Kondimootor 30: Kalevipoja rada

Kuskil kuu aega tagasi hakkas mul lapse imetamine vaikselt läbi saama ning tekkis uljas tunne, et olen tugev iseseisev naine, kes võib teha, mis tahab. Kasvõi terveks päevaks kuskile ära minna. Voh, milline elu! Nagu tellitult jäi mulle ette Kondimootor 30/50 kuulutus.

“Aeg on välja tuua oma sisemine Kalevipoeg (või -tütar), pannes jalad proovile ühe parajalt pika matkadistantsiga – 30 km või 50 km – läbi ilusate Eesti metsade. Eesmärk on rada läbida ja läbimisaega ei salvestata, soovijad saavad seda enda jaoks ise teha. Oodatud on nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid.”

Üritus toimus kodust vaid poole tunni sõidu kaugusel, seega kutsusin oma Ironmani tiimikaaslase punti ning panime end 30 kilomeetri distantsile kirja.

Vahepeal tegi siin rekordkülmu ja kujutasin juba ette, kuidas kangeks külmunud buff näo ees heitlen 20-kraadises pakases rada läbida. Siiski andis külm täpselt õigeks ajaks järele ning stardihommik tervitas meid mõne soojakraadi, vihma- ja päikeseseguse taeva ning sulava lumega.

Kõvasti vähemaks oli sulanud ka mu “olen tugev iseseisev naine ja teen mis tahan” hoiak ja selle asemele tekkinud küsimus, kas 30+ kilomeetrit sopases metsas heidelda on see, mida ma tõesti teha tahan. 😀 Õnneks või kahjuks enam tagasiteed polnud.

Kella 9ks olime Kalevipoja koja juures stardimaterjalid välja võtnud, jäätallad alla pannud, tegin eriti ängistunud näoga Kalevipoja kuju taustal selfi ka ning asusime 5+5 jooksumatkates teele. Seljas oli kott 0,75 l spordijoogi, paari geeli ning portsu magusaga (viimastest ma küll lõpuks midagi ära ei tarvitanud).

Esimesed 7 kilomeetrit kulgesid sulaval metsavaheteel, mis oli täis lund, jääd ning vett. Jäätallad kulusid marjaks ära, aga lumelöga vastu see suuremat ei aidanud. Kohati tundus, et lumi on päris kõva, kuni jalg joostes jälle ootamatult läbi pinna vajus. Õnneks saime sealt langeva moti, niiskeks kiskuva tossuvarba ning terveks jäänud jalgadega lõpuks välja.

Ees ootas sile asfalt, mis lausa lendas jalge all. 10 kilomeetri peal oli esimene teeninduspunkt, kus keerasin hinge alla ühe banaani ja müslibatooni ning topsi sooja veega segatud spordijooki.

Tee jätkus taas rõõmsalt asfaldil ning kuskil 13 kilomeetri peal tundus juba, et nonoh, paras naljategemine ju. Eivä?

Kuni 13,5 kilomeetri peal keeras rada taas metsa. 30 kilomeetri rajal oli metsalõike isegi vähe, 50 kilomeetrit ei taha (eriti jooksuks) isegi ette kujutada. Jätsime oma 5+5 süsteemi kus see ja teine ning jooksime lihtsalt seal, kus see vähegi otstarbekas tundus. Võin öelda, et järgnevad 5 kilomeetrit oli neid kohti üsna vähe. Sumpasime aga mööda metsaradu, jalad sain lõplikult läbimärjaks, kohati jäi teele ka suusarada, mis taas kõndides petlikult kõva pinnaga varitsesid. Kui rada pärast 18 kilomeetri täitumist taas asfaldile keeras, olid jalad sumpamisest juba üsna sodid.

Pärast natukest aklimatiseerumist võtsime jälle jooksusammu sisse, kuni tee Palalt kruusa peale keeras. Üsna heas meeleolus jõudsime 20. kilomeetri toitlustuspunkti, kus meid ootas pragisev lõke ja soe lõuna Tactical Foodpacki näol. Korra küll mõtlesin, et võtaks ainult geeli ja kommi ning laseks edasi, aga huvi pärast proovisin tellitud kartulipüree peekoniga siiski ära.

See oli paras viga. Järgmised 10+ kilomeetrit istus see kartulipuder mul nagu kivi kõhus ja sabapidi kurgus ning eriline jooksutoit see küll polnud. Mingi kerge supp ja pirukas, nagu näiteks Pekist Priil on pakutd, sobinuks hoopis paremini.

Järgmised 10 kilomeetrit võibki kokku võtta sõnaga “kannatus”. Tuul oli vastu, kõht vaevas, kohati sadas lumesoga, jalad väsisid ära, puuspainutajad jäid kangeks, aga jooksmast tõrkus aju (ehkki iga kord avastasin taas üllatusega, et joosta on tegelt kõnniga võrreldes isegi parem). Mõni kilomeeter enne lõppu kiskus kõhuvalu juba väga tugevaks, aga siis saime jälle asfaldile.

Kuni täis tiksus 30 kilomeetrit ning ilmselgelt ei paistnud Kalevipoja koda veel kuskilt. Aah, paganas küll. Üks kilomeeter vaevalist tatsumist veel ning jõudsime taas ringiga ängistunud Kalevipoja juurde. Kokku läks aega alla 4,5 tunni, millest aktiivset liikumist oli nõks üle 4 tunni (keskmine liikumistempo 7:54 min/km).

Keerasin omale sooja jope selga, vahetasime korraldajatega paar head sõna ning veeretasime oma kanged kondid kodu poole.

Kokkuvõttes oli hea meel, et mindud sai, hea meel, et läbi sai ja väga hea meel, et selliseid uusi ürituseformaate ikka Eestis jälle välja mõeldakse. Läheks teinekordki!

Rändom mõtted lumest ja võistlustest

Lumi elavdas kõvasti minu rutiinseks kiskunud trennikava. Peamiselt seisneb elamus ja närvikõdi küll selles, kui palju lund on ööga maha tulnud, millise päeva pealelõunaks jõuab kohale lumesahk ning kui kõrgest hangest või soolalumekihist käruga veel jõuga läbi murda jõuab. Ja kas nimetada see kellas jõutrenniks, jooksuks või millekski muuks.

Üsna sageli olengi võtnud käru ja koera, murdnud end läbi hangede parki, lasknud koera omi asju ajama (sest ega sellist madalat pikakerelist väga pikalt monotoonselt jooksutada tasugi, soolalume hädad veel otsa) ning pusinud lihtsalt midagi ära teha. Käruga mäkkejookse nt. Pinkidel kätekõverdusi. Väljaasteid, kükke – hüppega ja ilma, jne, jne. Väike sörk vahele ja saab mingi trennilaadse toote ikka tehtud. Sihipäraseks treenimiseks seda nimetada küll ei saa.

Muidugi Taavi Metsma värskes Sportland podcastis just ütles midagi taolist, et trenn on selline liikumisvorm, millelt on kõik rõõm ja tähendus ära võetud. Hakkab nagu sinnpoole kiskuma küll.

Mis veel? 1-2x nädalas olen jõusaalis käinud nagu ikka. Hiljuti jõudsin esimest korda sel aastal ujulasse. Andis tunda küll, et üle aasta pole regulaarselt ujunud. Selle parandamiseks lähme teeme veebruari lõpus Pärnus ühe pikema trennilaagri. Lisaks käisin üks hommik Tartu Raeplatsi väljakul ka käruga uisutamas. Oli päris vahva. Tuleb meelde mõne aasta tagune uisutamine üleujutatud lumevaesel Soomaal, kuhu kohe hea meelega läheks, kui lumi kõikjal ees poleks (viuviuviu).

Märkamatult olen endale kokku noppinud ka portsu rahvaspordiüritusi.

  • 27.02, Kalevipoja raja Kondimootor, 30 km distants. Kuuldavasti on oodatud nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid, ehk eksprompt panime ennast ühe kolleegiga kirja. Lühemal rajal peaks saama 2x süüa-juua ning medali ka. Ehk loodetavasti tuleb tore päev mitte liiga lumises looduses.
  • 01.05, Viljandi järvejooks. Jälle eksprompt regamine. Peaks vist Polaris mingi treeningkava tiksuma panema, iseasi palju ma seda järgida saan.
  • 22.06, Võidupüha poolmaraton. Eelmise aasta regamise sain vahetada 2021 osaluse vastu.

Ehk kokkuvõttes on üritusi juba oodata küll. Vahepeal ei tundunud paslik selliste võimaluste peale isegi mõelda.

2020 minikokkuvõte

Et see koht siin päris hallitama ei läheks, teen ka kiire kokkuvõtte 2020 “trenniaastast”.

  • 1000 jooksukilomeetrit
  • üks poolmaraton, üks 10-kilomeetrine virtuaaljooks
  • 52 trenni jõusaalis
  • 10 ujumist… (neist 7 jaanuaris)
  • 0 istumist rattasadulas

Neist viimane on küll esimene kord pärast rattaga sõitma õppimist, kui selline aasta ette on tulnud. Järgmine aasta on väike trenniseltsiline juba rattatoolikõlbulik ning ehk tulevad mõned sõidud vahele.

Kuidas see aasta siis kulgenud on?

  • Jaanuar möödus kohe-kohe uue ilmakodaniku saabumist oodates ning väga palju ujudes. Viimane 7-kilomeetrine jooks toimus nädal enne sünnitust.
  • Veebruaris-märtsis pidasin pühalikku trennipuhkust, aga märtsi keskel hakkasin vaikselt jälle jooksma. Oli puhas rõõm. Jõusaalid-ujulad oli koroona tõttu kinni, mistõttu kogunes jooksukordi märtsis juba 9.
  • Aprillis tegin jooksukilomeetrite rekordi (peamiselt alternatiivide puudumise tõttu) – 150 km.
  • Juunis-augustis kimbutasid kuumalained ja juulis suutsin omale mingi enneolematu surmatõve külge korjata, millest taastumine võttis omajagu aega.
  • Sellest hoolimata pressisin kavasse mõned pikemad jooksud ja tegin oktoobri alguses linnamaratoni pooliku käruga läbi.
  • Detsembris saabus kauaoodatud(?) lumi, mis minu jooksu- ja elutahte kõvasti proovile on pannud. Jooksusõber on kasvanud neljalt kilolt enam kui kümnele ning koos käruga ligi veerandsadat kilo enda ees läbi kõikvõimalikus paksuses soolalume künda on pingutuselt pöördvõrdes saadava jooksumõnuga.
  • Thule Urban Glide 2 on sellele vaatamata endiselt mu lemmik-titeost.

Tegelikult olengi nüüd settinud mingisse monotoonsesse rutiini. Teen umbes 5x nädalas trenni, sealhulgas käin koroonale vaatamata endiselt jõusaalis, kus hommikul vara olen enamasti põhimõtteliselt üksi. Mingeid erilisi sportlikke eesmärke viljeleda pole mul aega (sest alternatiiviks on vähem töötada, puhata või magada, mis ei kõla ükski väga ahvatlevalt).

Aga eks see on praegu lihtsalt selline aeg. Isegi trennitihedalt läinud see esimene lapsevanem-spordisõbra aasta.

2021 tahaks:

  • jälle rattasadulasse jõuda
  • kuskil välismaal joosta – kasvõi niisama hommikusörki, sest välisüritusi ei julge hetkel isegi loota
  • Saaremaa Kolme Päeva jooksule jõuda?

Pärnu Rannajooksu 10 km virtuaaljooks

Sõbra õhutusel, ilusa medali nimel ning soovist lõpuks ka virtuaaljooks ära proovida, regasin ennast Pärnu Rannajooksu 10 km virtuaaldistantsile.

Sedaet… Noh, tehtud. Aga mulje on ikka väga meh.

Medal peaks veel postkasti tulema, eks pingutasin ka natuke, aga vähemalt üksi pusides jäi virtuaaljooksu fenomen (eriti sellisel distantsil) minu jaoks endiselt arusaamatuks.

Alguses mõtlesin, et prooviks selle käruga alla tunni pingutada. Ühel päeval tegin kiirusproovi, aga tuule ning äärekivide ja tõusude-langustega suutsin alla 6 min/km tempot hoida 3 kilomeetrit ning lõin siis käega. Oleksin pidanud selleks väga spetsiifilise marsruudi valima ja õiget ilma passima ning see pole ju ka asja point.

Järgmisel päeval tegin hommikul koera ja käruga üle tunnise kiirkõnni, veits sörki vahele ning Raadi pargis omajagu kerelihaseharjutusi ka otsa. Timmin praegu tite päevakava ja otsin võimalusi, et vähemate, aga pikemate unedega enda liikumist koera omadega ühildada (temaga niisama kõndida pole just trenn).

Ja siis sama päeva pealelõunal tundus hea idee too 10-kilomeetrine jupp ka ära joosta. Lõpuks jäi tuul vaiksemaks ning pistsin kodu juurest lihtsalt suvalises suunas liduma.

Ja noh, lidusin ning lidusin. Kärussepistetud veepudelit ei puutunud, geeli ka kaasas polnud. Tiirutasin korra südalinnast läbi ning koju tagasi. Finiš läks lukku ajaga 01:03:18 (väidetavalt 10 km seal sees 01:02:59, aga ei tea, kummas otsas mul hanguma õnnestus jääda).

Kokkuvõttes. Tehtud. Enam vist ei teeks. Vähemalt nii lühikest maad küll mitte.

Pilte ka pole, sest liduda oli vaja.

03.10.2020 Tartu Linnamaraton 21,1 km

Täna oli siis Tartu Linnamaraton, millele ma ennast kunagi ennemuistsel aal uljalt regasin ning vastu igasuguseid ootuseid sain alles sügise hakul aru, et kuramus, SEE võistlus vist isegi toimub. Kuna ma siin käruga ainult jooks-kõnd süsteemis kulgemist olen harrastanud ning neidki vaevu tunnike jutti, siis kaalusin tükk aega kas:

a) minna jooksma oma elu halvimat poolmaratoni tulemust
b) üldse mitte minna või
c) matkata see läbi käruga, et oleks mingigi uudne väljakutse

Läksin lõpuks viimast teed ning pigistasin siin augusti lõpus ja septembris kaks pikemat jooks-kõndi vöö vahele. 16-kilomeetrine ring viimasel augustil ning 13-kilomeetrine ring septembri keskel.

Täna hommikul ma ennast igatahes väga hästi valmistununa ei tundnud, põdesin nii riideid, lapse vastupidavust kui Atlantise treppi ja mõtlesin viimse minutini, kas üldse minna.

Lõpuks leidsin end kell 11 siiski stardikoridoris, õues oli veel pilvine, aga juba soe ja üritasin igati lähtuda sellest, et see on lihtsalt üks rajateenindusega mugavusjooksumatk läbi sügiskuldse Tartu. Plaan oli järgida 5+2,5, või äärmisel juhul 7,5+2,5 süsteemi.

Ja siis tuli start ning esimese hooga tegi käru sellist pulli, et ma ei saanud üldse aru, milles nüüd siis asi on. Põhimõtteliselt jooksin Taskuni käru tagumistel ratastel tüürides, otsisin vaiksema koha ja tuvastasin siis, et olin esiratta valetpidi lukku pannud. Sellest ka purjus pardi kombel tuigerdamine muudkui ühes ja teises suunas. Hea algus!

Linnamaratoni rada läheb esimese kilomeetri sirgelt allamäge, seega kõndima hakkamine tundus mõttetu. Samuti oli algus tagaotsast alustamise kiuste nii rahvarohke, et seal jalus äkki kõnnile tõmmata oli ka veider. Mõtlesin siis, et hakkan kõndima, kui rada seda sunnib.

Ja imekombel rada seda õieti ei sundinudki. Raudteetammil kulgev pinnastee oli käruga täitsa okeilt läbitav (tõesti, see Thule on parim titeost üldse) ning 3. kilomeetri lõpus hakkasin juba esimesi kõndijaid noppima.

Ilm oli üllatavalt palav ja alguses oli jube janu, aga mitte piisavalt hull, et rütmi segi lasta ja käru alt pudel välja koukida. Ütlekski, et jooksu esimene pool kulges täiuslikus flow’s. Kuulasin oma muusikat, imetlesin sügisest linna ning ametlikust joogipunktidest piisas täiesti. Karlova vahel nägin aina enam tuttavaid nägusid ja 7. kilomeetri lõpus võtsin ära esimese geeli. Meeleolu oli ülev.

Pärast Sõpruse silda läheb rada jõeäärt pidi kesklinna poole ning sealgi oli lausa lust joosta. Vahepeal ärkas titt üles ning tõstsin ta seljatoe üles.

Ees ootas Atlantise trepp, mida paar päeva tagasi isegi katsetamas käisin. Kõige turvalisem tundus seal selg ees rahulikult üles tulla ja tõrjusin seal lahkeid abipakkujaid, sest kuidagi kahe vahel vildakaid astmeid pidi turnides oleks hoopis suurem oht sealt käkaskaela alla pudiseda.

Pärast seda ronimist hakkasid jalad ikka ära väsima ning rada läks ka aina ekstreemsemaks. Endiselt jooksin jutti, aga 20-kilose käruga (laps + käru ise) näiteks kruusa peal oli tuntavalt raske. Ja kruusa Emajõe äärsetele alleedele ikka jagus. Lisaks lustakad tõusud sildade alt läbi minnes ning eriti salakaval pikk tõus enne laulukaart ja lõpuks hakkasid esimesed kõnnisammud ka sisse tulema.

Võtsin teise geeli 14 kilomeetri täitumisel, aga laululava juures jagatud koolat ootasin juba nagu hingeõnnistust. Samas andis jõudu, et vaevu mõned kilomeetrid olid lõpuni ja Supilinna vahel läks melu jälle suuremaks ning vaated aina ilusamaks.

Erilise kirsina tordil hakkas viimases kolmandikus ka esimene koht hõõruma. Pam-pam-paa, peopesas!

Südalinna kandis hakkas sisse siginema aina enam äärekive, kust üle joosta ei saanud, vaid tuli seisma jääda ja käru üles ukerdada. Laial tänaval nägin esimest autojuhti, kes rajakorraldajate märguannetest hoolimata jooksjaid sugugi läbi ei tahtnud lasta (isegi hästi, et see ainus intsident oli). Ülikooli tänaval tõmbas kõnnitee üks hetk nii kitsaks, et pidin kärul ühe ratta õhku “toetama” ja taas kõnnisammu tegema. Hakkas ikka päris tüütuks kiskuma.

Ja siis tuli Lossi mägi. Isegi käru kõndides lükata oli päris tüütu. Ja lõpuks tippu jõudes võttis omajagu tahtejõudu, et jalg jälle jooksusammule sundida.

Toomemäel kiskus rada väga offroadiks ära ja paljud langused olid jälle nii järsud, et sealt väljateenitud allajooksu teha ei saanudki. Pidin hoopis käru ning iseennast pidurdama. Vana anatoomikumi ees tulid jälle kõnnisammud, aga kruusa lõppedes võtsin ikka jooksusammu sisse. Kuni olin Vallikraavi tänava auklikel kõnniteedel, kus taas hoopis käru pidurdamisega tegelema pidin.

Igatahes. Läbi see õudne lõpp lõpuks siiski sai ja jäi vaid üle kaarega Raekoja platsi keerata, finišisirgel veel munakividel aeglustada ning oligi jooks purgis. Netoaeg tuli kröömike alla 2:25! Amelik aeg 2:25:09.

Arvestades, et ma kartsin isegi 3-tunnisest kontrollajast üle panna, superhea tulemus. Kilomeetriaegu vaadates oli tempo algusest peale väga stabiilne, keskmine 6:47 min/km ning üle 7 kiskusid vaid Lossi mäe ja Toomemäe kilomeetrid. Kokkuvõttes ütleks, et elu parima emotsiooniga jooksumatk! Ja nagu pildilt näha, jäi kaaspiloot samuti sõiduga väga rahule.

Ahjaa, käruga poolmaratoni jooksjate hulgas tulin esimesele kohale. Rohkem kärutajaid lihtsalt polnud. 😀 Aga kuuldavasti mingi mees oli käruga maratoni alla 4 tunni teinud.

Rabavad uudised: käisin jooksmas

Eelmises postituses kurtsin, et ühtäkki on oktoobrikuine linnamaraton ukse ees (KUI see toimub), kuhu ma registreeritud olen ning mul pikimad distantsid suve jooksul vaevu 10 kilomeetrit. Viimati jooksin 16 kilomeetrit emadepäeval…

Targa inimesena tellisin omale uued rõveroosad tossud (Nike Air Zoom Pegasus 36, mu eelmiste Pegasus 34 värskem õde), panin need pühapäeva hommikul jalga ja läksin puusalt uuesti 16 kilomeetrit jooksma. Mõtlesin, et kui selle üle elan, võin oktoobris matkamist kaaluda küll.

Söötsin tite natuke varem ära, pakkisin ta kärusse, paar geeli ning vesi kärutaskusse ja hakkasin aga oma 5+2,5 süsteemis astuma. Oli mõnusalt jahe, aga väga tuuline.

Mõned tõdemused: 

  • suvel tundus mulle vahepeal, et ma enam üldse joosta ei jõua. Tasus vaid kraadidel kümne pügala võrra kukkuda, kui jaks on kohe tagasi. Go figure!
  • vaim on ikka võmias värk. Kui lähed õue plaaniga kolmveerand tundi kulgeda, on veerand tunni peal juba janu ja kopp ees ja millal läbi saab. Kui lähed õue plaaniga kaks tundi kulgeda, on tunni täitumine rõõmus üllatus.

1.-4. kilomeeter: jooksin kodust Anne kanali äärde ning minnes oli tuul kõvasti vastu. Käruga päris ebameeldiv, aga õnneks jäi teele ka korralik allamäge lõik – seal jooksin oma kiireima kilomeetri. Titt istus ja vahtis rõõmsalt ringi. Tossud olid esimesed paar kilomeetrit natuke kanged, aga pärast oli juba kõik väga mugav ning tore. Parajaks ukerdamiseks läks kanali äärde pääsemine, sest hästiühendatud kergliiklusteede asemel sain käruga künda mööda kõnniteeta Pika tänava juppe ja kaldteeta trepiservu. Samas linnamaraton on ka paras jama selles osas, niiet tuleb valmis olla.

4.-8. kilomeeter: kulgesin kanalile tiiru peale ja mööda varjulisemat puudealleed läbi südalinna. 45 minuti peal võtsin ka ühe geeli. Nende parim enne oli sahtlis mööda saanud ning tahtsin lihtsalt ära kasutada. Kulus ära küll. Titt vajus vaikselt zombiks ning lasin ta lamavasse asendisse.

8.-12. kilomeeter: rügasin Lodjakoja juurest Lähte poole edasi. Aruküla mäest üles ning linnast välja. Sealkandis polnud küll ammu-ammu jooksnud enam. Päike paistis, tuuleke muudkui puhus ning titt magas. Natuke hakkas jalg töntsiks minema, aga seda oli ka arvata.

12.-16. kilomeeter: võtsin pooleteise tunni peal veel ühe geeli ning ega siis enam muud teha polnud, kui koju tagasi joosta. Titt ärkas jälle üles, panin ta istuvasse asendisse ilma uudistama tagasi ning tegin viimastel kilomeetritel paremate lugude järgi veel mõned pikad kiirendused. Energiat ning jooksurõõmu jagus, oleks kasvõi kohe võinud 21,1 täis ära teha. Päev hiljem julgen juba öelda, et uute tossudega jäid jalad ka korda.

Kokkuvõttes selge, võib matkama minna küll. Titt oli ka ainult rõõmus oma linnaekskursiooni üle, seega pool tunnikest kauem jooksurajal olla ei tohiks olla probleem. Loodan vaid, et väga suurt tuult või paduvihma ei tule. Samuti ehk sellist killustikku enam pole, nagu paar aastat tagasi Karlova vahel jalgu väänas.

Suvi maha kulgetud ja poolmaraton ukse ees, ups

Olen siin suvi otsa vaikselt trennitada tiksunud, aga millestki nagu kirjutada pole, sest hetkel liigutan ainult heaks enesetundeks ja eesmärke pole. Iga nädal copy-paste siin rääkida, kuidas ma mõned korrad nädalas 5+2,5 süsteemis käru 6-7 kilomeetrikest löntsisin ning vahepeal jõusaali vehkima jõudsin, oleks nagu ka mõttetu.

Suve eredaimaks elamuseks jääb ilmselt juulis Saaremaalt külge korjatud kõhugripp, mis algas 40-kraadise palavikuga (khm, Koroonasaarel), jätkus seejärel külmavärinate ning oksendamisega. Muidugi pidin samal päeval hakkama kodu poole sõitma, ehk sõitsin kuidagi praamile ära (vahepeal tegin peatuse, et nutta) ja Virtsu jõudis Jaanust juba Tartust bussiga vastu.

Kui mul kaks päeva isegi vesi sees polnud püsinud, kutsusime lõpuks kiirabi, kes mu põhimõtteliselt hetkega jalule tagasi kloppis. Kõige selle kõrval endiselt imetasin, ehk olin terve teise inimese ainuke toidu- ja vedelikuallikas. Ega see protsessi kindlasti kergemaks ei teinud. Kui muidu ma emadust ülistavate paatoslike hüüatuste peale pigem irooniliselt muigan, siis selle üleelamist loen küll oma isiklikuks kangelasteoks.

Tollest katkust taastusin tegelikult mitu nädalat ning tegin täieliku trennipausi. Samuti oleme suvel omajagu ringi käinud ning trenni pole hakanud graafikusse toppima.

Suve lõpu eel avastasin meie kodu juures Terminali tanklas välijõusaali, mis kevadel oli paksult noori biitsapumpajaid täis. Praeguseks on nad kõik oma rannavormi juba saavutanud ja olen päris mitu korda juhust kasutanud, et laps kärus magama joosta ning ise kiire jõutrenni ka vahele teha. Põhivajadusteks on seal kükipuur korraliku kangiga, hantlid, erinevad kettad ja surumispink. Saab kõik suured baasharjutused ilusti tehtud.

Jumal teab, mis see koroonaolukord teeb, aga ühtäkki avastasin, et 2. oktoobril ootab mind Tartu Linnamaratonil ju 21,1 kilomeetrit. Ma olen siin viimaste kuude jooksul vaevu 10 täis matkanud ühe trenniga. Nagu öeldud, distantsi pikendamine pole hetkel prioriteet.

Nüüd ma ei teagi, mis teha. Kas hakata natuke rohkem jooksma ning läbida see maa lihtsalt ära. Minna ja matkata koos käruga, et oleks teistmoodi väljakutse (ja hea vabandus, miks ma niiiiii aeglane olen). Või vahetada distants 10 kilomeetri vastu ja ikkagi minna käruga, sest midaiganes.

Käruga minnes oleks mu ainus eesmärk küll alla 3 tunni jõuda. Mõned inimesed kõnnivad ka kiiremini. Trenniblogi või asi. 😀

Polar Ignite – esimesed muljed

Ostsin siin hoogtöökorras uue kella ja panen esimesed muljed virtuaalpaberile. Mu eelmine kell, Polar M200 üritas juba talvel otsi anda, aga sai teeninduses veel mõneks kuuks elumahlad jooksma. Siis need sama äkiliselt ühtäkki enam ei jooksnud ja tellisin pikemalt mõtlemata omale Polar Ignite kella.

Põhimõtteliselt tundus see olevat samade omadustega nagu Polar Vantage M, mida ma juba ammu noolin. Nii Ignite kui Vantage M maksavad saksa Amazonis umbes sama raha, aga Eestis on hinnavahe ligi 100 eurot Ignite’i kasuks. Lisaks Vantage M Jaanusel juba on, pluss Ignite tundus igapäevaseks kandmiseks veel ilusam.

Tellisin siis eksprompt musta S-rihmaga ekspemplari ära (oleks pronksi-mustaga tahtnud, aga seda väikse rihmaga jälle polnud; see-eest oli terve valik roosasid ja valgeid, sest naised, nah).

Polar IGNITE - Polar Fitnessivarustus / Pulsimõõtjad

Pikemalt vahutamata on esimesed paari nädala elamused siin. Enam-vähem panen tähtsuse järjekorras kirja.

Miinused

  • Kell ei näita kella! I sh*t you not, aga kella displei näitab kella (või üldse pilti) ainult siis, kui teatrinäitleja ekspressiivsusega rõhutatult kella nina ette tõstan või nupust tule põlema vajutan. Ja see on OI. KUI. TÜÜTU. Kui seda oleksin ette teadnud, poleks kella kindlasti tellinud, aga kui see juba kohal oli ning mina kellapõuast hullumas, siis leppisin. Üritan rohkem mindful olla ning vähem minuteid passida. Väidetavalt üritab see matkida Apple watchi omadusi, aga miks keegi seda matkima peaks, ei saa küll aru. Vantage M vaikeolekus näitab numbreid küll, muideks.
  • Rihm tundub kange ja plastmassine. Polar M200 rihm (eriti juurdeostetud rihm) oli väga mõnusast pehmest kummist ning käe ümber palju mõnusam. Sellega on kohati tunne nagu üritaks mängukella randmele venitada. Väidetavalt sobib kellale igasugune 20mm rihm, seega soovi korral saaksin kasvõi korraliku nahkrihma osta, aga kuna seda kogu aeg kasutan, sh ujudes, ei tundu see ka mõistlik.
  • Kellal puuduvad manuaalsed vaheajad, ehk ise ei saa näiteks intervalltrenne jooksvalt juppideks jagada. Mitte, et ma seda väga muidu teinudki oleks, aga võib tegelt ära kuluda.

Plussid

  • Kell on ilus ja mõõdukalt väike. Igapäevaseks kellaks on see kindlasti sobivam, kui väga spordine M200. Samas pole see ka väga väike: olen pigem maskuliinsemate käekellade austaja niikuinii.
  • Töötab ilusti. M200-ga võrreldes on sellele kelli ja vilesid muidugi palju rohkem, aga enamik neist mind ei huvita. Näiteks une osas tean isegi, mis mu unevajadus on ning ülitäpse algoritmiga väljaarvutatud soovitused just ei üllata. Puutetundlik värviline ekraan on selline nice-to-have (ehkki nagu öeldud, võiks see ka must-valge olla, kui igal ajal ikkagi kella näitaks). Pulssi mõõdab see kogu aeg ja umbes-täpselt esimesed kaks ööd oli huvitav vaadata, et mu öine madalaim pulss on 40. Pärast jälle enam ei üllatanud.
  • Basseinis tuvastab see üllatava täpsusega nii läbitud vahemaa, kui ujutud stiili. Esimesel korral tulemusi vaadates võttis see suisa natuke kõhedaks. 😀 Suur vend valvab ja nii.
  • Kella enda pakutud trennid on päris toredad. Nimelt on üks kella funktsioonidest FitSpark™ treeningujuhis, mis pakub igaks päevaks treeninguid, mis põhinevad sinu taastumisel, füüsilise võimekuse tasemel ja treeninguajalool. Olen nüüd ajaviiteks mõned keharaskusega jõutrennid sealt ära teinud kui pealelõunalõõsas titte õue ei taha viia ja väga mugav on. Kell ise ütleb, mis harjutusi teha, kaua vahel puhata ja millal on järgmine seeria.

Lisapluss

Ahjaa, puhtalt M200 vs Ignite pluss – laadimine käib laadimisalusel ning puudub see jube USB-otsik, mis on M200 suurim nõrkus. Muidu oleksin ilmselt oma eelmise kellaga hauda läinud, aga selle USB läks katki. Ning eri design-fail on see, et USB käib just sedapidi laadijasse, et näiteks läpaka küljes kell lapiti vastu lauda ei mahu ning on oht otsikut vigastada.

Hands-on: Polar's new M200 GPS watch with Optical HR | DC Rainmaker
Polar M200 saatana sigidikust USB osik 

Kokkuvõttes: jah, mul on uus kell. Ei, ma ei hüppa õnnest lakke, aga eks ajab asja ära. Natuke rahustab mu pettunud meelt see, et üks tehnikahuviline sõber oli kõik Vantage M ning Ignite’i omadused üksipulgi läbi võrrelnud (ja tellis lõpuks Vantage M’i) ning ei teadnud seda displei asja ikka enne, kui minul kell käes. Udupeen. Olge siis hoiatatud.

Rasedusaegne kaalutõus, vormi taastumine ja diastaas (mammutpostitus)

Sattusin lugema Egle Villiku rasedusjärgset vormipostitust ning mõtlesin lõpuks kiirelt ka oma kogemused kirja panna.

Mäletatavasti oli mul raseduse alguses kohe kohutavalt piinarikas Ironmani meeskonnaüritus, seejärel lõputult anomaalseid tervisemuresid, mis viimaseks trimestriks lõpuks vaibuma hakkasid (aga klassikalised hädad asemele tulid), viimase trenni tegin päev enne sünnituse algust ja tagasi jooksma läksin poolteist kuud pärast lapse sündi. Ma eeldan, et kõik on siin megasüvahuvilised ja *KÕIK* minu elus toimuvad põnevad detailid meelde on jätnud, aga kes pole… Siin on väike valik halapostitusi. 😀

Igatahes. Enne Ironmani tegelesin just mõnda aega toidu träkkimisega MyFitnessPalis, et parimalt jooksuvormilt paar viimast kilo maha lihvida. Mõnda aega jätkasin seda harjumusest ja pärast juba puhtast teaduslikust huvist. Kokkuvõttes on mul väga täpne pikaajaline ülevaade sellest, mida ma sõin, mida see sisaldas ja kuidas see läbi raseduse muutus.

Sarnaselt Eglega, võtsin rasedusega kokku juurde 8 kilo, millest 6 jäid haiglasse (ok, 3,7 neist sõitsid turvahällis kaasa ka) ning viimased kaks kadusid vähem kui kahe nädalaga. Erinevalt Eglest ei nõudnud see minult aga mingit enesepiiramist (muidugi stardivormid olid ka väga erinevad). Siit jõuamegi mu esimese rasedusvormi õppetunni juurde.

KÕIK on niiii individuaalne!

Alates rasedusest, jätkates sünnitusega ning lõpetades sünnitusjärgse taastumisega – ma ei julge küll ühtegi absoluutset väidet õhku visata selles osas, kui palju seal enda kontrollida on. Võiksin praegu rusikaga rinnale taguda ning väita, et oh kus MINA tegin nüüd kõik õigesti, et ma rasedusega nii vähe juurde võtsin, aga ma saan aru, et minu keha SELLE rasedusega lihtsalt reageeris nii.

Okei, muidugi on külili diivanil otsesõnu õgides (sest-nüüd-ju-võib) suurem tõenäosus ka palju juurde võtta, aga kui äärmustesse mitte laskuda, on pigem tegemist ikka sellise olukorraga, kus hoiad kinni ning sõidad kaasa sellega, mis sulle ette on nähtud. Mis sul muud ülegi jääb, eksole.

Tegelikult oli minu kaalutõus alla igasuguste soovituste ja olin selle üle alguses päris mures. Mõttes olin pigem valmis vaeva nägema, et päris mitukümmend kilo turja ei hüppaks, ent esimesed kuud kaal hoopis langes, ehkki iivelduse tõttu oksendasin kokku vast paar korda. Sealjuures toidu träkkimisest tean, et kaloraaž oli tavapärasest kõrgem algusest peale ning liikumine kõikvõimalike hädade tõttu esimesed kuud täiesti olematu.

Seega kardetud kaalujälgimise asemel kütsin lõpuks lehttaigna vahele kondenspiima ja toorjuustu ning vaaritasin kõikvõimalikke muid rammusaid hõrgutisi, et kaal tõusma saada. Lõpuks see tasahilju, aga püsivalt jälle tõusma hakkas ning nulli tagasi sain nii umbes 4.-5. raseduskuuks.

Energiavajadus pole nii must-valge

See on jälle üks suht captain-obvious hetk, aga ikkagi oli minu teadusliku enesevaatluse põhjal huvitav vaadata, kuidas organism toimida võib. Üldiselt öeldakse, et esimesel trimestril ei tõuse energiavajadus üldse, teisel vast 200-300 kcal päevas ning viimasel 400-500. Samas pidi liikumine reeglina langema ja enam-vähem see tasakaalustub ära, ehk toitumist pole põhjust õieti üldse muuta.

Teoorias.

Praktikas jäin Ironmani jalavigastuse ja üldise kohutavalt halva enesetundega diivanile ikka väga pikalt ning liikusin kohati vaid 2000 sammu päevas. Jah, külmkapini. Varasemalt oli puhkepäev 20 tuhat sammu päevas (ehk puhkepäev oli lihtsalt see päev, kui spets trenni ei teinud, aga palju kõndisin igatahes).

Sealjuures läks iivelduse ajal sisse kõikvõimalik jahune süsivesik. Küpsised, kuivikud, juusturullid jmt kraam, mida ma muidu never-ever isegi ei taha. Üritasin küll uljalt tavatoitu edasi süüa, aga rikkusin sellega enda jaoks vaid hulga häid asju ära. Näiteks isa tehtud frikadellisupile mõeldes tuleb mul siiani kerge ökk kurku.

Õnneks läks kogu aeg edukalt sisse puder munaga igast asendist. Lisaks pudrule kavaldasin endale sisse väga kuivaks röstitud seemneleiba keedumunaga, pannkooke kohupiima, vahukoore ja marjadega, kastiga maasikaid jmt kraami.

Sealjuures tuli tollest hädaga sisseminevast toidust päevane energiakogus suurem, kui Ironmaniks treenides. Ja nagu öeldud, kaal esialgu vaid kukkus ja püsis siis naelutatult mitu kilo alla stardikaalu.

Kaal tõusis pigem raseduse teises pooles (loogiline ka)

Kui iiveldus üle läks, sain jälle mõnuga kõike harjumuspärast süüa, aga magusat sõin rõõmsalt edasi. Ikka üsna suurtes kogustes, aga üritasin seda siiski mitte päris õhtu peale jätta ning pigem stabiilselt, aga vähem süüa, mitte iga mõne päeva tagant näiteks terve paki kommi. Samuti üritasin igati energiavajadust pigem päris söögist täis saada. Kui raseduse alguses oli päevane kaloraaž ca 2500 kandis, siis lõpus keskmiselt 3000 ringis.

Päris lõpus natuke hirmutati, et laps kasvab suureks (ei, rasedusdiabeeti mul polnud) ning üritasin tubli pool päeva süsivesikutega tagasi hoida. Tulemuseks see, et pidin diivanil põhimõtteliselt hinge heitma. Paar mandariini tegid selle murega kohe üks-null.

Kõht ja kaal hakkasidki kasvama pigem raseduse teises pooles ja vahepeal nii suurte hüpetena, et jõudsin mõelda, et NONIIIII, nüüd see siiski tuleb. Lõpp stabiliseerus jälle ära ja “skooriks” jäigi ca 8 kilo.

Viimane pilt tehtud kaks päeva enne sünnitust, 40+2. Ühtlasi tundub, et ma totaalselt peaked in life 2016 Ironmanil (või on tegemist ühe pagana hea särgiga).

Trennis arenemine raseduse ajal

Mäletatavasti ei saanud ma tegelikult raseduse ajal palju joosta, sest küll oli jalg haige, küll ei lasknud häälepael õhku kopsu ning sada muud häda. Lõpus sain natuke sörki ikka lasta ja olin selle üle väga õnnelik. Samas ega see trenninarkarlust ju ära ei võta, kui mingit asja teha ei saa ning asemele tulid pidev jõusaal ja ujumine.

Ning jah, selle alusel julgen öelda, et rekordeid rasedana ei tee, aga ennast arendada on kindlasti võimalik. Pideva jõusaalis käimisega olin raseduse lõpuks enda kohta üliheas vormis ja ujumisoskuse arengu üle olen siin ka korduvalt rõõmustanud.

Kaal ja keha pärast rasedust

Kui paljud kardavad rasedusega rikkuda oma figuuri või muidu välimuse, siis mina kartsin pigem mingeid funktsionaalseid kahjustusi. Rasedus ja sünnitus on üks ohtlikumaid asju, mida tänapäeva lääne naine elus ette võib võtta. Paljudel jäävad ju pärast mingid mured külge, millest palju ei räägita, aga mõjutavad terve ülejäänud elu kvaliteeti.

Nagu öeldud, kehakaal taastus mul sünnituseelseks põhimõtteliselt kahe nädalaga, aga see oli tol hetkel pigem suvaline taustamüra (oli pehmeltöelda muudki, millele ja kellele sel hetkel mõelda). Kõht oli mõnda aega lihtsalt imelik ja kuna ma eriolukorra tõttu ühtegi sünnitusjärgset kontrolli ei saanud (nüüd lõpuks sain ise küsides aja juulisse…), ei julgenud ma väga hoogsalt jälle trenni tegema hakata. Mitte, et seal kontrolliski midagi üliimelist tehtaks, aga vähemalt ehk hoiatatakse, kui midagi küljest ära hakkab kukkuma.

Kontrollisin paari kuu peal ka ise kõhulihaseid ning sel hetkel oli seal veel tuntav lahknemine, ehk diastaas. Loogiliselt siis mõtlesin, et ilmselt on okei, kui teen üldkehaliselt koormavaid asju, aga kõhulihaseid spetsiaalselt ei koorma ja lasen neil rahus taastuda. Ka voodist istulitõusu jmt jätkasin n-ö külili nagu seda raseduse ajal soovitatakse teha.

Eriolukorra tõttu käisin esimese hooga ainult jooksmas (3-5 korda nädalas). Maikuust lisandus sinna vaikselt ka jõusaal ja võimalusel ujumine. Jõutrenni üritan teha vähemalt kord nädalas ja seal on raskused üsna kenasti taastuma hakanud.

Küll muretsesin endiselt, et ega ma trenniga midagi pekki ei keera ning käisin selle nädala alguses perearsti suunamisega hoopis füsioterapeudi juures ära. Tema kontrollis mu kõhulihased üle, kiitis heaks, tegime koos ka mõned harjutused ning sain rohelise tule kõike jälle vaikselt tegema hakata. On kohe puhtam ja kuivem tunne küll jõusaalis suuremaid raskusi proovida või kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. Ja kindel, et kui mingi vats ees on, on see lihtsalt halva vormi viga või sponsored by Kalev, mitte mingi jäle lihaste laialirebenemine (mmmm).

Söömine imetamise ajal

Kui raseduse lõpus arvasin juba, et need söögikogused on ulme, siis oleksin pidanud veel nägema, mis imetamisega sai. Veel rohkem sööki! Veel rohkem magusat! Tundub küll, et kõik läheb asjaks, sest laps on mõne kuuga 2x vanema lapse mõõtudesse kasvanud (ja ei, pole paks vaid pikk ning tugev). Mis tal viga muidugi rammu kasvatada, kui puhta šokolaadipiima peal elada lastakse.

Kohati kipub see söömine lausa sunnitööks muutuma, eriti siin vahepeal palavaga. Samas kui vahepeal söömine ununenud on, olen peagi ise viril, piima jätkub vähem ning siis on tagatipuks laps ka pahur. Eks “kannatan” selle sunni siis ära.

Kokkuvõttes võib nüüd öelda, et olen suht ära taastunud, natuke aega taastun kindlasti veel. Mingeid rekordeid ega erilisi trennieesmärke praegu pole ning polegi mõtet ette võtta. Samas saan 3-4-5 korda nädalas mõnuga liigutada ning rohkemat oleks praegu patt oodata.

Ära ole loll (nagu mina)

Johhaidii, kaks postitust ühe päeva jooksul. See on vist mingi rekord!

Aga.

Täna tehti pärast pikki palavast igatsusest ning kurvastuspisaratest niisutatud kuid jälle Aura lahti. Lolli peaga lendasin kohe platsi.

Ei teagi, mis ma õieti ette kujutasin või kas ma üldse mõtlesin. Isegi tavalisel päeval ajas ujula mind ju pigem lihtsalt närvi. Samas viimati käisin ujumas kaks päeva enne sünnitust, ehk peaaegu neli kuud tagasi. Ühest küljest tundus ujumine hea turvaline trenn, millega vaikselt kerelihastele jälle koormust anda ning teisalt oli hull huvi välja uurida, kas raseduse ajal aina suuremaks läinud ujumismõnu tuli paranenud tehnikast või hoidis vats mind lihstalt nii hästi vee peal.

Vist oli tehnika paremaks läinud, ehkki nelja kuuga olid ujumislihased ning vilumus muidugi alla käinud.

Alla polnud käinud ujulaelu võime mind üllatada. Kiire ülekordamise mõttes lisan, et ujulas pidi samuti kehtima 2+2 reegel ja praegu on ujulad avatud vaid treenimiseks, ehk niisama pesejad-saunatajad-hängijad pole teretulnud.

Esimese asjana tervitasid mind riietusruumis… tavapärased pesejad-saunatajad-hängijad. Eks arusaadav ka – kui ikka mitu kuud juba kuskil pesta pole, siis võib olemine päris ebamugavaks muutuda. Õppisime küll alles 2020 korralikult käsi pesema, aga muidu oleme ikka hügieenirahvas!

Pärast kiiret pesutiiru astusin ujulasse, kus… 8 rida olid täidetud laste trennidega. Less known fact: koroona rühmatrennis ei nakka?

Lisaks tundusin ma olevat mingi magnet tarbetutele rajakaaslastele. Ei tahaks hästi uskuda, et ma ujulas erilist inimsõbralikkust õhkan. 😀 Ja ikka tulid mingid Vellod ja Malled minu rajale, ehkki natuke eemal oli mitu rada täiesti tühjad! Miks? Miks???

Ainsa positiivse üllatusena lõhnas basseinivesi nagu meil maal jõevesi, ehk kogesin vist esimest korda elus täiesti puhast Aurat. Selles osas ka pikka pidu pole, sest ainsad, kes silti “pesen nii kiiresti kui võimalik” tõsiselt tundusid võtvat, olid järjekordsed trennilapsed, kes ennast õieti duši all märjakski ei vaevunud tegema.

Igatahes ujusin kibedalt kahetsedes 1000 meetrit täis (absoluutne miinimum – tegelikult oleks tahtnud juba 300 meetri peal sotsiaalselt isoleeruda) ja läksin siis koju vabatahtlikku karantiini harrastama. Oli päris rõve. Jään vist mõneks ajaks pigem oma jooksu ning mõõduka jõusaali juurde.

GIF igaks ujulaskäiguks