Jaanuarikuine sporditegemine on läinud tõusude ja langustega. Vahepeal hakkas tunduma, et kõik trennid on kuidagi nii ebaemotsionaalseks ning tuimaks muutunud nagu oleks see järgmine töötegemine niigi täistuubitud nädalas. Samas sai kuu teises pooles koolis jälle üks semester seljatatud ning lusti tuli ka kohe kordades tagasi.
Vahepeal läks tagatipuks õues lumeolukord nii katastroofiliseks, et pidin kõik jooksud ka puurihamstri kombel sees tegema. Leidsin õnneks ühe hea podcasti (The Guilty Feminist), mida kuulates kannatas isegi saalis intervalle nühkida, sealjuures pool aega omaette veidralt naerda mögistades.
Vaatasingi just, et välja on kukkunud mõnusalt mitmekesine kuu, kus olen jõudnud nii uisutama, pilatesesse, regulaarselt bodypumpi, muidugi palju jooksma ning Jaanuse Ironmani tuules ka palju ujuma. Üldse on tema 6 päeva nädalas trennigraafik ka mulle külge hakanud, sest kui ta juba suuna spordiklubisse või ujulasse seab, leian enamasti ka põhjuse kaasa minna.
Muidugi ujumise osas just arutasime, et iga kord oleks Aurast naastes lausa viharavi vaja, sest rajad on endiselt täis ja pulss püsib laes puhtalt pidevast ärritusest basseinietiketti täielikult eiravate kaaskodanike peale. Mõtlesin pärast ühte trenni suisa, kas minule on nüüd kätte jõudnud see pahura vanamuti iga, kus ma pidevalt sisemistest pingetest vabisedes ringi käin ja otsin esimest pahaaimamatut ohvrit, kellele suunas ennast tühjaks tulistada. Väikse enese-refleksiooni peale sain aru, et see vanamuti faas tabab mind (vähemalt seni) ainult ujulas. Õnneks leidsime, et reede õhtul on Auras plats mõistlikult lage ja üritame trennid enda vaimse ja teiste füüsilise tervise huvides pigem sellele ajale sättida.
Lühidalt kokku võttes on kogu eraelu praegu söömine, treenimine ja magamine, aga mis sa selle lögase talvega muud ikka teed. 🙂 Söömise osas oleme erilisel nuumlemislainel, sest igapäevaste mitmetunniste kardiotrennidega on muidu oht, et raudmehest on juunikuuks järel umbes pool senist eluskaalu. Seega täna sööme kooki, homme sööme kooki ja õhtuti enne magamajäämist voodis veel võileibu vahele. Kuskile see kõik saab ka ära kulutatud, sest hetkel ei tundu ohtu, et ma kogu selle halvaa, šokolaadi ja kondenspiimaralli peale nelja kuu pärast maratonil pallikesena ringi veereks.
Maratonist rääkides, tekkis täna lõpuks tunne, et kava järgi treenimine kuskil viima ka hakkab. Nimelt oli ette nähtud 1:35 pikk jooks, mille suhtes oli hommikul küll enam kui pessimistlik. Eelmise õhtu väljaskäik jättis une napiks, kõht valutas, õues sadas tükilist tapeediliimi, eelmise päeva pumbast olid jalad veel kanged ning putru keetes tundus maa igast asendist külmunud ja kärss kärnas. Veel Statoilis klassikalist jooksueelset vahukoorde uputatud flat white’i juues oli mul jube kiusatus lihtsalt koju diivanile tagasi roomata.
Sättisime end siiski tuisule vastu sörkima ja… mind tabas mingi täiesti kehaväline kogemus. 😀 Ma ei julge väita, et see oli mu elu parim jooks, aga midagi sinna lähedale küll, sest pärast soojaks saamist oleks pea lihtsalt nagu omaette õhus chillinud ja vaateid nautinud, kuni keha kuskil allpool märkamatult edasi liikus. Hingamine oli super, jalad kulgesid ilma mingi vaevata ning pulssi oli kiirema osa ajal raske isegi üle 140 pressida. Say whaaaat??!?! Kokku jooksime ajaga 01:36:10 14,72km, keskmine tempo 6:32min/km ja pulss 133. Running index tuli suisa 60, millist ma pole näinud vist eelmisest kevadest saadik!
Ma loodan, et see nüüd mingi liiga vara kätte jõudnud tippvorm pole, sest nagu öeldud, on maratonini veel peaaegu neli kuud. 😀 Samas kui siit on ruumi veel paremaks minna, ootan suvist võistlushooaega küll suure põnevusega.
Veel üks spordiblogi 