GPS-spordikell Polar M200

Oma esimese pulsikella ostsin üle nelja aasta tagasi ja kuna keksisin tol ajal peamiselt rühmatrennides, sai selleks lihtne Suunto M2. Esialgu kasutasin seda vaat et igas trennis ja peagi võisin puhtalt enesetunde põhjal öelda, kus vahemikus pulss parajasti on. Samuti oli pulsivöö kasutamine minu jaoks jube ebamugav, vöö vajus pidevalt kuskile taljele, kus see enam hästi ei mõõtnud ning peagi jäigi vöö kappi niisama seisma. Kasutasin trennide salvestamiseks Endomondot ja joostes ajas see distantsi ning kiiruse mõõtmise osas asja igati ära.

Kui paar aastat tagasi tulid turule esimesed randmelt pulssi mõõtvad kellad, oli tegemist sellise uuendusega, mille peale olin valmis uue kella soetamise peale mõtlema. Siiski olid hinnad toona nii krõbedad, et pidasin targemaks natuke tehnika odavnemist oodata. Olin küll mitu korda murdumise äärel, et osta Garmin Forerunner 235, ent pidasin enam kui 300-eurost hinda siiski kalliks. Samuti meeldis mulle aktiivsusmonitor Polar A360, aga sellel puudus jälle GPS. Kuna üks pulsikell juba oli lihtsalt seisma jäänud, pidasin seda pigem toredaks mänguasjaks, millega trenni jälle huvitavamaks teha.

Jäin ootama sellist kella, millel oleks randmelt pulsi lugemise ning GPS funktsioon ja mille hind jääks 200 euro piiresse. Esimene sellistele tingimustele vastav kell Eesti turul oli Garmin Forerunner 35, aga selle puhul ei istunud mulle jälle kella välimus. Viimaks langes valik just jooksjatele mõeldud Polar M200 mudelile, mille sain kätte peaaegu esimesel päeval, kui see üldse poodi müügile saabus, ehk 2016. aasta jõuludel. Kella hinnaks oli toona (ja on ka praegu) ca 149 eurot. Praguseks olen seda pool aastat igapäevaselt kasutanud ning veendunud, et tegin enda jaoks täiesti õige valiku.

Üldandmed

• Nutikas GPS-spordikell randmepõhise pulsianduriga
• Ööpäevaringne aktiivsuse jälgimine
• Telefoni märguanded otse randmel
• Polar Flow salvestab ja analüüsib treeninguid
• Veekindel – ole aktiivne iga ilmaga

Disain

Esiteks jättis kell mulle poes natuke kobaka mulje, sest pulsiandur on kella alt veidi eenduv. Samas kandes harjusin sellega peagi ära ning kannan seda siiani iga riietuse juures iga päev. Ehkki selgelt on tegemist spordikellaga, on see siiski piisavalt lihtsa voolujoonelise kujuga ja ühevärviline ning kontorikleidiga koos silma ei karju.

Kella sisu läpaka küljes laadimas

Kell ise koosneb sisseehitatud USB otsikuga kella osast ning ühes tükis äravõetavast kummirihmast. USB otsiku kaudu käib nii laadimine kui arvutiga sünkroonimine, seega on väga mugav seda otse arvutisse, akupanka või isegi autolaadijasse torgata. Valisin omale punase rihmaga mudeli, aga põhivalikus on veel must rihm ning juurde saab osta sinist, kollast ning valget rihma. Kartus, et punane kummirihm kiiresti määrduma hakkab, ei ole samuti õnneks tõele vastanud.

 

 

Rihmade valik. Ise kaalun lisaks veel sinise rihma ostmist.

GPS ja randmelt pulsi lugemine

GPS ning randmelt pulsi lugemine olid minu peamised ootused ja töötavad õnneks väga hästi. Olen lugenud arvustusi, kus öeldakse, et näiteks karvasel randmel näitab pulss vahepeal aiateibaid, ent mul sellist muret õnneks pole. 🙂 Samuti ei tasu kella väga randmekondile panna. Sain randmelt pulssi lugeda ka talvel pakasega, aga sättisin siis kella täpselt käiseotsa ja kinda serva vahele. Siis tuli kasuks ka eelpool nimetatud eenduv pulsiandur, sest see n-ö muna kella all ulatus igal juhul randmeni, kui ka õhuke kiht riiet kella serva alla nihkus. Pulsinäidud tunduvad ka igati tõele vastavat ja sama on näidanud erinevad võrdlustestid, mida netist leida võib (näiteks see Marathon100 test). Pulsinäidu leidmine on peaaegu momentaalne ning minu suureks üllatuseks võtab see pulssi isegi ujudes.

GPSi leidmisega enamasti probleeme pole, kuigi mõnikord pean hea mitu minutit maja ees seisma, kuni kell ühendust otsib. Kui ühendus on juba leitud, siis trenni ajal pole kunagi juhtunud, et GPS signaal vahepeal ära kaoks (erinevalt näiteks telefoni spordiäppidest). Samuti tundub GPS pikemate sujuvate distantside jaoks väga täpne. Staadioniringide või ujumisotsade mõõtmisel ma seda täppisteadusena ei võtaks ning vahepeal ühe koha peal jõutrenni tehes näitab kell hiljem, et tehtud sai suisa paar kilomeetrit liikumist. Ainus asi, mida vahel juurde igatsen, ongi siseruumides täpse kiiruse ja vahemaa mõõtja, ent kuna teen 99% oma jooksudest õues, ei ole see mulle isiklikult mureks.

Kasutamismugavus

Kella on trenni ajal väga mugav kasutada ning kõiki trenni ajal nähtavaid vaateid ja andmeid saab oma maitse järgi Polar Flow keskkonna Sports profiles (paremal üleval nurgas oma nime alt avanevas rippmenüüs) lehel muuta. Samuti saab muuta kella valikus olevaid spordialasid, sest esialgu on kellas jooks, jõutrenn, erinevad venitused jmt, ent enda eelistustest lähtuvalt panin vaikimisi valikusse näiteks rattasõidu, ujumise ning kõndimise. Muidugi saab trenniliiki hiljem Flow keskkonnas ka muuta.

Polar Flow keskkond

Eelnimetatud Polar Flow keskkond pole ei häirivalt ebamugav ega hiilgavalt imeline. Esialgu ei ühendanud kell end kuidagi mu mobiiliga ära, aga see probleem lahenes täielikult, kui ostsin parema telefoni. 😀 Kuna aeg-ajalt tuleb kell niikuinii laadimiseks arvutisse torgata ja igal juhul on kella vaimsele tervisele kasulik seda mõnikord ka arvutis sünkroonida, ei häirinud ka mobiilivaba periood mind kuigivõrd. Nüüd telefoniga on see muidugi eriti mugav, sest kohe telefoni lähiraadiusesse jõudes ühenduvad seadmed omavahel ära ja enamasti on trenni info selleks ajaks juba keskkonnas nähtav, kui seda mobiilist vaatama tahan hakata.

Jooksuprogrammid

Minu jaoks ületas kell igasuguseid ootusi oma jooksukavadega, mida ma ostul faktoriks ei pidanud. Nimelt on võimalik omale Polari keskkonnas 5km, 10km, poolmaratoni või täismaratoni treeningkava koostada, mis arvestab sinu soovitud jooksutrennide hulka, eesmärgiks seatud jooksuürituse kuupäeva jmt. Katsetasin esimese asjana järgi 10km kava ning see andis nädalas ette erineva ülesehitusega jooksutrennid (intervall, keskmine jooks, tempojooks, aeglane sörk, pikk jooks), venitused ja jõutrennid. Venituste ning jõutrennide jaoks on võimalik Polari keskkonnast ka harjutuste videod ette võtta.

Sellel päeval, kui mingi trenn on kavas ette nähtud, ilmub trenn ka kella spordiprofiilide hulka. Näiteks on ette nähtud keskmine jooks, kus on 10 minutit soojendust 1. ja 2. pulsitsoonis, 20 minutit jooksu 3. tsoonis ning 5 minutit jahutust 1.-2. tsoonis. Kell ütleb esiteks ette, millise ülesehitusega trenn on ette nähtud ning trenni ajal annab vibratsiooniga märku, kui ettenähtud ajavahemik hakkab täis saama või pulss ettenähtud tsoonist välja kaldub.

Eriti mugav on see kindlasti algajatele või minusugustele laiskadele jooksjatele, kes ise kava tellida või läbi mõelda ei viitsi – võtad lihtsalt kella ette ning jooksed selle ära, mis parajasti kästud on. Sellest, kuidas nende kavade järgimine minu jaoks esiteks läks, peaksin kirjutama küll pikema postituse, ent näiteks on see motiveerinud mind intervalle jmt mitmekesiseid trenne tegema. Asi on nii lihtsaks tehtud, et ühtegi vabandust neist viilimiseks lihtsalt pole. 🙂 Kindla ülesehitusega trenne saab “ehitada” ning kalendrisse lisada ka ise, seega on võimalik sisse toksida ka treeneri ette nähtud trennid.

Arengu jälgimine, ehk Runners Index

Kellal on Polari keskkonnas arengu jälgimiseks näitaja nimega “Runners Index”. See arvutatase jooksu pulsi ning kiiruse järgi ja kõrgem näit peaks väidetavalt tähendama paremat vormi. Mingit arengut see kindlasti näitab, aga nii tark see muidugi pole, et keskkonna erinevusi arvesse võtta. Näiteks paranes mu indeks hüppeliselt siis, kui kevadel lõpuks lumi ja jää ära sulasid. 🙂 Kuiva jaheda aprilli alguse aegu oli mu indeks jooksvalt suisa 60 kanti (50+ on juba ühtlane eliittase), aga ilmade soojenedes kukkus see kõvasti allapoole, mis on selgelt seotud temperatuuri tõusuga, mitte võhma vähenemisega.

Aktiivsusmonitor

Üks eriliselt pikk sõitude- ja kohtumisterohke tööpäev, kui “teenisin” välja neli noomitust paigalistumise eest 🙂

Aktiivsusmonitori funktsioon ei olnud mulle oluline, sest olin kindel, et aktiivsusega mul niikuinii probleeme ei ole. Kellaga sain sellele ka kinnitust, sest see on seadistatud kõrgeima taseme aktiivsuseesmärgile ja keskmiselt saab see igapäevaselt täis 120%. Natuke aega oli päeva analüüsi, une kestust jmt isegi huvitav vaadata, ent praeguseks jälgin vaid päevaeesmärgi täitmist ja vahel une kestust. Päeva eesmärk motiveerib mõnikord õhtul veel koeraga pikemalt jalutama, kui tol päeval protsent täis pole tulnud. Samuti annab kell vibreerimisega märki, kui olen töölaua taha või diivanile pikemaks ajaks vedelema jäänud.

Aku kestvus

Aku kestvus oli üks faktor, mis mind selle kella suunas kallutas, seest tänu mitte-värvilisele ekraanile lubatakse sellele igapäevase tunniajase treenimise korral 5-6-päevast kestvust ning jutti treenides kuni 6 tundi. Kella esimesel kasutuspäeval läksin kohe Pekist Prii jooksumatkale ja kella aku suri kaks kilomeetrit enne finišit ära (stardist oligi möödunud umbes 6 tundi). Rolli võis mängida ka külm ilm, aga peamiselt oli süüdlaseks ilmselt see, et uut mänguasja pidevalt uudistasin ning erinevate vaadete vahel klõpsisin. Samuti ei saanud ma aru, et kella teatud asendisse tõstes süttib ekraani valgustus tööle, mis omakorda akut kulutab. Hiljem oskasin selliste asjadega juba arvestada näiteks külmas pooltühja akuga pikalt joostes. Veel vähendab aku kestvust trennikava jooksude ajal käiv vibratsioon, aga tegelikult saab seda Polar Flow keskkonnas Sports profiles lehelt maha võtta.

Üldiselt tundub aku kestvus lubadustele vastavat, sest ma ei mäleta kuigi palju kordi, kui aku päriselt tühjaks oleks saanud. Pika aja peale võib probleemiks saada ilmselt Pekist Prii taoliste pikkade ürituste lõpuni vedamine, sest aku igal juhul ajapikku väsib, ent loodetavasti on see aeg veel kaugel.

Kokkuvõttes olen ostuga siiamaani täiesti rahul ja leian, et selle hinna eest on kella enam kui küll. Praegu Eesti turul olevatest isenditest tundub see olevat parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Kindlasti leidub kõvasti võimekamaid isendeid, mis annavad ette veel rohkem infot ja näevad efektsemad välja, ent ma pole kindel, et hobijooksja jaoks oleks need lisad hinna kasvuga proportsioonis. Kõik head omadused kokku teevad sellest ühe igavesti vahva ja truu kaaslase paljude erinevate spordialade jaoks.

 

 

Trenninädal 19.-25. juuni 2017

Kalendris on halliga märgitud need trennid, mille ma praegu käimas oleva trennikava järgi oleks pidanud ära tegema. Punasega on märgitud reaalselt tehtud trennid. Lahtrite all on näha päeva aktiivsus ja viimases lahtris nädala kokkuvõte.

Esmaspäevast kolmapäevani puhkasin neljapäevaseks jooksuürituseks. Kahe esimese päeva aktiivsusest on hästi näha, kuidas tööle-poodi-koju-koeraga õue marsruut toob õhtuks täis ainult 2/3 aktiivsuseesmärgist. Kolmapäeva õhtul tegime koeraga veel pikema kõnniringi ning aktiivsust tiksus ka üle 100%.

Neljapäeval jooksin Pärnus poolmaratoni, millest rääkisin siin.

Reedel taastusin jooksust veepargis ning spaas ja käisime õhtul ka rabamatkal.

Laupäeval möödus pool päeva autoga Saaremaale sõites ja jooksujärgne väsimus jõudis korralikult kohale. Hotelli jõudes vajusin kohe voodisse magasin paar tundi. Õhtul vedasime end korra moe pärast ka basseini, aga enamik päevast möödus vedelemisrežiimil.

Pühapäeval pidasin end juba piisavalt puhanuks, et ette võtta 11-kilomeetrine Harilaiu matk. See entusiasm rauges umbes neljandaks kilomeetriks, sest rada kulgeb peamiselt pehmes liivas ning lahtistel kividel, mis mu väsinud koibi just ei hellitanud. Viimased kilomeetrid tulid juba püsiva minupoolse tasasa halina taustal. 😀 Õhtu möödus taas vedelemise ning söömise lainel, kui välja arvata väike tiir jõusaali, kus tegin kätekõverdusi jm harjutusi ülakehale. Sinna otsa saun ja bassein ning puhkuselainel nädalale võiski joone alla tõmmata.

Harilaiu avarus

Kuna suutsin omale parema jala ülekoormuse just sedasi hankida, et tegin nädalate viisi iganädalaselt mingeid suuri sportlikke pingutusi ning ei jätnud pärast üritusi päevagi puhkamiseks, üritan seekord targem olla. Muidu jäängi hüplema selle reha otsa, et kui õigel ajal ei puhka, puhkad pärast sunniviisiliselt topelt (või kolme-, nelja-, ja nii edasi kordselt).

Pärnumaa Võidupüha maraton 2017, ehk kuidas ma endale üllatuseks poolmaratoni lõpuni jooksin

Pärnumaa Võidupüha maraton on iga aasta 22. juunil toimuv jooksuüritus, kus täisdistants stardib Torist Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juurest ja poolel teel Reiul liituvad rajale poolmaratoonarid. Raja viimane lõpp läbitakse Pärnu ilusaimatel promenaadidel ning finiš asub Pärnu südalinnas Rüütli platsil. Kuna olen ise Torist pärit, on see hea võimalus jaanihooaeg kodukandis sportlikult alustada.

Täismaratoni start Tori kiriku juures. Allikas

Jooks ise toimus tänavu kuuendat korda ning mina olen neist osalenud kolmel viimasel – 2015. aastal jooksin seal oma elu esimese poolmaratoni, 2016. aastal esimese täismaratoni ning tänavu olin taas registreerunud poolmaratonile. Nimelt tundsin, et mul pole mingit lusti jälle esimesed pool teed kuskil põldude vahel mööda maanteed kapata, aga raja ilusaima ja melukaima osa tahtsin siiski jälle ära näha. Poolmaraton algab ka mõnusalt hilja (kell 16:45), mistõttu jõuab hommikul veel viimaseid tööasju teha ja Tartust ära Pärnumaale sõita.

Jaanide eel hakkas aga tunduma, et jooks jääb tänavu üldse jooksmata – esiteks suutsin kevadel suures jooksurõõmus oma parema jala kapitaalselt üle koormata ning tagatipuks tabas mind nädalane kõhutõbi, mis alles mõned päevad enne jooksu järgi andis. Haigusest tekkinud jõuetusest enam pani mind loobumismõtteid mõlgutama jalg, mis iga jooksu peale täispikkuses valutama hakkas ja umbes 20 minutiga kummaliselt kangeks tõmbus. Seetõttu olin juba poolteist kuud jooksmisest peaaegu loobunud, kui välja arvata aeg-ajalt üliaeglases tempos prooviks tehtud pooletunnised sörgid, mille peale ülejäänud õhtu jälle poollombakana ringi sain komberdada.

Kokkuvõttes olnuks jooksust täielikult loobumine ilmselt kõige targem tegu, aga mõtlesin, et lähen siiski kohale ja jõuan nii kaugele, kui saan. Olin täiesti valmis võimaluseks, et pean katki jätma juba esimestel kilomeetritel. Natuke optimistlikumalt lootsin Reiu metsast siiski omal jalal välja jõuda (ca 6km) ja vahetult enne starti viskasin õhku ka tippunistuse 10km jutti joosta ning ülejäänud tee siis jooks-kõnd segus lõpuni matkata. Ka kogu “ettevalmistus” lähtus pigem sellest, et eriti pikka jooksu mul ei tule, seetõttu ei söönud ma kuidagi teistmoodi (võttes veel lõunalgi süsivesikute asemel rasvast), panin jalga lühikese maa tossud ja olin ka toetustiimi valmistanud ette selleks, et varsti pärast starti on vaja mind kuskilt päästma tulla.

Mul polegi nii kehva vaimse seisundiga jooksustarti veel olnud, sest tundsin juba ette pettumust, et ma korralikult joosta ei saa ning muret, et rikun sellega oma jala lõplikult ära. Enne starti ma õieti ei soojendanud ja tundsin end kõigi elevil spordiinimestel vahel nagu mingi pettur, kes on sinna lolli mängima tulnud. Õnneks oli ilm suhteliselt hea – päike küll paistis, aga temperatuur oli alla 20 kraadi ning puhus jahutav (vastu)tuul. Vaikselt sörkisin siiski tiiru ümber parkla, jõin veel vett, valisin Spotify’s mingi jooksulisti välja ning oligi aeg end stardikordiori vedada, kus targu täiesti taha otsa hoidsin.

Poolmaratoni esimene 6km läheb mööda Reiu metsaradu, mis on kitsad, liivased, läbivad võsa ja männimetsa ning täis käbisid ja puujuuri. Kohe jooksu algusest saadik sukeldusin mingisse zen’i kulgemisse, keskendusin täielikult oma rütmile, muusikale ning jala enesetundele ja kella või kaasjooksjate peale õieti ei mõelnudki. Endalegi ootamatult oli algus ülimõnus ja esimene teeninduspunkt (ca 3 km peal) jõudis kätte päris kiiresti. Samuti oli tempo terve aja püsinud alla 6min/km, mis viimase aja 7:30min/km löntsimistega võrreldes tundus nagu lendamine. Läksin omaette juba päris elevile, et hiššand-hiššand, ma vist jõuangi omal jalal siit metsast välja. 😀

Kuna esimesed 20 minutit polnud veel täis tiksunud (ja just siis hakkas tavaliselt jalg kangeks tõmbama), ei julgenud ma siiski hõisata. Samuti muutusid kitsad pinnasrajad 4. kilomeetrist alates pehmeks liivaks, kus tagatipuks õhk täiesti seisis ning kuumas ja kadus ka senine halastav vari. Hoogsalt sai aga ka see osa seljatatud ning põhieesmärk – omal jalal metsast väljuda – sai täidetud. Omaette juubeldades oleksin peaaegu männijuurika otsa pikali lennanud, aga jäin siiski jalule, haarasin teisest teeninduspunktist lisaks spordijoogile ka veekäsna ja jooksin edasi.

Reiu metsast läheb rada üle suure maantee ja suundub seejärel Raeküla endist raudteed pidi Papiniidu silla poole. Eelmisel aastal tõsteti sealt pikk lõik maantetammi servale, mis maratoni teises pooles jalad kapitaalselt ära tappis ja lootsin, et tänavu on rada tagasi teisel pool maanteed kulgevale kergliiklusteele tõstetud. Oh õnne – ei olnud! Viltusel teetammil mätaste vahel koperdades, suu liiva täis, päike lagipähe kütmas ning rajameistri suunal vandesõnu pomisedes lohutas mind ainult teadmine, et isegi sellele hullusele vaatamata olid jalad veel täiesti normaalsed ja kardetud valu polnud ikka veel saabunud!

Umbes 8-9 esimest kilomeetrit ongi paras krossijooks, mille järel rada viimaks kergliiklusteedele suundub. Korraks tundsin seal ka väikseid külmavärinaid, mis õnneks küll üle läksid. Seejärel sain isegi veidi kiirust lisada ja jõudis kätte kolmas teeninduspunkt Papiniidu silla all Jaansoni raja lõigu alguses (ca 9km peal), kus jagatakse ka SiS geele. Kui 9. kilomeeter on esimene, kus kilomeetriaeg vajus üle 6 minuti, siis 10. kilomeeter oli jooksu kiireim. Uut hoogu lisas nii see, et nägin raja ääres häälekalt kaasaelavaid tuttavaid, kui avarad jõevaated, mida sealt alates lõpuks nautida sai. Koos jõevaadetega tugevnes ka seni üsna talutav vastutuul päris jubedaks, aga esialgu see veel ei häirinud. 12. kilomeetri teeninduspunkt saabus täielikult ümbrust nautides ja üha üllatudes oma siiani liikuva jala üle.

13. kilomeetril jalutas toetustiim elukaaslase koosseisus mulle vastu ja hakkas minuga kaasa jooksma. Selle aja peale hakkas tugev vastutuul juba kõvasti väsitama ning ootasin väga seda hetke, kus rada mereranna äärde keerab ja loodetavasti tuul mõneks ajaks selja taha jääb. Sinnani jäi veel mitu kilomeetrit pressimist ja üks teeninduspunkt (15km), kus haarasin taas Sis geeli ning vett. Selle aja peale hakkas jaks juba päris otsa saama, pulss oli liivas sumbates ja vastutuult pressides läinud vaid tõusvas joones ning olematud energiavarud olid isegi pideva spordijoogi ja geelidega turgutamise peale ammendumas.

Järgnevad kilomeetrid läbi rannapargi möödusid vaid selles ootuses, et kohe kohe tuleb 18. km teeninduspunkt ja sealt on ainult kõik kokku võtta ning lõpuni joosta. Olin kaasa võtnud ka kofeiiniga SiSi, mille võtsin ära kuskil rannahoone juures, aga oodatud boost jäigi tulemata. Viimases teeninduspunktis tuli taas pöörata vastu tuult, mis lajatas nagu peaga vastu seina. Kilomeetriajad tõusid üle 6 minuti piiri ning jäidki sinna, kuni ma nullenergiaga lõpu suunas ponnistasin. Keskmine pulss keris samal ajal 180 suunas, mida minu silmad polnud kellal veel kunagi näinud. Kui kevadel Parkmetsa jooksul pulss korra 180 juures ära käis, läks lausa süda pahaks ja tõmbasin kohe tempo tagasi. Ootamatult oli sellisest pulsist saanud uus reaalsus (kolm korda pikemal distantsil).

Marsruut ja numbrid

Viimaks jõudis kätte lõpulõik mööda Rüütli tänavat, kus oli palju kaasaelajaid ning enne finišit suutsin endast isegi lõpuspurdi välja pigistada. Kell läks kinni ajaga 02:04:03 (ametlik aeg veidi suurem, sest startisin nii tagant) ning pulsil 188 (keskmine tempo 5:52min/km, keskmine pulss õudustäratav 173). Jõudsin lõpuaja üle isegi põgusalt pettumust tunda, kui meenus, et kõigi ootuste kohaselt poleks ma pidanud seda jooksu kuidagi lõpetama, rääkimata terve maa joostes läbimisest. Imekombel pidas jalg valutamata lõpuni välja ning saavutatud pulsiimed ajan küll hiljutise haiguse kaela (kuigi ka rajatingimused olid päris karmid, nagu ikka).

 

Isegi üllatavalt inimese nägu finišisirge. Allikas

Kokkuvõttes olen väga õnnelik, et jälle joosta sain ja jalg ka järgmisel päeval täitsa kombes oli – parem küll veidi kangem kui vasak, aga isegi märkimisvääraset valu polnud. Vastutuulest hoolimata oli ilm tegelikult vaadete nautimiseks suurepärane, ürituse korraldus supertasemel nagu alati ja finišialas valitsev meeleolu oli juba igati pühade algusele kohane. Jõudu jäi isegi üle, et õhtul end kohalikule jaanitulele vedada. Muidugi nüüd ei anna hing rahu, et aasta ainus planeeritud poolmaraton suhteliselt vett vedama läks ja ei välista, et mõne jooksu kalendrisse juurde otsin.

Võidupüha maratoni eriti ilus medal ja isamaaline finišiala

Järgmisel aastal toimub Võidupüha maratoni eriüritus Maraton Eesti Vabariik 100, mille osas mõlgutan juba mõtteid jälle täisdistantsile minna (loodetavasti küll tänavusest paremas konditsioonis).