Ironman 70.3 Tallinn (06.08.2023)

“Ei iial enam. Enne läheks prooviks uuesti sünnitada,” oli minu esimene emotsioon pärast Ironmani finišit.

Nüüd on 2 päeva mööda läinud ja emotsioon natuke settida saanud. Rocca parklas küll uuesti osaleda ei tahaks. Aga mujal isegi ei välistaks.

Aga võtame siis kõigest järgemööda. Võistluse nädalavahetuseks lubas juba aegsasti suve soojemaid päevi, aga seda oli ka oodata. Paar päeva varem hakkas veel sajandi tormi lubama, tagatipuks leiti Harkust sinivetikas, seega ideaalne kombo.

Tallinna sõitsime laupäeva hommikul, lapsed jäid targu maale lustima, sest Ironmani logistikas neid küll vintsutada ei tahtnud. Liiklus oli ootuspäraselt hullumaja, Rocca parkla suht kuum ning trööstitu. Esimese asjana võtsime stardimaterjalid välja, sõin lõunaks Revalis oma osaleja tasuta pastat ning pakkisin hoolikalt asjad erinevatesse vahetusala kottidesse ära. Vahepeal saime lähedal sõbrannal külas käia ja pärast pikka süsivesikuterohket söömist-joomist oligi paras aeg Harku äärde asju sisse viima minna.

Õnnekombel jõudsime kohale just enne suuri masse. Teipisime veel geelid ja varukummi ratta külge, Jaanusel tuli meelde rattal käik madalamaks panna ning kõmpisimegi T1 vahetusala juurde. Tutvusin rahulikult ka ala endaga. pidasin õige rattarea lipu meeles jne. Suutsin veel ärevusega saadud kiibi kohe vahetusala kotti torgata, aga õnneks tuli see kohe värava taga uuesti meelde ja tõin selle jälle ära.

Järgnes veel sõelumist Tallinna koledaimatel teedel ning jõudsimegi südalinna hotelli, mille ma ilmselgelt ammu enne võistluse kolimist broneerinud olin. Ainult et mida polnud, oli broneering. Hotell oli selle lihtsalt ära kaotanud. Jõudsin juba päris närvi minna, kui saime lõpuks viimase vaba toa ja väga viisakalt lisasoodukat ka.

Õhtul käisime veel tiiru linnas poes, sõin igaks juhuks täitsa harjumuspäraseid asju, tavapärasest ehk rohkem saia ja banaani ning üritasin mitte kõhtu üle koormata. Siis hakkas lõpuks ka ärevus peale tulema, aga uni oli õnneks hea ja pikk.

Hommikul sõime hotellis korraliku hommikusöögi ja kui teised Ironmani käepaeltega inimesed tuiskasid pumpade ja pampudega kohe Harku suunas, vedelesime veel tükk aega voodis, jõime veel kohvi ning vaatasime rahus telekat. 9 paiku võtsime lõpuks suuna sisse, et enne 9:45 viimased söögid-joogid rattale viia.

Rahvast oli MEELETULT. Eks osalejaid oli ka meeletult ning kõigil üks kuni mitu toetajat kaasas. 10:15 algas vanusegruppide start, aga ma panin siis alles kalipso selga, sest näha oli, et vetteminekuga läheb aega. Ja siis ootasin veel üle poole tunni, sest tahtsin viimaste seas vette minna ja nagu öeldud, kõik võttis palju aega. Vahepeal jõudis Jaanus mulle autost veel ununenub ibukagi ära tuua, sest kartsin nii heitliku ilmaga migreeni saada.

Tagantjärele tarkusena oli nii sabas vetteminek viga. Ca 10 minuti pärast lasti peale tiimide ujujad, kellest suur osa olid väga kiired. Nad ei tundunud ka väga vaatavat, kuhu nad lähevad ning olid ainsad, kes mulle otsa kippusid ujuma. Oleksin võinud julgelt 45-50 min grupi sabas vette minna, sest tegelikult hajusid osalejad ilusti ära ning lihtsam on ikka kamba suht samas tempos liikuvate inimeste vahel ujuda kui põigelda tagantpoolt tulevate väga palju kiiremate inimeste eest.

Selja taha vaatamine ja mitu korda suuremalt roheliste mütsidega parvel tee pealt eest ära ujumine raiskas teises pooles väga palju aega. Aga see selleks. Tegelikult jäin oma ujumise ja enesetundega väga rahule. Samuti oli hommik õnneks mõnusalt tuulevaikne. Veel.

Ujumise lõpuaeg 51:33. Jumala okei. Keskmine pulss 141.

Kappasin mingi veenire alt läbi, vahetasin rahulikult varustust, toppisin ühe Snickersi ja kaneelirulli taskusse ning avastasin, et mu triatlonikuva oli kellalt ära kadunud. Pagan võtaks. Panin lihtsalt rattasõidu eraldi käima, aga tegelikult polnud mul pärast seda enam aimugi, mis mu koguaeg olla võiks.

Rattasõitu alustasin tasa ja targu. Plaan oli kogu aeg hoida suhteliselt trennilähedast pulssi, et ennast jooksuks läbi ei küpsetaks (pärast ilm küpsetas ikka hetkega, aga kõigest järgemööda). Samuti oli plaan süüa suhteliselt samu asju, mis pikkade rattasõitude ajal. Mul oli kaasas 2 pudelit VitaMineral veega, eelmainitet šoks ja sai ning lisaks ports geele, üks neist kofeiiniga.

1. ringi alguses hoidsin end targu tagasi, vaatasin pulssi ja üsna kena Harjumaad. Tagasi Tallinna poole pöörates oli aga tõusnud meeletu tuul. Ja ma siin oma Vooremaa surmatõusude ja surmatuulte kogemusega ütleks, et ikka tõesti meeletu. Kui allamäge pead täiega pedaalima ning vaevu saad 25 km/h sisse, siis pole lõbus. Aga noh, jälle, seda oli ka oodata.

Hoidsin plaanist kinni, pulssi maas ja muudkui einestasin. 😀 Üllatavalt palju oli rõõmsaid tuttavaid nägusid, mis andis ka alati jõudu. Kohe tagasipöördel sai lõpuks seda megatuult nautima hakata ja lendasin rõõmsalt tagasi Paldiski poole. Üsna varsti jäi silma üks mees, kellest esiteks vabakäigul lihtsalt mööda veeresin ning kes seepeale minust kohe uuesti mööda rapsis pressida. “Küll näeme jälle,” mõtlesin omaette.

2. ringi teise poolega sai keskmine kiirus aga viimase kabelimatsu, sest tuul oli juba peaaegu jabur. Mõned osalejad oli päris hädas ja litsusid lihtsalt nagu vastu seina. Üritasin igasugustele kiiruseesmärkidele enam mitte mõelda ja lihtsalt stabiilselt lõpuni rügada. Kuskil tee ääres oli veel mingi silt, et “You’re unstoppable”. Laulsin seejärel omale nonstop Sia “Unstoppable’i” ja nii need kilomeetrid kulgesid. Vahepeal läks olemine päris emotsionaalseks, just positiivses mõttes. Kuidagi väga hardcore oli seal stiihhiatega võidelda.

Võtsin veel viimasest punktist tavalist vett ja… äkki vänderdas mu ees tõusul seesama möödasõitja, kes ringi alguses väga rapsima kukkus. Selleks hetkeks oli tal jõud ilmselgelt täitsa otsas ja ainult pisukese kahjurõõmuga sõtsin temast mööda ja tõusust veel üsna kerge jalaga üles.

Ratta lõpuaeg 3:19:26, distants 91,15 km, tõusu 334 m, keskmine kiirus 27,4, pulss 145.

Rattalt jooksu minek oli jalgade poolest jumala lihtne. Brick trennid on ilmselgelt vilja kandnud. Aga kuumus lajatas pulsi hoidmisele vaatamata ikka halastamatult. Läksin raaahulikult-rahulikult peale, pulss püsis alla 160 ja… juba paari kilomeetriga olin üleni kananahal ja süda paha. Ja siis need kilomeetrid venisid nagu tatt.

Joogipunkte oli üsna tihedalt, aga ma ei julgenud nii palju juua kui tahaks, sest siis on jälle kõhus nagu telliskivi. Õnneks avastasin varsti, et punktide viimasel laual on topsiga jääd ja hakkasin seda kombe vahele kallama. Ühel hetkel viskas keegi mind luba küsimata ka kannutäie veega üle, tossud olid nii märjad, et igal sammul viskas ninast vett välja ning peagi tundsin nii tärkavaid ville kui seda, et veest paks toss pressib küüntele.

No igatahes. Täielik. F-ing. Kannatamine. Päike lõõskas. Tuul puhus. Kilomeetrid ei kogunenud ega kogunenud. Tegelikult oli tore kõiki tuttavaid nägusid ja kaasaelajaid näha, aga eriti tore oleks olnud pärast esimest ringi nuttes koju ära minna.

Ainult räige tahtejõuga trapisin sealt trööstitust Rocca parklast jälle Stromka poole tagasi. Tegin endaga kokkuleppe, et pärast esimest poolt luban endal kõndima hakata. Iga 5 min täitumisel kõndisin 1 minuti ja keskmine tempo kukkus üle 7 min/km. Aga töötas. Need 4 minutit suutsin jälle ära joosta. Igas punktis jõin hästi natuke vett, loksutasin suus cocat, jõin veel natuke vett, kallasin muudkui pähe ja jääd krae vahel.

Kuidagi sai Stromka ots tehtud. Kuidagi olin jälle Vabaka teel. Tõusukese kõndisin. Löntsisin jälle edasi. Lõpuajast polnud aimugi, aga peale pressis juba kojusõit, et jõuaks enne laste uneaega tagasi nagu lubatud. Varbad valutasid, kombeservad hõõrusid. Lõpuks sain veel Paldiski mnt servas neid kummimatte trampida ja veel selle f-ing parkla vahel tiirutada. Kellal täitus poolmaraton alla 2:30, aga parkla oli veel lõputu.

Ja lõpuks finiš. Käed üles, medal kaela. Ja polnudki aega saavutust nautida. Kiirelt võtsin särgi ja midagi süüa-juua, asjad välja ning kodu poole. Ainult tossud koukisin äraretsitud jalgade otsast ära ning panin plätud jalga.

Koguaeg 6:48:00, jooksuaeg 2:30:27, 21,46 km, 155 bpm, 7:01min/km.

Lootsin aega rohkem 6:30 kanti ja muu ilmaga oleks see ka realistlik olnud, aga läks nii. Ise olen pigem rahul. Nii ujumise kui rattal jõu jagamise kui jooksuga hakkamasaamisega.

Järgmisel päeval valutasid peamiselt suure varba küüs ning ärahõõrutud randid reitel. Teisel päeval ka reiepealsed. Ootan peamiselt elevusega seda, et saaks ujula asemel jälle jõusaali käima hakata.

Kokkuvõttes. Oli küll korralik eneseületus. Samas jäi see emotsoon mul seal kahjuks saamata, mida Pühajärve kogemuste põhjal ootasin. No ei olnud kaubanduskeskuse parkla see koht, mis jõudu juurde annaks ning ülevat meeleolu looks. 3 päeva jooksu ei lähe ju ka keegi Auriga parklasse ära jooksma, et siis vabal ajal nautida ilusat Kuressaare linna – ikka rajal tahaks selle parima osa kätte saada. Kummastusega küll lugesin lehest, et valdavalt ollakse tänavuse korraldusega nii rahul, et ilmselt toimub see ka järgmine aasta seal. Noh. Jah.

Aga seda küll enam ei ütleks, et päris #neveragain. Muus kohas võtaks täitsa ette küll.