Ära ole loll (nagu mina)

Johhaidii, kaks postitust ühe päeva jooksul. See on vist mingi rekord!

Aga.

Täna tehti pärast pikki palavast igatsusest ning kurvastuspisaratest niisutatud kuid jälle Aura lahti. Lolli peaga lendasin kohe platsi.

Ei teagi, mis ma õieti ette kujutasin või kas ma üldse mõtlesin. Isegi tavalisel päeval ajas ujula mind ju pigem lihtsalt närvi. Samas viimati käisin ujumas kaks päeva enne sünnitust, ehk peaaegu neli kuud tagasi. Ühest küljest tundus ujumine hea turvaline trenn, millega vaikselt kerelihastele jälle koormust anda ning teisalt oli hull huvi välja uurida, kas raseduse ajal aina suuremaks läinud ujumismõnu tuli paranenud tehnikast või hoidis vats mind lihstalt nii hästi vee peal.

Vist oli tehnika paremaks läinud, ehkki nelja kuuga olid ujumislihased ning vilumus muidugi alla käinud.

Alla polnud käinud ujulaelu võime mind üllatada. Kiire ülekordamise mõttes lisan, et ujulas pidi samuti kehtima 2+2 reegel ja praegu on ujulad avatud vaid treenimiseks, ehk niisama pesejad-saunatajad-hängijad pole teretulnud.

Esimese asjana tervitasid mind riietusruumis… tavapärased pesejad-saunatajad-hängijad. Eks arusaadav ka – kui ikka mitu kuud juba kuskil pesta pole, siis võib olemine päris ebamugavaks muutuda. Õppisime küll alles 2020 korralikult käsi pesema, aga muidu oleme ikka hügieenirahvas!

Pärast kiiret pesutiiru astusin ujulasse, kus… 8 rida olid täidetud laste trennidega. Less known fact: koroona rühmatrennis ei nakka?

Lisaks tundusin ma olevat mingi magnet tarbetutele rajakaaslastele. Ei tahaks hästi uskuda, et ma ujulas erilist inimsõbralikkust õhkan. 😀 Ja ikka tulid mingid Vellod ja Malled minu rajale, ehkki natuke eemal oli mitu rada täiesti tühjad! Miks? Miks???

Ainsa positiivse üllatusena lõhnas basseinivesi nagu meil maal jõevesi, ehk kogesin vist esimest korda elus täiesti puhast Aurat. Selles osas ka pikka pidu pole, sest ainsad, kes silti “pesen nii kiiresti kui võimalik” tõsiselt tundusid võtvat, olid järjekordsed trennilapsed, kes ennast õieti duši all märjakski ei vaevunud tegema.

Igatahes ujusin kibedalt kahetsedes 1000 meetrit täis (absoluutne miinimum – tegelikult oleks tahtnud juba 300 meetri peal sotsiaalselt isoleeruda) ja läksin siis koju vabatahtlikku karantiini harrastama. Oli päris rõve. Jään vist mõneks ajaks pigem oma jooksu ning mõõduka jõusaali juurde.

GIF igaks ujulaskäiguks

Täpselt retsepti järgi küpsetamine on masohhistidele

Küpsetasin siin kiiresti aasta esimest rabarberikooki ja ohkisin omaette, kuidas tegelikult üsna lihtne küpsetis oli juhendis selliseks täppisteaduseks pööratud, et peaaegu poleks seda ette võtma hakanud. Öeldakse küll, et kokkamine on kunst, küpsetamine teadus, aga kas see nüüd päris niiiiii teadus peab olema…

Selle kondenspiima-rabarberikoogi retsept asub siin.

Protsess retsepti järgi

  1. sõelu jahu
  2. mätsi põhja koostisosad palliks, keera kilesse, vajuta lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi
  3. rulli taignapall õhukeseks ja pane vormi
  4. kata toidukilega ja aseta vorm veel 30 minutiks külmkappi
  5. eemalda tainalt kile, kata küpsetuspaberiga ja aseta sellele raskuseks küpsetamata riis või keetmata oad või herned
  6. küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit
  7. eemalda küpsetuspaber koos raskusega, aseta vorm tagasi ahju ja küpseta veel 5-10 minutit 
  8. vala peale rabarberitäidis, küpseta
  9. beseekihi jaoks vahusta munavalged pehmeks vahuks, lisa edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkur lisades järgmise lusikatäie siis, kui eelmine on segunenud
  10. kalla koogile ja küpseta veel 10 minutit

Minu protsess

  1. mätsi põhja koostisosad kokku, pane vormi ja vorm külmkappi 
  2. jäta kõik herned, riis ning muu pull ära ja pane põhi vormiga ahju küpsema (tulemus: ideaalne)
  3. vala peale rabarberitäidis, küpseta
  4. beseekihi vahusta munavalged juba tund aega ligunenud suhkruga kõvaks vahuks
  5. kalla koogile ja küpseta veel 10 minutit

Ehk jätsin kõik sõelumised, taginapallid, kilesse keeramised, rullimised, kilega katmised, raskusega ja raskuseta küpsetamised ning vahustades lusikashaaval koostisosade lisamised ära. Minu kohta oli tegemist isegi keerulise retseptiga, kui kõiki kihte eri aegadel küpseatma pidi – jõua siis veel kõiki etappe omakorda etapiliselt teha.

Sõin just ühe tüki ära (mu elu moto juba varsti aasta aega on “päev ilma koogita on öö”) ning jumala hea tuli! Kui külmikus seisab, läheb ilmselt veel paremaks.

wp-1590398435452.jpg

Muidugi äkki kõiki samme järgides oleks täiesti täiuslik tulnud (milline iganes see olema peaks), aga elu näitab, et kui asjades täiust taga ajada, ei saa üldse midagi tehtud.

Kusjuures näiteks biskviidi kuivaineid ma sõelun küll. Sellisel põhjal ei näe jälle pointi. Eks sellise lihtsustamise tunnetus tekib ka muidugi aja ja kogemusega, aga algaja võivad taolised retseptid jälle päris ära hirmutada.

Parimad võistlused on ikka need, millest teised võistlejad ei tea (ehk classic Pullekas)

Murran oma pika postitamispausi ehteideliku emotsionaalse lärtsatusega, ehk lugesin täna lehte. Ja lehes kirjutas Pullekas.

Elektrirattad löövad võistlused sassi: probleem tekib, kui need muutuvad mehaaniliseks dopinguks

Artiklist pakkus suurimat äratundmisrõõmu esimesed kolm lõiku, kus pullekas kirjeldab järjekordset pinevat võistlusstseeni Austria mäestikust, kus kamp Eesti MAML’eid jälitasid 10-20 kilomeetrit mingeid “selg sirge, justkui ei pingutakski” pedaalivaid naisi.

Muidugi tegemist polnud võistlusolukorraga, vaid niisama elektriratastel (täpsustan, lausa naisteratastel! “isegi pakiraamid küljes”) kruiisivate argiriietuses daamidega, kellel kari Ida-Euroopa “parajalt treenitud ratturid” siis närviliselt sabas sõtkusid.

Kui kogu see lugu riivatud meheego vaatenurga asemel nende naisratturite perspektiivi pöörata, saab tulemuseks paraja õudusjutu ju. 😀

Muidugi ma ei jõua ära imestada, et need naiste tagaajajaid lisaks võistlustele ka suvalisel tänaval või maanteel sappa võivad haakida. Võistlustel on mul korduvalt mõni selline kummaline kiledressis Paavo kuskil seljas nühkinud. Võtab ikka päris nõutuks, sest ette teda lasta ei saa, sest see pole talle tegelikult jõukohane tempo. Keset pikka distantsi mingit suvakiirendust jälle samuti teha ei taha.

Kui nüüd tõstatatud “probleemile” ka paar lauset pühendada, siis iseenesest kujutan ette, et kui inimene juba elektrirattaga võistlustele petma läheb, on tegemist juba sellise tüübiga, et temaga rattaürituste “hakklihamasinas” päris hirmus lähestikku puselda. Karta on, et tema saavutatav sõidutempo ka tegeliku grupisõidukogemusega ei ühti.

Lõpetuseks mu kõigi aegade lemmikpilt Pulleka testosterooni triufist, ehk lõpusirgel “ära panemas” rahulikult omas tempos jooksvale Maris Tammele.

Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi: Pullerits: Miks Eesti jooksjad ...