Orgu on poisike oma kringliga

Sattusin siin täiesti juhuslikult telekat vaatama ja lausa sellist tõsiteaduslikku nähtust nagu “Kallis, sa oled kosunud”. Sisesta kõik hambutud vabandused, kuidas ma seda kraami kunagi telekast näinud pole, aga müstilisest ühisteadvusest enam-vähem tean, mis seal toimub *SIIA*. 

Jeesus. Maria.

Arvata on, et seal osalebki törts ullikesem rahvas, sest miks peaks keegi täie ettenägelikkuse juures ennast kohalikku telesaatesse klouniks lubama. Samuti saan ma aru, et šõu nimel tuleb kõike üle võlli ka keerata ning dramaatilise muusika saatel inimesi kõikvõimaliku kapis leiduva peale “vahele võtta”.

Samas summa summarum ei sõltu inimese kaal, vorm ega tervis ju sellest, KAS tal kodus majoneesi üldse on või KAS ta seda ÜLDSE kunagi sööb, vaid sellest, kui palju ta seda sööb, kui palju muid asju sööb ning kuidas muidu elab. Pigem võiks natuke utreerides tõmmata paralleele sellega, et joodiku kodus pole kunagi poolikut pudelit, sest mis lahti tehtud, saab ära joodud. Kõige suurematel karsklastel võivad kapid aga kangemast kraamist lookas olla, mis sest, et enamik sellest on võib-olla juba eelmise riigikorra ajal kingitud ning senini igaks juhuks viisakusest vitriinis klaasi taga.

Vaesele Erikule tuleks meie köögikappide ees küll turgutuseks kringlitükk nina alla torgata, sest kõigi nende kaalulangetajate patupesadega võrreldes valitseb siin pesueht saatana eeskoda.

Kõige kriitilisemast kraamist lugesin kokku 4 purki limonaadi, 4 tahvlit šokolaadi, 8 pakki kommi, 8 karpi assortiisid, 2 karpi mingit hispaania pähklimaiust, pakk piparkooke, 3 Karumsi topsimagustoitu, pooleliitrise jäätise ja ühe šokolaadikoogi. Lisaks vedeleb kuskil kindlasti magusat müslit, müslibatoone ja muud taolist leebemat kraami. (Ja majonees sai just otsa.)

Kas me sööme selle kõik ära? Kindlasti! Mis aja jooksul? Pole õrna aimugi. (Saladuskatte all võin öelda, et kõik see kraam kingiks saadud, ammugi eelmise riigikorra ajal, kindlasti ei ole.) Sest see, et miski kodus olemas on, ei tähenda, et selle olemasolu pidevalt põletama peaks. See võiks ka igasuguse kaalulangetusfilosoofia lõppeesmärk olla, et hambad ristis millegagi võitlema ei pea, vaid saad igasuguse toiduga üsna rahumeelselt maailmas koos elatud – ilma, et peaks öö varjus kondiitris käima nagu armukese juures.

Veeremispäevikud

Minu “ma nüüd enam ei jookse” plaanist sai vahepeal sujuvalt “äkki kord nädalas on ikka okei”, millest sai sujuvalt “well… midaiganes”. Ehk olen nüüd paar päeva nädalas jälle jooksmas käinud (endiselt 5+2,5 süsteemis, muidugi). Üritan lihtsalt võimalikult pehmel sammul kulgeda ja mitte midagi üle koormata.

Samas hakkasin mõtlema, et seda hullemad võõrutusnähud on, kui ühtäkki pärast lapse saabumist paar kuud üldse trenni teha ei tohi. Raske ikka see narkarielu. Samuti lisandus minu kõige ülepingutamisohtlikumate tegevuste nimekirja lisaks kompressioonisääriste äravõtule ning plastmassist jäätisekarbi lahtirebimisele… jooksukileka selgasaamine. Imede-ime, läheb veel küll, aga telefoni enam kõhutaskusse parem ei pigista. 😀

Kurguarsti juures järelkontrollis käisin ka lõpuks ära ning nagu arvata oli, on kõik ilusti ära taastunud. Mingi minimaalne vahe terve häälepaelaga veel on, aga arst ütles, et kui ei teaks, ei paneks seda tähelegi. Halleluuja! Ja on tunda ka, muidugi. Kui tavapäraselt peaks raseduse lõpp üks raske ja vaevaline aeg olema, siis mul on enesetunne vaid tõusvas joones läinud ning nagu tiivad seljas.

Ämmaemand küll hirmutas juba 10 päeva tagasi, et laps pidi juba üsna suur olema. Kuna ma siiani ainult 8 kilo ringis juurde olen võtnud, siis ei kujuta ma hästi ette ka, mida ma teisiti saaks teha, et laps seal hiiglaseks ei paisuks. Tagatipuks need asjad pole nii üks-ühele seotudki, muidugi, aga sain ikka hirmutada, et peaksin nüüd üritama mitte süsivesikuid süüa. See lõppes sellega, et teisel päeval vedelesin alapalavikus diivanil, süda paha ning surm silme ees. Viimases hädas sõin kausist ühe piparkoogi… Aitas hetkega ja lõin igasugustele toitumiseksperimentidele targu käega.

Seega alles jääb lootus, et äkki laps tahab hoopis varakult valmis küpseda. Samas kui ükspäev soovitusi lugesin, kuidas last tulekule meelitada, oli üks tavalisematest neist jalutamine. Juures oli mingi koogamine stiilis “ükskõik, kui raske enese diivanilt püstiajamine ka pole, siis ürita sellega siiski hakkama saada ning end natuke liigutada“. Sain selle üle vähemalt suutäie naeru mugistada. Kõigi nende muude rahvatarkustega pole samamoodi suuremat midagi pihta hakata – ei hakka ju ehku peale šampust ka kulistama, muidu tuleb sealt lõpuks mingi väike Anu Saagim välja.

Käisime hiljuti Elektriteatris ühte ägedat jooksudokki vaatamas, kus üks sõge tädi, Fiona Oakes teeb muudkui ultrajooksu maailmarekordeid, aga tema ainus eesmärk on sellega veganlusele tähelepanu tõmmata ning toetada oma farmiloomade varjupaika. Tagatipuks pole tal teismeeast saadik ühte põlvekedra ning nagu ta korduvalt tunnistab, joosta talle tegelikult üldse ei meeldi. 😀 Igatahes täiesti uskumatu lugu, veits rõve ka (ma iga kord jooksukaadreid vaadates suutsin ainult tema põlvele mõelda), aga igatahes väga soovitan.

Ahjaa, Fiona ema rääkis, et Fiona oli sündides ka väga suur laps olnud, kohe pärast sündi pea tõstnud ning ringi vaadanud. Ma loodan, et meie oma autovõtmeid ei küsi ja ise koju ei sõida. 😀

Kuidas ma vesiaeroobikasse ja rasedate joogasse ei läinud

Kui ma ennemuistsel aal rasedaks jäin, arvas mu ämmaemand, et võiksin nüüd pigem jooga ja vesiaeroobika poole vaadata ning igasuguse jooksmise ja jõusaali täitsa ära unustada. Hahah, no tõesti. 😀

Samas möönis ta isegi, et “teab minusuguseid sõltlaseid küll” ning on vahepeal lihtsalt lootusrikkalt küsinud, kas ma enam äkki ei ürita joosta. 😀

Praeguseks võin öelda, et raseduse seni kõige vigastusohtlikumad tegevused on olnud CEP sääriste jalast tõmbamine ning Balbiino liitrise jäätisekarbi lahtirebimine – need on tõesti nõudnud kohati üliinimlikku punnitamist. 😀

Esimese asjana pidin end kiirkorras kurssi viima sellega, kas Ironmanil poolmaratoni jooksmine võib kuidagi ohtlik olla ning mida peaksin võistlusel silmas pidama. Ennekõike oleksin pidanud nii varases etapis vältima ülekuumenemist ja mitte päris hullu panema, aga kes mäletab, siis otsustas organism päev enne suurt päeva niikuinii kõigele pidurit tõmmata ja lonkasin need kaks ringi jalavigastuse kiuste läbi, aga mingist võistluspingutusest polnud juttugi (õudne ja rõve oli muidugi sellegipoolest).

Muidugi esimene trimester pööras ootamatult nii jubedaks, et esialgu ei teinud ma õieti mingit trenni. Päris huvitav on vaadata mu möödunud aasta Polari aktiivsuspäevikut, sest enne Ironmani oli enesetunne veel jumala tavapärane ning nädala aktiivsus stabiilselt ca 110-130% kõrgeimast võimalikust eesmärgist. Sellele järgnes aga jalavigastus ning riburadapidi niisama õuduste halb enesetunne ja aktiivsusskoorid kukkusid kolinal 50-60% kanti ära. Harvad polnud päevad, kui liikumine vaid korteris ringi koperdamisega piirduski.

Kõige jubedam enesetunne tagasivaates väga kaua ei kestnudki ja üritasin sel ajal kasvõi pool tunnikest päevas jalutadagi ning enesetundele vastavalt kergemat trenni teha. Kui oli ikka halb, siis kivist vett välja pigistada polnud lihtsalt võimalik, aga parematel päevadel üritasin võimalikult palju värskes õhus ringi toimetada.

Kui seiklused üldiselt halva enesetundega lõpuks taanduma hakkasid, tuli asemele vallatu häälepaelahalvatus, mille mõju võhmale ning häälele keegi kokku ei viinud ja mis pani pitseri trennielule järgnevaks kolmeks kuuks.

Vahetult sinna hingeldamise tekke ja hääle kadumise aega jääb ka mu ainus katsetus rasedate joogat teha, aga ehkki olen aastaid joogas hea meelega käinud, ei sobinud see rasedana kohe üldse. Eriti kui sinna on segatud energiate saatmine oma kõhubeebile, kui sa ennast võib-olla veel õieti rasedanagi ei suuda tunda. Igatahes. Paar korda tõesti proovisin, aga see rasedusjooga tilu-lilu ajas mind vaid närvi ja “normaalne” jooga hõlmab liiga palju kõhulihaseid, mille pingutamine pole rasedana enam hea mõte.

Vesiaeroobika osas ma ei pea ilmselt selgitama hakkamagi, kas ja mis ma sellest mõtlesin. 😀 Kindlasti on see tõhus trenn neile, kes näiteks raseduse ajal alles hakkavad end liigutama, aga staažikale endorfiinisõltlasele on hea enesetunde säilitamiseks ikka muid doose ja drooge tarvis.

Aga mida ma siis teinud olen? 

Üldreeglina ju öeldakse, et rase võib jätkata enam-vähem kõigi trennidega, mida ta juba enne rasedust tegi, aga igatahes tasub jälgida enesetunnet. Samas liigub rasedusaegse liigutamise osas nii palju müüte ja hirme, et võta siis kinni, mis on okei ja mis mitte. Ehkki mõistusega saad aru, et kui tegemist pole just riskirasedusega, peaks keha tegelikult kõige harjumuspärasega hakkama saama, pole ühest vastust kuskil, n-ö ametlikest allikatest tulevad taolised rasedate-jooga-ja-vesiaeroobika tüüpi soovitused ning potentsiaalne eksimuse hind tundub liiga kõrge, et huupi riskida.

Olen ise peamiselt lähtunud hullunud googeldamisest ja sisetundest. Liigutamas (et mitte öelda “trennis”) käin siiani 5-6 päeva nädalas, tavaline trenni pikkus jääb 30-45 minuti vahele. Kodus olles on igasugust argiliikumist niikuinii kõvasti vähemaks jäänud (kasvõi kõndisin vanasti hommikuti iga päev üle poole tunni linna), ehkki olen üritanud värske õhu saamise mõttes lisaks koeraga pikemaid kõnnitiire teha.

Jõusaal

Jõusaal on minu tänuväärne päästja raseduse algusest saadik, sest esialgu ei saanud ma jalavigastuse tõttu isegi kõndida, aga sellises olukorras tundus isegi johnnybravolik puhas ülakehatrenn parem kui mitte midagi. Samuti saab seal rahulikult omas tempos võtta, harjutuste ajal või vahel kasvõi istuda ning õhupuuduse mõttes töötas settide kaupa treenimine ka väga hästi.

Muutsin vaid seda, et vähendasin kükis ja jõutõmbes raskusi ning suurendasin korduste arvu. Seega kui näiteks varem tegin 70 kiloga 3×5 kükki, teen nüüd 30-40 kiloga 4×10 kordust. Pärast jalavigastuspausi pidin niikuinii väiksema raskusega liigutustega taastutvust tegema, liigset pingutamist ei soovitata ka sidemete suurema venivuse ning tasakaalu kaotamise ohu tõttu. Samuti jätsin ära kõik harjutused, mis kõhulihastele hakkavad ning rinnalt surumise kolisin kalde alla tõstetud pingile.

Samas on jõutrenn minu meelest olnud parim vahend üldse igasuguste müstiliste valude vastu. Näiteks pole mul kunagi seljavalu olnud, aga kohe raseduse alguses tekkis selline seljavalu, et ma ei saanud isegi aevastada, sest liiga valus oli. Kui jälle jõusaalis korralikult jõutõmmet sain teha, kadus see häda nagu võluväel. Samuti on kolmandal trimestril hakanud kibutama vaagnavalud, mis näiteks pühade ajal tekkinud ligi kümnepäevase jõusaalipausiga päris jubedaks kiskusid. Paar tiiru trennis tõmbasid vist kehas jälle asendid õigeks ning elan taas.

Raskuste tõstmisega seondub ka kõige rohkem hirme ja hirmutamist – küll ei tohiks rase tõsta midagi raskemat kui piimapakk ning ammugi midagi üle pea. Mõnede äärmuslaste meelest ei tohiks tühje käsigi üle pea tõsta, aga sel juhul ei õnnestuks mul vist pooltel päevadel end pestagi, kui Jaanus dušiotsiku jälle kuskile lae alla lükanud on. Selle loogikaga võiks sünnituse ravimitega esilekutsumise asemel kõigile haiglas lihtsalt 5-kilose hantli pihku pista ning paluda sellega paar korda üles suruda – oleski korras. 

Minu enda puhul on hea kontrollitud tehnikaga sooritatud jõuharjutus vaid enesetunnet parandav. Hoopis kahtlasemad on mingid x nurga alt väiksemate raskuste vinnamised, mida argielus ette tuleb. Kasvõi vingerdava koera autost väljatõstmine (ilmselt üsna võrreldav olukorraga, kui kantseldada oleks vanem laps) tundub kõvasti koormavam, kui 40 kiloga jõutõmmet teha.

Jooksmine

Jooksuga olen saanud tegeleda kõvasti vähem, kui oleks tahtnud ning näiteks hingeldamise osas kõlasid arstilt ka põnevad teooriad, kuidas keha pole rumal ja ju siis lapsele ei meeldigi see raputamine. Tegelikult peaks normaalse rasedusega kenasti ja päris pikalt joosta saama, mul lihtsalt viskas mingit meditsiiniimet vahele. Üritasin ka õhupuuduse kiuste siiski sörkimas käia ning lõpuks taipasin, et ühtlase tigutempo hoidmise asemel on mõttekam teha 5-minutilisi sörgiintervalle 2,5-minutiliste kõnniosadega vaheldumisi.

Ega see päris õige asi polnud ning vahepeal heitlesin kõvade võõrutusnähtude ning jooksmisvõime täieliku kaotamise hirmudega. Kui häälepael ja võhm oktoobri lõpus ühtäkki taastuma hakkasid, jooksin peaaegu terve novembri väga aktiivselt (ehkki jätkasin selleks ajaks juba rauapuuduse ning kaalutõusu tõttu sörk-kõnd süsteemis), kuni omale ühe süvalihase vigastuse skoorisin. Kuna tunda on, et lihased on jooksuvigastustele pehmeltöelda altid, pole ma pärast sellest paranemist rohkem joosta ka üritanud. Nüüd on vähemalt kindel väljavaade, et paremaid jooksuaegu on ees veel küll.

Ujumine

Ujumisega on mul paras armastuse-vihkamise suhe, sest ujuda on tore ning rasedatele on see ka väidetavalt väga sobilik. Samas olen siin vahutanud ka, kuidas Aurast pidevalt närvid püstis ära tulen. Pean ennast ka muidu keskmiselt kehvaks ujujaks, aga kui olla veel 9. kuud rase, aneemiline ning vahelduva eduga vigastatud ja IKKA on vaja kõikvõimalikest enesekindlatest mees-virtuoosidest pidevalt üle või ümbert ujuda, siis mul on ikka kuri kahtlus, et äkki nemad on vales kohas (aka võiks suplusalale ümber kolida). Eriti rõveda inimsupi korral on lisaks ärritusele saatjaks pidev hirm, et keegi samalt või kõrvalrajalt sulle mõne jäsemega kõhtu äsab või ootamatult basseiniservalt kaela sajab.

Hingeldamise ajal ei jõudnud ma ka jutti krooli ujuda, aga liigse konnaujumisega hankisin omale ujuja põlve (no nokk kinni, saba lahti ad nauseam, ma ütleks). Lõpuks ujusin vaheldumisi ühe otsa krooli, teise konna, kuni hingamine ühtäkki taastus ja sellest ajast olen pigem puhast krooli eelistanud.

Ujumine on ainus ala, milles olen raseduse ajal hoopis arenenud, ehkki ma pole kindel, kas asi on pidevas harjutamises (sest muid asju olen saanud vähem teha) või lihtsalt selles, et kasvav kõht hoiab mind paremini vee peal ja vees otse. Muidu oli mul ikka probleemiks liigne keha pööramine hingamise ajal, mis iga kord hoo maha pidurdas, aga nüüd liuglen vees juba üsna mõnusalt (ehkki endiselt keskpäraselt halvasti 😀 ).

Jaanus hakkas seepeale lausa heietama teooriat, et mida suurem laev, seda suurem kiil, aga millegipärast jättis ta selle teooria lõpuniarendamise mu pilgu peale kärmelt pooleli. 😀 Aga oma iva võib seal olla küll. Loodetavasti kogu see värskelt tekkinud veetunnetus koos kõhuga ei kao.

Kokkuvõttes saab raseduse ajal edukalt edasi liigutada küll, ehkki varasemate sihtide asemel tuleb fookusesse lihtsalt hea enesetunne, värske õhu võtmine ning puhas liikumisrõõm – mis polegi ju vahelduseks üldse halb.