Trenninädal 15. – 21. juuli 2019

Nonii, nonii, täitsa nagu päris trenninädal kukkus välja.

Esmaspäeval käisin jooksmas ja vasaku sääre asemel olid hädad kolinud paremasse reide. Sest elus peab ju vaheldust ka olema. Tegelikult oli asi ilmselt mitmes nädalas lonkamise ülekompenseerimises ning tegelikult ei saanud ma enne jooksu õieti arugi, kas see on mingi päris vigastusepoeg või eelmise nädala jõusaali lihasvalu. Umbes kaks kilomeetrit enne koju tagasi jõudmist sain juba aru, et ahsoh, vist ikka vigastusepoeg. Liipasin siis koju ära, rullisin reiepealseid eriti hoolega ning jätsin jala paariks päevaks puhkele. Kokku 7,11 km, tempo 7:23 min/km (jala säästmiseks ikka kõnnipausidega). Positiivse poole pealt ei teinud vasak säär mingit häda ka ilma sääriseta. Imeline!

Teisipäeval-kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval võitlesin mitmendat päeva peavaluga, aga pidin õhtul minema Metallica kontserdile. Koju jõudes üritasin enesetunde parandamiseks veel väikse jooksutiiru teha, aga ilm oli kuidagi eriti rõhuv, kõik kohad olid suurkontsertieelseid parkimisdebiilikuid täis ning üldse päris masendav jooks oli. Surusin 4,22 km ära ja vihkasin enam-vähem iga minutit, tempo 7:03 min/km. Lõpuks sain aru, et enesetundele ei mõju siiski ussi- ega püssirohi, andsin pileti ära ja jäin koju sarju vaatama. Mõlemad jalad olid vahelduseks kombes vähemalt.

Kusjuures häid sarju olen oma viimase aja hädade kõrvalt ära vaadanud terve portsu – viimased hoogtöövaatamised näiteks Maniac (suht sürr), Russian Doll (veel sürrim) ning Gentleman Jack (niisama mõnus).

Reedel käisin jõusaalis, vaatasin trenažööril YouTube’is videosid (kes tahab eriti asjalikku tervemõistuslikku veganit näha, siis siit saab), tegin raskusteta kükke-väljaasteid ning tavapärast johnnybravot otsa (selg, õlg, särgid-värgid). Pärast venitasin päris põhjalikult.

Laupäeval sõitsime Lahemaale matkama ning telkima. Suurema pingutusena kõndisime läbi Majakivi matkaraja, mida ma täispikkuses läbinud polnudki. Väga äge ja mitmekesine ürgloodus on seal! Õhtuks sõitsime Mustoja randa, kus vedelesime hilise õhtuni lihtsalt telgi kõrval ja kuulasime lainete loksumist – isegi lugerit polnud kaasas.

Pühapäeval ärkasime üllatavalt hilja (Notsu ei lasknudki telgi eeskojas koidikul oma hädalaulu lahti, väga win), panime asjad kokku ning sõitsime lähedalasuvasse Vihula mõisa hommikust sööma. Tuleb välja, et hotelli mõnude nautimiseks ei peagi seal kindlasti magama, vaid saab buffee-lauda lihtsalt pääsme ka osta – ja seal on tõesti kõik toidud nii hea kvaliteediga, et see on seda väärt. Sõime kõhud head-paremat täis, loputasime hea kohviga alla ning kõndisime uue energiaga veel mõisale risti-rästi tiirud peale. Vihulas tekib tunne nagu viibiks päriselt toimivas mõisamajapidamises, sest nurgatagused on täis hoolitsetud aiamaid ning viljapuuaedu, kuskil määgivad lambad ning üldse on kõik nii viimseni töös ja hoolitsetud, et lihtsalt lust vaadata. Võrratu õhkkonnaga koht! Kindlasti läheme sinna külmemal ajal jälle ööbima ka.

Tartusse jõudes olin palavusest nii oimetu, et silme ees terendas väljavaade ülejäänud õhtu lihtsalt maha kudeda. Ergutuseks sundisin end jäätise ostmise ettekäändel siiski rattatiirule ja kui juba soojast korterist õue saada, oli päris tore. Kokku sõitsin 25 km jäätist ostma ning koju tagasi.

Kokkuvõttes tunduvad asjad õiges suunas liikuvat. Võib vaikselt jälle pikema pilguga tulevikku vaadata selles osas.

Üle pika aja üks trennipäeviku laadne toode

Mu eelmise terveksnõelumispostituse all läks päris elavaks aruteluks, mis mu jala siis ikka korda teha sai. Mul on hetkel täiesti ükskõik, kas tegemist oli platseebo, tulnukate sekkumise või tõesti lihtlabase läks-ise-üle-ä efektiga, aga lõpmata tänulik olen füsioterapeudile igatahes. Vähem kui nädalaga tõi see mu täiesti lootusetuna tundunud olukorrast tagasi sörgirajale.

Selles mõttes ei suuda ma kuidagi ka mingit ise üleminekut uskuda, sest olukord oli selleks seni piisavalt stabiilselt üli**** olnud. Vaikselt hakkan oma uue luksusliku liikuva eluga jälle ära harjuma ning imelik on meenutada, et veel nädal tagasi oli mõnekilomeetrine jalutamisring paras ettevõtmine ja ühe koha peal seistes hakkas jalg kiirelt vaevama.

Vahelepõikena tuli pähe, et kui see jamps veel jätkunud oleks, poleks ma vist suutnud sünnipäevaks saadud Metallica pileteidki lunastama minna, sest tundide viisi seismine oli täiesti välistatud. Selles mõttes ka veel ideaalne ajastus. 

Igatahes eelmise postituse lõpus julgesin juba tunnistada, et vaikselt tekkis tunne, et päriselt tahaks jälle joosta proovida. Tegelikult sama päeva õhtul ma seda juba proovima läksin ka. Olin valmis ka selleks, et teen kolm sammu ja lähen tuppa tagasi, aga algus oli nii hea, et võttis õnnest klombi kurku. Häääästi natuke andis säär tunda, aga kulgesin siis üliaeglaselt, tegin aga kõndi vahele ning sain üle nädalate 4,15 km lonkamisest kiiremini läbitud (7:34 min/km).

Pärast rullisin, tegin oma harjutusi ning ei julgenud sellest patust enne kellelegi hingatagi, kui järgmisel päeval üles ärgates jalg endiselt jumala okei oli. Halleluuja!

Uuele katsele läksin ülejärgmisel päeval ning siis ei andnud sääres enam üldse midagi tunda. Ainult võhm oli olematuks jäänud. Kokku 5,38 km Raadi põldude vahel (6:54 min/km).

Reedel läksin tiiru jõusaali ning sain üle pika aja normaalselt crosstraineril sooja teha. Pärast proovisin smithil vargsi kükke teha, ent teisel seerial tundsin reies kahtlast pinget ning jätsin selle pulli kohe katki. Tegin siis selle asemel oma tavalist ülakehamehe kava ning ülejäänud nädalavahetuse puhkasin sihiliku trenni mõttes kõvasti jalga.

Igatahes liikuma olen saanud ning selle eesrindliku 9-kilomeetrise jooksunädala üle äraütlemata õnnelik!

Kuidas mu jalg terveks nõeluti

Viimased raportid jalarindelt olid päris masendavad ning aina masendavamas taktis see saaga siin vahepeal jätkus. Kuna pidev jalavalu hakkas igatepidi elu häirima, võtsin tiimijuhi õhutusel lõpuks haiguslehe ning vedelesin nädala kodus nagu viimane õnnetushunnik. Õnneks tuli vahepeal puhkuselt tagasi mu päris perearst (see, kes mul valu lihtsalt ära kannatada soovitas, oli mingi suvaline suveasendaja) ning õnneks on tema kõikvõimalike spordihädade suhtes kõvasti konstruktiivsemalt meelestatud.

Eelmise nädala esmaspäeval õnnestus mul lõpuks tema juurde ennast näitama minna ning sain kohe tasuta suunamise füsioteraapiasse. Kuna mu perearst tegutseb Tartus Tasku keskuses, suunas ta mu sinnasamasse Vireo füsioteraapiasse, kus sattusin Kairiti käe alla.

Kolmapäeval seadsin sammud esimest korda füsioterapeudi poole, kes katsus mu jala läbi ning küsis, kuidas ma nõelravisse suhtun. Teoreetiliselt suhtun pigem positiivselt, praktiliselt pole seda mulle kunagi tehtud, aga ilma igasuguse ettevalmistuseta võõra inimese juures tundus see väljavaade ausaltöelda natuke hirmutav küll.

Õnneks või kahjuks olin ma täiesti meeleheitel. 😀

Ning õnneks oli Kairit nii positiivne ja kena ja rahulik inimene, et kohe tekitas usaldust. 

Tegemist pole sama asjaga, mis hiina meditsiini akupunktuur, vaid protseduuri täpsem nimetus on külmnõelravi. Nimelt tehti ennemuiste lihastesse näiteks valuvaigistavaid süste, ent üks hetk avastati, et probleemid leevenduvad ka ilma mingit ravimit manustamata, ehk puhtalt nõela teatud punktidesse torgates.

Kuivnõelaravi (dry needling) on teraapiameetod, mida kasutatakse müofastsiaalse valusündroomi leevendamiseks. Protseduuri käigus mõjutatakse valulikku piirkonda – nahka ja lihast – keerates või liigutades (sisse-välja) nõela lihases eesmärgiga tekitada väikeseid lokaalseid lihastõmblusi. Protseduuri tulemuseks on lihaspinge vähenemine, normaalse lihasfunktsiooni taastumine ja valu vähenemine.
Kuivnõelaravi kombineeritakse teiste konservatiivsete valusündroomi leevendamise meetoditega nagu nt venitamine, külma- või soojaravi, massaaz, kinesioteipimine, füüsikaline ravi ja terapeutiline harjutus.
Esimesel protseduuril piirdutakse 1-2 lihase raviga (kuni 5 nõela). Rohkem kui viit lihast ühel protseduuril ei ravita (kuni 15 nõela). Protseduuri järgselt esineb ravipiirkonna hellust, mis möödub tavaliselt 12 tunni (max 72 tunni) jooksul.
Protseduuril kasutatavad nõelad on peenikesed (läbimõõt 0,16-0,30 mm) ning sõltuvalt kehapiirkonnast ja nõelumistehnikast erineva pikkusega – pindmiseks nõelumiseks 10-20 mm ja süvanõelumiseks 25 – 120 mm pikkused. Nõelad on ühekordselt kasutatavad. (Vireo koduleht)

Pidin selleks kõhuli massaažilauale heitma, rull jalgade all ning alguses mudis Kairit mu sääre kergelt läbi ning hakkas siis nõelu sisse lükkama. Ausaltöelda oli eelnev hoiatav jutt jubedam kui protseduur ise, sest nõel on ikka väga peenike ja nõela esiteks sisse panekut ma õieti ei tundnudki. Nõela sügavamale lükkamine oli küll suhteliselt ebameeldiv ja tekitas survetunnet ning elektriimpulsside laadseid särtsakaid. Selle kohta, et säärelihas pidi nõelravi jaoks kõige tundlikum koht olema, polnud siiski hullu midagi.

Kokku pani ta säärde kaks pikka nõela, mida ma kordagi vaatama ei küünitanud – hoidsin aga pead otse ning üritasin hästi sügavalt hingata. Seejärel jäid nõelad tükiks ajaks sisse ning vot siis läks asi imelikuks – üks hetk hakkasid lihased nõela ümber tõmblema ja see oli tõesti eriti veider ja rõve tunne. Toonitan taas – mitte valus, aga lihtsalt nii veider, et korra võttis olemise hõredaks küll.

Õnneks läks tõmblus taas üle ning mõne aja pärast proovis Kairit nõela välja võtta, aga “lihas hoidis seda veel kinni” (ka rõve tunne). Ootasime siis natuke veel, kuni lihased täielikult rahunesid ning seejärel tulid nõelad juba igasuguse probleemita ära.

Pärast tõmbas ta säärele veel kinesioteibi peale ning näitas kolme harjutust, mida pean kodus tegema.

Esimese hooga oli tunne kõvasti parem, kui teraapiasse minnes – jalas oli nagu vabanemine, samuti aitas kõvasti uus lootus, mida füsioterapeudi jutust sain. Küsisin ka, mis sporti ma nüüd üldse teha võin ja ta ütles, et kui teraapia vilja kannab, võin kõike teha, mis endale meeldib.

Ei suutnud seda esimese hooga kohe uskudagi. 😀

Õhtul jäi jalg aga päris valusaks ning järgmine päev oli isegi hullem, kui seni üldse olnud oli. Mingi nõelatrauma on loomulik ning selle eest mind hoiatati ka, aga jalg krambitas ning tõmbles ikka omajagu. Süüdi võis olla ka see, et üle pika aja jälle kontoris käisin, ehk liikumist ning sundasendeid oli rohkem.

Järgmise päeva õhtul sõitsin veel töölt koju, jalg krambitamas ning väga mustas meeleolus, aga hiljem läks enesetunne nii palju paremaks, et läksin jõusaali ülakehaharjutusi tegema (casual Johnny Bravo). Ja veel järgmisel hommikul… oli üle nädalate esimene päev, kui voodist püstitõusmine ei toonudki pildituksvõtvat valukrampi ning tundsin end lausa nii hästi, et kõndisin tööle!

Pingutasin end päeva jooksul vist küll veidi üle, sest päris õhtul tõmbas jalg jälle kangeks, aga igatahes oli tegemist üle pika aja parima päevaga üldse! Kui ma siin vahepeal kõndisin päevade viisi vaevu paar tuhat sammu päevas (tavalise paarikümne tuhande asemel), suutsin seekord tööle jalutamise, lõunal käimise ning pärast bussilt koju kõndimisega peaaegu tavapärase kümme tuhat täis teha – ilma mingite piinadeta.

Nädalavahetusel võtsin selle peale siiski rahulikumalt, aga vaikne edenemine oli ilmselge. Esmaspäeval kepsutasin korra veel füsioteraapiasse, sain massaaži ning ühe harjutuse veel ning kommentaari, et säärelihas on juba tuntavalt vähem pinges. Tunda oli, sest lõpuks ometi sain nt voodist tõusta nii, et panengi jala mõtlemata otse põrandale, kõnnin nagu normaalne inimene lihtsalt toast tuppa, ei kägardu pikemalt seistes jalakrampides ning viimased paar päeva olen saanud isegi normaalselt trepist alla sammuda (varem viskasin sirget jalga küljele nagu mõni puujalgne piraat).

Kokkuvõttes on üsna lühikese ajaga jala osas toimunud hämmastav progress ja täna mööda tänavat kõndides (justnimelt kõndides, mitte liibates) tekkis esimest korda üle pika aja tunne, et tahaks jälle vaikselt joosta. Muidugi ma seda veel kohe ei tee, aga kui ma veel harjutusi teen, rullin ning vaikselt taastun, võib ilmselt lähinädalatel väikest sörki proovima hakata küll. Hakkab läbi saama see õudusunenägu. 

Enda eriliseks rõõmuks sain ka teada, et Vireo kasutab Sport ID’d, seega tulevikus saan vajadusel oma tööandjapoolse spordikompensatsiooniga teine kordki seal kiiret abi nõutamas käia. Ehkki loodetavasti seda niipea vaja ei lähe!