Ujumisest ja rattasõidust (ja jooksmisest ka)

Tegin möödunud nädalal jälle paar Ironmani trenni. Jõusaal nüüd vist jääbki aastaks unarusse, sest võimalusel käin Auras ja ei hakka endale veel sellega stressi tekitama, millal kõige muu kõrvalt rauda tõstma jõuaks.

Nädala alguses käisin jälle ujulas. Jutti teist korda käies oli juba enesetunne kõvasti parem, samas avastasin, et jutti kroolides tekib mul vee all põhimõtteliselt klaustrofoobia. Mis siis veel avavees saab… Tegin jälle 1600 meetrit, mille sees 4×300 meetrit lõike. Jaanus küll arvas, et mul pole mingit mõtet mingeid sprinte või lõike ujuda, aga see aitab basseini nüridust natukenegi leevendada, seega las olla.

Seekord polnud mul privileegi ka üksi rajal olla, sest koolivaheaja ja kellaaja tõttu oli ujulas hullumaja. Sattusin heitlema ühe härraga, kes mul diagonaalis ette ujus ja varbaküünega niimoodi kätte pussitas, et peaaegu veri taga. Aah, ujumise rõõmud.

1600 m, 02:44 min/100 m.

Nädala lõpus tekkis äkki mõte ka ratas veel õue ajada. Ilm oli lihtsalt nii ilus (aga külm ja tuuline) ning toas pukki sõita pole ma veel jõudnud ega tahtnud. Panin rattal tuled vilkuma, soojad riided rattariiete peale ja… no niii tore oli. Boonuseks võimsad päikeseloojangu vaated. Kuigi väga raske oli ülesmäge, kehval asfaldil ja kibedat vastutuult sõita, siis lohutasin end sellega, et raske õppustel, kerge lahingus. “Lahingus” ehk Tallinnas ehk pole ka Vooremaa tõuse ja oktoobrikuist vastutuult. Pärituult koju lihtsalt lendasin.

26,58 km, 155 tõusumeetrit, 23,4 km/h.

Tahaks kohe uuesti minna.

Ja mis jooksurindel? Peamiselt olen jooksnud käruga asju ajama või jõe äärde talisuplema. Ühes jalas on Saaremaast saadik ülekoormusvigastus ja… imelik tõesti, miks see üle ei lähe, kui ma pidevalt jälle jooksma üritan minna. Lihtsalt jooksmine on suurema lapse hoiugraafiku, väiksema õueskäigu ja üldiselt tiheda igapäevaeluga kõige lihsamini ühildatav trenn. Ujumise vastu vahetades ma ainult ühe korra nädalas siis trenni teekski. Ilmselt vanast peast kahetsen kõiki oma eluvalikuid.

Training, ptüi, drowning for Ironman 70.3 Tallinn

Pärast õnnestunud 3 päeva jooksu tegin päevakese puhkust ning käisin siis 2 päeva jutti käruga joostes jõe ääres talisuplemas. Ühel korral unustasin rätiku ka koju. Polnud just parim elamus. Muidu on tänaseks 5 korda tehtud ja õige eneseületussportlasena kohe number kuklas, mille talvega üle võiks ujuda. No näis.

Suure jooksmise peale suutsin muidugi mingi ülekoormushäda laadse asja labajalga hankida, mis ühe puhkepäevaga veel hullemaks läks ning täna ma jooksma ei läinud. Mõtlesin seepeale hoopis üle pika aja ujulasse minna, sest Aura on ju lõpuks lahti ja võiks vaikselt Ironmani peale mõtlema hakata.

Enne 10 oli ujula meeldivalt inimtühi ja sain seal rahus omaette lihtsalt surra. Ilmselgelt ma pole ujulas käinud üle aasta julgelt (noorem laps saab lähipäevil aastaseks).

Kuskil 800 meetri peal sain aga käed lahti ning järgmised 800 tulid juba lihtsamini. Seejärel sõitsin rattaga koju lamama ja sööma. Ironmanil pean 300 meetrit veel ujuma ning seejärel see õige distantsiladumine alles algab. Johhaidii.

Võtsin selle peale vähemalt kätte ning panin oma treeningkava trennid kõik taskidena kalendrisse ära. Kava kestab 24 nädalat enne üritust ehk trenn algab veebruari teisest poolest. Enne seda viskasin igasse nädalasse kavast ühe ujumistrenni ka, sest see valdkond vajab ilmselgelt kõige rohkem järelaitamist (ja toas ratast sügada ma tahaks nii vähe kui võimalik). Saab olema huvitav aeg.

Saaremaa 3 päeva jooks 2022 – mõistusega joostud

Regasin suvel end uljalt Saaremaa 3 päeva jooksule ning praktikas kukkus see muidugi nii kiirele ja ebasobivale ajale, kui üldse olla sai. Tagantjärele on emotsioon seda positiivsem, sest hoolimata totaalselt muutunud elukorraldusest õnnestus sügisene jooksupidu 110% ning sain kätte selle emotsiooni, mis nt Tallinna maratonil täiesti saamata jäi (ja tagantjärele tarkusena vist tõesti haiguse nahka läks).

Esimest ja viimast korda käisin 3 päeva jooksul 2017 ehk 5 aastat tagasi, kui olin tegelt väga heas vormis, nt jooksin sel aastal (aga mitte sel üritusel) oma elu kiireimad 10 km. Toona olid ajad järgmised.

• 10 km 52:47
• 16,32 km 01:40:45
• 16,08 km 01:36:13
• Kokku 04:09:45

2018 olime pulmareisil ja 2019 juba lapseootel.

Aga alustame algusest. Jooksule eelnevatel nädalatel rabasin pärast nädalast Napoli reisu tööasjadega järjele saada, samuti saime kätte hiljuti ostetud talu. Noh, tegevust ikka jagus. Samas on lõpuks käes hetk, kus mul pole kallal ühtegi laste tatitõbe. Trennidest olen viimastel nädalatel teinud vaid jooksu ja huvi pärast jooksin eelneva nädala pühapäeval prooviks 10 kilomeetrit alla tunni aja. Sai joostud küll (58+ minutit ja pulss 158). Kolmapäeval-neljapäeval ma enam trenni ei teinud.

Reedel kolisime kogu oma elu autosse, viisime suurema lapse ühe vanaema juurde ning sõitsime siis teist vanaema ehk minu ema lapsehoidjaks peale korjama. Kiire lõuna vanematekodus ning sõit edasi praami suunas. Kohale jõudsime parajas sajus, seadsime asjad kiirelt oma Aia tänava majakeses sisse, banaan hinge alla ja oligi aeg 10 km starti sõita. Ehk noh, kiire-kiire-kiire. Erilist motti ega huvi sel hetkel jooksma minna küll polnud.

Vahemärkusena sattus majutuse osas meile juhuse tahtel küll täielik jackpot. Valisin selle üsna suvaliselt ja sattus üle aastate täielik lemmik (käime Kuressaares mitu korda aastas). Nii selle ürituse mõttes kui üldiselt super asukohas 2 magamistoaga hoovimajake lossist ja merest mõnesaja meetri kaugusel. Tundus peaaegu tutikas, perega külastamiseks hästi varustatud ning ruumikas, isegi padjad olid korralikud ning saime kütta nii sauna kui kaminat. Tõeline Bookingu-elamus.

Aga jooksu juurde tagasi. Parkisime auto stardi lähedale ära ning jooksime starti. Materjalid välja, paar sõna tuttavatega ja oligi start. Seljas olid mul t-särk, kilekas ja lühikesed püksid. Kileka koorisin seljast teiseks kilomeetriks (jooksu pealt numbri kolimine oli küll tüütu). Jooksime Jaanusega koos ning hoidsime algusest peale tagasihoidlikku eesmärki joosta alla tunni aja. Ilm oli maaliliselt hall, vahepeal tegi natuke vihma, rada oli tuttav. Kõik kilomeetrid said purki stabiilselt 5:45-5:55 vahemikus, viimase ajal natuke kiirendasime ning tulime üle joone ajaga 58:02 (tempo 5:47 min/km, pulss 157).

Võtsime oma Vytautase vee ja Nicksi batooni hinge alla ning läksime koju sööma, last söötma, lahti pakkima ja sauna kütma.

Laupäeval ärkasime vara nagu ikka. Pisem laps magas minu emaga teises toas, seega uni oli igati kosutav. Hommikul jõudsime veel kõik koos linnas kohvil käia, ilm näitas isegi päikest, ehkki ennutus oli halb. Tegime enne 11 kodus kerge eine, banaan autosse kaasa ja sõitsime suht viimasel minutil Sõrve poole. Saime tänu sellele umbes nii kauge parkimiskoha, kui üldse saada võis. Jooks starti oli julgelt pikem kui kilomeeter ja kurtsin Jaanusele, et olin juba selle peale väsinud. Pulss 150, vaevu saime hetke seista enne kui stardipauk käis.

Seljas oli mul t-särk ja jalas pikad retuusid (no nii-nii head, maivõi), mis osutus taas liiga soojaks valikuks. Plaan oli hoida 6 min/km tempot, mis õnnestus paar esimest kilomeetrit, aga settis seejärel 5:50 kanti ära. Okei siis, vast kestab ära, mõtlesin omaette. Terve mereäärse osa õhk nagu seisis ja palavust kurtsid ümberringi ka teised jooksjad. Samas ilus oli. Väga-väga ilus.

8 km peal saabus ootamatu tagasilöök – Jaanuse varbad hakkasid häda tegema. SEetõttu läks lukku ka jooksu aeglaseim kilomeeter – 6:01. Tagantjärele lugesime ühel jalal kokku kolm(!) villi. No on ikka ajastus. Tuju langes, aga tempo mitte. Pärast 10 km täitumist hakkasime vaikselt kiirust juurde panema, et see asi lihtsalt läbi saaks. Asfaldilt kruusale pöörates algas vist raja parim osa. Lõpuks jäi veel mõni kilomeeter metsateed, mis ülearu mõnus enam polnud, aga kilomeetrid said jätkuvalt lukku 5:45 tempos. Ja oligi finiš.

Lõpuaeg 1:35.24 (tempo 5:51min/km, pulss 157). Kuidas palun? 2017 ajast 5 minutit parem. Sealjuures õnnestus selle sees joosta oma viimaste aastate 5 km rekord, ehk seda tegelikult kiiremini eelmise päeva 10 kilomeetrist. Mõte hakkas juba liikuma, et äkki õnnestub 2017 koguaeg niimoodi tasa ja targu üle joosta. Selleks oleks viimasel päeval pidanud hoidma 6 min/km tempot.

Õhtul tegime jälle sauna, pikutasin mõnuga kamina ees, tohterdasime Jaanuse ville ning panin ööseks kompressioonisäärised jalga.

Pühapäeva hommik algas taas kohvikutiiruga, Jaanuse jalad tundsid end üsna okeilt, minu sääred poleks nagu jooksmas käinudki. Stardipaik oli meie majast 500 meetri kaugusel, ehk 10 minutit enne 11 hakkasime kodust jooksma, seekord üleni lühikestes riietes. Stardis jõudsin juba mõtet kahetseda, sest mere ääres oli päris külm tuul, aga mis siis enam teha.

Start! Esimesed kilomeetrid üritasime hoida eesmärgiks seatud 6 min/km tempot, aga jalad võtsid ise sisse vana hea 5:50 tempo. Lasime siis jalgadel minna. Metsavahele põigates olime jälle tänulikud, et saime jooksu joosta ilma käruta. Eks oleks tehtud saanud, aga poleks üldse see. Golfiväljakute eel oli raja üks tüütuim osa – öisest vihmast lödi kruusatee. Pärast golfiväljakuid tuli kõva vastutuul ning 10. kilomeetril hakkasid jalad juba lõpuspurti üritama. Vara, liiga vara, mõtlesin omaette, aga mis seal enam.

12. kilomeetrist edasi läks juba päris ebameeldivaks. Tuul, palju käänakuid, isegi üks eksimisohtlik koht, siin-seal munakivid, kruusateed, jälle käänakud, jälle kivid. Saaks juba läbi. Pulss oli punases. Kuni olimegi Kuursaali juures pargis ning lõpusirgel. Lõpuaeg 1:32:49. Mida? Keskmine tempo 5:48 min/km, pulss 158, 16 kilomeetri sees nii kogu ürituse kui viimaste aastate 5, 10 ja 15 km rekordid (vastavalt 28:24, 57:31 ja 1:27:01). Ei midagi erilist, aga näitab, kui targasti õnnestus see jooks tänavu ära joosta. Ja 95% hea enestundega. Ulme!

Koguaeg 04:06:16. Üle 3 minuti 2017 tulemusest kiirem. Kokkuvõttes võibki öelda, et üritus oli tõeline triumf. Nii enesetunde, vormiproovi kui pingutuse jaotuse mõttes. Ilus kingitus selle aasta lõpuks.