Tartu Linnamaratoni 10km

Kuskil poole Bali reisi peal hakkas mulle hea mõttena tunduma ikkagi sügiskuldses Tartus linnamaratonil osaleda. Kui omale nädal enne jooksu Facebooki Pikamaajooksjate grupis ühelt heldelt inimeselt tagatipuks tasuta 10km osaluse skoorisin, oli plaan kiirelt paigas. Naljakal kombel polnud ma siiani 10km jooksul osalenudki. Minu esimene rahvaspordiüritus oli 7km Parkmetsa jooks, mille järel kohe poolmaratoni vallutama suundusin.

Reisilt jõudsime tagasi kolme päeva eest kolmapäeva õhtul ja läksin 32-tunnise istumise peale ka prooviks väiksele jooksutiirule. Selgus, et puhtalt imejõul jalad kolme nädalaga täiesti terveks polnud saanud. Andsin neile siis paar päeva puhkust, rullisin jälle hoolega ja mõtlesin, et igal juhul on hea kogemus see distants vähemalt ära proovida. Stardimaterjalid võtsin juba eile välja, magasin öösel üle 9 tunni, veetsin hommiku vedeledes ja läksime pealelõunal rahulikult südalinna. Kuigi õhtupoolikuks lubas kõvasti vihma, panin t-särgi ja lühikesed püksid ning valik oli täiesti täppi. Vähemalt selles osas olid eeldused mõnusaks jooksuks täidetud.

Kuidas siis läks? Etteruttavalt ütlen ära, et päris vastik oli. Sättisin end 45-56min stardigrupis enda meelest üsna mõistlikule positsioonile, aga esimesed kilomeetrid möödusid täielikus rahvasummas tungeldes, mis on minu isiklik õudusunenägu. Kilomeetrid tiksusid lukku suisa 5:40+ aegadega, millest tekkis juba jooksu alguses kahtlus, et mingit mõistlikku rekordit siit küll ei tule. Juba 800m peal jäid ette inimesed, kes riideid vähemaks võtsid ja 1200m peal algasid inimesed, kes surevate nägudega kõndima hakkasid. Omaette heitisin seal ka trassivalikut, sest kuigi Tartusse on viimasel ajal siginenud nii palju ilusaid laugeid ning avaraid kergliiklusteid, läks rada ikka sinka-vonka kuskil Karlovas liiklusmärkide ja majade vahel slaalomit tehes ning üle kõrgete äärekivide hüpeldes. Positiivseim osa selles lõigust oli see, et Notsu õe famiilia oli raja ääres ergutamas ja kellel ei teeks üks hüplev corgi tuju paremaks. 😀

Vingulainel jätkates tekkis totaalne tropp ka Sõpruse silla lõpus joogipunktis, mis oli paigutatud keset niigi pudelikaela tekitavat kurvi. Pärast seda läks trass mööda mu lemmiradu Emajäe äärsetel kergliiklusteedel ning pool jooksu oli juba läbitud. Vaimselt olin selleks hetkeks juba suhteliselt käega löönud, sest senise kiiruse põhjal ei leidnud ma endas viitsimist ega jaksu kiiremat käiku sisse lüüa, ehkki ruumi hakkas rajale juurde tekkima.

Atlantise juures asuvast teisest joogipunktist haarasin spordijoogi ning olin valmis vallutama üldiseks kirumisobjektiks olevat Kaarsilla kõrval asuvat treppi. Kuna mulle nõlvadest jooksmine sobib, tahtsin üles minna trepi kõrvalt mururibalt. Sama plaan oli minu ees olnud jooksjal, kes tegi nõlval kaks sammu ja… jäi seisma. Seisma!!! Mu sisemine inim(masside)vihkaja hakkas sellel hetkel juba meelemärkust kaotama ning järgnevatest kilomeetritest mäletan peamiselt seda, kuidas ma Tyski ümber tiiru tehes mõtlesin, et oleks võinud pigem bodypumpi minna.

Pildiotsingu this is my hell gif tulemus

Mingit lõpuspurti ma endast ka välja ei võlunud, sest juba ammu puudus minus igasugune soolikas pingutada või pulssi kõrgemaks ajada. Ega polnudki mõtet rapsida, kui rekord ilmselgelt käeulatuses polnud. Liigse pingutamise vilju nägin enda ümber niikuinii igal sammul, muuhulgas oleks üks jooksja 200m enne finišit mulle äärepealt jalale oksendanud. 😀 Seepeale panin kerge kiirenduse sisse ja tulin üle finišijoone ilusa ajaga 54:54. Sain oma medali kätte, tulistasin oodanud Jaanusele maha pikema rändi raja ning rahvamassis jooksmise kohta ja läksime koju ära jäätist sööma.

Polari numbrid järgmised: 10,09km, aeg 54:54, tempo 5:27 ja pulss 170. Esimese ja teise poole ajad olid põhimõtteliselt võrdsed.

Kokkuvõttes oli üks rõve jooks, mis kinnitas taas mu kahtlust, et võistlustel meeldivad mulle pikemad distantsid – seal on vähem inimesi ja rohkem aega ringi vaadata. Igasugune kiirusvorm mul muidugi hetkel täiesti puudub, sest kevadistest trennidest pole pärast vigast suve enam midagi järel. Loodan lihtsalt, et Saaremaa kolme päeva jooks veidi meeldivamas seisundis möödub. Positiivse poole pealt jätkan lõputut jahumist oma koibade ümber, mis ennast taas päris kenasti üleval pidasid. Ma ei julge küll ennustada, mis need homme teevad (nii kiiresti pole ma nendega siiski vaat et pool aastat enam jooksnud), aga praegu miski valu ei tee. Nüüd võib Saaremaa kolme päeva jooksuni taas puhke- ja rullimislainel jätkata, et kevadine vigastus lõpuks korralikult välja ravida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s