Sörkimis- ja sandipäevik 10. – 23. juuni 2019

Heihopsti, kallid kaasteelised, kes siin veel postitust ootamas käivad. Viimasest trennipäevikust on kaks nädalat möödas ning hea aeg Ironmanile eelneva ning järgneva nädala kulgemine kokku võtta. Vahepeal sain oma viimase enesehaletsuslurtsatuse (loe: Ironmani muljed) hingepõhjast välja ning jäin ootama, et jalg jälle terveks saaks.

Sellega on läinud nagu on.

Kes pikalt heietamist lugeda ei viitsi: Ironmani eelne nädal koosnes kahest sörgist, taevast sadanud vigastusest ning valu käes läbitud hädise poolsörgiga. Ironmani järgne nädal koosnes agooniast. Ja ma isegi ei liialda.

Ironmanile eelneval nädalal peamiselt puhkasin, ei käinud isegi jõusaalis ning tegin ainult kaks kerget sörki.

Teisipäeval sörkisin 20 minutit jalad soojaks, tegin 3 x 60 sekundit mäkkejookse ning loivasin koju tagasi. Kokku 5,41 km, 6:36 min/km, 133 bpm.

Neljapäeval tegin paarkümmend minutit sörki paari lahtijooksuga. Oli väga palav ning tegin vastumeelselt lihtsalt asja ära – 3,65 km, 6:22 min/km, 139 bpm.

Reedel ärkasin üles ja mõlemad sääremarjad olid täiesti valusad. What le actual f… Rullisin sääri ning liipasin tööle. Seal kaotasin vaikselt kõndimisvõime ning lonkasin ennelõunal apteeki magneesiumiõli järele. Õhtul teipisin valusama sääre igatepidi ära ning läksin suure murega magama.

Laupäeval olin invaliid. Samas üle ei jäänud midagi ning jooksin enam-vähem raja läbi. Täpsemad muljed siin (panin lõpuks pilte ka juurde).

Pühapäeval ei saanud ma esimese hooga üldse kõndida, aga vedasime end taas Vspa’sse, mille võludest esimest korda päriselt aru sain. Tegin aga sooja-külma jalavanni, käisin jääsaunas jalgu määrimas, jälle kuumas vannis, hulpisin surnumerebasseinis ning lootsin looja peale. Pealelõunaks olin jalad nii soojaks saanud, et käisime isegi lühikese tiiru matkarajal ning ujumas, aga väga õnnelik vigane jalg selle lõpuks polnud.

Ironmanile järgnev nädal on kulgenud suhteliselt samas vaimus.

See jalg lihtsalt VALUTAB. Mitte küll püsivalt, aga valutab hommikul kõndima hakates, istudes, lamades, magades jne. Hea on ainult siis, kui ma parajasti olen jala läbi valu soojaks longanud või hoian jalgu kuskil kõrgel mingis täpselt õiges x asendis. Tööle jõudmine näeb tavaliselt välja selline, et lonkan läbi valu kohale, võtan koos kohviga köögist ka külmakoti ning vaevlen siin vähegi mugavat asendit otsides päeva õhtusse. Nagu hambavalu oleks sääres, mis tuleb ja kaob täiesti oma suva järgi (ja vahepeal tõmbab krampi). Valuvaigistitest eriti abi pole ning nii palju neid peoga sisse ajada ei taha, kui kähku valu jälle kõvemaks jõuab minna.

Midagi konkreetselt katki pole, käisin ühel eriti masendaval tööpäeval isegi perearsti juurest läbi, kes loksutas säärt igatepidi ning leidis, et kesse tegi, ise tegi. Või midagi taolist. Ja vaatas mind etteheitva näoga, et mida ma täpsemalt üldse ootasin (nii oma eluvalikutest kui tema juures käimisest).

Olen tasa ja targu üritanud ennast ka liigutada – esmaspäeval näiteks 20-kilomeetrisel aeglasel rattatiirul, mis tundus fain (ainult nälga pidin poole peal surema). Teisipäeval käisin jõusaalis ja üritasin teha ainult ülekeha. Tuli välja, et kõik harjutused, mis ei tundu kuidagi alakehasse puutuvat, tegelikult puutuvad alakehasse päris palju. Kolmapäeval-neljapäeval kasutasin hoogtöökorras ära Jaanuse ujulakaardi, mille aegumiseni oli kaks päeva ning järel ka kaks külastuskorda – ujusin aeglaselt nagu tatt ja põhiprogrammiks oli saun.

Reedel sõitsin maale ja avastasin, et kui kontorilaua taga istumine on piin, on autoroolis istumine veelgi suurem piin. #blessed

Laupäeval sõitsime bussiga Saaremaale ning avastasin, et kui autoroolis istumine on piin, on bussis mingi enam-vähem okei asendi leidmine veelgi suurem piin. Vaikselt hakkab see pidev valu juba vaimu murdma.

Selleks, et üldse liikuma pääseda, laenutasime rattad ning sõitsime aegluubis linnast välja randa ja tagasi (kokku ca 26 km). Pärast ujusin kiirelt 20 minutit peale, et oleks mõtet ikka sauna ka minna.

Pühapäeval sõitsime taas tiiru randa, kõndisime seal tunnikese edasi-tagasi, pealelõunal loivasime linna peal (ikka aaaeeeeglaselt nagu normaalsed inimesed – et üks jalg on kindlalt maas tagasi, enne kui teist tõstma hakkad) ning õhtu lõpetasin taas kiire ujula- ja saunatiiruga.

Kokkuvõttes päris masendav kogemus ning segab päris tugevalt muud elu ka. Ehkki üldine trend tundub siiski paranemise suunas olevat, hakkab pidev valutamine juba ajudele ning väsitab iseenesest. Esmaspäeval ootab ees imeline bussisõit JA imeline autoroolimine, seega topeltagoonia juba terendab silmapiiril.

Ironman 70.3 Otepää ühes kurvas vaatuses (21,1 km, 15. juuni 2019)

Sel päeval olid mõlema sääre tagaküljed krambis, valus isegi kõndida ning vahelduseks valisin trepi asemel lifti. Istumine teeb asja vaid hullemaks ning optimistlik-naiivselt lähen veel apteegist magneesiumiõli nõutama. Äkki teeb asjad natuke paremaks. Ei tee.

Kõlab nagu korralik võistlusjärgne päev? Kahjuks on tegemist minu võistlusEELSE päeva kirjeldusega, ehk lõpuks üritan kirja panna, mis sai minu kauaoodatud Ironmanist.

Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Langetasin viimastel nädalatel koormust, ei teinud mitte MIDAGI ebatavalist, isegi jõusaali jätsin lõpus minemata. Kaks päeva enne üritust tegin viimase soojendusjooksu – veidi üle 20 minuti sörki paari kerge kiirendusega. Oli palav ja vastik ning löntsisin selle niisama moe pärast läbi.

Järgmisel hommikul ärkasin valukrambis säärtega. Mina!? Mina, kes ma alati omaette peenikest naeru olen pidanud kõigi nende rahvasportlaste üle, kes esimese asjana omale säärised jala ümber venitavad ning kellel pole säärtega elu sees ühtegi probleemi olnud… Rullin hommikul sääred läbi ja see on nii valus, et ajab lausa südame pahaks. Siiski ei oska ma veel halvimat karta ning lonkan tööle. Ravitsen end veel rullimise ning magneesiumiõliga ja loodan, et see anomaalia läheb ise üle.

Ei lähe.

Võistluspäeval ärgates on parem jalg tagasi tõmmanud, aga vasak teeb nii põrguvalu, et ei saa sellele õieti toetudagi. Komberdan kummutiservalt tuge otsides kööki ning poetan äärepealt valu pärast pudrupotti mõned pisarad. Olukord tundub pehmeltöelda lootusetu – asendajat ju kuskilt võtta ei saa, meeskonda alt vedada samuti mitte, ent sellises seisus tundub isegi kaks ringi ümber järve kõndida täiesti ebareaalne.

Teen veel viimased meeleheitlikud ponnistused kinesioteibiga, saan kerget leevendust ning hakkame pool üheksa Otepääle sõitma.

Osaleme töölt kahe tiimiga, seega on melu rohkem ning kaasaelamist samuti. Vaatame sõprade-tuttavate-kolleegide ujumisstardid ära ning üsna pea hakkavad nad riburadapidi veest ka välja tulema. Lõõskava päikese käes me siiski lõputult kekselda ei kavatse – saadame ratturid hõisates teele ning varjume siis peaaegu kohe pubisse jahedasse.

Meeskondlike ujujate start

Võistlusalal ringi lonkamine on jala natuke soojemaks teinud ning teen prooviks ka mõned lühikesed sörgid. Tundub, et läbitud ma selle raja siiski saan.

Söön varaseks lõunaks lastepasta (mis on küll suurem, kui tavaline täiskasvanute pasta) ja käime vahepeal tagasipöördel rattureid varitsemas. Tiimikaaslane on täpselt graafikus, seega lähen võtan rõõmsalt veel ühe kohvi, krõbistan šokolaadi kõrvale ning valmistun umbes kella 2 paiku vahetusalasse minema. Veidi ärevamad momendid mööduvad õues veel teise tiimi ratturit passides, aga lõpuks selgub, et tema on oodatust varem mööda sõitnud ning olukord siiski kontrolli all.

Veidi enne kahte lähen vahetusalasse, kus terve rodu jooksjaid praeb nagu… noh, praepannil. Surun end vastu vaheseina, et natuke varju saada ning muudkui ootan. Ja ootan. Ja ootan. Lõpuks saabub rattur, viskab ratta varna ning komberdab minuni. Pusin üllatavalt kaua kiibi kallal, sest lihtsalt ei leia krõpsupaela otsa üles.

Käes! Kiip jala ümber ning pistan punuma nagu eksinud jänes. Ja eksinud ma olengi, kui selgub, et paari aasta taguse kogemusega võrreldes ei saagi otse rajale joosta, vaid ekselda tuleb läbi vahetusalade ning kurat teab kust. Lõpuks pääsen ka sealt välja ning pääsen rajale.

Mingi rõõmus hetk ootejärjekorras

Ja olen selleks hetkeks juba vaimselt ning füüsiliselt täiesti küpse.

Ausaltöelda ma pean siiani suureks saavutuseks, et ma raja üldse läbi tegin. Suuremas osas isegi joostes. Tõuse ma joostes võtta lihtsalt ei saa. Väga järsult allamäge joosta samuti mitte. (Võin saladuskatte all öelda, et Pühajärvel väga palju muid valikuid üle ei jäägi. 🙂 ) Tagatipuks oli vaim jala pärast muretsemisest ning pikast ootamisest nii läbi, et raja jaoks midagi alles jäänud pole.

Kuskil 3.-4. kilomeetril jooksen tihedas inim- ja parmupilves kohutavalt kuumal ning tuulevaiksel lõigul võsa vahel ja mõtlen, et ma lihtsalt ei jõua seda asja lõpuni teha. Ma ei jõua seda isegi lõpuni kõndida, sest rajal on nii palju parme, et ma ei kannata seda välja.

Igasugused distantsi- ja temponäitajad klõpsin kellalt eest juba esimesel kilomeetril. Iga minut, mis tuleb alla kolme tunni (ehk tempoka kõnni), on hästi saadud. Agoonia suurendamiseks on vesi joogipunktides kallatud pooleliitristesse õlletopsidesse, millest joomiseks pean iga kord täiesti seisma jääma.

Esimese ringi keskpaigas teen kiire peatuse rajaäärses käimlas, mis täitub hetkega selle sama musta parmupilvega. Hetk aegluubis – mina, haige jalaga, tulikuumas haisvas plastkuubikus, mustmiljon suurt parmu ümber, higi otsa eest lahinal põrandale tilkumas. See kõik oli lihtsalt nii talumatult rõve.

Esimese ringi lõpus mõtlen endiselt, et ma lihtsalt ei tee seda asja lõpuni. Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei saa. Jalg teeb valu. Tihedatest joogipunktidest hoolimata on juba poole kilomeetri pärast suu nagu tolmu täis. Igatsen palavalt oma mütsi, mida päeva esimese poole võistlustel õieti kunagi vaja pole läinud.

Vahetult enne ringi lõppu kaotab üks jooksja künka otsas lihtsalt teadvuse ja teda hakatakse otse mu nina all elule turgutama.

Ja siis jõuan taas Pühajärve randa. Tiimikaaslased, Jaanus, sõbrad-tuttavad ergutavad raja ääres, tekib nagu uus energia. Üritan mitte päris surma veerel välja näha ning lõpuks isegi ei tunne ennast nii. Mõtlen, et matkan selle põrgu lõpuni.

Kahe ringi vahel täiesti segaduses, miks ma seda endaga teen

Teine ring läheb tegelikult isegi paremini, kui esimene. Saan päris mõnusa (aeglase) rütmi sisse, teisi jooksjaid on vähemaks jäänud, aga parme selle võrra samuti. Mõnes punktis on suured õlletopsid lõpuks ometi otsa saanud ning vett saab rüübata väiksest papptopsist (ausalt, mingit positiivset reklaami Saku nende topsidega kindlasti ei saavutanud). Möödun üha kannatavatest triatleetidest, sealhulgas ühest tuttavast, kellele pooleldi sonin: “Läheb-läheb”. Ta vaatab aegluubis minu poole, tunneb mind nagu läbi udu ära, veel üks pikk paus ja vastab: “Ei.”

Täpselt nii tunnen ennast mina ka, aga natuke nagu ikka läheks veel. On palav, on valus, on lihtsalt üks kuradi s*tt, aga tiim ju ootab. Jooksen pikalt ühe teise jooksja kõrval, lihtsalt haudvaikuses, samm-sammu ette. Kilomeetripostid muudkui tulevad, ma teengi selle õuduse ära.

Ja peaaegu ootamatult jõuan Pühajärve randa. Jälle ergutamine, tuttavad karjuvad, viimane pööre ümber finišikoridori, kus ootavad elevil tiimikaaslased. Suudan veel üsna reipa sammu sisse panna ning tuiskame külg-külje kõrval finišikaare alt läbi. Tehtud! Tehtud see kuradi ****!

Üle finišijoone ikka rõõmsalt

2:20:45, 21,58 km, 6:32 min/km, 150 bpm.

Jooksu aeg on üle 20 minuti kehvem, kui lootsin ja peaaegu 10 minutit kehvem, kui paar nädalat tagasi trenni mõttes rada läbides. Keskmine pulss tavapärase poolmaratoni pulsi 163-165 asemel 150!

Käin kiirelt pesus, ootame teise tiimi finišeerimise ka ära ning sõidan koju haavu lakkuma. Hea või halva uudisena vigastus järgmiseks päevaks imekombel kadunud pole. Pole ka ülejärgmiseks või üle-ülejärgmiseks päevaks. Jalg valutab niimoodi, et häirib und ja isegi töötegemist, aga nii palju tunnen oma keha küll, et saan aru, et midagi peale lihase seal viga pole. Pean sellele nüüd lihtsalt jääd, puhkust ning rahu andma.

Kust see jama tuli? Siiani ei tea. Kas ma olen pettunud? Muidugi olen! Samas enam-vähem läbisin raja siiski joostes. Ja sellist vaimset võitlust pole endaga ammu pidanud, mida see võistlus nõudis. Kõigele vaatamata oli positiivseid emotsioone selles päevas kuhjaga rohkem, kui negatiivseid. Tiim oli parim! Ürituse õhkkond ja korraldus on parim (miinus need kuradi topsid)! Kahju lihtsalt, et sellele vastavat lõpptulemust ei saabunud.

Trenninädal 3. – 9. juuni 2019

Eelviimane nädal enne püha üritust kukkus välja järgmine.

Esmaspäeval käisin jõusaalis ja võitlesin terve aja pealetikkuva migreeniga. Mingist ebamäärasest masohhismist pingutasin isegi tunni täis, aga eriti arendav see küll olla ei saanud.

Teisipäeval oli õues miljon kraadi sooja ning kavas 3×1600 m intervalle. Tegin intervallid 1200-meetrised, esimese lõpuks oli keel juba suulaes kinni ning kolmandaga kukkus tempo kuskile mülkasse ära. Ellu jäin, aga mis elu see ikka on. Tempod 5:11, 5:14 ja 5:43… Kokku 6,8 km, 6:10 min/km ja 150 bpm. Kobisin kiiresti koju konditsioneeri alla tagasi.

Kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval oli õues endiselt miljon kraadi, ööd kiskusid juba peaaegu talumatuks ning kuumus ei näidanud vaibumise märke. Läksin siis aklimatiseerumise eesmärgil piinarikkale jooksuringile, mis nii piinarikas välja ei kukkunudki. Ehkki töölt tulles oli taevas hetkeks pilves ning olemine täitsa mahe, kiiritas päike õue jõudes jälle täisvõimsusel. Õnneks tuli Jaanus rattaga saatjaks, samuti unustasin kellale hoopis jõutrenni ekraani ette, mis distantsi ega tempot muidugi ei näita. Jooksin siis puhtalt pulsi järgi ca 140 löögi juures ning jõin iga 15 minuti tagant. Kokku 10,99 km, 6:45 min/km ja 140 bpm. Niimoodi võttes päris mõnus, aga ilma joogita oleks see jooks küll väga lühikeseks jäänud.

Reedel sõitsin maale ja käisin õhtul pikemal kõnnitiirul. Samuti sain kätte värske Tervis Plussi, kus jagame tiimidega senist ettevalmistust.

Laupäeval käisime emaga Pärnu peal patseerimas, kohvikus ja rannas. Täitsa suvetunne tuli juba peale. Õhtul jõudsime veel kahe äikesetormi ajal kiiresti rappa, kus tegin ära ka suve esimese laukas ujumise. Notsu küll röökis kaldal terve aja, seega eriti pikka meelisklemist polnud, aga mõnus oli ikka.

Pühapäeval läksin taas pikemale jooksule ja õues oli selleks hetkeks peaaegu mahendana tunduvad 25 kraadi sooja. Panin Ringtee kandis podcastid mängima, jooksin ühe Circle K’ni, jõin ühe kõrrejoogi, chillisin järgmise Circle K’ni, jõin teise kõrrejoogi ja lõpuks kondasin koju ära. Väga väga väga mõnus ja hea enesetundega jooks, aga eks tempo oli ka vastav, et ikka hea oleks. Kokku 14,35 km, 6:22 min/km ja 140 bpm.

Meie Ironmani chat hakkab vaikselt küll hoopis ilmakanalit meenutama, aga ega nüüd muud üle jäägi, kui kullipilgul yr.no’t jälgida ja halastaja taevaisa poole palvetada. Kõik, mis jääb alla 25 kraadi, on juba hästi saadud.

 

Trenninädal 27. mai – 2. juuni 2019

Üllatus, üllatus, tegin see nädal jälle trenni. Nädala algus oli päris hirmus, lõpp ootamatult tore.

Esmaspäeval tegin jõusaalis kogu kehale korralikult vatti.

Teisipäeval oli jutti neljas trennipäev, lihased jõusaalist isegi mitte enam magusvalusad, vaid lihtsalt valusad ja läksin sinna otsa tegema 7×800 m intervalle. Noh, see läks nüüd küll kenasti aia taha. 🙂 Esimesed intervallid pigistasin veel hambad ristis alla 5min/km tempos (ehkki eesmärk olnuks veel paarkümmend sekundit kiirem), aga poole pealt olid jalad nagu pakud all ning viimastel pingutasin täiesti oimetuks vaevu 5:40 tempo juures. Kui viimase lõigu tehtud sain, oleksin jõuetusest hea meelega lihtsalt nägu ees asfaldisse vajunud. Kaunis päev. Tempod vastavalt 4:54, 4:57, 5:05, 5:11, 5:36, 5:43, 5:43, kokku 10,31 km (6:30 min/km, 142 bpm).

Kolmapäeval ilmselgelt puhkasin.

Neljapäeval oli ilm jälle päris palav, aga läksin proovi pärast ikka 4-kilomeetrist tempojooksu tegema. Teisipäeva tõttu ma just optimistlikult meelestatud polnud, ent jooksin end soojaks ja hakkasin siis lihtsalt enam-vähem mõnusa pingutusega kulgema. Raske oli, aga mitte nii õudne, kui kaks päeva varem. Samuti oli tempoosa kiirem, kui teisipäeval viimased lõigud – 5:27 min/km. Kokku jooksin 6,54 km, 5:59 min/km ja 152 bpm.

Reedel oli õhtu nii otsast lõpuni täis planeeritud, et tavapärasesse jõusaali ma ei jõudnud, aga lidusin kodu ümber pooletunnise ringikese. 4,18 km, 5:51 min/km ja 150 bpm. Väga hea reibas jooks oli ning andis kohe uut lootust suvesoojas jooksmise osas.

Laupäeval ärkasime vara ja tormasime hommikusöögi järel kohe õigete eestlastena ehitusveikalsisse. Ülejäänud päev möödus 9 tunni remondi taktis, mille vahel käisime küll tiiru väljas söömas ning tagatipuks sõitis politsei eest põgenev roolijoodik meie parkivale autole (ja ühele teisele autole) külje pealt sisse. Südalinnas. Südapäeval. Lastekaitsepäeval.

Kuulsin aknast pauku, nägin välja kiigates lendavaid plekitükke ning kohe järgi tormavat vilkuritega autot. Vähemalt saadi see kamikaze kohe nurga taga kätte, sest esimese auto külge kündes oli ta ka oma rehvi katki teinud. Õhtu lõpetas tiir veel ühte sisustuspoodi, poest kooki ostma ning koju diivanile.

Pühapäeval  olid uskumatud lihased remondist valusad ning tagatipuks mul vasaku jala suure varba lihased(?) nii vastikult haiged, et kõndida õieti ei saanud. Hommikul tegime veel kiireid remondiasju, mille järel läks Jaanus Notsuga metsa ning mina sain Ringtee kandist pärituult kodu poole jooksma hakata. Tuli välja, et kui varvas paljajalu toas kõndida ei lase, siis tossuga joosta pole mingit probleemi.

Pärituul oli see jooks küll pigem tinglikult, sest tuul tormas ja keerutas igatepidi, aga nimetagem seda siis vähegi soodsamapoolseks tuulekaareks. 7. kilomeetril jõin kiire tankimispausina ära väikse kõrrejoogi ning lõpuks kulgesin podcastide saatel kokku 17,05 kilomeetrit (6:19 min/km, 142 bpm). Jõudu oleks veel vabalt enamakski jäänud. Tuli meelde küll, et näiteks maratoni jooksmine on ju täitsa tehtav tegevus. Väga mõnus ja lootustandev trenn oli. Kodus valutasin varvast edasi.

Kokkuvõttes päris jooksune nädal kukkus välja, aga nüüd võib varsti vaikselt Ironmaniks jalga puhkama hakata. Niikuinii lubab järgmine nädal roppu lõõska, mis (palun-palun, halastaja taevaisa) võiks 15. juuniks ikka mööda minna. Ostsime see nädal kabuhirmus omale isegi konditsioneeri ära, sest eelmise aasta kuumuskannatused on veel liiga eredalt meeles.