Polar Ignite – esimesed muljed

Ostsin siin hoogtöökorras uue kella ja panen esimesed muljed virtuaalpaberile. Mu eelmine kell, Polar M200 üritas juba talvel otsi anda, aga sai teeninduses veel mõneks kuuks elumahlad jooksma. Siis need sama äkiliselt ühtäkki enam ei jooksnud ja tellisin pikemalt mõtlemata omale Polar Ignite kella.

Põhimõtteliselt tundus see olevat samade omadustega nagu Polar Vantage M, mida ma juba ammu noolin. Nii Ignite kui Vantage M maksavad saksa Amazonis umbes sama raha, aga Eestis on hinnavahe ligi 100 eurot Ignite’i kasuks. Lisaks Vantage M Jaanusel juba on, pluss Ignite tundus igapäevaseks kandmiseks veel ilusam.

Tellisin siis eksprompt musta S-rihmaga ekspemplari ära (oleks pronksi-mustaga tahtnud, aga seda väikse rihmaga jälle polnud; see-eest oli terve valik roosasid ja valgeid, sest naised, nah).

Polar IGNITE - Polar Fitnessivarustus / Pulsimõõtjad

Pikemalt vahutamata on esimesed paari nädala elamused siin. Enam-vähem panen tähtsuse järjekorras kirja.

Miinused

  • Kell ei näita kella! I sh*t you not, aga kella displei näitab kella (või üldse pilti) ainult siis, kui teatrinäitleja ekspressiivsusega rõhutatult kella nina ette tõstan või nupust tule põlema vajutan. Ja see on OI. KUI. TÜÜTU. Kui seda oleksin ette teadnud, poleks kella kindlasti tellinud, aga kui see juba kohal oli ning mina kellapõuast hullumas, siis leppisin. Üritan rohkem mindful olla ning vähem minuteid passida. Väidetavalt üritab see matkida Apple watchi omadusi, aga miks keegi seda matkima peaks, ei saa küll aru. Vantage M vaikeolekus näitab numbreid küll, muideks.
  • Rihm tundub kange ja plastmassine. Polar M200 rihm (eriti juurdeostetud rihm) oli väga mõnusast pehmest kummist ning käe ümber palju mõnusam. Sellega on kohati tunne nagu üritaks mängukella randmele venitada. Väidetavalt sobib kellale igasugune 20mm rihm, seega soovi korral saaksin kasvõi korraliku nahkrihma osta, aga kuna seda kogu aeg kasutan, sh ujudes, ei tundu see ka mõistlik.
  • Kellal puuduvad manuaalsed vaheajad, ehk ise ei saa näiteks intervalltrenne jooksvalt juppideks jagada. Mitte, et ma seda väga muidu teinudki oleks, aga võib tegelt ära kuluda.

Plussid

  • Kell on ilus ja mõõdukalt väike. Igapäevaseks kellaks on see kindlasti sobivam, kui väga spordine M200. Samas pole see ka väga väike: olen pigem maskuliinsemate käekellade austaja niikuinii.
  • Töötab ilusti. M200-ga võrreldes on sellele kelli ja vilesid muidugi palju rohkem, aga enamik neist mind ei huvita. Näiteks une osas tean isegi, mis mu unevajadus on ning ülitäpse algoritmiga väljaarvutatud soovitused just ei üllata. Puutetundlik värviline ekraan on selline nice-to-have (ehkki nagu öeldud, võiks see ka must-valge olla, kui igal ajal ikkagi kella näitaks). Pulssi mõõdab see kogu aeg ja umbes-täpselt esimesed kaks ööd oli huvitav vaadata, et mu öine madalaim pulss on 40. Pärast jälle enam ei üllatanud.
  • Basseinis tuvastab see üllatava täpsusega nii läbitud vahemaa, kui ujutud stiili. Esimesel korral tulemusi vaadates võttis see suisa natuke kõhedaks. 😀 Suur vend valvab ja nii.
  • Kella enda pakutud trennid on päris toredad. Nimelt on üks kella funktsioonidest FitSpark™ treeningujuhis, mis pakub igaks päevaks treeninguid, mis põhinevad sinu taastumisel, füüsilise võimekuse tasemel ja treeninguajalool. Olen nüüd ajaviiteks mõned keharaskusega jõutrennid sealt ära teinud kui pealelõunalõõsas titte õue ei taha viia ja väga mugav on. Kell ise ütleb, mis harjutusi teha, kaua vahel puhata ja millal on järgmine seeria.

Lisapluss

Ahjaa, puhtalt M200 vs Ignite pluss – laadimine käib laadimisalusel ning puudub see jube USB-otsik, mis on M200 suurim nõrkus. Muidu oleksin ilmselt oma eelmise kellaga hauda läinud, aga selle USB läks katki. Ning eri design-fail on see, et USB käib just sedapidi laadijasse, et näiteks läpaka küljes kell lapiti vastu lauda ei mahu ning on oht otsikut vigastada.

Hands-on: Polar's new M200 GPS watch with Optical HR | DC Rainmaker
Polar M200 saatana sigidikust USB osik 

Kokkuvõttes: jah, mul on uus kell. Ei, ma ei hüppa õnnest lakke, aga eks ajab asja ära. Natuke rahustab mu pettunud meelt see, et üks tehnikahuviline sõber oli kõik Vantage M ning Ignite’i omadused üksipulgi läbi võrrelnud (ja tellis lõpuks Vantage M’i) ning ei teadnud seda displei asja ikka enne, kui minul kell käes. Udupeen. Olge siis hoiatatud.

Rasedusaegne kaalutõus, vormi taastumine ja diastaas (mammutpostitus)

Sattusin lugema Egle Villiku rasedusjärgset vormipostitust ning mõtlesin lõpuks kiirelt ka oma kogemused kirja panna.

Mäletatavasti oli mul raseduse alguses kohe kohutavalt piinarikas Ironmani meeskonnaüritus, seejärel lõputult anomaalseid tervisemuresid, mis viimaseks trimestriks lõpuks vaibuma hakkasid (aga klassikalised hädad asemele tulid), viimase trenni tegin päev enne sünnituse algust ja tagasi jooksma läksin poolteist kuud pärast lapse sündi. Ma eeldan, et kõik on siin megasüvahuvilised ja *KÕIK* minu elus toimuvad põnevad detailid meelde on jätnud, aga kes pole… Siin on väike valik halapostitusi. 😀

Igatahes. Enne Ironmani tegelesin just mõnda aega toidu träkkimisega MyFitnessPalis, et parimalt jooksuvormilt paar viimast kilo maha lihvida. Mõnda aega jätkasin seda harjumusest ja pärast juba puhtast teaduslikust huvist. Kokkuvõttes on mul väga täpne pikaajaline ülevaade sellest, mida ma sõin, mida see sisaldas ja kuidas see läbi raseduse muutus.

Sarnaselt Eglega, võtsin rasedusega kokku juurde 8 kilo, millest 6 jäid haiglasse (ok, 3,7 neist sõitsid turvahällis kaasa ka) ning viimased kaks kadusid vähem kui kahe nädalaga. Erinevalt Eglest ei nõudnud see minult aga mingit enesepiiramist (muidugi stardivormid olid ka väga erinevad). Siit jõuamegi mu esimese rasedusvormi õppetunni juurde.

KÕIK on niiii individuaalne!

Alates rasedusest, jätkates sünnitusega ning lõpetades sünnitusjärgse taastumisega – ma ei julge küll ühtegi absoluutset väidet õhku visata selles osas, kui palju seal enda kontrollida on. Võiksin praegu rusikaga rinnale taguda ning väita, et oh kus MINA tegin nüüd kõik õigesti, et ma rasedusega nii vähe juurde võtsin, aga ma saan aru, et minu keha SELLE rasedusega lihtsalt reageeris nii.

Okei, muidugi on külili diivanil otsesõnu õgides (sest-nüüd-ju-võib) suurem tõenäosus ka palju juurde võtta, aga kui äärmustesse mitte laskuda, on pigem tegemist ikka sellise olukorraga, kus hoiad kinni ning sõidad kaasa sellega, mis sulle ette on nähtud. Mis sul muud ülegi jääb, eksole.

Tegelikult oli minu kaalutõus alla igasuguste soovituste ja olin selle üle alguses päris mures. Mõttes olin pigem valmis vaeva nägema, et päris mitukümmend kilo turja ei hüppaks, ent esimesed kuud kaal hoopis langes, ehkki iivelduse tõttu oksendasin kokku vast paar korda. Sealjuures toidu träkkimisest tean, et kaloraaž oli tavapärasest kõrgem algusest peale ning liikumine kõikvõimalike hädade tõttu esimesed kuud täiesti olematu.

Seega kardetud kaalujälgimise asemel kütsin lõpuks lehttaigna vahele kondenspiima ja toorjuustu ning vaaritasin kõikvõimalikke muid rammusaid hõrgutisi, et kaal tõusma saada. Lõpuks see tasahilju, aga püsivalt jälle tõusma hakkas ning nulli tagasi sain nii umbes 4.-5. raseduskuuks.

Energiavajadus pole nii must-valge

See on jälle üks suht captain-obvious hetk, aga ikkagi oli minu teadusliku enesevaatluse põhjal huvitav vaadata, kuidas organism toimida võib. Üldiselt öeldakse, et esimesel trimestril ei tõuse energiavajadus üldse, teisel vast 200-300 kcal päevas ning viimasel 400-500. Samas pidi liikumine reeglina langema ja enam-vähem see tasakaalustub ära, ehk toitumist pole põhjust õieti üldse muuta.

Teoorias.

Praktikas jäin Ironmani jalavigastuse ja üldise kohutavalt halva enesetundega diivanile ikka väga pikalt ning liikusin kohati vaid 2000 sammu päevas. Jah, külmkapini. Varasemalt oli puhkepäev 20 tuhat sammu päevas (ehk puhkepäev oli lihtsalt see päev, kui spets trenni ei teinud, aga palju kõndisin igatahes).

Sealjuures läks iivelduse ajal sisse kõikvõimalik jahune süsivesik. Küpsised, kuivikud, juusturullid jmt kraam, mida ma muidu never-ever isegi ei taha. Üritasin küll uljalt tavatoitu edasi süüa, aga rikkusin sellega enda jaoks vaid hulga häid asju ära. Näiteks isa tehtud frikadellisupile mõeldes tuleb mul siiani kerge ökk kurku.

Õnneks läks kogu aeg edukalt sisse puder munaga igast asendist. Lisaks pudrule kavaldasin endale sisse väga kuivaks röstitud seemneleiba keedumunaga, pannkooke kohupiima, vahukoore ja marjadega, kastiga maasikaid jmt kraami.

Sealjuures tuli tollest hädaga sisseminevast toidust päevane energiakogus suurem, kui Ironmaniks treenides. Ja nagu öeldud, kaal esialgu vaid kukkus ja püsis siis naelutatult mitu kilo alla stardikaalu.

Kaal tõusis pigem raseduse teises pooles (loogiline ka)

Kui iiveldus üle läks, sain jälle mõnuga kõike harjumuspärast süüa, aga magusat sõin rõõmsalt edasi. Ikka üsna suurtes kogustes, aga üritasin seda siiski mitte päris õhtu peale jätta ning pigem stabiilselt, aga vähem süüa, mitte iga mõne päeva tagant näiteks terve paki kommi. Samuti üritasin igati energiavajadust pigem päris söögist täis saada. Kui raseduse alguses oli päevane kaloraaž ca 2500 kandis, siis lõpus keskmiselt 3000 ringis.

Päris lõpus natuke hirmutati, et laps kasvab suureks (ei, rasedusdiabeeti mul polnud) ning üritasin tubli pool päeva süsivesikutega tagasi hoida. Tulemuseks see, et pidin diivanil põhimõtteliselt hinge heitma. Paar mandariini tegid selle murega kohe üks-null.

Kõht ja kaal hakkasidki kasvama pigem raseduse teises pooles ja vahepeal nii suurte hüpetena, et jõudsin mõelda, et NONIIIII, nüüd see siiski tuleb. Lõpp stabiliseerus jälle ära ja “skooriks” jäigi ca 8 kilo.

Viimane pilt tehtud kaks päeva enne sünnitust, 40+2. Ühtlasi tundub, et ma totaalselt peaked in life 2016 Ironmanil (või on tegemist ühe pagana hea särgiga).

Trennis arenemine raseduse ajal

Mäletatavasti ei saanud ma tegelikult raseduse ajal palju joosta, sest küll oli jalg haige, küll ei lasknud häälepael õhku kopsu ning sada muud häda. Lõpus sain natuke sörki ikka lasta ja olin selle üle väga õnnelik. Samas ega see trenninarkarlust ju ära ei võta, kui mingit asja teha ei saa ning asemele tulid pidev jõusaal ja ujumine.

Ning jah, selle alusel julgen öelda, et rekordeid rasedana ei tee, aga ennast arendada on kindlasti võimalik. Pideva jõusaalis käimisega olin raseduse lõpuks enda kohta üliheas vormis ja ujumisoskuse arengu üle olen siin ka korduvalt rõõmustanud.

Kaal ja keha pärast rasedust

Kui paljud kardavad rasedusega rikkuda oma figuuri või muidu välimuse, siis mina kartsin pigem mingeid funktsionaalseid kahjustusi. Rasedus ja sünnitus on üks ohtlikumaid asju, mida tänapäeva lääne naine elus ette võib võtta. Paljudel jäävad ju pärast mingid mured külge, millest palju ei räägita, aga mõjutavad terve ülejäänud elu kvaliteeti.

Nagu öeldud, kehakaal taastus mul sünnituseelseks põhimõtteliselt kahe nädalaga, aga see oli tol hetkel pigem suvaline taustamüra (oli pehmeltöelda muudki, millele ja kellele sel hetkel mõelda). Kõht oli mõnda aega lihtsalt imelik ja kuna ma eriolukorra tõttu ühtegi sünnitusjärgset kontrolli ei saanud (nüüd lõpuks sain ise küsides aja juulisse…), ei julgenud ma väga hoogsalt jälle trenni tegema hakata. Mitte, et seal kontrolliski midagi üliimelist tehtaks, aga vähemalt ehk hoiatatakse, kui midagi küljest ära hakkab kukkuma.

Kontrollisin paari kuu peal ka ise kõhulihaseid ning sel hetkel oli seal veel tuntav lahknemine, ehk diastaas. Loogiliselt siis mõtlesin, et ilmselt on okei, kui teen üldkehaliselt koormavaid asju, aga kõhulihaseid spetsiaalselt ei koorma ja lasen neil rahus taastuda. Ka voodist istulitõusu jmt jätkasin n-ö külili nagu seda raseduse ajal soovitatakse teha.

Eriolukorra tõttu käisin esimese hooga ainult jooksmas (3-5 korda nädalas). Maikuust lisandus sinna vaikselt ka jõusaal ja võimalusel ujumine. Jõutrenni üritan teha vähemalt kord nädalas ja seal on raskused üsna kenasti taastuma hakanud.

Küll muretsesin endiselt, et ega ma trenniga midagi pekki ei keera ning käisin selle nädala alguses perearsti suunamisega hoopis füsioterapeudi juures ära. Tema kontrollis mu kõhulihased üle, kiitis heaks, tegime koos ka mõned harjutused ning sain rohelise tule kõike jälle vaikselt tegema hakata. On kohe puhtam ja kuivem tunne küll jõusaalis suuremaid raskusi proovida või kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. Ja kindel, et kui mingi vats ees on, on see lihtsalt halva vormi viga või sponsored by Kalev, mitte mingi jäle lihaste laialirebenemine (mmmm).

Söömine imetamise ajal

Kui raseduse lõpus arvasin juba, et need söögikogused on ulme, siis oleksin pidanud veel nägema, mis imetamisega sai. Veel rohkem sööki! Veel rohkem magusat! Tundub küll, et kõik läheb asjaks, sest laps on mõne kuuga 2x vanema lapse mõõtudesse kasvanud (ja ei, pole paks vaid pikk ning tugev). Mis tal viga muidugi rammu kasvatada, kui puhta šokolaadipiima peal elada lastakse.

Kohati kipub see söömine lausa sunnitööks muutuma, eriti siin vahepeal palavaga. Samas kui vahepeal söömine ununenud on, olen peagi ise viril, piima jätkub vähem ning siis on tagatipuks laps ka pahur. Eks “kannatan” selle sunni siis ära.

Kokkuvõttes võib nüüd öelda, et olen suht ära taastunud, natuke aega taastun kindlasti veel. Mingeid rekordeid ega erilisi trennieesmärke praegu pole ning polegi mõtet ette võtta. Samas saan 3-4-5 korda nädalas mõnuga liigutada ning rohkemat oleks praegu patt oodata.