Üle kuu aja on viimasest trennipäevikust mööda tiksunud, sest kõikvõimalike jamadega on sihilik trennitegemine täitsa ära kadunud. Pigem üritan ennast jõudumööda parema enesetunde nimel liigutada. Näiteks jooksmas ei käi ma praegu põhimõtteliselt üldse ja aktiivsem liikumine on täitsa enesetunde- ja tervisepõhine.
Natuke olen jõusaalis käinud, rattaga sõitmas, isegi YouTube’i järgi joogat teinud. Aura on augustist taas lahti, seega saan seal ka lobistamas käia.
Mis siis vahepeal veel toimus? Näiteks on mul juba üle kuu aja hääl ära. Samuti elasin üle oma senise elu pikima migreeni. Kui tavaliselt on migreen minu jaoks üks õhtu agooniat, vältas viimane laks peaaegu nädal aega ning käisin isegi EMOs (abi küll ei saanud). Eelmise aasta lõpus lisandusid mu migreenidele ka aurad, seega võtsin lõpuks ette käigu päris peavaluarsti juurde.
Päris nii lihtsalt see muidugi ei käi, et oh, käin lihtsalt ära. Esiteks sain perearstilt saatekirja neuroloogi juurde, ent augusti esimestel päevadel näitas TÜKi ePatsient täiesti tühja maad nii kaugele, kui silm ulatus (seal on ajad järgmiseks neljaks kuuks). Helistasin siis registratuuri, kus nad näevad aegu viis kuud ette ja skoorisin viimase aja ühe suvalise neuroloogi juurde detsembri lõppu. Mnjah.
Õnnekombel jätsin oma halaga registratuuri töötajale vist kustumatu mulje, sest ta helistas tunni pärast mulle ise tagasi(!) ja küsis, kas ma samal päeva pealelõunal Mark Braschinsky juurde jõuaks minna. Issake! Tegemist on umbes ainult kõige suurema peavaluspetsialistiga Eestis (ja Eesti Peavalu Seltsi president nagu välja tuleb 😀 ).
Üldiselt tundubki, et kui olla mingi graafiku alusel töötav liinitööline Kapa-Kohilast, võid suuremate probleemidega parem kohe surnuaia suunas roomama hakata. Paindliku tööajaga kontoritöötajal Tartu või Tallinna südalinnast on isegi lootust abi saada. Muidugi organiseerisin end samaks päevaks kliinikumi ja olin elevil nagu väike laps.
Rääkisin kõik oma peavalueluloo arstile ära ning sain kohe diagnoosi ka kätte. (Sealjuures EMOs pandi kahtluse alla, mis ma oma peavaludest ikka üldse tean ja aurade mainimisel peeti mind vist paadunud üle-googeldajaks.) Lahkusin kabinetist heade nõuannete, peavalupäeviku ja spetsiaalse migreeniravimiga. Ja ennekõike tundega, et keegi seda probleemi päriselt oluliseks ka peab.
Häälega nii hästi läinud pole – kõlan juba nii kaua nagu Wremja Mart, et hakkan ise ka ära harjuma. Kes ei mäleta, kuidas see kõlas, siis palun väga.
Spordipõuale vaatamata pole vähemalt figuur Mardiga samasse masti veel läinud.
Hääle puudumise saaga on välja näinud selline:
- Perearst 1. nädalal: “Kui palavikku pole ja mäda ei purska, pole midagi tõsist. Puhka ja ravi ja läheb üle.”
- Perearst 2. nädalal: “Kui palavikku pole ja mäda ei purska, pole midagi tõsist. Puhka ja ravi ja läheb üle.”
- Perearst 3. nädalal: “Äkki ikka läheb üle.”
- Perearst 4. nädalal: “Ootame nädala veel. Äkki läheb üle.”
Sel hetkel mu kannatus katkes. Tulemuseks saatekiri kurguarsti juurde.
Kurguarst kuulas mu mure ära ja…
Arst: “Äkki te räägite lihtsalt liiga palju.”
Mina: ???
Arst: “Mulle küll praegu tundub, et te räägite väga palju.”
No ma räägiks veel kõvasti rohkem! 😀 Tulemuseks jälle vana hea (wait for it) “oodake nädal aega, äkki läheb üle.”
Võin raporteerida, et pole üle läinud.
Kokkuvõttes hea on, et mul pärast Ironmani ühtegi spordiüritust registreeritud polnud. Spordiblogist võin selle ka tervise(puudumis)blogiks ümber ristida. Vanus juba selline.
Veel üks spordiblogi 