Veebruari alguses siin kirjutasin, et hakkan vaikselt jälle põhja jalge alla saama ning käruga joostes pulsitsooni niikuinii vaadata ei saa, sest lumi ja käru. Hahah. No nüüd on lumi peaaegu läinud ja pulss ikka pilvedes.
Kui vanasti oli mõnus tempo-pulsi suhe ca 6:30 min/km 130-140 pulsi juures, siis nüüd on hoopis aeglasema jooksu juures pulss 150-160 ning läheb jube kergesti ka täiesti punasesse (169 ja edasi), mille saavutamiseks pidin vanasti kõvasti vaeva nägema.
Oh jah.
Ei saa just öelda, et ma megavähe jooksnud oleks – esimese kolme kuuga kokku umbes 210 kilomeetrit. Samas terve eelmise aasta teine pool möödus raseduse ja sünnitusjärgse sunnitud trennipausi tähe all ning ega ma enne sedagi arvestatavat trenni enam ei teinud. Poleks lihtsalt uskunud, et see nii hullusti mõjub.
Või on asi milleski muus, sest võhm läks tuntavalt kehvaks pärast haigust ja uneprobleeme. Isegi running index on jaanuarist langenud. Samas olen aeg-ajalt kahekohalise käruga ka jooksma hakanud ning sellega väga madalama pulsiga joosta ei saagi, kui levelil “hing paelaga kaelas”.
On, mis on. Üritan nüüd natuke teadlikult pulssi madalal hoida. Jah, ka isegi käruga joostes. Enamik jookse teen ikka käruga ja natuke olen asjadel minna lasknud, et ega sellega pulssi hoida ju saagi. No nagu näha, siis punases küttes saavad asjad hoopis hullemaks minna.
Muidugi täna tõi pulsihoidmiseks “ideaalsed” tingimused, kui maad kattis jälle pätsiv lumelöga ning kohati paks kiht sõelmeid. Suure hädaga hoidsin 5+2,5 süsteemis keskmise pulsi 150st allpool, aga nägin kõndides selliseid numbreid, mida loodaks joostes näha. On pikk maa minna.
Viimaste kuude photodump ka: tegin veits talisuplemist, käisin reisul ja üks päev sai juba isegi lühikeste riietega joosta. Enne kui november tagasi tuli.
Veel üks spordiblogi 