Hüppan ikka sama reha otsas

Teadupärast jooksin eelmine aasta ilusa kevade tulekul kohe suure hurraaga omal jalad segi ja nüüd pean ikka väga rangelt viimast mõistuseraasu kokku võttes ennast seda kordamast hoidma. On ju küll mingi kava ees, aga siis hakkad “mõtlema” ja natuke katsetama ning järgmisel hetkel vedeled looteasendis nuttes tee ääres ja lubad jälle maad-ilmad kokku, et armas taevaisa veel jalad tagasi annaks.

Õnneks seda viimast veel juhtunud pole. Veel.

Märkasin märtsi keskpaigas, et nüüd peaks tegelt juba maikuiseks maratoniks päris pikki jookse tegema ning kappasin esimese hooga ära 22km jooksu. Pärast seda olin nädala reisil ning Tartusse tagasi jõudes oli lumi ära sulanud ja kiirkorras oli vaja ette võtta 26-27km jooks. Koju jõudmise päevaks olin juba kaks ööd poolmagamata, sest üks öö läks reisieelse ärevuse nahka ja teise öö olin reedeöisest Riia-Pärnu liiklusest nii PTSD režiimis, et iga kord suikudes vaatasin otse mõne vastutuleva auto esituledesse.

Lõpuks mõtlesin, et äkki ongi hea taktika joosta siis, kui aju millestki aru ei saa ning läksin vastu õhtut siiski oma tavapärastele radadele tiirutama (mulle tundub, et selle lemmik-Statoili inimesed vaatavad mind juba imelikult). Umbes 8km peal läks juba väga heaks, kuskil 23 peal enam nii hea jälle polnud, aga väga ühtlases tempos rühkisin lõpuni. Kokku 27,06km, aeg 2:58:01, tempo 06:35min/km ja pulss mitte kõige ilusamad 150. Maganud olekus oleks see ilmselt ilusam olnud.

Viimastel kilomeetritel hakkas mul ka eelmisel aastal murelapseks olnud parem reis tunda andma. Ehkki ma reisil olles seekord üldse ei jooksnud, tulid igapäevased kõnnikilomeetrid nii korralikud, et reies hakkasin pinget tundma juba seal ning ilmselt üks lennukis istumise päev seda piisavalt ei taastanud. Suures vigastusehirmus veetsin paar järgmist päeva iga vaba hetke rulliga mööda elutuba ringi paarutades.

Pühapäeval käisime kinos “Seltsimees last” vaatamas (oli tore!) ja enne õnnestus mul lõpuks Sportlandist uued tossud skoorida. Esiteks sattus mulle seal eriti tore müüja, kes märkimisväärse rahuga võttis vastu kogu minu maailmavalu teemal “ma otsin tosse juba kuude viisi ja eelmistest paaridest on päriselt varbad väljas ja maratonini on vähem kui kaks kuud ja ma ei tahaks põhimõtteliselt ega regionaalpoliitiliselt leppida sellega, et ainus võimalus normaalset tossu saada, on Tallinnasse sõita #issandjumalä“.

Selle peale kaevati mulle välja erkroosa paar Nike Pegasus 34, kästi need kenasti sisse joosta. Tagatipuks kui ma küsisin, et ega neile kohe soodukat tulemas pole (et ma nädal hiljem neid poes umbes 50 euriga müügil ei näeks), sain hinnas veel kõvasti alla ka. “Ma tean, kui kallid need on ja kui kiiresti need kuluvad,” ütles müüja kaastundliku häälega.

tossud.png

Järgmisel päeval pidin neid tosse muidugi proovima minema ja jalg oli endiselt valus. Feil. Liipasin väikse 4-kilomeetrise sörgi järel koju, veeresin jälle rulliga mööda tube ning kahetsesin pattu.

Teisipäeval nägi kava ette tunnise jooksu ja läksin uuele katsele. Tuli juba väga kenasti välja ning ajaga 1:05:03 jooksin 10,04km, tempo 6:29min/km ning pulss 139.

Järgmise päeva siiski puhkasin ning rullisin. Õnneks või kahjuks pole mul ligi kuu aega juba spordiklubi kaarti ning enne aprilli algust ma seda ei osta ka. Ühtäkki tekkis mul paaniline hirm lihaste kärbumise ees ja uhasin siis teisipäeval-kolmapäeval kaks päeva jutti kätekõverdusi harjutada. See päädis neljapäevaks vastiku lihasvaluga, aga vähemalt oli jalg täitsa kombes tundega.

Kuna kava nägi neljapäeval ette 40-minutilise sörgi, mille keskel tuli 15 minutit veidi kiiremini joosta, tuli mul muidugi kaval mõte teha üks vaese mehe cooperi test (oiged saalist, ma tean, ma tean). Sörkisin esiteks 8 minutit väga rahulikult, panin siis vaheaja jooksma ning kappasin mööda kergliiklusteed 12 minutit edasi-tagasi nii kiiresti, kui kops võttis. Muidugi tingimused polnud kiiruse arendamiseks just ideaalsed, sest tee oli kiira-käära, künklik ning lapsi-kes-kui-vangis-eland täis.

Ühtlasi on mul mingi ebaratsionaalne hirm ennast päris viimse piirini ära pingutada. Arvestades, kuidas siin inimesed suusaradadel paremale ja vasakule surnult maha potsatavad, pole mul küll pooljumalikku arvamust, et minu keha kannatab kõike. Äkki peaks ikka koormustestil ära käima, et viimse piiri saabudes vähemalt juba haiglas kohal olla.

Igatahes uhasin siis mööda seda kergliiklusteed, väga jubedaks see kõik ei läinudki, aga päris vastik oli ikka. Tulemuseks senise (ühe võistluse käigus joostud) cooperi rekordi üliväike parandus 2510m (nii täpne, kui see kellaga nii lühikesel maal on), keskmine pulss 168 ja kõrgeim 180. Jäin sellise spontaanse ürituse kohta täitsa rahule, ehkki pärast oleks tahtnud tõesti teeserva natuke maha surra. Sörkisin veel 20 minutit otsa ja läksin tuppa kooki sööma. Nii see vorm tuleb.

Kokkuvõttes tundub, et teen kõike ja mitte midagi ja kipun iga paari päeva tagant jälle kuskil üle võlli keerama. Samal ajal pole ka mingit erilist tunnet, et vorm eelmise aastaga võrreldes üldse kuskile liikunud oleks. Running indexi keskmine vingerdab samuti kuskil 51-53 vahel ja ei liigu üheski suunas mitte üks põrm. Mis siis ikka – mäng ju mõisa peale ei käi niikuinii.

Revideerin võistlusplaane

Kuna mul hakkavad kevadised üritused juba vaikselt sassi minema, teen vahekokkuvõtte aasta võistlusplaanidest. Detsembris lootsin järgmist:

  • 07.04 Parkmetsa jooks
  • 14.04 Türi-Tori kiirlaskumine 47km
  • 01.05 Viljandi järvejooks? (selle aasta horror on juba meelest läinud 😀 )
  • 20.05 Riia maraton
  • 22.06 Võidupüha maraton – Eesti maraton 100 (ilmselt poolik)
  • 16.06 Ironman 70.3 Otepää (saatemeeskond 🙂 )
  • mõni septembrikuine maraton?
  • 19.-20.10 Saaremaa Kolme Päeva Jooks (kui mõnele reisile ei satu sel ajal)
  • 26.12 Pekist Prii (oleks juba väikestviisi juubel – 5. kord)

Praegu on jõus:

  • 07.04 Parkmetsa jooks – regatud, makstud
  • 20.05 Riia maraton – regatud, makstud, pool kava treenitud
  • 22.06 Võidupüha maraton – 21,1km regatud, makstud
  • 26.12 Pekist Prii (loodetavasti on tänavu mõni uus marsruut)

Riia maraton ning Võidupüha maraton tähistavad tänavu vastavalt Läti ning Eesti 100. sünnipäeva, seega loodan neist mõlemast eriti head melu. Samuti on muudetud ära Riia rajaplaan, mis minu võhikupilgule tundub mitmekesisem ning ära on jäetud pikemad edasi-tagasi lõigud.

image 42
Kaart (ja lühemate distantside kaardid) kättesaadavad SIIT

Aasta lõpus tekkis õhkõrn idee triatloni katsetada ning mõtlesin Tartu Millile, aga tundub, et seal on ainult kirvehinnaga täisklassid. Või pole igameheüritust lihtsalt välja kuulutatud? Igatahes raha ma selle eest väga maksta ei tahaks. 😀 Selle asemel vaatasin korraks isegi Ironmani raames toimuva 4:18:4 suunas, kuid eelneval õhtul on mul kursuse lõpupidu ja ma tahaks vähemalt jätta omale võimaluse seal pidutseda nii, et tükid taga.

Sõudemaratonide osas jäin mökitama ja lõpuks ei reganudki ühelegi ära. Nüüd on hinnad laes ning paadid ka ilmselt otsas. Kui päike hakkab vahepeal kevadetunnet õhku tooma, on mul sellest muidugi tuline kahju. Kui jälle külgsuunast mingit tapeediliimi sajab, siis nii kahju enam ei ole. 😀

Järvejooksu natuke isegi mõtlen veel, sügisesi jookse samuti. Tuline kahju on Saaremaa Kolme Päeva Jooksust, aga oleme sellel ajal teisel pool maakera mesinädalatel (tõsised esimese maailma probleemid, aga natuke haletsen ennast ikka).

Kuidagi hõre tundub. Ideid?

68 päeva maratonini

Sirvisin oma siinseid vanu postitusi ja üldiselt mul vist muust rääkida polegi, kui sellest, et a) issandä, maitea kas ma jõuan selle maratoni ikka ära joosta, b) söögist ja c) sellest, et keegi jälle haige on. Kusjuures selle järjekordse kõhukatku suutsin ka mina vahepeal külge hankida ning ma üldse ei imesta, kui inimkonna hukk saabubki mõne efektiivse p…düsenteeria läbi. Mõne kuu jooksul kaks korda sellise pauguga pihta saada on ikka enneolematu.

Issandämaiteamismaratonistsaab lainel jätkates rühkisin siiani usinalt oma kavajärgseid trenne teha. Praegu on nädalas 5 trenni, millest 2 on umbes pooletunnised madala pulsiga löntsimised, üks tunnine jooks, ühed intervallid vmt ja üks pikem jooks. Sealjuures peaksin enamiku jooksudest tegema nii madala pulsiga, et praegu nendes jäärennides ning kõrvuni lumepudrus ma võiks sama hästi kõndida ning keskmine tempo alla 133se pulsiga jooksul küündib vaevu 7:30min/km juurde.

Pildiotsingu running in water gif tulemus
originaalkaadrid minust sulalumes jooksmas

Ühel hetkel hakkasin vaatama, et a) maratonini on jäänud veidi üle kahe kuu, b) kava järgi pikim jooks üle 2:15 ei tulegi, c) mis selle tempoga oleks mingi… 18km, d) wtf, e) WTF!?! f) juba veidi üle kuu aja pärast võiks pikima 30+ km jooksu ära teha, aga e) viimasest maratonist saadik on pikimad jooksud olnud 15-16km.

Pildiotsingu suspicious gif tulemus

Lugesin seepeale foorumitest teooriaid, et Polari kavas on pikad jooksud tükkideks jagatud ning joostakse lühemaid juppe järjestikustel päevadel. Samas olid arutlejateks inimesed, kelle eesmärk oli esimene maraton üldse läbida, ehk ilmselt nad ei teadnud, millest nad räägivad.

Pildiotsingu dowager gif tulemus

Lõpuks mõtlesin, et miksin natuke silma jäänud treeningteooriaid ja teen lihtsalt iga kahe nädala tagant ühe järjest pikema jooksu, ehk päästan mis päästa annab. Nimelt oli mul ammu huvi proovida ühte treeningtaktikat, kus pikki jookse ei suurendata järjepidevalt, vaid tehakse neid iga natukese aja tagant muule trennile vahele. See pidi aitama vältida ülekoormust, vigastusi ja muud jama.

Eelmisel pühapäeval oli mul ette nähtud 1:45 jooks pulsiga kuni 133 (ehk jälle ca 14km), aga otsustasin selle asemel joosta umbes poolmaratoni lihtsalt mõnusa enesetundega. Parkisin auto oma lemmik-Statoili kõrvale ära, jätsin banaani ning spordijoogi ootele, kummutasin ühe vahukoorega kange cappucino hinge alla, podcast kõrva ja minek.

Issand. Kui. HEA!

Ma polnudki aru saanud, kui nüristav see ülimadala pulsiga nühkimine tegelikult on, kuni lõpuks lihtsalt mõnuga joosta sain. Tegin esiteks 7-kilomeetrise tiiru Tõrvandi poole, seejärel teise 7-kilomeetrise tiiru Ihaste suunas, otsa veel üks 5-kilomeetrine Ülenurme ring ja 3-kilomeetrine lõpusörk. Iga tiiru lõpus põikasin korra auto juurde jooma ning lasin rõõmsalt edasi. Teele jäi nii lumelöga kui puhast teed, omajagu tõuse-langusi ning muud meelelahutust (näiteks üks õnnelik bokser, kes mind nii rõõmsalt kallistama tuli, et pärast püksid paksu valge ilakihiga kaetud olid).

Hõiva

Sealjuures püsis tempo väga ühtlane (keskmine 6:32min/km), enesetunne oli täiesti super ning 22km peal jätsin katki puhtalt mõistusega, et mitte üle pingutada. Kodus rullisin natuke, sõin palju ning pean nüüd plaani paari nädala pärast ca 26-27km otsa teha ja aprilli keskel 30+ jooksu ka.

Igatahes sain kinnitust, et joosta ma jõuan, joosta on tore ning jalgades pole sellise otsa peale veel mingit raskust. Samal õhtul jõudsin juba koeraga sörki lasta küll ning järgmisel päeval polnud mingit kangust sisse tulnudki. Ikka öö ja päev eelmise aasta vigastusagooniaga võrreldes, kus ma iga vähegi jooksu moodi jooksu järel jälle nädalaid valu- ja vihapisar silmanurgas jalgu käima harjutasin. Ptüi-ptüi-ptüi!