Rents just hädaldas, et raske on Tallinnas head jõusaali leida, mis hingehinda ei maksa ning alles eile oleksin tartlasena selle üle veel rahulolevalt naerda mökitanud. Kui Tartu napimat tööturgu ja madalamat palgataset nimetas üks mu kolleeg tabavalt preeriamaksuks, siis kohati mitmekordsed vahed kuutasudes, piletites jmt hindades aitavad natuke valu leevendada. Näiteks ülikooli spordiklubis on ainult jõusaali kasutamise kuutasu 20 eurot. Jah, 20 eurot.
Mis siis eile muutus? Jõudsin Tartusse tagasi ja põikasin jõusaalist ka läbi. Ja seal olid inimeseD. Tavaliselt on seal äärmisel juhul ainsuses üks inimene, aga seekord oli väike 3. korruse saal mattunud vähemalt 15 trennihundi alla, kelle seas Tartu staar-strippar oli üks normaalsemaid. See vist ütleb nii mõndagi.
Ei teagi, kas uusaastalubadused tulid varem, aga tavaliselt ma tunnen oma isiklikku ruumi riivatuna juba siis, kui keegi saali samas otsas midagi omaette nahistab. Seekord pidin reaalselt vaatama, et mõne lendava hantli või vehkiva kangiga kõhtu ei saa.
Omapärase vaatlusobjektina on saali hakanud kogunema ka loomingulise trennistiiliga vanurite gängid, kus kõige pöörasem lähenemine inimese füsioloogiale teenib välja ninamees-vanuri tiitli. Vähem hulljulge rahvas kuulab siis vagurate jüngritena pöörase uljaspea õpetusi, kuidas veel kümnel moel mõne masina selga istuda ning kuidas jõuharjutusi tehes võiks lasta elurõõmul läbi keha nõtkuda (sest fikseeritud asend on neile, kes on surnud).
Ilmselgelt ma ei lähe neile midagi ütlema ka, sest nad näevad kõik nii enesekindlad välja ja kuidagi on selle vanuseni ometi välja venitanud. Ja püsivad piisavalt terved, et end regulaarselt saali ikkagi kohale vedada, mida minu kohta alati öelda ei saa.
P.S. Alla 20-aastaste sundimatu loomulikkus rahvarohkes kohas peegliselfide tegemisel on ka nähtus omaette.
Lugesin raseduskalendrist oma algava rasedusnädala kirjeldust ning muuhulgas öeldakse seal, et olen ilmselt saavutanud oma rasedusaegse tippkaalu ja “kuna Su emakas on nüüd Su roiete all, tunned end hingetuna”. Ujusin just Saaremaal hotellis mõnuga kroolisprinte ning kappan muidu ringi nagu noor(emapoolne) kits, seega kui see on hingetu, siis hingetu ma tahaksingi olla. Või midagi. 😀
Riskides kõlada kibestununa (oh ei), siis rasedusaegse hingetuse alla üritati päris pikalt suruda ka mu suviseid hingamishädasid ning moorisin mõnuga leina seitsmes astmes, enne kui välja tuli, et see ikka päris tüüpiline rasedushäda pole. Muidugi ma möönan, et mul on anomaalset “terviseõnne” ehk tavapärasest rohkem sattunud, aga möödunud aastaga tekib tunne küll, et kui rasedana arsti juurde minna, sobib selle alla pookida põhimõtteliselt kõik hädad. Või kui isegi ei sobi, siis igatahes ei saa sellega ka midagi ette võtta enne, kui rasedus läbi.
Meenub üks Louis CK sketš, kuidas 40-aastaseid ei ürita arstid enam terveks ravida või hädade põhjuseid välja selgitada, vaid ütlevad, et nüüd nii lihtsalt on. Rasedana öeldakse, et pärast sünnitust läheb üle. 😀
Ma saan aru, et rasedusega käsikäes käibki kõikvõimalikke põnevaid ning eri ooperist hädasid, aga stampdiagnoos “rasedus” tuleb enamasti igalt poolt enne ära, kui keegi on isegi üritanud veenduda, kas asi ei võiks milleski muus olla.
Oma I trimestri lõpus tekkinud hingeldamise puhul ei suutnud ma kuidagi uskuda, et see nii vara ja nii hullusti mõjuda võiks ning ühelgi sõbrannal sellist asja samuti täheldanud polnud. Samas mina olin rase esimest korda elus ja ei võinud ju teadagi, mis normaalne on. Arstid olid endas seevastu enam kui kindlad. Diskleimerina märgin ära, et olin sel hetkel stardikaalust endiselt paari kiloga miinuses ning erilist vatsa, mis üldiselt enesetundele hakata või kopsudele suruda võiks ei tekkinud mul ette enam-vähem teise trimestri lõpuni.
Omaette seal leina tsüklis kuskil viha, kauplemise ja masenduse vahel pendeldades googeldasin nädalate viisi rasedusega seotud võhma kadumist. Tulemuseks sain vaid artikleid, kuidas võiks üritada rasedana end ikka natukenegi liigutada või kangelaslood naistest nagu personaaltreener Nancy, kes veel kolm päeva enne sünnitust viis kilomeetrit jooksis, sest “see tundus lihtsalt nii mõnus”. Oma saladusena nimetas ta seda, et järelikult pidas ta aktiivsuse säilitamist lihtsalt piisavalt oluliseks.
No tõesti, tubli, Nancy! Ju ma ei pidanud samaaegse kõndimise ja hingamise säilitamist lihtsalt piisavalt oluliseks.
Ehkki see häälepaela saaga on praeguseks selgeks saanud ja möödagi läinud, on neid näiteid veel. Viimane elamus oli mind novembri lõpus päevapealt tabanud terav valu sügaval tuharas, mille süüdlaseks mu taaskordse virtuoosliku googeldamise tulemusel võis olla piriformise sündroom. Tegemist on ühe väikse aga olulise süvalihasega, mis muuhulgas stabiliseerib vaagnat.
Olin novembris omajagu jooksnud, sest hingamine oli lõpuks tagasi, samas tegin õnnetu piriformis muutunud raskuskeskme tõttu ilmselt niigi üleinimlikke pingutusi, seega poleks ka ime, kui see ülekoormuse saab. Valu oli esimese hooga nii hull, et ma ei saanud taas käia ega seistagi, samas ei näinud isegi mõtet arsti juurde minna, sest mis nad ikka teevad.
Umbes kolmandal päeval ajas häda härja kaevu ning pooleldi hüplesin, pooleldi liipasin läbi jubeda valu perearsti juurde kohale. Jaanus veel enne arvas, et ega nad iga häda ju ka raseduse kaela ei saa ajada.
Said muidugi küll. 😀 Mind võttis vastu järjekordne resident, keda nähes kadus mu lootus juba kabinetti astudes. Nimelt alles suvel üks resident googeldas mu nina all rasedust ja migreeni, mida ma ilmselt ise kodus põhjalikumalt teha jõuan, kui tema oma kümneminutilise vastuvõtu jooksul. Seekord kuulas järgmine noor tohter mind entusiastlikult ära ja väitis siis täie kindlusega, et tegemist on… rasedusega. 😀 Ma pidavat nii lõpurase olema, et laps surub mõnele närvile ja nüüd see kindlasti enne lapse sündi üle ei lähe.
Ma olin 200% kindel, et asi pole selles. Õnneks polnud ka, sest läksin tegin nonstop taastusravi rullimise, sooja kompressi ning võimalikult sagedase saunaskäiguga ja terav valu kadus kahe nädalaga, tuim valu veel paari päevaga pärast seda. Ennekõike on mul hea meel, et arstil õigus ei olnud, sest ma ei saanud koeragi jalutada või üleüldse õues värsket õhku võtta (niisama pingile istuma sel ajal tõesti ei lähe) – päris õudne, kui see nüüd veel kaheks kuuks nii oleks jäänudki.
Kokkuvõttes ei tasu alati sellega leppida küll, et rasedus peabki üks hädane aeg olema. Kui oma keha piisavalt hästi tunda, siis tunneb ka selle ära, kui mure normaalsuse piire ületab või ikkagi mingist eraldiseisvast allikast pärit on.
Siin blogis on trennijuttudega ikka väga hõredaks jäänud ja mõtlesin, et tulen lõpuks oma selle aasta taustalooga ka kapist välja – tegelikult liitub meiega talvel üks värske ilmakodanik. Täpset tähtaega ei hakka ma siin maha hõikama ja otse küsijatele vastan näiteks 1. aprilli, sest kuuldavasti kipuvad inimesed siis juba nädalaid varem küsima, et “jubasünnitadvä?”
Igatahes hetkel ei sünnita ja käsil on umbes 8. kuu. Seega jah, üllatus!
Või äkki polegi nii väga üllatus, kui kõik mu lõppeva aasta tervisehalad pusleks kokku lüüa. Otseselt või kaude on kogu selle suve ning sügise jooksumõõn seotud ainult põneva assortii rasedusvaevustega, seega ime, et siin keegi üldse enam lugemas käibki.
Diskleimer 1: ütlen kohe ära, et see kogemus on pannud mind juba eos ümber hindama oma kõikvõimalikke teoreetilisi arvamusi lapsesaamisest ning ilmselt ka hilisemast kasvatamisest. Nimelt kiputakse ju rasedaid ning emasid süüdistama sajas elustiilipatus, mille põhjal ma eeldasin, et kui ma enne olen tubli, terve, tugev ja sportlik, olen ma “ära teeninud” igati muretu raseduse.
Reaalsus norsatas naerda ja ütles: “Hoia mu õlut”. Ehk valmistu või ära valmistu, kõik varasem elu- ja kehakogemus lendab aknast välja ning üle jääb vaid kinni hoida ja sõitu nautida.
Puhas kuld
Diskleimer 2: rasedus tundub olevat üks selline ülebränditud kogemus, mis on instagrammilikult ilusam kui elu ise ja koosneb peamiselt päikeseloojangul pärg peas roosas õnneuimas kuskil põllul tuterdamisest. Igasugune kurtmine on täielik tabu, sest kui sa ei naudi iga hetke, sa järelikult ei armasta oma last. Või midagi. 😀 Võin kinnitada, et ehkki neid tundeid positiivsest rasedustestist saadik on raske isegi kokku võtta, on see samal ajal olnud üle igasuguste ootuste raske periood. Pigem võikski sellest rohkem rääkida, et see tõenäoliselt on raske ja see on fain.
Seega kui juhtuda olema see rase, kes veedab need 9 kuud pärg peas õnneuimas, sünnitab täpselt tähtajal naeratades poole tunniga ideaalse lapse, kes kohe õigesti imema hakkab ja pärast seda naeratades täisealiseni magab, on sul tõenäoliselt vedanud. Ja kui see nii ei lähe, siis suurema tõenäosusega pole keegi selles ka süüdi. Lihtsalt sõit läks hetkel sedamoodi.
Minu raseduskogemus on seni pigem ainult tõusvas joones läinud. Kes mäletab, siis kevadel treenisin hoogsalt Otepää tiimi-raudmeheks ning olin ilmselt elu parimas jooksuvormis. Veel maastikumaratonil jooksin 23 kilomeetri sees Otepää küngastel ja mudas poolmaratoni alla kahe tunni ning olin juuni osas väga lootusrikas.
Siis mõtlesime vaikselt lapsele rohelise tule anda, sest tänapäeval on see ju pigem aastatepikkune protsess, mis päädib paari ringi IVFiga ning kaugel selles tempos see kriitiline 40. eluaasta piirgi on. Reaalsuses oli keegi meie karjaga liitumist vist läbematult oodanud, sest rasedustest üllatas juba sama kuu lõpus kahe triibuga.
I trimester
Mai lõpus ning juuni alguses oli mäletatavasti korralik kuumalaine ning mina tegin sel ajal veel rõõmsalt paaritunniseid treeningjookse ja tundsin end igati suurepäraselt. “Hah, rasedus on super,” jõudsin juba omaette rõõmustada. Ja siis tabas mind päev enne Ironmani see jube säärevigastus, mida tagantjärele aina kindlamini rasedusest pea peale keeratud organismiga seostan, sest põnevaid lihaskrampe ja muud varem tundmatut meelelahutust olen siin edaspidigi saanud.
Mina mingi esimesed kaks nädalat või nii
Olin oma jalapiinades juba isegi piisavalt õnnetu, samuti ei saanud ma kasutada põhimõtteliselt ühtegi efektiivset valuvaigistit. Sain isegi viimases hädas võetud paratsetamooli eest asendus-perearstilt noomida, et “võiks ju ikka ära kannatada sel ilusal ajal”. See ilus aeg läks aga täiskäigul aina ilusamaks, seega Ironmani sain läbi häda läbitud isegi viimasel minutil.
Jalavigastusele lisandusid riburadapidi iiveldus, totaalne nõrkus, jõuetus, külmavärinad vaheldumisi higistamishoogudega jne. Olen siin vist maininud ka, et sain kunagi Indias potentsiaalselt eluohtliku dengue palaviku – no sellega oli mu enesetunne igatahes kordades talutavam. Iiveldusega tulin tegelikult toime, aga kõik muu kokku mõjus küll nii, et vedelesin nädalaid lihtsalt laibana diivani. Ja kui oligi jaksu püsti tõusta, et nt kööki minna, siis tõmbasin oma krambitava-vigastusvaluse jala tõttu agoonias kõverasse.
Ühel hetkel olin omadega nii läbi, et Jaanus pidi mulle tekki peale tõmbama tulema, kui taas õnnetushunnikuna külmatundes värisesin, vigane jalg padjale tõstetud.
Mina: “Paljud ütlevad, et nad pole end eales nii naiselikuna tundnud, kui rasedana. Endiselt ootan, millal see juhtub.”
Jaanus: “Äkki tõelised naised tunnevadki ennast pidevalt halvasti.”
See seletaks jah, miks naistel selline habraste õiekeste kuvand on, keda kogu aeg on aidata vaja. 😀
Eriti häiris mind toona see, et need inimesed, kellel taolist elamuspaketti polnud, eeldasid oma kogemuse põhjal, et ju ma võimendan oma hädasid üle. Sundisin end küll igal võimalusel kasvõi natukene liikuma, käisime näiteks koeraga aaaaaeglaselt-aeglaselt väikseid tiire, mille käigus ma iga natukese aja tagant mõnel pingil puhkama pidin. Õnneks viskas sellele enesetundele ka paremaid päevi vahele, kui jagus jaksu kohe loodusesse, trenni ja isegi välja sööma minna. Seega sain vähemalt kinnitust, et asi pole minu peas või tahtejõus, vaid ongi nii hull.
Kõigile neile hädadele vaatamata ma ennast kuidagi rasedana küll ei tundnud. Lihtsalt väga halvasti. 😀
Mina seda va rasedussära ootamas
II trimester
Õnneks läks see õuduste enesetunne I trimestri lõpuks üle. Selle asemel tabas mind pea päevapealt häälekaotus ja hingeldamine, mida ma esimese hooga omavahel seostada ei osanud ning keegi ka tõsiselt ei võtnud. Hingeldamine tembeldati kõigi arstide poolt kohe tavaliseks rasedusvaevuseks, aga ilmselt ei osanud ma seda ka piisavalt tõsiselt serveerida.
Pigem tundusid nad arvavat, et mul on ebarealistlikud ootused oma rasedusaegse vormi suhtes ja mina ei taibanud täie dramaatilisusega seletada, et mul on iga väiksemagi liigutamise peale totaalne õhupuudus. Ma ei oodanudki, et ma raseduse ajal veel rekordeid jooksen, aga noh, hingata võiks ju ometi saada, eksole. Või samal ajal kõndida ning rääkida.
Kuna kõik lõputult kinnitasid, et nt õhupuudus on normaalne, üritasin sellest muudkui üle olla või läbi treenida. Kurgu osas ei aidanud samuti miski, ehkki käisime isegi kiirel kliimapagulusreisil Itaalias – enamasti juurib vahemereline kliima ka kõige jonnakamad külmetused kiirelt kehast.
Selle kõrval kimbutasid mind pikad migreenid ja pingepeavalud – näiteks käisin elus esimest korda migreeniga EMOs. Ehkki migreenik olen olnud terve elu, aitas mind seni just ibumetin, mis rasedana on taas keelatud.
Alles kaks kuud hiljem selgus, et hingamis- ja kurguhädade näol oli tegemist häälepaela halvatusega. Otseselt pole see muidugi rasedusvaevus, aga kuna rasedus on organismile justkui parasiit, mille säilitamiseks surutakse ema immuunsus alla, sain ilmselt selle võrra lihtsamalt selle müstilise infektsiooni külge, mis tolle saagaga päädis.
Veel oktoobris tundus, et häälepael enam jalgu alla ei võtagi ning olukord läks hoopis hullemaks. Omaette kartsin, et organism on rasedusega liiga hõivatud, et terve uue inimese ehitamise juures veel vana ja lagunenud inimese parandamisega tegeleda. Õnneks oktoobri lõpus hakkas olukord paranema ja sealt edasi tuli taastumine juba väga kähku. Olen selle üle siiani ilmatu õnnelik ning tänulik.
Hakkasin end ka lõpuks rohkem rasedana tundma, sest täpselt poole pealt hakkas laps kõhus juba nii kõvasti togima, et sain 100% kindel olla, et see just see on, mitte mingi ebamäärane meelepete või seedehäire.
III trimester
Kui nüüd esimese kahe trimestri hädad võrdluseks võtta, on III trimester olnud lausa lust ja lillepidu. Kõikvõimalikud rasedavaevused nagu näiteks rahutud jalad, sümfüüsivalud, kõrvetised või totaalne rauapuudus on varasema kõrval nohu ning nendega tulen ilusti toime. Ennekõike hakkab põnevus uue ilmakodanikuga kohtumise üle juba väga suureks paisuma ning väga palju polegi enam jäänud.
Kuna praeguseks on tegemist vist selle blogi pikima postitusega (ehkki Ironmani hala oli vist veel pikem), tõmban siinkohal joone alla. Trennist, kaalust, jooksukärudest ja muudest hingematvalt põnevatest teemadest vahutan ilmselt eraldi postitustes, sest emotsioone neil teemadel on oi kui palju.
Veel üks spordiblogi 