Trenninädal 19. – 25. november 2018

Jälle üks nädal mööda lennanud, millest treenides möödus umbes viis tundi.

Esmaspäevad hakkavad vaikselt püsivateks puhkepäevadeks kujunema, sest nädalavahetus on ju parim aeg, et hullumoodi trenni teha. Igatahes vedelesin õhtu otsa tugitoolis ning ei andnud isegi siis alla, kui Jaanus mind jõusaali meelitas. Jõudsingi selle võrra mingite muude toimetustega rohkem järjele.

Teisipäeval oli tööl päris ränk päev, millele järgnes üsna ränk jooks. Jalad olid väga vastikult kanged ning rasked. Ilmselt eelmise nädalavahetuse Pühajärve ringist ja jõusaalist. Kokku tegin 6,69km, 43:20, 6:29min/km, 141bpm ja running index 51. Koju jõudes rullisin üle tüki aja jalad üle.

Kolmapäeval tegin jälle jõusaali.

Neljapäeval tegime Jaanusega koos jooksutiiru ja ilm oli selleks ikka väga super – vaikne, nulli ringis ning kuiv. Kokku tiirutasime Emajõe ääres 8,35km, 52:43, 6:19min/km, 141bpm ning indeks 54

Hiljem katsetasin Filipiinide kuurorti hommikusöögimenüüst inspiratsiooni saanuna õhtuseks snäkiks vaeseid rüütleid, ehk french toast’i teha. Leotasin täisterasaia viilu sisse terve muna ning katsin selle hiljem kreeka jogurti, vedela mee, kompotikirsside ning tumeda šokolaadi laastudega. Uus totaalne lemmik (kirsside asemel töötaks mango muidugi paremini, aga selleks peaks teise ilma otsa lendama).

Reedel oleks võinud ilmselt puhata, aga kuna tööl oli sebimist palju, läksin juhtmete sirgutõmbamiseks jälle jõusaalist läbi. Nimelt valmistusime päeval usinalt õhtuseks uue kontori soolaleivapeoks, mille käigus lasin täis umbes pool tuhat õhupalli. Nüüd vaatan rohkete õhupallidega üritusi küll hoopis teise pilguga, sest kogu see pull võttis aega mitu tundi, mille lõpuks olid mu peopesad õhupallinööride kinnisikutamisest peaaegu vermel ning sõrmenukid verised (eks see talviselt kuiv nahk aitab ka kaasa). Ilma kinnasteta poleks jõusaalis küll midagi teha saanud, aga näiteks jõutõmme oli kinnastegagi paras katsumus.

Laupäeval võtsin väljateenitud puhkepäeva, mis pärast eelneva õhtu pidu samuti ära kulus. Ei oska öeldagi, kas kurjakuulutavad ennustused 30ndates vanainimeste pohmellide kohta vastavad tõele või oli tegemist mingi anomaaliaga. Peol manustasin 5-6 tunni jooksul pool liitrit naturaalset siidrit ja pokaali veini. Öösel käisin mitu korda joomas ja iga kord tundsin nagu oleksin hullupööra pidutsenud.

Hommikuks olin õnneks ära taastunud ning pärast kiiret hommikusööki kimasime juba Notsuga rappa, et talle eelmise õhtu üksiolek viisakalt korvata. Seli-Sillaotsa matkarada osutus parajaks seiklusrajaks, kus saime üllatavalt palju turnida.

Tänu spordiplaanide puudumisele õnnestus pealelõunal ka tiir sisustuspoodides käia – muidu elame praeguses korteris juba kaks aastat ning pole suutnud puuduolevaid laelampegi ära osta, sest nädalavahetusega on alati parematki teha, kui poodi minna. Lõpuks tegin produktiivse põike SportsDirecti ning kiiršoppasin omale uue ujumistrikoo. Sain Speedo Endurance 10 kloorikindlast materjalist trikoo 34 euroga. Mõneks ajaks jälle muretu.

Pühapäev tervitas meid vist Filipiinide reisist saadik esimese korralikult päikselise päevaga. Hoolimata üsna heast unest oli mul hommikuks täiesti rongi alla jäänud tunne ning peeglist vaatas vastu selline nägu, et me kõik jääme ükskord vanaks. Pärast pudrukausi taga virgumist läksime siiski oma tavapärastele Ülenurme radadele jooksma, ehk tiirutasime põllu- ja tehnokülade vahel kergliiklusteedel. Kuidagi kummaline ebakõla tekkis, kui jalgade jaoks oli tempo väga rahulik, aga mootori jaoks liigagi raske. Lisaks hakkas mul õhukestele riietele vaatamata palav ja samal ajal nägu külmus kerge tuulekese käes. Jaanus kannatas samamoodi, seega eriline nautlemine see jooks polnud, aga midagi väga hullu ka mitte.

Kokku 10,26km, 01:04:17, 6:16min/km, 148 bpm (mitte väga rahulik) ja jooksuindeks kehvale enesetundele vaatamata isegi viisakas 51.

Homme võtan selle elamuse peale kohe uue puhkepäeva ning üritan üldse järgmisel nädalal rohkem jalgu sirgu lasta ja muude ettevõtmistega tegeleda. Läpakaga tugitoolis kudemise toimetusi on ootel korralik to-do-list ning lihased ilmselt vaid tänavad võimaluse eest rahus taastuda.

Head meestepäeva

Vaaritasin meestepäeva puhul köögis sooja köögiviljasalatit forelli, avokaado ja lambajuustuga.

Mina: “That moment, kui sa oma tiburullikesele eraldi maitseaineteta kala küpsetad ja seda talle lambapiimajuustuga serveerid.”

Jaanus (teisest toast): “Kas sa räägid minust või Notsust?”

Mina: “Phh, Notsust muidugi. Nagu sa oleks mingi tiburullike…”

Mina (pärast veidikest pausi): “Aga kui me niimoodi jätkame, võid sa niisama rullike olla.”

View this post on Instagram

When grooming left you feeling like #ooaaooee #mylifebelike #wonderland #offluffyness #bestdayever #saturdayvibes #blessed

A post shared by Notsu the corgi (@notsucorgi) on Apr 20, 2018 at 11:34pm PDT

Trenninädal 12. – 18. november 2018

Hei hopsti, spordirahvas! Mäletatavasti lõpetasin viimase trenninädala 16-kilomeetrise jooksuga ja sealt läks möödunud nädal ainult tõusvas jooksus edasi. Kokku olen sel aastal jooksnud juba 1348 km ning novembris neist 86. Pole paha sellise pimeda vihmase aja kohta.

Esmaspäeval käisin uuesti jõusaalis ja lammutasin suure mõnuga oma 5×5 süsteemis baasharjutusi teha.

Teisipäeval tegin kottpimedas ning üsna paduvihmas spontaanse tempotrenni, sest alustasin umbes 6:20 tempos, aga lõpuks tuli keskmine peaaegu pool minutit kilomeetri kohta kiirem. Ilm oli ikka kapitaalselt rõve, ühtegi tervemõistuslikku hingelist oma teel ei näinud ning tühjematel teedel joostes hakkas isegi natuke kõhe. Kokku 6,69km, 38:52, 5:49min/km, pulss 155 (171 max) ja running index 49.

Kolmapäeval plaanisin tegelikult puhata, aga Jaanus meelitas mu ikka sörgile. Vähemalt oli kuiv ja vaikne – isegi palav hakkas. Kokku tegime 6,05km, 38:43, 6:24min/km ning 139bpm (index 54).

Neljapäeval targu puhkasin, aga käisin koeraga pikemal kõnnitiirul.

Reedel käisin jälle töölt tulles jõusaalist läbi. Hea tühi saal oli. Ja jälle hea trenn. Mulle on jõusaalis käimise vabadus ikka väga meeldima hakanud – lähed kohale, teed mis tahad, pingutad mõnuga vastavalt enesetundele, valid ise ka muusika ja tagatipuks on seda väga mugav päevakavasse mahutada.

Laupäev oli suisa ideaalne puhkepäev, ehk magasime kaua, sõitsime seejärel Pühajärvele ning jooksime alustuseks ringi ümber järve. Kuna Jaanus on pikalt tõbine olnud, võtsime rahulikult. Tema järsemad tõusud kõndis, mina kasutasin juhust ning spurtisin üles ja kõndisin mäe otsas – selline mägine fartlekilaadne toode. Ilm oli udune, vihmane ja tuuline, aga pigem hakkas metsade vahel isegi soe. Kokku 11,07km, 01:10:13, 6:21min/km, 143bpm, 155m tõusu ja index 55.

Jooksu järel läksime korraks spaasse ka, peamiselt pesema, sauna ja mullivanni, aga ujusin ka rahulikult kilomeetrikese. Kusjuures ühe korra selili ujudes ka kõmaki peaga vastu basseiniseina, sest laes ei rippunud ühtegi vimplit, mis raja lõppu ennustaks ning silmanurgast piilumine ei tulnud nii hästi välja, kui eeldasin. 😀 Samuti on selle basseini servad äratõukamiseks kuidagi libedad ja piireteta. Mis ei tapa, teeb vigaseks, aga üldiselt haudun täitsa plaani kevadel seal ööbimisega laager puhkus ette võtta.

Oma sportliku programmi lõpetasime GMP restoranis hea toidu seltsis.

Pühapäeval oli lõpuks kaualubatud päikseline ilm ja energiat kohe kuhjaga rohkem. Hommikul käisime koeraga matkamas, seejärel külas ning viimaks tegin jälle ühe jõusaalitiiru – kolmandat korda sel nädalal. Nii mu 10x kaartide süsteem küll kaua vastu ei pea. 🙂

Lõppu uudis, et mu järgmise suve võistlusgraafik sai juba ühe verstaposti paika: osaleme kolleegidega suisa kahe tiimiga Ironman 70.3 Otepääl, kus minu osaks jääb kaks ringi ümber Pühajäre joosta. Laupäevase kapaku põhjal ootan juba elevusega. See muidugi tähendab, et nädal hiljem Võidupüha maratonil saan heal juhul niisama osalemist nautimas käia (mis seal ükski aasta eriti välja ei kuku).

Trenninädal 5. – 11. november 2018

Pime ja udune november on korralikult käes ning aasta lõpp juba terendab – eriti kui uskuda kõiki neid kanaleid, kus juba jõulutemaatikat söögi alla ja peale pakutakse. Sõin isegi nädalavahetusel vanemate pool juba esimesed verikäkid ning -vorstid ja avastasin üllatusega, et udusemal päeval enam õieti valgeks ei lähegi.

Piilusin siin oma 2018. aasta eesmärkidesse ja üllatus-üllatus, peaaegu kõik on tegemata. 😀 Õnneks võib vist öelda, et elu juhtub ajal, kui sa teed muid plaane. Või midagi. Samas on eelmise aasta jooksuskoor (1200km) juba ületatud ning ületasin sel nädalal juba 1300km piiri. Üldse kukkus üsna jooksune nädal välja.

Esmaspäeval puhkasin pühapäevasest jõutrennist ja valutasin lihaseid.

Teisipäeval jooksin õhtul kanali äärde ning kuidagi väga higine ja raske trenn kukkus jälle välja. Ei oska kohe riietudagi sellise sooja novembri jaoks, samuti oli pühapäevase jõutrenni lihasvalu saavutanud magusa kulminatsiooni. Kokku 8,75km, 55:58, 6:24min/km ja 149bpm. Running index enesetundele vastav 49.

Kolmapäeval sain ma 30 ja terve päev möödus peamiselt magusat süües ning kahjurõõmustajate õnnitlejatega tegeledes. 😀 Õhtul tegin kiire tempojooksu ka otsa – jälle oli soe ja rõve ning jalg tönts. 6,09km, 35:29, 5:50min/km ning 155bpm (index 48).

Neljapäeval pidin õhtul sõbrannadega välja minema ning töölt koju minna polnudki peaaegu mõtet. Selle asemel käisin tiiru tyskis ning pigistasin graafikusse kiire jõutrenni. Jälle tegin 5×5 süsteemis kogu keha läbi ja ikka väga mõnus on.

Reedel käisin jälle jooksmas – üritasin rahulikumalt võtta ning välja kukkus teisipäevase jooksuga sama tempo, aga ligi kümme lööki madalam pulss. 7,35km, 46:58, 6:24min/km, 141bpm (index 53). Õhtuks laekusin juba maale vanemate juurde, et ühe soojaga ära tähistada nii see, kui vanaks nende laps juba jäänud on, kui ka isadepäev. Läksime emaga veel tunnisele tõnnikiirule, kus tõdesime, et õues on praegu ikka totaalselt kottpime. No ikka korralik november. Tekib lausa huvi see film jälle ära vaadata.

Laupäeval puhkasin, käisime uuesti kinos Bohemian Rhapsodyt vaatamas (ikka oli jube hea) ning Notsuga tavapärasel rabatiirul. Enne viite oli õues juba nii pime, et metsa vahel pidi taskulambiga teed valgustama.

Pühapäeval võtsin vahelduseks ette pikema jooksu, kuhu õnneks Jaanus jalgrattaga saatjaks tuli – oli seltsis segasem ning sai joogipudeli ka kaasa võtta. Jooksin Lähte kergliiklusteel ning minnes oli tuul tagant ja hoog päris hea. Tagasi pöörates selgus küll, kui tugev see pärituul ikka olnud oli – ja kui külm! Lisaks hakkas väga pimedaks minema, seega üksi oleks meeleolu üsna trööstituks kiskunud. Pimedusega tulid meelde kõik need Pekist Priid, kus õhtu hakkab peale tulema ja külm kontidesse pugema.

Õnneks oli hea soe sees ning energiat jagus. Käsivartest käis tuul läbi (mul olid seljas vaid t-särk, õhuke kapuutsiga kilekas, õhukesed retuusid ning kindad), aga tõmbasin kapuutsi pähe, rassisin vastu tuult ja polnudki väga hullu. Põhimõtteliselt möödus kogu jooks elavalt jutustades ning peaaegu möödaminnes. Rõõm näha, et mingi põhi on puhkamise peale ka alla jäänud. Kokku 16,17km, 01:43:14, 6:24min/km (minu mugavustsoon vist), 141bpm (nagu reedelgi) ja index 53.

Järgmine nädal pidi ilm koledamaks minema, seega tahan rohkem jõusaali teha ning äkki nädalavahetusel ka ujuma jõuda.

Trenninädal 29. oktoober – 4. november 2018

Olen lõpuks puhkuselainelt tagasi ja niipea sinna uuesti asja pole, sest puhkusepäevad on isegi järgmise aasta eest osaliselt ette ära kasutatud. Päris kurb.

Pean ütlema, et ligi 2-ööpäevane sõit teise maailma otsa on ikka füüsilselt ränk küll. Nagu näha oli ühe reisipäeva laeks vaid mõni tuhat sammu mööda lennujaamu (22% päeva aktiivsust) ja selline asi hakkab ikka kõvasti enesetunde peale. Tegime küll enne lennule minekut korraliku jõusaalitrenni alla, aga tagantjärele möönan, et teise päeva jalalihasevalu oli rõvedates lennuki- ja lennujaamavetsudes manööverdades pigem täiendavaks miinuseks. 😀

Paradiisisaarel piirdus liikumine ujumise, jalutamise ning niisama meelelahutuseks tehtud väljaastete või kätekõverdustega. Samuti käisin paar korda SUPiga sõitmas, korra surfamas (never again) ja võtsin kolm tundi joogat, mis seal kliimas oli üllatavalt tugev pingutus. Iga päikesetervituse peale tõusis pulss kuskile 130-140 kanti ära.

Trenninädalast võib rohkem rääkida lõppeva nädala kontekstis, mis sai küll alguse järjekordse kahepäevase agooniaga kodu suunas. Seekord õnnestus mul lennujaamades küll nii palju samme maha traavida, et päris äraloksutatud kapsa tunnet ei tekkinudki. Nii pikkadel sõitudel on teine ellujäämisnipp juua pidevalt nii palju vett, et süda läheb peaaegu pahaks – muidu oled lõpuks lennukite ja terminalide rägastiku teisest otsast väljasülitamist dehüdreeritud nagu rosin.

Koju jõudsime pärast 44-tunnist rühkimist teisipäeva õhtul, kui Siargao ajas oli kell juba mitu tundi üle südaöö. Sellest hoolimata võtsin oma äraistutud koivad selga ja tegin prooviks ühe jooksutiiru. Ajavahest ning unepuudusest olin küll peaaegu purjus, samuti oli õues erikuradi vastik jäise tuulega jälkus, aga pool tunnike sörki aitas pea nii palju selgemaks saada, et suutsin end enam-vähem viisaka magamaminekuajani üleval hoida. Kokku 5,1km, 33:18, 6:32min/km, 139bpm ja index 49.

Kolmapäeval taastusin ajavahest ja olin igatepidi kasutu.

Neljapäeval olin juba natuke rohkem kasulik ning päeva lõpetuseks läksin uuesti jooksma. Õues oli päris soe ja mõnus – ideaalis oleks võinud t-särgigagi joosta, aga mõistus hakkas tõrkuma. Higistasin siis oma kileka ja kinnastega 8,77km ajaga 57:31, 6:34min/km, 141bpm ja running index 52. Organism natuke veel porises harjumatult hilise kellaaja vastu (Filipiinide aeg on 6h ees), aga tuleb lihtsalt ära harjuda.

Reedel tegelesin õhtu otsa kõikvõimalike reisi- ja pulmajärgsete asjatoimetustega, aga kuna päeval jäi liikumist kuidagi napiks, tegin õhtu lõpetuseks veel väikse jooksutiiru. Lõbu pärast pikkisin niigi lühikesele otsale lühikesi intervalle vahele, ehk kokku tegin 4,23km ajaga 26:45, tempo 6:19min/km, 143bpm ja index 51. Jalad ei saanud esimese hooga üldse aru, mis ma neist tahan, aga pärast läks juba ladusamalt – lõikude tempod 5:01, 4:59, 4:48 ja 4:37.

Laupäeval magasin 11h jutti ja ärkasin alles ennelõunal – eks lennukis loksudes ja ka viimastel päevadel kodus jäi uni ikka katkendlikuks ning kehvaks. Pärast tegin ühe oma lemmiktiiru, ehk jõin Ringtee Statis kohvi ja jooksin siis koju. Plaanisin küll aeglast sörki, aga alguses oli tuul nii tagant ning tee allamäge, et hoog sai veidi kiirem. Hiljem polnud enam mõtet tempot korrigeerida, et mitte higisena külmetuda. Tulin algusest lõpuni üsna ühtlases tempos 11,01km, 01:07:51, 6:10min/km, 148bpm ja index jälle 52.

Kolmandat päeva jutti jooksmise peale hakkas paremas reies jälle vaikselt tuikama, seega tuleb ikka rahulikult võtta, rullida ning mitte kukkuda kogu kahe nädala aktiivse liigutamise puudust ühe korraga välja rahmeldama.

Pühapäeval käisime hommikul Notsuga looduses, mille järel haarasin koti ja käisin tiiru spordiklubis ära. Katsetasin jõusaalis mingit full-body-workout stiilis 5×5 süsteemiga asja teha. Esiteks crosstraineril soojaks, siis kükid, väljaasted, allatõmbed, ülessurumised, jõutõmbed ja rinnaltsurumised. Väga mõnus oli. Loodetavasti homme väga valus mitte. Pärast käisin kinos Queeni filmi üle psühhotraumat saamas ning kirjutasin ülejäänud õhtu otsa Siargao reisilugu.

Järgmine nädal näeb ette päris mitu puhkepäeva, sest sünnipäeva- ja muud üritused täidavad kalendrit. Tahakski nüüd kord nädalas mingit jõutrenni või joogat teha ja ülejäänud aja joosta, kuni ilmad veel head on.