Tavaliselt ma ei ole suurem asi hommikujooksja, sest kõht on tühi, pulss kõrge ning kodustes tingimustes tundub päevane või õhtune trenn igal juhul parema mõttena. Ainus erand selles osas on hotellis ööbimised, kus meil on traditsiooniks saanud enne hommikusööki väike jooksutiir teha – sageli on see ka ainus võimalus enne palavat või inimmasse mõnda kesklinna või rannapromenaadi vaadata. Kuna nädal algas Kaunase südalinna hotellis, kust pidime startima viimasele sõidupäevale oma Poola-Tšehhi tuuril, lootsime ka seal jõeäärsed promenaadid ning vanalinna läbi lipata. Nädal varem Krakowis jäi see plaan küll täitmata, ent jalg tundus parajasti nii heas seisus, et sai minna uuele katsele.
Esmaspäeva hommik tervitas meid paduvihmaga, mis 7:20 äratuse ajaks küll hetkeks rauges. Samas oli Poola-Tšehhi elurütmis sisekella järgi aeg kuskil 6:20 kandis ning ei saa just öelda, et me entusiasmist rõkates voodist välja oleks hüpanud. Läbi häda vedasime end küll riidesse ja hotelli ees asuvatest treppidest alla vanalinna ning tegime oma jooksu ära. Oodatud vaadete nautimise asemel oli see küll paras kasvuhoones piinlemine, sest jõeäärsed promenaadid olid lähemal uurimisel ebaühtlase pinnasega ja täiesti tuulevarjus, samas auras kogu öösel kallanud vihm ärkavas päevasoojas üles ning õhuniiskus oli umbes miljon. Poole peal väsis jalg ka ära ja üldse oli maa külmand, kärss kärnas. Läbi häda jooksime 5km ära, aeg 32:03, keskmine tempo 6:23min/km ja pulss “meeldivad” 148. Kõige otsa sörkisime jälle treppidest üles hotelli – kokku 4:11min, keskmine pulss 147.
Teisipäeval läksin pärast tööd kiirele jooksutiirule, mis taas lõppes jalavalu ja palavuse käes vaeveldes ning täieliku meeleolulangusega, et jalg oli, on ja jääb pekki. Distants metsikud 4,13km, aeg 30:16, tempo 7:19min/km ning pulss 130. Tõele au andes tabas mind paar päeva hiljem küll äratundmine, et kui ma siin vahepeal ei julgenud isegi paari spontaanset jooksusammu teha, siis tegelikult on jalg rullimisega ikka kõvasti paremaks läinud. Lihtsalt jube raske on sellega toime tulla, et kõik pole vanaviisi ning kiireid lahendusi ka pole.
Kolmapäeval käisin tiiru bodypumbis ja juba neljapäeva hommikul startisime kolleegidega igasuvisele rattamatkale, kuhu ma ennast optimismist pulbitsedes mõni aeg enne reisi kirja olin pannud. Kuna jõudsime reisilt alles esmaspäeva õhtul hilja koju, teisipäeval käisime sünnipäeval ning kolmapäev möödus trennis ning matkaks pakkides, oleksin neljapäeva hommikul aknast vihmapilvi nähes parima meelega ennast hoopis voodisse teki alla pakkinud ja sinna jäänudki. Üldse on liiga aktiivse puhkamise viga see, et lõpuks tahaks ühte niisama vedelemise puhkust veel saada.
Õnneks oli matka näol tegemist siiski rahuliku chillimisega, erinevalt omal käel korraldatud matkadest, kus ühe päevaga ikka umbes 100km maha tuleb uhada. Jõudsime alles lõunaks rongiga Piusale, läbisime võidukalt esimese 100-meetrise etapi kohvikusse, sõime ja hakkasime vihmas vaikselt mööda vaatamisväärsusi edasi tiksuma. Päeva peale tuli sõitu 39,5km ja õhtuks jäi ka vihm järgi. Reede hommikul kulgesime juba mööda kruusateid ning distants tuli 17,1km. Rohkem poleks reisi ning eelnevate päevade trennide peale viitsinud ette võtta ka, aga kokkuvõttes oli see üks mõnus sportlik üritus, kus sai ujuda, saunatada ning nautida eesti suve kõiki ilmavariatsioone.
Laupäeval tekkis mõte kuskile jooksma minna ning ehkki alguses põlgasin Viljandi järve ringi liiga pikaks, läksime selle asemel hoopis… Saadjärve äärde, mis on veel kõvasti pikem! 😀 Teisipäevase jooksukogemuse peale olin valmis esimese poole tunni jooksul ka ümber pöördama ning targu tegime jälle 5+5 süsteemi. Ilm oli soe, aga pilves ja poole peal hakkas küll janu kimbutama, kuid näiteks jalg pidas üllatavalt hästi vastu – kui see jooksuosa lõpuks natuke tunda andis, kadus see kõnniosa lõpuks jälle ilusti ära.
Kuna pühapäeval pidi samadel radadel toimuma Järvejooksude ümber Saadjärve etapp, sattusime kokku ka korraldajatega, kes rajale kilomeetrisilte paigaldasid. Nad rõõmsalt küsisid ka, kas me järgmisel päeval ei tahagi jooksma tulla, aga pigem eelistaksin võistlusele minna ikka siis, kui ma seal päriselt joosta ka saan. Järvejooksude sari on muidu üks üritus, mille tahan tulevikus läbi teha küll. Seekord piirdusime oma jooksumatkaga – kokku 16,8km ajaga 2:04:39, tempoga 7:25min/km ning pulsiga 119.
Pühapäeval läksime Verevi äärde suvitama, mis lõppes sellega, et kammisin esiteks mobiilis läbi Vilniuse maratoni info (eestlasi on hetke seisuga kirjas umbes 10 ringis), käisin paar korda ujumas, lugesin käsil olevast raamatust vaid pool lehekülge ning lõpuks laenutasime hoopis SUP lauad ja kruiisisime nendega järvele tiiru peale. No ei ole meis rahuliku puhkaja geeni, ei ole. Õhtu möödus küll diivanil lamaskledes ning Krakowi ja Auschwitzi külastuse järgses vaimus Schindleri nimekirja vaadates.
Muuseas saime SUPilaenutusest teada, et Pühajärvele on samuti laenutus tehtud. Seal vettpidi matkamisest olen unistanud sellest saadik, kui ma esimest korda SUPi üldse proovisin, seega nüüd tuleb kindlasti enne suve lõppu seal mõni pikem tiir ette võtta. See on täpselt selline mõnus kulgemine, mis ühtepidi arendab tasakaalu ja pakub ülakehale ka koormust, samas ei ole väga raske, alati saab lauale maha istuda või ujuma minna.
Kokkuvõttes päris tegus nädal, mille peale õnnestus üle pika aja Polarilt aktiivsuse eest kolm tärni kiituseks saada.
Jalad tuleb panna palli peale, lükata end sirgeks ja tõmmata seejärel palli jalgadega enda poole. Jälgida tuleks puusade stabiilsust, harjutust teha kontrollitult ning aeglaselt ja mõjuma peaks see just reietagusesse. Edasijõudnud võivad seda proovida ühe jalaga, jalga vahetades.
Ühtlasi hakkasid kolmapäevaks jooksupaastust suuremat sorti võõrutusnähud külge kippuma. Nimelt polnud ma vist senini teadvustanud, kui suure osa minu vaba aja meelelahutusest jooks ikka moodustab. Üks tavalisemaid puhkepäeva plaane oli sõita Pühajärve/Saadjärve/Viljandi järve äärde, juua üks kohv, joosta järvele tiir peale ning nautida vaateid ja ilma. Või sõita bussiga teisele poole Tartut ja joosta sealt ilusamaid radu pidi koju tagasi. Nüüd oli sellel kriips peal ja tuju hakkas pikapeale päris pahaks kiskuma.
Samal ajal ei saa öelda, et ma liikumisvihkaja oleks olnud, sest põhikoolis tegelesin natuke tantsuga ja jalgrattaga sõita ning pikki maid kõndida on mulle alati meeldinud. Maal ja piiratud ühistranspordi tingimustes elades oli see lihtsalt normaalne elu osa, et sõitsid kooli ja tagasi jalgrattaga 20+ km või kogunes suvel päeva jooksul sõbranna juurde, vanaema juurde ja muudesse kohtadesse kõndides kokku sama pikk maa. Ilmselt arendas see pika rahuliku liikumise osas võhma päris hästi, ent jooksuvõhm tekib teadupärast siiski ainult joostes. Seega hingasin vägagi kergendatult, kui 2007. aastal keskkool läbi sai ning sain rõõmsal meelel astuda täiskasvanuellu, kus hinde peale jooksmist enam ei nõutud.
Veel üks spordiblogi 