Trenninädal 24. – 30. detsember 2018

Näed, lõpuks suutsingi pühadesegaduses ühe pühapäeva mööda lasta. Mõlemad mu lugejad kindlasti kurvastasid. 😀

Esmaspäev oli jõululaupäev ning tormasime emaga enne kukke ja koitu Riisa rappa jõulumatkale, enne kui rahvahordid kohale jõuavad. Kohale jõudes olime ainukesed ning just siis, kui ära läksime, hakkasid autod tulema. Pärast seda tegin veel hantlite ja keharaskusega funktsionaalset jõutrenni. Oli väga mõnus. Ja muidugi totaalne viga nagu välja kukkus.

Teisipäeval sõitsin Tartusse, puhkasin ja sõin liiga palju.

Kolmapäeval läksime Jaanusega oma isiklikku Pekist Priid tegema ja siin tuleb mängu see, miks esmaspäevane funktsionaalne trenn viga oli. Nimelt oli mul reietagustes selline magus valu, mis jooksu peale sugugi ära ei lõdvestunud, nagu ma lootsin. Kogu üritus kukkus nii trööstitu välja, et eraldi postitust ma sellest tegema ei hakanud, aga lühike kokkuvõte teie ees.

Nimelt sõitsime rongiga Vastse-Kuustesse ja plaanisime sealt Roiu kaudu Tartu raudteejaama tagasi joosta. Teed olid lumised, ilm pigem märg ja tuul muidugi… kõvasti vastu. Tagatipuks oli marsruut palju künklikum, kui mäletasin.

Võtsime esiteks sisse 7+3 süsteemi ning üsna hea jooksutempo, aga sain sellega tõusude peal liiga higiseks ning peagi hakkas tugeva tuule käes hoopis külm. Tõusud, lumes rassimine ja pidev vastutuul hakkas üsna kähku ära väsitama. Tagatipuks läks lihasvalu reites vaid hullemaks.

Vaimse väsimuse fooni tekitas ka pidev koerahirm, sest igas teeäärses taludes oli üks kuni mitu hiiglaslikku kurja koera ning ühes kohas olid nad ka lahti. Need küll õnneks kurjad polnud, aga see selgub ju alles siis, kui ta juba sinu juurde tormanud on. Tagatipuks pidime tükk aega väravas karjuma, et omanik nad ikka kinni ära võtaks. Ültesin juba sel päeval ära kõik krõbedad sõnad, mis mul sellise “koer peab olema – ja muidugi suur ning hirmus” maakatementaliteedi kohta öelda on, aga väga kurb ning tüütu on selline asi.

Esimene toidu- ja joogipeatus saabus 17 km peal Roiu poes, aga mina olin selleks hetkeks juba totaalselt surnud. Sõin banaani ja kohukest ning rüüpasin kõvasti spordijooki peale, aga tänu pikemale seismisele hakkas mul jooksma hakates (endiselt) vastutuules korralikult külm.

Rassisime ikka edasi, aga viimane pauk saabus Kurepalust Ülenurme poole, kui kerliiklustee ära lõppes. Seni olime jooksnud lumistel tühjadel maateedel, et nüüd sattusime keset närvilist tihedat pühadeliiklust soolamärjale teele, kus autojuhid ei ilmutanud mingisugust märki sellest, et tegemist on tee, mitte ainult autoteega.

Nimelt ei tõmmanud enamik juhtidest karvavõrdki kõrvale, kui nad meist mööda sõitsid ja seda isegi siis, kui vastutulev tee oli silmapiirini vaba! Põhimõtteliselt ei saanud me lõpuks joostagi, sest jooksu pealt vee- ja lumesegusele teepervele hüppamine tundus täiesti enesetapjalik (ning autod ei jätnud selles ka mingit eksimisruumi). Lõpuks katkestasime oma ettevõtmise 25,6km peal ja läksime koju sööma ära.

Kokkuvõttes jäid matkast tooni andma hoolimatud loomaomanikud ja autojuhid ning pühademeeleolu pigem mitte. 25,62km, 7:11min/km (Roiuni oli see pigem 6:45min/km), 03:03:54, 142bpm.

Neljapäeval oli mu lihasvalu lõpuks üle läinud (no tore küll) ja tegin õhtul kiire lõdvestava jooksutiiru. 6,58km, 42:15, 6:26min/km, 146bpm, jooksuindeks 49.

Reedel sõitsin taas maale, aga käisime õhtupimeduses pikemalt kõndimas. Trenni ei teinud.

Laupäeval sõitsime Saaremaale ja tegin see-eest kohe kolm trenni jutti – esiteks aasta viimane jooksutiir, et 1500km piir ikka kätte saada. Tiirutasin Kuressaare rannaradadel 4,77km, 30:51, 6:28min/km, 145bpm ja indeks 47. Sinna otsa katsetasin Rüütli spa ürgset jõusaali, aga sain loominguliselt trenni tehtud, ehkki saalis polnud isegi kükipuuri. Lõpuks ujusin lõdvestuseks 20 minutit otsa.

Pühapäeva alustasin pooletunnise hommikuujumisega, mille järel käisime Kuressaare ümber kõikvõimalikke radu avastamas. Kõndimist kogunes hoolega ja päris hea oli lõpuks taas pikalt bussis istuda. Nädala keskmine aktiivsus tuli ikka korralikult kõrge.

Kokkuvõttes igati aktiivne pühadeaeg.

Trenninädal 17. – 23. detsember 2018

Hüva viimast adventi! Mul oleks pühademeeleolus äärepealt meelest läinud, et täna on pühapäev – kõik päevad on nüüd jutti ju pühad päevad. Igatahes aasta eelviimane täis-trenninädal teie ees.

Esmaspäeval käisin läbi tuisu ja lumepudru jooksmas. Panin jäätallad alla, sest kogu selle mudru all olid vahepeal libedad lõigud ka. Paras rügamine oli, mis kajastus ka pulsi- ja kiiruse suhtes. Kokku 7,84km, 51:03, 6:31min/km, 145bpm, jooksuindeks 49.

Kusjuures avastasin, kui hea jooksumuusika on tegelikult Trad Attack. Pimedas tuisus joostes tekitab see täiesti efoorilis-meditatiivse tunde (et mitte öelda “kammib puhta ära”).

Teisipäeval puhkasin ja käisin end järjekordsel jõuluõhtusöögil nuumamas.

Kolmapäeval läksin töölt otse jõusaali. Kuskil turja ja abaluude vahel oli mingi imelik pinge, mistõttu jätsin lõpuks mõned harjutused katki. Ups, saab ennast saalis ka ära vigastada küll vist. Igatahes jälle mõnus intensiivne trenn kukkus välja – uhasin kangiga jalgu ning hantlitega ülakeha peale.

Neljapäeval polnud tegelikult üldse lusti õue sumpama minna, aga tegin värske õhu võtmise mõttes jooksutiiru jõe äärde ja tagasi ikka ära. Tuul näpistas läbi käiste ning hakkas päris talviseks kiskuma. Kokku 6,5km, 42:26, 6:32min/km, 145bpm ja jooksuindeks 49. Selle nädala madalad indeksid on kindlasti põhjuslikus seoses selle nädala kehvade teeoludega. Samas päriselt see lumes sumpamine ilmselt treenib kehas igasuguseid vidinaid (pahkluid? tasakaalu?) seega mis seal ikka halada.

Reedel käisin töölt tulles kiirelt jõusaalis ära ja tegin üsna lühidalt, aga intensiivselt, sest õhtul ootas veel töö jõulupidu. Megahea trenn kukkus välja – Spotify’s mängis täpselt õige muusika, saal oli rahulik ning sattusin omadega täiesti zone’i. Pärast sumpasin kiirelt koju, sättisin jooksu pealt viisakaks ja kappasin kõhu korinal jõuluõhtusöögile.

Laupäeval oli ärateenitud puhkepäev, sest sain koju kahe paiku, ent Notsule see hommikul muidugi muljet ei avaldanud ja äratus oli ikka 8 läbi. Seepeale pakkisin auto maast laeni asju täis ning sõitsin maale ära. Õhtul tegime emaga veel tunnise kõnnitiiru.

Pühapäeval hommikul läksime ema ja koeraga Pärnusse oma traditsioonilist jõulujalutuskäiku tegema – muuli juures on uus vaateplatvorm/laudrada avatud näiteks.

Enne pimedat tegin maanteeservas veel kiire jooksu, et enne järjekordset jõulupidusööki hea isu tekitada. Lumesogas see küll kõige nauditavam välja ei kukkunud. 5,04km, 32:33, 6:28min/km ja 147bpm. Jooksuindeks lumesogane 48.

Teiseks jõulupühaks on loodetavasti teed ikka puhtaks lükatud, et oma 32-kilomeetrist matka päris pahkluuni soolasogas tegema ei peaks.

Trenninädal 10. – 16. detsember 2018

Jõulueelne hullus on ametlikult täies hoos, aga trenni mahutasin sinna vahele ikka ära. Muidugi õues pole teeolud hetkel kõige ahvatlevamad, seega omajagu tegin tubast trenni.

Esmaspäeval oli planeeritud puhkepäev ning käisime kolleegidega jõulu eel põgenemistoas ja söömas. Võtsin Aparaadis kala ja sain ootamatu maitseelamuse osaliseks – pärast seenerisotto ärakaotamist on seal kõik peale burgeri pigem pettumuse valmistanud.

Teisipäeval käisin jälle õhtul hilja jõusaalis. Järjest enam tunnen, et mul võiks seal mingi semu olla, kes vajadusel kangi või minu kinni püüaks või mind kangi alt välja aitaks, kui raskusi üle hindan. Jaanus teeb jälle triatlonitrenni, seega kui ta teises saali otsas ratast sõtkub, jõuab ta kohale umbes täpselt selleks ajaks, et minust järgi jäänud märga plekki kokku pühkida.

Kolmapäeval käisime Jaanusega jooksmas ning avastasime südalinnas oma suureks rõõmuks, et Delta hoone ja jõe vahelt minev kõnnitee on lõpuks jälle avatud. See häirib minu jooksuringe (ning tööle kõndimist) juba suvest saadik päris kõvasti, aga vähemalt praegu on tee taas valla. Juhhei! Jooks ise oli kuidagi higine ja raske, 8,15km, 53:04, 6:31min/km, 137bpm ning jooksuindeks 53.

Neljapäeval rassisin jälle jõusaalis kõike teha. Peaaegu kolm kuud tagasi hakkasin seal rohkem käima – esimene kord oli vist 17. september, aga sellest saadik on olnud veel paar võistlust ning pikem reis. Vaikselt hakkab see töö nagu välja ka paistma – mingid lihased on sinna-tänna ilmunud, mis jooksusuvega rakendust ei leidnud.

Reedel oli puhkeõhtu ja käisin tööl filmiõhtul.

Laupäeval tegime taas jooksuringi Ülenurme kandis ja võtsin targu jäätallad kaasa. Tulemuseks oli muidugi see, et kolmveerand teed oli täiesti puhas ja oleksin tahtnud tallad põõsasse visata, sest jäänagade peal asfaldil krõbistada on päris väsitav. Lõpuks võtsin need alt ära, et jooksu lõpuni peos hoida, kui 200 meetri pärast algas puhas liuväli ja pidin need jälle alla panema. Nojah siis. 😀 Vähemalt ei kannatanud selle esimese osa päris asjata.

Muidu oli jälle päris higine ning tüütu jooks – ehkki õues oli 3 kraadi külma, oli täielik tuulevaikus ning riietasin end veidi üle. Kohe pärast lõpetamist hakkas märgade riietega aga külm. Kokku 10,25km, 01:03:16, 6:11min/km, 145bpm, jooksuindeks 53. Käesoleva aastaga on mul joostud 1444km.

Õhtul toimus jälle üks jõuluistumine, muidu ma elus kolm korda ühe nädala jooksul välja ei jõuaks. Tulin sealt küll üsna vara ära ja pidasin mõnusat tubast õhtut – päris väsimus hakkab peale tulema juba pühadetoimetustest.

Pühapäeva hommikul käisime jälle tunnisel koertedeidil, aga üsna aeglases tempos ning saime külma naha vahele. Pärast päevapikkust lebotamist tegin õhtul sinna otsa jälle jõusaaliringi. 15min soojendust, vahelduseks smithil kükke ja väljaasteid (muidu eelistan vaba kangi), jalapress, clean and pressid (mis need eesti keeles on üldse?), triitsepsi kätekõverdused, rippes jalatõsted ette ning laia haardega lat pulldownid (oleks jälle pehmo lõuatõmbeid teinud, aga kang oli kinni). Lõpuks lõdvestus ja venitamine.

Järgmine nädal lööb jõusaaliskäimise küll sassi ja jõulutrall jätkub veel mitme üritusega ning päädib maale sõiduga. Pekist Priile otsustasime üle aastate lõpuks mitte minna, sest eelmine kord oli rada lihsalt liiga jube. Sõidame selle asemel ise rongiga linnast välja ja teeme lühendatud korras matka sellise plaaniga, et saab paaris kohas poes käia, äkki 5+5 süsteemi asemel 7+3 süsteemi harrastada ning pimedaks Tartusse tagasi. Distantsiks mõõtsin kaardil ca 32 kilomeetrit mis peaks veel selline mõnus ettevõtmine olema.

Trenninädal 3. – 9. detsember 2018

Nädal möödus jälle tihedas liigutamisrütmis ning nagu nädala tagasivaatestki näha, teen enam-vähem reeglipäraselt vaheldumisi jooksu ja jõusaali ning iga kolme päeva tagant puhkan. Mäletatavasti jooksin eelmise nädala laupäeval poolmaratoni, mille järel puhkasin vast liigagi vähe.

Esmaspäeval läksin õhtul korraks jõusaali ja mõtlesin proovida ühte funktsionaalse trenni videot, mis mulle netis ette jäi. Viga! Tehes ei saanud arugi, et midagi eriti raske oleks, aga pärast autosse kõndides tahtsid jalad alt ära minna ning kodus sain isegi istudes aru, et siit on oodata kena lihasvalu (poolmaratoni järgse eelsoodumusega muidugi).

Teisipäeval tahtsin tööl uue kontori dušivõimalused ära proovida ning päeval valges jooksmas käia (talvel ju täiesti haruldane võimalus). Oma suures õhinas ei osanud ma arvestada imelise talveilmaga, ehk vihm oli lumest teinud jubedad jääväljad, mille peal ma siis oma rämeda lihasvalu ning märgade jalgadega vaikselt tuterdasin. Vahepeal kõndisin ka, aga eks see pidigi olema kerge taastav trenn eelmise päeva lihastrennihulluse otsa. Kokku 5,31km, 36:42, 6:55min/km, 137bpm ning indeks 51.

Kolmapäevaks tahtis lihasvalu juba silmanägemist võtta ja mõtlesin juba omaette, millisest hetkest on piin piisav, et selle peale haiguslehte võtta – no niiiiii räbal ja halb oli olla. Pärast komberdasin ikka kontorisse ning ei saanud pärast nõudepesumasinast kruusi otsimist enam köögis püstigi. 😀 What le seesamunegi, kulla keha!? Lõunal arutlesin küll juba vaikselt, et äkki käiks teeks õhtul natuke peale, aga püsti tõustes sain aru, kui optimistlik mõte see oli.

Ja mis ma siis õhtul tegin? Muidugi läksin Jaanusega jõusaali kaasa ning tegin ikkagi natuke peale. Seekord katsetasin seda videot ja sain paar päris head nõksu – näiteks lõuatõmbeid teha puuris kangi küljes, kus jalad on küll ees kergelt maas, aga päriselt saab enese ülestõmbamisliigutust teha (no pole meil mingit peent kummidega funktsionaalse treeningu ala ja tuleb niimoodi getonippidega hakkama saada 😀 ). Pärast rullisin läbi pisarate reiepealseid ka ning roomasin koju mandariine sööma.

Neljapäeval pidin puhkepäeva tegema ning sain rohkem puhkust, kui planeeritud, sest veetsin peaaegu terve õhtu silmad kinni migreeniga diivanil. Järgmine kord oskan äkki paremini ära tabada, et nägemis- ja tasakaaluhäired pole ealised iseärasused või püsivast pimedusest valgesse tuppa astumise kõrvalnähud, vaid ennustavad peagi saabuvat agooniat.

Seekord viisin otsad kokku alles siis, kui juba silmad kinni tugitoolis surma ootasin. Tagatipuks oli Jaanus mitmepäevasel tööreisil ning pidin Notsu tõttu endal ikkagi kargu alla ja silmad lahti saama. Ajasin omale hambad ristis ibukaid sisse, surin veidi diivanil, lohistasin siis hambad ristis keeva duši alla, vedelesin veel natuke diivanil ja õnnestus see hoog siiski tagasi lüüa.

Reedel oli päeval veel enesetunne kahtlane, aga õhtul julgesin isegi väiksele jooksutiirule minna. Väga-väga mõnus karge ilm oli ja mõnus kerge sammuga jooks. Kokku 7,05km, 45:00, 6:23min/km, 140bpm ja indeks 53. Panen siia juurde hoopis ühe pildi Mispo talvemaratonilt, kus ma oma tyrannosaurus rexi kätega mingit last taga ajan. Päris rõõmus ja tulevikku uskuv nägu on ees isegi. 😀

Laupäeval käisin hommikul koeraga pikemal tiirul ning õhtul jälle jõusaalis. Tänu pidevale jäävihmale sain lausa kolm korda autot tihkest jääst puhtaks kraapida. Imeline talv! Samuti tahaksin loota, et põrgus ootab spetsiaalne keeva odekolonni bassein kõiki neid inimesi, kes räigelt lõhnastatult trennis käivad (ja eriti halval juhul enda järelt asju ära ei puhasta). Aamen!

Pühapäeval oli eelmisest päevast mälestuseks kerge lihasvalu jalgades, aga läksime Jaanusega oma tavalisele nädalavahetuse jooksutiirule. Jõime mõnuga kohvi, rääkisime eestlaste casual rassismist ning suundusime siis kergliiklusteid vallutama.

Kes veel seda pärlit mäletab? 😀

Esimene suunavõtt ebaõnnestus täielikult, sest keerasime poole kilomeetri pärast ümber ning uisutasime alguspunkti tagasi – tee oli lihtsalt üleni puhas jää ja allamäge minnes oli mul siiras hirm omal ajud peakoorukesest välja kukkuda. Teine suund oli jooksusõbralikum, aga üsna suur osa trennist möödus ikka kõndides või jääkonaratel ukerdades. Täitsa nagu Pekist Priil oleks jälle olnud või midagi – jalad märjad ning pidamine null. 😀 Kokku ukerdasime 8,3km, 55:46, 6:44min/km (koos kõnniga), 142bpm ning indeks 50 (nii tark mu kell ju pole, et olematut pidamist oskaks arvesse võtta).

Järgmine nädal algavad juba jõuluüritused ning proovin trennid ka sinna vahele mahutada. Peaks nüüd lähinädalatel ära otsustama, kas ja kuhu ma see aasta Pekist Priid proovima lähen – loodetavasti nii hullu rada ikka teist aastat järjest ei satu.

Trenninädal 26. november – 2. detsember 2018

Selle nädalaga pikka juttu pole – kuna sporditegemine päädis krõbekülma poolmaratoniga Vändras, siis ülejäänud päevad kulgesid kas puhkamise või taastumise rütmis.

Esmaspäeval puhkasin pärast eelneva pühapäeva 10-kilomeetrist jooksu.

Teisipäeval tegime Jaanusega rahuliku õhtuse jooksu jõe äärde. Kokku 6,68km, 41:36, 6:14min/km, 146bpm ning jooksuindeks 51. Oli mõnus karge ilm ja igati reibas jooks.

Kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval tegin viimase lühikese jooksu enne nädalavahetust ning pooljuhuslikult kukkus see välja sellise süsteemiga, et jooksin esimese kilomeetri kiiremini, teise lasin sörki, kolmanda jälle kiiresti ja neljanda taas sörki. Õues hakkas selleks hetkeks juba päris külmaks kiskuma, seega kiirus oli pigem sooja hoidmiseks. Kokku 3,99km, 23:29, keskmiselt 5:53min/km, 151 bpm ning jooksuindeks 49. Esimene kiirem lõik ajaga 5:21, teine 5:04.

Reedel taas puhkasin.

Laupäeval poolmaraton, millest vahutasin pikemalt juba eile.

Pühapäeval sõitsin tagasi Tartusse ning liigutasin ülejäänud päeva täiesti minimaalselt, sest lihtsalt ei viitsinud midagi ette võtta. Päris tore on vahelduseks niisama vedeleda. Muidu olid jalad poolmaratoni järel jumala okidoki, ainult kiirema sammuga poodi astudes tuli meelde, et eelmisel päeval midagi pingutatud sai. Uuest nädalast kibelen juba jälle jõusaali, sest praegu on see vahelduseks uus ja põnev.

Mispo Talvemaraton 21,1km, 01.12.2018

Kes veel mäletab, siis novembri algus oli tegelikult erakordselt soe – käisin õhtuti jooksmas ning higistasin oma pikkade varrukatega nagu saunas. Sel ajal tekkis mul ka naiivne idee ennast lõpuks 1. detsembriks Vändra Mispo Talvemaratonile registreerida. Muidugi poolmaratoni distantsile, sest isegi mina sain aru, et kuus ringi Vändra vahel tiirutada pole just teab mis motiveeriv elamus. Kolm 7-kilomeetrist ringi seevastu tundus vaimselt kuidagi eriti lihtne valem (nagu öeldud, täitsa naiivne).

Täna jõudis see kauaoodatud imeline detsembri esimene päev siis kätte ja loodetud +5 kraadi, kuiva, sooja ning päikesepaiste asemel (sest see on ju kõige tavapärasem detsembriilm ever) ootas mind kahekohaline külmanäit, tuul ja libedus. Cause f… you, that’s why. 

Iseensest oli ilm ju tegelikult imeilus. Sõitsin hommikul vanematekodust Vändra suunas ja ei jõudnud õues laiuvaid valgeid välju omaette ära ohkida. Kohale jõudsin tunnike enne starti ning Vändra kultuurimaja ümbrus oli päris melurohke. Tegelikkuses nii varajast saabumist tegelikult tarvis poleks olnudki, sest sain numbri kohe kätte ja kõlgutasin ülejäänud tunnikese niisama jalga ning vaatasin inimesi.

Tegemist tundus olevat paraja nišiüritusega, kus käiakse juba aastaid ikka paar päeva jutti jooksmas, teise päeva õhtul kindlasti peol ka ja kõik tunnevad juba enam-vähem kõiki. Huvitav oli ka see, et enne jooksu pakuti samuti süüa. Ise võtsin enne starti ühe geeli, et külmas ikka energiat jaguks. Selga jätsin Crafti suusapüksid, fliisi, kileka ja kaks buffi – kaela ning pähe. Jalas olid tavalised õhukesed tossud koos paksude talviste jooksusokkidega. 

Sooja ei teinud õieti keegi ning põhimass kulges õue alles kolm minutit enne stardipauku. GPS leidis õues vaevu asukoha üles, kui juba panime üllatavalt suure rahvamassiga joone tagant minema.

Ehkki lootsin mõnusat üritust ja külma tõttu plaanisin seda võtta nagu rajateenindusega pikka treeningut, läks esimese hooga muidugi kiirem käik sisse. Viga, nagu ikka. Samas oli liiga külm, et ka väga nautlema jääda ja pulss oli algusest peale vaevu üle 160, seega tegelikult ei näinud ma põhjust ka hoogu maha võtta. Mõõdukalt raske hakkas ka peaaegu algusest peale – ei teagi, kas põhjuseks olid teeolud, veel harjumatuna mõjuv külm või paksud riided, aga jalad ning olemine oli tönts. 

Esimene ring oli veel päris tore, ehkki ring kulges Vändra vahel oodatust üksluisemas ümbruses. Omajagu heitlesin oma buffiga – näo ees läks see märjaks ning ei lasknud hingata, aga ära võttes hakkasid nina ja huuled kohe külmuma. Lõpuks vahetasin selle asendit terve jooksu edasi-tagasi.

Teise ringi alguses pidi stardi/finiši alal ka joogipunkt olema, aga vahtisin küll ringi ning lihtsalt ei näinud seda. Kui paarisaja meetri pärast aru sain, et jooksin sellest mööda, lõin esiteks verest päris välja. Juua oleks tahtnud küll. Võtsin selle asemel jälle ühe SiSi geeli ja jäin 10,5 km joogipunkti ootama. Mõtlesin omaette, et kui 8.-9. km peal juba nii raske on, ei kesta ma küll lõpuni ära. Õnneks turgutas soe spordijook teeninduspunktis hästi ning rada läks punktist mööda lausa kaks korda ning rüüpasin vahele jäänud punkti korvamiseks siis lausa mõlemal korral. Vaimselt  oligi vist kõige raskem teine ring, sest kolmandale poleks enam kuidagi tahtnud minna – nii palju mu lootusest, et see kuidagi vaimselt lihtne valem on.

Kolmanda ringi alguses küsisin juba stardi/finišialale jõudnuna kaugelt, kas siin kuskil juua ka saab. Selgus, et joogipunkt oli kummaliselt nurga taha peidetud ning pidin topsi järele rajalt kõrvale astuma. 15. kilomeetri jooksul võtsin peale veel ühe kofeiiniga SiSi ning eesmärk oli see jooks lihtsalt ära lõpetada. Keskmine tempo oli seni püsinud 5:35 kandis, aga tuulisematel või kerge tõusuga lõikudel (Kesk-Eesti mõistes on iga väiksemgi pinnamoeerinevus puhta mägi kohe) kukkus see juba üha lähemale 5:40 tempole.

Mõtlesin, et selle pingutuse peale võiks siiski kahe tunni piiri sisse jääda ning pressisin lihtsalt kilomeeterhaaval edasi. Peas arvutasin üha, et kui näiteks 5 kilomeetrit on jäänud ning keskmine tempo 5:36, võin järgmised kilomeetrid põhimõtteliselt 5:55ga joosta ja ikka kahe tunniga valmis saada. Negatiivse üllatuse pakkus viimane joogipunkt, kus topsid olid nii ära jäätunud, et kummutasin omale kõlinal puhast jääd suhu. Selleks hetkeks oli lõpuni jäänud veidi üle kahe kilomeetri, seega hoidsin lihtsalt hammatega ees rühkivatest meestest kinni ja panin edasi.

Ikka majade vahel kiira-käära, kirikukünkast üles, üks libe lõik, teine libe lõik, koperdi-koperdi. Vahepeal panin Spotify uuesti käima, mis vahepeal ära katkeb ning lõpuks keskmise tempo asemel koguaega ette vajutades märkasin, et jõuaksin veel alla 1:58ga lõpuni. Tegin vist elu haledaima lõpuspurdi (hambad võiks ju ikka alles jääda) ja sain oma kella järgi sekundipealt 1:57:59ga üle joone. 

Kokku 1:57:59, tempo 5:35min/km, 163bpm (Tartus oli 168) ning see oli üsna samasse auku algusest lõpuni, Polari jooksuindeks 53.

Pärast istusin kui puuga pähe saanuna veidi kultuurimaja fuajees, rüüpasin medaliga koos jagatud mineraalvett ja vaatasin, kuidas mitu inimest ühte teist osalejat elule tagasi üritasid hõõruda. See külm polnud tõesti mingi nali. Kuna tagatipuks oli lõpetajatele lubatud saun koos pesemisega hoopis õues (sest miks mitte, eksole), panin lihtsalt kola kokku ja läksin sõbrannaga Vändra Pitsasse sööma. Tõesti väga hea pitsa oli, ehkki mu isu selle pingutuse peale oli pigem olematu.

Samas sain jälle kinnitust, et poolmaraton on ikka üks igati inimlik distants, sest enesetundele see erilist kabelimatsu ei pane ja jõudsin veel enne pimedat koeraga rabas 5-kilomeetrise tiiru kiirkõndi teha.

Üldiselt oli Mispo Talvemaraton päris nunnu ja omapärane üritus – alates osalejatest, toimumiskohast ning söötmisest-jootmisest kuni rajateenindajateni välja. Suunajateks olid igasuguses vanuses kohalikud, kellest meeldejäävaim oli üks karvamütsi ning hiigelpaksude prillidega onu, kes minu viimasel ringil parajasti poolt stritslit haukas. Sellise ilmaga ühe koha peal passimine on ilmselt veelgi suurem katsumus, kui kaks tundi joosta vehkida (või 4, 5 või isegi 6 tundi maratoonarite puhul).

Sellega sai nüüd kinlasti viimase joone alla mu selleaastane jooksuvõistluste hooaeg – ongi juba isu jälle rohkem jõusaalis toimetada. Jooksukilomeetreid on tänasega täis 1405, seega 95 on veel 1500ni minna. Küll jõuab!