22.05.2021 Ultima Thule 21,1 km

Käisin jälle jooksmas, aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest. Nimelt avastasin end hiljuti koroona-aasta klassikavaramusse kuuluvast olukorrast, et juuni lõpu Võidupüha poolmaraton vist ikkagi toimub. Treeningplaan oli võimas – esimese hooga jooksin ühe 12-kilomeetrise otsa ning mai lõpus plaanisin ühe pikema otsa veel teha. Viimased kahekohalised distantsid jäid talvesse, kui sai tehtud 30-kilomeetrine Kondimootori jooksumatk.

12-kilomeetrine jooks oli täitsa ok, aga jalad väsisid ära nii 10 kilomeetri peal. Täiesti ootuspärane.

Seejärel tekkis meil plaan maikuu teises pooles terve nädal Saaremaal veeta. Mu ema tuli ka kaasa ning arvasime Jaanusega, et see on hea võimalus seal mõni pikem tiir maha joosta. Tema pole pikemaid otsi teinud 2018. aasta täismaratonist saadik.

Ja siis nägime nädal enne reisi (vau, järgmine koroona-aasta klassika – Eestis ringisõit on ka juba täisreis), et laupäeval 22. mail toimub Kuressaares Ultima Thule maraton ning poolmaraton. Ja päriselt toimubki! Rada ei tundunud kõige erutavam, aga osalustasu oli sel hetkel vaid 20 eurot, ehk uljalt viskasime oma nimed kirja. Kui niikuinii oli plaanis nii 16 kilomeetrit joosta, siis rajateenindusega 21 pole ju mingi küsimus. Eivä? Eriti et jooks pidi toimuma päev enne kojusõitu, ehk just hea hetk järgmine päev 6 tundi autos istuda.

Kokkuvõttes võtsime laupäeva hommikul lossihoovist oma stardimaterjalid välja, käisime veel kodus kohvi joomas ning olime 11 läbi stardis. Ilm oli sel hetkel päris külm ja vihmane. Start toimus mitmes jaos ning maratoni ja poolmaratoni peale kokku oli osalejaid veidi üle saja. Hajutamine juurde lisada, siis tõotas tulla üsna vaikne tiksumine.

11:25 saime viimases stardigrpis teele ja võtsime kohe eesmärgiks hoida pulsi 140-150 kandis. See tähendas, et meie eest kadusid peaaegu kõik teised osalejad ning sappa jäi vaid paar vanemat inimest ja kepikõndijat. Aga mingis mõttes oli see väga mõnus ning andiski võimaluse oma jooksu joosta.

Rada läks esiteks Roomassaare poole, tegi veel titerannas tiiru ümber staadioni ning pikki sirget sadama ja lennujaama poole välja. Esimene joogipunkt oli juba enne 3 kilomeetrit ning moe pärast lonksasin spordijooki, mis oli VÄGA kange. Sealt edasi saime nautida kruusaseid rannakarjamaade kergliiklusteid ning merevaateid, mis vist jäigi jooksu ilusaimaks osaks. Tiiruga tagasi esimesse joogipunkti jõudsime 7 kilomeetri peal ning võtsin seal ära ka esimese geeli ja jõin targu vaid vett.

Sealt edasi pööras rada mööda Kuressaare ringteed Kudjape suunas ning äkki lajatas täie võimsusega lauspäike, null tuuleõhku ja kuum asfalt männivõsa servas. Kuskil 8-9 kilomeetri peal juba mõtlesin, et oi sedasamust, raskeks läheb. Tee läks terve aja kerges tõusujoones ning pulss hakkas üles hiilima.

Pärast pikka palavat sirget järgnes tiirutamine mingis põllukülas ja pool distantsi täitus vahetult enne järgmist joogipunkti 11. kilomeetril. Proovisin uuesti spordijooki, mis oli taas megakange ning jooksime edasi maanteeservas Kudjape suunal. Seal toimus ka jooksu erutavaim elamus, kui jooksime kahekesi kõrvuti hästi teeservas (Jaanus teepeenral, ma äärejoonel), aga vastutulev bemm ei tõmmanudki grammigi kõrvale, ehkki temale oli tee täiesti lage.

Kuna mul on päästik siin nende tüüpide peale, kes mind kodukandis käru ja koera ja täiskaravaniga üle ülekäiguradade ei lase või teeservas kõrvu maha nülivad, üsna lühikeseks kulunud, siis vibutasin bemmi suunas ühte strateegiliselt valitud sõrme. Tulemuseks oli see, et riivatud oss tõmbas meile kohe kaarega järgi ning hakkas mahlase saare aktsendiga meid aknast sõimama. Õigust saamata sõitis edasi ühe rajasuunaja juurde ning sõimas seal veel natuke, kuidas me jookseme keset teed ja siis veel vibutame tema suunas. Lõpuks kimas ta kummide vilinal minema ja meil jäi vaid loota, et ta meid hiljem kuskil rammima ei tule. Õnneks ei tulnud. Üldiselt ma ei tunne ennast kuidagi süüdi ka.

Järgnes veel erutavaid elamusi Kudjape tammikus, kus oli küll mõnus jahe, aga rajakatteks väga pehme hakkepuit. Jalad hakkasid sel hetkel juba mõnusalt kinni tõmbama, aga peagi pääsesime taas kõvematele teedele – sedakorda kuskile tööstusküla vahelistele kruusateedele (no tõesti, megaveider rada oli). Järgnes pikkkkkkk vastutuuline sirge tagasi joogipunkti suunas, kus võtsin ära oma teise geeli. See vist jäi ka psühholoogiliselt kõige raskemaks osaks, sest kartsin, et tuleb ikka kõndi vahele tegema hakata. Pulss oli pärast tammikut pöördumatult 150 numbrites.

Pärast 15. km joogipunkti läks rada veel sinka-vonka kuskilt põllukülast, tagasi kõrvetavale sirgele, kus nüüd oli õnneks väike allamäge minek ning 17 kilomeetri täitumisel ootas ees veel meeleolukaid hetki mingitel terviseradadel. Nimelt keeras rada korra sinna kuumavasse männivõssa, mille kõrvalgi jooksmine paras piin oli ning ees ootasid nii hakkepuit kui kunstlikud suusamäed. Õnneks olin sel hetkel juba mingis väga zen’is jalg-jala-ette režiimis, ehk lihtsalt läksin-läksin-läksin. Künkast üles, künkast alla, läbi laastude, läbi kuuma. Kogu aeg mõtlesin, et nüüd on viiendik veel jäänud, nüüd seitsmendik, nüüd veel natuke…

Kilomeeter läks teise järel ja 19. kilomeetril saime männikust taas välja. 19 kilomeetrit täitus vahetult enne viimast (ja esimest ja teist) joogipunkti, kust jäi vaid otse lossihoovi tagasi joosta. Ega siis enam ammugi kõnnisammu sisse ei võtnud.

Kangete ja valusate jalgadega jõudsime lõpuks finišisse ajaga 2:26:11, distants 21,02 km, keskmine pulss 148 (kõrgeim 164) ning tempo 6:58 min/km. Saime medalid kätte ning liipasime koju sööma. Kokkuvõttes olen rahul, et ära käisime ning tunda oli ka, et ennekõike pole jalad distantsiga enam harjunud. Äkki selle võrra on juuni lõpus Pärnus lihtsam. Ehkki ega seal ka rada just meelakkumine ei ole.

Maailma lühim Polar Vantage M2 arvustus

Oma viimases postituses mainisin, et mu “imeline” Polar Ignite hakkas vaevu 9-kuise staaži peale otsi andma ning kiirkorras akut tühjendama, aga õnneks või kahjuks tegi tehaseseadete taastamine imet. Kommentaarides nentisin ka, et tegemist on täiesti ebaõnnestunud tootega, aga nii halb ikka pole, et ma suudaksin endale õigustada uue ostmist.

Õnneks või kahjuks jäi tehase restardi ime aga üürikeseks ja mõni nädal hiljem tühjenes aku uue hooga. Samuti üllatas kell mind üks hommik sisuliselt üleöö puutetundlikkuse kadumisega, mis tähendas ka seda, et ma restarti ei saanud teha. Tehaseseadete taastamist ma põhimõtteliselt jälle ette võtta ei tahtnud, aga kella aku jooksis kasutusvõimaluse puudumisest hoolimata samaks õhtuks täiesti tühjaks ja hommikul proovi pärast laadima pannes funktsioonid töötasid jälle. Hurraa!

Õnneks möönis Polari maaletooja (kellelt ma kella otse ostsin) kirjelduse peale, et see ikka väga hästi ei kõla enam ning viitab peidetud veale. Nad pakkusid kella väljavahetamist, aga küsimise peale olid nõus selle ka muu kella vastu vahetama – täpsemalt uue Polar Vantage M2 vastu. Küsisin ise esimese hooga tavalist M’i, aga sõber rääkis, et sellele ei pakuta enam kõiki tarkvarauuendusi ning M2 tundus selles valguses igatahes mõistlikum variant.

Muidugi pidin 100 eurot hinnavahe kinni maksma, aga arvestades, et olin enne seda valmis oma Ignite’i risu kommiraha eest maha müüma ning uue kella täishinnaga soetama, kukkus päris hea diil välja. Kokkuvõttes läks päris hästi – puhtalt tänu sellele, et mul õnnestus sellest ebaõnnestunud tootest saada eriliselt ebaõnnestunud mudel. Juhhei!

Kuidas uus kell on siis ka?

Ausaltöelda pole mul selle kella kohta suurt midagi rääkida peale välimuse ja nipet-näpet pisiasjade.

Tellisin copper värvitooni, mis esimese hooga oli edevam, kui karta oskasin, aga läheb mu kollasest kullast abielusõrmusega siiski kõvasti paremini kokku kui senine hõbe-must. Kella rihm ja korpus on pruun silikoon(?), nupud ning ekraani ümber rant vasekarva metall. Peate leppima netipiltidega, sest ma olen laisk ja seda on väga raske normaalselt pildile saada. Ka netiarvustused nendivad, et suurim uuendus M’iga võrreldes on igapäevasem välimus.

Polar Vantage M2 review: sport in style
Ei, see pole minu käsi. Allikas: Wareable
Polar Vantage M2 review: sport in style
Allikas: Wareable

Muidu toimib see täpselt nagu mu Polari kellad seni ikka. GPS ühendab kiiresti, pulssi loeb randmelt, menüü on suhteliselt samasugune ning üleminek läks väga valutult. Mingid pseudofunktsioonid on ka lisatud nagu ilmateade ning toitumissoovitused, aga neid ma pole seni isegi vaadanud ja kindlasti kasutama ei hakka.

Suurimad erinevused:

  • Kellal on kogu aeg pilt ees!!! Ignite’i ekraan läks ainult siis tööle, kui teha mingi suurejooneliselt ülepaisutatud kellavaatamise žest (või vajutada ainsat nuppu). Mul on Ignite’i päevist juba mingid sundliigutused välja kujunenud.
  • Valgustus on mõõdukas, mitte selline prožektor, et ajab öösel une ka ära.
  • Aku peab tänu eelnevale paremini vastu.
  • Trennivaates on korraga neli erinevat välja ees (erinevalt Ignite’ist, millel oli 1-2).
  • Kell pole puutetundlik, vaid töötab nuppudest – see on jälle pigem suur pluss, sest nt basseinis oli Ignite’i kohati võimatu isegi tööle vajutada ning laps kippus seda ekraani ka pidevalt edasi-tagasi sudima (tema elu ägedaim ekraanielamus).

Kokkuvõttes: olen jumala rahul. Tänan tähelepanu eest!

Uus kevad, sama jama

Kellele tundub nagu oleks 2020 kevad lihtsalt kordusele pandud? Natuke sedamoodi küll ju. Lühimärkusi trennist katkuajal.

  • Avastasin täiesti juhuslikult Viljandi järvejooksu kodulehel, et see 1. mail siiski ei toimu. Kas ma lihtsalt ei saanud kirja või nii see mõeldud oligi? Natuke kahju, samas 1. augustil võib see jooks ka paras elamus olla. Näis, kas 22. juuni Võidupüha maraton ikka saab toimuda.
  • Kui karmid piirangud jälle silmapiirile ilmusid, tellisin kiiresti-kiiresti Hansapostist mingid 20-kilosed hantlid, mida saab reguleerida 5-, 10-, 15- ja 20-kilosteks. Lõpuks sain need kätte ka ja üle ligi kuu aja korralikumat jõutrenni teha oli ikka magus küll. Täisvarustuses saali need muidugi ei asenda, aga abiks ikka. Täna lasin ringis läbi jõutõmbed, erinevad väljaasted, seljatõmbed ning õlaharjutused ning valu on juba tunda. Pole ka ime, kui suurim lihastrenn on olnud pargis pingi najal võimlemine.
  • Mu imeline Polar Ignite kell hakkas siin vaevu 9 kuu eluea peale otsi andma. Aku sai trenni tegematagi paari päevaga tühjaks ning õhtul 20-protsendine aku sai hommikuks nii tühjaks, et viskas pildi taskusse. Õnneks või kahjuks tegi tehase restart imet. Olen siin ligi 3 ööpäevaga teinud 2 trenni ja akust on endiselt järel 40%. Kokkuvõttes ütleks siiski, et oleks võinud Vantage M’i võtta.
  • Ahjaa, päris tore on jälle nii joosta, et soolalumi või jää talla all ringi ei käi. Latt on ikka väga madal.

Kondimootor 30: Kalevipoja rada

Kuskil kuu aega tagasi hakkas mul lapse imetamine vaikselt läbi saama ning tekkis uljas tunne, et olen tugev iseseisev naine, kes võib teha, mis tahab. Kasvõi terveks päevaks kuskile ära minna. Voh, milline elu! Nagu tellitult jäi mulle ette Kondimootor 30/50 kuulutus.

“Aeg on välja tuua oma sisemine Kalevipoeg (või -tütar), pannes jalad proovile ühe parajalt pika matkadistantsiga – 30 km või 50 km – läbi ilusate Eesti metsade. Eesmärk on rada läbida ja läbimisaega ei salvestata, soovijad saavad seda enda jaoks ise teha. Oodatud on nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid.”

Üritus toimus kodust vaid poole tunni sõidu kaugusel, seega kutsusin oma Ironmani tiimikaaslase punti ning panime end 30 kilomeetri distantsile kirja.

Vahepeal tegi siin rekordkülmu ja kujutasin juba ette, kuidas kangeks külmunud buff näo ees heitlen 20-kraadises pakases rada läbida. Siiski andis külm täpselt õigeks ajaks järele ning stardihommik tervitas meid mõne soojakraadi, vihma- ja päikeseseguse taeva ning sulava lumega.

Kõvasti vähemaks oli sulanud ka mu “olen tugev iseseisev naine ja teen mis tahan” hoiak ja selle asemele tekkinud küsimus, kas 30+ kilomeetrit sopases metsas heidelda on see, mida ma tõesti teha tahan. 😀 Õnneks või kahjuks enam tagasiteed polnud.

Kella 9ks olime Kalevipoja koja juures stardimaterjalid välja võtnud, jäätallad alla pannud, tegin eriti ängistunud näoga Kalevipoja kuju taustal selfi ka ning asusime 5+5 jooksumatkates teele. Seljas oli kott 0,75 l spordijoogi, paari geeli ning portsu magusaga (viimastest ma küll lõpuks midagi ära ei tarvitanud).

Esimesed 7 kilomeetrit kulgesid sulaval metsavaheteel, mis oli täis lund, jääd ning vett. Jäätallad kulusid marjaks ära, aga lumelöga vastu see suuremat ei aidanud. Kohati tundus, et lumi on päris kõva, kuni jalg joostes jälle ootamatult läbi pinna vajus. Õnneks saime sealt langeva moti, niiskeks kiskuva tossuvarba ning terveks jäänud jalgadega lõpuks välja.

Ees ootas sile asfalt, mis lausa lendas jalge all. 10 kilomeetri peal oli esimene teeninduspunkt, kus keerasin hinge alla ühe banaani ja müslibatooni ning topsi sooja veega segatud spordijooki.

Tee jätkus taas rõõmsalt asfaldil ning kuskil 13 kilomeetri peal tundus juba, et nonoh, paras naljategemine ju. Eivä?

Kuni 13,5 kilomeetri peal keeras rada taas metsa. 30 kilomeetri rajal oli metsalõike isegi vähe, 50 kilomeetrit ei taha (eriti jooksuks) isegi ette kujutada. Jätsime oma 5+5 süsteemi kus see ja teine ning jooksime lihtsalt seal, kus see vähegi otstarbekas tundus. Võin öelda, et järgnevad 5 kilomeetrit oli neid kohti üsna vähe. Sumpasime aga mööda metsaradu, jalad sain lõplikult läbimärjaks, kohati jäi teele ka suusarada, mis taas kõndides petlikult kõva pinnaga varitsesid. Kui rada pärast 18 kilomeetri täitumist taas asfaldile keeras, olid jalad sumpamisest juba üsna sodid.

Pärast natukest aklimatiseerumist võtsime jälle jooksusammu sisse, kuni tee Palalt kruusa peale keeras. Üsna heas meeleolus jõudsime 20. kilomeetri toitlustuspunkti, kus meid ootas pragisev lõke ja soe lõuna Tactical Foodpacki näol. Korra küll mõtlesin, et võtaks ainult geeli ja kommi ning laseks edasi, aga huvi pärast proovisin tellitud kartulipüree peekoniga siiski ära.

See oli paras viga. Järgmised 10+ kilomeetrit istus see kartulipuder mul nagu kivi kõhus ja sabapidi kurgus ning eriline jooksutoit see küll polnud. Mingi kerge supp ja pirukas, nagu näiteks Pekist Priil on pakutd, sobinuks hoopis paremini.

Järgmised 10 kilomeetrit võibki kokku võtta sõnaga “kannatus”. Tuul oli vastu, kõht vaevas, kohati sadas lumesoga, jalad väsisid ära, puuspainutajad jäid kangeks, aga jooksmast tõrkus aju (ehkki iga kord avastasin taas üllatusega, et joosta on tegelt kõnniga võrreldes isegi parem). Mõni kilomeeter enne lõppu kiskus kõhuvalu juba väga tugevaks, aga siis saime jälle asfaldile.

Kuni täis tiksus 30 kilomeetrit ning ilmselgelt ei paistnud Kalevipoja koda veel kuskilt. Aah, paganas küll. Üks kilomeeter vaevalist tatsumist veel ning jõudsime taas ringiga ängistunud Kalevipoja juurde. Kokku läks aega alla 4,5 tunni, millest aktiivset liikumist oli nõks üle 4 tunni (keskmine liikumistempo 7:54 min/km).

Keerasin omale sooja jope selga, vahetasime korraldajatega paar head sõna ning veeretasime oma kanged kondid kodu poole.

Kokkuvõttes oli hea meel, et mindud sai, hea meel, et läbi sai ja väga hea meel, et selliseid uusi ürituseformaate ikka Eestis jälle välja mõeldakse. Läheks teinekordki!

Rändom mõtted lumest ja võistlustest

Lumi elavdas kõvasti minu rutiinseks kiskunud trennikava. Peamiselt seisneb elamus ja närvikõdi küll selles, kui palju lund on ööga maha tulnud, millise päeva pealelõunaks jõuab kohale lumesahk ning kui kõrgest hangest või soolalumekihist käruga veel jõuga läbi murda jõuab. Ja kas nimetada see kellas jõutrenniks, jooksuks või millekski muuks.

Üsna sageli olengi võtnud käru ja koera, murdnud end läbi hangede parki, lasknud koera omi asju ajama (sest ega sellist madalat pikakerelist väga pikalt monotoonselt jooksutada tasugi, soolalume hädad veel otsa) ning pusinud lihtsalt midagi ära teha. Käruga mäkkejookse nt. Pinkidel kätekõverdusi. Väljaasteid, kükke – hüppega ja ilma, jne, jne. Väike sörk vahele ja saab mingi trennilaadse toote ikka tehtud. Sihipäraseks treenimiseks seda nimetada küll ei saa.

Muidugi Taavi Metsma värskes Sportland podcastis just ütles midagi taolist, et trenn on selline liikumisvorm, millelt on kõik rõõm ja tähendus ära võetud. Hakkab nagu sinnpoole kiskuma küll.

Mis veel? 1-2x nädalas olen jõusaalis käinud nagu ikka. Hiljuti jõudsin esimest korda sel aastal ujulasse. Andis tunda küll, et üle aasta pole regulaarselt ujunud. Selle parandamiseks lähme teeme veebruari lõpus Pärnus ühe pikema trennilaagri. Lisaks käisin üks hommik Tartu Raeplatsi väljakul ka käruga uisutamas. Oli päris vahva. Tuleb meelde mõne aasta tagune uisutamine üleujutatud lumevaesel Soomaal, kuhu kohe hea meelega läheks, kui lumi kõikjal ees poleks (viuviuviu).

Märkamatult olen endale kokku noppinud ka portsu rahvaspordiüritusi.

  • 27.02, Kalevipoja raja Kondimootor, 30 km distants. Kuuldavasti on oodatud nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid, ehk eksprompt panime ennast ühe kolleegiga kirja. Lühemal rajal peaks saama 2x süüa-juua ning medali ka. Ehk loodetavasti tuleb tore päev mitte liiga lumises looduses.
  • 01.05, Viljandi järvejooks. Jälle eksprompt regamine. Peaks vist Polaris mingi treeningkava tiksuma panema, iseasi palju ma seda järgida saan.
  • 22.06, Võidupüha poolmaraton. Eelmise aasta regamise sain vahetada 2021 osaluse vastu.

Ehk kokkuvõttes on üritusi juba oodata küll. Vahepeal ei tundunud paslik selliste võimaluste peale isegi mõelda.

2020 minikokkuvõte

Et see koht siin päris hallitama ei läheks, teen ka kiire kokkuvõtte 2020 “trenniaastast”.

  • 1000 jooksukilomeetrit
  • üks poolmaraton, üks 10-kilomeetrine virtuaaljooks
  • 52 trenni jõusaalis
  • 10 ujumist… (neist 7 jaanuaris)
  • 0 istumist rattasadulas

Neist viimane on küll esimene kord pärast rattaga sõitma õppimist, kui selline aasta ette on tulnud. Järgmine aasta on väike trenniseltsiline juba rattatoolikõlbulik ning ehk tulevad mõned sõidud vahele.

Kuidas see aasta siis kulgenud on?

  • Jaanuar möödus kohe-kohe uue ilmakodaniku saabumist oodates ning väga palju ujudes. Viimane 7-kilomeetrine jooks toimus nädal enne sünnitust.
  • Veebruaris-märtsis pidasin pühalikku trennipuhkust, aga märtsi keskel hakkasin vaikselt jälle jooksma. Oli puhas rõõm. Jõusaalid-ujulad oli koroona tõttu kinni, mistõttu kogunes jooksukordi märtsis juba 9.
  • Aprillis tegin jooksukilomeetrite rekordi (peamiselt alternatiivide puudumise tõttu) – 150 km.
  • Juunis-augustis kimbutasid kuumalained ja juulis suutsin omale mingi enneolematu surmatõve külge korjata, millest taastumine võttis omajagu aega.
  • Sellest hoolimata pressisin kavasse mõned pikemad jooksud ja tegin oktoobri alguses linnamaratoni pooliku käruga läbi.
  • Detsembris saabus kauaoodatud(?) lumi, mis minu jooksu- ja elutahte kõvasti proovile on pannud. Jooksusõber on kasvanud neljalt kilolt enam kui kümnele ning koos käruga ligi veerandsadat kilo enda ees läbi kõikvõimalikus paksuses soolalume künda on pingutuselt pöördvõrdes saadava jooksumõnuga.
  • Thule Urban Glide 2 on sellele vaatamata endiselt mu lemmik-titeost.

Tegelikult olengi nüüd settinud mingisse monotoonsesse rutiini. Teen umbes 5x nädalas trenni, sealhulgas käin koroonale vaatamata endiselt jõusaalis, kus hommikul vara olen enamasti põhimõtteliselt üksi. Mingeid erilisi sportlikke eesmärke viljeleda pole mul aega (sest alternatiiviks on vähem töötada, puhata või magada, mis ei kõla ükski väga ahvatlevalt).

Aga eks see on praegu lihtsalt selline aeg. Isegi trennitihedalt läinud see esimene lapsevanem-spordisõbra aasta.

2021 tahaks:

  • jälle rattasadulasse jõuda
  • kuskil välismaal joosta – kasvõi niisama hommikusörki, sest välisüritusi ei julge hetkel isegi loota
  • Saaremaa Kolme Päeva jooksule jõuda?

Pärnu Rannajooksu 10 km virtuaaljooks

Sõbra õhutusel, ilusa medali nimel ning soovist lõpuks ka virtuaaljooks ära proovida, regasin ennast Pärnu Rannajooksu 10 km virtuaaldistantsile.

Sedaet… Noh, tehtud. Aga mulje on ikka väga meh.

Medal peaks veel postkasti tulema, eks pingutasin ka natuke, aga vähemalt üksi pusides jäi virtuaaljooksu fenomen (eriti sellisel distantsil) minu jaoks endiselt arusaamatuks.

Alguses mõtlesin, et prooviks selle käruga alla tunni pingutada. Ühel päeval tegin kiirusproovi, aga tuule ning äärekivide ja tõusude-langustega suutsin alla 6 min/km tempot hoida 3 kilomeetrit ning lõin siis käega. Oleksin pidanud selleks väga spetsiifilise marsruudi valima ja õiget ilma passima ning see pole ju ka asja point.

Järgmisel päeval tegin hommikul koera ja käruga üle tunnise kiirkõnni, veits sörki vahele ning Raadi pargis omajagu kerelihaseharjutusi ka otsa. Timmin praegu tite päevakava ja otsin võimalusi, et vähemate, aga pikemate unedega enda liikumist koera omadega ühildada (temaga niisama kõndida pole just trenn).

Ja siis sama päeva pealelõunal tundus hea idee too 10-kilomeetrine jupp ka ära joosta. Lõpuks jäi tuul vaiksemaks ning pistsin kodu juurest lihtsalt suvalises suunas liduma.

Ja noh, lidusin ning lidusin. Kärussepistetud veepudelit ei puutunud, geeli ka kaasas polnud. Tiirutasin korra südalinnast läbi ning koju tagasi. Finiš läks lukku ajaga 01:03:18 (väidetavalt 10 km seal sees 01:02:59, aga ei tea, kummas otsas mul hanguma õnnestus jääda).

Kokkuvõttes. Tehtud. Enam vist ei teeks. Vähemalt nii lühikest maad küll mitte.

Pilte ka pole, sest liduda oli vaja.

03.10.2020 Tartu Linnamaraton 21,1 km

Täna oli siis Tartu Linnamaraton, millele ma ennast kunagi ennemuistsel aal uljalt regasin ning vastu igasuguseid ootuseid sain alles sügise hakul aru, et kuramus, SEE võistlus vist isegi toimub. Kuna ma siin käruga ainult jooks-kõnd süsteemis kulgemist olen harrastanud ning neidki vaevu tunnike jutti, siis kaalusin tükk aega kas:

a) minna jooksma oma elu halvimat poolmaratoni tulemust
b) üldse mitte minna või
c) matkata see läbi käruga, et oleks mingigi uudne väljakutse

Läksin lõpuks viimast teed ning pigistasin siin augusti lõpus ja septembris kaks pikemat jooks-kõndi vöö vahele. 16-kilomeetrine ring viimasel augustil ning 13-kilomeetrine ring septembri keskel.

Täna hommikul ma ennast igatahes väga hästi valmistununa ei tundnud, põdesin nii riideid, lapse vastupidavust kui Atlantise treppi ja mõtlesin viimse minutini, kas üldse minna.

Lõpuks leidsin end kell 11 siiski stardikoridoris, õues oli veel pilvine, aga juba soe ja üritasin igati lähtuda sellest, et see on lihtsalt üks rajateenindusega mugavusjooksumatk läbi sügiskuldse Tartu. Plaan oli järgida 5+2,5, või äärmisel juhul 7,5+2,5 süsteemi.

Ja siis tuli start ning esimese hooga tegi käru sellist pulli, et ma ei saanud üldse aru, milles nüüd siis asi on. Põhimõtteliselt jooksin Taskuni käru tagumistel ratastel tüürides, otsisin vaiksema koha ja tuvastasin siis, et olin esiratta valetpidi lukku pannud. Sellest ka purjus pardi kombel tuigerdamine muudkui ühes ja teises suunas. Hea algus!

Linnamaratoni rada läheb esimese kilomeetri sirgelt allamäge, seega kõndima hakkamine tundus mõttetu. Samuti oli algus tagaotsast alustamise kiuste nii rahvarohke, et seal jalus äkki kõnnile tõmmata oli ka veider. Mõtlesin siis, et hakkan kõndima, kui rada seda sunnib.

Ja imekombel rada seda õieti ei sundinudki. Raudteetammil kulgev pinnastee oli käruga täitsa okeilt läbitav (tõesti, see Thule on parim titeost üldse) ning 3. kilomeetri lõpus hakkasin juba esimesi kõndijaid noppima.

Ilm oli üllatavalt palav ja alguses oli jube janu, aga mitte piisavalt hull, et rütmi segi lasta ja käru alt pudel välja koukida. Ütlekski, et jooksu esimene pool kulges täiuslikus flow’s. Kuulasin oma muusikat, imetlesin sügisest linna ning ametlikust joogipunktidest piisas täiesti. Karlova vahel nägin aina enam tuttavaid nägusid ja 7. kilomeetri lõpus võtsin ära esimese geeli. Meeleolu oli ülev.

Pärast Sõpruse silda läheb rada jõeäärt pidi kesklinna poole ning sealgi oli lausa lust joosta. Vahepeal ärkas titt üles ning tõstsin ta seljatoe üles.

Ees ootas Atlantise trepp, mida paar päeva tagasi isegi katsetamas käisin. Kõige turvalisem tundus seal selg ees rahulikult üles tulla ja tõrjusin seal lahkeid abipakkujaid, sest kuidagi kahe vahel vildakaid astmeid pidi turnides oleks hoopis suurem oht sealt käkaskaela alla pudiseda.

Pärast seda ronimist hakkasid jalad ikka ära väsima ning rada läks ka aina ekstreemsemaks. Endiselt jooksin jutti, aga 20-kilose käruga (laps + käru ise) näiteks kruusa peal oli tuntavalt raske. Ja kruusa Emajõe äärsetele alleedele ikka jagus. Lisaks lustakad tõusud sildade alt läbi minnes ning eriti salakaval pikk tõus enne laulukaart ja lõpuks hakkasid esimesed kõnnisammud ka sisse tulema.

Võtsin teise geeli 14 kilomeetri täitumisel, aga laululava juures jagatud koolat ootasin juba nagu hingeõnnistust. Samas andis jõudu, et vaevu mõned kilomeetrid olid lõpuni ja Supilinna vahel läks melu jälle suuremaks ning vaated aina ilusamaks.

Erilise kirsina tordil hakkas viimases kolmandikus ka esimene koht hõõruma. Pam-pam-paa, peopesas!

Südalinna kandis hakkas sisse siginema aina enam äärekive, kust üle joosta ei saanud, vaid tuli seisma jääda ja käru üles ukerdada. Laial tänaval nägin esimest autojuhti, kes rajakorraldajate märguannetest hoolimata jooksjaid sugugi läbi ei tahtnud lasta (isegi hästi, et see ainus intsident oli). Ülikooli tänaval tõmbas kõnnitee üks hetk nii kitsaks, et pidin kärul ühe ratta õhku “toetama” ja taas kõnnisammu tegema. Hakkas ikka päris tüütuks kiskuma.

Ja siis tuli Lossi mägi. Isegi käru kõndides lükata oli päris tüütu. Ja lõpuks tippu jõudes võttis omajagu tahtejõudu, et jalg jälle jooksusammule sundida.

Toomemäel kiskus rada väga offroadiks ära ja paljud langused olid jälle nii järsud, et sealt väljateenitud allajooksu teha ei saanudki. Pidin hoopis käru ning iseennast pidurdama. Vana anatoomikumi ees tulid jälle kõnnisammud, aga kruusa lõppedes võtsin ikka jooksusammu sisse. Kuni olin Vallikraavi tänava auklikel kõnniteedel, kus taas hoopis käru pidurdamisega tegelema pidin.

Igatahes. Läbi see õudne lõpp lõpuks siiski sai ja jäi vaid üle kaarega Raekoja platsi keerata, finišisirgel veel munakividel aeglustada ning oligi jooks purgis. Netoaeg tuli kröömike alla 2:25! Amelik aeg 2:25:09.

Arvestades, et ma kartsin isegi 3-tunnisest kontrollajast üle panna, superhea tulemus. Kilomeetriaegu vaadates oli tempo algusest peale väga stabiilne, keskmine 6:47 min/km ning üle 7 kiskusid vaid Lossi mäe ja Toomemäe kilomeetrid. Kokkuvõttes ütleks, et elu parima emotsiooniga jooksumatk! Ja nagu pildilt näha, jäi kaaspiloot samuti sõiduga väga rahule.

Ahjaa, käruga poolmaratoni jooksjate hulgas tulin esimesele kohale. Rohkem kärutajaid lihtsalt polnud. 😀 Aga kuuldavasti mingi mees oli käruga maratoni alla 4 tunni teinud.

Rabavad uudised: käisin jooksmas

Eelmises postituses kurtsin, et ühtäkki on oktoobrikuine linnamaraton ukse ees (KUI see toimub), kuhu ma registreeritud olen ning mul pikimad distantsid suve jooksul vaevu 10 kilomeetrit. Viimati jooksin 16 kilomeetrit emadepäeval…

Targa inimesena tellisin omale uued rõveroosad tossud (Nike Air Zoom Pegasus 36, mu eelmiste Pegasus 34 värskem õde), panin need pühapäeva hommikul jalga ja läksin puusalt uuesti 16 kilomeetrit jooksma. Mõtlesin, et kui selle üle elan, võin oktoobris matkamist kaaluda küll.

Söötsin tite natuke varem ära, pakkisin ta kärusse, paar geeli ning vesi kärutaskusse ja hakkasin aga oma 5+2,5 süsteemis astuma. Oli mõnusalt jahe, aga väga tuuline.

Mõned tõdemused: 

  • suvel tundus mulle vahepeal, et ma enam üldse joosta ei jõua. Tasus vaid kraadidel kümne pügala võrra kukkuda, kui jaks on kohe tagasi. Go figure!
  • vaim on ikka võmias värk. Kui lähed õue plaaniga kolmveerand tundi kulgeda, on veerand tunni peal juba janu ja kopp ees ja millal läbi saab. Kui lähed õue plaaniga kaks tundi kulgeda, on tunni täitumine rõõmus üllatus.

1.-4. kilomeeter: jooksin kodust Anne kanali äärde ning minnes oli tuul kõvasti vastu. Käruga päris ebameeldiv, aga õnneks jäi teele ka korralik allamäge lõik – seal jooksin oma kiireima kilomeetri. Titt istus ja vahtis rõõmsalt ringi. Tossud olid esimesed paar kilomeetrit natuke kanged, aga pärast oli juba kõik väga mugav ning tore. Parajaks ukerdamiseks läks kanali äärde pääsemine, sest hästiühendatud kergliiklusteede asemel sain käruga künda mööda kõnniteeta Pika tänava juppe ja kaldteeta trepiservu. Samas linnamaraton on ka paras jama selles osas, niiet tuleb valmis olla.

4.-8. kilomeeter: kulgesin kanalile tiiru peale ja mööda varjulisemat puudealleed läbi südalinna. 45 minuti peal võtsin ka ühe geeli. Nende parim enne oli sahtlis mööda saanud ning tahtsin lihtsalt ära kasutada. Kulus ära küll. Titt vajus vaikselt zombiks ning lasin ta lamavasse asendisse.

8.-12. kilomeeter: rügasin Lodjakoja juurest Lähte poole edasi. Aruküla mäest üles ning linnast välja. Sealkandis polnud küll ammu-ammu jooksnud enam. Päike paistis, tuuleke muudkui puhus ning titt magas. Natuke hakkas jalg töntsiks minema, aga seda oli ka arvata.

12.-16. kilomeeter: võtsin pooleteise tunni peal veel ühe geeli ning ega siis enam muud teha polnud, kui koju tagasi joosta. Titt ärkas jälle üles, panin ta istuvasse asendisse ilma uudistama tagasi ning tegin viimastel kilomeetritel paremate lugude järgi veel mõned pikad kiirendused. Energiat ning jooksurõõmu jagus, oleks kasvõi kohe võinud 21,1 täis ära teha. Päev hiljem julgen juba öelda, et uute tossudega jäid jalad ka korda.

Kokkuvõttes selge, võib matkama minna küll. Titt oli ka ainult rõõmus oma linnaekskursiooni üle, seega pool tunnikest kauem jooksurajal olla ei tohiks olla probleem. Loodan vaid, et väga suurt tuult või paduvihma ei tule. Samuti ehk sellist killustikku enam pole, nagu paar aastat tagasi Karlova vahel jalgu väänas.

Suvi maha kulgetud ja poolmaraton ukse ees, ups

Olen siin suvi otsa vaikselt trennitada tiksunud, aga millestki nagu kirjutada pole, sest hetkel liigutan ainult heaks enesetundeks ja eesmärke pole. Iga nädal copy-paste siin rääkida, kuidas ma mõned korrad nädalas 5+2,5 süsteemis käru 6-7 kilomeetrikest löntsisin ning vahepeal jõusaali vehkima jõudsin, oleks nagu ka mõttetu.

Suve eredaimaks elamuseks jääb ilmselt juulis Saaremaalt külge korjatud kõhugripp, mis algas 40-kraadise palavikuga (khm, Koroonasaarel), jätkus seejärel külmavärinate ning oksendamisega. Muidugi pidin samal päeval hakkama kodu poole sõitma, ehk sõitsin kuidagi praamile ära (vahepeal tegin peatuse, et nutta) ja Virtsu jõudis Jaanust juba Tartust bussiga vastu.

Kui mul kaks päeva isegi vesi sees polnud püsinud, kutsusime lõpuks kiirabi, kes mu põhimõtteliselt hetkega jalule tagasi kloppis. Kõige selle kõrval endiselt imetasin, ehk olin terve teise inimese ainuke toidu- ja vedelikuallikas. Ega see protsessi kindlasti kergemaks ei teinud. Kui muidu ma emadust ülistavate paatoslike hüüatuste peale pigem irooniliselt muigan, siis selle üleelamist loen küll oma isiklikuks kangelasteoks.

Tollest katkust taastusin tegelikult mitu nädalat ning tegin täieliku trennipausi. Samuti oleme suvel omajagu ringi käinud ning trenni pole hakanud graafikusse toppima.

Suve lõpu eel avastasin meie kodu juures Terminali tanklas välijõusaali, mis kevadel oli paksult noori biitsapumpajaid täis. Praeguseks on nad kõik oma rannavormi juba saavutanud ja olen päris mitu korda juhust kasutanud, et laps kärus magama joosta ning ise kiire jõutrenni ka vahele teha. Põhivajadusteks on seal kükipuur korraliku kangiga, hantlid, erinevad kettad ja surumispink. Saab kõik suured baasharjutused ilusti tehtud.

Jumal teab, mis see koroonaolukord teeb, aga ühtäkki avastasin, et 2. oktoobril ootab mind Tartu Linnamaratonil ju 21,1 kilomeetrit. Ma olen siin viimaste kuude jooksul vaevu 10 täis matkanud ühe trenniga. Nagu öeldud, distantsi pikendamine pole hetkel prioriteet.

Nüüd ma ei teagi, mis teha. Kas hakata natuke rohkem jooksma ning läbida see maa lihtsalt ära. Minna ja matkata koos käruga, et oleks teistmoodi väljakutse (ja hea vabandus, miks ma niiiiii aeglane olen). Või vahetada distants 10 kilomeetri vastu ja ikkagi minna käruga, sest midaiganes.

Käruga minnes oleks mu ainus eesmärk küll alla 3 tunni jõuda. Mõned inimesed kõnnivad ka kiiremini. Trenniblogi või asi. 😀