Minu “taastun tasa ja targust” on muidugi saanud “regasin omale poolmaratoni ja litime selle trennikava käima ä”. Nagu ikka. Ei ole midagi uut ega arenevat siin päikese all. 😀 Enesetunne on tõesti nii hea, et hakkan juba kahtlustama, kas kilpnääre juba esimesest rasedusest saadik veits ei jupsi. Aastaid olen ju olnud kas rase või imetav või rase JA imetav ning pole väga imestanud, kui suht väsinud oled (või kohati rämeväsinud).
Nüüd olen mitterase, aga imetav ja energiat on nii mõnusalt palju, et jooksen kahese käruga (40+ kilo) tempojookse ning isegi vaimumurdvamate päevade lõpuni on jaksu ja tahtmist lastega tegeleda ning seda isegi nautida. Võib muidugi kõlada nii, et isssaaannnnddd, mis ema see ei naudi oma lapsi iga hetk, aga ma ausaltöelda 12 h jutti koogisöömist ka ei naudiks enam. Ja 2-aastase positiivne ning rahumeelne vanemdamine ja kõrvalt 8-kuuse elushoidmine pole mingi koogisöömine.
Aga milleks need tempojooksud? Sest mul tekkis selle kahese käruga jutti jooksmise eduelamuse peale tahtmine jälle sügisel poolmaratoni proovida. Kuna Tartu jooksu ajal olen hõivatud, siis valituks osutus Tallinn. Ja ei, ei lähe käruga (seal pole see isegi lubatud, ehkki pole lugenudki, kas Tartus oli).
Moe pärast panin käima oma vana hea less-is-more (pool)maratonikava, mille järgi on iga nädal 3 jooksu – lõigutrenn, tempotrenn ja pikem jooks. Jääb aega ka jõusaalis lustimas käia ning paar puhkepäeva ka nädalasse. Olen varem testinud ka Polari kavasid ja esiteks ma nii lühikese aja peale (alustamisel jäi 10. septembrini täpselt 10 nädalat) seda enam käima panna ei saagi, teiseks on Polari kavas jooksupäevi jube palju ja minu meelest ikka väääga palju väga madala pulsiga tatsamist. Äkki see ongi õige, aga korduvalt seda kava proovinuna sealt erilist tulemust tegelt ei tulnud.
Panin kõik trennid omale taskidena kalendrisse ning ise vaatan, millal need tehtud saan. Esimese nädala muljed on päris head. Esimene lõigutrenn oli 8×200 m lõike (+ soojendus, lõdvestus ja lõikude vahel 400 m taastumist). Jooksin seda käruta ning ehkki siis oli veel õues päris palav, oli niimoodi struktureeritult joosta väga tore. Tempojooks oli tagasihoidlik 3 km (+ soojendus-lõdvestus), aga tegin seda kahese käruga ja kokku üle 7 km. Jooksin lastega randa ning pärast oli vaja ju tagasi ka saada. Suutsin kõik 3 km tempot alla 6 min/km hoida ning sellist tempot pole ma isegi käruta teinud juba aastaid.
Nädala viimane jooksutrenn oli 10 km pikka jooksu, mille tegin proovi pärast käruta ja ikkagi natukene kiirendades. Keskmine tempo tuli 6:19 min/km, pulss 154 ja kiireima kilomeetri tegin eelviimase, mis Raadi mõisa surmatõusu ja kasvava palavuse kiuste tuli 5:38 ajaga.
Ja nüüd meenutame, et 1. mail ma järvejooksul konkreetselt SURIN. Surin! Olen tõesti õnnelik ja tänulik praegu. Ja lootusrikas.
Varsti tahaks sellest ka kirjutada, kuidas me oma rattapargi lahendasime. Ostsime kastiratta asemel elektriratta ja haagise ning igapäevane ringikruiisimine on endiselt teemas. Tõeline suvi!
Veel üks spordiblogi 