Inimkatsed jätkuvad

Juhhõissa, ristirahvas! Kuna Võidupüha maratonist on juba neli päeva möödas, hüppasin hoogsalt tagasi patukahetsuse ning lihasuretamise reele ja alustasin uusi inimkatsetusi järgmise maratonikavaga.

Tervisesportlik võidukäik algas muidugi juba päev pärast maratoni, kui läksime Jaanusega jaaniööks Tervise Paradiisi peesitama. Plaan oli veepargi aknast vaadata, kuidas õues lõõtsub 10-kraadine horisontaalse vihmaga traditsiooniline jaaniilm, aga tundub, et suviseid Pärnu kuurortihindu makstes antakse hea ilm veel kauba peale kaasa. Õues oli pärast eelmise päeva tormi särav suveilm ning ma ei jõudnud oma merevaadet ära imetleda.

Või siiski jõudsime, sest esimesel õhtul käisime nii a) veepargis, b) 5,4 km sörgil kui c) jalutamas. Järgmist hommikut alustasime 4,2 km sörgiga, mille järel sõime mõnuga kõhud täis ja… tegime enne check outi basseinis veel kiire ujumistrenni peale. Kuna pärast poolmaratoni oli valusaimad hoopis küljelihased, tundus rahulik pealeliigutamine täitsa mõistliku mõttena.

Pühapäeva õhtu ning esmaspäeva vedelesin maksimaalselt maha, aga täna sattusin juba pooljuhuslikult minimalistliku maratonikava otsa, mis mulle juba ammu huvi on pakkunud. Seal on põhimõtteliselt nädalas ette nähtud üks intervallidega jooks, üks tempojooks ning üks pikk jooks. Muid trenne võib veel paar korda nädalas juurde teha.

Kuna tahtsin täna niikuinii jälle trennilainetesse viskuda, mõtlesin selle kava siis prooviks ette võtta. Kõik oli kena, kuni ma seni miilides antud tempod kilomeetriaegadesse ümber arvutasin. Jooksude tempod arvutatakse isikliku 10km rekordi alusel, seega võisin vaid õnne tänada, et see rekord mul isegi aeglane on.

Esimene trenn nägi kohe ette 8x400m intervalle tempoga 4:30-4:35. Neli. Kolmkümmend. NELI kolmkümmend. Ma pole kindel, kas ma eluski ennast nii kiiresti liigutanud olen, eriti kui õues on tubli õhtune suvelõõsk. Samas tundusid 400-meetrised jupid teoorias suhteliselt ohutud ning iga lõigu vahele pidi 400 meetrit niisama ka sörkima. Mis siis ikka.

Endalegi üllatuseks läks intervallide jooksmine päris hästi, ehkki muidugi mitte kuigi meeldivalt. Samuti on imeline tõenäosus sellistel puhkudel kokku joosta kolleegide, kadunud sugulaste või algkooliaegsete klassikaaslastega. Antud juhul sattusin esiteks kokku 7-aastaste naabritüdrukutega.

Naabritüdrukud: “Tere!”
Mina (oma higi sisse uppudes): “Höahföaökfjfödnnrrrrggghhhhh…”

Koju jõudes ei suutnud ma värava eest esimese hooga kaugemale roomata ning jäin sinna “venitama” (= ühe jalaga äärekivil seistes surma ootama). Ühtäkki tegi minuga juttu naaber, a) keda ma kunagi näinudki pole ja b) kellega me ammugi varem suhelnud pole.

Naaber: “No kui pikk distants siis kokku tuli?”
Mina (vaevu läbi silmas oleva higi silmas piidlemas, kes see veel on)

Naaber: “Tore-tore…” naeratab “Kuhu poole siin üldse hea joosta on?”
Mina (vaikselt asfaldisse sulades)

Mitte et mul heanaaberliku suhtluse vastu midagi oleks, aga pärast kahte aastat oleks võinud selleks veidi parem ajastus olla. 😀

Lõpuks õnnestus lõikude tempod enam-vähem ettenähtud vahemikus hoida ka. Paar korda õnnestus tegelikult pulss üle 170 ka suruda (kibestunud naer saalist).

1. 4:19 min/km; 153 bpm
2. 4:36 min/km; 162 bpm (ülesmäge)
3. 4:33 min/km, 163 bpm
4. 4:29 min/km; 166 bpm
5. 4:37 min/km; 167 bpm
6. 4:40 min/km; 167 bpm
7. 4:27 min/km; 164 bpm (allamäge)
8. 4:44 min/km; 167 bpm (lõpusurm)

Kokkuvõttes jäin täitsa rahule – polnudki nii hull, kui kartsin ja samas õnnestus Polaris ka üle pika aja maksimaalse treeningu diagnoos ette saada (ehkki running index oli isegi kobe 48).

Maraton Eesti Vabariik 100

Käisin nüüd seal Võidupüha POOLmaratonil ära. Mingi kergekujulise vaimutegevuse häire tõttu mõtlesin veel mõni aeg tagasi, kas vahetada see täisdistantsi vastu välja, aga õnneks ei jõudnud ma selles osas tegudeni.

Reipalt starti suundumas. Päike!

Eile algas suvi ja muidugi tähendas see kohe külma, paduvihma ja tuult. Täna jätkus suveilm tõusvas joones, ehk kohale jõudis selline suvetorm, et tuhanded majapidamised olid elektrita ning poolmaratoni stardis kilgati, et Pärnus oli kurikuulsa jaanuaritormi sarnaselt jõgi vahepeal nii kõrgele tõusnud, et osa rada oli vahepeal vee all. Õnneks oli see vesi vähemalt õhtuks ära taandunud, aga selle asemel lehvisid puuladvad tuules, hommikust saadik oli peksnud paduvihmahooge ning eriti kahju oli mõelda maratoonaritele, kes Torist saadik paarkümmend kilomeetrit üle lageda põllu otse vastutuult pidid pressima. Ainus positiivne nähtus oli see, et tõepoolest palav ei olnud.

Enne starti ma õieti sooja ei teinud, torkasin tuules laperdama rinnanumbri kuidagi külge, ajasin natuke tuttavatega juttu, võtsin ühe geeli ära ning seisin siis ülejäänud rahvaga stardikoridori. Stardist läksin ära kohe tasa ja targu, hoides tempo 5:30 juures. Päeva plaan oli tegelikult mõnusa enesetundega lihtsalt alla 2h poolmaraton ära vormistada. Spoiler: ei juhtunud neist ei seda head tunnet ega alla kahte tundi. 😀

Kui tavaliselt on Võidupüha maratonil minu jaoks raskeim osa see liivane-puujuurikane Raeküla mets, siis seekord hakkasin juba poole peal aimama, et see on vist täna parem osa. Ja ega sealgi ülearu mõnus ei olnud – ikka vana hea liiv-liiv-liiv, juurikad, liiv, künkad, liiv jne. Samas 6. kilomeetril metsast nina välja pistes lõi tuul nagu sein vastu ning kogu minu lootus, et vähemalt jõeäärne osa tuleb pärituult, sai kiire kriipsu peale.

Raudtee äärne teetammil jooksmine oli selles mõttes isegi päris halastav, et tamm varjas osa tuult ära. Tempo püsis endiselt 5:30 kandis, pulss nõks üle 170 ja kõik oli suht okidoki. Päris vahva oli veel 8.-9. kilomeetrini, kui mulle veel tundus, et ohsapoiss, joosta on ju tore.

Ja siis pöörasime Papiniidu silla alt päris jõe äärde Jaansoni rajale. Kui ma arvasin, et enne oli tuul kõva, siis surprise motherf*cker! Üritasin esiteks elu eest ühele suuremale pundile sappa võtta, aga ei saanud neid kätte ja ei tahtnud ennast päris rihmaks ka pingutada. Seejärel jäin lihtsalt selle stiihia kätte üksi rabelema nagu feministlik tragöödia ühes piinarikkas vaatuses. Hoopis parema meelega oleks paari suurema mehe varjus tiksunud, aga alati pole jooksujumal nii helde.

Jõeäärne osa oli vist vaimselt kõige kurnavam, sest see lihtsalt ei saanudki läbi. Sain vahepeal paar piserdust vihma, tuul muudkui undas, kõik oli hall, rõve, tuuline, hall, tuuline-tuuline-tuuline nagu mõni halb eesti film. Ainult sabapidi lohistatav surnud koer oli puudu. Kõige tipuks hakkas mu tempo ära kukkuma ning pulss kukkus samuti 10. kilomeetrist 160ndatesse ära.

Põgus kergendus saabus Vallikraavi kandis, ehkki päris kade meel oli finiši suunas jooksjaid vaadata, kui endal üle kolmandiku veel ees oli. Korra sattusin kaklema ühe jooksurajal mulle peale tagurdava autoga, aga ei suutnud sellel hetkel enam isegi väga ärrituda.

Täielik sein saabus pärast jahisadamat jõesuudmes. Kui ma arvasin, et enne oli tuul kõva, siis surprise motherf*cker vol 3000! See oli esimene kord, kus ma tõsimeeli kaalusin kõndima hakkamist ning ainus koht, kus kilomeetriaeg läks üle 6min/km. Distantsi keskmine tempo oli selleks hetkeks juba 5:40 kandis ning ainus soov oli selle õudusega lihtsalt lõpuni jõuda.

Rannapargis oli tuul endiselt vastu, sest noh… midaiganes. Sel hetkel ei üllatanud mind enam miski. Kuursaali juures möödus minust kursaõde, kelle võtsin tänulikult jäneseks, sest muidu oli liiga suur oht täitsa käega lüüa ning kõndijatega kaasa kulgeda.

Esimene tuntav taganttuul saabus Terviseparadiisi kõrval, aga seal oli tuulekoridor nii võimas, et oleks mind esimese hooga ninali lükanud. Täiesti. Uskumatu. Õnneks oli siis vaid veidi üle kolme kilomeetri jäänud. Panin pärast viimast joogipunkti natuke hoogu juurde, pulsi venitasin taas üle 170 ja hakkasin eemal minevat kursaõe selga püüdma. Mingi imega jõudsin talle finišiks peaaegu järgi, ehkki ilmselt kordades kehvema enesetundega, kui tema.

Finišikoridoris jõudsin veel rahvasummas ergutavatele vanematele lehvitada, kimasin siis üle joone ning kõndisin otse edasi, et mitte mõnda medalineidu täis oksendada või mõnel muul vahval moel sellele kaunile elamusele punkti panna. Iga aasta ma kirun seda Võidupüha maratoni ja ikka iga aasta olen seal kohal kui kolm kopikat. See vist ongi see vanadus ning arenemisvõimetu aju.

Finišist minema kimamas (Laura Toomesoo)

Jooksu aeg tuli kella järgi imelised 2:00:00. Laseme sellel nüüd hetke settida. Kaks tundi ja ei sekunditki ühele või teisele poole. #blessed Muidugi ametlik aeg oli 11 sekundit aeglasem, sest panin kella käima kujuteldavast stardipakust. Isegi see mind ei päästnud.

Igatahes megaõudne jooksuelamus jälle üle elatud ning nüüd veedan oma õhtut tuule käes saadud peavalu valutades ning googeldades, miks ma nii muna olen, et pulssi kõrgemal ei suuda hoida. Google kusjuures paljastab, et kõigil teistel maailmas on täpselt vastupidine probleem. Samas eks on asi tempotrenni puudumises ning pean sellega nüüd suvel edasi tegelema. Kokkuvõttes oli seda lõputut vastutormi arvestades isegi kobe jooks.

Ilusa Crafti jooksusärgi sain ka

Tallinna maratonile ei taha üldse mõeldagi.

Kokku siis järgmised ilunumbrid:

• aeg 2:00:00 (ametlik 2:00:11)
• distants 21,09 km
• keskmine tempo 5:41 min/km
• keskmine pulss 168
• running index 51
• kiireim kilomeetriaeg 5:27, aeglaseim 6:02
• teine pool oli esimesest 2:50 aeglasem

Mai

Mõtlesin ajaloolise tõe huvides mai ka laias plaanis kokku võtta – on äkki hiljem hea meenutada, mida tasub või ei tasu teha. 😀 Ma pole veel kindel, kuhu suunda see praegu kisub, aga maratonist taastumine kindlasti päris soovituslikult välja kukkunud pole.

Mai alguses käisin veel viimast korda Bodypumbis ja surin kõvasti. Pärast seda rohkem ei julgenud ennast kurnama minna ning jätsin spordiklubi pääsme täiesti tolmu koguma. Maraton kukkus välja nagu kukkus ning vähemalt esimesed kolm päeva oli mul seejärel mõistust täitsa rahus puhata. Taastumine oli tegelikult üllatavalt kiire, eriti kui valusale jalale ning reiele teibi peale mätsisin. Kui alles teisipäeval olin bussile joostes nagu õnnetushunnik, oli neljapäevaks tunne nii hea, et käisin juba kiiremal jooksutiirul. Samuti hakkasin hoogtöökorras ära kasutama oma 10 korra klubipääset, mis veel mõni nädal kehtima pidi, aga 7 korda veel ootel seisid.

Põhimõtteliselt kukkusin suure hurraaga “treenima” nii kiirust kui maratonikava lõpus hooletusse jäänud lihasjõudu. Hea plaan. Muidugi mitte. 😀

Õnneks sattus vahele pikem peatumine Saaremaal, kus iga hommik ja õhtu natuke basseinis ujumas käisin ning ainult paar mõistlikumat jooksutiiru vahele puistasin. Seal tekkis mul pärast maratonikavast “pääsemist” üle pika aja ka täielik jooksurõõm, kui sain joosta just selle keskmise pingutusega, mis väidetavalt arengu mõttes pole ei piisavalt kiire ega aeglane. Ainult mõnus on. 😀 Kahju küll, eksole.

Samuti loobusin täielikult jahendamate jooksuhetkede otsimisest ning mõtlesin, et aklimatiseerin ennast korralikult kuumaga ära. Tulemuseks oli hoopis korralik päikesepõletus ja kohati peaaegu mustaks tõmbuv joodikupäevitus.

Sattusin nüüd taas lugema, mida kõike maraton tegelikult lihastes, hormoonides jne korda saadab ning matsin ka oma hilise runner’s high vaimus tekkinud spontaanse maratoniplaani maha. Jooksen Võidupühal ikka poolmaratoni ja sedagi üritan mõistusega võtta – eriti kui selline kuum veel edasi kestab. Tegelikult ma teadsin kõike seda maratonist taastumise juttu ju ennegi, aga kes siis ikka õigel hetkel mõistust kasutab.

Kokku jooksin mais 159km ning aasta algusest saadik oli kuu lõpuks jooksnud 679km. Minu kohta päris kõva tulemus.

Praegu jätkan ikka rahulikul lainel – spordiklubi kaarti on vaja veel 8 päeva jooksul 3 korda tuulutada ning jõudsin lisaks joogadele-pilatestele juba ühe korra ka pumbas käia ja seda kibedalt kahetseda. Ma tõesti ei saa aru, miks see pumbajärgne enesetunne mul taoline õudus on ja vaikselt hakkan kahtlustama, et keha on üleüldiselt väsinud. (Ja vana. Ja väsinud.) Running index künnab endiselt põhjamuda, ehkki asi võib olla kuumuses ja selles, et neid tiguaeglaseid 130bpm jookse ma praegu teha ei viitsi, millega see index mul alati kõige ilusam tuli.