Trenninädal 8. – 14. oktoober 2018

Esmaspäeval ärkasin valusa kurguga ja käisin hommikul tööle minnes kiirelt apteegist läbi: “Andke mulle palun midagi kõige kangemat – mul on reedel pulmad.” Apteekriprouad olid seepeale väga osavõtlikud ja saatsid mind teele ühe taruvaiguspreiga, mida ma veel proovinud polnudki. Kuna meil on kontoris täielik viiruselevitamise nulltolerants, läksin poole päeva pealt siiski koju diivanile, kus manustasin liitrite viisi sooje jooke, sidrunit ja mett. Päeva peale midagi hullemaks ei läinud, aga toasistumisest tekkis täielik hapnikupuudus ning läksin enne pimedat üüüüliettevaatlikult väiksele värske õhu sörgile.

Riidesse panin ennast nii, nagu tavaliselt korralike miinuskraadidega ning buffi ka suu ja nina ette. Ennastõigustava teooriana mõtlesin, et soojas higistamine pidi ju kasulik olema. Eivä? Igatahes sörkisin raaahulikult-rahulikult 4,13km, aeg 28:23, 6:52min/km, pulss 127 ja running index 57. Jalad olid igatahes paremad, kui enne poolmaratoni (aga mitte nii head, kui maratonil), seega sellega läks vist õnneks. Koju jõues uputasin ennast kuuma duši alla, toppisin sada kihti riideid selga ning kummutasin veel liitrite viisi kuumi jooke. Õhtul rullisin-venitasin veel otsa. Päeva jooksul tekkima hakanud vesine nina kadus selle tiiru peale igatahes jälle ära.

Teisipäeval olin tõbine edasi, aga nohust pääsesingi.

Kolmapäeva õhtul tegin ülimõnusa sooja õhtu puhul jälle jooksutiiru ja sörkisin 7,27km ajaga 46:00, 6:20min/km, 145bmp. Ei tea, kas asi oli haigusevimmas, soojuses või tundlikus jalas, aga index kukkus kuskile kraavi ära 48 peale.

Neljapäeval oli viimase puhkuse-eelse tööpäevaga seoses palju ringisebimist ning õhtul sõitsime juba pulmadeks Pärnusse ära. Hotelli jõudes tegin kiire pooletunnise tiiru hotelli jõusaali, mis oli ilmselgelt mingi trennivõõra inimese poolt kokku pandud, sest seal polnud isegi ühtegi kangi. Siiski sain natuke ennast mõnu pärast liigutada ja pärast ligunesin kõik spaa saunad ka läbi, et ikka hea uni tuleks. Haigus oli selleks hetkeks õnneks kindlasti üle läinud.

Reede hommikul käis äratus 6:30, hüppasin voodist välja, ajasin riided selga ja tuiskasin õue kiiret jooksutiiru tegema. Ainsad, kes kohale polnud ilmunud, olid päike, merevaade ning tänavavalgustus. Nimelt oli Pärnu rannarajoon nii väljasurnud ja kottpime, et esiteks isegi kõhklesin, kas üldse julgen seal üksi ringi sõeluda. Lõpuks tegin paarikümneminutilise virgutusjooksu, et suhteliselt istumisrohkele päevale hea algus panna. Kokku 3,2km, 19:41, 6:11min/km, 150bpm.

Vahepeal sai natuke rabas ja metsas ka jalutada

Laupäeva hommikul läks uni ära juba kell 7:17 ning pidime tühjade kõhtudega ootama, et kell 8 hommikusööki pakutama hakataks. Päris kurnav tegevus see pulmapidamine. Pärast lasime 20 minutit leiba luusse ning läksime järjekordse ilusa ilma puhul Pärnu parimaid radu läbi jooksma – lühikeste riietega, muidugi. Üsna varsti sai selgeks, et nii lühike vahe polnud mu rasva- ja valgurohkele hommikusöömingule piisav (üllatus tõesti) ning kõhus oli päris vastikult raske. Samas olid vaated nii-nii võrratud, et ei raatsinud jooksu lühemaks ka lõigata.

Vahelduseks jooksime Jaansoni raja ülejõe lõiku, ergutuseks mõnus spurt Papiniidu silla tõusul ning ranna kaudu hotelli tagasi. Jõudsin veel enne check out’i ka tiiru sauna, et jalale lõdvestust pakkuda. Täpselt nädal pärast poolmaratoni julgen öelda, et mingit pöördumatut kahju see jätnud pole. Kokku jooksime 10,82km, 01:07:06, 6:12min/km, 157bpm (palav oli!).

Pühapäeval oli järjekordne suveilm, mille nautimiseks võtsime ette rahuliku rattatiiru läbi linna ja ümberkaudsete põldude-metsade vahel. Hakkasin küll poole peal haledalt nälga surema, aga vaated olid seda peaaegu väärt. Lihtsalt. Nii. Ilus! Kokku kruiisisime 31,32km, 01:30:43, 20,7km/h ja pulss 109. Julgen vist öelda, et tegemist oli kohaliku rattahooaja lõpetamisega – lühikeste riiete osas kindlasti.

Nüüd on sihipärase trenniga mõneks ajaks joon all ja loodetavasti paraneb puhkusel ka jalg lõplikult ära.

Trenninädal 1. – 7. oktoober 2018

Kätte jõudiski hooaja viimase võistluse nädal ja õues toimetab korralik sügis. Võitlesin peaaegu terve nädala mingi tõvepojaga, mis pole ümberringi toimuvat massilist haigestumist arvestades ka mingi ime.

Esmaspäeval ja teisipäeval oli enesetunne tõbine ja toimekuse laeks jäi tööl käimine. Õhtud möödusid lapikult tugitoolis.

Kolmapäeval tegime eriti halva ilma puhul õhtuse jooksutiiru, mis pakkus pehmeltöelda segaseid elamusi – enesetunne ja kella näidatavad ilunumbrid ei klappinud kuidagi kokku ei pulsi ega tempo osas. Kui 6,74km distantsil tundus 6:12 tempo kiirevõitu, kandsin maha viimased mõtted laupäeval mingeid kiiremaid liigutusi teha. Running index seevastu oli 57.

Neljapäeval käisin pärast tööd tiiru jõusaalis pingeid maandamas, loivasin mõnuga crosstraineril ja tegin siis ülakehale harjutusi. Päris nii masohhist ma ka pole, et  korraliku jalatrenni teise päeva lihasvalu poolmaratonile ajastada.

Reedel suutsin kellalt koguda mingid müstilised neli(!) karistusmärki liigse passiivsuse eest. Samme kogunes sellest hoolimata 15 000. Õhtul sõin kommi ja lebotasin niisama.

Laupäeval käisin jooksin siis selle õnnetu poolmaratoni ära. Lõpuks kukkus hoopis otsast lõpuni igati õnnelik jooks välja. Tore punkt hooajale! Õhtul rullisin natuke jalgu ja venitasin, aga enesetunne oli täiesti tip-top. Vaatasin üle pika aja ka running indexi progressi ja selle keskmine on nüüd jahedama ajaga hiilivalt 54 juurde roninud (suvi otsa see ninaotsa üle 50 ei küünitanud).

Pühapäeval jätkus und enneolematult kauaks – kui muidu on üle kaheksa magamine juba hiline hommik, sain seekord luugid lahti napilt enne kümmet (Notsu vaikselt halises esikus, aga üldiselt halastas ja lasi oma hooletutel omanikel põõnutada). Jalad olid küll veidi kangemaks jäänud, aga käisime matkasime need Taevaskoja-Kiidjärve rajal lahti. Tervet rada muidugi ei teinud – see oleks 3-tunnine korralik matk – aga jalutasime Saesaare paisjärve idakaldal üle tunnikese edasi-tagasi. Seal on kõvasti imeilusat männimetsa, tõuse-langusi ning avaraid paljandivaateid. Kui jalad jälle taastunud on, võiks sinna koeraga jooksma minna (kunagi läks üks Pekist Prii alguski just sealt läbi).

Õhtul vedasin ennast ajaviiteks ka korra pilatesesse, mis oli küll üllatavalt jalavaenulik. Kuna kahe rühmatrenni lõpp langes samale ajale, ei hakanud ma trenni järel isegi üritama end sauna ära pressida, vaid läksin rullisin kodus veidike peale. Reied olid mõnusalt valusad, aga üldiselt on olek väga reibas. Ehk paranevad jalad ikka pulmaks ära. 😀

Tartu Linnamaraton 21,1km, 06.10.2018

Diskleimerina ütlen kohe ära, et mul täiesti siiralt oli plaan täna minna rahulikus 6:20-30 tempos rada lihtsalt läbi matkama, sest olin alles vaevu parema jala maratoni järel uuesti jooksma saanud ning tagatipuks kimbutas mind terve eelneva nädala mingi vinduv tõbi, mis sundis mind iga päev peotäite viisi ibukaid neelama küll pea- kui kõhuvalu tarbeks. Eniveis. See oli mu siiras plaan.

Hommikul oli õues päris trööstitu pime ja vihmane ilm ning mõtlesin tükk aega, mida ikka selga panna. Lõpuks lähtusin sellest, et külm pole mul võistustel veel kunagi hakanud ja läksin ikka t-särgi ning õhukeste lühikeste pükste teed. Ainsaks soojenduseks jäi parklast starti sörkimine ja stardieelne ergutusvõimlemine ning juba hakkaski rahvamass mööda vihmamärga Turu tänavat alla valguma.

Tartu Postimees

Minu peamine plaan oli joosta nii, et oleks tore ja jalg haiget ei teeks. Tagantjärele möönan, et võistluselevuses kipuvad need haiged kohad alati peitu pugema, et taastumisel jälle uue hooga välja lüüa, aga eks ma siis tekitangi omale järgmisteks kuudeks jutuainet oma issand-maisaaaru-miks-see-jalg-juba-ära-ei-parane halaga. 🙂

Tempo settis esimestel kilomeetritel hoopis 5:35 kanti ära ja ma mõtlesin, et noh las siis olla. Jahe ka ja hea värske joosta. Vahelepõikena kirun kohe ära, et ma jälle ei saa aru, miks need jooksurajad muudkui kuskil koleda tööstusküla ning võsa vahel peavad ragistama, kui Tartus on ilusaid jooksukohti kilomeetrite viisi. Tagantjärele oligi kõige nürim jooksu esimene pool, kus oli palju tuuliseid sirgeid, imelikke käänakuid, üles-alla jooksmist, äärekivisid jm meelelahutust.

Lähtusin jälle sellest, et poole distantsini võiks veel tore olla. Just poole peal siirdusime sirgemate siledamate teede peale ning pidin ennast värskendavas vihmas hoopis hoolega tagasi hoidma, sest tempo kiskus liigagi kiireks. S.t enesetunde poolest oli kõik väga okei, aga mõistusega sain aru, et 5:32 sihib juba sinnapoole, et pärast on vaja seda reiesügavuses olevat haiget kohta jälle kuude viisi iga päev vigisedes rullida (ja ain’t nobody got time for that).

Atlantise ees olev joogipunkt tuli mulle paraja üllatusena ja seal oli minu meelest ka suurim kaos, sest vabatahtlikud seisid ebalevalt jooksjatel jalus, aga hoidsid näiteks kahte eri sorti topsi, aga tahtsid inimestele sirutada vaid ühte (enamasti seda, mida jooksja just ei soovinud). Väiksed asjad, aga päris tüütu oli.

Selle järel tuli kohe Kaarsilla trepp, kust eelmine aasta nõlvapidi tahtsin joosta ja mingi naine mul risti jalgu seisma jäi. Seekord kiikasin juba kaugelt, kuidas eesjooksjad pigem käituvad. Kõik läksid trepist. Kõik. Kiikasin veel kahtlustava näoga, ega nõlv kuidagi mudane pole, aga ei saanud midagi aru ja panin sealt kolme hüppega rõõmsalt üles. Great success. 

Tyski ümber tiirutamine oli jälle veits nüri, aga esimest korda hakkasin väsimust tundma umbes 16 km täitumisel, kui rühkisime pikalt mööda Tähtvere pinnasteid ja seejärel pikka lauget tõusu pidi laululava juurde üles. Sel hetkel hakkasid inimesed ka massiliselt ette jääma ja rahvahulkades tõuklemine pole mulle kunagi meeldinud (küsiks, et kellele meeldib, aga siis meenuvad kõikvõimalikud osturallid ja tundub, et issanda loomaaed on ikka võrratult kirju). Väsimust tundsin kusjuures ülakehas, millele just üleeile mõnuga jõusaalis hagu andsin, seega kedagi polnud kiruda ka peale iseenda. 

Tartu Postimees

Viimastel kilomeetritel hakkas juba päike välja tulema ja ootasin ühtepidi jooksu lõppu ning teisalt õudusega Lossi tõusu. Tegelikult pole ma sealt vist veel kunagi üles jooksnud (alla küll). See oli ka esimene kord, kus jooks enam nii väga tore polnud, sest hoolimata mõõdukast sammust oli lõpuks tsut-tsut selline tunne, kas nüüd tuleb mingi krahh. Tundub, et kaks kuud iga päev korduvalt viiendale korrusele kõndimisest on kasu, sest ei tulnud ja ühtegi kõnnisammu sisse ka mitte.

Pärast pisukest tiirutamist sopasel Toomemäel lasin 20 km täitumisel jala juba päris sirgu ja lihtsalt lendlesin mööda Vallikraavi tänavat alla. Lendlemismeeleolu pärssis natuke üks noor mees, kes pool kilomeetrit enne lõppu teadvusetult tee ääres vedeles, parv abilisi ümber. Loodan, et tal ikka kõik kombe sai ja süüdistaksin siin natuke seda karmi lõputõusu – lihtne on ennast sellises kohas täiesti ribadeks tõmmata.

Viimased sajad meetrid läbi südalinna, nägin veel Jaanust finišisirgel ergutamas ja läbi see jooks saigi – lõpuni ainult väga toreda enesetundega. Uskumatu.

Ilunumbrid siis kella järgi 21,18km, 1:56:14, tempo 5:30min/km, pulss 168, running index 52. Suutsin raja ligi sada meetrit pikemaks joosta, aga kilomeetripostid klappisid isegi üllatavalt hästi. Kerge negative splitiga sain ka hakkama ja kiireim kilomeeter oli viimane, aeglaseim viies, kus oli pikk tõus vastutuulega.

Seega maratoni raames joostud senine “ametlik” poolmaratoni rekord sai rõõmsa tujuga üle vormistatud ja enesetunne on ikka maratonijärgsega võrreldes nagu öö ja päev. Jalgadel pole (praegu) mitte midagi häda, energiat voolab ülegi ning olen finišist saadik lakkamatult ringi toimetanud, sest pool päeva ju veel ees. 😀 Väga-väga tore punkt jooksuhooajale igatahes.

Tundub, et linnamaratoni suurim pluss on selle ajastus, sest päris palavat sellisel ajal ikka naljalt enam ei tule – vähemalt minu jaoks oli tänane ilm ikka üsna ideaalilähedane. Medal oli küll üllatavalt niru, sest isegi distantsi polnud peale märgitud, aga mu vanarauakarp hakkabki juba üle ajama, seega vahet väga pole. Samuti võiks järgmistel aastatel ikka rada natuke ümber vaadata, sest linnast jääb ilmselt kaugemalt tulijatele niimoodi küll päris veider mulje.

Kokkuvõttes tuli luuavarrest pauku küll ja loodetavasti seda rõõmsat jooksu hiljem pikalt kahetsema ei pea.

---

Ahjaa, sellest unustasin jahuda, et Aliexpressist mõne euriga tellitud jooksuvöö pakkus mulle totaalse elamuse, sest nii mugavat vöökotti pole mul veel elus olnud. See ei häirinud ega nihkunud jooksu ajal ab-so-luuuuuuut-selt, mis on vähemalt minu puhul täielik issanda ime. Much recommend! 

Õhtu enne poolmaratoni

Homseks olen regatud Tartu Linnamaratoni 21,1km distantsile ja nii pohhuistlikku jooksu eelõhtut polegi ammu olnud (viimati äkki oligi möödunud aastal, kui eksprompt sinna 10km jooksma läksin). Puhtjuhuslikult sain just täna kaugelt hiinamaalt oma jooksuvöö kätte, mis tundub päris mõnus – eks homme proovin siis järgi.

Muidu iseloomustab ettevalmistuse taset hästi see, et eile käisin alles jõusaalis ning täna kiikasin pool kümme õhtul pesumasinasse, ega lühikesed jooksuriided veel pesemata pole. 😀 Mingid hooaja viimased geelid kraapisin ka maja pealt kokku ja varbaküüned lõikasin ära. Jooksjate glämm elu.

Moepärast sõin magusat ka, aga kuna koju parajasti midagi spets varutud polnud, kammisin paar tiiru üle kommikausi – iga kord standardeid langetades, kuni ainult marmelaadikommid järgi jäid.

Muidu lubab homseks ideaalilähedast jooksuilma: 13 kraadi, pilves ja kergelt vihmane – tõsi, törts tuulisevõitu. Samuti on stardiaeg täiesti üks ühele minu tavapärase nädalavahetuse jooksuajaga – nagu läheks rajateenindusega pikka trenni tegema. 🙂 Jalg annab tunda ja midagi ära lõhkuda kindlasti ei taha, seega lähen lihtsalt melu nautima (küll ma seda seal Lossi tõusul veel kahetseda jõuan).

Laisk, aga loll

Ootasin Märteni tänase hurjutamise peale, kuni õues oli kottpime ja mõnusalt vihmane ning läksin siis tõsiusklikult jooksma. Vaja ju jalad laupäevaks liikuvana hoida. Enda meelest jooksin üsna kiiresti ja ebameeldivavõitu pingutusega. Koju jõudes selgus, et jooksin sama väledalt kui dehüdreeritud kaameli tatt. Positiivse poole pealt oli pulss ka üllatavalt madal ning running index suisa 57.

Ilunumbrid 6,74km, 41:46, 6:12min/km, 137bpm. Tunnetuslikust ebakõlast ei oska kohe midagi arvata. Kas see ongi see paljuräägitud kognitiivne dissonants?