Trenninädal 18. – 24. veebruar 2019

Eelmise trenninädala lõpetasin kahe järjestikuse jooksupäevaga, millest üks oli ligi 19km pikk. Sel nädalal olen saanud nautida jäävabu jooksuradu, ehkki kilometraaž on ajapuudusel pigem olematu olnud.

Esmaspäeval tegin kergema jõutrennipäeva ning keskendusin pigem ülakehale. Tööl sokis ringi patseerides tundsin talla all mingit imelikku pinget, aga muid vaevusi 25-kilomeetrine jooksunädalavahetus ei tekitanudki.

Teisipäeval oli paariks päevaks viimane võimalus trenni teha, seega sörkisin rahulikult 7km. Väsimus oli tegelikult sees ja mingit lennukust polnud kuskilt välja võluda, aga värske õhu doosi sai kätte siiski. Kokku 7,01km, 46:41, 6:39min/km, 128bpm ning indeks 59.

Kolmapäeval sõitsin tööasjus kaheks päevaks Tallinna. Esiteks oli kavas üks tööandja brändingu konverents, mille lõunapausil käisin õues rämedat tuult ning olematuid teeolusid nautimas. Kohutav koht on see tavaline Tallinn. Õhtul turistitasin veel vanalinnas ja naersin omaette päris kõva häälega, kui vaateplatvormidele turnides ühel hetkel tuul lihtsalt sammugi edasi ei lasknud astuda – nagu kõrgmäestikku oleks sattunud. Pärast orienteerusin veel sõbrannaga Telliskivisse sööma ja laekusin õhtul hotelli päris väsinuna.

Neljapäeval tegin pärast hommikusööki veel kiire jalutustiiru vanalinnas ja eelmise päeva kontrastiks oli õues päikseline, vaikne, soe. Sellistel hetkedel jätab Tallinn täieliku paradiisi mulje. Pealelõunal sõitsin koju tagasi ning veetsin õhtu hoogtöökokates. Mul on kombeks ühe hakkimise, koorimise ning nõudepesuga mitu paja- ja ahjurooga korraga valmis teha, et neid siis mitu päeva hea võtta oleks. Viimaks tegin hilja õhtul veel kiire tiiru õues – 5,03km, 32:40, 6:30min/km, 130bpm ja indeks 57.

Reedel käisin jälle jõusaalis, kuhu minu suureks jahmatuseks laekus keset nädalalõpu tipptundi strippar Marco oma saatjaskonnaga videot filmima. I don’t even… Tegin siis vaikselt vabaraskuste ala servas kükipuuris oma asju ning jälgisin silmanurgast, kuidas kõrval hantlite juures riideid seljast üha vähemaks võeti. Õnneks tõmbasid nad ühel hetkel uttu ja siis said teised treenijad ka kohe ligi astuda ning oma trenni lõpuks ära teha.

Laupäeval käisime proovisime Annelinna uue MyFitnessi järgi, eriti oli huvi sealse funktsionaalse treeningu ala vastu. Pole midagi öelda – päris kadedaks tegi. Riietusruumid olid avarad, saun suurepärane, saalis kõik tipp-topp, raskuste valik suur, funktsionaalse treeningu alal jäi uudistamist ülegi ning lahkusime trennist päris uudsete lihasvaludega. Plaanisin küll rohkem ülakeha treenida, aga lõpuks sai kõige rohkem vatti alakeha – meil oli ju vaja kõik kannitrimmimismasinad järgi proovida, mida instatšikid tuhara viimistlemiseks kasutavad. Kindlasti teeb see silmad ette nt kesklinna MyFitnessile, aga logistiliselt jääb see ikka täiesti mõttetusse suunda meie jaoks.

Pühapäeval pidin lõunal minema sõbrannadega restorani “Maitsvat Tartut” proovima ja õhtul külla, seega hommikul pigistasin päevakavasse vaid lühikese jooksu. Taas 5,05km, 31:01, 6:09min/km, 141bpm ning indeks 53.

Järgmine nädal ootab vist taas tiir Tallinna ning jõuan teha viimased jõutrennid, enne kui Nepali mägesid vallutama läheme.

Trenninädal 11. – 17. veebruar 2019

Päris jooksune nädal kukkus välja – just distantsi poolest. Kohe tunda, et kevadehõng on õhus (ja teedel).

Esmaspäeval puhkasin tegusast nädalavahetusest ja neljast järjestikust trennipäevast.

Teisipäeval käisin jõusaalis – ikka suured, lihtsad (mitte pingutuse mõttes), lollikindlad kogukehaharjutused, suured raskused, tavaline värk.

Kolmapäeval avastasin õhtusel jooksutiirul enda suureks rõõmuks, et mu kodulähedasel kergliiklusteel oli peaaegu täies pikkuses vähemalt mingi riba asfalti paljaks sulanud. Jooksin selle peale rõõmsalt kohe 10,06km, 01:06:32, 6:37min/km, 131bpm ja jooksuindeks kukkus välja lausa 58! Whaaatt?

Neljapäeval veetsin romantilise õhtu kangi seltsis ja proovisin lisaks mingeid uusi keharaskusega funktsionaalseid harjutusi (nt kükk ja vaheldumisi kiire põlvetõste otsa). Võttis kõik väga läbi ning päris tore oli ülejäänud õhtu mingi masendava filmi seltsis diivanil veeta.

Reedel puhkasin ja valutasin lihaseid.

Laupäeval läksime Jaanusega jooksutiirule, aga kui talle piisas sel päeval seitsmest kilomeetrist, jäi mul veel jaksu üle. Ilm oli imeilus, teed üsna kuivad ja päikse käes vaat et palavgi. Lõpuks otsustasin üksi Ringtee kandist koju joosta ning kogudistantsiks sai 18,47km, 01:57:45, 6:23min/km, 138bpm ja indeks 52. Ainult mõnes kohas kiskusid teeolud päris ekstreemseks (nt südalinnas, ERMi juures ja samuti oleksin veel kodu juures ülekäigurajal külje maha pannud), ent üldelamus jäi ikka ülipositiivne. Tundub, et linna lähiümbruse teed on paremini hooldatud, kui linnas endas.

Vabalt oleks võinud moe pärast poolmaratonidistantsi ka täis joosta, aga sel juhul oleksin pidanud vist kuskilt juua ostma minema, mida ma ei viitsinud enam ette võtta. Hea tõdeda, et mõõduka treenituse hoidmise korral on ca 2h just see aeg, mida on ka puusalt jumala normaalne jutti joosta.

Pühapäeval kasutasime head ilma ja käisime päeval Soomaal ja Viljandis. Kuna liikumist kogunes jäistel radadel ukerdades tegelikult vähe, aga koju jõudsime suht hilja, ei hakanud ma jõusaali minekuga aega raiskama ning läksin taas puhtaid kergliiklusteid nautima. Kell 6 oli õues veel üsna helge ja kokku lippasin 7,06km, 43:00, 6:06min/km, 137bpm ning jooksuindeks 56.

Kokkuvõttes jooksin sel nädalal 37km (aasta pikim nädaladistants). Täie hooga jätkasime tööl ka plankimist ning veebruari skoor on juba 78 minutit. Ei teagi, kas asi on jõusaalis või ka püsivas plankimisprogrammis, aga joostes on vähesele kilometraažile vaatamata väga mõnus ja tugev tunne viimasel ajal. Eks jooksule soovitatakse jõutrenni niikuinii juurde teha ja vähemalt praegu tundub see enam-vähem 50-50 rütm ennast enesetunde mõttes igati õigustavat.

Trenninädal 4. – 10. veebruar 2019

Möödunud trenninädal algas üsna lebotamislainel ja üritasin liigutamisele hästi pingevabalt läheneda. Oma rolli mängis ka aina kohutavamaks kiskuv jäämaastik tänavatel, mis lihtsalt mõnu või värske õhu pärast jooksma ei kutsnud. Lisaks käib meil tööl veebruari spordiväljakutse kuu ajaga 100 minutit plankida. Nädala skooriks on mul juba üle poole tunni.

Esmaspäeval puhkasin reisiväsimusest.

Teisipäeval käisin jõusaalis, aga ei saanud kuidagi õiget tunnet kätte. Olin hajevil, aga vähemalt ei jäänud seekord kangi alla. Sealjuures suutsin iseennast rinnalt surumise ja jõutõmbe raskustega üllatada – väike kangipuhkus mõjus vist hästi.

Kolmapäeval võtsin jälle puhkepäeva, sest lihtsalt tahtsin.

Neljapäeval tulin õhtul hilja Tallinnast ning käisin värske õhu võtmise mõttes õhtul õues ukerdamas. Polnudki nii hull, kui kartsin, aga väga mõnus ka mitte. Tänavad on siit-sealt üsna hästi koristatud (nt mu kodutänava majaomanikud väärivad kõik vähemalt aumedalit suure töö eest), aga just avalike hoonete juures on olukord kohati väga hull. Kuulasin eutanaasiateemalist podcasti ning kakerdasin läbi lume-soolakihi 4,5km, 29:07, 6:28min/km, 136bpm.

Reedel käisime Jaanusega jõusaalis ja vastupidiselt teisipäevale oli tunne väga hea. Mul oli päris mitu videot kogunenud YouTube’is, mida soojenduse ning lõdvestuse ajal trenažööril vaadata ja jõuosas tunnen ikka mõnusat edasiminekut.

Laupäeval läksime Jaanusega Pärnusse minipuhkama ja läksin enne pimedat randa kiiret jooksutiiru tegema. Või vähemalt see oli plaan, kuni sealsete teeoludega silmitsi seisin. Vihm ning sula oli kõnniteedest läbimatud järved ja jäärennid teinud ning pool aega möödus kõndides. Vahepeal oli küll tunne, kas ma neil konarustel kakerdades ikka hinge jään. Tiirutasin viimases hädas lausa mööda Rüütli tänavat ning vaiksemates kohtades autoteedele põigates. Kokku 4,6km, 32:42, 7:07min/km, 128bpm.

Pühapäeva hommikul läksin uuele jooksukatsele, aga seekord panustasin pühapäevahommikuselt vaiksele liiklusele ning jooksingi mööda autoteid. Ranna ümbruses polnud ka see suurem asi, sest enamasti oli valida konarlike jääsaarte ja põhjatute sulaveejärvede vahel. Tagatipuks puhus jõhker tuul. Suundusin seepeale sisemaa poole südalinna, jooksin uuesti edasi-tagasi mööda inimtühja Rüütli tänavat, tiirutasin veel villade rajoonis ning lõpuks kappasin hotelli tagasi hommikust sööma. Autosid küll sõitis, aga õnneks ei pannud nad väga pahaks, sest sõiduteel käijaid oli teisigi – kõnniteed olid lihtsalt nii jubedad.

Tempo läks parema tee peal juba üsna heaks ning kokku jooksin 5,09km (veebruari distantsirekord, mis ütleb teeolude kohta nii mõndagi) ajaga 30:16, tempo (koos jääjärvedes ukerdamisega) 5:57min/km ning pulss 153bpm.

Järgmine nädal loodan teeolude paranemisele, aga olen valmis jooksu ka jõusaali ning ujumisega asendama. Kusjuures regasin end mingis masohhismihoos taas Viljandi järvejooksule – see tundub Pühajärve Ironmani jooksuosale hea mägine peaproov.

Trenninädal 28. jaanuar – 3. veebruar 2019

Nädal algas paksus lumesogas, lõppes aga lõokeste siristamise saatel Vahemere kaldaid mõõtes (ja päris lõppes taas selles sogas, aga elu on selline).

Esmaspäeval käisin jõusaalis.

Teisipäeval murdsin oma 3-päeva-trenni-1-päev-puhkust rütmi ning läksin õhtul õue jooksma. Ööst saadik oli korralikult tuisanud ning pigem oli tegemist niisama lumes rügamise ja värske õhu võtmisega. Kokku 6km, 42:26, 7:03min/km, 127bpm ning indeks 54.

Kolmapäeval läksin enne reisi viimast korda jõusaali, aga sain aru, et hajevil olekus ei tasu raskete kangidega mängima minna. Esiteks jäin kükkimisel kangi alla jumala kinni, aga õnneks sain raskuse tugedele toetada ja pugesin sealt alt eluga välja. Natuke ehmatasin ikka ja hakkasin siis sapsus olekus kangilt raskusi maha võtma. Kõiki ühelt poolt… (Ma muidu tean küll, et ühelt ja teiselt poolt peaks laduma, aga noh, nagu öeldud, totaalselt hajevil.) Selle peale lendas kang muidugi ilge hooga teisele poole maha ning ehkki põrandast on näha, et ma pole just esimene, kellel seda juhtub, oli piinlik ikka.

Lõpuks otsustasin pigem ülakeha ning keharaskuse harjutuste juurde jääda, et ma ise ja ümbritsevad inimesed ikka hinge jääks.

Neljapäeval piirdus liikumine kõndimisega ning õhtul lendasin soojale maale. Elu oli selleks hetkeks kodumaal juba õite krõbedaks kiskunud.

Reedel ma jooksma ei läinud, sest Küprosel võimutses vali tuul, aga jalutasime kokku 31 000 sammu. Päike paitas ja meel oli hea.

Laupäeva hommikut alustasin jooksutiiruga ja ehkki kell ei tahtnud satelliitidega koostööd teha, panin Endomondo käima ning jooksin mere ääres edasi-tagasi. Lühikeste riietega! Ja jooksu teises pooles kiskus olemine juba liigagi palavaks. Kokku tegin 5km, 30:25, 6:05min/km, 144bpm. Päeva peale lisandus kõnnisamme taas 31 000.

Pühapäeval oli minu kliimapaguluse viimane päev ning hakkas päikesedoos juba täis saama ka. Nägu sai juba päris pruuniks ja lühikeste riiete randid jälle uue kihi peale. Hommikut alustasin taas jooksuga ning ehkki startisin juba enne 7t (uni sai lihtsalt täis), oli õues taas pigem liiga soe. Spotify’st trallas Trad Attack ja suurest päikese- ning kuiva tee rõõmust läks kiirem käik sisse. Kokku taas 5km, 27:54, 5:34min/km ja 153bpm. 22 000 sammu kõndimist veel lõunani otsa ning tulime laetud patareidega kodumaise löga sisse tagasi.

Mingis mõttes oli kergendus paksudest riietest ja raskesti läbitavatest tänavatest isegi õrritamine ning tegi kevadeigatsuse vaid tugevamaks. Raske on jälle paksu parkaga läbi soolalume vaaruda, kui alles eelmine päev sai õues täies õies varasuve nautida ning keskpäeval lõõsa eest isegi varju otsida. Samas puhas rõõm, et isegi see sutsakas õnnestus graafikusse pigistada – reis õnnestus 120%!

Uuel nädalal taastutvun lumelöga, paksude riiete ja jõusaaliga.