Viimasel ajal pole mul enam üldse jaksu trenni teha ja väga raske on piiritleda, kas asi on kasvavas kõhus või püsivas põrgupalavuses. Ääretult ratsionaalne osa minu ajust ütleb, et asi on niikuinii selles, et sa oled raske ja rase ja nüüd enne sügist paremaks ei lähegi ning pärast seda ei saa sa midagi teha, sest su keha on uue inimese ehitamisest omadega läbi, samuti pole sul aega ning tagatipuks oled juba niikuinii vana.
Päriselt ratsionaalne osa minu ajust ütleb, et kui nüüd teeks nädalakese sulnist 15-kraadist õiget suveilma, siis ilmselt tuleks see jaks ka kuskilt tagasi. Täna käisin just hommikul jooksmas ning ehkki algus oli pilves, siis palav oli ikka. Natuke hiljem tuli päike ka välja ning praadis juba armutult. Kirsiks tordil suutsin omale linnas terve parmukarja sappa korjata (need putukad, eksole), mis ei teinud küll midagi mu tempo heaks, aga jooksunaudingu jaoks samuti mitte. I feel very blessed…
Iga kord tahaks kedagi natuke pussitada, kui jälle mõnusast 30-kraadisest suvesoojast või ideaalsest puhkuseilmast õhatakse. Tahaks vähemalt suvel rahus ja mõnuga ringi liikuda, aga enamik päeva on vaja päikese eest varjuda ning aktiivselt sportida pole pea ühelgi ajal väga mõnus (ja öösel ma siiski magan).
Nii ma tiksun siin suht mõttetult oma 5-kilomeetriste jooksumatkade, väikeste rattatiirude ja esikus hantlite tõstmisega. Samas jõlkusin eile Valga triatlonil abikaasa saatemeeskonda mängida ning see jättis nii toreda mulje, et tekkis kiusatus kuu lõpus kohalikku külatriatloni väisama minna. Ilmselgelt ind pole surnud, ainult füüsis on.
Veel üks spordiblogi 