Kuidas eestlased üldse hinges on püsinud?

Kunagi ennemuistsel aal enne mandlioppi sattusin lugema ühe arsti mõtteavaldust, et eestlaste mandlite põhjal vaadates ei sobi siinne kliima inimestele elamiseks üldse. Samuti pole ju saladus, et D-vitamiini puudus on meie piirkondlik tehasesäte ning vaevalt nende muude ainetegagi talurahva traditsioonilise talvise toidulaua juures lood palju paremad said olla.

Selle juures mul tekib küsimus, kuidas mõni muistne eestlane siin üldse pikemalt vastu pidas. Kujutan ette, kuidas nad kevadel näost valgetena, skorbuudist ning vitamiinipuudusest puretuna suitsutarest välja roomasid ning siis koidust ehani põllule rabama läksid – silgusoolvee ja kartuli toel muidugi.

Hiljuti tuli rutiinse vereproovi käigus välja, et mu pool elu savijalgadel tudisenud hemoglobiini näit on taas kuskile peaaegu kahekohalistesse numbritesse ära pudenenud. Jälle üks väga levinud probleem, eriti naiste ja muude väetite hulgas.

Samas pani see mu paraja pusle ette, kuhu oma erinevad toidulisandid päevas mahutada, et neist mingigi positiivne mõju kätte saada, sest tagatipuks töötavad kõik need ained vähemal või rohkemal määral üksteisele vastu. Ehkki üritan muidugi jälgida põhimõtet, et osa millestki on parem kui mitte midagi (ja done is better than perfect), siis praegu oleks esimeseks kriisikontrolliks vaja päriselt üks kosutav raualaadung naha vahele saada (ja püsima ka jätta).

Mida ma siis võtan? Talviti olen niikuinii D-vitamiini võtnud ning selle näidud on mul isegi kevadeks enamasti head. Lisaks kasutan kaltsiumit ning nüüd ka hiigelkapsleid rauda.

Aga.

Rauda võiks võtta tund enne sööki.
Rauda on parim võtta hommikul tühja kõhuga.
Raua manustamisega samal ajal ei tasu tarbida teed, kohvi ega piimatooteid. Ajavahe nii enne kui pärast võiks olla mõned tunnid.
Ka kaltsium on põhiline raua imendumise takistaja.
C-vitamiin soodustab raua imendumist.
D-vitamiini peaks võtma hiljemalt pealelõunal, sest see rikub und.
D-vitamiin aitab kaasa kaltsiumi imendumisele, ehk neid tasub võtta koos.
Samas on kaltsiumi soovitatav võtta õhtul.
Kofeiin pärsib ka kaltsiumi imendumist.

Kes põhikoolipäevil loogikaülesandeid on lahendanud, võib praegu päris põlema minna. Ma lahendasin ka, aga millegipärast on see hoopis vähem häiriv ettevõtmine, kui lahendada tuleb anonüümse Jaani pöörast arbuusiostu, mitte iseenda päeva- ja toidulisandikava, millega päriselt elada ka tahaks. 😀

Põhimõtteliselt peaksin ma ideaalis võtma ärgates raua ära, siis nälgima tund aega (sest mul on tõesti ärgates kõht tühi), seejärel võiksin süüa (siiski mitte midagi väga piimatoodeterikast) ning tunni-paari pärast lõpuks kohvi ka juua. Kaks varianti – kas ma peaks hakkama ärkama kell 6 või saaksin esimese kohvisõõmu alles lõuna paiku. 😀 Praktikas puuduvad päeva esimeses pooles hetked, kus ma viimase või järgmise paari tunni jooksul kofeiini üldse ei tarbiks. Ja pealelõunal peaks hakkama juba pigem kaltsiumi ning D-vitamiini manusatmise peale mõtlema. Oehjah.

Üritasin ka aru saada, kui hull kofeiinitarbimine raua imendumisele tegelikult on ning ühe uuringu järgi vähendas eine kõrvale juues kohv raua imendumist 39% ning tee lausa 64%. Ühe teise uuringu järgi vähendas kohv imendumist aga 60-90% (päris masendav). Ja muidugi mida kangem rüübe, seda halvemini see mõjub.

Oli ka vahe, kas tegemist on heemilise või mitteheemilise rauaga, aga ma nii detailidesse siiski minna ei tahtnud. Praktikas võtan kohe ärgates raua ära, valmimise taktis tuleb puder järgi ning argihommikuti veidi üle tunni pärast rauda joon esimese kohvi. Sest mulle meeldib elada ohtlikult.

Lisaks üritan rauda menüüsse nihverdada temaatiliste jõulutoitude näol – näiteks mõnes verikäkis on toiduverd lausa pool, samas kui verivorstis vaevu 20-25%. Õnneks mulle meeldivadki käkid rohkem. Samuti on mu menüüsse siginenud vahepalad nagu “paar tükki praetud maksa paari mandariiniga”, sest raud pluss C-vitamiin, eksole (muideks leidsin Selverist Maksi&Mooritsa praetud maksaribad ja päris hea snäkk on).

Kokkuvõttes tundub et mida vähem teada (nii oma tervisest kui neist lisandivõtmise piirangutest), seda muretum elu on. Kas ka tervem, on iseasi.

Tre… khm, matkanädal Saaremaal

Külitasin terve eelmise nädala Saaremaal ning trennid polnud just mitmekesised – aga üllatavalt väsitav oli liikumise mõttes. Põhimõtteliselt sõitsime esmaspäeval saarele, käisime vanaema juurest läbi, sõime lõunat, tegin natuke hotellis tööd ning enne päikeseloojangut tegin värske õhu ning mere vaatamise mõttes kerge sörk-kõnni tiiru hotelli ja lossi ümber. Pärast käisin veel törtsu ujulas, et oleks ikka põhjust sauna minna ning nii see päevake õhtusse jõudiski.

Teispäevast neljapäevani kukkus meie imeline puhkuserežiim välja nagu sõjaväekord. Hommikul läks uni juba pool seitse ära (olime endiselt kellakeeramiseelses ajas), seitsmest jõudsimegi hommikusöögile, vitsutasime kõhud täis ning sõitsime kohe kuskile pikemale matkale. Teisipäeval jõudsime Harilaiule, kolmapäeval kõndisime mööda jäätunud liivaranda Mändjalalt Tehumardile ja tagasi ning neljapäeval käisime veel Abulas.

Kõik matkad võtsid 2-3 tundi ja olid pinnase ning ilma mõttes päris väsitavad. Harilaiul saime kõike alates lumest ning lõpetades õnnistavate päikesehetkedega, Mändjala-Tehumardi ring oli küll särav päike algusest lõpuni, ent oktoobri kohta siiski üllatavalt jõulune ning Abulas küll ei sadanud ja lõpus tõi isegi päikese välja, aga saime jalad märjaks ning tuult oli seal jumalast hüljatud maailmanurgas ka omajagu.

Pinnas oli ka harjumatult raske, sest kõik rajad läksid ju mööda viltuseid, erineva kivisuse astmega rannaääri või metsaaluseid. Kolmandal matkapäeval hakkas mul esiteks pidevast väänamisest pahkluu valutama, aga tõmbasin tossupaelad kõvemini kinni ning elasin edasi. Hiljem autost väljudes hakkas aga ka põlv haiget tegema, sest kõik liigesed ning tasakaalulihased olid nii läbi loksutatud. Tegelikult väga arendav ju, kui selle peale rahus puhata ka saab.

Pärast matka kimasime linna tagasi, käisime kuskil lõunal, käisime jälle vanaema juures, siis tulime linna tagasi kohvile-koogile. Pärast tegin hotellis tööd, päikeseloojangul kõndisime veel rannas ja lossi ümber ringi ning iga õhu lõppes taas ujula- ja saunatiiruga. Tegelikult väga mõnus, aga uni lõi iga õhtu sellise programmi peale ikka raskelt.

Reedel käisime pärast hommikusööki linna peal kõnnitiirul ilma nautimas, võtsin siis ujulas lõpuks ühe korralikuma trenni ette ning pärast tädi ja vanaema juures käimist ning taas muidugi söömist, sõitsime lõpuks koju tagasi.

Seega palju liikumist, aga kõik jõusaali- ja jooksuriided jäid põhimõtteliselt puutumata. Selle jaoks ei jagunud seal lihtsalt aega.

Laupäeval jõudsin oma karavaniga lõpuks Tartusse tagasi ja läksime kohe Jaanusega REHAbiliteerime Tartu üritusele Toomemäele, kus saime heas seltskonnas paar tundi riisuda. Üllatavalt treeniv elamus oli. Lõpuks puges külm naha vahele ja sõrmed jäid päris kangeks, aga tunne oli ikka hea.

Pühapäeval hakkas mingi Tartu uputamine, sest nii pikalt, kui ilmateenistus üldse ette näitas, lubas lakkamatut vihma. Ennelõunal käisime veel kiirelt Notsuga Jänese matkarajal tunnisel tiirul, et õhku saada. Pärast mõtlesin küll veel jõusaali minna, aga kuna igasuguste muude toimetustega läks nii palju aega, vahetasin plaani hoopis tugitoolis jäätise söömise vastu välja. Kulus vahelduseks ära küll.

OMG, Orgu jäi jälle söömisega vahele

Uskumatu, et mina ka nüüd Erik Orgust kirjutama hakkan, aga vaevalt sai Marat oma Orgu kringlisärgid valmis, kui mehemürakas juba Egiptuses hessi vitsutas. Mõtlesin ka lõpuks oma kaks senti pakilise päevapoliitika teemal klaviatuurile pudistada.

Esiteks ma pean mainima, et Orgu vorm on kogu oma paatosliku toitumisjutlustamise kohta ikka üsna suvaline “liigutan ka natuke” eesti sink. Jutu poolest toitub ta nagu viimaseid nädalaid preppiv fitness-võistleja, aga üldiselt on sellises vormis, mis ei eelda üldse mingit täiuseni timmitud toitumist.

Ja see on jumala fain – ei peagi eeldama. Pigem oleks normaalne, kui ta ütlekski, et aktiivne vormis inimene võib endale regulaarselt igasugust toitu lubada, kui igapäevane baas piisavalt hea ja tervislik on.

Häda on selles, et seda ta ei ütle ka. 😀 Murettekitav ongi, et isegi Orgu enda toitumine pole järelikult jätkusuutlik ning jumal teab, mida ta siis oma klientidele pähe tampida üritab.

Jätkusuutlik siis selles mõttes, et kui ta juba on kõikvõimalikud must-valged väited õhku visanud, aktiivselt ning meeleheitlikult üritab hoida nisu- ja suhkruvaba toitumispühaku kuvandit, aga seda ka kõige lollima vahelejäämise hirmus teha ei suuda, on tal järelikult nii kontrollimatu isu ikka seda kõige kräpimat kräppi sisse ajada, et ta ei suuda sellega võidelda.

Ei kõla nii, et tema toitumine siis muul ajal kuigi kestlik ning rahuldustpakkuv oleks. Või on vastupidi tegemist (üllatus-üllatus) must-valge piiramise tagajärjega, et mida rohkem midagi endale keelad, seda magusamaks too vili muutub.

Ma söön ka hädavajadusel hessi ja mäkki, aga see pole kunagi asi, mille järgi mul isutab, sest sealne söök on kuidagi rõvedalt kunstlik. Kvaliteetne päris taigna ning rikkaliku kattega rasvast nõretav pitsa? Jah, palun! Mingi tuumasõjakindel teadmata koostisega burks? Kui vähegi võimalik, siis pigem ei (aga pikal autoreisil Poola kiirteel läheb kaubaks küll).

Mingitest kaalulangetaja patupäevadest ei tasu Orgu saaga puhul üldse rääkida – see on juba eos piirav dieedi-mõtteviis, mis midagi head ei saa kaasa tuua. Ta lihtsalt võikski tunnistada, et üldiselt aktiivsel ning heas vormis inimesel ei tee ebatervislikum amps siin-seal kindlasti midagi. Just selline ülipiirav must-valge mõtteviis on see, mis lõpuks pöördumatu reelt pudenemiseni viib.

Aga äkki see ongi tema kaaluprogrammi (kasumlikkuse) alustala, et inimene esialgse eufooria lõppemisel igatahes “täiuslikkuse” rajalt eksib ning peab uuesti prohveti man julgustust ning juhatust nõutama tulema.