Trenninädal 21.-27. august 2017

Capture

Esmaspäeval oli enesetunne kuidagi kahtlane, pea kiskus valutama ning muidu oli kahtlaselt raske olla. Kuna ilm tundus jooksuks ideaalne (+15, pilves ja kergelt vihmane), läksin siiski oma tempojooksu proovima, aga ilmselt poleks tasunud. Pulssi oli ilmast hoolimata raske hoida, jalg tegi valu ja üldse oli üks ebameeldiv trenn. Kokku 39:31min, 5,85km, tempo 6:45min/km ning pulss 142. Plaan nägi ette 15min soojendust, otsa 13min 3. tsoonis, 12min 4. tsoonis ja 5min lõdvestust. Reaalselt ei teinud ma 12-minutilist plokki päris lõpunigi ja läksin lõdvestuse asemel koera jalutama.

Teisipäeval läksin pumpa ja olin valmis vajadusel kergemalt võtma, aga tegime vanu lugusid, mis taas kõvasti kaasa tegema motiveeris. Kükkide ajal andis jalg tunda, ent väljaastete ajal õnneks muret polnud. Kätekõverdusi sai seekord teha õlaloos, kus viimased tulid küll täiesti tehnikavabalt ning aurudel punnitades, ent põlvi siiski maha ei lasknud.

Kolmapäevast reedeni oli ilm päris sügisene ja masendav, samuti polnud eriti tuju ringi rassida ning aktiivsus jäi suhteliselt madalaks. Kui ikka pidevalt selline vihmamüür akna taga on, et tööleminek ja muud hädapärased käigud tuleb autoga teha, siis päeva jooksul tuleb samme päris vähe kokku. Neljapäeval jätkasin siiski oma joogalainet ning taas oli väga mõnus tund. Iga selline (taas)alustamine on motiveeriv eriti selles mõttes, et alguses on areng väga kiire. Nt iga tunniga on allavaatavas koeras kannad maale ligemal, s.t jalatagused üha paremini venitatud.

Laupäeval läks ilm lõpuks ilusaks ja võtsime Jaanusega ette plaanitud jooksu ümber Saadjärve. Seekord alustasime jooksu järve lõunapoolsest parklast ja hakkasime jooksma päripäeva Äksi poole, et esimene pool jooksu oleks vastutuult ning viimane ca 5km peamiselt allamäge. Kuna hommikul oli temperatuur meeldivad 15 kraadi ja pigem tundus pilvine, ei hakanud me veepudelit jooksule kaasa võtma. VIGA! Järjekordselt ei olnud me oma 30km haamrissejooksmisest õppinud, sest täpselt tunniga oli õhk juba päevaselt üles köetud, tugev vastutuul tegi oma töö ning janu muutus väljakannatamatuks. Pärituulde ja allamäge pöörates ei õnnestunud enam pulssi kuidagi alla tuua, kui keel suus saepurusena ringi käis. Samas janu kõrvale jättes oli:

  • enesetunne väga hea (isegi laes pulsile vaatamata)
  • üle pika aja söandasin joosta ilma jalale kõnnipuhkust andmata
  • ja jalg ei valutanud üldse (äkki oli asi sellest, et seekord rullisin ka enne jooksu)
  • tempo oli väga ühtlane ning viimased 4-5 kilomeetrit vaikselt tõusis

Pildiotsingu thirsty gif tulemus

Saadjärve ring on umbes 2,5 korda täismaratonist lühem. Kui pärast jooksu juua saime, oleks jalgade ja jõu poolest võinud veel poolteist ringi otsa teha küll, seega kokkuvõttes oli tegemist väga julgustava maratonieelse trenniga. Kokku tuli 16,6km, aeg 01:38:17, tempo 5:55min/km ning pulss 168 (huhuu). Kusjuures vaatasin järgi, et eelmine aasta enne Võidupüha maratoni jooksin 10 päeva varem samuti ümber Saadjärve tempoga 5:52min/km. Sealjuures mäletan täpselt, et toona oli pilves jahe ilm ja spordijoogi pudel seljakotis kaasas, kust siis iga 2-3km tagant peatusega jõime (mille ajal Endomondo muidugi pausile jäi), seega tingimusi ja jooksu järgset enesetunnet arvestades on praegu tunne isegi tugevam.

Ka pikalt pärast jooksu ei hakanud jalg häda tegema ning õhtul jõudsime veel Värskasse Trad Attacki kontserdile, kus sai umbes 4 tundi ringi tatsatud ja kekseldud, seega jaksu jäi veel kindlasti üle.

Trad Attack ning üks soojendajatest – Reket

“Hahhah, valus on olla nii loll” 😀

Pühapäeval plaanisime täispuhkuse võtta, sest eelmise päeva väsimus ning tagatipuks hiline magamasaamine olid alles kontides. Hommikul jalutasin veel tunnikese koeraga ja mõtlesin, et voh, niigi sai palju liigutatud, aga pealelõunal tekkis idee väike rattaring teha ja… VIGA! 😀 Plaan oli taas suund Saadjärvele võtta, juua Jääaja Keskuse kohvikus üks mõnus cappucino ning kruiisida tagasi. Välja kukkus 35,3km piina ajaga 1:38:54, keskmine kiirus 21,4km/h ning pulss 119. Eelmine päev andis ikka korralikult tunda, ühtepidi oli külm, teistpidi võttis higistama, vahepeal sadas vihma ja iga natukese aja tagant oli tarvis järjekordsest voorest üles rühkida, mille taga ootas taas see mõnus tuulekoridor, mida me lolli peaga juba teist päeva nautimas käisime. Mmm… Kohvikus uppuja ilmel sisse imetud kohv ning magus saiake andsid tagasisõiduks energiat umbes täpselt Lähteni, mille järel jäi veel paarteist kilomeetrit sõita.

Ülejäänud õhtu möödus süües ja diivanil lamaskledes ning üsna samal lainel kavatsen jätkata ka viimased kaks maratonieelset nädalat (loodetavast ei lõppe see “ma lähen teen ühed kiired intervallid” tüüpi olukorraga kolm päeva enne võistlust 😀 ).

Trenninädal 14.-20. august 2017

nädalEsmaspäeval ja teisipäeval puhkasin targu pühapäevasest surmajooksust, kuigi enesetunne oli esmaspäeval nii petlikult reibas, et ma üldse ei imesta, kuidas ma viimane kord oma jala vigaseks jooksin. Kui ikka teise päeva tunne on selline, et nüüd ainult keksiks ja hüppaks ning lihasvalust või väsimusest pole jälgegi, on jube lihtne minna “natuke” peale jooksma. Üritasin oma petlikult väsimatu enesetundega keha osas teadlikum olla, sest muidu on tulemuseks jälle see, et miski valus pole, kuni mingi sügavam süsteemne viga otsustab sisse visata. Samuti rullisin mõnuga – valukohtade otsimine on omaette hasardiks muutunud.

Kolmapäeval veetsin terve ennelõuna autos ning kohtumisel ja lõunal Tartusse tagasi jõudes oli liikumisvaegus päris suur. Tavalisel päeval jalutan juba hommikul tööle üle poole tunni ja kui see vahele jääb, on enesetunne päris uimane. Seetõttu läksin prooviks pooleks tunniks sörkima ja enesetunne oli ikka üllatavalt mõnus. Hoidsin pulsi 2. tsoonis ja kokku tuli 4,16km ajaga 31:07, tempo 7:28 ning pulss 129.

Samal õhtul käisime veel rattaringil suve moodi sooja õhtut nautimas, mis möödus küll omajagu kirudes, et nii raske on ja üldse pole hoogu sees. Kokku 21,7km, 56:05min, keskmine kiirus 23,2km/h ning pulss 131.

Neljapäeval üritasin body&mind trennides järjepidevust säilitada ja vedasin end viitsimatuse kiuste taas Poweryogasse. Sellest hakkab mu uus täielik lemmik saama, sest kõik see hingamine, venitamine ning samas pingutamine on nii nii mõnus. Ilmselt oli minu esimene negatiivne kokkupuude seotud sellega, et “kooliaasta” jooksul tekib sinna püsiseltskond, kes koos edasi arenevad. Näiteks pidime sügisest peapeal seise õppima hakkama, seega loodetavasti suudan seal reel nüüd ka püsida.

Reedel jooksin vist aprillist saadik esimest korda intervalle. Küll ainult kolm tükki, aga olin väga elevil ja tunne oli palavale ilmale vaatamata rõõmus. Pärast ei saanud küll pulssi alla, nii et alla 130se pulsiga ette nähtud lõdvestuse osa kõndisin ja ikka oli pulss 130. 😀 Kokku tegin 15min soojendust, 3 ringi intervalle (3min 4.-5. pulsitsoon + 2min 3. tsoon) ja lõppu 5min lõdvestust. Kiire jooksu ajal oli tempo umbes 5:15min/km, mis oli üle pika aja ikka tõeline mõnu. Kokku tuli 35min trenni, 5,3km, tempo 6:35min/km ning pulss 151.

Laupäeval sõitsin Saaremaale, kus lisaks hoogsale ringimatkamisele ning basseinitiirudele käisin ka suure tuulega tiiru jooksmas – 35min, 5km, 7:01min/km ning pulss 137. Jalg hakkas teise päeva koormuse peale tunda andma ning läksin seepeale kiiresti rullimise, sauna ning massaažijugadega pattu kahetsema. Pühapäeva tegin targu puhkepäeva, kui hommikune basseiniring ja rahulik matkamine välja arvata.

Nädala võiduks võib vist neid intervalle pidada ja vaatasin juba rõõmuga, et järgmine nädal võiks tempojooksu teha. Kevadel tegin tempojookse vahepeal päris vastumeelselt, sest pidin ikka väga kõvasti pingutama, et pulss ettenähtud kõrgustesse saada. Nüüd ajab väljavaade vahepeal kiiresti joosta ikka päris elevile ja pulssi on ilmselt vahepealse treenimatuse ning soojade ilmadega hoopis kergem üle läve ka lükata. 😀 (On alles mured.) Järgmise nädala lõpus üritaks veel ühe pikemapoolse jooksu teha ja siis ongi juba aeg koormust pigem alla tõmbama hakata, sest parim ettevalmistus, mis ma Vilniuseks enam teha saan, on jalg võimalikult terveks ravida.

Must-valge mõtlemine spordis, ehk pikk rändipostistus

Sport on praegu täiega moes. Jooksuvõistluste osalejanumbrid löövad uusi rekordeid, Instagram on täis fitnesspiffe ja valgubatoone ja kompressioonisääriseid ja motivatsioonitsitaate ja peegliselfisid ja… no teate isegi. Ühtepidi on see väga äge. Kui ma veel pubekas olin, oli naiste puhul moes lihtsalt kondine keha ning nüüdne strong-is-the-new-sexy mõtteviis tundub päris tubli samm tervema mõtteviisi suunas. Samas iga hea asjaga annab üle pingutada ning kohati on trenn nagu usuhullus, kust ei puudu äärmuslased ning nende ustavad jüngrid.

See on ilmselt sama äärmuslus, mis suurt osa inimestest igasugusest trennitegemisest eemale peletab või vähemalt kiiresti loobuma paneb. Kui inimene meeldiva enesetundega liigutamisest midagi ei tea ja lähtubki mingist “talupojamõistusest” ning “motivatsioonitsitaatidest”, on trenn tema jaoks ilmselt nii piinarikas kogemus, et ta kiiresti diivanile teleka ette tagasi kerib. Päris õõvastav on näha ergutuslauseid nagu “Kui sa ei oksenda, minesta või sure, pinguta edasi” (Unless you puke, faint or die – keep going). Ah? Misasja?

Ja siis inimene lähebki näiteks 20 kilo ülekaalus olles esimese asjana jooksma, sest see teeb ju saledaks, pingutab kuni veresegune oksemaitse suus ning näeb selle peale tsitaati: “See ei lähe kunagi kergemaks, sa ise lähed paremaks” (It doesn’t get easier, you just get better). Ma ei tea, kas seda saasta kultiveerivad inimesed, kes ei oskagi mõnuga trenni teha või keegi, kes tahab oma kangelastegusid selle võrra upitada, aga päris ausalt võin öelda, et see läheb nii kergemaks kui sa ise paremaks.

 

Iga trenn ei tohigi olla superintensiivne ja rõhutama peaks hoopis seda, kui hea on jõuda teha endale sobivat trenni (ükskõik mis liigutamisviis see on), trennijärgsest endorfiinilaksust rääkimata. Kindlasti ei tohiks kogu trennitegemine olla mingi kangelaslik enesepiinamine, mille ainus saladus on raudne tahtejõud. Võin julgelt öelda, et mul raudne tahtejõud puudub ja palju toredam on teha meeldivaid asju. Muidugi ka mina pingutan ja vahepeal on lausa väga raske, aga üldiselt võiks ära unustada selle mõtteviisi, et elu peabki olema üks õudne kannatus ning tee-tööd-ja-näe-vaeva-ja-must-lagi-on-meie-toal tüüpi masohhism, mis eestlastes kuidagi eriti tugevalt juurdunud tundub olevat. Naudi protsessi ja see ei tee sinust sugugi vähemtõsiseltvõetavat või oma potentsiaali rakendavat ilmakodanikku.

Kõrvalepõikena mainin ära, et seda mõnu pärast liikumist võiks hoopis rohkem juurutada lapsepõlvest saadik. Ma väga tahaks loota, et minuaegsed (sest ma olen oma koolisüsteemi kogemuse mõttes vana nagu tolm) klassikalised kehaliseõpetajad, kes Marati dressis, vile kaelas ja mõõdulint käes tulid tunde “hindeid ära tegema”, hakkavad loomulikku väljasuremisteed minema. Samas ristusid mu teed mõni aeg tagasi moodsaima liikumisõpetuse teemalise üllitisega, mis kõlas kahtlaselt nagu vana hunt uues lambanahas.

 

Kui inimene selle kõige kiuste siiski on jõudnud näiteks jooksmise või jõutrenni juurde, on järgmine loogiline samm muidugi… maraton või fitnessvõistlus, sest miks muidu sa seda trenni siis üldse teha nühid noh. Ja kui maraton on tehtud, võib alati ette võtta Ironmani või ultrajooksu. Sest kui sa piirdud lühemate distantsidega, pead sa endalt lõputult küsima, et “olen ma ikka päris jooksja?” Sellele on surematu vastuse andnud juba üks äärmuslikest spordiradikaalidest, Priit Pullerits:

Öelda, et näiteks maratoniaeg neli tundi tähendab jooksmist, on jooksmise kui tegevuse narrimine.

Palun väga – vähesed meist tegelevad üldse jooksmisega. Võime selle mure kappi ära panna ning eluga edasi minna.

*sarkasmi lõpp*

Jälle – ma ise rühin ka teise maratoni suunas, aga see on lihtsalt üks enese proovilepaneku viise ning võimalus oma liigutamisse mingit sihipärasust luua. Jooksmisega algust tehes ma poleks täismaratonile isegi mõelda julgenud ja esimese maratoni lõpus ei vallanud mind mingid hingeraputavad emotsioonid või elu mõtte selginemine. Olin rahul, et selle tehtud sain, rõõmus, et ellu jäin, aga see sündmus ei defineerinud mind või minu suhet jooksmise kui sellisega. Ja keegi pole sugugi vähem jooksja, kui ta maratoniteed üldse kunagi ette ei võtagi.

Selline kõik-või-mitte-midagi mentaliteet muudab trenni terroriks nii enda kui ümbritsevate suhtes. Jälle üks motiveerimise viise on küsida, et “mis on sinu vabandus?” A’la “Mul on kolm last, oma ettevõte ja verevähk, aga sellest hoolimata on mul 6-pack. Mis on sinu vabandus?” Eem… näiteks see, et 6-pakk pole mulle piisavalt oluline, et selle nimel muid elumõnusid ohverdada. Minu jaoks on palju lahedam keskenduda sellele, mis mu keha teha suudab ja kuidas ma ennast liigutades tunnen. Ja ka ülivormis ning instagrammable välimuse poole püüdlemine on täiesti okei, aga tasub endale teadvustada, et see hõlmab endas väga selgeid ohverdusi, mis piisava järjepidevusega (loodetavasti) tipnevad ideaalse välise vormiga (ja loodetavasti mitte söömishäire või tervisehädadega). Päris hea kokkuvõte vajalikest ohverdustest SIIN.

Trenni taandamine välimuse saavutamise vahendile, mida kõrgema eesmärgi nimel siis hambad ristis vihtuda, on juba eos vigane. Mõnedel allikatel hakati kehakaalu kontekstis sporditegemisest rääkima peamiselt selleks, et USA toiduainetööstuselt tuld ära tõmmata – hea on näpuga näidata tüsenevate inimeste endi poole, kes end lihtsalt söödava kräpiga proportsionaalselt palju ei liiguta. Jah, trennitegemisel on tuntav efekt siis, kui inimene aktiivsuse nullist mõõdukaks tõstab, aga rohkema liikumisega muutub ka inimmasin efektiivsemaks ning kulutab vähem. Mõõdukas liigutamine teeb tuju heaks, vähendab seda aega, mida diivanil igavusest näksides maha külitada ja vähendab üleüldse vajadust tujutõstva söögipoolise järele. Trenni võtmine kaloripõletusvahendina aga ahvatleb omakorda seda kogu aeg ninast veri väljas tegema, sest siis põleb ju rohkem kaloreid. Igas mõttes on see naudinguvaba tsoon.

Tagatipuks on suuremate treeningmahtude juures jube lihtne ennast hoopis paksuks joosta, sest kulutatud energiavarude taastamisel tuleb olla päris teadlik (marathon weight gain on täitsa omaette mõiste). Mul endal on pärast päris pikki otsi (2+h) veel paar päeva kõht pidevalt tühi, mille peale on väga lihtne vajuda ülepea magusasahtlisse ja sinna jäädagi. Ja unustage ära see uskumus, et kui piisavalt trenni teha, võib kõike mõõdutundetult süüa. Kui tahta mõnuga ja hästi joosta, tuleb madal kaal ainult kasuks, aga ei teki iseenesest. See ei takista muidugi võhikuid eeldamast, et teatud treeningmahuga käib kaasas teatud välimus.

Vähe sellest, et see eeldus on vale, takistab see paljusid inimesi ka oma saavutuste üle täielikku rõõmu tundmast, sest kus on siis 6-pack? Hoolimata läbitud võistlustest või ületatud katsumustest pole neil ette näidata liikumise peaeesmärki, mis eelduste kohaselt on ometi väline trimmis keha. Eelmine aasta võtsin tervislikel põhjustel enda kohta omajagu kaalus juurde ning nentisin oma kõhurulle vaadates, et “näe, praegu olen ma paks”. Justnimelt “praegu”, sest ma olin täitsa kindel, et kõik loksub paika tagasi ja nii ongi praeguseks läinud. Lisakaalu kiuste jooksin ära ka oma esimese maratoni ning olin tavapäraselt aktiivne edasi, kuigi enesetunne oli harjumatult töntsim küll. Hoolimata kogu sellest tervemõistuslikult võtmisest tabas ka mind veider valehäbi, et mis mõttes ma teen nii palju trenni, aga ei näe sellele vastav välja. Ja ma ütlen, et see on hobusekaka, sest enese liigutamise põhieesmärk on ja peabki olema kuskil mujal.

Inimene on loodud liikuma ja kui seda hästi teha, muutub see füüsiliseks vajaduseks. Ma ei räägi siin süümepiinadest, et “oi, ma pole nii ammu trennis käinud”, vaid hea enesetunde alustalast. Mulle tundub, et enamik inimesi ei tea, kui hästi nad peaks ennast tegelikult tundma, kui liigutamine, söömine ja magamine on kõik piisav ning tasakaalus. Seda mõtteselgust, tugevust ja energiat peab kogema ning minu jaoks on see parim eesmärk liigutamisel üldse. See ongi liikumisrõõm – tunne, et sa oled igas mõttes tugev, terve ja suutlik nii ihult kui vaimult.

Kokkuvõttes ma tahakski rohkem näha enda ümber liikumisrõõmu ja vähem äärmustesse laskumist. Enese liigutamine ei pea olema järjekordne ebameeldiv tunnike sinu päevas, mis tuleb lihtsalt silmist verd välja pingutades ära teha – kuskil on kindlasti mõni tegevus, mis on just sinule sobiv. Kui jooksmas käia, ei pea tingimata hakkama pürgima 3-tunnise maratoni suunas või üleüldse võistlemas käima. Sportimisest ei pea saama sinu identiteedi kese, elumuutev sündmus või vaba aja röövel. Kui see nii läheb, on ka tore, aga ennekõike võiks see olla üleüldise vaimse ja füüsilise heaolu osa, mis annab elu elamiseks energiat juurde.

Trenninädal 7.-13. august 2017

Capture.PNGEsmaspäeval oleks pidanud eelmise tiheda trenninädala peale ilmselt täielikult puhkama, ent töölt tulles tekkis idee Notsuga natuke jooksu harjutada ning mõtlesin, et seda ei saa päris spordiks pidada. Kuna corgide luustik ja liigesed arenevad 2-aastaseni ja Notsu pole veel aastanegi, võib temaga esialgu jooksu harjutada lühikeste juppidena ning kõnniga vaheldumisi.

Ilmselt võis seda pidada kõige fartlekimaks fartlekiks, sest alustasime vaikse sörgiga, siis oli daamil pissihäda. Läks paar sammu mööda ning daamil tekkis ka teine häda. Järgnes paarsada meetrit kõndi prügikastini, sest ma poleks julgenud nii plahvatusohtliku kilekotiga sammugi joosta ning taas kerge sörk kõnniteeta sõidutee servas, mina samal ajal Notsut pidevalt autotee pealt murule tõmmates. Vahepeal läks tempo päris heaks ja tegin rõõmuga terve tänavavahe jooksu tempos umbes 5:15. Järgnes lillenuusutamispaus (nii daamilik). Seejärel lillemärgistamispaus (mitte nii daamilik). Sekka paar tutvumist aia taga haukuvate koertega, veel mõni lillenuusutamispaus, veel mõni meeliülendav kiirendus ning jõudsimegi koju, kus väike sportlane hambad laiali esiku jahedale põrandale lamama jäi. Kokku 2,27km, 18:32min, kesmine tempo 8:10, pulss 111 ning Running Index vapustavad 63 (hahaha).

Teisipäeva hommikul ärkasin ootamatult niru enesetundega, pea kiskus valutama, kurk oli kahtlane ning tundus, nagu hakkaks nohu külge tulema. Kuna Jaanus oli sarnase tõvega terve nädalavahetuse rivist väljas, samuti käisin eelneval õhtul külma trotsides ujumas, kandsin ennast juba mõttes ülejäänud nädalaks maha. Siiski võtsin igaks juhuks trenniasjad kaasa, et plaanitud Bodypump kasvõi kergemalt kaasa ära teha. Olen enda puhul täheldanud, et külmetuse algfaasis tehtud intensiivne trenn võib enesetunde pöörata 50/50 kas heaks tagasi või kiirelt halvaks. Pikalt enesetunnet vaagides vedasin end siiski tyski kohale.

Välja kukkus täiesti vastuoluline trenn, sest ühtepidi oli tunda, et mingi haigusepoeg on tõesti sees, higi voolas ojadena ning keskmine pulss oli tavapärasest vähemalt 15 lööki üleval pool. Samas oli pingutamiseks meeletu power sees ning kevadest saadik oli esimest korda täiesti vaba ja tugev tunne kõike kaasa teha, ilma et oleksin jala pärast muret tundnud. Kätekõverdused tegin taas sirgetel jalgadel, kuigi lõpuks läks nii raskeks, et päris viimase korduse ajal kukkusin iseenesest põlvedele. Jalalugudes sain täie hooga pingutada ning ka seljaloos oli ülessurumisi superhea teha, kui ei pidanud end kükkidel tagasi hoidma. Lõpetuseks olin täiesti joviaalses meeleolus, lõpuks hakkas tunduma, et mu invaliidipäevadele võib ka lõpp tulla ning lausa kepsutasin halli jalgu rullima.

Kolmapäeval nohu jätkus, mis tegi olemise küll raskeks, ent õnneks ei tulnud ülejäänud komplekti sümptomeid kaasa. Õhtul tuli isu natuke jooksma minna, aga mingit lusti sellest küll ei saanud, sest väljas oli väga palav, pulss oli nohu ja kuumaga suht üleval ning pöörasin üsna kähku koju tagasi. Kokku tuli 5,68km fartleki moodi jooksu (segamini kiirendused, kõnd jne) ajaga 39:04, tempo 6:52, pulss 141.

Neljapäeval tegin eelmisele nädalale sarnaselt body&mind päeva ning käisin pilateses. Vahepeal jäi mul seda tüüpi tundides käimine täiesti soiku, aga pean selle jälle käsile võtma, sest enesetunne on pärast lihtsalt nii hea. Jooga ja pilates panevad keha hoopis muud moodi proovile, kõike saab teha rahulikult omas tempos, pea hingad tunniga täiesti tühjaks ning pidevas allavaatavas koeras venitad põhjalikult jalgu ka. Mida sa hing veel ihkad.

Reedel käisin taas bodypumbis – nädala jooksul suisa kolm rühmatrenni, see on vist mingi kõigi aegade suvise aja rekord. 😀 Tegime taas 92. kava, ent seekord tagurpidi, ehk soojendusele järgnes õlalugu, väljaasted jne. Minu puhul töötab selline vaheldus hullult hästi, sest jõuan tavaliselt tunni lõpus olevaid lugusid teha tavalisest intensiivsemalt ja samas pingutan ka suurte lihasgruppide lood (jalad, selg, rind) veel tavapärase raskusega ära teha. Samuti said kätekõverdused taas sirgetel jalgadel tehtud. Kõigi kätelugude järel oli kükiloo ajal päris naljakas vaadata, kuidas igaüks saalis omal moel käsi üritas säästa, sest jalgade pingutusele ei jõudnud käte valu kõrval isegi tähelepanu pöörata. Hea lifehack maratoniks ilmselt – löö enne õlavarreluu vms katki ja siis ei tule valusad jalad isegi meelde. 🙂 Trenni keskmine pulss oli tagasi tavapärases kohas, ehk nähtavasti oli nohupisik lõplikult alistatud.

Laupäeval sõitsime kohe hommikul suure kuumaga Pühajärvele SUPiga sõitma ja eelnevate trennide peale oli see õlgadele-jalgadele päris koormav. Samuti oli järvel omajagu tuult, mis tasakaalu hoidmise ja manööverdamise väljakutsuvamaks tegid. Võtsime esiteks hooga suuna kõige kaugemal asuva saare suunas, ent Sõsarsaarte varjust välja tulles lõi laine juba nii kõvasti, et ühel hetkel oli mu laud kõrgel laine kohal, tõmbasin aeruga õhku, kaotasin hoobilt tasakaalu ning hetke pärast olin juba karmauhti vees. Ronisin lauale tagasi, ent tuul keeras lauda muudkui lainega paralleelselt, mõnusast sõidust ei tulnud enam midagi välja ja taganesime targu Pühajärve ranna poolsesse otsa tagasi. Keskmine pulss tuli lainetes heideldes lausa 110 kanti ning intensiivsematel hetkedel 130 juurde, seega päris arvestatav trennilaadne toode.

Pühapäeval tahtsime Jaanusega teha 3-tunnise jooksumatka, et viimasel hetkel (4 nädalat jooksuni) mingigi ettevalmistus Vilniuseks olemas oleks. Eeldused olid muidugi head – mul pole juba paar nädalat olnud ühtegi täiesti liikumisvaba päeva, õhk oli niiskusest paks, tuul kõva, enesetunne palavuses poolmagamata ööst suht närune ning sada vingu-hala veel. Mõtlesime siiski pihta hakata ja vaadata, kuidas läheb. Valu tekkimisel oleks kindlasti katki jätnud ja kõnniosa pidi jalale kergendust andma.

Jätsime auto Ringtee Statoili juurde, jõime traditsiooniliselt kohvi ja hakkasime Ülenurme vahele sörkima. Jooksu-kõnni vahekorraks sai pärast paari intervalli hoopis 3:30 kõnd/6:30 jooks ja esimene kümme kilomeetrit läks lausa lennates ajaga ca 1:10. Siis jõime auto juures ning hakkasime Ihaste silla suunas jooksma, kuhu tahtsime joosta 40min ühes suunas ja 40min tagasi. Veidi enne 40 minuti täitumist mõtlesime, et ah, jookseme siis juba ringi ümber Anne kanali. VIGA! Sealt algas kapitaalne allakäik, sest energia sai otsa umbes täpselt teise tunni möödudes kanali juures, aga tagasi oli joosta veel ligi tund. Tagatipuks oli vaja pressida end tugevas vastutuules üle Ihaste silla tõusu ning Ringtee tänavat pidi üles. Energiavarud olid selleks hetkeks täiesti otsas, higi voolas, suu tolmas ning keel oli liivapaberina suulaes kinni. Kuskil poole tõusu peal tabas mind ka kapitaalne haamer ja endast hakkas nii hale, et pisarad kurgus.

Auto juures täitus 25,4km ja umbes 2:55h, seega 3-tunnine jooks oli põhimõtteliselt tehtud. Samas oli meil kiusatus nüüd 30 kilomeetrit siiski täis joosta ja tegime pärast meeleheitlikku joomist veel väikse tiiru Ülenurme suunas. VIGA! See nali lõppes sellega, et istusin 28km peal kuskil põlluküla vahel asfaldi peal ja mõtlesin päris tõsiselt elu üle järele. Janu oli vahepealsest joogipausist hoolimata piinav, palavuses kimbutasid külmavärinad ning viimased kilomeetrid autoni tagasi tundusid täiesti ületamatud. Ja siiski pärast põhjalikku enesehaletsust me jalg jala ette pannes need lõpuni tegime (muidu poleks koju saanud ju). Autos kummutasin omale sisse pool pudelit coca-colat ja lõpuks läks meeleolu juba päris heaks.

Ehkki see oli ilmselt mu elu raskeim jooks (ja mille nimel?), oli see Vilniuseks päris hea ettevalmistus – sai harjutada a) palavat, b) tuult, c) niiskust, d) päris arvestatavat distantsi, e) tõuse, f) täielike aurude peal pingutamist, g) vaimutugevust. Ja kõige tipuks ei teinud mu haige jalg kõik need 30 kilomeetrit mitte mingit häda! Müstika! Muidugi kohe jooksu järel ei tulnud see pool enam pähe, kui selle eest valutas kõik muu. 😀 Kokkuvõttes 30km, aeg 3:29:18, keskmine tempo 6:59 ning pulss jubedad 150. Selle peale tuleb küll põhjalik puhkus teha.

 

Nädal oli liikumise mõttes mõnusalt mitmekesine, täpselt nagu mulle meeldib. Jõudsin jooksma, optimaalselt bodypumpi, juurde erinevad süvalihaste ja tasakaalutrennid (SUP+pilates) ning mitu korda ka ujuma. Mõnes mõttes on see sunnitud jooksupaast isegi õnnistus, sest ennekõike meeldib mulle ju (värskes õhus) liigutada ja kindlasti on kehalegi parem teha erinevaid asju ning saada igasugust koormust. Kui kevadel korralikult jooksukava järgisin, oli jooksu nii palju, et kõigi muude toredate asjade juurdetegemine oleks juba liiast olnud ning tõmbasin teisi trenne tagasi. Samas tekib niimoodi oht, et põhieesmärgid saavad mingile hasardijumalale ohverdatud – põhieesmärkide all pean siis silmas sedasama liikumisrõõmu ja head enesetunnet. Ma muidugi ei väida, et ma jooksukava enam järgmima ei hakka, sest kui jalg korda saab, toimetan ilmselt kava järgi ikkagi edasi. Lihtsalt oluline on meeles pidada, et kui tahtmine on ikka näiteks joogasse või ujuma minna, siis igal juhul võiks seda teha.

Maratoniturismi ideed

Täna oli Marathon100s uudis, et Helsingi maraton nihkub kevadesse ning toimub samal nädalavahetusel eestlaste seas populaarse Riia maratoniga. Sellest vaid kaks nädalat hiljem toimub omakorda Stockholmi maraton, mis paneb jooksusõbrad paraja dilemma ette. Mulle endale tundus selline muudatus pigem tervitatav, sest minu jaoks on optimaalne jooksuaeg ainult aprill ja… no ongi umbes kõik. 🙂 Suvel on liiga palav, sügisel on soe-soe-soe, põmm, lörts ning jalad saavad märjaks. Okei, tegelikult oktoobri teine pool on ka enamasti suurepärane.

Selles suhtes tundub Eesti maratonimaastik parajalt üksluine, et enamik jookse on väga soojal ajal ning lisanduvad päris talvised üritused, mis on vist mõeldud hoopis rohkem hardcore hobimasohhistidele, kui mina olen. Ka meie esimese maratonireisi – Vilniuse – osas on mul ootused pigem madalad, sest samal päeval toimuv SEB on vist alati õnnistatud sellise lõõsaga, et kõik osalejad ainult nutavad ning kiruvad (ja ikka jooksevad). Ja no Leedu on Tallinnaga võrreldes ometi lõunamaa.

Kuna me hiljuti Krakowis vaatasime, et päris vahva oleks seal jõekallastel maratoni joosta, tekkis huvi üle kiigata, milliseid huvipakkuvaid maratone Euroopas üldse toimub. Kriteeriumideks oli leebe kliima, lauge profiil, head vaated ning huvitav ümbruskond. Kuskile suvalisse Kesk-Saksa linna vmt kohta lihtsalt jooksmise nimel ei viitsiks minna, samas London, Berliin ning Pariis tunduvad ausaltöelda viimase aja terrorisündmuste valguses veits kõhedad kohad, kus rahvamasside hulka tunglema minna (ää mine essu torkima jne).

Sõelale jäid järgmised huvitavamad jooksud.

Amsterdam, tänavu 15. oktoober 2017

http://www.tcsamsterdammarathon.nl/

Ilm: ööpäeva keskmine 11 kraadi, kõrgeim 15

Amsterdamis ei ole ma veel käinud ja see on hea võimalus linn korraga läbi joosta. Osalustasu on hetkel 72,50 eurot. 

Pildiotsingu amsterdam tulemus

Budapest, tänavu samuti 15. oktoober 2017

https://marathon.runinbudapest.com/

Ilm: ööpäeva keskmine 12 kraadi, kõrgeim 16

Budapest on üks mu Euroopa lemmiklinnu ja seal on nii mõnusalt boheemlaslikke linnaosi kui suurejoonelisust ning arhitektuuri. Rada jookseb peamiselt jõe kaldal, mis pakub ilmselt terve tee suurepäraseid vaateid ja samas on rada hea lauge. Huvitaval kombel on osalustasudel soodukad nii ISIC kaardiga tudengitele kui teatud Ida-Euroopa maade elanikele (sh eestlastele). Eesti jooksjate hinnad algavad 45st eurost. 

Seotud kujutis

Lago Maggiore, 5. november 2017

https://www.lagomaggioremarathon.it/en/

Ilm: ööpäeva keskmine 7 kraadi, maksimum 11 (hea jahe)

Rada kulgeb puhtalt järve ääres ning on väidetavalt üks isiklike rekordite jahtimise võimalus. Ilmselt on see ka hea võimalus näha turimihooaja välist Itaaliat ning nautida lumiseid alpivaateid. Kohale saaks otselennuga Milaanosse. Osalustasud 40-80 eurot. 

Pildiotsingu lago maggiore tulemus

Porto, samuti 5. november 2017

http://www.maratonadoporto.com/

Ilm: ööpäeva keskmine 13 kraadi, kõrgeim 17

Portosse olen samuti ammu minna tahtnud, ent seal on novembris veel päris soe. Maratonirada kulgeb edasi-tagasi üleni mere ääres ning registreerumistasu algab 45st eurost (kohapeal 85). 

Pildiotsingu porto tulemus

Barcelona, 11. märts 2018

http://www.zurichmaratobarcelona.es/eng/

Ilm: ööpäeva keskmine 12 kraadi, kõrgeim 16

Rada on suhteliselt lauge ja jookseb nii linna vahel kui mere ääres. Barcelona on muidu ka väga vahva linn, kuid kahjuks ei lähe sel ajal ei Tallinnast ega Riiast sinna otselende. Samuti on osalustasu suhteliselt krõbe 61,50-84 eurot. 

Pildiotsingu barcelona tulemus

Krakow, 22. aprill 2018

http://www.pzucracoviamaraton.pl/

Ilm: ööpäeva keskmine 8 kraadi, kõrgeim 12

Nagu öeldud, tekkis meil Krakowi maratoni idee linnas ringi jalutades, ent rajakaarti nähes ei tundunud see enam nii vaimustav. Jooks kulgeb üsna varsti pärast starti mööda jõeäärset promenaadi, mis on üsna kitsas ja võib tekitada paraja pudelikaela (minu suurim õudus – jalus tuiavad inimesed). Rada on justkui ühel ringil, ent tegelikult kulgeb lõviosa rajast edasi-tagasi linna vahel mööda pikka sirget. Samas osalustasu on väga odav – alates ca 18st ning lõpetades 25 euroga. 

Pildiotsingu krakow tulemus

Trenninädal 31. juuli – 6. august 2017

HõivaEsmaspäeval tegime õhtul kiire rattaringi – oli küll palav, ent hoog hea ja motivaator GoTi uue osa näol kodus ootamas. Kokku 21,6km Vasula ring, 54:02min, pulss 122 ning keskmine kiirus 24km/h.

Teisipäeval vedasin end Bodypumpi, panin omale kõik asjad saalis valmis, soojenduslugugi juba mängis ja… tundsin siis, et no kurat kohe üldse ei viitsi täna liigutada. Mott oli null ning parema meelega oleks vaikselt uksepraost koju tagasi imbunud. Saalis oli ka eriliselt soe ja hapnikuvaba olek, ent kui trenn juba pihta hakkas, üritasin end siiski õigele lainele häälestada. Lõpuks kukkus päris hea trenn välja, sest mh pingutasin taas kõik kätekõverdused sirgetel jalgadel. Ennekõike sai koormust siiski tahtejõu lihas.

Kolmapäeval pakkus Jaanus välja, et võiks natuke jooksma minna. Kuna mu igivigase jala reiepealne oli päeval suht valus olnud, olin skeptiline, ent läksin kaasa proovima. Õues oli päris lämmi, ent parajalt tuuline ilmake ja hoidsin tempo targu hääästi madalal. Vaikselt erinevaid lõdvestustehnikaid proovides sai lõpuks päris hea ring kokku joostud – 6,5km 45:30min, kesmine tempo 7min/km ning pulss 129. Tegin lõpuks iga kilomeetri kohta umbes ühe minuti kiiret kõndi, üritasin muidu hästi lõdvalt joosta ning jalg püsis seepeale täitsa normis. Eriliselt magusvalus oli tunne, et jõudu ja energiat on kehast tegelikult palju enamaks ning kui vaid jalg laseks, galopeeriks ilmselt suurest rõõmust ainult sprinti. Selle asemel tuleb end nii tagasi hoida, et ei saa õieti selgagi märjaks. Aga noh, tark ei pidanud teadupärast tormama (ja kiiresti jooksevad maratoni ainult need, kes kaua joosta ei jõua 😀 ).

Neljapäeval proovisin üle pika aja PowerYogat. Eelmine kord oli saal täis mingeid joogahunte, kes mängeldes ühelt jalalt peapealseisu hüppasid ning sealt nii igaks juhuks paar kätekõverdust ka otsa tegid. Kõik käis peadpööritava kiirusega ja taustaks käis õpetaja poolt ainult sanskritikeelne mula. Või nii mulle toona tundus, seega kolisin sealt nuttes jalamaid tagasi oma harjumuspärasesse Hatha joogasse. Kuna see nüüd tunniplaanist päris ära kadus, andsin PowerYogale uue võimaluse ning ei tea, kas asi oli suviselt väikses grupis või olin ise joogas nii palju kogenumaks saanud, aga seekord oli trenn lihtsalt veidi kiirem, kui mulle päris meeldinud oleks. Eelistaksin joogas just asendite hoidmist, tasakaalu jmt treenida, sest kiiruse peale kätekõverdusi võin ma pumbas ka teha. Muidu oli väga mõnus trenn, higi aina voolas (hoolimata “metsikust” keskmisest pulsist 66bpm) ning üleüldse on jooga vist ainus koht, kus ma tunnen, et ma oma kehale ainult head teen.

Reedel läksin taas pumpi ning avastasin soojendusloo ajal, et eelneva päeva joogatamisest olid õlad, triitseps ning turi korralikult valusad. Tagatipuks tegime varasemate kavade lugusid, mis oli kehale omakorda üllatus ning võttis kõik kohad mõnuga läbi. Viimased kätekõverdused lasin juba targu põlvedele, et mitte jalavigastusele lisaks mõnda õlahäda külge hankida.

Sellest hoolimata olin laupäeval igast otsast nii lihasvalune, et väike hommikune matkaring koeraga oli esialgu paras komberdamine. Pealelõunaks läks enesetunne aga nii heaks, et võtsin ette väikse jooksuringi ja – pam-pam-paa(!) – tehtud sai esimene kavajärgne trenn maist või juunist saadik. Tegemist oli küll pooletunnise jupikesega ning pulss oli müstilistel põhjustel parajalt laes, ent asi on põhimõttes. Jess! Kokku siis 35min, 4,8km, keskmine tempo 7:16min/km ning pulss 136.

Pühapäeval mossitasin hommik otsa toas, sest ärkamisest saadik padutas vihma ning vaikselt hakkas settima arusaamine, et nüüd vist nii jääbki. Kui juunis-juulis veel loodad, et oh, küll pöörab ilma suve teises pooles ilusaks, terendab nüüd juba silme ees sombune sügis ja järgmine šanss eesti suveks on umbes järgmise aasta aprillis (ja siis ka kindlasti E-R, kui kõik tööl on). Lõunal klaaris hetkeks taeva siniseks ja läksin taas vaiksele sörgile, mis sai üsna kiire lõpu südalinnas, kui a) jalg otsustas, et aitab kah ning b) hetkega pööras päikseline ilm taas halliks ühisdušiks. Kutsusin Jaanuse järgi ja läksin koju jalga rullima. Fun times. Kokku 41:37min, 5,5km, keskmine tempo 7:33min/km ning pulss 126.

Pildiotsingu bad mood gif tulemus

Muidu hakkab lootus Vilniuse osas jälle pead tõstma ning vähemalt tundub realistlik rada vähemalt läbida. Igasuguse aja jooksmise osas olen ma mõtted ammu maha matnud (läheb see hooaeg siis niimoodi). Vahetasime just Vilniuse majutuse korteri vastu, sest selgus, et maratonipäeva hommikul ei saaks me niikuinii piisavalt vara hommikusööki ning väike ootus hakkab juba sisse tulema. 35 päeva jäänud.

Jooksuturismi ideed, ehk minu lemmikjooksuringid üle Eesti

Mulle meeldib ühildada jooksu ning looduses käimist, seega võtame Jaanusega sageli ette jooksumatku Tartu lähiümbruse paikadesse ning Eestis reisideski on jooksuasjad enamasti kaasas. Aja jooksul on meil välja kujunenud traditsioonilised marsruudid, mida ikka ja uuesti ette võtame. Järgnev nimekiri ei ole pingerida:

1. Pühajärv Valgamaal

Olenevalt marsruudist on see 11-13 kilomeetrit pikk, ent ise eelistan viimasel ajal joosta seda ainult mööda kergliiklus- ja sõiduteid, mis teeb ringi pikkuseks 11km. Tegemist on profiili mõttes päris väljakutsuva rajaga, ent selle korvavad kuhjaga võrratud järvevaated pea igal aastaajal. Ainult talvel on kergliiklusteed enamasti jää all ja kitsavõitu sõidutee servas jooksmine paras väljakutse.

Hõiva.PNG

2. Viljandi järv

Pildil on Suurjooks ümber Viljandi järve marsruut, mis on kokku 12km, aga tegelikult on võimalik olenevalt aastaajast ning mudasusastmest varieerida ringi ka mööda järve äärset terviserada. Taas on tegemist päris mägise profiiliga rajaga, mis samas pakub palju häid vaateid järvele ning Viljandi linnale. Samas on rada porisel ajal suhteliselt läbimatu ja selle asemel võib järve lõunakaldal joosta hoopis mööda maanteeserva, mis ringi palju pikemaks ei teegi (kaardil maanteed nr 53 ja 52). Teisalt väsitas lumine terviserada meid kord talvel nii ära, et tulime poole jooksu pealt otse üle järvejää – nii head lossimägede vaadet ei saa vist kuskilt mujalt.

Hõiva.PNG

3. Saadjärv Tartumaal

Saadjärve ring on omamoodi masohhistlik, aga tänu voortele mõnusat avarust pakkuv. Stardime tavaliselt Jõgeva maantee äärsest parklast ja hakkame jooksma Äksi suunas. Tiheda liiklusega Jõgeva maantee ääres saab joosta kergliiklusteel ja väiksematel kõrvalteedel maanteeservas, mis kokku annab 17km. Vaatamisväärsusteks ongi lisaks järvele endale Äksi kirik, Kukulinna mõis, Saadjärve mõis ning viimase kõrval asuvad hobusetallid, mille voorte nõlvadel laiuvad koplid tekitavad tunde, nagu ei olekski parajasti Eestis. Masohhistlikuks teevad jooksu piiiiikad tapvad tõusud ja kui tuul juhtub ka veel vastu olema, puhub see üle laiade väljade eriti kõvasti. Päris demotiveeriv on rühkida ülesmäge ning tugevas vastutuules ja terve aeg näha, et sirge tõus jätkub veel umbes viis kilomeetrit. Samas proovisime viimati joosta hoopis päripäeva (nagu ka Saadjärve suvejooksu marsruut läheb) ning see tegi pikki aeglasi tõuse hoopis vähemaks.

Hõiva

4. Ring ümber Pärnu

Pärnusse on viimastel aastatel rajatud nii palju mõnusaid kergliiklusteid, et linna parimatele piirkondadele on võimalik joostes mugavalt tiir peale teha. Marsruudi pikkus on taas 11km ja enamasti alustame seda Pärnu rannapargi lähistelt. Sealt saab kulgeda mööda rannapromenaadi Tervise Paradiisi juurde ja edasi mööda rannakarjamaade serva Papiniidusse. Raja tüütuim osa on liiklusrohke Papiniidu tänava kaudu mere äärest jõe äärde pääsemine, ent sellele järgnev Jaansoni rada kompenseerib kogu eelneva ebamugavuse. 4-5 kilomeetrit jutti saab nautida avaraid jõevaateid, vesiroose ning pardikesi, samuti põnevat jõeäärset arhitektuuri ja lõpuks mere lähedal vallikääru ning (jahi)sadama kanti. Jooksu viimane osa möödub taas rannapargis ja kui Papiniidu jupp välja arvata, saab peaaegu terve jooksu teha autoliiklusega kokku puutumata.

Hõiva.PNG

5. Kuressaare rannaalad

Kuressaares peatudes jooksen alati sama ringi esiteks ümber jahisadama ning piiskopilinnuse, suundudes seejärel GOspa tagant mereäärsele kergliiklusteele. Ehkki rada pöörab seejärel merest suhteliselt kaugele, saab teistmoodi elamuse hoopis kaunist Loode tammikust. Kui tahta pikemat tiiru teha, võib ringi pikendada Nasvani (või suisa Mändjalga) joostes, ent kaardil nähtav elamusterohkeim osa on kokku 9km pikk.

Hõiva.PNG

6. Tamula järv Võrus

Selle ringi võtame sõbrannaga vähemalt korra suve jooksul ette ja tavaliselt veel tema kodu juurest startides, mis kokku annab 17-kilomeetrise ringi. Ainult järve ümber joostes on distantsiks 10km ning joosta saab suhteliselt laugel maal nii männimetsa vahel kui avaraid järvevaateid nautides.

Hõiva.PNG

Nagu näha, on enamik neid jooksuringe umbes 10 kilomeetri ringis, ehk hea enesetunde jooksuks päris paras pikkus. Radade ühisnimetajaks on ka head vaated, väike oht auto alla jääda ja lahtiseid kurje koeri pole neil samuti ette tulnud. Samas hoiame kogu aeg heade marsruutide osas silmi lahti, ehk igasugused soovitused on teretulnud.