Kurblugu prokrastineerimisest

Ah et kuidas koolis läheb?

Väga hästi, tänan küsimast. Kolmas semester on edukalt peaaegu ühel pool ning ainult üks essee on jäänud veel kirjutada.

Ah et kuidas selle esseega siis läheb?

Väga hästi, tänan küsimast. Mul on juba 139 sõna kirjutatud, mis on tervelt 9,2% ettenähtud 1500-sõnalisest mahust.

Ah et kuidas ma seda nii hästi tean?

Väga põhjendatud küsimus, tänan kaasa mõtlemast! Ilmselt seetõttu, et ma olen rohkem aega veetnud kirjutatud osa sõnaarvestajaga läbi analüüsides, kui päriselt kirjutades. Sõltumatud Šveitsi uuringulaborid näitavad, et ka viiendat korda sama lõiku loenduriga analüüsides ei lisandu puhtalt tahtejõuga sinna ühtegi sõna.

Ah et kuidas ma siiski tähtajaks valmis kavatsen jõuda?

Taas väga hea küsimus! Ilmselt mitte tänu sellele, et ma just netist suupilli tellisin ning nüüd Youtube’is algajate õppevideosid vaatan.

Ah et kuidas saavutada selline imetlusväärne produktiivsus, et paralleelselt käia tööl ning õppida täiskohaga magistris?

No mul pole küll õrna aimugi, tänan küsimast. 😀


Muide isegi käesolev postitus on praegu pikem kui valmiskirjutatud osa esseest. #blessed

Advertisements

Elamusi koduklubist

Rullisin pärast pumpa kergejõustikuhallis jalgu. Mööda jooksevad kaks mehepoega.

Mehepoeg 1: Seda küll ever teha ei viitsiks…

Mehepoeg 2: Mida?

Mehepoeg 1: Rullida noh…

* silkavad kahekesi käänaku taha *

Jäin kibedalt omaette muigama, et mina kah vanasti ei viitsinud. Eks elu õpetab. 🙂

* * *

Ülikooli spordiklubis on praegu remont. Trennisaali ukse eest on ripplagi maha võetud, laes ripuvad torud ning juhtmed, kõik on tolmune ja värvilõhna täis ning trenni tegime ka põhimõtteliselt tellingute vahel. Väga ebaglamuurne! Pärastiseks rullimiseks leidsin hallis nurgakese kokkupandavate laudade ja prügikasti vahel. Taas väga ebaglamuurne.

Samas kui ringi vaadata, oli iga nurgake sellest majast hilisõhtuni tõsist sporditegemist täis. Hallis treenivad paralleelselt jooksjad ning kergejõustiklased, eemal seinal ripuvad ronijad, teises nurgas panevad tantsutüdrukud uusima latiinorütmi taktis kava kokku, jõusaalis käib läbi kolme korruse rängem rauarebimine ja kogu segadusele paneb punkti mõni iseteadliku moega ringisaaliv laps. Kõik ajavad seal oma asja ning mitte keegi pole tulnud ennast näitama või teisi vaatama.

Igatahes tiksusin seal prügikasti varjus lihaseid hooldada ning muutusin omaette suisa hardaks. Täpselt selle spordimehevaimu pärast mulle see klubi meeldibki ning kogu maja on vundamendist sarikateni akadeemilist sihikindlust täis. Pole siis ka ime, et mul seal järgmine kuu juba esimene minijuubel täituma hakkab – viis aastat püsisuhet hakkab täis saama!

Teateid rindelt

Selgus, et Ironmanil osalemine on perekondlik sport, sest vapra naisukesena jõudsin see nädal suisa kaks korda Jaanusega ujulasse kaasa. Seltsis ikka segasem.

Esmaspäeval küsis mingi vanem proua saunas ühtäkki kõigi lavalviibijate käest: “Kas teate, mis kasu on meestest?” Vastust ootamata deklameeris ta entusiastlikult:

Rinnad ilma piimata,
munad ilma kooreta,
kotid ilma rahata…
*kandev paus*
ja 70 grammi pärast pole mõtet tervet siga pidada.

Höhöhö. Miks ma selle luulelennu suisa pähe õppisin? Sest täna pärast eriti ränka ja närvilist trenni sauna minnes kostis mõne aja pärast teisest nurgast taas küsimus: “Aga kas te teate, mis kasu on meestest?” Jaaaaa läks!

Ma võin selle järgmistel jõuludel salmina kasutusele võtta, sest selgus, et pärast tunnipikkust basseinipõhja vahtimist jääb esimene kuuldud asi ajukäärudesse pidama nagu kirvega löödult.

#blessed

Ühtlasi võin raporteerida, et uusaastalubaduseliste lained on kohale jõudnud. Sellest ka see eriti mitte-nauditav trenn, sest mida sa ikka naudid, kui rajad on täis sihitult parvedena ringi hulpivaid inimkobaraid*.

* Läheb nuttes veebruari ootama. 

2017/2018

Vanarahvas teadis rääkida, et kes jätab Pekist Prii pooleli, peab vana aasta viimased päevad veetma jäärapäiselt jooksuradu nühkides, et kinnisideeks saanud 1200km piir ikka kätte saada. Tõmbasime eile jooksuaastale ülitäpselt väljakalkuleeritud 16-kilomeetrise jooksuga joone alla ning mõtlesime, et ei liigu täna mitte üks samm.

Pildiotsingu exhausted gif tulemus

2017. aasta numbrites

Kokku joostud: 1200km (täpselt!)

Jooksukuude top 3: märts 150km ning veebruar ja detsember mõlemad 137km

Kokku trenne salvestatud: 275 tundi

Rahvaspordiüritusi: 10

Põletatud: 120 000 kcal

Sealjuures aasta viimasel nädalal kappasin maha 60km ning tagatipuks suutsin reedel veel basseiniga taastutvust tegemas käia, sest Jaanus agiteerib mind tema Ironmani teekonna tuules ka mõnele rahvatriatlonile minema. Pärast esimest tõsisemat ujumist tundus küll, et unustame nüüd selle ideepoja kohe ära, aga täna hakkas tunne juba vaikselt paremaks minema. Jah, suuremaid samme me täna ei teinud, aga uusaastalubaduseliste hordide eelselt pooltühi 50-meetriste radadega Aura hakkab vaikselt juba 1. jaanuari traditsiooniks saama.

Selle aastalõpu trenniraiumise peale oleme küll mõlemad nüüd nii väsinud, et nii eilsel jooksul kui täna basseinist koju jõudes olime pigem mingid sportliku eluviisi antireklaamid. Eilne 16-kilomeetrine jooks sai tehtud puhtalt rohke suhkru, kofeiini ning rasva toel ja tänane ujumine eeldas samuti mitut kaneelirulli ning vahukoore alla maetud superkanget kohvi (fueled by Statoil). Kuna selline meelemürkide kuritarvitamine pikaajalise taktikana ilmselgelt ei tööta, keerasin ka maratoni treeningkava kinni ning kavatsen aasta esimese nädala päriselt puhata.

Pildiotsingu caffeine gif tulemus

Siit võibki sujuvalt uue aasta plaanide juurde minna – nii palju kui mul neid hetkel üldse paigas on.

2018. suuremad eesmärgid

  1. Riia maraton (20. mai). Alla nelja tunni? Kes teab. Loodetavasti kahe terve jalaga? Palun jah!
  2. Mitte treenida rohkem, aga targemalt. Distants oli see aasta niikuinii juba päris suur, aga eesmärk on ennast nüüd mitte ribadeks tõmmata ja loodetavasti hakkama saada vigastustevabalt. Siiamaani meenutan, kuidas mulle vahepeal tundus, et nüüd vist ongi jookusjalakestega kõik ning olen tänulik, et nii siiski pole.
  3. Caminole kõndima minna. 2017 jäi selles osas vahele, aga hinges oli igatsus kohe nii suur, et tänavu tuleb kindlasti jälle kott selga visata. Saab minust ka lõpuks see memm, kes 50 aastat jutti iga aasta seal tatsamas käib.
  4. Mägedesse! Reisiplaanid on kõik veel õhus hõljumas, aga teine suur hingevajadus on mägedesse pääseda.
  5. Igamehetriatlon? Tartu Mill? Iseenesest läbimise mõttes võiks selle ju ette võtta, sest parim eesmärk pidi olema see, mis natuke hirmutab ka. Kõige ebamugavam osa tundub kokkuharjutamine pluss kogu see sekeldamine erineva varustuse vahetamisega. Pean seda ideed veel natuke seedima.
  6. Käia vähemalt 2-3 korda kuus ujumas. 
  7. Käia vähemalt 2-3 korda kuus joogas või pilateses vms võimlemises. 
  8. Teha kodus lihashooldust vähemalt kord nädalas. Selles osas olen vaikselt jälle laisemaks jäänud.

Kokkuvõttes üsna mittemärgilised sihid, sest eks on juba aastaid igasuguseid asju proovitud ka, seega kõikvõimalikud “esimesed” on enamuses juba tehtud. Nüüd saab neid tehtud asju ainult paremini üle teha.

Pekist Priiks Tartu 2017

Ehk kuidas kolme tunniga kaotada 1650 kilokalorit ning elutahe.

Kui keegi nüüd arvab, et ma 42 kilomeetrit kolme tunniga läbi uhasin, siis tänan meelitamast, aga selleni pean veel natuke treenima. Kui keegi arvab, et Pekist Priiks distants mõni aasta päriselt ka väljareklaamitud 42km on, peab viimased 3+ kilomeetrit omaette vandesõnu pobisema. Mina see aasta neid lõpukilomeetreid üldse nautida ei saanudki, aga trass läks täpselt samu radu nagu eelmisel aastal, ehk kokku tuli Palupera-Hellenurme-Luke-Ülenurme-Tartu matk ca 45km.

Mis minul siis juhtus? Lühidalt kokku võttes sai jõulupühade ajal vist liiga vähe söödud ja liiga vähe puhatud. Tagatipuks hakkas neljandat korda pekistpriitades ning teist aastat sama marsruuti tallates masohhismi soolikas veits umbe minema. Oma motipuudus võib peituda ka selles, et ma eelnevatele kordadele vaatamata siiani pekist priiks saanud polegi. 😛 (Sirutab käe järgmise piparkoogi järele.)

Pildiotsingu shrug gif tulemus

Erinevalt eelnevatest aastatest tuli tänavu Jaanus ka jälle kaasa ning esimest korda otsustasime jõudu proovida 2. tempogrupis, mille jooksuosa pidi kulgema tempos 6:00-6:30min/km. Etteruttavalt võin öelda, et see oli igati õige otsus ning vaikselt võiks suisa kiireima grupi poolegi kiikama hakata.

Etteruttavalt võin ka öelda, et tegemist oli kõige rõvedamate rajatingimustega minu osalemise ajaloos. Hommikul aknast vihmamärgu liuvälju vaadates tekkinud kõhklus rongisõidu ajal vaid süvenes. Siiski ei osanud ma tegelikke tingimusi isegi ette näha, sest lisaks jubedatele konarlikele-kumeratele liuväljadele ootasid meid pikad lõigud paksus lumepudrus sumpamist. Alguse kilomeetrid asfaldil möödusid linnutiivul, aga kruusale jõudes nägime peagi esimest tõsisemat kukkumist.

Eile vs täna

Tempomeistrid üritasid inimesi võimalikult ohututele radadele juhatada ning ennekõike lähtuti osalejate ohutusest, ehk jooksuks sobimatu osa peal lihtsalt ei joostud. Siiski kujunes näiteks Tartu maratoni radadele suundunud osa enamuses jubedaks ukerdamiseks. Pahkluuni lobjakas sumpamine vaheldus selliste lõikudega, kus pidamist polnud, seisma polnud võimalik jääda ning parimat lootes üritasid lihtsalt sihitult püsti püsida. Parima all mõtlen siis kõigi luude ja hammastega õhtuni elamist.

Vahele jäi ka veidi paremaid lõike, ent enamik jooksu oli võimalik vaid ülimas valvelolekus või teepeenral maastikujooksu tehes. Erilisest jooksurõõmust ei saanud just rääkida, jalanõud olid algusest saadik läbimärjad ning veest rasked ja suurema ukerdamisetapi järel hakkasin tundma, et eelmisel nädalal põhimõtteliselt iga päev joosta polnud vist kõige parem mõte.

Hakkasin juba umbes 11km peal aimama, et lõpuni punnitama ma vist ei hakka ning eelmisest aastast teadsin ka, et ainus loogiline katkestamise koht on Lukel. Esialgu tundus, et see on liiga lühike maa ning poole peal lõpetamine tundus kuidagi eriti niru plaan. Kui ma aga 17. kilomeetriks oli rohkem omadega läbi kui maratonil 27. kilomeetril, ei näinud ma lihtsalt põhimõtte pärast lõpuni kannatamisel enam mõtet. Eelmistel aastatel olin selle maa peal alles ergas nagu noor sälg ja teadupärast raske osa pidi alles tulema.

Füüsiliselt normaalselt joosta oleks seda 45km jõudnud küll, aga selliste teeolude juures mitte. Eelmisest aastast teadsin küll, et pärast Luket peaks teed paremaks minema (ja Jaanuse kinnitusel läksidki), ent kuna ma selles päris kindel polnud, kutsusime mulle päästemeeskonna söögipunkti vastu. Tagatipuks sai mul viimastel kilomeetritel enne Luket energia nii otsa, et kraavipervele näljast maha minestamast hoidsid mind ainult tempomeistrilt saadud geel ja batoon.

Viimased kilomeetrid Lukeni oli üks trööstitu nühkimine, mille järel vajutasin otsusekindlalt kella lukku, hingasin sisse kausi suppi ja ühe vorstipiruka ning suutsin veel päästeautosse istudes jää peal jalad alt kaotada. Meeliülendav lõpp meeliülendavale päevale! Jaanus jätkas rühkimist võiduka finiši suunas, aga läksin ise koju diivanile sööma ja tardunud pilgul tühjusesse vaatama. Tagatipuks avastasin, et läbimärjad sokid olid ka jalataldadega oma töö teinud ning üle pika aja korralikult ville tekitanud.

Kokku läbisin 24,38km ajaga 02:59:49, keskmine tempo 7:23min/km ning pulss 139. Jaanus kulges 2. tempogrupiga rõõmsalt lõpuni ning koos söögipausidega jõudsid nad Tartusse napilt alla kuue tunniga. Teise poole teeolud olidki õnneks paremad, sest suurem osa teest oli asfalt. Seda enam mulle tundub, et kohaliku jõuluilma tõenäosust arvestades tasub maalilised metsarajad kasvõi plaan B korras tänaste ilmaolude korral ikka asfaldi vastu vahetada. Kokkuvõttes on tore, et läksin, tore, et ellu jäin ja tore, et õigel hetkel ära taipasin tulla. Järgmisel aastal äkki jälle.

“Teil ikka load on vä?”

Sõitsin hommikul vanematekodust vennale raudteejaama vastu. Taevas leegitses sajandi (või vähemalt käesoleva nädala) kauneim päikesetõus ja teel nägin suisa mitut rõõmsat hommikujooksjat. “Ah, milline kultuurne kant,” õhkasin omaette ja keerasin joviaalse kaarega külapoe ette, et kiirelt mandariinivarusid täiendada. Järgmisel hetkel nägin tahavaatepeeglis vilkureid ja eravärvides politseiautot.

Pildiotsingu panic gif tulemus

Minu esimene kinnipidamine autoroolis. Issand.

Süda vajus saapasäärde, veri valgus näost kuskile neisse ajusagaratesse, mis üritasid meeleheitlikult meenutada kõiki siinseid märke ja asjassepuutuvaid liiklusreegleid.

Akna juurde astuv politseiametnik: “Tere! Teeksime väikse alkokontrolli.” *vaatab mulle näkku* “Teil ikka load on vä?” 

Hakkasin naerma ja ütlesin, et on muidugi. Puhusin viksilt nulli välja, lube ka keegi näha ei soovinud ja pärast kenade pühade soovimist suundus patrullauto oma teed. Näedsa, tagatipuks veel selline liikluskultuurne kant ka. Mu põukerfeiss ei kannata muidugi mingisugust kriitikat.

P.S. Jooksukilometraaži skoor tänase seisuga 1129,14km(/1200st?). 

10 soovitust, kuidas ennast jõululauas mitte seaks süüa

Praegu tuleb uksest ja aknast soovitusi, kuidas pühadeaegne söömaorgia üle elada. Nädala pärast asendub see soovitustega, kuidas jõulukilodest jälle lahti saada. Minu jaoks kipub jõuludest vastupidi mingi paras pool-paastupüha välja kukkuma, sest söögilaud pole põhiprogramm, vaid üsna väike osa jõulutegevustest. Mida inimväärse enesetunde saavutamiseks siis silmas pidada?

Pildiotsingu the meal is over when i hate myself tulemus

  1. Ära nälgi. Igasugune nälgimine, et jõuluõhtuks kõhtu hoida, võtab päeva lõpuks hoopis viimased pidurid maha. Söö normaalne hommikusöök ning kerge lõuna, aga eelista köögivilju ning valku.
  2. Ära näksi. Vajab see üldse täiendavaid kommentaare? Mine otsi omale muud tegevust!
  3. Näiteks saa inimestega kokku. Jõulud on ju pere- ja sõprade püha ning nendega kokkusaamiseks ei pea sugugi jälle laua taha kogunema. Mina planeerin alati pühadele erinevaid jalutus-deite, kuhu juurde käib äärmisel juhul tass teed.
  4. Ole üldse palju õues. Meie jõulude juurde kuulub alati korralik ring rabarajal (ja rahvastikutiheduse põhjal võib öelda, et üha enamate teiste inimeste pühade juurde ka). Kindlasti käime surnuaial, kus kõigi haudade läbijalutamine võtab omajagu aega. Pikka aega oli meil traditsioon minna jõululaua ning kingituste vahel metsa säraküünlaid põletama, et päkapikud rahus tegutseda saaks (seda ei ole me nüüd mõnda aega küll etendada viitsinud 🙂 ). Põhjuse õue minna leiab alati ja igal juhul teeb värske õhk olemise reipamaks ning pea selgemaks.
  5. Jätka sporditegemist. Pikad vabad pühad on ju sportimiseks suisa ideaalne aeg. Kõik ei pea kuskil Pekist Priil ekstreemi tegema, aga pooletunnine jooksuring mahub küll igaühel graafikusse.
  6. Planeeri söömiseks kindel aeg. Söök ei peaks olema õhtu peamine ajaviitevorm. Rääkida saab tühja laua ümber ka.
  7. Söö ainult oma lemmikasju. Ära söö asju, sest see on traditsioon või jõulude ajal ju peab. Ei pea midagi! Kui sind isutab laualt ainult verikäkk ja hapukapsas, siis ära söö kohusetundest veel kartulit, seapraadi ning verivorsti ja igast sordist veel sellist portsu, nagu tavaliselt on ühe eraldi söögikorra kogus. Tegelikult algab see juba jõululaua planeerimisest, kuhu kiputakse osa asju ainult seetõttu valima, et need on “kohustuslikud”. Ei ole. Ja kui lahke võõrustaja või söötmiskompleksis vanaema ikka jubedalt peale käib, siis õpi ennast lihtsalt viisakalt kehtestama. Kõht ei ole prügikast.
  8. Söö aeglaselt, nautides, vestle inimestega. Kui oled enda soovitud hõrgutised laualt välja valinud, siis päriselt ürita söömisehetkel “kohal” olla. Kõige paremini maitseb niikuinii see esimene amps.
  9. Ära planeeri laual olevaid koguseid üle. Jälle üks neist kohustulikest põhimõtetest on see, et jõululaud peab lookas olema ning on jube häbi, kui toit otsa peaks saama. Parem teha piiratud valik tõeliselt häid asju ja koguste osas arvestada normaalse mõõduka sööja portsudega. Kes neid küpsetatud ja veel kord üles soojendatud verivorste hiljem ikka tahab.
  10. Homme on ka päev. Kõike laual olevat ei pea samal päeval ära sööma. Kui täna isu pole või enam ei mahu, siis söö seda järgmistel päevadel. Ära planeeri kõiki hõrgutisi just 24. detsembri lauale, vaid jäta midagi ka teisteks päevadeks või hoopis aastavahetuseks. Me oleme ammu selles heaoluühiskonna faasis, kus suuremal osal rahvast on probleemiks pigem ahvatlevate toiduvalikute üleküllus, mitte võimaluste puudus.

Pildiotsingu christmas eat gif tulemus

Minimalistlik spordigarderoob, ehk mida lihtsurelikul aastaringseks liikumiseks tegelikult vaja on

Mulle ei meeldi poodides käia. Ja kui šoppamispisik haruharva nina tõstab, piisab kiireks võõrutuseks ühest tiirust poodi. Enamasti kulgeb see käik taktis:

  1. lähen poodi
  2. lähen närvi
  3. lähen koju tagasi

Mingit vahelduse ihalust mul riiete osas ka pole, sest kui see ühiskondlikult vähegi aktsepteeritav oleks, käiks ma vist iga päev samade asjadega (mis ideaalmaailmas võiks olla pidžaama).

Suurimat rahuldust pakuvad mulle kvaliteetsed asjad, mis hästi teenivad ja mis mind eelkirjeldatud šopingu-limbosse niipea tagasi ei sunni. Näiteks vaatasin just oma talviseid jooksu/suusa/lumesrullimispükse, mille soetasin juba üle kolme aasta tagasi ning mis on siiani ideaalses korras. Tegelikult on enamik minu igapäevases kasutuses olevaid spordiasju aastaid vanad ja õnneks või kahjuks ei näita veel mingit otsasaamise märki.

Isegi kui vahepeal tekib tunne, et võiks ka omale midagi uut, motiveerivat või edevat soetada, lõppeb see inspiratsioon enamasti esimeses “spordipoes”, kus minu meelest üritatakse müüa kõike, ehk lõpuks ei midagi. Seega olen rahul, et mu olemasolev varustus mind hästi teenib ja soovin sellele pikka iga.

Igapäevariietuse osas kogub populaarsust capsule wardrobe või minimalist wardrobe kontseptsioon, mille järgi piisab enamikeks elujuhtumiteks käputäiest hästivalitud esemetest. Umbes sellise mudeli olen saavutanud aastatepikkuse katsetamisega just spordiriiete osas, millega saan kaetud enamiku oma matka-, jooksu- ja muid liikumisvajadusi. Teadupärast käin ma regulaarselt jooksmas aasta läbi iga ilmaga ning niisama looduses liikumas samuti.

Kui päris talimatku harrastada või mingi spetsiifilisema alaga tegeleda, oleks vajaduste nimekiri ilmselt pikem, aga minu keskmisest aktiivsema lihtsureliku vajaduste jaoks on neist enam kui küll. Panen oma töökindla kombo siia kirja ka, sest eriti spordiga alustajatele võib tunduda, et enne liikuma hakkamist on üüratu nimekiri asju lihtsalt hädavajalikud. Tagantjärele oleksin soovitanud iseendal nii mõnegi asja lihtsalt ostmata jätta – või kohe kallima, aga õige asja osta.

Aastaringses kasutuses

  • Nike Pro kahekihilised lühikesed püksid, kus all on lühikesed retuusid ning peal hõljuvam veniv lühikese püksi kiht. Kasutan jooksuks, rattasõiduks, Bodypumbiks, soojadeks matkadeks jne.
  • Paar t-särki, millest esimene valik on alati ühelt võistluselt saadud suvaline no-name spordisärk.
  • Üks pikkade käistega Karrimori jooksusärk.
  • Pikad Nike basic mustad jooksuretuusid (kasutan nii joostes kui nt joogas).
  • Kvaliteetsed jooksusokid on küll üks asi, mille usku ma olen pööranud isegi oma vanemad. Lemmikud on olnud ühe kallimad Crafti hõõrumisvastased sokid ning praegused lemmikud on hoopis Decathloni odavpoest saadud õhukesed Kalenji sokid (midagi taolist). Decathloni soovitan Euroopas reisides igal juhul pilgu peale visata. Lisaks kasutan Nike’i õhemaid mudeleid.
  • Shock Absorberi jooksurinnahoidjad. Omajagu kallis küll, aga absoluutselt iga senti kuhjaga väärt.
  • Peaaegu läbipaistev õhuke kapuutsiga Karrimori “kilekas” jakk.
  • Õimg_20171120_144025_9351543686301.jpghuke Icepeaki jope, mis on käigus tööl, kodus, puhkehetkel ja täiesti müstiliselt hästi vastu peab (sh igast sopast kiirpesuga jälle puhtaks läheb).
  • Nike’i jõusaalikindad, mida kasutan Bodypumbis ning suviti ka rattaga sõites.
  • Terve hunnik erinevas kulumisastmes tosse (ühelt maalt kolivad need nt rattaga kruiisimise või kanuus leotamise tossudeks). Brändidest taas Nike ning Mizuno.

Külmema aja varustus (ehk olenevalt olukorrast suvel ka 😀 )

  • Crafti (suusa?)püksid, mis on tuulekaitsega ja veidi veekindlad. Kasutan neid nii +5 kraadiga koera jalutades kui enam kui 20 külmakraadiga joostes. Samuti on need teeninud nii Võhandu maratonil kui augustikuisel Viru Folgil (sest ma olen liiga vana inimene, et evida mingit festivali-autfitti, kui on vaja päev otsa +9 kraadiga õues passida 😀 ).
  • Crafti fliis – mugav, ilus, praktiline. Olenevalt temperatuurist kannan kas niisama, kileka, jope või parkaga. Kõrge kaelus soojendab enamasti ka kaela ära.
  • Icepeak’i softshell jope väga külma ilmaga jooksmiseks (alla panen fliisi). Tagantjärele tarkusena oleksin selle veidi pikema ostnud, sest külm kipub allservast sisse pressima, aga tol hetkel polnud poes ka midagi valida.
  • Üks õige kvaliteetne Buff, mis käib vastavalt olukorrale pähe või kaela. Kui seda on vaja nii pähe kui kaela, on mul üks no-name buffilaadne toode veel olemas.
  • Crafti jooksusõrmikud – nii külma ilma pole veel ette tulnud, et neist ei piisaks.
  • Crafti talvised jooksusokid, mida jooksmiseks kasutan väga suure külmaga, aga niisama pikemat aega õues olemiseks muul ajal ka.
  • Jooksumüts, mis käib pähe ainult päris korralike külmakraadidega.
  • Rademarist ostetud jäänagad, millega iga tossu vajadusel libedakindlaks saab muuta (tundus mõistlikum variant kui osta ühed jäänagadega tossud, sest jalg tahab ju tossu osas tegelikult vaheldust saada).
Türi-Tori kiirlaskumise stardis. Seljas-jalas on suusapüksid, fliis, Icepeak’i jope ja Buff. Jalas veel soojad jooksusokid ja veidi veekindlam jooksutoss, käes ema roosimustrilised aiatöökindad. 😀

Ilmselt annaks igapäevases kasutuses olevate asjade nimekirja paari eseme võrra veelgi kärpida, aga pikki, lühikesi, õhukesi ning sooje kihte kombineerides on eeltoodud nimekirjaga võimalik ennast tõesti absoluutselt iga ilmastiku ning väga laia valiku (õue)tegevuste jaoks riidesse panna. Samuti on näha, et kvaliteetset varustust saab igast hinnaklassist, aga mõned esemed tulevad ühel firmal paremini välja kui teisel. Nt pükste osas pole minu meelest Nike’ile vastast (ja taas on mugavuse vahe hinda igati väärt), aga lemmiksokid on mul odavaimad ning kileka puhul ei oska ma ka midagi paremat tahtagi.

Siiski olen sunnitud möönma, et kallimad asjad siiski enamasti on kvaliteedilt paremad ja enne võib neist tõesti ära tüdineda, kui need loomulikku surma ära surevad. Kui siia veel lisada enamasti kordades parem kandmismugavus, siis tundub mulle soodsam osta üks tõeliselt korralik asi, mitte mitu erinevat, mis lõpuks kuskile sahtlisse tolmu koguma jäävad või vähem kui aastaga topiliseks/luitunuks jne lähevad. Muidugi kui trenni teha harva või näiteks hoolsalt kaalu langetada, on soodsama valiku riietest enam kui küll. Samas kui minu moodi igapäevaselt sporti teha, on mõni 70-eurone ese lõppkokkuvõttes soodsam valik, kui mitu 20-30-eurost ostu näiteks H&M’ist.

Mis nii palju kasutamist ei leia

  • Oktoobris koera jalutamas – peaaegu samas riietuses nagu Türi-Toril.

    Terve ports erinevaid sporditoppe, mis mingil põhjusel lihtsalt pole lemmikuks saanud. Samas mõnel matkal või kuumamaareisil, kus iga natukese aja tagant särgist higi välja võib väänata, kulub see varu ära ikka.

  • Nike Tempo kahekihilised lühikesed püksid, mille pealmine kiht ei veni ja seetõttu pole nii mugavad. Kasutan peamiselt väga kuuma ilmaga jooksudel.
  • Mingid suvalised no-name buffid, sest üle kahe neid niikuinii korraga ei kasuta.
  • Üldse pole kasutust leidnud soe pesu. Muidugi see pole mul kõige mugavam ost ka, aga ka kõige külmemal talvel on aktiivseks liigutamiseks erinevate muude kihtide kombineerimisest piisanud.
  • Tegelikult ka softshell jope ning pikkade käistega jooksupluus. Neist esimene pole väga mugav ja samas on suurt külma ka päris vähe. Jooksupluus kipub sageli kihtide kombineerimises vahele jääma (nt t-särgi, shortside ja kileka järel tuleb sageli fliis+shortsid ning sealt edasi t-särk+pikk retuus).

Mida ma veel tahaks

  • Veekindlaid tosse. Kuna ma neid poes eriti näinud pole ja netist tellida ammugi ei julge, siis on ost praegu tegemata jäänud.
  • Päris pakse hanges istumise pükse. Samas pole meil siin aastaid juba õiget hangegi nähtud.

Ja ongi kõik. Eelnev varandus on mul kokku kogutud muidugi aastatega ning vajaduse tekkides, aga üldiselt võin öelda, et olen sellises seisus, kus midagi otseselt enam puudu polegi. Samuti tundub praeguse kandmiskogemuse põhjal, et midagi pole ka niipea vaja välja vahetada.

Pildiotsingu outside is free tulemus
…aga hea varustus f*cken helps

Jälle jalul

Hõiva

Kosusin oma katkust ära ja naasesin nädala alguses jooksuradadele, kust pole veel jalga maha saanudki. 🙂 Veel täna hommikul jooksin pimeda Võru linna vahel tuisus intervalle ja kuidagi eriti badass tunne on klapid kõrva torgata ning õues möllava stiihia vastu rassima minna. Isegi poolregulaarse harjutamisega on hommikujooksud juba päris mõnusaks muutunud.

Sellest hoolimata tundub, et 1200km piir jääb tänavu saavutamata, sest tänane skoor on 1123,5km, s.o eesmärgist puudub 76,5km. Laupäeval ootab mind 40min jooks (ca 6km?), pühapäevase 1:10 pikema jooksu jätan ära või teen lühemalt, sest teisipäeval toimub traditsiooniline 40+km Pekist Prii. Ja pärast Pekist Priid ei pruugi ma aasta lõpuni enam üldse joosta, rääkimata veel 20-30 kilomeetri täis kogumisest. Õnneks see polnud mingi suurem eraldi eesmärk ka, vaid viimasel hetkel tekkinud plaan, mille osas nädal totaalset haigust omad korrektuurid tegi.

Viimane aeg oleks ka järgmise aasta üritustele mõtlema hakata, sest osadel üritustel lõppeb soodsaim regamisaeg aasta lõpuga juba ära. Huvitaval kombel lisandus meie pere võistlusplaani ka Otepää Ironman, mille nimel ma novembris üle pika aja Facebookis jagamismängu mängisin ning siis kohe loosiõnnega võitsin ka. Loosis märkisin osalejaks hoopis Jaanuse, sest ta on seda tegelikult ammu proovida tahtnud ning pärast esimesest ehmatusest toibumist oli ta nõus selle nüüd ette ka võtma. Ilmselt oleksin hädaga võinud ka ise osalema minna, aga praeguse ujumisoskuse juures ma sellega veel parem ei katsetaks. Veits piinlik oleks esimese ala poole peal katkestada. 😀

Igatahes tänu eelmainitud sündmustele on selge, et Riias peaksin maratoni üksi jooksma, sest Jaanusel sinna ilmselgelt mõni nädal enne Ironmani asja pole. Eks pean siis kaaluma, kas üksi osalemiseks tasub see tripp ette võtta.

Teine küsimuse koht on Türi-Tori kiirlaskumine, kus eelmisel kevadel käisime ja mis oli minu jaoks just selline optimaalne masohhismi doos. Lühema distantsi start oli mõistlikul kellaajal, pimedaks jõudsime finišisse isegi rahulikult kulgedes ning erinevalt Võhandu maratonist polnud tarvis oma küna pidevalt kuskilt üle või ümber vedada. Eks vastutuisk keset aprilli veidi meeleolu rikkus ja pärast finišeerimist paigale jäädes algasid hoobilt sellised külmavärinad, et ei suutnud sõnagi arusaadavalt kõneleda, aga praeguseks on meeles vaid parimad elamused. 😀 Nagu ikka. Jaanus siiski praegu rohkem osaleda ei taha, seega taas mõttekoht – kas minna, millega minna, kellega minna jne.

17973818_1300504116684514_2545386260335071399_o
Nii ilus ongi Eesti vä? (Foto: Ülo Soomets) 

Järgmise aasta ürituste plaani visand:

  • 07.04 Parkmetsa jooks
  • 14.04 Türi-Tori kiirlaskumine 47km
  • 01.05 Viljandi järvejooks? (selle aasta horror on juba meelest läinud 😀 )
  • 20.05 Riia maraton
  • 22.06 Võidupüha maraton – Eesti maraton 100 (ilmselt poolik)
  • 16.06 Ironman 70.3 Otepää (saatemeeskond 🙂 )
  • mõni septembrikuine maraton?
  • 19.-20.10 Saaremaa Kolme Päeva Jooks (kui mõnele reisile ei satu sel ajal)
  • 26.12 Pekist Prii (oleks juba väikestviisi juubel – 5. kord)