Eesti suurim jooksupidu on nüüd peetud ja teen ka kiire tagasivaate, enne kui emotsioonidest viimane mahl kaob. Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et poolmaratonipäeva suurim õnnestumine oli hotellivalik. Võtsin pärast regamist huupi toa L’Ermitage’i, mis asub Toompuiestee servas, otse Pika Hermanni juures. Sel ajal polnud maratoni stardikoht isegi teada ning eelneval aastal toimus see vist Lauluväljakult. Long story short, see aasta polnud start isegi vabakalt, vaid sealtsamast Pika Hermanni juurest, ehk 300 meetrit majutuskohast. Win.
Eelmisel õhtul võtsin materjalid välja, jalutasime natuke mööda vananaistesuvist Tallinna ja läksime lapsevanematele kohaselt vara hotelli puhkama. Öö möödus päris hästi ning hommikul tervitas meid ideaalne jooksuilm. Samuti esimene päev, kus mul enteroviiruse järel kurk valus polnud. Hommikusöögilauas hoidsin end natuke tagasi, aga päris pudru peale küll ei jäänud – valik oli selleks liiga hea. Sõin ikka mõnuga igasuguseid rasvaseid kalasid, mune, saiu jne. Yolo, eksole.
Pärast veel toas riided selga ning oligi aeg stardikoridori suunduda. Mass oli meeletu. Sain rajale C-koridorist, kust läks stardijooneni juba üle minuti. Aja osas Running index midagi ülearu lubavat ei öelnud, aga no viimased kuud on möödunud palavuse ja kärujooksu tähe all, seega ei saa sellest ülearu lähtuda. Plaan oli lihtsalt paar esimest kilomeetrit ülearu kella või tempot vaatamata joosta ning sellest lähtuvalt plaane teha.
Esimesed paar kilomeetrit oli jube sõelumine ning ehkki tundus, nagu jookseksin üsna kiirelt, läksid esimsed kilomeetrid lukku aegadega 6:01 ja 6:08. Sain kohe aru, et siit tuleb parimal juhul aeg 2:10 kanti. Võtsingi siis suunaks pulss 160 ringis hoida ning rahus jooksu nautida.
Mis töötas päris ilusti umbes 12-13 kilomeetrini enam-vähem tempos 6-6:08, kuni hakkas juba päris palav ning janune. Joogipunktid olid vastikud trügimised, suutsin rajaservast peamiselt spordijooki võtta, mis oli üsna kange ning janu ei kustutanud. 13-14 kilomeeter möödusid laudtee kandis ühtepidi vaateid nautides (enne seda rada just maalilisusega ei rabanud) ning teisalt kannatamatult juua oodates. Enne 15 km joogipunkti nägin veel venda raja ääres ergutamas, jooksis veel reipal sammul raja ääres kaasagi, mis enam ülearu tuju ei turgutanud.
Lõpuks joogipunkt! Kallasin hooga sisse nii topsi spordijooki kui suure topsi vett ja… Viga. Läbi! Kõhtu oleks nagu pomm maanudnud, mis sealt enam kuskile liikuda ei tahtnud. Viimased kilomeetrid olid üks õuduste eneseületus, kui jooksin muudkui järgmise kilomeetri nimel, järgmise tänavanurga nimel, ühe posti juurest teiseni. 6:21, 6:25, isegi 6:51 (18. km joogipunkt, kust ma enam üldse ei tahtnud edasi minna). Vahepeal vehkis teeservas veel rõõmsaid tuttavaid nägusid ning jube tahtmine oli lihtsalt rajalt kõrvale astuda. Aga kuhu sa astud, hotell on ju finišis.
Võitlesin endaga lausa nii tugevalt, et veel 20,3 kilomeetri peal tahtsin kõndima hakata, aga jalad ei lasknud. Üritasin ühe argliku kõnnisammu teha ning jalad lasid ikka oma jooksurütmis edasi. Ja edasi ja edasi. Baltast mööda, elu pikim nühkimine piki Toompuiesteed ja lõpuks veel see imeline lõputõus. Finiš. Läbi.
Ajast oli suva. Tahtsin ainult puhast vett ja lamada. Nii mõnigi täismaraton on sellest lihtsamini tulnud.
Lõpptulemus enda kella järgi 2:12:51, 21,19 km, keskmine pulss 166.
Enese kiituseks ütlen peamiselt seda, et jooksin ikkagi lõpuni ja pulss oli isegi lõpusurma kilomeetritel 166-168.
Ironmani osas see just positiivseid ootusi ei tekita. Muidugi ma jõuan enne trenni teha ja mitte rohkem rase olla või sünnitada, aga ikkagi. Isegi kui see oli kõik haigusest, siis praeguse elu-lastega taktis võin samamoodi haige olla vahetult enne Ironmani. Või selle ajal. Lisage punti veel tõenäoline kuumalaine, sest #kliimakatastroof. Oeh jah.
Aga lõpetan katastrofiseerimise. Õhtu veetsin diivanil surres, sest kurguvalu naases selle pingutuse peale endise hooga. Samas järgmisel päeval suutsin abikaasaga juba 30-kilomeetrise maanteerattatiiru teha, seega päris surma ei saanud. Igatahes, selline kogemus. Küll tuleb jälle paremaid.
Veel üks spordiblogi 