Lühikeste riietega trennitegemisest ja jõusaalis jõllitamisest

Mõni aeg tagasi jäi mul kuulsaimas feminatside grupis ette kellegi teemapüstitus, mis tundus kohe ajakirjandusliku infokogumisena. Teemaks siis see, et kui palju olete lühikeste pükstega tajunud ebameeldivat jõllitamist vms. Peaaegu oleksin sinna vastanud, siis ikka ei viitsinud.

Nüüd jõudsin oma blogilugemiste järjega Klari nädalataguse postituseni, kus ta ilmselt sellesama infoküsimise tulemusena sündinud artiklit mainib.

Tänases Õhtulehes oli artikkel (mida ma lugeda küll ei saanud, sest maksumüür, seega jah, ma räägin asjast, mida ma isegi lugenud pole) sellest, kuidas naisi häirib, et neid jõusaalis jõllitatakse ja pildistatakse, kuna nad kannavad suvel palavaga lühikesi pükse. Ma ise kannan ka, aga õnneks ma pole märganud ei jõllitamist ega pildistamist. Siin muidugi võib olla mitu põhjust, võibolla ma olen lihtsalt nii kole, et keegi ei taha mu poole vaadatagi, aga võibolla ma ei pane eriti tähele, mis mu ümber toimub. Mõlemad variandid on üsna tõenäolised. Sedasorti arvamusi aga olen ma lugenud küll, et naised ikka tõepoolest ei tohiks kanda lühikesi pükse ega treenida spordirinnahoidja väel. Sest see olla ebameeldiv vaadata. Üleüldse liibuvad riided olla ebameeldiv vaadata (jõusaalis).

Mina kannan lühikesi pükse aasta ringi – õues joostes vähemalt kahekohaliste kraadide juures ning jõusaalis eranditult alati. Alati! Ja mitte kordagi pole tajunud, et keegi midagi jõllitaks. Ka siin on võimalus, et teatud eas mittedekoratiivseid naisi lihtsalt ei vahitagi. Sest lühikeste pükste juures on mul tavaliselt mõni suur maratonisärk aastast 2016, lontis hobusesaba ning meigi asemel sorisev higi. Tige nägu niikuinii, ei pea isegi eraldi mainima.

Kusjuures lontis hobusesaba osas – nägin Instas kellegi reelsi, et “nägin jõusaalis ühel tüdrukul “saggy ponytail’i” ja tahan teda aidata”, järgnes õpetus, kuidas mitme patsikummi ja juuksenõelaga see saba lehvima tõsta. Nagu… vahepeal on hobusesaba lihtsalt viis juuksed näost ära saada, mitte stiilivalik, päriselt.

Igatahes. Jättes nüüd kõrvale selle, kas jõllitamine on olemas, kui ise seda näinud pole ning kas see on probleem ainult siis, kui jõllitaja seksikas ei tundu, siis minu meelest on jube kurb, et paljud naised ei julge lühikesi riideid üldse kanda. Olgu see siis päriselt seetõttu, et nad usuvad, et naised ei tohikski lühikesi riideid kanda või seetõttu, et kuskil on mõni väidetav iluviga.

Esiteks, pikkade riietega on enamasti ju lihtsalt rämepalav. Olen siin ka kuumalainetega joosta võidelnud, lühikesed püksid ja maika seljas, aga 90% naisi tuleb vastu pikkades mustades retuusides. Pikkades. Mustades. Retuusides.

Ja teiseks, iluvead on enamasti nende enda peas, sest iga kõrvalekalle photoshopitud ajakirjapildist pole veel viga. Ning kliimakohaseid riideid peaks olema õigus kanda ka siis, kui sul tselluliit kõrvust varvasteni ulatub. Keha päriselt ka on ennekõike liikumise ja elamise vahend, mitte eesmärk omaette.

Samal ajal absoluutselt iga mees on trennis lühikeste riietega ning suvel palavaga kavõi tänaval täitsa särgita ka – hetkegi esteetikale mõtlemata. Ehk millegipärast sellised piirangud on väga sügavalt ühele poole kaldu ning ühe poole ajudesse istutatud. Not cool. (Eriti 30-kraadisel päeval pikkades mustades retuusides keset asfaltit.)

Ahjaa, üks positiivne pool lühikeste pükstega jõusaalis käimise juures veel. Erinevalt retuusidest ei pea ma kahekihiliste jooksulühkarite puhul muretsema, et äkki need paistavad läbi. Ja liikumisvabadus on nendega ka garanteeritult maksimaalne. Soovitan proovida.

Kuu aega poolmaratonini

4,5 nädalat on nüüd poolmaratonini jäänud ja tunne on üle igasuguste ootuste hea. Olen oma 3 jooksutrenni iga nädal ära jooksnud ning aina paremaks enesetunne läheb. Ma ei jõua endiselt ära imestada, et esimese lapse kõrvalt ma ei jooksnud käruga jutti peaaegu kunagi ning nüüd teen (pigem küll ühese käruga) sellega mõnuga lõigu- ja tempotrenne. Sealjuures on kilpnäärmeravimi doos esialgselt kahelt tabletilt päevas langenud juba poole tabletini, ehk see kõik ei saa ainult doping olla. Eksju? Järgmine arstiaeg on kuu keskel, eks seal näis, kas saab rohu varsti üldse ära jätta.

Igatahes. Korra tekkis küll selline tunne, et nüüd on jalgade mõttes kuri karjas. Pärast nädala teist kiiret trenni olid jalad nii valusad, et kahtlustasin algavat luuümbrise põletikku. Oli tunda, et nüüd võib kergelt tekkida mingi vigastus või pikem jama.

Tõmbasin seepeale kompressioonisäärised jalga, veetsin järgnevad päevad küll pulmas, küll folgil ning trenni ei teinud üldse. Kui nädala lõpus siis 10-kilomeetrist rahulikku jooksu läksin tegema, siis kilomeetrid lihtsalt lendasid jalge all. Huh, läks õnneks.

Vahepeal on ilmad käinud seinast seina – päris külmast ja vihmasest kuumalaineteni. Pikematest otstest olen jooksnud ühe korra 13 km ja teisel korral 14 km. 13 kilomeetri ajal olin juhuslikult Saaremaal ja juhuslikult olid ligi 30-kraadised ilmad lauspäikesega. Jooksu võtsin ühel pealelõunal ette Mändjala kandis ning plaanisin joosta ca 7-8 km jupi autost ühele poole, auto juures juua ning joosta 5-6 km jupi ka teisele poole.

Reaalsuses sain 4 km pärast jooksu algust just mõnusa varjulise lõigu peale ja mõtlesin, et parem kasutan varju maksimaalselt ära, küll saan selle maa joomata ka joostud. Kuni jõudsin tagasiteel jälle lauspäikesesse, 9 km oli juba joostud, janu piinas ning noh, 4 km põrgupanni oli veel jäänud. Hea töö, Krõõt.

Aga joostud ma selle sain, lihtsalt mitte ülearu hea enesetundega.

14 km jooksin käruga Tartus, oli küll soe, aga mitte nii palav ja pudel oli kogu aeg kärus kaasa. Kõvasti vähem sündmusterohke. Ja kõvasti rohkem nauditav.

Järgmine nädal teen veel ühe 16 km otsa ning ongi pikemate otstega kõik (mis teha jõudis).

Lisaks olen kord-paar nädalas jõusaali jõudnud, palju rattaga sõitnud, korra jõudsime isegi lastega telkima ja korra ratastega väiksele matkale. Kui telkimine jääb esialgu viimaseks, siis mini-rattamatk läheb juba järgmine nädalavahetus kordamisele. Superhea kombo sai see elektriratas koos käruga.

Täna jäin jõusaalis ka sellele mõtlema, kuidas viimased aastad on küll trenni mõttes pigem väljakutse olnud, aga põhi ei kao õnneks kuhugi. Ja põhja all ei mõtle ma vaid füüsilist põhja, vaid kasvõi oskusi ning julgust mingeid asju teha. Nt tegin ühel jalal jõutõmbeid ning õige jõutõmbetehnika sain ennemuiste bodypumpist, õige ühel jala tasakaalu hoidmise tehnika (nt jalatalla aktiveerimise mõttes) joogast jne. Eriliselt mõnus, kui kõige selle peale siis jälle päris vormi ehitada saab.

Treeningkavast, tempojooksudest ja poolmaratonist

Minu “taastun tasa ja targust” on muidugi saanud “regasin omale poolmaratoni ja litime selle trennikava käima ä”. Nagu ikka. Ei ole midagi uut ega arenevat siin päikese all. 😀 Enesetunne on tõesti nii hea, et hakkan juba kahtlustama, kas kilpnääre juba esimesest rasedusest saadik veits ei jupsi. Aastaid olen ju olnud kas rase või imetav või rase JA imetav ning pole väga imestanud, kui suht väsinud oled (või kohati rämeväsinud).

Nüüd olen mitterase, aga imetav ja energiat on nii mõnusalt palju, et jooksen kahese käruga (40+ kilo) tempojookse ning isegi vaimumurdvamate päevade lõpuni on jaksu ja tahtmist lastega tegeleda ning seda isegi nautida. Võib muidugi kõlada nii, et isssaaannnnddd, mis ema see ei naudi oma lapsi iga hetk, aga ma ausaltöelda 12 h jutti koogisöömist ka ei naudiks enam. Ja 2-aastase positiivne ning rahumeelne vanemdamine ja kõrvalt 8-kuuse elushoidmine pole mingi koogisöömine.

Polar Running index (Vo2 max analoog) pärast ravimite pealesaamist

Aga milleks need tempojooksud? Sest mul tekkis selle kahese käruga jutti jooksmise eduelamuse peale tahtmine jälle sügisel poolmaratoni proovida. Kuna Tartu jooksu ajal olen hõivatud, siis valituks osutus Tallinn. Ja ei, ei lähe käruga (seal pole see isegi lubatud, ehkki pole lugenudki, kas Tartus oli).

Moe pärast panin käima oma vana hea less-is-more (pool)maratonikava, mille järgi on iga nädal 3 jooksu – lõigutrenn, tempotrenn ja pikem jooks. Jääb aega ka jõusaalis lustimas käia ning paar puhkepäeva ka nädalasse. Olen varem testinud ka Polari kavasid ja esiteks ma nii lühikese aja peale (alustamisel jäi 10. septembrini täpselt 10 nädalat) seda enam käima panna ei saagi, teiseks on Polari kavas jooksupäevi jube palju ja minu meelest ikka väääga palju väga madala pulsiga tatsamist. Äkki see ongi õige, aga korduvalt seda kava proovinuna sealt erilist tulemust tegelt ei tulnud.

Panin kõik trennid omale taskidena kalendrisse ning ise vaatan, millal need tehtud saan. Esimese nädala muljed on päris head. Esimene lõigutrenn oli 8×200 m lõike (+ soojendus, lõdvestus ja lõikude vahel 400 m taastumist). Jooksin seda käruta ning ehkki siis oli veel õues päris palav, oli niimoodi struktureeritult joosta väga tore. Tempojooks oli tagasihoidlik 3 km (+ soojendus-lõdvestus), aga tegin seda kahese käruga ja kokku üle 7 km. Jooksin lastega randa ning pärast oli vaja ju tagasi ka saada. Suutsin kõik 3 km tempot alla 6 min/km hoida ning sellist tempot pole ma isegi käruta teinud juba aastaid.

Nädala viimane jooksutrenn oli 10 km pikka jooksu, mille tegin proovi pärast käruta ja ikkagi natukene kiirendades. Keskmine tempo tuli 6:19 min/km, pulss 154 ja kiireima kilomeetri tegin eelviimase, mis Raadi mõisa surmatõusu ja kasvava palavuse kiuste tuli 5:38 ajaga.

Ja nüüd meenutame, et 1. mail ma järvejooksul konkreetselt SURIN. Surin! Olen tõesti õnnelik ja tänulik praegu. Ja lootusrikas.

Varsti tahaks sellest ka kirjutada, kuidas me oma rattapargi lahendasime. Ostsime kastiratta asemel elektriratta ja haagise ning igapäevane ringikruiisimine on endiselt teemas. Tõeline suvi!

2 nädalat ravi: progress

Olen nüüd täpselt 2 nädalat kilpnäärme toetuseks (või rahustamiseks) tablette võtnud ja nagu arst ütles, läks olukord tõesti kiirelt paremaks. Juba mõni päev hiljem sain rattaga sõita 180se pulsi asemel 110-120ga. Täitsa nagu vanasti.

Erilise imena olen viimastel päevadel käruga üldse jutti jooksnud. Päris võrreldavaid tingimusi mul jooksu osas niikuinii pole, sest mõnikord jooksen käruga, mõnikord ilma, hiljuti võtsin kärul vankrikorvi maha (kohe kõva raskus vähemaks), teisalt on viimasel ajal jälle palju palavam kui kuu aega tagasi jne, jne. Samas käruga pole ma jutti jooksnud põhimõtteliselt kunagi – ka kaks aastat tagasi mitte. Seega on olukord kindlasti päris hea.

Samuti kadusid kohe ära need peavalud, mis mul tekkima hakkasid ning kõht pole ka pidevalt nii kohutavalt tühi. Ei tea, kas asi polnud veel nii hull või olen ma nii osav vajaduse järgi sööja, aga kaalu pole see asi mul kummaski suunas eriti mõjutanud. Kuu lõpus on mul uus endokrinoloogi vastuvõtt. Eks seni elan oma parimat elu ja krõbistan päev läbi tablette. Soetasin omale lausa tabletikarbi, mis on üllatavalt mõnus ja praktiline (vanainimese rõõmud). Enam ei pea mu vana pea meeles pidama, kas võtsin oma ülepäeviti manustatava rauatableti täna või eile.

Paraneva võhmaga käsikäes võtsime omale perega eesmärgiks kõik linnasisesed sõidud rattaga teha ja kuna noorim võsuke veel rattatoolis istuda ei saa, rentisime linnalt kastiratast. Kogemus oli lausa nii edukas, et rentisime selle mõni päev hiljem veel üheks nädalaks. Suurem laps on seal ilusti rihmadega kinni, pisem adapteritega turvahällis ja tegime lausa ühe enam kui 20-kilomeetrise tiiru ümber Tartu. Nii mõnusaid ühiseid rattasõite pole sellest saadik olnud, kui esimene laps sündis.

Üks nädal renti maksab 25 eurot. Võrdluseks – ratas ise maksab üle 6000 euro (ehk selle raha eest saaks seda pääääris palju rentida) ning nädal renti on odavam, kui autoga korra nt Tartust Viljandis käia.

Ahjaa, ka jõusaalis olen suts ja suts rattaga käinud ja kui varem arvasin, et see on liigne ajakulu ning väsitamine, siis tegelikult on ikka väga tore – isegi korraliku padukaga.

Mis siis veel?

Suutsin esimest korda elus oma selja ära tõmmata. Ja seda isegi mitte trennis, vaid lõunal taldrikut lauale asetades. Jah! Äkki käis valus jutt abaluude vahelt läbi, mis läks kiiresti ainult hullemaks. Mingi lihas- või närvipinge see oli, perearsti nõuandeliini soovitusel määrisin selga Perskindoliga (muud on jälle imetades keelatud), omast tarkusest võtsin mõned korrad ibukat ka, sest ikka väga valus oli ning kandsin mõttes trenni täiesti maha.

Järgmisel päeval proovisin joosta ning seda ei seganud see häda absoluutselt.

Ülejärgmisel päeval sain juba muretult lapsi tõsta ning hullu enam polnudki.

Aga tahes tahtmata hakkab elu seda allolevat meemi meenutama:

@classicalartmemes

Ja lõpetuseks – täna oli Võidupüha maraton. Mul jäi see jälle vahele, aga viimased nädalad annavad lootust, et lähen ja lustin (loe: kannatan) seal ühel päeval jälle.

Saaga jätk: enesetapjalik kilpnääre

Koormustesti järel jõudsin peaaegu järeldusele, et ju mul siis ongi kehv võhm, kuni perearst mu mai alguse kilpnäärmenäitajate peale endokrinoloogi juurde saatis. Olin esiteks skeptiline, et ons siis järjekordset spetsi vaja (on nagu kah kärutatud TÜKi vahet viimased 3 aastat), aga lõpuks helistasin siiski registratuuri. Pimeda juhuse läbi oli kohe järgmiseks päevaks äraöeldud vaba aeg ning seejärel mitte ühtegi aega kuni silm ulatab.

Sõitsin järgmisel päeval rattaga sinna ja pole veel näinud, et linnas kruiisides pulss 180 oleks. 180! Vabandust, elu sees pole seda ratta seljas näinud. Ja see polnud Vanemuise tõus, vaid üsna lauge suvaline jupp raudteejaama kandis.

Endokrinoloog uuris-puuris mu läbi, saatis ultrahelisse (emotsioon väga erinev rasedusaegsest ultrahelist 😄) ja vereproovile ning võisingi tagasi koju rügada tulemusi ootama.

Ja tulemused, pam-pam-paa, on sellised, et mu kilpnääre on totaalses allakäiguspiraalis. Absoluutselt kõik näitajad on nihu. Ja ikka lausa nii, et kui millegi norm on alla 30, on minu näitaja 230. Mai alguse näitajatega võrreldes oli asi veel kõvasti hullemaks läinud.

Kust nüüd selline asi? Arsti sõnul on see autoimmuunhaigus, ehk keha ise ründab kilpnääret ja see rügab elu eest hormoone toota. Põhimõtteliselt töötab organism igas mõttes ületuuridel. Eriti müstiline, et kui ma trenni ei teeks, poleks seda õieti tähelegi pannud. Natuke on imelikke peavalusid olnud, kõht on ka pidevalt megatühi, aga praegu ajaks selle kõik ka imetamise ja üleüldise koondnimetaja kaela “2 titte ja elu”.

Millest aga see autoimmuun-särki-värki tekib? Täpselt ei tea keegi, näiteks võib vallandada mõni viirus. Noh, neid pole viimasel poolaastal just vähe olnud. Stressi ka mitte. Ja rasedus on juba ise kogu organismile korralik pauk.

Aga prognoos? Noh, väidetavalt ise ei saa selle lahendamiseks midagi teha. Sain kiirelt ravimi peale ning hakkame nüüd aga jälgima. See võib aja jooksul normi tagasi minna (aga klassika-klassika, ei pruugi). Vähemalt pidi enesetunne ravimiga kohe kiirelt paranema, niiet näis.

Põnevuse puuduse üle ei saa vähemalt kurta.

Koormustest tehtud

“Kõigil on võhm kadunud,” nentis koormustesti õde mulle täna mokaotsast, kui oma kaebustest ülevaate andsin.

Vahepeal suutsin veel uuesti haigeks jääda, ehk ilmselgelt pole tervis ega immuunsus pärast kahte rasedust hetkel tippvormis. Tagantjärele kahtlustan grippi, sest ärkasin ühel ööl 38-kraadise palavikuga (mis on minu puhul ebatavaline) ning sellele on järgnenud üle nädala roppuste roppu nohu ja rohelist tulnukatatti, mis ka kurku kleepub ja enesetunde igati kehvaks ajab.

Sellest hoolimata suutsin oma ema ja lastekarja veel Saaremaale sõidutada, kus me kõndimisega taas eriti piiri ei pidanud.

Päev pärast tagasitulekut läksin kergelt jõusaali ning 30-kilose kangiga kükke tehes pidid jalad üleni krampi minema. Siia ma olen siis langenud. 2 päeva hiljem on istumine-astumine endiselt raskendatud.

Täna käisin lõpuks koormustestil ära, mis polnud sportlik koormustest, vaid pidin lindil reipalt ülesmäge kõndima. 3 minutit ühel kiirusel ja nurgal, 3 minutit teisel ning 3 minutit kolmandal. Viimane oli juba nii väljakutsuv, et hea meelega oleks sörgisammu sisse vajutanud.

Tulemus? Vererõhk on mul imeline. Võhm pidavat ka täitsa ok olema. Jah, keskmise inimesega võrreldes ilmselt ongi, aga minu puhul on puhkeolekupulss 80 paras katastroof. Vähemalt tean, et jooksurajal surnult maha langema ma ka iga kell ei hakka. Eks tuleb siis tasa ja targu jälle põhja laduda. Tasa ja targu. Tasa ja targu.

Tervise update

Täpselt 2 nädalat on nutusest Viljandi järvejooksust möödas. Paar päeva pärast jooksu tegi süda imelikke hüppeid nagu hirm oleks, ehkki olin nt lastega pargis ja hirmust nii kaugel kui olla võib. See tegi päris murelikuks ning panin esimesel võimalusel perearsti juurde aja.

3 päeva pärast jooksu pakkisime asjad autosse ning läksin oma ema ja pisema lapsega emadepäeva puhul Londonisse. Suurem laps põrutas samal ajal abikaasaga Hispaaniasse suvitama. Müttasime ema ja käruga kolme päevaga 100 000 sammu ning kõndisime liialdamata linnale tiiru peale. Meie öömaja oli Regent’s kanali ääres, mille kõndisime peaaegu otsast lõpuni kaks korda läbi. Täiesti uskumatu linnaloodus ja selline külg Londonist, mida ma varem näinud pole. Ehkki olime südalinnale päris lähedal, oli seal vaiksem kui minu Tartu äärses külas. Ja nii õhtul kui hommikul rõkkas linnulaul! Jõudsime ka esimest korda Greenwichi, mis mulle samuti väga meeldis.

Tagasi jõudes läksin otsemaid arsti juurde, kes esiteks küll naeris, et kuu aega pärast koroona põdemist pole veel midagi muretseda. Tal olevat patsiente, kes kuid hiljem Tenerife taastuskliinikus lõpetanud. Siiski tegi ta kohe EKG (oli korras), vereproovid ning suunas koormustestile (sinna oleks küll mingitel parematel asjaoludel sattuda tahtnud).

Vereproovist selgus, et rauavarud pole jooksu mõttes ideaalsed – 20 ringis – ning kilpnäärmenäitajad on samuti nihkes – üks näit väga nihkes, teine normi ülemises otsas. Mõlemad võivad, aga ei pruugi olla rasedusest ning mõlemad võivad, aga ei pruugi põhjustada minu kehva võhma (ja neid südamehüppeid jmt ka). Kilpnääre võib, aga ei pruugi otsapidi ka talviste unehäiretega seotud olla. No vot siis. Rauda hakkasin veel hoolsamalt juurde võtma, kilpnääret peaks niisama jälgima, sest see võib (aga ei pruugi!) ise üle minna.

Sex Ed GIF - Find & Share on GIPHY

Kuna lahtisi pusletükke on nii palju, käin kuu lõpus ikka koormustestil ka ära. Seni olen vaikselt jälle joosta üritanud ning paar korda ka jõutrenni teinud. Pärast kuupikkust pausi on see päris demotiveeriv, sest reietagused hakkasid isegi tühja kangiga kükkides krampi tõmbama. Sellist nalja polnud isegi siis, kui sünnitusjärgselt paarikuiselt pausilt saali naasin. Muidu on jõutrenn praegu sobiv küll – pulss läheb ikka üles, aga seeriate vahel hingeldad ära ja elad edasi.

Eks pusin nüüd vaikselt edasi. Annaks vaid taevaisa kannatust ja mõistust seda targu teha.

Viljandi järvejooks 2022

Minu järvejooksukogemuse võtab vist kõige paremini kokku tõik, et mingi crocsides ekstsentriline härra jooksis minust kiiremini. Võin nüüd vist läpakakaane kinni lüüa ja nuttes kuskile prouade aeroobikasse minna. Ja mõelda, et kunagi sai seda õuduste rada joostud lausa tunni lähedale.

Kui nüüd pikemalt juttu heietada, siis jooksule eelneval õhtul tundsin kurgus nagu *midagi* kriipimas. Õnneks teadsin, et vähemalt koroona see küll olla ei saa, aga ennetavalt lasin kurku törtsu Hexorali. Hommikul ärkasin nii paistes kurguga, et ei saanud esimese hooga õieti rääkida ega neelatagi. Dr Google väitis, et asi võib olla sprei kõrvalmõjus ja aegamisi läks paistetus ka alla. Igal juhul pakkisime hommikul oma pesakonna autosse ning võtsime suuna Viljandisse.

Ilm oli ilus, üllatavalt külm, aga suhteliselt tuulevaikne ja kuiv. Lapsed jäid vanavanematega lõunauinakut tegema või mänguväljakule rassima, meie vahetasime Jaanusega riided ära ja suundusime stardikoridori tahaotsa. Plaan oli algusest peale koos rahus sörkida ja lihtsalt see rada ära läbida.

Rahust polnud esimestel kilomeetritel muidugi haisugi, kui tuli eri kiirusel kepikõndijatega heidelda. Pulsi mõttes tundus algus isegi paljulubav, kuni see suurima tõusu kandis juba 186 juures ära käis, ehkki läksime sealt kõndides üles. Pärast ei õnnestunud mul pulssi enam kuidagi kuigi allapoole saada, hingates ei saanud nagu kopse päris täis ja üldse väga halb ja jube oli. Hambad ristis kannatasin Orika sillani ära, pärast seda hakkasime omajagu kõndima.

Kuskil 5-6 kilomeetri kandis sain aru, et täielik viga oli seda jooksu ette võtta, aga siis polnud enam kuskile minna. Põld enda kohta halastas, aga pideval ebatasasusel hakkasid jalad ka pudruks minema. Kuskil 8 kilomeetri kandis sain jälle rütmi kätte ja lihtsalt rühkisin jalg jala ette. Peamine, mis sel hetkel motiveeris, oli see, et pisem laps tahtis ju süüa saada – pole enam seda luksust kuskile Viljandimaa kraavi ennast haletsema jääda.

Lõpuks jõudsime pikale lõpusirgele, seal möödus meist veel see crocsides härra, veel kõndisin, veel jooksin, enne finišijoont möödus veel üks kiirkõndija… Ja tehtud see saigi.

11,77 km, 1:26:27, keskmine pulss 168 😦 , keskmine tempo 7:21 min/km 😦 😦 , tõusumeetreid umbes 115. Kell ütleb teist päeva, et ma overreachin. Jah, olen täiesti nõus.

Õhtuks tabas mind ka nohu, seega jälle öelda ei oska, kas asi oli järjekordses pealetükkivas tõves või põetud koroonas või rauapuuduses või vanuses.

Südamehaige või lihtsalt vormist väljas?

Jõudsin siin juba kahtlustama hakata, et äkki jäin koroona tõttu südamehaigeks. Ühel käruga sörk-jooksul löntsides läks sörgiosas pulss vaevata lausa üle 170, mille jaoks pidin vanasti kõvasti vaeva nägema.

Siis läksin vaatasin oma running indexit ja…

Täpselt on näha, et aasta tagasi mõni kuu rasedana olin veel kobedas jooksuvormis. Siis tuli suur kuumus ja suurem rasedus. Siis ei saanud ma vaagnavalu tõttu üldse joosta ja lõpprasedana sügisel sörkides oli running index juba suht madal.

SIIS hakkasin uuesti jooksma ja võhm oli ootuspäraselt kehv. Ja eriti põhja käis see pärast RS-viirust ning nüüd pärast koroonat langes veel natuke.

Seega otsus: olen vist niisama vormist väljas. Oh jah.

Järgmine kivi minu trenniteel – koroona

Sain ka mina lõpuks selle va moehaiguse ära proovida. Kui eelmine kord arvasin, et pärast RS-viirust (ja rasedust, mis pole ju haigus, aga nagu on ka) on võhm päris kehv, siis saatus tahtis asju natuke perspektiivi panna.

Haiguse kulg nägi muidugi välja nagu Ladina-Ameerika seebikas.

  • Esiteks jäi haigeks Jaanus ning päev hiljem sai ta ka ülirasvase punase testjoonega koroonatesti. No nii, käes!
  • Möödu päev, teine, kolmas, neljaski. Tegin ühe negatiivse testi. Teisegi. Jõudsin juba lootma hakata, et jäämegi puutumata, kui…
  • Ühel päeval oli veits kahtlane olla. Teisel päeval kerge kurguvalu, aga panin selle eelneva päeva jooksu süüks. Kuni õhtul hakkas pea valutama ning öösel ärkasin erakorselt halva enesetunde ja palavikuga. Selge. Võtsin peotäie ibukaid sisse ning vaevlesin higiloigus ja poolunes, kuni ära kustusin.
  • Kolmas päev möödus palavikus, mis õhtul ühtäkki üle läks (ja etteruttavalt ei naasnudki).
  • Neljas päev algas kurguvaluga, jätkus pealvaluga ning läks õhtul üle paksuks nohuks. Tegin lõpuks ära ka PCR testi, mis oli igati positiivne.
  • Ja umbes selliste edasi-tagasi kõikuvate sümptomitega kulgesid ka 5.-6. päev. Muuhulgas tabas mind kaks korda täiesti lämmatav köhahoog.
  • 7. päeval tundsin esimest korda, et täitsa normaalse inimese tunne on.

Ja tulles nüüd selle va trenni naasmise juurde, siis mida ütleb TÜKi koroonajärgse trenninaasmise juhend? Vat seda:

TÜK juhend koroonast trenni naasmiseks https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/treeningutele-naasmine

Põhimõtteliselt peaks esimesed 20 päeva trenni üldse mitte tegema, sealt edasi võib kerget trenni teha ja kaebuste tekkimisel tuleb alati eelmisesse faasi naasta. Samas vaktsiinijärgse kerge koroona puhul see vist ei päde?

No igatahes. Mis mina tegin. Tunniseid jalutustiire tegin enesetunde järgi juba 4. päeval (ehk päev pärast ainsat palavikupäeva). Sörkida üritasin esimest korda juba 8. päeval, mille tulemus just rõõmustav polnud: ideaalsetes tingimustes 8 min/km löntsides pulss 150 ja pöörasin esimesel võimalusel koju tagasi.

Mõni päev hiljem käisin uuesti sörkimas ja oli juba parem seis, aga päris tervet tunnet pole ka 2 nädalat hiljem. Ainsad sörgid on olnud kõnniga segi ja kõik umbes 3 kilomeetrit pikad. 😀 Viljandi järvejooks, here I come!

Kokkuvõttes päris vastik ja omapärane haigus tõesti. Ainus hea meel on sellest, et põdeda saime hilisemat väljalaset ning pärast kolme vaktsiini. Ei taha koroona 1.0-i isegi ette kujutada.