Oleme praeguseks üle nädala Balil peesitanud ja vulkaanipurset oodanud. Kui tuuled õigesti puhuvad, saame äkki nelja päeva pärast koju ka. Seni panen vahelduseks kirja ühe üsna tavapärase argipäeva kirjelduse.
Uni läheb ära 7:45, kuigi üritasime tükk aega hoida joont, et ärkame 9 paiku (kodus ajavahest poolteist tundi võidetud nagu naksti). Teen meie AirBnb minivilla terrassil viis päikesetervitust ning ujun basseinis 20 otsa. Hommikuvärskus kajab kukkede kiremisest ja ritsikate sirinast – väga #ultraspiritual #eatpraylove tüüpi kraam. Reaalsuskontrollina lisaksin siia juurde igas astmes joodikupäevituse (mu rantidel on randid), jalal mädaneva meduusi kõrvetuse, eelmise päeva matkast kanged lihased ning lõpuks kimbutama tulnud Bali belly, ehk kõhutõve. Elu tundub kohe veits vähem filmilik.
8:30ks tellime hommikusöögi, mille toateenindus serveerib meie terrassile.
Menüüs on Bali kohv piimaga, köögiviljaomlett juustuga, tume röstsai ananassimoosi ja võiga, puuviljasalat ning ilmselt isetehtud maasikajogurt, sest poest saadavat Hubba-Bubba me-ei-tea-kuidas-maasikas-maitseb-aga-see-on-roosa-ju-eivä tapeediliimi see õnneks ei meenuta. Lisaks paar söekapslit kõhule ja kange paratsetamool jalale.
Täna on plaanis reisi pikim paaritunnine sõit Ubudi kandist meie viimasesse ööbimiskohta Uluwatule. Kõige valutum viis sinna saamiseks on eraauto, mille kaupleme ühelt juba tuttavalt juhilt 400 000 ruupiaga (ca 25 eurot). Enne sõitu haaran 10:45 Ubudi Starbucksist veel keskmise cappucino (51 000 ruupiat, 3,2 eurot) ja pistame nahka ka paar seismajäänud banaanijunni (hind sentides).
12:15 hakkab nälg autos juba silmanägemist võtma ning sööme kahepeale ära mu hädaabi-Snickersi. Sinna otsa õnnestub tankimispausil skoorida tops jäätist (ca 0,4 eurot). Jäätis ja vesi on vist ainsad asjad, mida siin poest üldse osta tasub.
14:30 oleme Google mapsi eksituse kiuste oma viimase Bali öömaja üles leidnud ja läbi lõunase päikeselõõsa lähedalasuvasse ökoshmökohipstersöögimajja matkanud. Tellin hiiglasliku kausitäie teriyaki kana riisi, lehtkapsa jm rohelisega ning saan totaalse toiduelamuse (80 000 ruupiat, 5 eurot, aka üsna kallis koht). Samuti kõhu piisavalt täis, et otse Bingin beachi avastama ronida.
17:45 joome enne päikeseloojanguks randa minekut ökoshmöko kohas flat white’i (30 000 IDR, 1,9 eur), mille kõrvale pakutakse tükike ahjusooja keeksi/puuviljaleiva laadset küpsetist.
19:45 söön üle tüki aja mie gorengi (praetud nuudlid kana, köögiviljade ja praemunaga), mis osutub kohutavalt soolaseks (46 000 IDR, 2,9 eurot). Kuna kõht on jube tühi, pistan selle siiski nahka ning loputan liigse soola hiljem “kodus” basseini ääres alla Bintang radleriga (25 000 IDR, 1,6 eur).
Kokkuvõttes oli mul endalgi huvitav kokku lüüa, palju meil näiteks päevas toidu peale kulub – ca 15 eurot, millest kolmandiku moodustas kohv. 😀 Ehkki sööme peaaegu iga päev täiesti erinevaid asju, on muster umbes sama – hommikusöök hotellis, 1-2 korda päevas tass head kohvi, üks põnevam ja kallim põhisöögikord ning teine soodsam, kohalikke ja läänelikke toite suht pooleks. Vahele võimalusel puuvilja, jäätist jmt (“võimalusel” just selles mõttes, et puuviljamüüjaid polegi siin nii lihtne leida, kui oleks arvanud).
Nüüd kaalun, kas jäädvustada ka 30-tunnine öö ja päeva vahel kõikumise limbo, ehk kojusõit, sest see saab kahtlemata olema totaalne kofeiinis leotatud süsikaralli. 😀 Kuna ma endalegi üllatuslikult plaanin Tartu Linnamaratonil 10km stardis olla, võib selle kõik jälle carbloadingu alla kirjutada. On ikka tore see jooksja elu, ehkki ma juba üle kolme nädala kordagi õiget sporti pole teinud.
Olen siin ennegi maininud, et meil on noor corgi kutsikas nimega Notsu. Enam ta nii väga kutsikas polegi, sest meie printsessike tiburullike sai täna aastaseks. Tellisime talle aegsasti loomapoest kingiks ekstra suure närimiskondi ja olime ülimalt elevil, et ta nii kaua 1.) meie juures ja 2.) elus püsinud on. Selle juures veel võrdlemisi rõõmus ja ühes tükis pealegi. Neist viimane pidi aga kiiresti muutuma. 😀
Ma oleks pidanud need 7-aastased naabritüdrukud külla kutsuma, kes kogu aeg räägivad, et koera tahavad ja siis hautagusel häälel sosistades küsivad, kas koera kakat peab iga kord kilekotiga üles korjama. Mõnikord pole väikse kilekotiga küll midagi teha. (Jah, hoiatus, postitus sisaldab lapsikut sitaloopimishuumorit!)
Tänase õhtu…
Expectation
Laulame Notsule mahedal häälel sünnipäevalaulu, anname kondi kätte, mida ta seejärel naeratava näoga veidi näksib ning ülejäänud õhtu kaisutame õndsas üksmeeles diivanil.
Reality
Notsu haaras kondi peaaegu lennult ja veetis järgmise tunni seda raevukalt närides ning iga meie liigutuse peale urisedes. Jaanus läks vahepeal trenni. Ühel hetkel ei pidanud Notsu elevil seedekulgla hiigelkondi küljest rebitud lihale enam vastu ja ta puristas kogu selle elevuse tagumisest otsast köögipõrandale. Great! Party hard, Notsu!
Minu esimene adekvaatne lapsevanemdamine? Võtsin telefoni, tegin pilti ja saatsin Jaanusele, kes iga sellise asja peale ära minestada ja ropsi panna ähvardab. Seejärel astusin rahulikult üle Notsu, kes endiselt keskendunud ilmel parketiga ühtis, tegin akna lahti, kallasin just keemise lõpetanud kannust teele vee peale ning üritasin kogu oma hingamistegevuse ninasõõrmetest mööda juhtida. Notsu samal ajal matkas endises kägarkükis keskendunud ilmel esiku poole, mille peale avasin veel ühe akna. Kergendatud Notsu haaras kondi taas hambusse ja puges sellega oma pessa, kuni mina põranda tühjaks kühveldasin ning n+500 korda mopiga üle käisin.
Nüüd laman diivanil. Üksi. Notsu otsib jorisedes kohta, kuhu kont ära peita ja mu jalad külmetavad, sest kõik aknad on lahti. Aga kuigi koerapidamine pole kuigi glamuurne, on see tegelikult igati hingekosutav (ja karastav). 😀 Palju õnne, väike Notsu!
Trenninädalaks ei saa möödunud nädalat küll kuidagi nimetada, aga just lõõgastudes see samuti ei möödunud. Hoidsin igasuguse liikumise (sh ringikõndimise) nii madalal kui võimalik, millele aitas kõvasti kaasa ka paduvihmane ilm nädala sees.
Esmaspäeval olime veel Vilniuses ja lend Tallinna pidi minema alles õhtul. Hommikul enesetunne väga hull polnudki ning jalad sai kiiresti käima. Maratonist jäid peamiselt meenutama spordirinnahoidja hõõrutud piitsutusjälje sarnane verme ribidel ja ühe varba otsas olev vill. Selle varba enesetapjalikele kalduvustele olen ajapikku lihtsalt käega löönud, sest see pole teistest kuidagi pikem, kõveram või paksem, samuti olid maratonitossud suisa kaks numbrit tavapärasest suuremad, ent hoolimata ilmast, kiirusest või jalanõust saab just see varvas iga 20+km võistluse peale totaalse trauma.
Hommikul käisin umbes viiekümnendat korda kuumas vannis lihaseid lõõgastamas ja ülejäänud päev möödus söömaspordilainel. Pidime korteri enne lõunat vabastama ning kõndida väga ei jõudnud (ega targu üritanudki), seega võtsime ette vaid Gediminase torni, kust linnavaadet ja eelmise päeva maratonipunkte vaadata. Sealt munakiviteedega nõlvadest taas alla ronida oli küll paras katsumus, sest eelmise päeva mägijooksmislihased teist päeva sellega enam tegeleda ei tahtnud. Pealelõuna veetsime tagatipuks IKEAs, mis küll jalavaeva vältimiseks hea koht ei olnud. Kokku tuli samme lõpuks ikka liiga palju ning üleüldiselt oli selline väsimus peal, et õhtul Tallinnas Tartusse sõit oli täielik vaevlemine.
IKEAs igal võimalusel jalgu puhkamas
Tagasi kodus olles veetsin kõik päevad täielikus oravarattas, sest samale nädalale langes ühe paaripäevase konverentsi korraldustiimis osalemine, kooli õppeperiood ning mitu erinevat sünnipäevaüritust. Ja kõige selle vahel üritasin veel tööd ka teha. See tähendab, et veetsin omajagu aega vaevalises kiirkõnnis mööda linna sebides ning tipptasemele planeeritud logistika ei andnud hingetõmbehetki hilja õhtuni välja. Huvitaval kombel hakkas selle kiirloivamise peale paari päevaga jalgades igasuguseid valusaid kohti välja tulema ja veel huvitavamal kombel polnud ükski neist mind seni vaevanud vigastus.
Ei tea kas nutta või naerda, aga tunda oli, et vähese üldise jooksukoormuse pealt olid jalad selle profiili juttijooksmiseks veel nõrgad. Kõige tipuks kammisin reede õhtul kohmakas kükkasendis koera ja püsti tõustes käis kuskilt reiest selline jutt läbi, et pärast seda ma enam toeta istuda või tõusta ei saanud. Õnneks läks see kahe päevaga taas üle, aga sain aru, et olen võimalikult rohke puhkusega ometi kord õigesti teinud.
Pühapäeval oli lõpuks üks päev, kus sain füüsiliselt ja vaimselt täiesti lõdvaks lasta (kui juba kuhjuvad koolitööd välja arvata) ning esimest korda tekkis aeg ja tahtmine sihipäraselt liigutada. Tegin ilmselt selle aasta viimase lühikese püksi rattasõidu Vasula kanti. Kokku 21,64km, aeg 1:00:30, keskmine pulss 123 ja kiirus 21,5km/h. Võhma ja jalgade mõttes oli sõit väga mõnus, seega oli hea taastav trenn.
Maratoni järel on mu jooksumotivatsioon tegelikult täiesti laes, aga ennekõike on nüüd vaja anda jalale seda puhkust, mis tal kevadest saadik puudu on. Juba veidi enam kui kuu aja pärast on plaanis Saaremaa kolme päeva jooks, mida loodan täiel rinnal nautida. Hakkan uuesti kergeid jookse tegema ilmselt alles oktoobris, sest läheme järgmine nädal pooleks kuuks Balile ja 30-kraadises palavuses ilmselt joosta ei taha ega tasugi. Eesmärk on keskenduda niisama mitmekülgsele liikumisele (ujumine, surfamine, matkamine) ja anda ihule aega täielikult taastuda.
Vilniuse maratonist on nüüd kaks päeva möödas, jalad jälle liiguvad ning emotsioonid on veidi settida saanud. Kokkuvõttes jäin oma esimese maratonireisiga igati rahule, kuigi kolmanda maratoni tahaks küll joosta ajal või kohas, kus kliima jooksusõbralikum on.
Laupäev
Meie maratonitripp algas laupäeva hommikul äratusega kell 5:30 (tavalistest argihommikutest üle kahe tunni varem), mille peale pakkisime end kiirreageerijate kombel riidesse, autosse, kimasime kummide vilinal Statoili kohvi järele ja seadsime suuna Tallinna lennujaama. Manustasin sõidu ajal piisavalt vedelikke, et omale neerupuudulikkus tekitada (värska, kohv, värska, peedismuuti, mahlane melon, värska jne) ning jõudsime lennujaama üsna nibin-nabin vähem kui tund enne lendu. Haarasime veel R-kioskist pirukad hambusse, suude matsudes rabelesime läbi turvakontrolli ning võiski kergendatult hinge tõmmata. Segasin omale ühe SiS elektrolüütide joogisegu paki ka pudelivee sisse, aga see oli küll esimene SiS toode, mis mulle ülde ei maitsenud ning meenutas pigem nõudepesuvahendit.
Vilnius on Eestiga võrreldes ikka mõnus lõunamaa
Pärast lühikest lendu maandusime kümne paiku juba Vilniuses, kust hakkasime linnaliinibussiga südalinna suunas seiklema. Paar aastat tagasi autoga Vilniuses käies jättis see nii hea mulje, et just seetõttu sinna jooksma minna otsustasimegi, aga seekord oli saabumine parajalt kainestav. Buss oli täis laupäevahommikuselt kontaktivõimetut kontingenti, aknast paistvad vaated olid trööstitud ning tekkis küsimus, et miks me just sellisesse postsovjeti urkasse jooksma oleme roninud. Õnneks südalinna jõudes pilt muutus, suutsime täpselt Gedimino prospekti otsa peal maha hüpata ja hakkasime seda poodide- ning kohvikutetänavat pidi taamal paistva katedraali suunas sammuma.
Kuna hommikusöök jäi lahjaks, sõime Cili pitsas varajase lõuna (pasta, öfkoors), käisime võtsime katedraali juurest võistluskeskusest materjalid välja ning loivasime oma rikkalike nännikottidega ajutise kodu suunas. Esiteks broneerisime omale hotelli, aga kui selgus, et maratonihommikul soovime hommikusööki liiga vara, vahetasime selle välja hoopis vanalinnas asuva stuudiokorteri vastu, mis etteruttavalt oli õige otsus. Julgen seda Vilniuses peatumiseks igati soovitada, sest omanik oli väga armas, läheduses asus mitu korralikku toidupoodi ning linnasüdamesse oli vaid väike jalutuskäik läbi omapärase juudi linnaosa (pärast suvist Poolas käiku me kohe ei suuda pääseda sellest pidevast juudi-temaatikast).
Nännikott ja kahe inimese geelivarud
Kuna me jalgu väsitada ei tahtnud, venis õhtu ikka päris aeglaselt. Ajaviiteks ligunesin vannis, uurisin seal ka rajakaardi põhjalikult läbi, jõin meeletutes kogustes Vitautast ning sorteerisin nännikoti läbi. Kotis oli päris hea lõikega Nike’i jooksusärk, peotäis kuponge, Compede’i plaastrid ning kõvasti süüa – energiabatooni, leiba, valgupulbrit, peedisuppi, teed, krõpse, seemneleiba jne jne. Samas teadsime ette, et rajal on toitlustus väga tagasihoidlik ning vedasime Eestist kaasa maailmatuma hunniku SiSi geele. Söögi ümber keerles ka ülejäänud õhtu, sest käisime tiiru ka pasta-partyl, kust suundusime kodu lähedale veel pitsat otsa sööma (sest pastast oli juba nii siiber). Tublide puurihamstritena läksime siis lühimat teed koju, pugisime veel kõvasti magusat ja läksime vara magama.
Söömasport
Hommikused ettevalmistused
Äratus käis kell 6:40, keetsin kiirelt kaerahelbeputru rosinate ning banaaniga, pistsime selle kohusetundlikult pintslisse ja jäime veel natukeseks seedima. Ühel hetkel läks aga ootamatult kiireks, rabistades tormasime korterist minema ja viskasime paadunud optimistidena veel jopedki selga, et külm ei hakkaks (hahhahahahaa, kibestunud naer). Jõime tee peal kiire kohvi ning jõudsime veidi pärast kella kaheksat võistluskeskusesse, kus meie üllatuseks järjekordi põhimõtteliselt polnudki. Korraldus oli nii tip-top planeeritud, et igal pool oli tööjõudu pigem varuga ning näiteks tualette oli katedraali taga pargis rivis sõna otseses mõttes nii kaugele kui silm ulatas. Kui üldse oodata ei viitsinud, võis lihtsalt veidi kaugemale jalutada ning sai kohe löögile.
Seetõttu jäi meil omajagu aega surnuks lüüa. Sattusime rääkima muuhulgas ühe leedukaga, kes eelmisel aastal Otepääl Ironmanil osales ja rääkis, et Vilniuse rada pole päris nii hull, kui Pühajärve. 😀 Siiski hoiatas ta, et kiire rada see kindlasti pole ning ringi viimane tõus on päris tappev. Andsime oma asjad hoidu ära ja jäime katedraali trepile melu nautima. Juba kell 8:30 hommikul oli õues isegi lühikeste riietega istudes palav, seega saime aru, et ideaalset jooksuilma siit küll ei tule. Kuna hommikul üllatasid mind tagatipuks päevad ning ibuka võtmisest hoolimata oli tunne nagu pussitaks keegi mind entusiastlikult kõhtu, pidasime plaani hoida tempo rahulikult 6min/km kandis ja vaadata, kuidas läheb. Jaanusel oli see esimene täismaraton ning raske oli ennustada, kuidas keha nii pika maaga hakkama saab.
Energiastrateegia
Kuna geele rajal üldse ei jagatud, pidin neid kaasa võtma paraja virna. Igasugused vööd mind pigem häirivad ja katsetasin siis hoopis sellist taktikat, et võtsin ühe geeli kätte, kaks torkasin spordirinnahoidja vahele ja kaks teipisin kinesioteibiga käsivarte külge. Töötas väga hästi! Kuigi alguses oli natuke veider niimoodi ringi käia. 🙂 Ühe geeli võtsin ka enne starti sisse ja laias laastus oli plaan võtta alguses geele ca 8km tagant ja jätta varu, et hiljem neid tihedamalt võtta. Esimesed kaks geeli olid tavalised, kolmas soolaga, neljas ja viies kofeiiniga. Lootsin punktides ka energiajooki lisaks saada, aga toidupunktide banaanide-apelsinidega ei plaaninud katsetama hakatagi. Lõpuks võtsin geelid umbes 8., 16., 25., 32. ja 37. kilomeetril.
Esimene ring
Sättisime end stardiks 4+h joone taha ja meie ees olevat seltskonda vaadates oli selge, et suur osa neist oma võimeid õigesti küll ei hinnanud. Samas eks optimistlik peab ka olema. 🙂 Rahvamass läks liikvele “Eye of the tiger” saatel ja üldine melu oli väga võimas. Kuna maraton ja poolmaraton startisid koos, oli rahvast väga palju, aga üsna pea saime enda jaoks mõnusa tempo kätte 5:55min/km. Hoidsime sellest teadlikult kinni, kuigi ümberringi jooksis meist meeletult rahvast mööda, mis alateadlikult sammu kiirendama paneb. Kiirelt kadusid meie eest ära ka 4:00 ning 4:15 tempomeistrid. Jooksu algus kulges mööda jõekaldaid, kus päike halastamatult selga küttis.
Kuna rahvast oli nii palju, oli esimestes punktides raskusi vee kätte saamisegagi ning spordijoogist võis vaid unistada. Samas teadsin, et teisel ringil on rahvast juba hõredalt ja väga ei muretsenud. Punktides võtsin rahulikult, kallasin topsi vett suhu, topsi pähe ja edasi. Hoidsin kellal ees distantsi ning kogu vahemaa keskmise tempo näitajaid ning märkasin, et kilomeetrimärgid klappisid kellaga väga hästi. Tempot hoidsime kogu aeg stabiilsena 5:55 peal ja vahepeal pulssi piiludes püsis see nagu naelutatult 159 juures.
Pilt on vist õhtuse 10km jooksu ajal tehtud, kui taevas oli pilves
Teadsin, et poole ringi peal saabub trassi esimene jubedam tõus. Rada kulges esiteks loogeldes läbi pargi, kus oli veel päikese eest mõnus vari ja läks lõpuks tõesti üsna järsust künkast üles, mis nii alguses oli suisa mõnus pingutus. Raja kõige nürim osa oli üks mitmekilomeetrine edasi-tagasi lõik mööda jõeäärset sõiduteed ning aimasin ette, et seal läheb teisel ringil vaimselt raskeks. Õnneks oli taevas tol hetkel pilve tõmmanud, samuti jagus kõikjale entusiastlikke muusikapunkte ja ergutajaid ning ajasime ka Jaanusega pidevalt juttu.
Sealt edasi suundus trass ilusale Gedimino prospektile, mille otsas paistis juba katedraal, aga pöörasime poole peal veel ca 5-kilomeetrisele ringile vanalinna vahele, kus ootas raja suurim tõus ning kardetud munakiviteed. Seal hakkasid häirima ette jäävad inimesed, sest rada polnud kohvikutest ning jalutajatest tegelikult eraldatud. Siiski oli mul meeleolu ülev, suurim tõus sai võetud rahuliku jooksuga ja sealt algav allamäge osa poolmaratoni finiši suunas oli sellist kaasaelamist täis, et midagi nii eufoorilist pole ma oma jooksuvõistluste ajaloos veel kogenudki. Saime kätte ka 4:15 tempogrupi, aga ei lasknud neist oma tempot kuidagi häirida ja hoidsime edasi oma 5:54-5:56 vahemikku, mis pidevalt kellal virvendas.
Märkasin juba vanalinna vahel, et Jaanusel hakkas enesetunne vaikselt raskemaks minema ja kui poolmaratoonarid katedraali juures finišisse jooksid, arvas ta küll, et päris tore oleks juba ära lõpetada. Minul oli ümbritseva melu tõttu just eriline hoog sees, mida pigem targu pidurdada üritasin. Olime varem läbi rääkinud, et jookseme koos, kuni sobib ja läheme vajadusel eraldi tempos edasi. Kuskil esimese ringi lõpus tundus mulle korraks, et kaotasin Jaanuse enda kannult täitsa ära, aga leidsime üksteist veel massis üles. Esimene ring läks kinni ajaga 02:06:23.
Teine ring
Teise ringi alguseks oli päike taas väljas ja küttis jõekallastel veel karmimalt. Õhutemperatuur varjus oli 22 kraadi kandis. Rahvast jäi hoobilt vähemaks, 4:15 tempomeistrid kadusid meil taas pika sammuga eest ära, aga samas muutus lihtsamaks ka punktides joomine ning spordijook oli rahulikult kättesaadav peaaegu igas punktis. Samas hakkas kaduma ibuka leevendav mõju ja pussitamistunne kõhus läks kõvemaks. Lisaks ootasin huviga, kui kaua seni tuimalt tunda andnud jalavigastus veel end nii hästi üleval peab. Väsinud olid ka ergutajad, kes kohati tee ääres suisa külitasid. Tagatipuks märkasin, et seni hästi paika pidanud kilomeetrisildid olid teisel ringil mitmesaja meetriga nihkes, mis mõjus omajagu demotiveerivalt.
25. kilomeetril andsin Jaanusele pool oma (soola)geelist, aga sain aru, et kaua me vist enam koos edasi ei vea. Mõni kilomeeter hiljem ütles ta mulle, et ma temaga enam ei räägiks ning 30. kilomeetrisildi juures patsutas ta mulle õlale, et omas tempos edasi läheksin. Murdus ka seni meiega väga ühte sammu hoidnud meesterahva vaim, kes Jaanusega koos jooksma jäi ning rühkisin päris üksi endiselt 5:55 tempos edasi. Kuskil sealt maalt hakkas ka mul olemine raskemaks minema, kuigi pidasin sinnani vastu põhimõtteliselt naerusui. Üritasin kaasavõetud pleierist muusika käima panna, ent olin usina kastmisega oma kõrvaklapid lõplikult hingusele saatnud ning viskasin need järgmises teeninduspunktis lihtsalt minema.
Eelmisel ringil täitsa lõbusana tundnud pargi tõus oli seekord paras ronimine, aga vallutasin selle siiski jooksusammul massiliste kõndijate seas. Tundsin parajat õudust jõeäärse edasi-tagasi lõigu osas ning selleks hetkeks oli tempo juba vaikselt aeglustuma hakanud. Nägin seal uuesti ka Jaanust, kes tundus õnneks päris rõõmus, mis mullegi taas energiat juurde andis. Olin vaimselt valmis selleks, et viimased 10km jälle kõnnipause vahele pean tegema, aga seda vajadust imekombel ei tekkinud ega tekkinud. Viimased 10km hakkas küll jalavigastus rohkem tunda andma, aga endalegi hämmastuseks läksin siiski hoogsalt edasi ja noppisin massiliselt teisi jooksjaid ära, kes erinevates kurnatuse- ja vigastusastmetes mul ees läksid.
Vanalinna vahele jõudes hakkas jooksutuju küll otsa saama ja ootasin lihtsalt, et jooks läbi saaks. Tempo hoidmine muutus parajaks kangutamiseks ja nägin juba ees numbrit 5:57 (kogu läbitud maa peale). 39. kilomeetril käis rada vihmuti alt läbi, mille peale hakkasid reied sekundiga hõõruma (hea et niigi hilja). Raja viimase jubeda tõusu 40. kilomeetril vallutasin põhimõtteliselt üksinduses ja päris tipus tulid sisse esimesed (teeninduspunktivälised) kõnnisammud. Tempo näitas juba 5:59, aga 6:00 peale sellel enam tõusta ei lasknud. Kella ja kilomeetriposte vaadates sain aru, et rada on oodatust märgatavalt pikem, aga kraapisin viimaseks kaheks kilomeetriks oma jõuvarud kokku, sest õhus püsis veel lootus ka ametliku ajaga alla 4:15 jõuda. Mingilt maalt sain siiski aru, et jõudu võtta pole enam kuskilt ning lõpuks oli mul sellest ka ükskõik. Finiš läks lukku netoajaga 4:15:45, mis on kõigest hoolimata eelmise rekordi tubli parandus.
Sain medali kaela, läksin otsejoones pakihoiust kotti välja võtma ning jäin üsna murelikult katedraali trepile Jaanust järgi ootama. Ta jõudis kohale 4:30 grupiga napilt enne ametlikku 4:30 aega (netoaeg 4:28) ning oli sunnitud möönma, et maraton on ikka üks palju kavalam koletis, kui ta oleks arvanud. Eks ta ole. Vähemalt jäime mõlemad terveks ning ellu.
Tagantjärele statistika
Lõplikuks tulemuseks 4:15:45, distants 42,85km, tempo 5:58min/km, pulss 162. Tõusumeetreid Polari järgi 480.
Paaegu kõigil osalejatel näitas maratoni ning poolmaratoni distants ringi kohta mitusada meetrit üle, seega arvestuslik 42,2km aeg seal sees oli 4:11:49. Näiteks Võidupüha maratonil pole ma nurkade sirgeks jooksmiseks eraldi vaeva näinud ning distants klapib pingutamata. Vilniuses hoolitsesin selle eest spetsiaalselt, aga kuskil ringi lõpus tekkis märkamatult pikk jupp vahele (kivi rajameistri kapsaaeda).
Üle stardijoone läks enne meid ca 500 maratoonarit. 5km punktis olin 599. kohal, ehk meist oli mööda uhanud veel ca 100 inimest. Juba 10km punktiks olime neist tagasi “korjanud” umbes 60 ja finišeerisin 377. kohal, ehk noppisin ühtlases tempos 5. kilomeetri punktist alates ära 222 maratoonarit. See näitab, kui kiiresti ennast vale tempoga võib kinni joosta ning kui suur osa 4 tunni stardigrupist end üle hindas.
Nagu öeldud, lõplik koht 377. Naiste seast 49. ning oma vanusegrupis 13.
Esimese ringi aeg oli 02:06:23, teine ring 02:09:22 – vahet 3 minutit.
Aeglaseim kilomeeter 40. ajaga 6:50 (tõus + joogipunkt). Kiireim 20. ajaga 5:32 (allamäge). 42. ja 43. kilomeetri tempo oli veel 5:56 ja 5:49, seega päris ära ma ei kustunudki.
Settinud emotsioonid
Kokkuvõttes olen tulemusega asjaolusid arvestades väga rahul! Kuna võitlesin suvi otsa vigastusega ning igasugune maratonitrenn jäi enam kui puudulikuks, on esimesest maratonist raskemat profiili arvestades tegemist ikka korraliku ajaparandusega. Pigem kartsin enne, kas sama aegagi välja suudan joosta, sest juunis jooksin vaid 40km, juulis 60 ja augustis pigistas jookusmatkadega välja 100km. Viimse lõpuni oli täisdistantsil osalemine sügava kahtluse all.
Mind hämmastas, kui stabiilset tempot ma seekord hoida suutsin, samuti püsis enesetunne esimese korraga võrreldes lõpuni hea. See näitab, et leidsin enda jaoks õige tempo ning söögi- ja joogitaktika. 30km jooksumatkal saadud haamrist oli enesetunne mägede kaugusel.
Kahe ringiga maraton tundus vaimselt selles mõttes lihtsam, et teadsid täpselt, mis tingimused teisel ringil ees ootavad.
Tempomeistrite osas mu skepsis pigem kasvas, arvestades kuidas nad meil alguses täiga eest ära uhasid, siis nad kätte saime ning nad seejärel taas eest ära uhasid. Selline jõnksutamine tundub hea viis ennast tarbetult ära väsitada.
Selle maratoni peale tekib vaid suurem huvi välja uurida, milleks ma siis võimeline olen, kui järgmine aasta (vigastamata) trenni saaks teha ning leida mõni lauge profiili ja parema ilmaga võistlus.
Sellega seoses on teretulnud igasugused kodu- ja välismaiste jooksude soovitused, mis toimuvad jahedamal ajal. Samas võiks seal melu ka olla, sest Tartus võin ma niisama ka üksi põldude vahel joosta nühkida (ei pea selleks 40 euri maksma 😀 ).
Trenninädalaks on möödunud nädalat palju nimetada, sest tegelesin pigem söömise ning kõikvõimaliku asjaajamisega. Seetõttu tulid ka päevaaktiivsused päris kõrged, sest linna peal ringiasjatamist oli päris palju.
Esmaspäeval taastusime ümber Pühajärve jooksust ja käisin sel semestril esimest päeva koolis. Teisipäeval käisin kiire tiiru bodypumbis, kus sain käsu igati jalgu hoida ja seda ka tegin, ehkki alati on ilma kangita kükid tagantjärele tarkusena vaat et efektiivsemadki. Trennist läksin otse Lõunakeskusesse, kus sõbrannadega uue restoran Fii ning Apollo kino üle kaesime. See oli hea sissejuhatus maratoninädala söömarallile, sest toit oli restoranis tõesti imehea ning samas sain pearoast ja magustoidust kõhu ka trennijärgselt piisavalt täis, et ülejäänud õhtu enam süüa ei tahtnudki.
Kolmapäeval käisin muuhulgas notaris korterit ostmas, sõin kolleegi lahkumispeol terve mäe sefiiritorti ning asjatasin niisama palju ringi. Neljapäeval veetsin päeva ühel seminaril istudes (ja vaheajal saiakesi vitsutades). Olin plaaninud õhtul viimasesse joogasse minna, aga jaks oli õhtuks täitsa otsas ning jäin targu koju. Üldse tundsin, et magusa- ja muidu süsivesikurikas toitumine mulle pigem ei sobi, sest väsitab ära ning teeb olemise raskeks.
Reede õhtul käisin viimasel maratonieelsel jooksuringil, kus löntsisin aeglases tempos kodu lähedal tänavatel ning lõppu tegin ühe pika kiirenduse. Kokku 19:43min, 3km, tempo 6:31min/km ning pulss 143. Jooksuindeks masendav 47. Mingit head tunnet või maratoniootust see jooks küll ei tekitanud. Ülejäänud õhtu möödus pakkides ning läksime väga vara magama, et järgmine hommik kell 5:30 end juba Vilniuse suunas teele sättida.
Laupäeval üritasime nii vähe liikuda, kui võimalik, aga aktiivsust kogunes siiski ligi 80%. Vilniuse vanalinnas tiksus korteri, võistluskeskuse ja poe vahet loovides üllatavalt palju kilomeetreid, kuigi olime korteri võtnud vaevu pooleteise kilomeetri kaugusele stardist. Pühapäeval toimus aga kauaoodatud Vilniuse maraton, millest teen eraldi (megapika) postituse.
See nädal on möödunud veidralt jõuetu enesetundega. Nädala esimeses pooles kimbutas mind pea igapäevane peavalu, samuti oli energia pidevalt otsas ja kõht iga natukese aja tagant jube tühi. Hakkasin juba kahtlustama, et suutsin end tõesti üle koormata, aga selle puhul nimetatakse igal pool tunnusena hoopis isutust. Äkki on asi hoopis jahenenud ilmades, sest teine õhtusöök polnud see nädal just harv juhus. 🙂
Esmaspäeval puhkasin möödunud nädalavahetusest ja teisipäeval proovisime Saadjärve jooksu järel uuesti jalad käima saada. Kokku 5,15km, 33:30min, pulss 143 ning tempo 6:31min/km. Jalg oli veidi tundlik, aga ei midagi hullu.
Kolmapäeval veetsin päeva sisuliselt autos, mille peale kulus õhtul marjaks ära üks intensiivne bodypump. Pulss oli taas tavapärasest kõrgem, aga asi võis olla ka soojas ilmas või selles, et pärast passiivset päeva oli jõudu rohkem pingutada. Neljapäeval olid trennist igatahes kõik kohad nii valusad, et otsus pilatesesse minna oli pigem vale nüke. Ägisesin seal omaette valutavate õlgade jmt käes ning õigesse kohta pingutus ei läinudki. Tunni teises pooles jätsin juba harjutusi pooleligi ning tundsin ennast nagu tõeline trennilooder. Kokkuvõttes oli see pärist tüütu ja demotiveeriv trenn.
Reedel võtsin seepeale targu lõdvalt. jalutasin ainult koeraga ja vitsutasin kõvasti süüa. Laupäeva hommikul tegime kiire rattatiiru linna teise otsa Statoili kohvi jooma, mille ajal oli pulss taas tavapärasest 10 lööki kõrgem. Päev jätkus taas rohke söömise ning vedelemisega. Midagi targemat ei oska ma selle müstilise väsimusega ette võttagi.
Söömine toidab
Pühapäeval sõitsime vihma kiuste Pühajärvele ja läksime 13-kraadises jaheduses jooksma. Müstilisel kombel ning lühikestest riietest hoolimata hakkas paari kilomeetriga juba väga palav ja higi muudkui voolas. Jalg pidas end üsna kenasti üleval – tunda oli, et midagi pole päris ok, aga valus otseselt polnud. Eriti mõru oli meenutada seda, kuidas me praeguseks juba ligi 4 kuud tagasi just Pühakal selle ka põhjalikult segi jooksime. Seekord piirdusime muidugi ühe ringiga – kokku 10,7km, aeg 01:09:46, tempo 6:31min/km ning pulss 149. Sealjuures näitas Polar tõusumeetreid kokku 190. Vilniuses peaks neid neli korda pikema maa peale olema umbes 300, seega vähemalt tõusuettevalmistust on suve jooksul siin Lõuna-Eestis üksjagu kogunenud.
Järgmine nädal võib söömis- ja vedelemislainel jätkuda – muuhulgas hakkab uuesti kool ja juba esmaspäeval veedan õhtu hoopis seminaris istudes. Laupäeva varahommikul lendame Vilniusesse ning ilmselt erilisi trenne eelnevalt ette ei võta (äkki kerge jooga ja viimane lühike sörk päev-paar varem).
Sattusin lugema Marise postitust maratonisoovitustest ning panen lisaks kirja ka need nipid/põhimõtted, millest ma ise lähtun. Järgmisel nädalal Vilniuses ootav maraton ei ole mul esimene – jooksin möödunud aastal Võidupüha maratonil ajaga 4:22:08 ning läbinud olen terve portsu maratonist pikemaid jooksumatku, mis on kinnitanud lauset, et distants ei tapa vaid tempo tapab. Kõrva taha olen neist kogemustest pannud järgmist:
Vaimne valmisolek on kõige alus. Möödunud sügisel olin end kirja pannud ka Tartu Linnamaratonile, aga ajastasin selle nii “õnnestunult”, et saabusin maratoninädala esimeses pooles alles Camino palverännakuteelt matkamast ning pidin umbes nädala pärast minema uuele reisile. Samas polnud mul hetkegi aega reisi- ja matkaväsimusest puhata, sest pidin kiiresti-kiiresti korda ajama kõik need töö- ning kooliasjad, mis eelneva reisi ajal unarusse olid jäänud ja põhimõtteliselt oli mul vaja maraton võimalikult kiiresti ära joosta, et jõuaks jälle kooliasjadega tegeleda.
Hea plaan? Ilmselgelt mitte. Lõpuks oli mul maratoni suhtes hinges ainult vastumeelsus ning tunne, et mul pole selleks aega. Vedasin end sellest hoolimata starti kohale ja arvasin, et võistluseelne elevus jõuab seal kohale. Ei jõudnud. 🙂 Jooksin ära esimesed kümme kilomeetrit, mille käigus mul tagus terve aja peas “ma ei viitsi, ma ei viitsi, ma ei viitsi”. Justnimelt ei viitsi, mitte ei jõua. Sain aru, et selles vaimses seisundis ma kaugele ei jõua, ammugi ei tule siit rekordit ning keerasin Sõpruse silla juures rajalt maha kodu poole. Ilmselt võitis spordirõõm, sest lusti selles jooksus küll polnud.
Lõpuni valmis ei saa maratoniks muidugi kunagi olla, eriti esimese maratoni puhul. Ka hiljem säilib mingi aukartus ning tingimused on ju iga kord erinevad. Pigem võiks asja suhtes olemas olla ootusärevus, rahulik häälestatus ning uudishimu. Vaimselt väsinud/vastumeelt jooksust head nahka küll ei tule.
Ära mõtle üle. Ära katseta üle. Mida lähemale SEB maratonile, seda enam peksab erinevatelt jooksulehtedelt sisse artikleid teemal “Kaks nädalat maratonini – mida sa veel ära teha jõuad”. See tekitab tarbetuid kahtlusi, et äkki peaks ka ostma sadat erinevat toidulisandit, ampulle ja sääriseid ning tegema teiperit, end samal ajal peedimahlas marineerides. Tundub tuttav? Vot, vot! Peamine ettevalmistus on selleks hetkeks juba tehtud ning liigse katsetamisega on oht oma enesekindlus või enesetunne hoopis tuksi keerata. Maraton pole ju ometi esimene kord päris pikka maad joosta ja midagi kolossaalselt hullu tegelikult juhtuda ei saa.
Kuna mul näiteks on sääred viimane asi, mis ära väsib, pole ma sääriseid siiani ostnud. Krambid mind samuti ei kimbuta, seega lisamineraale ma ei tarvita (soojal ajal joon ma niikuinii väga palju Värskat). Villide vastu on seni aidanud ideaalselt istuvad õhukesed jooksusokid. Söömise mõttes üritan viimastel päevadel süsivesikuterohkemaid valikuid teha, aga täisteiper tundub minu taseme juures suhteliselt mõttetu. Tasub vaadata, et viimasel õhtul liiga palju või liiga rasvast ei sööks, sest see rikub une ära. Näiteks koorene pasta on carbloadimise asemel pigem fatloadimine (mis küll ei takista mind seda söömast, aga ilmselt teen ma seda lõunal).
Jälgi ise enda tempot. Võidupüha maratonil tempomeistreid üldse pole, aga haakisin end seal pundi suurekasvuliste meeste sappa, sest nende järel oli natuke lihtsam lagedatel põldudel vasutuules rühkida. Esimesed 14-15 kilomeetrit hoidsid nad ka täpselt mulle sobivat tempot, aga seejärel tundsin ühtäkki, et kiirus kisub kuidagi hoogsaks. Järgmine kilomeetriaeg kinnitas seda kahtlust ning lasin nad heaga endal eest minema. Eriti magus oli hiljem see, kui sama punt mulle 30. kilomeetril selg eest vastu tuli ja rohkem ma neid ei näinud ka.
Tempomeistri puhul tasub samuti tempol silm peal hoida, sest suur kiirusgrupp (nt populaarne 4h grupp) võib ootamatult kiiret tempot arendada selleks, et kogu grupis jooksev mass näiteks teeninduspunktis joodud saaks. Kuna Vilniuse tempomeistrite osas meil eelinfot ega ootusi ei ole, lähme üsna äraootavalt, kas tempo mõne grupiga klapib või ei.
Kõndimine pole läbikukkumine. Minu jaoks jääb arusaamatuks see haip, et võistlus on päris õige ainult siis, kui kõik on jutti joostud. Mõnedes allikates väikseid kõnnipause suisa soovitatakse, sest kokkuvõttes võib keskmine tempo sellest hoopis tõusta. Kõndimine lõdvestab jalad edukalt ära ning annab jaksu edasi minna, kuigi vahel on väga raske kõnnist taas jooksule minna.
Abiks tulevad väiksed vaimsed nipid, millega jooks enda jaoks ära struktureerida. Võidupüha maratonil tappis maratoni teises pooles olnud ligi 10km lõik luitemännikut ja mättalist teeperve jalad ikka korralikult ära ja hakkasin omale kergemini hoomatavaid eesmärke seadma. Näiteks “lubasin” endal kõndi vahele tegema hakata alates 33. kilomeetrist ja lõpuks tegin viimased 10km süsteemis, et iga kilomeetri alguses kõndisin ühe minuti (aga mitte rohkem). See oli piisavalt lühike aeg, et tempos mitte liiga hullult kaotada, jalad ei jäänud kõndimisse kinni ning samas motiveeris see iga kilomeetrit joostes lõpuni pingutama.
Valmistu varajaseks ärkamiseks aegsasti. Kui maratoni jaoks on vaja tõusta tavalisest ärkamisajast tükk aega varem, tasub igapäevast ärkamist varasemaks nihutada juba paar päeva enne. Vastasel juhul võib avastada end sündmuse eelõhtul unetult vähkremas ja kasvavas ahastuses ärkamiseni jäänud minuteid lugemas. Eelneval õhtul tasub varakult hakata hea une rituaale tegema – käia vannis, lugeda raamatut, võtta kasvõi palderjani ning vältida igasugust pakkimist või muud viimase minuti stressi. Kuna me läheme Vilniusesse eelneva päeva hommikuse lennuga, peame niikuinii koidikul ärkama ja ilmselt tuleb maratoni eelõhtul uni varakult peale.
Kokkuvõttes üritan rahulikult võtta (sh jooksu alguses tempot tunnetada) ning mitte lasta ennast maratonieelsel möllul häirida.* Järgmine pühapäev viskan oma kõige harjunumad tossud jalga, riided selga ja loodan lihtsalt rajalt elusana, tervena ning hea emotsiooniga pääseda.
*Läheb paneb jälle selle lehe kinni, kust ma veel mingit jooksuvarustust tellida tahtsin. 🙂
Minu esimene adekvaatne lapsevanemdamine? Võtsin telefoni, tegin pilti ja saatsin Jaanusele, kes iga sellise asja peale ära minestada ja ropsi panna ähvardab. Seejärel astusin rahulikult üle Notsu, kes endiselt keskendunud ilmel parketiga ühtis, tegin akna lahti, kallasin just keemise lõpetanud kannust teele vee peale ning üritasin kogu oma hingamistegevuse ninasõõrmetest mööda juhtida. Notsu samal ajal matkas endises kägarkükis keskendunud ilmel esiku poole, mille peale avasin veel ühe akna. Kergendatud Notsu haaras kondi taas hambusse ja puges sellega oma pessa, kuni mina põranda tühjaks kühveldasin ning n+500 korda mopiga üle käisin.
Trenninädalaks ei saa möödunud nädalat küll kuidagi nimetada, aga just lõõgastudes see samuti ei möödunud. Hoidsin igasuguse liikumise (sh ringikõndimise) nii madalal kui võimalik, millele aitas kõvasti kaasa ka paduvihmane ilm nädala sees.
Esmaspäeval olime veel Vilniuses ja lend Tallinna pidi minema alles õhtul. Hommikul enesetunne väga hull polnudki ning jalad sai kiiresti käima. Maratonist jäid peamiselt meenutama spordirinnahoidja hõõrutud piitsutusjälje sarnane verme ribidel ja ühe varba otsas olev vill. Selle varba enesetapjalikele kalduvustele olen ajapikku lihtsalt käega löönud, sest see pole teistest kuidagi pikem, kõveram või paksem, samuti olid maratonitossud suisa kaks numbrit tavapärasest suuremad, ent hoolimata ilmast, kiirusest või jalanõust saab just see varvas iga 20+km võistluse peale totaalse trauma.
Veel üks spordiblogi 