Mul oli küll lennukas plaan eraldi kirjutada nii avaveeujumisest kui Valga triatlonist, aga niimoodi see jääbki plaaniks. Seega kiirelt ja lühidalt.
Vahepeal tegin tutvust avaveeujumisega ja kuna kevad tegi muudkui öökülmi, sain esimest korda avavette 8. juunil, vaevu 10 päeva enne Valga triatloni, kus tuli avavett sõuda lausa 1,5 km. Ja kui esimene katse Anne kanalis oli täitsa timm ning mõnesaja meetri pärast vesi enam külmast hinge kinni ei tõmmanud, siis järgmine katse Saadjärvel oli lihtsalt õudne. Peamiselt selle pärast, et ujusin täitsa üksi võõras üle pea vees ning kartsin pidevalt ära uppuda. Et äkki juhtub midagi ja… Täitsa loll viis hukka saada ju. Õnneks või kahjuks sain seal järgi proovida kõik oma suurimad hirmud – nägin vees igasuguseid asju, tundsin käega igasuguseid asju, tõmbasin vett alla, sain lainega näkku, pritsisin omale ise vett näkku jne. Aga ellu jäin ja tehtud sai. Oli kohe kõvasti tahedam tunne Valka minna. Ainult kõikvõimalikud huvitavad lihased olid kalipso vastupanust päris väsinud.
Valga triatlon toimus 18. juunil ning toona oli õues päris palav. Just sel päeval sattus natuke leebem ja pilvisem ilm, aga ikka oli temperatuur igasuguseks liigutamiseks pehmeltöelda ebasobiv. Mina ise olin aga korralikult tõbine ja nohune.
Enne starti vaatasin teiste ulmerattaid ja muud varustust ning sain aru, et inimesed võtavad asja ikka tõsiselt. Prooviujumine oli paras inimsupp ning ausaltöelda olin kabuhirmus. Läksin vette pea viimasena ja tegin ära vist kõik vead, mida teha annab, aga samas õppisin ka palju (mis oligi kogu ürituse eesmärk). Kõige kolossaalsema veana ujusin pool esimest ringi vale poi suunas, sest ma lihtsalt ei näinud väga hästi ja väga paljud teised ujusid ka valesti. Noh. Jah. Samuti ujuti minust üle, mulle otsa, ujusin ise kellelegi täiskiirusel külje pealt sisse ja sain jalakrambi jne. No meeliülendav. Kokkuvõttes aga väärt kogemus. Aeg 42:02, distants ilmselt kõvasti rohkem kui 1,5 km.
Rattasõit oli juba puhas nauding, tuiskasin vastutuult ja ülesmäge ning tundsin, et vot selle jaoks olen ma neil Vasula tõusudel treeninud. 40 km aeg 01:17:17, keskmine kiirus 30,9 km/h.
Ja vot jooksul ma küpsesin, sest palav oli ja see puus/süvakann endiselt haige. Erilise kirsina tordil oli sama ringi vaja äikese-eelses läpatises läbida 4 korda. Mingiaeg võtsin kõnnisüsteemi sisse ja 10 (koma 21) ajaks 01:08:25, tempo 6:42 min/km.
Koguaeg 03:12:24, millega ma polnud üldse väga viimane. Olen rahul.
Ja ega seejärel saanud loorberitele puhkama jääda. Trennimaht on ikka päris kontimurdev, eriti kui “vabal” ajal lastega just puhata ei saa. Isegi neil päevil, kui enda meelest haige või täispuhkusel olen olnud, on õhtuks Polari aktiivsus ca 150%. Samas pikad trennid on küll toredad. Näiteks tegime täispalavuses abikaasaga 110-kilomeetrise rattasõidu ja eelmine nädalavahetus 90-kilomeetrise rattasõidu, mille otsa tegin 6-kilomeetrise jooksu (selle juures sai abikaasa tugi küll otsa). Ja tegelt tunnen ka, et päriselt saan tugevamaks ja päriselt läheb lihtsamaks. Lihtsalt põhiürituse osas tekib tunne, et tahaks selle juba lihtsalt kaelast ära saada.
Veel üks spordiblogi 