Trenninädal 22. – 28. aprill 2019

Igas mõttes raske nädal on olnud ning tõmbasin selle võrra trennidega ka tagasi. Kui eelneva nädala keskmine aktiivsus tuli 162 protsenti, siis seekord 106. Nii madalad näitajad skoorisin viimati neil nädalatel, kui Nepaali läksin või sealt tulin, ehk nädalas oli mitu puhast istumispäeva. 

Esmaspäeval puhkasin.

Teisipäeval istusin päev otsa Tallinnas üritusel ning koju jõudsin päris hilja. Kava nägi ette 12x400m lõike ja ma tõesti ei kujuta ette, kes haige inimene need sinna sokutanud oli (kes see tegi – ise tegi). Suhteliselt päikeseloojangul suundusin kõhuvalu kiuste siiski õue ning hakkasin otsast pihta. Väga hullult ennast tagant ei piitsutanud, temperatuur oli tegelikult ideaalne ja õues vastupandamatu suvelõhn.

Selliste lühikeste lõikudega on alati see lugu, et teoorias tunduvad need megarõvedad (eriti nii suurel arvul), aga praktikas teed paar tükki ära, saad hoo sisse ning polegi jälle hullu. 8. lõigu lõpus oli küll tunne, et nüüd juba nagu aitaks ka, aga siis ei jäänud enam muud üle, kui koju tagasi intervallitada. Tempodest oli küll täpselt näha, kus üles- või allamäge minek oli: 5:13, 4:44, 4:39, 4:36, 4:21, 4:45, 4:49, 4:39, 4:33, 4:51, 4:30 ja 4:54.

Lõpuks oli enesetunne ikka igati mõnus ning kokku tuli 9,85km (6:04min/km, 140bpm). Pulss üle 167 ei käinud, seega pingutusel jäi varu sisse, aga tihedast trenninädalavahetusest ei tahtnud jalad ka sugugi rohkem sibada.

Kolmapäeval taas puhkasin.

Neljapäeval pidin tegema 3-kilomeetrise tempojooksu, mille võtsin ette kohe pärast tööd, kui tervet Lõuna-Eestit kattis salapärane suits ning koos palavusega meenutas õues toimuv pigem Indiat kui aprillikuist Eestit. Jooksin end soojaks, võtsin siis natuke tempo üles ja uhasin ettenähtud jupi lõpuni ning lõpuks sörkisin koju tagasi. Tagasitulek oli palavuses ikka kohutavalt tappev ning hädasti oleks juba juua tahtnud. Tempoosa keskmine tempo 5:01min/km. Kõik kokku 7,29km, 6:03min/km, 145bpm.

Reedel oli enesetunne vilets, seega jalutasin õhtul pikemalt koeraga ning trenni ei teinud. Samuti arvasin, et mu spordiklubi kaart on vahepeal otsa saanud.

Laupäeval magasin peaaegu 10h jutti ja pärast rahulikku hommikusööki läksime Saarjärve ümber kondama. Supermõnus suvi oli. Selle otsa käisime linnas lõunal, pärast jalutasime niisama ringi ning jõime suve viimase päeva puhul (järgmine päev pidi kevad tagasi tulema) mõnuga jääkohvi. Täitsa nagu normaalsete inimeste laupäev. Enne õhtusööki käisin ikka tiiru jõusaalis ka ära, sest üllatus-üllatus, kaart kehtib veel lausa mai esimese nädala. Viljandi järvejooksule mõeldes keskendusin siiski pigem ülakehale ja olin sealjuures saalis täiesti üksi.

Pühapäeval oli aknast välja vaadates jälle ilus suveilm, aga õue jõudes täielik siber jäise tuulega. Käisime hommikul koeraga pikad tiirud Elva ümbruses ja kahetsesin, et mütsi-kindaid kaasa võtta ei taibanud. Pealelõunal oli juba natuke soojem, võtsime taas Notsu ühes ja tegime jälle linnas tiiru kohvikus ning jalutamas. Reisil suudame küll rahulikult võtta, pikalt kohvikus käia ja linna peal aega surnuks lüüa, aga tegelikult on see kodulinnas täpselt sama mõnus.

Tuul oli päev otsa päris vastik ja jooksma üldse ei ahvatlenud, aga vedasin end lõpuks enne õhtusööki siiski lühemale tiirule. Plaan oli Viljandi jooksu auks teha pooletunnine rahulik jooks paari-kolme kiirendusega. Õue jõudes oli tuul lõpuks just järgi andmas ja jalg meeldivalt kerge – eelmise päeva jõusaalist oli lihasvalu vaid õlgades ning seljas. Tuul pigem jahutas, riietus oli ka täpselt õige ning lõpuks tegin kiirendusi hoopis neli, sest lihtsalt nii mõnus oli. Kokku 5,55km, 6:14min/km, 137bpm (kiirenduste tempod 4min/km kanti). Pärast kergelt rullisin ka ja viskasin ülejäänud õhtuks lebosse.

Järgmine nädal on töörindel päris tüütu, aga kolmapäev on ju õnneks vaba. Küll ei tule sellest plaanitud perepäeva Viljandis, sest Jaanus pidi üldse ära sõitma. Eks ma siis sõidan hommikul sinna, jooksen ära ning sõidan koju tagasi. Hea trennivõimalus on see Pühajärve mägedeks igatahes. Loodetavasti liiga palav ilm ei tule ja väga tuuline samuti mitte.

Trenninädal 15. – 21. aprill 2019

Vaikselt hakkab mingi jooksuvorm saiavormi alt välja kooruma. 6:30 tempo tundub juba puhas loivamine ning pika tempoosa lõpus on veel päris ok kiirust juurdegi lisada.

Üldse on päris äge üle pika aja ainult poolmaratoniks treenida. Saab lihtsalt pika maa üleelamise asemel rohkem kiirusele keskenduda ja samas ei kurna ka “pikemad” otsad nii ära, kui täismaratoniks valmistudes. Lihtsalt mõnus. Eks vastutus meeskonna ees paneb natuke rohkem pingutama ka, kui ainult endale sörkides oluliseks peaks.

Esmaspäeval puhkasin pühapäevasest kanuumatkast ning kõht oli pidevalt jube tühi. Külmas vees seiklemise energiakulu oli vist arvatust omajagu kõrgem.

Teisipäeval ostsin sooja suveilma puhul eksprompt uued lühikesed püksid ning läksin see aasta esimest korda täiesti lühikeses vormis õue intervalle jooksma. Vist oleks võinud buffi ka kaela panna, aga sellest hiljem pikemalt. Igatahes oli tüüpiline kaval kevadilm, kui ühtepidi oli tuul nagu jääkülm sein vastu ja tagasi tulles päike kõrvetav ning muidu palav. Väike väss oli veel sees, seega tegin intervallid kergemalt. 3x1600m (tempod 5:22, 5:06 ja 5:09) ning kokku 8km (5:55min/km, 151bpm).

Kolmapäeval plaanisin pärast tööd jõusaali minna, vedasin spordikotigi ühes, aga õhtupoolikul lõi äkki mingi rõve valu kurku ja enesetunne halvenes lausa minutitega. Krabasin asjad kaenlasse ning kimasin koju ja pea ees ravimisahtlisse. Käiku läks kogu arsenal, millega end Nepaaliski ravisin, samuti liitrite viisi sidruni-ingveri-meeteed ning küüslaugust suppi.

Neljapäeva hommikul ärkasin sellise enesetundega nagu oleks värskelt mandliopil käinud – kurk oli paistes ja muidu raske olla. Samas pidin tööl ühe üritusega tegelema ning käisin seal ikka ära. Pärast seda kupatati mind koju tagasi, sest tõbisena töölkäimisel on meil nulltolerants.

Reedel sõitsime Saaremaale, sest pikemaks lihavõtete nädalavahetuseks oli hotell ammu kinni ja vanaemalegi külaskäik välja reklaamitud. Kurk oli selleks hetkeks juba okidoki, aga pea paks ning kippus valutama. Siiski ei suutnud ma pärast pikka bussis istumist (ja trennivabu päevi) Kuressaare ümbruse kergliiklusteedele vastu panna ning sörkisin päikeselõõsas Nasva poole. Nädala kava nägi ette 8-kilomeetrise tempojooksu, mida vaikselt otsast siiski proovima hakkasin.

Esiteks settis tempo 5:30 kanti ära ja enesetunne oli väga mõnus. Kuskil poole peal hakkas kurk väga kuivama ning pea ka tuikama, aga siis polnud enam muud teha, kui hotelli tagasi joosta ning suutsin viimastel kilomeetritel veel kiirustki lisada. Üritangi tempojooksu koormuse jaotamisel lähtuda enam-vähem allolevast loogikast, ehk esimese poole joosta üsna mõnusalt, teises pooles pingutusega ja lõpus viimase välja panna.

Tempoosa keskmine tempo tuli 5:25min/km ja lõpukilomeeter 5:09, pulss 159. Koos soojenduse ja lõdvestusega jooksin kokku 10,03km (5:38min/km, 155bpm). Lisaks jooksmisele kogunes kõnnikilomeetreid märkamatult hulgim, sest Kuressaare on lihtsalt selline liikumisparadiis.

Laupäeval pidime päeval pikema rännaku ette võtma, aga kasutasin enne jahedat hommikut ning tegin nädala viimase kavajärgse trenni ära, ehk 12km rahulikku jooksu. Ilm oli eelmise päevaga võrreldes hea jahe ning suundusin kolme päeva jooksust tuttavale Roomassaare kerliiklusteele. Esimestel kilomeetritel hüppas hotelli hommikusöök alles kõhus, aga pärast läks jooks aina mõnusamaks, Spotify jumal saatis ka ainult eriti head muusikat ning vaikselt hakkas tunduma, et mingi stabiilne vorm hakkab kätte tulema. Kokku jooksin 12,04km, tempo üsna stabiilselt 6:10min/km (kiiremad kilomeetrid 6:01, aeglasemad 6:16) ning pulss 143bpm.

Pärast kõndisime Järvelt mööda randa Mändjalga, tegime Nasval lõunapausi ning õhtupoolikuks hotelli tagasi – kokku 14-15 kilomeetrit ranna- ja kergliiklusteid.

Pühapäeval jäi enne check out’i natuke aega üle ja tegin tunnise tiiru hotelli jõusaali. Hädapärast sai terve keha läbi käidud, ehkki kinnastest tundsin valusalt puudust. Tegin väljaasteid, jõutõmbeid, inclined pullups’e, õlgadele ülessurumisi ja küljele lennutamisi ning hantlitega rinda ja selga ka.

Kokku täitsa viisakas 40-kilomeetrine jooksunädal. Järgmist nädalat alustan kohe puhkepäevaga ning ülejärgmisel nädalal ootab juba imeline Viljandi järv. Vähemalt pikk põud on põllud tänavu loodetavasti ära kuivatanud.

Trenninädalad 1. – 14. aprill 2019

Viimased kaks nädalat on tööl ja vabal ajal (hahahaa) nii toimekad olnud, et kui trenni veel pigistab kuskile vahele, siis sellest kirjutamist küll mitte. Tööl on kuu lõpuni tempo umbes kahekordne ja sinna otsa olen suutnud ajastada terve portsu kõrvaltegevusi, millest loobuda ka ei raatsi.

See nädalavahetus oli lõpuks kohustustevaba (aga mitte plaanidevaba) – laekusin just kanuumatkalt, kallasin saapad veest tühjaks, keetsin omal kuuma dušiga peaaegu naha seljast ning jäin nüüd pärast sööki tugitooli vedelema.

Eelmine nädal

Esmaspäeval käisin jõusaalis.

Teisipäev oli lõigupäev, ehk tegin 5x1200m lõike tempoga 4:59, 5:07, 5:07, 5:15 ja 5:16. Kokku 10,01km, 58:52, 5:53min/km ja 148bpm. Väga mõnus soe ja kuiv ilm oli ning lõikudeks jagatuna läheb trenn märkamatult kiiresti. Kui juba üks või kaks lõiku tehtud on, läheb iga järgmine üha hoogsamalt.

Kolmapäeval käisin taas jõusaalis.

Neljapäeval nägi kava ette 5km tempojooksu, aga jaks oli juba koju jõudes otsas. Kuna pidin nädalavahetusel maal olema ja seal trenni teha ei plaaninud, läksin kangekaelselt ikka jooksma, ehkki sain kohe alguses aru, et tempot sealt küll välja ei võlu. Selle asemel löntsisin hing paelaga kaelas 5km tempoga 6:34min/km, 133bpm. Mis selle kõige point on, ei saa siiani aru.

Reede õhtul sõitsin maale ja jõudsime enne päris pimedat veel kõnnitiirule.

Laupäeval kasutasime maksimaalselt ilusat ilma, ehk sõitsime emaga Pärnusse, jõime Supelsakstes hommikukohvi, kõndisime 2 tundi linnas ja rannas ringi ning läksime seejärel Rannahotelli restorani Pärnu Restoranidenädala eripakkumist proovima. Küll. Oli. Hea! Seni pole ma sealsele restoranide nädalale sattunud, aga nüüdsest läheb see küll minu igakevadisse kalendrisse kindlalt sisse.

Hiljem käisime veel koeraga tunnikese rabas ning pärast õhtusööki taas kõnnitiirul. Päeva aktiivsust kogunes lausa 170%. Sellist suve aprillist ei mäletagi, kus pargipingil istuda või õhtul õues olla ikka nii mõnus oleks.

Pühapäeval sõitsin Tartusse tagasi ja võtsin õhtul veel ettenähtud 10-kilomeetrise jooksu ette. Kokku 10,15km, 6:09min/km ja 145bpm. Tuul oli enamik aega küll vastu, aga tegin rahus tunde järgi ning lõpuks pärituult keerates kiskus tempo kenasti alla 6min/km.

See nädal

Esmaspäeval oli kuidagi väsimus peal ning kiire pilk Polari päevikusse näitas, et alla 100% aktiivsusega päeva pole olnud juba 7 päeva jutti. Võtsin seepeale korraliku puhkepäeva ning pärast koju jõudmist enam nina välja ei pistnud.

Teisipäeval läksin uue hooga treppidele ja tõusudele lõike jooksma, ehk sörkisin kodust Aruküla-Lähte kergliiklusteele ning jooksin Salvesti ees 60-astmelisest trepist 3x järjest üles. Seejärel löntsisin Lubja tänava uue trepini (90 astet koguni) ning tegin kolm ringi ka seal. Kõige lõpuks jooksin Salvesti juurde tagasi ja võtsin sealset 300-meetrist lauget tõusu ka kolm korda. Ehkki õues oli vaevu mõned kraadid sooja ning tuul, oli see sellise trenni jaoks väga mõnus. Kokku 7,19km, 7:23min/km, 138bpm.

Kolmapäeval käisin jälle jõusaalis, aga jaksu oli pigem vähe ning liigutasin lihtsalt närvide rahustamise mõttes tunnikese täis. Muuhulgas tegin smith’il väljaasteid, sest kang oli kinni ning skoorisin sellega üllatuslikult korraliku lihasvalu.

Neljapäeva õhtul pidin oma alma materis avaliku seminari pidama ning trenni ei jõudnud. Õnneks või kahjuks on tööl nii kiire, et väga pikalt põdeda ei jõudnudki, ehkki kontorist loenguhoone suunas läksin küll nagu tapale. Õnneks kukkus päris postiivne kogemus välja. Pärast tegin kodus veel uue hooga ühte oma kõrvalprojektidest ning sain ühe hoogtööpäevaga vähemalt selleks nädalaks kohustustele joone alla.

Reedel käisin taas töölt tulles jõusaalis ja võtsin taas päris rahulikult.

Laupäeval käisime hommikul koeraga päris põhjalikul matkal – taas Alatskivil, ent kõndisime seekord kõik kõrvalharud ka läbi. Rajalt läheb 1,3km haru Apollo kivini, mis osutus mõnusaks metsarajaks, kus nägime tervet karja veidraid loomi. Metskitsede moodi nad polnud (liiga väikesed), aga ühtegi muud selgitust neile ka anda ei oska.

Pärast vedasin end ikka jooksuringile ka, ehkki vaim 5-kilomeetrise tempojooksu mõttele täiega vastu tõrkus. Otsustasin endaga siis leebe olla, sest tahtejõu muskel oli üsna tühjaks tõmmatud. Sörkisin end soojaks ning hakkasin siis natuke ikka tempot tõstma. Esiteks vastutuult läksin 5:30-40min/km, aga pärituulde pöörates jaksu jagus ning neljanda kilomeetri tegin juba kiiremini ning viienda kogu jõust. Väga mõnus pingutus oli kokkuvõttes ning tempoosa keskmine kiirus 5:18min/km (159bpm), kiireimad kilomeetrid alla 5min/km. Jooks kokku 7,23km, 5:49min/km, 151bpm.

Pühapäeval läksime kolleegiga Võhandu maratoni 23-kilomeetrisele soojendusmatkale, ehk Võhandu lõigul Paidra-Süvahavva lõigule maratoni parimat osa nautima. Nii enne kui pärast seda osa on maratoni rada pigem aeglase vooluga ja igavam, aga just sellele etapile jäävad jõe kärestikulisemad kohad ning ilusaimad liivakivipaljandid. Õnneks ilm õnnistas ka täiega ning lõunal jõele minnes oli hoog hea.

Esimesed 10 kilomeetrit kulgesid päris tasase ja kiire vee peal, ent pärast Leevit tuli kiirelt esimene korralik pais, kus kohe pangega vett sülle saime. Pärast seda polnud enam muidugi lugu, kui neid pangetäisi veel mitu korda täienduseks tuli, sest püksid, saapad ja kõik muu niikuinii loksus. Poole peal pidime lausa kanuud tühjendama, sest vesi ähvardas seespool pardani ulatuda. 😀

Õnneks läks meil koos söögipausidega veidi alla 4 tunni, mis on täpselt mõnus pingutus. Vaated olid tuntud headuses, seltskond samuti, üks jäälind lendas meie ees kilomeetreid ning autoni jõudes sai kiirelt soojad riided selga vahetada. Ainult jalanõud paneksin järgmisel korral taas kerged jooksutossud, sest neist läheb vähemalt vesi sama kiirelt välja, kui sisse tuli. Kujutasin millegipärast ette, et matkasaapad jalgu vee eest natukenegi kaitsevad, aga töötasid täpselt vastupidi.

Järgmise nädala lõpus lähen lihavõteteks Saaremaale “spordi- ja matkalaagrisse”, seega jätkan täie aktiivsusega. Ühe lõigutrenni ja tempotrenni tahaks kindlasti jooksukalendrisse paigutada, ent kõik muu on vabakava.

Nagu näha, siis Parkmetsa jooksu jätsin üle aastate vahele, sest kõike lihtsalt ei jõua ning ei ahvatlenud ka. Veidi üle kahe nädala on jäänud Viljandini, regasin end esimest korda elus pika maastikutrennina ka Tartu Maastikumaratonile ning kahe kuu pärast ootab Otepää.

Märtsi trennikuu

Märts sai läbi ja sellega väga sobivalt üle pika aja üks korralik trenninädal. Kuna olin enamiku kuust matkamas, võtan selle parem ühe ropsuga kokku.

Enne reisileminekut käisin viis päeva jutti trennis, et ööpäev kõikvõimalikes sõidukites istumist mõnus puhkus, mitte totaalne piinapink oleks. Esmaspäeval tegin veel jõusaali ning teisipäeval 6.27km jooksu (6:41min/km, 134bpm).

Kolmapäeva hommikul piirdusin pikema tempoka koerajalutusringiga, sest ärkasin öösel kurguvalu peale üles ja üritasin tõbe kähku tagasi lüüa. Enam-vähem kontrolli alla ma selle ka sain, aga tegelikult vindus see üle nädala vaikselt tagaplaanil.

Matkasimegi kokku täpselt 7 päeva ja ootuspäraselt jäid mul valusaks ainult mäest allatuleku säärelihased. Treenin mis ma treenin, aga need teevad mulle mägedes alati valu. Mitte-lihasvalust oli pakkumisel veel koti kandmisest kange kere ja päikesepõletuse saanud silmad (brr). Muidugi kadus säärte lihasvalu enam-vähem just nädalaga, seega siis oleks võinud õige matkamine alles alata.

Kokku kõndisime kotiga iga päev vähemalt 4-6 tundi ja pärast kergema kotiga niisama ümbruskonnas ka. Tõusumeetreid pole millegagi kokku lugeda, aga eks see oli üks korralik ronimine päevad läbi. Eriti tobe oli siis kellalt lugeda sammude põhjal arvutatud soovitust päeva aktiivsuse jaoks veel 10 minutit joosta näiteks. 😀

Viimane matkapäev kujunes ootamatult kontimurdvaks, millele lisandus 2-tunnine õuduste autosõit ning üle nädala vindunud külmetus lõi lõpuks korraliku haigusena välja. Pea valutas, nina valutas, kurk valutas, nina jooksis nagu kevadine kask ja enesetunne oli pehmeltöelda kohutav.

Vedelesin ainult hotellis, jalutasin aeg-ajalt kohvikusse smuutit jooma ning vedelesin siis edasi. Hakkasin vahepeal juba põskkoopapõletikku kahtlustama ning kujutasin ette, kuidas kolm tagasilendu rõhuvahedega mulle mäda otse ajju tõmbavad. Õnneks sain kohalikust apteegist mingit põnevat tabletti ja pärast seda nohust päevaga lahti. Vähemalt on selle vedelemise peale ette näidata ports läbiloetud raamatuid.

Koju jõudes olin nii vaimustunud värskest kevadilmast, et tegin juba järgmisel päeval väljamaganuna 16-kilomeetrise jooksutiiru (6:07min/km, 153bpm). Olin selle aja peale juba nädala ainult jalutanud ning viimaste ööpäevade jooksul taas ligi 24h jutti istunud, seega enesetunne oli igati lennukas.

Esmaspäeval tegin kiire jõusaalitiiru ning taipasin, et meeskondliku Ironmanini on jäänud täpselt 12 nädalat. Klopsisin kiiruga kokku plaani, millest järgmiste kuude jooksul lähtuda. See on segu minimalistlikust maratonikavast ning ühest mägise maratoni kavast, ehk jooksen kolm päeva nädalas. Iga nädal on üks pikk jooks, üks lühem tempojooks ja üks intervallide või mäkketõusude jooks.

Otsa tegin lahti teisipäeval, kui jooksin tõusvas tuisus 800-meetriseid intervalle. Hullupööra pingutama kohe ropsust ei hakanud, seega tempod tulid vastavalt 4:45, 5:02, 5:19 ja 5:26 (tagant- ja vastutuult).

Kolmapäeval puhkasin ja neljapäeval võtsin tavalise 6,44km jooksuringi sees ette 3-kilomeetrise lõigu. Lõigu tempo 5:17, kogu jooksu keskmine 6:14 ja 147bpm.

Reedel käisin töölt tulles taas jõusaalis, aga jaksu nagu õieti polnud.

Laupäeva hommikul tegin kiirelt pika jooksu ära (11,03km, 6:01min/km ja 150bpm), et õhtuks Tallinna sõbranna tüdrukuteõhtule sõita. Ööseks tulin ikka oma koju tagasi ja vaevlesin bussis kohutava une käes – ajavahe andis veel kõvasti tunda. Samas oli ikka hea küll pühapäeal omas voodis ärgata ning jõudsime veel koeraga loodusesse. Lisaks on ajavahe õnneks kellakeeramise mõttes minu “kasuks” ja üle tüki aja oli üks kellakeeramisjärgne esmaspäev, kui hommikul täitsa tavaline ärgata oli. 😀

Nüüd ootavabki ees veidi sihipärasem trenn Ironmani suunas ja kindlasti tahaks kevade jooksul Pühajärvele radu proovima ka jõuda. 1. mail teen Viljandis tõusutrenni ning äkki ÄKKI võtan ette ka Tartu maastikumaratoni – taas pigem mõnusa kulgemise mõttes. Tuleb seda head kevadist trenniaega kiirelt kasutada, enne kui liiga soe suvi jälle peale tuleb.