Rabavad uudised: käisin jooksmas

Eelmises postituses kurtsin, et ühtäkki on oktoobrikuine linnamaraton ukse ees (KUI see toimub), kuhu ma registreeritud olen ning mul pikimad distantsid suve jooksul vaevu 10 kilomeetrit. Viimati jooksin 16 kilomeetrit emadepäeval…

Targa inimesena tellisin omale uued rõveroosad tossud (Nike Air Zoom Pegasus 36, mu eelmiste Pegasus 34 värskem õde), panin need pühapäeva hommikul jalga ja läksin puusalt uuesti 16 kilomeetrit jooksma. Mõtlesin, et kui selle üle elan, võin oktoobris matkamist kaaluda küll.

Söötsin tite natuke varem ära, pakkisin ta kärusse, paar geeli ning vesi kärutaskusse ja hakkasin aga oma 5+2,5 süsteemis astuma. Oli mõnusalt jahe, aga väga tuuline.

Mõned tõdemused: 

• suvel tundus mulle vahepeal, et ma enam üldse joosta ei jõua. Tasus vaid kraadidel kümne pügala võrra kukkuda, kui jaks on kohe tagasi. Go figure!
• vaim on ikka võmias värk. Kui lähed õue plaaniga kolmveerand tundi kulgeda, on veerand tunni peal juba janu ja kopp ees ja millal läbi saab. Kui lähed õue plaaniga kaks tundi kulgeda, on tunni täitumine rõõmus üllatus.

1.-4. kilomeeter: jooksin kodust Anne kanali äärde ning minnes oli tuul kõvasti vastu. Käruga päris ebameeldiv, aga õnneks jäi teele ka korralik allamäge lõik – seal jooksin oma kiireima kilomeetri. Titt istus ja vahtis rõõmsalt ringi. Tossud olid esimesed paar kilomeetrit natuke kanged, aga pärast oli juba kõik väga mugav ning tore. Parajaks ukerdamiseks läks kanali äärde pääsemine, sest hästiühendatud kergliiklusteede asemel sain käruga künda mööda kõnniteeta Pika tänava juppe ja kaldteeta trepiservu. Samas linnamaraton on ka paras jama selles osas, niiet tuleb valmis olla.

4.-8. kilomeeter: kulgesin kanalile tiiru peale ja mööda varjulisemat puudealleed läbi südalinna. 45 minuti peal võtsin ka ühe geeli. Nende parim enne oli sahtlis mööda saanud ning tahtsin lihtsalt ära kasutada. Kulus ära küll. Titt vajus vaikselt zombiks ning lasin ta lamavasse asendisse.

8.-12. kilomeeter: rügasin Lodjakoja juurest Lähte poole edasi. Aruküla mäest üles ning linnast välja. Sealkandis polnud küll ammu-ammu jooksnud enam. Päike paistis, tuuleke muudkui puhus ning titt magas. Natuke hakkas jalg töntsiks minema, aga seda oli ka arvata.

12.-16. kilomeeter: võtsin pooleteise tunni peal veel ühe geeli ning ega siis enam muud teha polnud, kui koju tagasi joosta. Titt ärkas jälle üles, panin ta istuvasse asendisse ilma uudistama tagasi ning tegin viimastel kilomeetritel paremate lugude järgi veel mõned pikad kiirendused. Energiat ning jooksurõõmu jagus, oleks kasvõi kohe võinud 21,1 täis ära teha. Päev hiljem julgen juba öelda, et uute tossudega jäid jalad ka korda.

Kokkuvõttes selge, võib matkama minna küll. Titt oli ka ainult rõõmus oma linnaekskursiooni üle, seega pool tunnikest kauem jooksurajal olla ei tohiks olla probleem. Loodan vaid, et väga suurt tuult või paduvihma ei tule. Samuti ehk sellist killustikku enam pole, nagu paar aastat tagasi Karlova vahel jalgu väänas.

Suvi maha kulgetud ja poolmaraton ukse ees, ups

Olen siin suvi otsa vaikselt trennitada tiksunud, aga millestki nagu kirjutada pole, sest hetkel liigutan ainult heaks enesetundeks ja eesmärke pole. Iga nädal copy-paste siin rääkida, kuidas ma mõned korrad nädalas 5+2,5 süsteemis käru 6-7 kilomeetrikest löntsisin ning vahepeal jõusaali vehkima jõudsin, oleks nagu ka mõttetu.

Suve eredaimaks elamuseks jääb ilmselt juulis Saaremaalt külge korjatud kõhugripp, mis algas 40-kraadise palavikuga (khm, Koroonasaarel), jätkus seejärel külmavärinate ning oksendamisega. Muidugi pidin samal päeval hakkama kodu poole sõitma, ehk sõitsin kuidagi praamile ära (vahepeal tegin peatuse, et nutta) ja Virtsu jõudis Jaanust juba Tartust bussiga vastu.

Kui mul kaks päeva isegi vesi sees polnud püsinud, kutsusime lõpuks kiirabi, kes mu põhimõtteliselt hetkega jalule tagasi kloppis. Kõige selle kõrval endiselt imetasin, ehk olin terve teise inimese ainuke toidu- ja vedelikuallikas. Ega see protsessi kindlasti kergemaks ei teinud. Kui muidu ma emadust ülistavate paatoslike hüüatuste peale pigem irooniliselt muigan, siis selle üleelamist loen küll oma isiklikuks kangelasteoks.

Tollest katkust taastusin tegelikult mitu nädalat ning tegin täieliku trennipausi. Samuti oleme suvel omajagu ringi käinud ning trenni pole hakanud graafikusse toppima.

Suve lõpu eel avastasin meie kodu juures Terminali tanklas välijõusaali, mis kevadel oli paksult noori biitsapumpajaid täis. Praeguseks on nad kõik oma rannavormi juba saavutanud ja olen päris mitu korda juhust kasutanud, et laps kärus magama joosta ning ise kiire jõutrenni ka vahele teha. Põhivajadusteks on seal kükipuur korraliku kangiga, hantlid, erinevad kettad ja surumispink. Saab kõik suured baasharjutused ilusti tehtud.

Jumal teab, mis see koroonaolukord teeb, aga ühtäkki avastasin, et 2. oktoobril ootab mind Tartu Linnamaratonil ju 21,1 kilomeetrit. Ma olen siin viimaste kuude jooksul vaevu 10 täis matkanud ühe trenniga. Nagu öeldud, distantsi pikendamine pole hetkel prioriteet.

Nüüd ma ei teagi, mis teha. Kas hakata natuke rohkem jooksma ning läbida see maa lihtsalt ära. Minna ja matkata koos käruga, et oleks teistmoodi väljakutse (ja hea vabandus, miks ma niiiiii aeglane olen). Või vahetada distants 10 kilomeetri vastu ja ikkagi minna käruga, sest midaiganes.

Käruga minnes oleks mu ainus eesmärk küll alla 3 tunni jõuda. Mõned inimesed kõnnivad ka kiiremini. Trenniblogi või asi. 😀