Sõbra õhutusel, ilusa medali nimel ning soovist lõpuks ka virtuaaljooks ära proovida, regasin ennast Pärnu Rannajooksu 10 km virtuaaldistantsile.
Sedaet… Noh, tehtud. Aga mulje on ikka väga meh.
Medal peaks veel postkasti tulema, eks pingutasin ka natuke, aga vähemalt üksi pusides jäi virtuaaljooksu fenomen (eriti sellisel distantsil) minu jaoks endiselt arusaamatuks.
Alguses mõtlesin, et prooviks selle käruga alla tunni pingutada. Ühel päeval tegin kiirusproovi, aga tuule ning äärekivide ja tõusude-langustega suutsin alla 6 min/km tempot hoida 3 kilomeetrit ning lõin siis käega. Oleksin pidanud selleks väga spetsiifilise marsruudi valima ja õiget ilma passima ning see pole ju ka asja point.
Järgmisel päeval tegin hommikul koera ja käruga üle tunnise kiirkõnni, veits sörki vahele ning Raadi pargis omajagu kerelihaseharjutusi ka otsa. Timmin praegu tite päevakava ja otsin võimalusi, et vähemate, aga pikemate unedega enda liikumist koera omadega ühildada (temaga niisama kõndida pole just trenn).
Ja siis sama päeva pealelõunal tundus hea idee too 10-kilomeetrine jupp ka ära joosta. Lõpuks jäi tuul vaiksemaks ning pistsin kodu juurest lihtsalt suvalises suunas liduma.
Ja noh, lidusin ning lidusin. Kärussepistetud veepudelit ei puutunud, geeli ka kaasas polnud. Tiirutasin korra südalinnast läbi ning koju tagasi. Finiš läks lukku ajaga 01:03:18 (väidetavalt 10 km seal sees 01:02:59, aga ei tea, kummas otsas mul hanguma õnnestus jääda).
Kokkuvõttes. Tehtud. Enam vist ei teeks. Vähemalt nii lühikest maad küll mitte.
Täna oli siis Tartu Linnamaraton, millele ma ennast kunagi ennemuistsel aal uljalt regasin ning vastu igasuguseid ootuseid sain alles sügise hakul aru, et kuramus, SEE võistlus vist isegi toimub. Kuna ma siin käruga ainult jooks-kõnd süsteemis kulgemist olen harrastanud ning neidki vaevu tunnike jutti, siis kaalusin tükk aega kas:
a) minna jooksma oma elu halvimat poolmaratoni tulemust b) üldse mitte minna või c) matkata see läbi käruga, et oleks mingigi uudne väljakutse
Läksin lõpuks viimast teed ning pigistasin siin augusti lõpus ja septembris kaks pikemat jooks-kõndi vöö vahele. 16-kilomeetrine ring viimasel augustil ning 13-kilomeetrine ring septembri keskel.
Täna hommikul ma ennast igatahes väga hästi valmistununa ei tundnud, põdesin nii riideid, lapse vastupidavust kui Atlantise treppi ja mõtlesin viimse minutini, kas üldse minna.
Lõpuks leidsin end kell 11 siiski stardikoridoris, õues oli veel pilvine, aga juba soe ja üritasin igati lähtuda sellest, et see on lihtsalt üks rajateenindusega mugavusjooksumatk läbi sügiskuldse Tartu. Plaan oli järgida 5+2,5, või äärmisel juhul 7,5+2,5 süsteemi.
Ja siis tuli start ning esimese hooga tegi käru sellist pulli, et ma ei saanud üldse aru, milles nüüd siis asi on. Põhimõtteliselt jooksin Taskuni käru tagumistel ratastel tüürides, otsisin vaiksema koha ja tuvastasin siis, et olin esiratta valetpidi lukku pannud. Sellest ka purjus pardi kombel tuigerdamine muudkui ühes ja teises suunas. Hea algus!
Linnamaratoni rada läheb esimese kilomeetri sirgelt allamäge, seega kõndima hakkamine tundus mõttetu. Samuti oli algus tagaotsast alustamise kiuste nii rahvarohke, et seal jalus äkki kõnnile tõmmata oli ka veider. Mõtlesin siis, et hakkan kõndima, kui rada seda sunnib.
Ja imekombel rada seda õieti ei sundinudki. Raudteetammil kulgev pinnastee oli käruga täitsa okeilt läbitav (tõesti, see Thule on parim titeost üldse) ning 3. kilomeetri lõpus hakkasin juba esimesi kõndijaid noppima.
Ilm oli üllatavalt palav ja alguses oli jube janu, aga mitte piisavalt hull, et rütmi segi lasta ja käru alt pudel välja koukida. Ütlekski, et jooksu esimene pool kulges täiuslikus flow’s. Kuulasin oma muusikat, imetlesin sügisest linna ning ametlikust joogipunktidest piisas täiesti. Karlova vahel nägin aina enam tuttavaid nägusid ja 7. kilomeetri lõpus võtsin ära esimese geeli. Meeleolu oli ülev.
Pärast Sõpruse silda läheb rada jõeäärt pidi kesklinna poole ning sealgi oli lausa lust joosta. Vahepeal ärkas titt üles ning tõstsin ta seljatoe üles.
Ees ootas Atlantise trepp, mida paar päeva tagasi isegi katsetamas käisin. Kõige turvalisem tundus seal selg ees rahulikult üles tulla ja tõrjusin seal lahkeid abipakkujaid, sest kuidagi kahe vahel vildakaid astmeid pidi turnides oleks hoopis suurem oht sealt käkaskaela alla pudiseda.
Pärast seda ronimist hakkasid jalad ikka ära väsima ning rada läks ka aina ekstreemsemaks. Endiselt jooksin jutti, aga 20-kilose käruga (laps + käru ise) näiteks kruusa peal oli tuntavalt raske. Ja kruusa Emajõe äärsetele alleedele ikka jagus. Lisaks lustakad tõusud sildade alt läbi minnes ning eriti salakaval pikk tõus enne laulukaart ja lõpuks hakkasid esimesed kõnnisammud ka sisse tulema.
Võtsin teise geeli 14 kilomeetri täitumisel, aga laululava juures jagatud koolat ootasin juba nagu hingeõnnistust. Samas andis jõudu, et vaevu mõned kilomeetrid olid lõpuni ja Supilinna vahel läks melu jälle suuremaks ning vaated aina ilusamaks.
Erilise kirsina tordil hakkas viimases kolmandikus ka esimene koht hõõruma. Pam-pam-paa, peopesas!
Südalinna kandis hakkas sisse siginema aina enam äärekive, kust üle joosta ei saanud, vaid tuli seisma jääda ja käru üles ukerdada. Laial tänaval nägin esimest autojuhti, kes rajakorraldajate märguannetest hoolimata jooksjaid sugugi läbi ei tahtnud lasta (isegi hästi, et see ainus intsident oli). Ülikooli tänaval tõmbas kõnnitee üks hetk nii kitsaks, et pidin kärul ühe ratta õhku “toetama” ja taas kõnnisammu tegema. Hakkas ikka päris tüütuks kiskuma.
Ja siis tuli Lossi mägi. Isegi käru kõndides lükata oli päris tüütu. Ja lõpuks tippu jõudes võttis omajagu tahtejõudu, et jalg jälle jooksusammule sundida.
Toomemäel kiskus rada väga offroadiks ära ja paljud langused olid jälle nii järsud, et sealt väljateenitud allajooksu teha ei saanudki. Pidin hoopis käru ning iseennast pidurdama. Vana anatoomikumi ees tulid jälle kõnnisammud, aga kruusa lõppedes võtsin ikka jooksusammu sisse. Kuni olin Vallikraavi tänava auklikel kõnniteedel, kus taas hoopis käru pidurdamisega tegelema pidin.
Igatahes. Läbi see õudne lõpp lõpuks siiski sai ja jäi vaid üle kaarega Raekoja platsi keerata, finišisirgel veel munakividel aeglustada ning oligi jooks purgis. Netoaeg tuli kröömike alla 2:25! Amelik aeg 2:25:09.
Arvestades, et ma kartsin isegi 3-tunnisest kontrollajast üle panna, superhea tulemus. Kilomeetriaegu vaadates oli tempo algusest peale väga stabiilne, keskmine 6:47 min/km ning üle 7 kiskusid vaid Lossi mäe ja Toomemäe kilomeetrid. Kokkuvõttes ütleks, et elu parima emotsiooniga jooksumatk! Ja nagu pildilt näha, jäi kaaspiloot samuti sõiduga väga rahule.
Ahjaa, käruga poolmaratoni jooksjate hulgas tulin esimesele kohale. Rohkem kärutajaid lihtsalt polnud. 😀 Aga kuuldavasti mingi mees oli käruga maratoni alla 4 tunni teinud.
Veel üks spordiblogi 