Trenninädal 20. – 26. august 2018

Maratonini on jäänud kaks nädalat ning alates eelmisest nädalast on ettevalmistuste mõttes kõik ka hoogsal sammul kuristikku kõndinud.

Esmaspäeval oli riigipüha. Puhkasin eelmise päeva jooksust ja käisime koeraga matkamas, õhtul nuumasime end pühade pidusöögil. Kannatasin korralike kellavõõrutusnähtude all.

 

 

Teisipäeval oleksin pidanud tegema 400-meetriseid kiireid intervalle, aga tegin selle asemel 2-minutilisi. Kokku 11x2min intervalle ja puhkepausid vahele. Telefoni ma kaasa ei võtnud, aga teadsin täpselt, kus maal kodust saadik 5km täis saab, seega intervallitasin edasi-tagasi 10km. Minutite süsteem õnneks motiveeris ka piisavalt pingutama, ehkki täpset tempot ma ei teadnud. Kokku jooksin 10km ajaga 1:01:27 ning arvestusliku tempoga 6:09min/km.

Kolmapäeval käisin kolleegidega esimest korda elus paintballi mängimas. Kokku müttasime oma varustusega võsa vahel üle kahe tunni ja juba paari mänguga hakkas vaikselt isegi mingi taktika tekkima. Õnnetuseks käis lõpu poole jalg jooksu pealt kuskile heina vahel varjunud auku ja pahkluust korraks külje poole kahekorra. Õhtul adrekaga ei saanud olukorrast veel hästi aru, tegin veel paar mängu otsa ning käisin hiljem koeragagi jalutamas. Öösel aga üritasin vetsu minna ja jalg oli nii valus, et põhimõtteliselt vinnasin end käte abil voodisse tagasi ning mõtlesin, kas panna ropsi või minestada ära. Ja see pole veel kõik – kas ehmatusest või jalast täiesti sõltumatult tabasid mind mingid kummalised vappekülmad, millest hakkasin kahtlustama mõnda organismis pesitsevat viirust. Mõlgutasin tükk aega mõtteid, kas minna kohe EMOsse või maratoni osalust maha ärima, aga jäin lõpuks siiski uuesti magama.

dsc08052738041577.jpg
Lahinguväli

Neljapäeva hommikul sai õnneks jalale jälle toetuda ning pärast poolt rulli kinesioteipi ka vaikselt kõndida. Õhtul ettenähtud jooksust ei hakanud ma muidugi isegi unistama ja tegime selle asemel vaikse avasta-eestimaad rattatripi Raadi lennuvälja ja Aovere tee kandis. Kokku 25,97km ajaga 1:16:31, keskmine kiirus 20,36km/h (lennuvälja kandis võsa vahel ekslemine tõmbas seda kõvasti alla).

Reedel oli jalg teibikihi all juba kõvasti rõõmsam ning töölekõndimine läks veidi reipamal sammul. Päris õhtul tekkis tahtmine päev otsa kuumas kontoris istumise peale ennast ikka natuke liigutada ja läksin ettevaatlikult kõnnisegusele sörgile. Energia oli ikka paras null, ent jalg kandis ja tegin kokku 4,4km ajaga 31:51 ning tempoga 7:14min/km.

Laupäeval pidime õhtul pulma minema, ent hommikul läksime enesetunde värskendamiseks taas väiksele jooksutiirule. Läksin eelneval õhtul magama väikse pingepeavaluga, mis hommikuks ainult hullemaks läks. Alguses väga rahulikult alanud sörgist sai täiesti iseenesest küll paras tempojooks läbi seenevihma ning koduni tagasi jõudsime juba ca 5:20 tempos. Peavalu oli ka lõpuks üle läinud ja jalg pidas end viisakalt üleval. Ma ei jõua teipimist ikka ära kiita – mingeid keerulisemaid parandusi sellega muidugi ei teeks, aga lihtsamaid toestamisi saab teha küll ning sellised lollid vigastused paranevad sellega ikka väga kähku ära. Kokku tegime 6,55km ringi ajaga 37:21 ja keskmise tempoga 5:42min/km. Õhtul sai veel pulmas tundide viisi nii palju otsa tantsitud, et jalad jäid päris valusaks.

Pühapäeval sain luugid lahti alles 11 paiku, mis minu kohta on ulmeliselt hilja ning enesetunne oli nii reibas, et Jaanus hakkas vaikselt pika jooksu juttu veeretama. Mõtlesime siis tavapärastele radadele enesetunnet proovima minna, kus iga ringi pikkus juba ammu peas on ning Endomondo tarvis telefoni kaasa vedama ei pea (Endomondo kasutuskindlus on vahepealsete aastatega küll kuskile prügiämbrisse alla ära käinud).

Kava nägi see nädal veel ette 24-kilomeetrise jooksu, millest ma ei julgenud isegi unistada. Tegime esiteks 10-kilomeetrise ringi, mille teises pooles oli mul küll tunne, et üldse ei viitsi rohkem joosta. Mitte ei jõua, aga lihtsalt ei viitsi. Pärast joogipausi suundusime lühemale 7-kilomeetrisele ringile, mis eelmisest juba kõvasti lennukama enesetundega möödus ning lõpuks kütsime ikkagi teise 7-kilomeetrise ka otsa. Viimase kilomeetri tegime veel täisspurdiga ning tehtud see pikk jooks saigi. Täiesti ulme!

Kokku siis 24,1km ajaga 2:17:36 ja keskmise tempoga 5:43min/km (arvestuslik poolmaratoni aeg 2:00:27). Väga oleks tahtnud pulssi teada, sest 20-kraadise ilma ja pilvega oli enesetunne eelneva trenninädala kohta ikka umbe hää (eriti et viimane puhas puhkepäev jäi esmaspäeva). Niimoodi võib lootma hakata, et kui ilmataat maratoniks õnnistab ning järgmised kaks nädalat korralikult puhata, võiks maratonist isegi asja saada.

jpeg_20180826_162948_8967271691620807439.jpg

Kokkuvõttes sai see üsna nutuselt alanud nädal luuavarrest korraliku lõpupaugu ning võibki järgnevad nädalad puhkamisega tegeleda. Näiteks järgmise nädala lõpus läheme minipuhkusele Hispaaniasse ja jooksma ilmselt üldse ei hakkagi – matkama muidugi küll. Sel nädalal kogunes kilomeetreid 45,05 ning aasta skoor on ilusad 1112.

Trenninädal 13. – 19. august 2018

Eilse kellaintsidendi peale pole mul nädala trennide osas just pikka jututuju, seega võtame kiirelt kokku.

Esmaspäeval puhkasin eelmise nädala kahest pikast jooksust.

Teisipäeval tegin ära 3x1600m intervalle (tempoeesmärk 4:50min/km).

  1. 4:52 min/km; 161 bpm
  2. 4:50 min/km; 166 bpm
  3. 4:52 min/km, 162 bpm

Need kukkusid nüüd küll välja nagu samas lapsekodus kasvanud. Oli mõõdukalt rõve ja jalg ikka tönts küll. Kokku 6,44km ajaga 37:03, tempo 5:46min/km ja pulss 151.

Kolmapäeval trenni ei teinud ja parem säär üritas pidevalt krampi minna (mis on minu puhul vääääga ebatavaline).

Neljapäeval tegin 10km jooksu, aga selleks hetkeks olid jalad justkui rohkem kinni jäänud ning mingit lennukust küll sees polnud. Kokku 10,04km ajaga 58:51, tempo 5:52min/km ja pulss 147 (kiireim km oli viimane, running index 54).

Reedel käisin Tallinnas ning tagasiteel rongi istudes oli päeva aktiivsust kogunenud sama palju, kui tavaliselt hommikul tööle jõudes. Õhtul olin nii väsinud, et lõpuks muud ei teinudki, kui koeraga pikema tiiru.

Laupäeval kasutasime viimaseid ilusaid suveilmu ning läksime Puka-Pühajärve-Palupera-Elva-Nõo-Tartu marsruudile rattamatkama. Pukast Pühajärveni on tagasivaates mu lemmikosa, sest sealsed teed ning mäed tekitasid tunde nagu sõidaks ikka vähemalt Poolas – täitsa välismaa moodi. Üldse kukkus väga mõistlik marsruut välja, sest piisava maa tagant oli võimalik kohvi-, ujumis- või poepeatusi teha ning Elvas käisime käsitööburksi söömas – täielik mugavusmatkamine. Eriti ilus võib see veel tegelikult sügise poole olla. Kokku sõitsime (koos rongile minekuga) nõks üle 80 km ja seda reljeefi arvestades ikka pigem tempokalt.

 

Pühapäeval tegin pikema jooksu, aga tõmbasin eelmise nädala peale veits tagasi ja teen järgmine nädal veel ühe 20+km jooksu enne maratoni. Kokku jooksin 17,9km ja kui Endomondo hakkimine välja arvata, läks see jooks täiesti möödaminnes. Väga lihtne polnud, sest eelmise päeva matk oli jalgades, samuti oli ilm kuidagi väga higine, aga raske ka mitte – lihtsalt täiesti automaatne tegevus. Tegin ühe 7-kilomeetrise ringi koos Jaanusega ja jooksin siis 11km üksi koju ära. Peamiselt mõtlesin uue töö mõtteid (mitte stressist, vaid ootusest järgmine nädal jälle tegutsema hakata) ning üldse läks jooks nii lihtsalt, et pärast kodus toimetades mõtlesin suisa omaette, et peaks täna liigutama ka minema. 😀

Nagu öeldud, katkes Endomondo mul mitu korda ära, kaotas iga viadukti all GPSi ja tegi muud tsirkust, ent tean oma põhiringide pikkust peast, seega pole väga hullu. Seega distants 17,9km, aeg ca 1:46:15 ja tempo väga ühtlaselt mingi 5:56min/km. Ühtegi muud ilusat numbrit mul öelda pole, aga noh täitsa ok oli.

Järgmine nädal pean vaatama, mis trennidega teha, sest intervalle ma kellata õieti teha ei saa, seega võtan ette pigem midagi fartleki laadset. Samuti sai mul jälle spordiklubi kaart otsa ja üritan välja mõelda, kas vahetada klubi kontori kõrvale MyFitnessi või ei. Ühtepidi on seal trennide valik suurem, vajadusel saaksin külastada klubi ka Pärnus ning saaks paremini trenni enne/lõunal/pärast tööd kohe ära teha. Teisalt pidid seal riietusruumid ikka mega ülerahvastatud olema ning hind on ka julgelt kordades kallim. Samas jääb TYSK minu jaoks logistiliselt ikka kuidagi üha enam kehva kohta ja tunniplaan juba iseenesest kuigi ideaalselt ei sobi – rääkimata seal venivast remondijamast, mis just nüüd kuu lõpus/uue alguses kõik eriti pea peale keerab. Igatahes kaalumist nüüd on.

Trenninädal 6. – 12. august 2018

Sel nädalal oli minu kauaoodatud puhkus, mis sai alguse neljapäevase minitripiga Saaremaale (üks tuttav juba kommenteeris, et olen rohkem saarel, kui mõni saarlane). Kavale lähenesin jälle loominguliselt, aga liikumist tuli lõpuks vaat et liigagi palju kokku.

Esmaspäeval sõitsin Saaremaale suvitama ning käisime esimese hooga kohe tunnikese Järvel jalutamas. Sinna otsa veel kiire suplus ja hotelli jõudes oli päiksest, tuulest ja mereveest nii küpse, et oleks peaaegu magama jäänud. Tass kanget kohvi tegi muidugi imet ning läksin õhtupoolikul harjumatult jahedat (ca 25 kraadi?) ilma nautima ning mõtlesin Kuressaare-Nasva teel oma intervallid ära joosta. Kava nägi ette 7x800m 4:40min/km tempos. 

Kui enne jooksu olid jalad suhteliselt kinni ja paljajalu liival kõmpimisest (ning jumal teab millest) kanged, samuti avastasin lihasvalusa koha turjalt, mille võib vist eelneva nädalavahetuse kanuutamise arvele kirjutada, sain ennast üsna kiiresti käima. Alguses oli ilm tõesti mõnus ja jahe. Paari kilomeetri pärast hakkas aga päike uuesti kõvemini lõõskama ning jõudsin juba kahetseda, et mütsi pähe ei pannud. Kõige raskemad olid 5. ja 6. lõik, kui keha hakkas ikkagi üle kuumenema, sest jooksmiseks on ka 25 kraadi palav (ehkki muidugi palju vähem rõve, kui 30+ kraadi).

  1. 4:44 min/km; 155 bpm
  2. 4:36 min/km; 164 bpm
  3. 4:36 min/km, 167 bpm
  4. 4:38 min/km, 169 bpm
  5. 4:48 min/km, 168 bpm
  6. 4:45 min/km; 166 bpm
  7. 4:46 min/km; 167 bpm

Ehkki lõpu poole läks enesetunne korraks päris kehvaks, oli see tegelikult üllatavalt lihtne ja meeldiv trenn. Hakka või uskuma, et palavuse taandudes hakkab mingi vorm välja kooruma. Polarilt sain ka kiita imelise tempo maksimumtreeningu eest. Kokku 9,26km, aeg 55:07, tempo 5:58min/km, pulss 152 (maksimaalne 177) ja indeks 56. Whoppedoo.

Õhtul käisin lõdvestuseks natuke basseinis ujumas ning saunas lihaseid pehmendamas.

Teisipäeval käisin hommikul kiirelt basseinis ujumas, pugisin puhvetis kõhu täis ning kimasime Vilsandile matkama. Võrratu! Ma sain sellise matkaelamuse, et siiani otsin õigeid sõnu. Samas oli see ka füüsiliselt parajalt väsitav päev, eriti et ma maheda meretuule käes kogemata ka päikesepõletuse hankisin. Õhtuks olin täiesti laip.

 

 

 

 

Kolmapäeval tekkis poolspontaanne idee maratonieelne pikim jooks ära teha, sest ilmaennustus lubas veel üsna normaalset temperatuuri, aga N-R juba uuesti lõõska. Samuti oli tegemist minu viimase täispäevaga Saaremaal, ehk mõttekas oli juhust kasutada ning värskemas ümbruses see jooksukoletis ära teha. Muidugi millega ma ei arvestanud, oli see, et olin eelnevate päevade trennidest üsna väsinud ning jahedam, kui põrgukuumus on siiski mitte kuigi jahe.

Jooksin Nasva-Salme kergliiklusteel edasi-tagasi ning peitsin Nasva poest ostetud jahedat jooki põõsas, aga lõpuks olin silmitsi olukorraga, kus surm oli palavusest kapitaalselt silme ees, aga koju ikka veel 8km. Ainult tänu sellele see jooks planeeritud pikkuses ka tehtud sai, sest hommikune vine oli petlik, temperatuur halastamatu ning jalg ka lõpuni tönts (pulss kiskus kõrgustesse esimesest kilomeetrist saadik).

Lõpuks olin ilma peale juba väga vihane, sest ma ei saa sellistes tingimustes enam isegi aru, kas asi on temperatuuris või lihtsalt ei toimugi mingit arengut. Lõikude järgi ütleks, et toimub küll, aga pidev peaga vastu seina (sh jooksuseina) jooksmise tunne on küll. Aprillis jooksin samal teel 1km pikema maa ligi 10sek/km kiirema tempoga ning ka madalama pulsiga. Lõpuks vaatasin spetsiaalselt isegi sealtkandi ilmavaatlusandmed üle, kas ilm tõesti nii hull sai olla, ehkki temperatuur vahepealsega võrreldes ju madalam oli. Selgus, et saarte piirkonna tajutav temperatuur ning õhuniiskus oligi anomaalselt kõrge ülejäänud Eestiga võrreldes. Seegi asi.

Kokku tegin 32,07km ajaga 3:22:29, tempo 6:19min/km, pulss 155 (võeh), running index 48 ja enesetunne -2000. Ülejäänud päeva vedelesin rannas, jahutasin merevees jalgu ning õhtul ujusin-saunatasin jälle natuke peale.

 

 

 

 

Neljapäeval puhkasin täiega jalga, aga enesetunne oli eelmise päeva jooksu peale ikka üllatavalt hea. Ainult nälg oli ebatavaliselt suur nagu pikema pingutuse peale ikka.

Reedel jõudsin otsaga tagasi kuumalainesesse Tartusse, kus pidin õhtuks juba palavusest täiesti otsi heitma. Üritasin end mitu tundi diagnoosida, kas olen lihtsalt sõitmisest ja ringitoimetamisest väsinud või palavusest küps ning lõpuks läksin viimasel minutil rabeledes jälle pumpa (hea murphy seadus muidugi, et kui sa tegelt väga minna ei taha, sõidad tavapäraselt 10min võtva vahemaa just umbes neljaga, et kindlasti kohale jõuaks).

Huvitaval kombel üle-eelmise päeva pikk jooks õieti midagi tunda ei andnud (võtan seda positiivse märgina) ja enesetunne läks saalis konditsioneeri all ka päris reipaks. Haigutasin küll pool trenni täiesti kontrollimatult, aga tehtud see sai ning täitsa tavapärase pingutusega (sh mõtlesin jalaloos raskust mitte kasutada, aga ikkagi kasutasin). Õhtul olin küll nii väsinud, et koperdasin juba kümne paiku poolkoomas voodisse, seega päris 100% valmis ma selleks vist polnud.

Laupäeval veetsin ennelõuna jääkohvi kulistades ja kõikvõimalikke kirjatöid tehes. Eelmise päeva pumbast oli järel vaid vaevuaimatav kangus triitsepsis ning niisama väsimus. Õhtupoolikul tegime 25-kilomeetrise rattasõidu, piknikupeatusega raudteejaamas vihmavarjus kohvi juues. Täitsa eesti suve moodi hakkab tagasi minema, kui õues on 22 kraadi ning kerge vihmasabin. Keskmine kiirus tuli sõidu peale 21,6km/h ja pulss 116, seega oli mõnus rahulik kulgemine.

Pühapäeval läks Jaanus oma pikimat jooksu tegema ning mul jäi üle vaid kadestada 16-kraadist ilma, mis hommikul õues valitses. Ainus lohutus minu kolmapäevasele katsumusele tagasi mõeldes oli see, et mis ei tapa, teeb muidugi vigaseks. Kava järgi oleksin pidanud nädalasse paigutama veel 8-13-kilomeetrise tempokama jooksu, ent mõtlesin Jaanusega nii kaua kaasa joosta, kuni tore on ning lasta tal vaimselt raskeim osa siis üksi ära kannatada (hehehe).

Tempo settis alguses 6:06min/km kanti, mis tundus väga mõnus rahulik. Ilm oli tuuline, aga kiskus päeva peale muidugi palavamaks – eriti kui poolpilve asemel vahepeal lauspäike tuli. Tegime esiteks 10-kilomeetrise tiiru, mille lõpus võtsin ühe geeli ja tegime 7-kilomeetrise tiiru otsa. Enesetunne ja jalad olid kolmapäevaga võrreldes ikka väga head, eriti arvestades, et ma siin vahepeal ka ülearu puhanud pole – tempogi kiskus jooksu käigus vaid kiiremaks. Lõpuks otsustasin mõistusega võttes piirduda poolmaratoniga, ehk jooksime joogipausi järel ühe 4-kilomeetrise lõigu veel ning jätsin Jaanuse viimast pikka juppi otsa jooksma.

Kokku tuli 21,12km ajaga 2:05:23, tempo 5:56min/km, pulss 154 ja running index 51. Põhimõtteliselt jooksin kolmapäevasest tempost üle 20sek/km kiiremini, pulss oli sisuliselt sama ning kõrguste vahet Saaremaaga võrreldes raudselt rohkem – vahe oli peamiselt ilmas. Terve ülejäänud päeva oli ka väga reibas olla – käisin koeraga jalutamas ning lihashoolduse mõttes igavlesime tunnikese VSpa saunades. Vähemalt andis see maratoni osas uuesti lootust, iseasi kui siis ka jälle kuumalaine peaks sattuma.

endo

Nädala jooksukilomeetrid kogunes 62,46, keskmine aktiivsus tuli 210% (kohe näha, et puhkus 😀 ) ning märkamatult murdus ka selle aasta jooksuskoori 1000km piir – kokku olen jooksnud juba 1033km.

Trenninädal 30. juuli – 5. august 2018

Ma tõesti ei tea, kes need suured “lõpuks ometi üks tõeline suvi” käunujad kõik on, aga minu jaoks hakkab see asi küll täiesti mõttetut surnud aega meenutama. Tööl on palav, kodus on palav, õues ei kannata olla ning trenni teha ei saa. Elu parim suvi tõesti. Not.

Esmaspäeval käis eemalt korra äike läbi ja tõmbas temperatuuri hetkeks normaalsemaks. Seetõttu kasutasin juhust ning üritasin teisipäevaseid intervalle jooksma minna – ette nähtud 5x1200m tempoga 4:40-4:45min/km. Esiteks olid kohe jalad täiesti(!!!) kinni – ma ei saagi enam aru, kas see on väsimus või palavus. Umbes teise intervalli lõpuks oli hetkelisest jahedusest (= mitte niiiiiii hullust palavusest) järel… ei midagi. Päike praadis nagu hull ja peaaegu väike hirm tuli peale, kuidas ma üldse koju tagasi jõuan. Lõpuks tegin ära 2x1200m ning 2x1000m ja need viimasedki pigem sellises “üritan veits joosta ka, et kiiremini koju nutma saaks” stiilis. Oli jälle üks imeline päev.

  1. 1200m 4:47 min/km; 154 bpm
  2. 1200m 4:45 min/km; 162 bpm
  3. 1000m 5:13 min/km, 162 bpm
  4. 1000m 5:09 min/km; 163 bpm (peamiselt allamäge)

Kokku 6,87km ajaga 42:04, tempo 6:08min/km ja pulss 148. Running indexit ei hakanud kell selle peale isegi näitama. Pärast rullisin patukahetsuseks oma kangeid jalgu ja ujusin natuke peale.

Teisipäeval kasutasin juhust, et lõigud said (niivõrd-kuivõrd) eelneval päeval ära ponnistatud ja läksin üle nädala aja jälle Bodypumpi. Enne trenni jõudis kõht küll nii tühjaks minna, et olin väga lähedal selle ülelaskmisele, aga viimasel hetkel tuli päästev mõte poest kiire snäkk haarata. Tühi kott püsti ei seisa, aga pärast jooksu pealt sisse hingatud Nopri ploomi-vaniljejogurtit (mis oli erikuradi maitsev, muideks) oli energia ning meeleolu kohe teine tera ja jõudsin kangiga vehkima minna küll. Trennieelne toitumine on kõigi nende aastate järel aeg-ajalt mulle endiselt paras pähkel, sest liiga täis kõhuga liigutada ei taha, liiga tühjaga pole mul ei jaksu ega motti – ürita siis õige tasakaal kuidagi välja rihtida.

Igatahes trenn oli hüva, sest ühe sünnipäevalapse tellimusel tehti hoopis vanu lugusid peamiselt 80ndatest kavadest, mis on ka minu suured lemmikud. Vanasti oli ikka rohi rohelisem ja pumbas vähem rapsimist ning sai tunnetusega teadlikult treenida, mitte lihtsalt üritada kava lõpuni elus püsida. Eriti sai koormust ülakeha, mida ma seal ju otsimas käingi ning pea igas loos tulid viimased kordused täielikus magusvalusas agoonias. Nüüd ma jälle tükk aega pumpa ei jõua, aga üritan siiski semi-regulaarset joont hoida.

Kolmapäeval tahtsin ära teha neljapäevase lühikese tempojooksu 5km 5:10min/km tempos. Samas polnud mul algusest peale isegi lootust seda tempot hoida, sest a) palav ja b) eelmise päeva pumbast lihasvalu, aga läksime õhtul enne 9t niisama rahulikult jooksma. Kui kell 8 oli õues veel 29 kraadi, siis 9 paiku juba imelised 27… 😀 Igatahes tuli paari kilomeetri pärast idee hoopis kilomeetrised kiirendused vahele joosta ning jõudsime neid teha kolm tükki. Kui enne lõike oli tempo ühtlaselt ca 6:10min/km, tegime lõigud vastavalt nii:

  1. 5:08 min/km; 156 bpm
  2. 4:58 min/km; 161 bpm
  3. 4:45 min/km, 167 bpm

Väga mõnus spontaanne trenn kukkus välja ning kokku tegime 8,06km ajaga 47:41, tempoga 5:56 ja pulsiga 145 (kõrgeim 175 viimase lõigu lõpus). Running index 55. Whaaat?

Sattusin kolmapäeval vaatama ka seda (vt allpool) videot ning tekkis tunne, kas peaks äkki täismaratonidega vahepeal pausi pidama ja katsetama mingeid üldarendavamaid trenne. Arvestades, kui palju aega maratonitrenn tegelikult nõuab ning kui vahele satub veel selline suvi nagu tänavu, tekib küll küsimus, kas see on optimaalseim võimalik ajakasutus arengu ning trennirõõmu mõttes.

Neljapäeva hommikul isegi rullisin ning õhtul tahtsin pumpa minna, mis viimasel minutl asendati hoopis jõutrenniga. Vedasin end siiski kohale ja mögistasin omaette nina alla naerda, kui me esimesed viis minutit aeroobika stiilis kekslesime (ikka sääretõsted küljelt küljele ja teate küll). Veel viis minutit hiljem ma enam ei mögistanud, vaid ainult higistasin, sest ehkki trenn polnud nii intensiivne kui pump, oli see hoopis teistmoodi tõhus. Tegime igasuguseid liikuvaid kerelihaste harjutusi, väljaasteid, kätekõverdusi ja muud meelelahutust. Pingutasin hoolega kaasa, jäin igati rahule ning järgmiseks päevaks parajat süvalihasevalu ootama.

img_20180803_0941531146043256.jpg
Lauakatmiseks külluslik aeg

Reedel oli mul logistiliselt pöörane viimane tööpäev, mis juba iseenesest võrdus väikestviisi kolimisega. Sellele järgnes kolimine vol.2, ehk pidin pakkima koera ja elamise autosse, et ligi nädalaks kõikvõimalikke puhkusetegevusi harrastama minna – sh lõpuks ometi muutuvates ilmastikutingimustes, mis omakorda rohkem vahendeid nõuavad. Päeva lõpuks jõudsin rampväsinuna vanematekoju, käisime emaga kõnnitiirul ning põhjalikult ujumas. Aktiivsust enam kui küll, ühtegi ametlikku trenni mitte.

Laupäeval algas sõbranna 2-päevane tüdrukuteõhtu, mis sai avapaugu paaritunnise kanuumatkaga. Kanuumatk ise sai avapaugu põhjaliku äikesetormiga ning nagu tellitult järgnes äikesetorm veel iga kord, kui me parajasti just autosse või siseruumidesse astusime. Kokku kanuutasime peaaegu 2h, 8,64km ning tüürimehe ja kondimootorina põletasin üle 600kcal. Kuna ka ülejäänud päev koosnes pidevast ringitatsamisest, tuli päeva aktiivsus jälle üle 200%.

img_20180805_08553146188951.jpgPühapäeva hommikul kasutasin muidugi juhust ja tegime kohe pärast ärkamist ühe kaas-tüdrukuteõhtulisega väikse mägise jooksutiiru Viljandi lossimägedes. Kuna unetunnid ja -kvaliteet ning eelmise päeva väsimus andsid tunda, hakkas üsna kiiresti päris ebameeldiv. Kokku sörkisime 4,15km mägesid ajaga 27:42, tempo 6:41min/km ja pulss 146. Running index tuli 47, mis pole ka imestada. Pika jooksu mõtet mul üldse polnudki, sest tahtsin vaimselt ja füüsiliselt puhata ning nädala kilometraaž tuli kuumaväsimusele vastav – alla 20 kilomeetri! 

Kui järgmine nädal puhkuse ajal selleks hetk tekib, teen mõne pikema tiiru jälle ära, aga midagi järgi jooksma ka ei hakka. Kui ilm ka nüüd parem on, peaks üritama nädala jooksul viimase pikima jooksu ära teha. Päris tore, kui selleks enam 32 kraadi sooja pole.