Trennipäevik: kolm kuud hingetu, aga nagu hakkaks vaikselt edenema

Panin natuke hullu see nädal ja mõtlesin üle tüki aja täitsa nädala trennipäeviku teha. Nimelt kukkus kuidagi niimoodi välja, et eelmise nädala pühapäevasest jõusaaliringist alates tegin mingeid trennilaadseid tooteid 7 päeva jutti ja täna piirdusin vaid kõnniga (mis tormituultes küll kohati vastutuult nõjatudes tuigerdamist meenutas).

Hõiskasin juba nädala alguses, et esmaspäevane ujumistrenn oli üle igasuguste ootuste mõnus – õhupuuduse asemel tuli vastu vana hea sportlik pingutus. Ma polnud küll arvestanud, et koolivaheajal on plaanilised trennid pausil, aga selle asemel ujulas laagrid sees ning peaaegu kõik ujumisrajad päev läbi kinni. Eufooria ujumismõnust varjutas õnneks ruumipuuduse ning suure hurraaga käisin ujumas ka teisipäeval ja see oli täpselt sama mõnus.

Kolmapäeval mõtlesin puhata, aga läksin lõpuks lõunal jõusaali. Olin seal ihuüksi ning lasin tavapärast suurte üldkehaliste harjutuste ringi läbi.

Neljapäeval mõtlesin puhata, aga sain uued jooksupüksid kätte ja pidin neid testima minema. Mõnus kuiv ja vaikne ilm oli, panin end liigagi soojalt riidesse ning avastasin enda pööraseks rõõmuks, et õhupuuduse piir tundub ka jooksul nihkunud olevat – ei julge veel väita, et kadunud või kadumas, aga midagi nagu paraneks. Tegin igaks juhuks ikka oma 5+2,5 süsteemi, aga jooksuosas sain teha rõõmsaid spurte ja sikuhüppeid ning pulssi vaevata lausa 150 juurde lükata. 130 pulsi juures õhuahmimise asemel meeletult värskendav vaheldus küll!

Niimoodi seda kogemust kirja pannes ma kõlan endale täieliku invaliidina, aga ilmselt mõnda suvalist arvutitööd tegevat inimest, kes päevas hädapäraselt mõni tuhat sammu liigub, ei mõjutaks see häälepaela teema õieti üldse. Olen ka kõikvõimalikke materjale lugenud, kus on alles viimastel aastatel hakatud teadvustama, et häälepaela halvatus pole “lihtne” hääleprobleem, vaid sellega kaasneb suur emotsionaalne ja sotsiaalne pinge (eks selliseid “avastusi” tehakse paljude tervisehädadega, et tervisehädad mõjutavad patsiendi kogu elu).

Frustration, isolation, fear, and altered self-identity were primary themes permeating patients’ experiences. Frustrations related to limitations in communication, employment, and the medical system. Sources of fear included a loss of control, fear of further dysfunction or permanent disability, concern for health consequences (eg, aspiration pneumonia), and/or an inability to call for help in emergency situations. (Allikas)

Igatahes vaikselt-vaikselt julgen juba loota, et häälepael taas elule tärkab, sest hommikuti on ka rääkimisel juba päris normaalne tunne – isegi kui see pealelõunaks taas tundmatuks kriuksuks ära pöörab (mitu tuttavat, kellega kaua kohtunud pole, on päris ära ehmatanud).

Igatahes tagasi liikumise juurde.

Reedel mõtlesin puhata ja piirduda koeraga kõndimisega (üks viimaseid superilusaid ilmu oli), aga Jaanus läks õhtul hilja ujuma ning lõpuks vedasin ennast kaasa. Ja lõpuks oli see väga tore, sest bassein oli jumala tühi, saime mõlemad oma raja, tegin väga mõõduka pingutusega oma otsad ära ning tempo ja enesetunne oli endiselt super. Ahh, selline rõõm!

Laupäeval mõtlesin ausalt puhata, aga päev läbi oli nii õudne ilm, et käisin lõpuks õhtul jõusaalis, et natukenegi enesetunnet värskendada. Vaatasin trenažööril YouTube’i kogunenud videosid, käisin kergemate raskustega kogu keha üle ja läksin siis päriselt koju puhkele.

Ahjaa, täpselt kolm kuud täitus hääle kadumisest ka. Juhhei!

Pühapäeval pakkisin kogu elu autosse, sõitsin läbi tõusva tormi maale vanemate juurde ning tegime emaga tormis kõnnitiiru. Terve järgmise nädala veedan Saaremaal trenni- ja puhke”laagris”, mille jaoks pakkisin kokku vist kõik erineva pikkuse ning soojusega trenni- ja õueriided. Õnneks oleme Rüütlis nagu alati, ehk kui ilmad õuesolekut ei soosi, saab alati toas saunatada ning ujuda. Ja lihtsalt puhata! Ma ei jõua ära oodata.

5 küsimust, mida endalt ujulas enne ujumisrajale minekut küsida

Järgmine postitus sarjast “jumal anna kannatust”.

Igas suuremas ujulas on üsna selgelt eristatud ujujate ning suplejate alad. Eeldatavasti peaks sportlik ujumistreening toimuma ujumisradadel ning aeglasem/kaootilisem tervisekulgemine suplejate alal.

Reaalsuses? Noh, näeb kõike.

Seega siin on viis küsimust – ja üks boonusküsimus – millele enne ujujate rajale minekut oma hingesopist ning kogemustepagasist vastust nõutada.

1. Kas sa üldse oskad ujuda?

Tundub nagu elementaarne eeldus ujumisrajale minekul. Kahetsusväärselt sageli millegipärast ei ole. Kui sa üldse ujuda ei oska, siis ära mine ujumisraja otsa seisma, amelema või väikseid reipaid ringikesi ujuma.

2. Kas sa päriselt oskad ujuda?

Pean siin all silmas mõnda üldtunnustatud efektiivset vees edasi liikumise viisi, mis võimaldab sul ujuda sirgelt, ühtlases tempos, mitte liigselt vett pritsides või laineid tekitades ning kaasujujaid silmas pidades (ja neile ruumi tehes) pikemalt kui kolm minutit. Päriselt? Päriselt-päriselt?

3. Kas sa kavatsed ujuda?

Jälle, tundub nagu elementaarne eeldus, aga üllatavalt sageli millegipärast ei ole. Kas sa päriselt tahad trenni ära teha või oma sõbra/abikaasa/kallimaga raja otsas juttu ajada, vettehüppepuki serva najal venitada, pommi hüpata või mõnel muul loomingulisel moel end hästi tunda? Üks ei välista teist, aga vabakava ajaks suundu palun suplusalale.

4. Kas sa paned pea vee alla?

Kui su soeng ujudes kordagi märjaks ei saa, täismeik peab säilima või sa pole lihtsalt võimeline nägu vette panema, siis tõenäoliselt on see siiski suplemine. Hea indikaator on ka ujumisriided, mis aktiivse liikumise korral lihtsalt seljast ära võivad kaduda – ilmselgelt ei ole sa tulnud siia ujuma täna.

5. Kas sa valdad liiklusreegleid

Kui sa selle peale segaduses näoga küsid: “mis liiklusreegleid?” võid juba suplemisraja suunas lobistama kukkuda. Liiklusreeglite all mõtlen seda, et rajal järgitakse parema käe reeglit, lastakse kiirem ujuja mööda (sh ujutakse sellises stiilis, et sellega ei hõivata tervet rada, vt punkt 2), hoitakse pöördeala vabana, samas ei tõugata viimasel sekundil kiiremale rajakaaslasele ette ning üleüldiselt ollakse ettenähtav, süstemaatiline ja arvestav oma rajakasutuses. Kui kavatsed poole raja peal suunda vahetada, risti üle radade ujuda või jumal teab mis loominguga tegeleda, siis taas, koli palun suplemisalale.

Boonusküsimus – kas sa ikka pesid ennast enne basseini tulekut?

Kui ei pesnud, ei ole sul asja kummalegi rajale. Marss tagasi duši alla – ja pane seepi ka!

Häälepaelaga ameerika mägedel

Mõni aasta tagasi helistas mulle üks selline entusiastlik vitamiinmüüja ning avas müügijutu küsimusega: “Milline Teie tervisehädadest Teile praegu kõige enam muret valmistab?” Sel hetkel naersin ta välja. Täna võiksin ta ilmselt surnuks rääkida. 😀 😀

Viimased kaks nädalat möödusid seinast-seina emotsioonidega. Oktoobri keskpaigas tabas mind hääle ja hingamise mõttes korralik tagasilöök, kui kurgust ühtäkki taas täielik kriuks välja tuli ning pulma-aastapäeval Viljandi vahel tehtud sörk oli hingamise mõttes selline katastroof, et langesin parajasse masendusse.

Häälepaela paranemisprognoos on 6 kuud ning enamik iseeneslikke taastumisi toimub selle aja jooksul. Pole just julgustav, kui pool sellest ajast on peaaegu läbi ning kurk hoopis äkiliselt hullemaks läheb.

Positiivse poole pealt käisime Viljandi Park Hotellis ja Ugalas “Once’i” vaatamas. Nii hotell kui etendus olid üle ootuste head. Hakkasin teatri poole jalutades veel omaette kõhklema, et appi, see on ju muusikal – loodetavasti see liiga piinlik pole. Imede-ime, ei olnudki, suisa vastupidi! Mu fänlus Ugala suhtes vaid tõuseb.

Pühapäeva hommikul tegin veel ühe sörgilaadse toote lossimägedes ning õnneks see päris nii katastroofiline enam polnud, aga tavapärase 5+2,5 süsteemi asemel suutsin vaevu 5+5 välja pigistada.

Paar päeva hiljem eriti ilusa sügisilma puhul tehtud vabas vormis sörk oli taas veidi lootustandvam ning hääle osas hakkas ka pilt natuke paremaks minema. Nädala lõppu mahtus muuhulgas üks füüsiliselt ränk päev, kui sõisime 3,5 tundi Riia IKEAsse, sõime seal põhimõtteliselt kõhu täis, ladusime auto täis ja sõitsime 3,5 tundi tagasi. Täielik tööpäev ja keha oli pärast istumisest nii väsinud, et lausa jalad hakkasid valutama. 😀

Autos veel arutlesin ka, et kui kellelgil üldse peaks see pael ära taastuma, olen see ju mina. Noor, tugev (hahaha), pidevalt liikumises, ehk vähemalt ainevahetus peaks olema pidevalt töös ning kõik võimalikud eeldused närvide ergutamiseks tehtud. Samuti lugesin positiivseks märgiks seda, et üle mitme kuu hakkasid aevastused ühtäkki jälle normaalselt välja tulema, ehk kuskile jõudma ka – vahepeal sumbusid need koleda häälega lihtsalt poole pealt ära (üliveider, ülirõve).

Täna läksin taas Aurasse ujuma, millega mul on pehmeltöelda segased suhted. Vahepeal oli krool täiesti talumatult vastik, aga ainult konna ujudes hakkas põlv valutama. Tegin siis hambad ristis vaheldumisi sada meetrit krooli, sada konna. 130 pulsiga ujudes oli poole raja peal kops nii koos, et hakkasin aeg-ajalt juba natuke uppuma. Täitsa normaalne meeldiv trenn, eksole.

Ja täna… Äkki! Ladusin enda kohta hea tempoga lõike üksteise otsa ning mitte õhupuudus ei tulnud vastu, vaid mõnus sportlik pingutus. Pulss käis lõikude lõpus 150 kandis ning basseinis hakkas reaalselt palav.

Milline õnn! 😀

Vähemalt annab see lootust, et isegi kui protsess ei käi loogilise tõusukõverana, võib vähemalt välja lugeda positiivset tendentsi, kui pendel üha rohkem hea enesetunde poole ka jõuab.

“10 000 Haigekassa raha magama pandud ja veel pole isegi lõuna”

Mõtlesin ajaloo huvides kirjeldada ühe invaliidi trenni- ja ravinädalat. Äkki on kunagi hea sellele tagasi vaadata ja rõõmustada, et see möödas on. Liigutamise (aga ka arstilkäikude) mõttes tuli üle aegade tihe programm kokku – päris nii ma siin iga nädalat veetnud õnneks pole.

Esmaspäeval puhkasin ja käisin Vspa’s lihaseid lõdvestamas. Koledate ilmadega on seal kohe hoopis toredam kuskil saunas vedeleda ja õue vaadata. Udusel-sombusel päeval õues mullivannis istudes tundsin ennast aga nagu mõni soojaveeallikas ligunev Jaapani makaak.

Teisipäeval käisin tiiru jõusaalis ning õhtul oli kauoodatud deit sõbrannadega. Esiteks proovisime Fii restorani uut sügismenüüd ning seejärel võtsime taas viimast Apollo 2-euristest teisipäevadest ning vaatasime Downton Abbey filmi ära. Nii söök kui film olid pigem keskpärased, seltskond ootuspäraselt hea.

Kolmapäeval käisin hommikul Maarjamõisas, siis kurgukliinikus saatekirja järel (jah, pabersaatekirja järel) ning seejärel kiire põike ujulasse. Eelmisel nädalal kirjutasin Aurasse haisuste riietusruumide pärast lausa murekirja ning seekord lõi kappide vahele astudes küll vaid värske lillelõhn vastu. 😀 Ujusin nii palju krooli, kui kurk lubas ning oli päris mõnus.

Õhtul käisime Elektriteatris õigusemõistmise nädala raames Ruth Ginsbergist rääkivat dokki vaatamas. Oli täielik filmielamus (Jaanuse kinnitusel isegi mittejuristile). Oli põnevat ajalugu, romantilist armastuslugu ning lihtsalt nauditavat filmikeelt.

Neljapäeval alustasin päeva taas Maarjamõisas. Õhtul läksin oma 5+2,5 süsteemis sörkima ning pigistasin üle pika aja lausa tunnise tiiru välja. Selline pimenev tuuline sombune sügisõhtu oli – omamoodi ilus ja romantiline. Kuulasin kaks Guardiani podcasti ära ning kokku läbisin 7,78 km tempos 7:42 min/km, pulss 138, jooksuindeks 46.

Reedel oli rahvusvaheline kaneelirullipäev ja Viljandi Rohelise Maja Pood ja Kohvik panin nii hõrgutava rullipildi üles, et ma kaalusin, kas oma 2-tunnine vaba auk päevakavas täita Viljandisse ja tagasi kimamisega. Selle asemel kimasin jõusaali, tegin kiire intensiivse trenni ära ning jõudsin kodus veel kaneeli-toorjuustu-rosinakeeksi kokku klopsida. Õnneks järgmine nädalavahetus läheme Viljandisse, eks siis sukeldun ülepea nende saialetti ka.

Maarjamõisas orienteerusin esimest korda radioloogiaosakonda, kus mulle tehti kaela ultraheli. Lõpuks oli mul vist kõrvas ka seda ultrahelimöginat, aga kõik oli imeliselt korras. Iseenesest hea teada. Üldse olen selliseks profi-patsiendiks muutunud, et pakin targu lugeri kotti (alati peab lõpuks ootama) ning suudan TÜKi majalabürindis isegi orienteeruda (ehkki nad võiks sinna mingi kasutajakogemuse konsultandi tellida, sest viitade süsteem on seal kohati ikka ulmeliselt loominguline).

Laupäeval kimasin hommikul taas Maarjamõisa, lipsasin napilt enne linnamaratoni starti veel südalinnast läbi ning läksin lausa kahte MRTd tegema. Olin kuulnud küll, et see protseduur võib suhteliselt õudne ning vastik olla, aga arvasin enesekindlalt, et mul küll kitsaste ruumidega mingit probleemi pole ja vajusin atsakalt kohale, oksad laiali, et teeme selle asja nüüd ära.

Kohe, kui mind torusse saadeti, sain põhimõtteliselt klaustrofoobiahoo. 😀 Ise olin selle üle vist kõige üllatunum. Littisin pihku antud paanikanuppu klõbistada ning mind sõidutati sama targalt tagurpidi välja tagasi. Nimelt skänniti esiteks minu õla-kaelapiirkonda, mille jaoks maeti mind terve virna raamide ning mattide alla ja pandi lõpetuseks üks matt peaaegu näoni välja. Selle hunniku all oli mul juba iseenesest suht maetud ning hingamisraskustes tunne, aga lõpuks kitsas torus nägu vastu lage olla, nii keskel, et üles ega alla kuidagi välja ei näinud… Brr. Tehnik veel küsis, kas ma muidu liftiga suudan sõita. Ee, jah, pole nagu probleemi täheldanud.

Õnneks pandi teisel katsel raadio ka mängima, mina algusest peale silmad kinni ning lihtsalt elasin selle asja kuidagi üle. Teiseks uuriti pead ning selle jaoks võeti rinnalt kogu see kuhil õnneks maha. Oli kohe kõvasti parem tunne, aga ootamatult vastik protseduur oli see igatahes.

Esiteks tegi masin kõrvaklappidest hoolimata sellist kolinat nagu oleks mingi veneaegse kombaini mootorisse pugenud. Teiseks oli magnetkiirus nii tugev, et kohati ujusin seal mingis kaaluta olekus kui merehaige ning mingil hetkel sain küll mõistusega aru, et häirenupp on mu vasakus käes, ent tunne oli selline, nagu see vasak käsi oleks mu paremal pool. Täiesti sürr.

Kusjuures üks MRT maksab umbes 5000 eurot. Ehk enne lõunat olin mina juba kulutanud 10 000 euri raviraha ning skoorinud pehmeltöelda paraja trauma.

Pärast uuringut jäi mul parajalt aega, et käia end kohvikus natuke kogumas ning läksime juba Jaanusega (pool)maratoonaritele kaasa elama. Esiteks varitsesime sportlasi Kaarsilla trepi juures, seejärel Lossi mäel – ikka need vastikuimad kohad. Natuke kurb ja kade oli võistlejaid vaadata, aga tore kaasagi elada. Kuna ma hõikuda väga ei saanud, plaksutasin nii kõvasti, et eelmise päeva jõusaalist koormatud õlad jäid päris haigeks.

Pärast olin võistlusmelust ja superheast jooksuilmast nii inspireeritud, et läksin tegin ka ühe 5+2,5 tiiru Lähte suunas. Ei tea, kas asi oli tõesti imelises ilmas või hakkab midagi ikka vaikselt paremaks minema, aga sörgiosa lõpus ma isegi väga ei tahtnud kõndima hakata ning tempo tuli minu viimase aja tavapärasest jupikese parem – 7:21 min/km (6 km, 139 bpm).

Pühapäeval sõitsime hommikul Soomaale, tegime kiire tiiru Riisa rabas, käisime siis minu vanemate juures ühte sünnipäeva tähistamas ning sõitsime aiasaaduseid täis pakitud autoga koju tagasi. Lubatud paduvihma asemel oli isegi väga ilus sügisilm, seega päris mõnus väljasõit kukkus välja.

Kokkuvõttes mahtus  nädalasse 5 sihipärasemat liikumist ning 4 haiglakülastust. Õnneks samas tempos see ei jätku – trenni teen küll, aga näiteks järgmisel nädalal pole üle tüki aja ühtegi arstiaega. Lootus on mingit tagasisidet saada kõigile neile uurimistele-puurimistele. Täna tundsin tegelikult, et hääl on justkui niisama ka tugevamaks läinud, seega üritan ikka positiivselt läheneda ja nii palju tegutseda, kui keha praegu võimaldab.

Kui parim uudis on see, et see pole eluohtlik

Nonii, poisid ja tüdrukud! Mul on kuhjaga häid uudiseid oma sellesuvise tervisesaaga kohta. Esimene hea uudis – ma polegi ülemõtlev simulant. Teine hea uudis (tsiteerides klassikuid): “Aga see pole eluohtlik.”

Hea teada, et mu valikute skaala juba sinna äärmusesse jõudnud on.

Millest ma ometi räägin? Olen siin kordualt halanud, et juulis kadus mul hääl lihtsalt ära. Sealjuures enam-vähem samal ajal kadus ka võhm. See ei tundunud mulle algusest peale tavalise häälekaotuse moodi, aga kannatasin tervelt kuu aega perearsti ootame-vaatame-äkki-läheb-ise-üle mantrat, kuni kannatus katkes ja sain suunamise kurguarstile.

Järgmised kuldsed sõnad: “Äkki te räägite liiga palju.”

Agh!

Läks veel kuu mööda ja jäärapäise hüpohondrikuna sebisin ennast järgmise kurguarsti jutule. Või noh, pikka juttu meil polnud – ta pani mu esimese asjana tooli istuma ja lasi nina kaudu sondi kurku.

Ja teatas seejärel kohe, et üks mu häälepael on lihtsalt kutu. Finiito! Lihtsalt lebab seal ja ei tee midagi. Nägin videost ka – päris rõve oli. Meditsiinilistes terminites on tegu häälepaela halvatuse või närvikahjustusega ja sellega kaasnevad sümptomid nagu:

• Hingamisprobleemid
• Hääle ja hääleulatuse kadumine
• Raskused neelamisel (söök-jook läheb “valesse kohta)
• Õhupuudus rääkimisel
• Võimetus kõvasti rääkida
• Okserefleksi kadumine
• Takistused köhimisel

Mul on need põhimõtteliselt kõik.

Kuna esimese arsti poolt tunnistati kurk terveks, seostati neid vahepeal terve assortii muude potentsiaalsete hädadega, alates kilpnäärmest ning lõpetades südameprobleemidega, ehk tuuritasin läbi nii kopsuspirograafiad kui südame ultrahelid ja raiskasin ära umbes kolme eluea jagu Haigekassa raha.

Nüüd hakkab mu peale kuluma veel teine sama palju, et välja selgitada, millest see tekkis ning kas ja mida teha saab. Tõenäoliselt on põhjuseks mõni suvaline infektsioon ning parimal juhul see taastub siiski ise poole aasta jooksul ära. Kui ei taastu, ei taha ma edasi mõeldagi, sest ma saan aru, et hääle mõttes oleks vaja häälepael siis n-ö kinnisesse asendisse fikseerida, et teine häälepael sellega vähemalt kinni saaks minna. Võhma mõttes oleks vaja ilmselt risti vastupidist… Taas, imelised valikud.

Mis see trenni mõttes tähendab? Iseenesest mul on hea meel, et lõpuks mingi seletus leidub ja ma polegi lihtsalt ülemõtlev hädavares. Trenni mõttes on lood muidugi nutused, aga mingil määral ma siiski liikuda saan. Probleem tekib stabiilse aeroobse liikumisega, ehk jooksu, rattasõidu, krooliujumise ja kiirema kõnniga.

Olen üritanud end sellest seni läbi treenida, aga nüüd tean, et pole mõtet. Vahetasin nt sörgipüüdlused 5 minutit sörki ja 2,5 minutit kõndi intervallide vastu, et mingigi kübe jooksumõnu kätte saada.

Hästi sobivad jõusaal ja konnaujumine, aga viimasest tekkis mul nüüd ujuja põlv, ehk vaheldumisi üritan siiski kroolida ja kui poole raja peal ära hakkan uppuma, vahetan taas konna vastu välja. Raske on see spordisõltlase elu, kui enam sporti teha ei saa!

Ma ei lasku siin nendesse hingepiinadesse ja vaimuheitlustesse, mis sellise kadalipuga kaasnevad. Selguse saamine oli ühelt poolt kergendus, aga ikka tikub pähe mõte, et äkki see ei lähe ise üle. Okei, avalike esinemiste ja koolitamistega oleks suht lõpp. Suht pekkis. Aga… igasuguse kestvusspordiga oleks siis ka lõpp. No see mõte lõi mind esimese hooga isegi rohkem jalust maha, kui rääkimise pool, sest 30-aastaselt tundub väljavaade, et keha on, töötab ka, aga õhku pole, lihtsalt mõistusevastane.

Igatahes üritan säilitada positiivset meelt ja näis, mis järgmine uuringute moodul näitab. Naersin täna, et käin kliinikumis juba nagu tööl ja see pole isegi naljakas.