Ujula vallandab minu sisemise inimvihkaja

Hakkasin tõsiselt järele mõtlema, kas ujumine mulle üldse meeldib või miks ma seda teen. Üsna sageli tulen ma ujulast tagasi mitte rauges endorfiinipilves mõnuledes, vaid tigedamana, kui ma sinna läksin. Tegelikult on ujuda vist ikka tore ja tahaksin seda üleüldiselt rohkem osata. Lisaks on see ju igati kasulik ning hea vaheldus muule trennile. Ja alati see ujulaelu polegi niiiiii hull.

AGA.

Üsna sageli ikka on päris hull.

Näiteks täna. Läksin Aurasse ja esimese asjana tervitas mind riietusruumis miljon inimest ning vänge uriinihais. What. Le. Actual. F? 

Õnneks lehk duširuumis ega ujulas ei jätkunud, aga päris paljutõotav algus siiski. Lisaks riietusruumile oli ka bassein omajagu täis, mis on jumala fain, kui inimesed ujumisradadel siiski ujuvad. Millegipärast kipuvad aga just mehed oma olematuid vees aelemise oskusi üle hindama ning ronivad suplusala asemel nendele radadele, kus inimesed päriselt trenni teha üritavad. Sest ega nemad pole ju mingid suplejad (mis sest, et ujujad kindlasti ka mitte).

Minuga samale rajale sättis end samuti üks umbes 60-70-aastane* vees-vintsklejast taat, kes liikus vees täpselt kas korda aeglasemalt, kui mina konna ujusin. Võin kinnitada – see on ikka päris erikuradi aeglane. Tagatipuks lõhnas ta tugevalt mingi ebamäärase odeka järgi. Esimese hooga mõtlesin, et jumal teab, vanematel inimestel igasugused määrded ja ravimid, mis ei tulegi päris maha.

Umbes nelja ringi pärast oli lõhn kadunud. No selge – lihtsalt kehvasti pestud. Õnneks basseinivesi leotab lahti ka jonnakaima mustuse (tsiteerides Poola pesupulbrireklaamide klassikat).

Kuna meie vees liikumise tempo erines tõesti täpselt kaks korda, jõudsime minu kahe ja tema ühe ringi lõpus alati samal ajal basseini serva. Ja iga kord punnitas taat elu eest hingeldades end enne mind seinast lahti tõugata. Iga. Kord. Sest ega tema pole mingi supleja, ta ujub siin. Argh.

Niimoodi kirjutatuna see ei kõlagi väga hullusti, aga trenni mõnu ja tegevusele keskendumine jääb küll täiesti olemata, kui on pidevalt vaja kellestki üle või ümber pääseda.

Lõpuks sain oma kolmveerand tundi ikka tehtud, läksin imetlesin veel riietusruumis neid inimesi, kes pärast ujumist ennast lõpmata hoolega küürima ning protseduuritama kukuvad (sisesta veel mõni pesupulbrilause siia), sukeldusin kiirelt läbi haisuse riietusruumi ja tulin koju. Närvilise ja tigedamana, kui trenni läksin.

---

* Kusjuures mu ema on üle 60-aastane ja üldse mitte mingi vana inimene. Igasugune taatlus ja eitlus tundub rohkem mõtte- ja eluviisi, kui konkreetse ea küsimus. 

Aga ma ju olengi suur inimene, ehk suurusnumbritesse mahtumisest

Mariliis kirjutas suurusnumbritesse mahtumisest ja tahtsin sellest natuke teise nurga alt pikemalt jahuda. 

Sattusime Jaanusega hiljuti ühe suure turismigrupi taha lõksu ja jutt läks sellele, mis hetkel see juhtub, et vanainimesed hakkavad sokke sandaalide sees kandma ja suvalistest asjadest pilti tegema. (Kõigest pool tundi hiljem pildistas ta zoomiga täiega suvalisi ornamente kuskil kirikufassaadil, mida ta ilmselt mitte kunagi uuesti vaatama ei hakka ja ohkasin seal kõrval: “Ei tea jah, mis hetkest see juhtub, et inimesed hakkavad vanaduses täiesti suvalistest asjadest pilti tegema, ohjah-oijah…”)

Igatahes järgnes sellele pikem arutelu esiteks sellest, kuidas vanaduses jalad moonduvadki nii palju, et lõpuks sa kannad lihtsalt seda, mis on mugav. Ja samas jalad jälle moonduvad nii palju, sest nooremana ei kanta seda, mis on mugav, vaid kõikvõimalikke halbu/odavaid/saadaolevaid kaunu.

Kui aastakümneid tagasi oli suvaliste jalanõude kandmine veel puhtalt saadava (või pigem puuduva) valiku taga, on seda kummastavam minu jaoks see, kui tänapäeval ostavad heal järjel inimesed endiselt kõikvõimalikke jubedaid kangeid jalatseid, sest need näevad visuaalselt head välja ja hinna tõttu saab neid palju. Issand, noore inimese jalad peaks teda veel vähemalt pool sajandit kandma – iga uut jalanõupaari veriste villide piirini “sisse kanda” ei ole okei. Iga sammuga kandu põrutada, varbaid väänata või tallavõlvi piinata ei ole ka okei.

Nonii, ikka veel loete? Ausalt, jõuan lõpuks ivani ka. 

Sealt edasi viis meie arutluskäik selleni, kuidas inimesed üldse eeldavad, et nende keha peaks riide/jalanõu järgi sobituma, mitte vastupidi. Tegemist on üsna uue nähtusega, sest rõivaste ja jalanõude masstootmine võttis hoo üles alles teise maailmasõja järel ning mingi numbrisüsteem üritati paika panna vähem kui sada aastat tagasi. Enne seda oli inimestel vähe riideid ning need õmmeldi kõik ise või rätsepa juures vastavalt vajadusele ning kandja kehale – ja hiljem tehti vajadust või keha muutumist mööda jälle ümber.

Sealjuures pole see numbrisüsteem siiani standardne, vaid tegelikult on igal tootjal ikkagi oma numbrid. Ilmselt on igaüks kogenud, kuidas ühes poes venitab selga vaevu L’i ja teises läheb S probleemideta ümber. Suurusnumbritega manipuleerimise kohta on lausa oma mõiste olemas – “vanity sizing“, mis tähendab seda, et kliendi ego paitatakse väiksemate suurusnumbritega, mis peaks motiveerima teda eset ära ostma.

Seda mõttetum tundub siis kõik see trall erinevatesse suurusnumbritesse mahtumise ümber, millega inimesed (kahjuks peamiselt naisinimesed) oma ihu ja hinge vaevavad. Tagajärjeks on see, et rõivast ei valita mugavuse või sobivuse järgi, vaid üritataksegi selga venitada kõige väiksem võimalik number. Jah, nr 36 võib ju selga minna, aga kas ikka peaks?

Hästi istuv, kergelt avar riietus kaunistab ja salendab igas suuruses inimest enamasti rohkem, kui vorstiks venitatud riidetükk, mis näiteks kaenla alt kisub. Isegi 50-kilone habras naine näeb ebamääraselt tümikas välja, kui riided on pingul.

Mul endal on igapäevases kasutuses riideid suurusest XS kuni suuruseni XL (ilma liialdamata). Spordiriietega mugavus ning funktsionaalsus on hävitanud minus viimase viitsimise ebamugavate, liikumist takistavate või kehvasti katvate hilpudega rinda pista.  Proovimiseks võtan pea igal pool esimese asjana L suuruse ja see on jumala okei, sest ma ju olengi suur inimene – pikka kasvu, tugev ja pikkade käte-jalgadega. 

Mõne inimese jaoks oleks sellised numbrid ilmselt põhjus nurgas brokkoliõisikuga veene nüsida, aga enda meelest olen väga heas vormis. Kõva pingutamisega saaksin ilmselt kaalus ning suurusnumbris alla küll, aga ega nälginud lehm pole veel gasell. Mul on (tõesti) suur pea ja suured jalad, üsna laiad õlad – sinna vahele kõvasti kõhnem keha proportsionaalselt justkui ei sobikski.

Ehkki “suure kondi” müüti ma selle otsese kaalulisa mõttes väga ei usu, võib ilmas ringi käies näha küll, et paljud (peamiselt lõunamaade) inimesed on nagu teist tõugu – peenemate näojoonte, haprama oleku ning loomupärasemalt väiksema… kogusega. 😀 Tugev põhjamaa inimene peab seevastu ka külmas ellu jääma, palki lõkkesse veeretama ning ei saa aastaringselt üksnes päikeselaigus lebasklemisest energiavarusid täis. 

Mina nismo L-suuruses olemas (ei leidnud viimasest ajast rohkem täispikkusest pilte, sest tuleb välja, et ma pildistan ainult loodust ja oma koera). 

Kogu selle pika jutu kokkuvõtteks tahangi öelda, et me kõik oleme erinevad inimesed ja pole mõtet ennast mõõta mingi hüpoteetiliselt universaalse skaala järgi. Rääkimata sellest, et see skaala siis isegi pole universaalne, vaid kõik need numbrid on veel omakorda sõltuvad tootjast, tootmismaast ning mingi müstilise rõivajumala emotsionaalsest kuuseisust.

Sinu ilul või väärtusel pole nende aiateivastega mingit pistmist ja see on viimane asi, millele oma närve või energiat raisata. Leia omale need mõõdupuud, mis päriselt midagi väärt on, sest lapselastele ei räägi me keegi, kuidas meile kunagi selle konkreetse kiirmoeketi nr 36 selga mahtus.