikkuses ja tõesti mõistikult lauge. Ilma ei saa kontrollida niikuinii, ehkki arvata võib, et kui Tallinnas lõpuks soe ilm tuleb, on tuhanded inimesed parajasti maratoni jooksmas.
Kokkuvõttes tehtud see hullus. Kas ja millal järgmine tuleb, peab veel natuke seedima.
Null nädalat maratonini koos suve järjekordse tulemisega. Need I say more? Mis see juba kokku teeb – viies kuu suve jutti? Igatahes maraton sai joostud.
Esmaspäeval võnkusin ringi puhkusejärgses pohmellis, sest saime lennujaamast koju ning magama alles 1 läbi öösel. Puhkasin väsinud jalalihaseid ja käisin need kergelt rulliga ka üle.
Teisipäeval tegime 30min rahulikku jooksu ja otsa 5x60sek kiiremaid lõike. Eelneval nädalal reiesügavuses pakitsenud valu oli kadunud, aga jalad niisama puhkusest kanged, väsinud ja erilist reipust jooksu ajal sisse ei tulnudki. Pooletunnine sörk sai sellest hoolimata lukku tempoga 6:13min/km ja pulsiga 134! Lõigud tulid otsa tempodega 4:32, 4:29, 4:07: 4:19 ja 4:09. Kokku jooksime 7,25km ajaga 44:19, tempoga 6:07 ning pulsiga 137. Running index üllatavalt ilus 56.
Täiesti juhuslikult sattusin ka just enne maratoni töötervishoiukontrollis käima ning sealsed numbridki tegid vaid rõõmu. Hemoglobiin oli minu kohta täitsa ilus 125, ehkki ma ammu rauda juurde võtnud pole. Vererõhk oli veel poolteist tundi tagasi joodud kangest kohvist hoolimata madal (võin rõõmuga selline kohvijoodik olla), süda kombes ning pulss 45.
Kolmapäeval jalutasime koeraga ja parem põlv hakkas valutama. Hea päev. Õhtul rullisin veel korra jalgu.
Neljapäeval tegime 20-minutilise kerge jooksu mõne lahtijooksuga. Tegi olemise reipamaks küll. Pärast lasin jälle kergelt jalgu rulliga ka üle, sest Hispaania tõusumeetrid tundusid endiselt jalgades pesitsevat.
Reedel puhas puhkus.
Laupäeva hommikul tegin viimase sörgi enne maratoni – 3,25km ajaga 18:12, tempo 5:36min/km, palavus oli kell 10 juba laes ja üldse oli tegemist pehmeltöelda mitte kuigi julgustava elamusega.
Pühapäeval oli nagu ikka #sundayrunday, aga pikk jooks oli kuidagi eriti pikk, ehk toimus kauaoodatud Tallinna maraton. Finišisse jõudsin täpselt ajaga 4:10:00, mille sees maratoniaeg 4:09:08. Seega senine ametlik protokolliaeg sai parandatud enam kui kuue minutiga ja mitteametlik maratonidistantsi aeg ligi kolmega. Selle kohta tuleb muidugi pikem eraldi vahutamine, kuidas see aeg üldse sündima sai.
See nädal regasin end entusiastlikult veel Tartu poolmaratonile ka ära (enne maratoni muidugi), aga eks näis, kas lähen sinna päriselt jooksma või lihtsalt sügist nautima.
Tegelikult ei ole ma seekord maratoni eel üldse eriti ärevil, sest mis seal siis ikka juhtuda saab. Pigem tahaks sellega seonduva muu jamaga juba vaikselt ühele poole saada. Näiteks ei sobi mulle absoluutselt see süsivesikute laadimine või suur puhkamine, sest enesetunne muutub vaid töntsimaks ning kõikvõimalikud kummalised kohad hakkavad valutama.
Ükspäev valutas mul jalutamise peale põlv, mingi valu on uuesti parema reie sees ning nüüd hakkas koeraga paari jooksusammu tegemise peale säär valutama. Lihtsalt niisama. See kõik toimub kusjuures paremas jalas nagu ma just ära ühendasin. Keha vist saab aru, et enam pole vaja vastu pidada ning kukub lõpuks tükkideks laiali ära.
Tagatipuks olen kummalise peavalu tõttu nii palju ibukaid krõbistanud, et ülemus tegi täna mu laual valitsevast narkopesast lausa pilti. #inspirational
Üks ideaalilmadest ja ülesvõte minu tavapärasest joomisprobleemist:
Mis toitumisse puutub, pole ma tegelikult mingi süsivesikute laadimiseni põhimõtteliselt jõudnudki, sest puhas mõte neile keskendumisest pani mind ihalema kõikvõimalikke kooreseid suppe jmt süsivesikuvaest kraami. Mõtlesin, et üritan siis viimasel päeval veits rohkem rõhku panna ja tegelt söön ma ju niigi palju süsivesikuid. Eivä? Mis seal enam ikka päästa.
Peedimahla jõin. Megarõve oli. Tänaseks oli üks mahl veel nii jäledalt klimpi läinud, et oleksin äärepealt nuttes töölauale oksendanud. Või midagi. Mulle tundub, et mis iganes eelist ma sellest võita võiks, ei ole seda kindlasti väärt.
Ilmaennustust olen vaadanud kasvava ärevusega, aga hetkel lubab Yr.no just kõige ideaalsemat ilma (okei päris ideaalis võiks veel tubli 5 kraadi jahedamgi olla) ja võiks selle juurde nüüd püsima jäädagi. Vähemalt 5min tagasi näitas pühapäevaks 15-19 kraadi kerge tuuleõhuga pilvist ilma ning pealelõunaks 2mm vihma. Praeguseks on olukord kindlasti juba muutunud, aga ma jään nüüd vaimujõul just seda prognoosi reaalsuseks manama.
Edu kõigile teistele jooksupeoliste – ükskord saab see jooks läbi niikuinii. 😀
Kõik kõik on uus, septembrikuus ja veel paar klišeed aastaaegade muutumisest ning krabisevatest lehtedest. Esimese sügiskuu võtsime vastu hoopis Hispaania päikeserannikul, kuhu hiljuti spontaanse minitripi bookisime. Neljapäeva õhtuse lennuga kohale, kolm ööd heas hotellis, kaks täispäeva rannamõnusid ning matkamist ja pühapäeva õhtuks kodurindele tagasi. Väga mõnus! Nüüd aga nädala trennidest ükshaaval.
Esmaspäev oli puhkepäev ja jalutasime jälle niisama koeraga. Kuskil reiesügavuses oli mingi valus koht, mida eelmise aasta vigastuse hirmus kiirelt rullima hakkasin. Päris magusvalus tegevus üle tüki aja (jah, olen loruks jäänud selles osas).
Teisipäeval tegin kiire jooksutiiru, millest kukkus välja paras tagurpidi püramiid. Esimese kilomeetri aeglust selgitab see, et oleksin selle jooksul kaks korda auto alla jäänud. Kaunis eesti liiklus. Kokku jooksin 5,3km ajaga 30:28 ja tempoga 5:45min/km.
Kolmapäeval tegin rahuliku sörgi, kokku 4,4km ajag 26:46 ja tempoga 6:04min/km.
Neljapäeval sõitsin otse töölt lennuki peale ja aktiivsus oli minimaalne.
Reedel plaanisime täiega puhata, aga tegelikult läksime kohe pärast hommikusööki matkama ning jõudsime õhtuks järgmisesse linna. Kilomeetreid kogunes tegelikult tagasihoidlikult, aga tõusumeetritele ei taha üldse mõelda. Korralik üles-alla mägimatk igatahes.
Laupäeval matkasime taas, aga seekord veidi lühemalt. Tõuse oli endiselt korralikult, jalalihased ja tuharad eelmisest päevast korralikult lihasvalus ning õhtuks olime korralikult läbi. Õnneks kaasneb Hispaanias matkamisega alati ka kõva söömine-joomine ning ujumine, seega vaim puhkas ning keha vast ka väga retsi ei saanud.
Pühapäeval jalutasime korra kaugemal asuvasse randa ning natuke veel linna peal. Pealelõunal algas pikk istumine lennukis ja autos ning ööseks jõudsime koju tagasi.
Kokkuvõttes palju jooksutrenni ei teinud, aga liikumist oli kõvasti. Kellale sain jälle hinge sisse, aga ega uuel nädalal peale peedimahla sissepigistamise ning paari kerge jooksu enam midagi teha polegi. Puhkus-puhkus-puhkus on vist võtmesõna enne pühapäevast võistlust.
Veel üks spordiblogi 