Ironman 70.3 Tallinn (06.08.2023)

“Ei iial enam. Enne läheks prooviks uuesti sünnitada,” oli minu esimene emotsioon pärast Ironmani finišit.

Nüüd on 2 päeva mööda läinud ja emotsioon natuke settida saanud. Rocca parklas küll uuesti osaleda ei tahaks. Aga mujal isegi ei välistaks.

Aga võtame siis kõigest järgemööda. Võistluse nädalavahetuseks lubas juba aegsasti suve soojemaid päevi, aga seda oli ka oodata. Paar päeva varem hakkas veel sajandi tormi lubama, tagatipuks leiti Harkust sinivetikas, seega ideaalne kombo.

Tallinna sõitsime laupäeva hommikul, lapsed jäid targu maale lustima, sest Ironmani logistikas neid küll vintsutada ei tahtnud. Liiklus oli ootuspäraselt hullumaja, Rocca parkla suht kuum ning trööstitu. Esimese asjana võtsime stardimaterjalid välja, sõin lõunaks Revalis oma osaleja tasuta pastat ning pakkisin hoolikalt asjad erinevatesse vahetusala kottidesse ära. Vahepeal saime lähedal sõbrannal külas käia ja pärast pikka süsivesikuterohket söömist-joomist oligi paras aeg Harku äärde asju sisse viima minna.

Õnnekombel jõudsime kohale just enne suuri masse. Teipisime veel geelid ja varukummi ratta külge, Jaanusel tuli meelde rattal käik madalamaks panna ning kõmpisimegi T1 vahetusala juurde. Tutvusin rahulikult ka ala endaga. pidasin õige rattarea lipu meeles jne. Suutsin veel ärevusega saadud kiibi kohe vahetusala kotti torgata, aga õnneks tuli see kohe värava taga uuesti meelde ja tõin selle jälle ära.

Järgnes veel sõelumist Tallinna koledaimatel teedel ning jõudsimegi südalinna hotelli, mille ma ilmselgelt ammu enne võistluse kolimist broneerinud olin. Ainult et mida polnud, oli broneering. Hotell oli selle lihtsalt ära kaotanud. Jõudsin juba päris närvi minna, kui saime lõpuks viimase vaba toa ja väga viisakalt lisasoodukat ka.

Õhtul käisime veel tiiru linnas poes, sõin igaks juhuks täitsa harjumuspäraseid asju, tavapärasest ehk rohkem saia ja banaani ning üritasin mitte kõhtu üle koormata. Siis hakkas lõpuks ka ärevus peale tulema, aga uni oli õnneks hea ja pikk.

Hommikul sõime hotellis korraliku hommikusöögi ja kui teised Ironmani käepaeltega inimesed tuiskasid pumpade ja pampudega kohe Harku suunas, vedelesime veel tükk aega voodis, jõime veel kohvi ning vaatasime rahus telekat. 9 paiku võtsime lõpuks suuna sisse, et enne 9:45 viimased söögid-joogid rattale viia.

Rahvast oli MEELETULT. Eks osalejaid oli ka meeletult ning kõigil üks kuni mitu toetajat kaasas. 10:15 algas vanusegruppide start, aga ma panin siis alles kalipso selga, sest näha oli, et vetteminekuga läheb aega. Ja siis ootasin veel üle poole tunni, sest tahtsin viimaste seas vette minna ja nagu öeldud, kõik võttis palju aega. Vahepeal jõudis Jaanus mulle autost veel ununenub ibukagi ära tuua, sest kartsin nii heitliku ilmaga migreeni saada.

Tagantjärele tarkusena oli nii sabas vetteminek viga. Ca 10 minuti pärast lasti peale tiimide ujujad, kellest suur osa olid väga kiired. Nad ei tundunud ka väga vaatavat, kuhu nad lähevad ning olid ainsad, kes mulle otsa kippusid ujuma. Oleksin võinud julgelt 45-50 min grupi sabas vette minna, sest tegelikult hajusid osalejad ilusti ära ning lihtsam on ikka kamba suht samas tempos liikuvate inimeste vahel ujuda kui põigelda tagantpoolt tulevate väga palju kiiremate inimeste eest.

Selja taha vaatamine ja mitu korda suuremalt roheliste mütsidega parvel tee pealt eest ära ujumine raiskas teises pooles väga palju aega. Aga see selleks. Tegelikult jäin oma ujumise ja enesetundega väga rahule. Samuti oli hommik õnneks mõnusalt tuulevaikne. Veel.

Ujumise lõpuaeg 51:33. Jumala okei. Keskmine pulss 141.

Kappasin mingi veenire alt läbi, vahetasin rahulikult varustust, toppisin ühe Snickersi ja kaneelirulli taskusse ning avastasin, et mu triatlonikuva oli kellalt ära kadunud. Pagan võtaks. Panin lihtsalt rattasõidu eraldi käima, aga tegelikult polnud mul pärast seda enam aimugi, mis mu koguaeg olla võiks.

Rattasõitu alustasin tasa ja targu. Plaan oli kogu aeg hoida suhteliselt trennilähedast pulssi, et ennast jooksuks läbi ei küpsetaks (pärast ilm küpsetas ikka hetkega, aga kõigest järgemööda). Samuti oli plaan süüa suhteliselt samu asju, mis pikkade rattasõitude ajal. Mul oli kaasas 2 pudelit VitaMineral veega, eelmainitet šoks ja sai ning lisaks ports geele, üks neist kofeiiniga.

1. ringi alguses hoidsin end targu tagasi, vaatasin pulssi ja üsna kena Harjumaad. Tagasi Tallinna poole pöörates oli aga tõusnud meeletu tuul. Ja ma siin oma Vooremaa surmatõusude ja surmatuulte kogemusega ütleks, et ikka tõesti meeletu. Kui allamäge pead täiega pedaalima ning vaevu saad 25 km/h sisse, siis pole lõbus. Aga noh, jälle, seda oli ka oodata.

Hoidsin plaanist kinni, pulssi maas ja muudkui einestasin. 😀 Üllatavalt palju oli rõõmsaid tuttavaid nägusid, mis andis ka alati jõudu. Kohe tagasipöördel sai lõpuks seda megatuult nautima hakata ja lendasin rõõmsalt tagasi Paldiski poole. Üsna varsti jäi silma üks mees, kellest esiteks vabakäigul lihtsalt mööda veeresin ning kes seepeale minust kohe uuesti mööda rapsis pressida. “Küll näeme jälle,” mõtlesin omaette.

2. ringi teise poolega sai keskmine kiirus aga viimase kabelimatsu, sest tuul oli juba peaaegu jabur. Mõned osalejad oli päris hädas ja litsusid lihtsalt nagu vastu seina. Üritasin igasugustele kiiruseesmärkidele enam mitte mõelda ja lihtsalt stabiilselt lõpuni rügada. Kuskil tee ääres oli veel mingi silt, et “You’re unstoppable”. Laulsin seejärel omale nonstop Sia “Unstoppable’i” ja nii need kilomeetrid kulgesid. Vahepeal läks olemine päris emotsionaalseks, just positiivses mõttes. Kuidagi väga hardcore oli seal stiihhiatega võidelda.

Võtsin veel viimasest punktist tavalist vett ja… äkki vänderdas mu ees tõusul seesama möödasõitja, kes ringi alguses väga rapsima kukkus. Selleks hetkeks oli tal jõud ilmselgelt täitsa otsas ja ainult pisukese kahjurõõmuga sõtsin temast mööda ja tõusust veel üsna kerge jalaga üles.

Ratta lõpuaeg 3:19:26, distants 91,15 km, tõusu 334 m, keskmine kiirus 27,4, pulss 145.

Rattalt jooksu minek oli jalgade poolest jumala lihtne. Brick trennid on ilmselgelt vilja kandnud. Aga kuumus lajatas pulsi hoidmisele vaatamata ikka halastamatult. Läksin raaahulikult-rahulikult peale, pulss püsis alla 160 ja… juba paari kilomeetriga olin üleni kananahal ja süda paha. Ja siis need kilomeetrid venisid nagu tatt.

Joogipunkte oli üsna tihedalt, aga ma ei julgenud nii palju juua kui tahaks, sest siis on jälle kõhus nagu telliskivi. Õnneks avastasin varsti, et punktide viimasel laual on topsiga jääd ja hakkasin seda kombe vahele kallama. Ühel hetkel viskas keegi mind luba küsimata ka kannutäie veega üle, tossud olid nii märjad, et igal sammul viskas ninast vett välja ning peagi tundsin nii tärkavaid ville kui seda, et veest paks toss pressib küüntele.

No igatahes. Täielik. F-ing. Kannatamine. Päike lõõskas. Tuul puhus. Kilomeetrid ei kogunenud ega kogunenud. Tegelikult oli tore kõiki tuttavaid nägusid ja kaasaelajaid näha, aga eriti tore oleks olnud pärast esimest ringi nuttes koju ära minna.

Ainult räige tahtejõuga trapisin sealt trööstitust Rocca parklast jälle Stromka poole tagasi. Tegin endaga kokkuleppe, et pärast esimest poolt luban endal kõndima hakata. Iga 5 min täitumisel kõndisin 1 minuti ja keskmine tempo kukkus üle 7 min/km. Aga töötas. Need 4 minutit suutsin jälle ära joosta. Igas punktis jõin hästi natuke vett, loksutasin suus cocat, jõin veel natuke vett, kallasin muudkui pähe ja jääd krae vahel.

Kuidagi sai Stromka ots tehtud. Kuidagi olin jälle Vabaka teel. Tõusukese kõndisin. Löntsisin jälle edasi. Lõpuajast polnud aimugi, aga peale pressis juba kojusõit, et jõuaks enne laste uneaega tagasi nagu lubatud. Varbad valutasid, kombeservad hõõrusid. Lõpuks sain veel Paldiski mnt servas neid kummimatte trampida ja veel selle f-ing parkla vahel tiirutada. Kellal täitus poolmaraton alla 2:30, aga parkla oli veel lõputu.

Ja lõpuks finiš. Käed üles, medal kaela. Ja polnudki aega saavutust nautida. Kiirelt võtsin särgi ja midagi süüa-juua, asjad välja ning kodu poole. Ainult tossud koukisin äraretsitud jalgade otsast ära ning panin plätud jalga.

Koguaeg 6:48:00, jooksuaeg 2:30:27, 21,46 km, 155 bpm, 7:01min/km.

Lootsin aega rohkem 6:30 kanti ja muu ilmaga oleks see ka realistlik olnud, aga läks nii. Ise olen pigem rahul. Nii ujumise kui rattal jõu jagamise kui jooksuga hakkamasaamisega.

Järgmisel päeval valutasid peamiselt suure varba küüs ning ärahõõrutud randid reitel. Teisel päeval ka reiepealsed. Ootan peamiselt elevusega seda, et saaks ujula asemel jälle jõusaali käima hakata.

Kokkuvõttes. Oli küll korralik eneseületus. Samas jäi see emotsoon mul seal kahjuks saamata, mida Pühajärve kogemuste põhjal ootasin. No ei olnud kaubanduskeskuse parkla see koht, mis jõudu juurde annaks ning ülevat meeleolu looks. 3 päeva jooksu ei lähe ju ka keegi Auriga parklasse ära jooksma, et siis vabal ajal nautida ilusat Kuressaare linna – ikka rajal tahaks selle parima osa kätte saada. Kummastusega küll lugesin lehest, et valdavalt ollakse tänavuse korraldusega nii rahul, et ilmselt toimub see ka järgmine aasta seal. Noh. Jah.

Aga seda küll enam ei ütleks, et päris #neveragain. Muus kohas võtaks täitsa ette küll.

5 päeva Ironmanini, mis tunne on ka?

Võistlusnädal on lõpuks käes ja hea rahulik tunne on, et kõik on tehtud, mida teha saab. Ja tehtud sain igasugustele viperustele, külmetushaigustele ja muudele ootuspärastele komistuskividele vaatamata kõik kava trennid peale ühe 100-kilomeetrise rattasõidu.

Üldse tundub, et kava oli täpselt nii jõukohane, et sai selle laste ja muu elu kõrvalt tehtud. Samas jeeli-jeeli venitab ikka mõistliku vormi ka välja. Mäletatavasti oli kavas iga nädal 4 trenni, millest 3 tükki olid lühemad (kuni 1:15 pikad) ja üks pikk trenn nädala lõpus.

Selles mõttes ma muidugi 100% asju ei teinud, et kui ette oli nähtud distants mitte tervikaeg, jäi mõnikord elu või jaksu tõttu ujumine natuke lühemaks, mõnikord jooksmine. Samas suures pildis mõjutab võistluspäeva sooritust väga palju ka nt ilm või kuutsükkel ning algusest peale oli eesmärgiks “piisavalt hea” ettevalmistus. Pole praegu see elufaas, kus ideaali taga ajada (ja tegelt ei ajanud ka siis, kui selleks võimalust oli, sest huvisid on ju teisigi).

Iggaatahhes! Koormuse tipp saabus umbes kuu enne põhisündmust ja siis oli juba paras väsimus sees küll. Õnneks sain isegi aru, et koormus progresseerub ja varsti läheb paremaks. Samas pärast seda tahaks küll mõnda aega ainult nii trenni teha, et enesetunne oleks tugev siin ja praegu, mitte ühel kaugel päeval seal kunagi.

Viimased nädalad on kell pidevalt etteheitvalt detrainingut näidanud ja koormuse alt hakkab päriselt vorm välja kooruma. Ka pärast 70-80-kilomeetrist rattasõitu on olnud hea tunne jooksma minna ja kui nädal enne peasündmust oli kavas 50+5 km trenne, tundus see täitsa ei midagi.

Eriti tore, et peaaegu kõik pikemad rattasõidud saime teha abikaasaga koos. Tõeline kvaliteetaeg väikeste kohvi- ja šoksipausidega. Jooksma ta küll tulla ei tahtnud pärast. 😀

Ahjaa, imekombel sain omale ka ideaalsed ujumisprillid. Minu 10+ aastat teeninud Speedod muutusid ühtäkki täiesti läbipaistmatuks ning pärast ebaõnnestunud kogemust ühede Arena prillidega, mis külje pealt vett sisse lasid, jäid valituks järgmised Speedod. Lihtsalt mega! Panen need ette ja ei pea üldse muretsema, et kuidas asend sai või kuidas need püsivad.

Mis plaan põhipäevaks on? Noh, lugesin esiteks juhendi läbi ja sain aru, et Ironman on ikka eraldi kaliibriga logistika võrreldes nt Valga triatloniga. Hea taas, et saab sinna lasteta minna. Neile oleks see paras vintsutus. Tean ka juba ette, et mul peaks sel ajal olema see “jooksen vastu kiviseina” aeg kuust. Pole kaugeltki ideaalne, aga mis teha, äkki adrekas päästab. Rattarada on pea 2x rohkemate tõusumeetritega kui eelmine aasta, aga selleks ma olen siin Vooremaa veerel ju harjutanud. Boonusena lubab tänase seisuga üsna ideaalilähedast ilma. Mingis sajandi kuumuses seda küll ette võtta ei tahaks. Meeleseisundilt on pigem elevus kui ärevus, seega teeme selle asja siis ära!

Kiire vahekokkuvõte: avaveeujumisest, Valga triatlonist ning trennimahtudest

Mul oli küll lennukas plaan eraldi kirjutada nii avaveeujumisest kui Valga triatlonist, aga niimoodi see jääbki plaaniks. Seega kiirelt ja lühidalt.

Vahepeal tegin tutvust avaveeujumisega ja kuna kevad tegi muudkui öökülmi, sain esimest korda avavette 8. juunil, vaevu 10 päeva enne Valga triatloni, kus tuli avavett sõuda lausa 1,5 km. Ja kui esimene katse Anne kanalis oli täitsa timm ning mõnesaja meetri pärast vesi enam külmast hinge kinni ei tõmmanud, siis järgmine katse Saadjärvel oli lihtsalt õudne. Peamiselt selle pärast, et ujusin täitsa üksi võõras üle pea vees ning kartsin pidevalt ära uppuda. Et äkki juhtub midagi ja… Täitsa loll viis hukka saada ju. Õnneks või kahjuks sain seal järgi proovida kõik oma suurimad hirmud – nägin vees igasuguseid asju, tundsin käega igasuguseid asju, tõmbasin vett alla, sain lainega näkku, pritsisin omale ise vett näkku jne. Aga ellu jäin ja tehtud sai. Oli kohe kõvasti tahedam tunne Valka minna. Ainult kõikvõimalikud huvitavad lihased olid kalipso vastupanust päris väsinud.

Valga triatlon toimus 18. juunil ning toona oli õues päris palav. Just sel päeval sattus natuke leebem ja pilvisem ilm, aga ikka oli temperatuur igasuguseks liigutamiseks pehmeltöelda ebasobiv. Mina ise olin aga korralikult tõbine ja nohune.

Enne starti vaatasin teiste ulmerattaid ja muud varustust ning sain aru, et inimesed võtavad asja ikka tõsiselt. Prooviujumine oli paras inimsupp ning ausaltöelda olin kabuhirmus. Läksin vette pea viimasena ja tegin ära vist kõik vead, mida teha annab, aga samas õppisin ka palju (mis oligi kogu ürituse eesmärk). Kõige kolossaalsema veana ujusin pool esimest ringi vale poi suunas, sest ma lihtsalt ei näinud väga hästi ja väga paljud teised ujusid ka valesti. Noh. Jah. Samuti ujuti minust üle, mulle otsa, ujusin ise kellelegi täiskiirusel külje pealt sisse ja sain jalakrambi jne. No meeliülendav. Kokkuvõttes aga väärt kogemus. Aeg 42:02, distants ilmselt kõvasti rohkem kui 1,5 km.

Rattasõit oli juba puhas nauding, tuiskasin vastutuult ja ülesmäge ning tundsin, et vot selle jaoks olen ma neil Vasula tõusudel treeninud. 40 km aeg 01:17:17, keskmine kiirus 30,9 km/h.

Ja vot jooksul ma küpsesin, sest palav oli ja see puus/süvakann endiselt haige. Erilise kirsina tordil oli sama ringi vaja äikese-eelses läpatises läbida 4 korda. Mingiaeg võtsin kõnnisüsteemi sisse ja 10 (koma 21) ajaks 01:08:25, tempo 6:42 min/km.

Koguaeg 03:12:24, millega ma polnud üldse väga viimane. Olen rahul.

Ja ega seejärel saanud loorberitele puhkama jääda. Trennimaht on ikka päris kontimurdev, eriti kui “vabal” ajal lastega just puhata ei saa. Isegi neil päevil, kui enda meelest haige või täispuhkusel olen olnud, on õhtuks Polari aktiivsus ca 150%. Samas pikad trennid on küll toredad. Näiteks tegime täispalavuses abikaasaga 110-kilomeetrise rattasõidu ja eelmine nädalavahetus 90-kilomeetrise rattasõidu, mille otsa tegin 6-kilomeetrise jooksu (selle juures sai abikaasa tugi küll otsa). Ja tegelt tunnen ka, et päriselt saan tugevamaks ja päriselt läheb lihtsamaks. Lihtsalt põhiürituse osas tekib tunne, et tahaks selle juba lihtsalt kaelast ära saada.

Tartu Rattaralli 128 km, 28. mai 2023

Ma mäletan, et kui abikaasa möödunud aastal rattarallil osales, oli mul temast peaaegu kahju, et ta sellise maa läbi peab sõitma. Kui ta siis silmade särades finišisse jõudis ning rääkis, kui tore sõit ja kui tore rada tal oli, oli mul teda raske uskuda.

Aasta hiljem olin ise selle 128 km stardis. Peamiselt küll seetõttu, et mul oli sama nädal ette nähtud 100 km rattasõit ja Jaanus sinna ilmselgelt tulla ei tahtnud, kui ta rattarallil sõitis. Osaliselt ka seetõttu, et see tundus tore võimalus hoopis uusi radu sõita. Lõpliku tõuke andis see, et sain tuttava kaudu osaluse tasuta. Mu esimene sponsor! Haha, ma olen lõpmata tänulik. 😀

Jaanus soovitas mul küll 27 km/h tempogruppi minna, aga esiteks kartsin gruppide sagimist, teiseks tahtsin Ironmani mõttes ikka ise hakkama saada. Seal ju gruppe pole ning tuules ei tohi üldse olla.

Tegelikult kaalusin hommikul põhimõtteliselt viimse minutini, kas üldse sõitma minna, sest mul vindus juba üle nädala üks järjekordne rõve katk köha ja terava kurguvaluga. Lõpuks otsustasin siiski minna ja pulsi igal juhul mõõduka hoida.

Start oli mul kodust vaid kilomeetrikese kaugusel, seega hommikul praadisin pool tundi enne starti veel lastele pannkooke, siis riided selga ja põhimõtteliselt otse stardikoridori. Võtsime metsatriatloni tiimikaaslase Tiiaga punti – tema ka varem rattarallil käinud polnud.

Ja no see siplemine ja möll, mis kohe stardijoonelt pihta hakkas, oli ikka päris õudne. Hoidsime end targu tahapoole, esimest kukkumist nägime 10 meetri pärast, esimest katkisõidetud ratast kilomeetri pärast.

Umbes esimene tund oligi parajalt närvesööv. Kõik sõitsid palju kiiremini, kui oleks arvanud. Vasula-Lähte tõusudest lendasin üles pea 50% kiiremini kui tavalisel sõidul. Samas kui rahulikult oma grupist maha jäime, tuli peagi selga järgmine vanusegrupp ja järgmine ja järgmine. Hiljem nägime ametlikke tempogruppe, mis sõitsid väga viisakalt, aga mitteametlikes gruppides käis ikka üks rõve sõelumine. Ja tagajärjed ei andnud ennast kaua oodata, kui enne Juulat olid tee ääres erinevad veritsevad härrad, rattad laiali, verised vaod peas.

See tõmbas mul ettevaatuse küll korralikult üles ja hakkasin täielikult ainult enda sõitu sõitma. Eesmärk oli pulss rahulik hoida, lõpetada kõigi luude ja hammastega ning end pidevalt ennetavalt laadida. Kodust võtsin spordijoogi juba pudelisse, iga tunni lõpuks oli ette nähtud geel ning punktides plaanisin ka rahulikult ja mõnuga võtta.

Ühel hetkel sain ka vahepeal silmist kaotatud Tiia kätte ja esimese teeninduspunktiga sai veerand maast sõidetud. Haukasin saiakest, jõin vett, spordijooki veel jagus ja panime edasi. Kui seni oli rada olnud väga ilus talupastoraal, jätkusid ühtäkki sellised metsad nagu oleks Lahemaale sattunud. Sõitsime rõõmsalt üles-alla ning tunne oli veel väga hea. Mingi hetk möödus 33 km grupp, kus tuhises rõõmsalt ka abikaasa.

Enne Alatskivit hakkas üks härra mu ees lausa veipima, seega ilmselgelt olime pigem roheliste rattaretke kui tõsimeelsete rallitajate seltskonnas.

Alatskivis õnnestus ühte teist sõbrannat silmata, kes just raja äärde kaasa elama oli tulnud ja see andis kohe jälle jõudu juurde. Tuhisesime ülemeelikult järgmisesse teeninduspunkti, kus sai umbes pool maad sõidetud. Tiial olid kerged krambid, seega võtsime rahus aega venitada ja süüa.

Järgnes väga ilus, aga vastutuuline rada Peipsi rannikul, kus üritasime sõidu pealt veel muljeid ning arhitektuuri sisse ahmida. Kuni äkki oli tee peal ees madu. Täitsa kopsakas nastik, teel järvele. Karjatasime mõlemad täiest kõrist ning hea, et üksteise (ja mao) otsa hunnikusse ei kukkunud.

Koosa poole pöörates hakkas Tiia selja tagant väga ära kaduma ning sattusin mõneks ajaks sõitma ühe kaas-ironmanlasega. Jutstasime natuke trennidest ning ürituse muljetest ja sõitsin ka temal eest ära. Enne järgmist teeninduspunkti võtsin ära kofeiiniga cola geeli, mis maitse ootamatult jäledalt. Abiks ikka. Koosa punktis jäin Tiiat järgi ootama, veetsin rahus aega, ajasin inimestega juttu ning sõin ära umbes 5 saiatükki (kõht kippus enne juba korisema). Rõõmsalt kohale saabunud Tiia veel venitas ja võimles ning hakkasime edasi rühkima.

Kui kätte jõudis raja kõige nürim ja raskem osa. Vastutuul oli lihtsalt räige. Tiia kippus jälle maha jääma, mul oli keha juba ratta seljas olekust nii väsinud, et ei tahtnud enam hetkegi kauem sadulas olla (peamiselt oli kael valus sellest pidevast ette ja taha vahtimisest, et kus augud, teised ratturid, sildid ja ägedad majad on). Lõpuks sõitsin omas tempos edasi, aga oodatud pärituult ei tulnud ega tulnudki. Luunja suunal läksid vaated paremaks, aga mott oli juba väga maas. Kilomeetrid venisid nagu tatt, ehkki tempo oli täitsa tavapärane ning vinduv külmetus hakkas jälle köhima ajama.

Vahetult enne Luunja punkti sai mind kätte 27 km grupp, kust leidsin ka Vahuri – tsau! Ja otsustasin ka ennast sinna gruppi haakida, et saaks see sõit lõpuks läbi. Pärast kiiret söögipausi läks kogu see mass liikuma – grupp oli ikka väga suureks paisunud. Jo-jotasime läbi Ihaste, üle Sõpruse silla, mööda Turu tänavat ja äkki olimegi finišis. No jumal tänatud.

Aeg 5:10:42, keskmine kiirus 24,9 km/h, pulss 139, distants 128,69 km, tõusumeetreid umbes 335. Kui poleks söögipunktides lõputult aega veetnud, oleks ilmselt kiiremini saanud, aga milleks. Eriti tervist arvestades Abikaasa sai selle võrra muidugi kauem finišis aega parajaks teha. Tema aeg oli tublisti alla 4 tunni.

Ja siis selgus üllatuslikult, et Tiia oli samuti 27 km grupiga lõpuni tulnud ja chillis lausa grupi ninas! Lõpp hea, kõik hea! Chillisime veel natuke juttu ajada, tegime pilti ka ja sõitsime siis koju ära.

Pärast finišit ajas mind tundide viisi lakkamatult köhma ja kartsin juba, et lõpetan järgmine päev haiglas. Aga üllatuslikult sai vist lõpuks kõik välja köhitud, mida oli köhida vaja, sest üle pika aja sain esimese köhavaba öö. Järgmisel päeval polnud tunnetki, et midagi teinud oleks ning jätkus jaksu küll, et maal puid istutada ja ehitustöid juhtida.

Ja kas läheksin rattarallile veel? Ilmselt jaa. Üldse on maanteerattasõit üks parimaid asju, mille Ironmani trenni käigus avastanud olen.

Veerand-Ironman 400 tõusumeetriga

Ainult 2 nädalat on viimasest suuremast ettevõtmisest möödas, seega paras aeg veel muljed kirja panna. Emadepäeva nädalavahetusel saime abikaasaga üle 3,5 aasta esimest korda 24 tunniks kodust eemale ning long story short, võtsime suuna Pühakale, et maha pidada üks paras spordilaager.

Kohale jõudes läksime esimese asjana spaasse ning ujusime sealses basseinis 950 meetrit. Ajaks 24:11. Üsna tüütu oli, sest vesi oli soe ja pöördeseinu seal ka pole, aga hakkama sai. Siis hops-hops puhtaks, enam-vähem kuivaks ning triatlonikombed selga. Niiske ihu peale seda venitada oli vist päeva suurim pingutus.

Seejärel viskasime spordikotid autosse, rattad maha ning suuna Puka poole. Eesmärgiks oli sõita 40+ kilomeetrit ja umbes esimese poole mulle tundus, et selle järel enam jooksma minna küll ei taha. Tagantjärele tarkusena selgus, et sel ajal olid ka sõidu peamised tõusud. Pühaka kant on sõitmiseks küll imeilus, aga boožemoi, need tõusud. Muudkui üles-alla, üles-alla. Ega niimoodi erilist rütmi sisse ei saa, aga eks tegime seda ju oma lõbuks. Ilm oli rattasõiduks lihtsalt super.

Viimased 10 kilomeetrit möödusid juba pärituules ning hotelli parklasse jõudes oli korralik hoog sees. Distants 40,67, aeg 01:31:45, tõusumeetreid 195 ja pulss 136.

Panime jälle rattad autole ja mütsi pähe, kiirelt üks banaan ka hinge alla ning käes oli päeva viimane “ala” – jooks ümber Pühajärve. Olin seda ratta seljas omajagu kartnud, aga kui juba jooksma saime, oli tunne üllatavalt hea. Mõned kõige järsemad tõusud võtsime targu kõndides, päike kõrvetas juba mõnuga ning janu tuli ka peale, aga sellele vaatamata kilomeetrid muudkui möödusid. Juba olime teisel pool järve, juba selle kõige suurema tõusu juures enne metsa, siis jooksime pikalt-pikalt metsa vahel mäest alla ning lõpp juba paistis.

Kõige raskem oli muidugi viimane kilomeeter, kui üldse enam ei viitsinud ning oli vaja läbi liivase ranna ja rannapargi mütata, aga mis siis enam. Iluring veel mõisapargis ning olimegi auto juures. 10,97 km, 01:11:05, 6:28 min/km ja 154 bpm. Täitsa kena. Jõime parklas kahepeale ühe coca ära, võtsime oma kotid ning läksime ennast hotelli sisse kirjutama.

Õhtu poole jõudsime veel korduvalt jalutamas käia ning enesetunne oli küll igati hea. Väga mõnus ettevõtmine!

Jõudsin veel imestada, kui hästi mu keha sellele trennikoormusele vastu on pidanud, kui suutsin umbes nädal hiljem laste käest järjekordse keskaegse katku hankida. Selle peale ütlesid silmapilk üles mu parem puus ning vasak õlg. Puusavalu tundus täpselt nagu oleks valu sangas (love handle’is), aga tuttav füsio diagnoosis selle gluteal tendinopathy’ks. Fääntsi. Tegemist on jooksjate hädaga ja ilmselt pani viimase paugu Pühakal küngastest allajooksmine.

Kuskil öeldi, et see allub hästi ravile – sümptomite kadumine võtab 8 nädalat kuni aasta. No halleluuja. Õnneks rattasõitu ega ujumist see ei mõjuta.

Hakkasin siis hoolega rullima ja niikuinii ootas ees igakevadine tripp Saaremaale, kus muidu plaanisin peamiselt joosta. Seekord ei teinud ma siis üldse trenni. Imelikul kombel hakkas seal see katk ka alles tuure üles võtma, öösiti ajas jubedalt köhima ning kurgunibu oli megavalus.

Tänaseks ei näita kurguhäda ikka mingeid raugemise märke. Puus, mis alguses õieti kõndida ega magadagi ei lasknud, laseb tänaseks õnneks laste järel ka mõned jooksusummud teha. Jätkan täieliku puhkusega. Segastel asjaoludel suutsin ennast regada suvisesele metsatriatlonile tiimi tegema (minu rolliks on joosta täismaraton, metsas). Ja noh, Valga triatlonini on jäänud vähem kui kuu…

Põnev on see seenior-treenija elu. 😀 Kas üles ütleb ka Krõõda teine puus? Mis on parim viis hankida südamelihase põletikku? Ja mida elul veel varuks on? Seda kõike juba järgmises osas.

Aga lähe nüüd Tartu rattaralli pikka distantsi sõitma, kuhu ma ka segastel asjaoludel kirja sain. Kuulmiseni!

Viljandi järvejooks 1 tund + km ja nelja kuu trennimuljed

Kes arvab, et ma trennile käega olen löönud, võib rõõmustada. Ei ole. Lihsalt sellest kirjutamine on prioriteetide hulgas nii umbes tagumises kolmandikus. Enamiku aega, raha ja energiat neelab meie uus maakoht. Ptüi, tegelikult pigem argielu lastega. Ja kuskil selle järel tulevad triatlonitrenn ning maakoha korrastamine-arendamine.

On ette tulnud päevi, kus hommikul teen tööd ja tegelen lastega, pärast lõunasööki torman maale puid laduma, pärast tundidepikkust puudeladumist koju lapsi söötma ja vannitama ning pärast seda lähen alles trenni, ehkki kõhulihased juba maatöödest täiesti läbi. Aga kedagi pole süüdistada ning väga ei kurdagi, ausaltöelda.

Triatloniks võtsin ette lihtsa 4-trenni-nädalas kava, kus on üks ujumine, 1-2 jooksu ja/või 1-2 ratast (brickid sh). Seni olen kõik trennid kenasti tehtud saanud, ehkki kava vahele mahtus ka üks väike plaaniline opp, mille järel pidin paar-kolm nädalat täielikku pausi tegema (ei, ei käinud rinnaopil, ehkki see võiks ju ujumisel teatud ellujäämiseelise anda).

  • Ujumistrennid on enamasti üle 2 kilomeetri ja kui vahe vahele jäi, oli basseinis rügamine ikka paras okse. Plaan on endiselt alustada võimalikult tagant, et mitte pusklevate härjapullide teele jääda. Valgas kahjuks ujutakse kaks ringi, seega oht on ikka pullide alla jääda.
  • Rattasõit läks kõvasti meeldivamaks, kui sai seda õues tegema hakata. Ehkki ühe 70-kilomeetrise sõidu rügasin ka pukil ära. Nüüd oleme korduvalt teinud 60-80-kilomeetriseid sõite ning pole hullu midagi. Kartsin kõige rohkem sõiduasendit, et küll hakkab selg või kann või kael valutama, aga olen sellega ilusti ära harjunud. Mai teises pooles peaks ühe 100-kilomeetrise sõidu tegema, kaalusin isegi rattaralli 128 km distantsile minna, aga üldse ei viitsi maksta selle eest.
  • Jooks läheb nagu ikka, enamasti jooksen käruga, jutti ja viimati lausa 16 kilomeetrit.
  • Brickid algavad sel nädalal ning järgmine nädal tahame Pühakal üldse veerand-Ironmani distantsid läbi teha. Sest no miks mitte.

Kokkuvõttes on pool-Ironmani trenn seni kõvasti vähem tüütu ja kontimurdev kui nt täismaratonitrenn.

Rahvaspordiüritustest olen tänavu reganud:

  • ilmselgelt pool-Ironmanile
  • Viljandi järvejooksule
  • Valga triatloni olümpiadistantsile
  • segastel asjaoludel Metsatriatloni tiimile (pean keset juulikuud metsas maratoni jooksma 600 tõusumeetriga, no biggie)
  • Saaremaa 3 päeva jooksule

Ja rohkem hetkel polegi.

Aga nüüd kiired Viljandi muljed. Mäletatavasti oli mul eelmine aasta seal juba 4 kilomeetri peal nutt kurgus ning tagantjärele tarkusena oli mu kilpnääre puhta tuksis. Toona oli keskmine tempo 7:20 min/km, pulss 168 ja running index 39… Lõpuaeg 1:26:27 (kõigi aegade rekordaeg on alla 1:05).

Täna oli tulemuseks 1:12:09 (ehk enam-vähem tund + km), tempo 6:08 min/km, pulss 158 ja running index 48. Jooksime Jaanusega koos ja täpselt parajalt, et mõnus oleks ning juttu saaks ajada. Põld oli muidugi ideaalilähedane, aga igal juhul oli enesetunne eelmise aastaga nagu öö ja päev. Ka lõpus oli tõuse lausa nauding võtta ning vorm tundub juba päris hea. Eriti et ülearu suurt puhkust jooksu eel endale ka lubada ei saanud. Kokkuvõttes mõnus treeningjooks ja jälle üks linnuke kavas kirjas.

2022 kokkuvõte ja uus uue hooga (sarlakid, kliimapagulus ja tasakaal)

Ilma pikema jututa võtan ikka aasta ka kokku. Möödunud aastat alustasin 2-kuise ning vähem-kui-2-aastase tite kõrvalt ning ega sellest aastast suurt midagi loota ei osanud või julgenud. Tänu sellele said kõik ootused muidugi ületatud.

2022 numbrites:

  • 910 km jooksu
  • 1041 km rattasõite
  • 19 km ujumist
  • 40 km suuska
  • 60 jõutrenni
  • 2 last
  • 0 rasedust
  • 1 triatlon

Möödunud aasta märksõnad:

  • Tervis – kaks rasedust jutti on ikka organismile paras koormus ning pole siis ime, et lõpuks midagi lagunema hakkas. Õnneks sain üsna kiirelt hädadele jaole – unetuse, jõuetuse, laes pulsi ja muude jamade kurjajuureks oli hüperaktiivne kilpnääre. Tänaseks olen ravimitest taas prii, aga kontrollis pean käima elu lõpuni, sest organism on juba kilpnäärme vastu pöördunud. On oht, et see ühel hetkel väljendub hoopis kilpnäärme alatalituse. Loodetavasti siiski mitte. Aasta teises pooles turgutasin terivst talisuplusega ja polnud (tänu sellele või selle kiuste) õieti kordagi haige.
  • Reisimine – pärast koroona-aastaid õnnestus aasta alul kahe lapsega välisreisile minna ning kogemus oli nii edukas, et aasta lõpptulemuseks jäi 3 reisi. Hakkab juba laste-eelset elu meenutama, kui iga aasta oli plaanis 1 pikem ja kaugem reis ning 2-3 lühemat. Eks lastega on muidugi teistmoodi, aga sugugi mitte tingimata halvem. Ka praegust postitust kirjutan reisilt, senise elu peaaegu pikimalt.
  • Tasakaalu leidmine – mitte et ma seda ülearu kaotanud olekski, aga eks laste saamine on olnud paras kohanemine igas mõttes. Selles mõttes pakkus 2022 mõnusat loomingulist eneseteostust nii spordi, hobide, ettevõtluse kui eluvalikute osas. Kartsin, et 2-alla-2-aastast last jätab ruumi vaid ellujäämiseks, aga õnneks ei. Vähemalt mitte ainult. Näiteks proovisin kätt tänavakunstnikuna, ületasin ettevõttes kuhjaga käiberekordeid, leidsin päris mõnusa tasakaalu trennitegemises, taastutvusin ujumisega jne.

Aasta uus:

Kuna pimedad, soolalumised ja libedad kuud on väikeste lastega eriline väljakutse, samuti nende väikeste laste riidessesaamine olümpiaala omaette, veedame uue aasta esimese kuu kliimapaguluses Hispaania lõunarannikul. Alguses sihtisime kõvasti kaugemaid sihtkohti, aga õnneks lõime põnnama. “Õnneks” selles mõttes, et isegi 4,5-tunnine lend oli daamidega paras väljakutse. Kohalolek on olnud aga puhas rõõm, sest siin on soe, kuiv ja valge! Nii lihtsasti harjub hea asjaga, et pimedat tatist Eesti talve on võimatu ettegi kujutada.

Siin sai mind lõpuks ka üks haigus kätte ning nii pahasti, et sain kohe kuhjaga tasutud oma pika terveoleku eest. Nimelt korjas emb-kumb lastest omale jälle sarlakid. Ilmselt lennukist. Sealjuures suurem laps teist korda paari kuu jooksul! Ma veel arvasin enne lapsi, et see on üks neist haigustest, mis on ammu välja surnud. Hehe.

Erinevalt eelmisest korrast sain seekord ka mina need külge ning ehkki põdemine ise eriti raskelt ei kulgenudki, jäi kehv enesetunne nii kauaks vinduma, et jõudsin juba mõelda, et tervis ongi läinud. Iga öö võtsin magamiseks kurguvalu vastu ibukat, hommikuti ärkasin sellise tundega nagu oleks bussi alla jäänud ning päeva peale läks nõrkus ja peavalu vaid hullemaks.

Lõpuks hakkab see järk-järgult ikka üle minema ja saame jälle hommikuti käruga jooksmas käia. Siin on suurepärane jooksupromenaad kilomeetreid mõlemas suunas, samuti võtsime kalipsod kaasa, et avaveeujumist proovida. Viimane mul ilmselt plaaniks jääbki, sest esiteks pole tervis veel 100%, samuti oli esimene katsetus kalipsoga lainetavas vees nii õudne, et mul pole tahtmist seda niipea korrata.

Argipäevad näevad välja sellised, et suundume pärast hommikusööki oma lemmikkohvikusse, joome päikesepaistel tassi kohvi ning jookseme käruga umbes tunnikese. Mina teen sinna otsa ca 10 minutit joogat, jõutrenni või venitust. Pärast lapsed magavad ja/või mängivad, teeme tööd, sööme lõunat, lapsed jälle magavad, teeme jälle tööd ning õhtul käime rannas aega veetmas ja mängimas. Väga-väga mõnus. Eks ringi oleme ka käinud, aga peamine eesmärk ongi kliimat nautida, mere ääres olla, vabalt võtta, kohvi ning veini juua ja joosta. 😀

Uue aasta peamised (sportlikud) eesmärgid ka:

  • Teha pea iga päev 10 min jõutrenni, joogat või venitamist. Kindlasti ei taha seda teha iga päev, haigena nt ei teinud, aga avastasin, et see on mõnus jätkusuutlik viis üldkehalist liikumist graafikusse mahutada, ilma et peaks sellele arvestama terve trennipäeva. Seni olen Netflixist Nike’i trenne teinud.
  • Läbida see kuradi Ironman (tunded on hetkel pärast merekogemust jälle negatiivsemapoolsed).
  • Minna sügisel caminole. Avastasin, et Air Baltic lendab Riiast otse Bilboasse, mille ette jääb 150 km osa Camino del Nortet, mis mul kõndimata on. Näis, kas pisem laps on sügisel selleks valmis, et ma nii kauaks ära lähen.
  • Väisata mõnusaid spordiüritusi nagu näiteks 3 päeva jooks.
  • Hoida mõistlikku tasakaalu igas mõttes.

Kuidas teil?

Endorfiinisõltlane teatas õnnerohkest uudisest

Lumi on nüüd umbes kuu aega maas olnud ja loodetud kiirusel see ära ei sulanud. Tulemuseks see, et jõulud on alles mägede taga ning mul on talvest sügavalt siiber (või sahk?). Trenni teen küll tavalisel sagedusel, aga peaaegu ühtegi asja ma tegelikult väga ei naudi.

  • Jooksmine… noh, mis seal üldse öelda. Jooksen peamiselt käruga ja see on üks lõputu higine rassimine ning õudus soolasogas. Neljas talv käruikkes lapsevanemana tekitab juba PTSD-d ning ebaratsionaalset viha. Vallaga suhtlemisel tuleb vastuseid nagu “kas teil midagi paremat pole teha?” ja muidugi vana hea soovitus positiivne olla.
  • Suusad ostsin ka, aga vaatamata pidevalt sadavale lumele pole see aasta meie kandis radu sisse aetud. Oodatakse vist samuti, et lumi ikka ära sulaks.
  • Ratast sõidan pukil. Need I say more? Okei, tegelt on see üllatavalt talutav tegevus, kui kuni tunnike sõita ning samal ajal sarja vaadata, aga novembrikuised päikeseloojangusõidud olid kõvasti zenimad.
  • Ja ujumise osas tegin just oma elu pikima 2,2 km ujumise ja sain selle lõpuks aru, et… ujumine vist ei hakkagi mulle kunagi meeldima. 😀 Tegelikult kuskil 2. kilomeetrist alates saab nagu lihased soojaks ja vaimselt rütmi sisse, aga esimene kilomeeter on küll puhas nüri nühkimine, veniv nagu kaamli ila.

Kus siin nüüd see õnnerohke uudis on? Ilmselt selles, et ma endiselt trenni teen. Küll kliimapaguluses mõõdukalt soojal maal läheb paremaks.

Muljekatkeid

  • Üllatus-üllatus, maanteeratas jookseb ikka tõesti ise nobedamalt. Sõitsin siin mõned päevad vihmaga oma tavalise hübriidiga, sest sellel on (lõpuks ometi korralikud) porilauad ja kui siis lõpuks maanteeratta selga sain, siis ikka nagu lendaks. Ja nagu korduvalt öeldud – surmasaamishirm on sellega millegipärast palju väikem kui hübriidiga. 45-50 km/h mäest alla sõita pole mingi küsimus. Hübriidiga on isegi 20ga hirmus.
  • Üllatus-üllatus vol. 2. Kui ujuda, siis läheb ujumine paremaks. Täna ujusin mõnuga jutti 1800 meetrit ajaga umbes 49 minutit (vetteminekust lõpetamiseni). Noh. Kui ma Ironmanil 50 minuti kanti ujuks, oleks juba igati rahul. Täpset tempot ei oska öelda, sest kella polnud.
  • Ahjaa, kui regulaarselt talisuplemas käia, ei ole basseinivette minek üldse ebameeldiv.
  • Ja kellast rääkides, olen valmis juba Polarile käega lööma ning Garminit proovima. Hakkasin enne ujulasse sõitma, kui kell viskas errorit, et mälu on täis ja süngi ära. Sünkinud olin just pool tundi varem kodus arvutiga, ehk tegelikult ei tohiks sellel midagi häda olla. Telefoniga sünk ebaõnnestus, lõpuks hangus ette trenni valimise vaade, kuskile sealt enam liikuda ja ei saa ning ootan lihtsalt aku tühjaksjooksmist. Kokkuvõttes tarkvaraline viga. Näis, mis saab.
  • Jooksu osas teipisin mõni aeg tagasi jälle jala ära. Esimesed muljed – vau, see töötab. Vaevu 24 h hiljem polnud üle tüki aja jälle kõndima hakates üldse lombakas olla. Samas mõni päev hiljem hakkas teip juba maha kooruma ning lõpuks võtsin selle ära, aga jalg on ikka suht haige. Mis mul siis üle jääb, kui lõpuks puhkust anda. Üritan siis maksimaalselt ujumist ja ratast teha.