Vahepeal sai Võsuke 1.0 2-aastaseks ning Võsuke 2.0 3-kuuseks ja mina kätte päris tavapärase trennirütmi. Nagu kalendrist näha, siis aktiivsemalt olen liigutanud umbes 5x nädalas, palju jooksnud ning jaanuari algusest läksin ka tagasi jõusaali. Päris hea tulemus, arvestades, et lapsed olid jaanuaris nädalaid haigeid ning lõpuks suutsin isegi rs-viiruse skoorida ja pidevalt segatud une tõttu tagatipuks unehäired. Viimasega vaikselt katsetan ja hakkan vaikselt jälle pinda jalge alla saama. Elu vaid kinnitab mu ammust veendumust, et uni on umbes sama elutähtis kui vesi. Kui magada saab, jõuab kõike muud ka.
Jooks: panin isegi Viljandi järvejooksuks Polari kava käima, aga üsna pea sai selgeks, et käruga lumes kündes neid pulsitsoone küll kuidagi ei hoia. Jooksuindeksit pole ka mingit mõtet vaadata, sest #lumi ja #käru. Üritan lihtsalt aeg-ajalt intervalle teha (kui lumi-ja-käru lubab, seni väga ei luba) ning mõne vähemalt tunnise jooksu ka. Ühe korra jooksin isegi emalaeva ehk kahelapsekäruga. Pärituult oli päris hea. Vastutuult… Noh, tehtav, aga mitte mõnus.
Jõusaal: keskendun nagu ikka big compound movements’idele nagu kükid, jõutõmbed jne. Vaikselt tõstan raskusi ka (kükk ja jõutõmme praegu 50 kiloni), ehkki enne-lasteaegsed raskused on veel üsna kaugel. Pärast paari suuremaid harjutusi teen natuke funktsionaalseid harjutusi ka, nt loobin topispalli teen erinevaid väljaasteid, kastile astumisi jne (inspiratiooni saan ikka Natacha Oceane’i kontodelt). Natuke tahaks jälle kastihüpet proovida, aga siiamaani on mingi vaimne blokk ees. Kardan, et ei hüppa välja ja käin käna (ning saan viga või haiget). Ei teagi, mis moodi sellest üle saada, sest madalaim kast on ikka päris kõrge.
Ahjaa, erinevalt esimese raseduse järgsest ajast treenin nüüd eraldi kõhulihaseid ka – esiteks taastasin, nüüd natuke juba ehitan. Eelmine kord teadsin ette, et niikuinii on plaan varsti jälle rasedaks jääda ja lödi lihas (nii lödi, kui see üldfüüsilise treeninguga muidugi on) venib rasedusega rõõmsalt välja – treenitud lihasega on diastaasi oht palju suurem. Seetõttu ei üritanudki kõhtu ülearu vormi saada. Ei tea, kuidas sellega tegelikult on, aga kõht on seekord hoopis kiiremini taastunud – katsudes oli lihaste vahe hoopis väiksem ja nüüdseks täiesti kadunud.
Kokkuvõttes üllatavalt tegus aeg 2 väikse tite kõrvalt ka. Suuri eesmärke ei sea, aga jõuab peaaegu kõike (rõhutan jälle – kui vaid magada saab).
Veel üks spordiblogi 