Bali (toidu)päevik

Oleme praeguseks üle nädala Balil peesitanud ja vulkaanipurset oodanud. Kui tuuled õigesti puhuvad, saame äkki nelja päeva pärast koju ka. Seni panen vahelduseks kirja ühe üsna tavapärase argipäeva kirjelduse.

Uni läheb ära 7:45, kuigi üritasime tükk aega hoida joont, et ärkame 9 paiku (kodus ajavahest poolteist tundi võidetud nagu naksti). Teen meie AirBnb minivilla terrassil viis päikesetervitust ning ujun basseinis 20 otsa. Hommikuvärskus kajab kukkede kiremisest ja ritsikate sirinast – väga #ultraspiritual #eatpraylove tüüpi kraam. Reaalsuskontrollina lisaksin siia juurde igas astmes joodikupäevituse (mu rantidel on randid), jalal mädaneva meduusi kõrvetuse, eelmise päeva matkast kanged lihased ning lõpuks kimbutama tulnud Bali belly, ehk kõhutõve. Elu tundub kohe veits vähem filmilik.

8:30ks tellime hommikusöögi, mille toateenindus serveerib meie terrassile.

Menüüs on Bali kohv piimaga, köögiviljaomlett juustuga, tume röstsai ananassimoosi ja võiga, puuviljasalat ning ilmselt isetehtud maasikajogurt, sest poest saadavat Hubba-Bubba me-ei-tea-kuidas-maasikas-maitseb-aga-see-on-roosa-ju-eivä tapeediliimi see õnneks ei meenuta. Lisaks paar söekapslit kõhule ja kange paratsetamool jalale.

Täna on plaanis reisi pikim paaritunnine sõit Ubudi kandist meie viimasesse ööbimiskohta Uluwatule. Kõige valutum viis sinna saamiseks on eraauto, mille kaupleme ühelt juba tuttavalt juhilt 400 000 ruupiaga (ca 25 eurot). Enne sõitu haaran 10:45 Ubudi Starbucksist veel keskmise cappucino (51 000 ruupiat, 3,2 eurot) ja pistame nahka ka paar seismajäänud banaanijunni (hind sentides).

12:15 hakkab nälg autos juba silmanägemist võtma ning sööme kahepeale ära mu hädaabi-Snickersi. Sinna otsa õnnestub tankimispausil skoorida tops jäätist (ca 0,4 eurot). Jäätis ja vesi on vist ainsad asjad, mida siin poest üldse osta tasub.

14:30 oleme Google mapsi eksituse kiuste oma viimase Bali öömaja üles leidnud ja läbi lõunase päikeselõõsa lähedalasuvasse ökoshmökohipstersöögimajja matkanud. Tellin hiiglasliku kausitäie teriyaki kana riisi, lehtkapsa jm rohelisega ning saan totaalse toiduelamuse (80 000 ruupiat, 5 eurot, aka üsna kallis koht). Samuti kõhu piisavalt täis, et otse Bingin beachi avastama ronida.

17:45 joome enne päikeseloojanguks randa minekut ökoshmöko kohas flat white’i (30 000 IDR, 1,9 eur), mille kõrvale pakutakse tükike ahjusooja keeksi/puuviljaleiva laadset küpsetist.

19:45 söön üle tüki aja mie gorengi (praetud nuudlid kana, köögiviljade ja praemunaga), mis osutub kohutavalt soolaseks (46 000 IDR, 2,9 eurot). Kuna kõht on jube tühi, pistan selle siiski nahka ning loputan liigse soola hiljem “kodus” basseini ääres alla Bintang radleriga (25 000 IDR, 1,6 eur).

Kokkuvõttes oli mul endalgi huvitav kokku lüüa, palju meil näiteks päevas toidu peale kulub – ca 15 eurot, millest kolmandiku moodustas kohv. 😀 Ehkki sööme peaaegu iga päev täiesti erinevaid asju, on muster umbes sama – hommikusöök hotellis, 1-2 korda päevas tass head kohvi, üks põnevam ja kallim põhisöögikord ning teine soodsam, kohalikke ja läänelikke toite suht pooleks. Vahele võimalusel puuvilja, jäätist jmt (“võimalusel” just selles mõttes, et puuviljamüüjaid polegi siin nii lihtne leida, kui oleks arvanud).

Nüüd kaalun, kas jäädvustada ka 30-tunnine öö ja päeva vahel kõikumise limbo, ehk kojusõit, sest see saab kahtlemata olema totaalne kofeiinis leotatud süsikaralli. 😀 Kuna ma endalegi üllatuslikult plaanin Tartu Linnamaratonil 10km stardis olla, võib selle kõik jälle carbloadingu alla kirjutada. On ikka tore see jooksja elu, ehkki ma juba üle kolme nädala kordagi õiget sporti pole teinud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s