Palav või rase

Viimasel ajal pole mul enam üldse jaksu trenni teha ja väga raske on piiritleda, kas asi on kasvavas kõhus või püsivas põrgupalavuses. Ääretult ratsionaalne osa minu ajust ütleb, et asi on niikuinii selles, et sa oled raske ja rase ja nüüd enne sügist paremaks ei lähegi ning pärast seda ei saa sa midagi teha, sest su keha on uue inimese ehitamisest omadega läbi, samuti pole sul aega ning tagatipuks oled juba niikuinii vana.

Päriselt ratsionaalne osa minu ajust ütleb, et kui nüüd teeks nädalakese sulnist 15-kraadist õiget suveilma, siis ilmselt tuleks see jaks ka kuskilt tagasi. Täna käisin just hommikul jooksmas ning ehkki algus oli pilves, siis palav oli ikka. Natuke hiljem tuli päike ka välja ning praadis juba armutult. Kirsiks tordil suutsin omale linnas terve parmukarja sappa korjata (need putukad, eksole), mis ei teinud küll midagi mu tempo heaks, aga jooksunaudingu jaoks samuti mitte. I feel very blessed…

Iga kord tahaks kedagi natuke pussitada, kui jälle mõnusast 30-kraadisest suvesoojast või ideaalsest puhkuseilmast õhatakse. Tahaks vähemalt suvel rahus ja mõnuga ringi liikuda, aga enamik päeva on vaja päikese eest varjuda ning aktiivselt sportida pole pea ühelgi ajal väga mõnus (ja öösel ma siiski magan).

Nii ma tiksun siin suht mõttetult oma 5-kilomeetriste jooksumatkade, väikeste rattatiirude ja esikus hantlite tõstmisega. Samas jõlkusin eile Valga triatlonil abikaasa saatemeeskonda mängida ning see jättis nii toreda mulje, et tekkis kiusatus kuu lõpus kohalikku külatriatloni väisama minna. Ilmselgelt ind pole surnud, ainult füüsis on.

22.06.2021 Võidupüha maraton 21,1 km (igas mõttes ekstreemne)

Alustan seda postitust jälle kõige ausalt ära rääkimisega ja nüüd juba päris ausalt. Kui kõik hästi läheb, liitub meie jooksukarjaga oktoobriks-novembriks veel üks tegelane, kes jõudis minuga juba nii Kondimootori jooksumatkal kui Ultima Thule maratoni poolmaratonil kaasas käia. Erinevalt eelmisest rasedusest pole seekord ulmevaldkonna tervisehädasid kaasnenud, ehkki esimesel trimestril oli ikka nii paha nagu homset poleks. Korduvalt kahtlustasin endal küll koroonat, küll sadat muuda häda, aga tutkit, ikka lihtsalt rase.

Trennidega olen seetõttu ka rahulikult võtnud ning kulgenud, kuidas tunne lubab. Kui mõni päev võtab kõndimine ka hingeldama, siis nii ongi. Ultima Thulel hoidsin pulssi ka teadlikult madalal ja lähtusin sellest, et ega see pole esimene jooks ega esimene rasedus. Esiklapsega tegin palju sellist, mille peale vanarahvas või konservatiivsem ämmaemand ärevuse äärele satuks, aga välja tuli igavene tugev ning tragi tüdruk. Tegelikult ei tohiks terve rasedusega harjumuspärase liikumise jätkamine mingi probleem olla.

Ja nüüd tulles harjumuspärase liikumise juurde, siis olin elu sunnil regatud Pärnusse Võidupüha poolmaratonile, kus olen juba aastaid masohhistlikult kannatamas käinud. Tegelikult poleks ma seda ilmselt nii rasedana ette võtnud (tähtajani jäi see päev täpselt 4 kuud), aga eelmise aasta osalus lükkus ju edasi ning Ultima Thule kogemus oli igati okei.

Kuni ilmaennustused aina enam kuskile ulmevaldkonda ära kaldusid ja lubasid tolleks päevaks sajandi rekordkuumust. Ainsana panigi mind osalemises kahtlema rasedus – äkki ikka midagi juhtub või teen endale kuidagi nii liiga, et ei saa enne arugi, kui juba hilja.

Lõpuks otsustasin viimase hetkeni ilma ning enesetunnet jälgida, sest suur spordipuhkus oli meil niikuinii broneeritud. Ühe öö veetsime Viljandis, kus abikaasal oli triatlon ning seejärel olime peamiselt poolmaratoni tõttu broneerinud kaks ööd Tervise Paradiisis. Mõtlesin, et isegi kui minemata jätan, on see võimalus veeta mõned ööd konditsioneeritud toas ja pidada rannapuhkust.

Eelmisel päeval võtsime igatahes Pärnu Keskuses materjalid välja ning üllatuseks sain ka ilusa (aga selle ilma joaks liiiiga tumeda) Crafti särgi. 22. juuni ilmaennustused lubasid esialgse 35 kraadi asemel kontrastina lausa ülimõõdukana tunduvat 25-27 kraadi. Võistluspäeval üritasin liikuda nii vähe kui võimalik, aga rannaskäigu ning muu minimaalse liikumisega oli päeva aktiivsusnorm ikka juba pealelõunaks täis.

Start oli traditsioonilisest ajast veelgi hiljem: 16:45. Lootsin, et siis on vähemalt päike leebem, sest värskust polnud isegi 8-9 paiku hommikul. Närv jõudis päeva jooksul korralikult sisse tulla, aga panin 4 paiku lühikesed riided selga (sh valge 2018. aasta Võidupüha maratoni särgi), valge nokatsi pähe, 3 geeli ja telefoni taskusse ning pudeli külma vett näppu, et ennast veel enne starti kasta.

Paikusel varjus spordirahvas puude all ning stardikoridori mindi alles loetud minutid enne jooksu. Sättisin ennast targu kõige lõppu, ehkki mu taha jagus veel piisavalt inimesi. Samuti jõudsid poolmaratoonaritele sappa Torist startinud maratoonarid.

Panin enne jooksu klappidest suhteliselt rahuliku muusika mängima (Tõe ja õiguse soundtrack, anyone?) ja üritasin täiesti oma mulli minna, et mitte karjavaimus liduma pista. Plaan oli järgmine:

  • Hakata algusest peale matkama 5min sörki + 2,5min kõndi süsteemis
  • Hoida sörgiosade pulss 160 piires
  • Igal võimalusel juua ning end kasta
  • Mitte olla loll ja kutsuda vajadusel abikaasa järgi
  • Parimal juhul mahtuda 3-tunnise kontrollaja sisse

Osalemise kasuks rääkis veel see, et sellel jooksul on alati luksuslikult teeninduspunkte, samuti lubati igal võimalusel kastmispunktid üles seada.

Ja siis äkki oligi start (jah, ma olen juba ligi 10 lõiku eellugu jahunud). Esimesed 6 kilomeetrit kulgeb rada Reiu metsas, mis ühtepidi võiks olla varjuline, teisalt ka igasuguse tuuleta. Kohe pärast silda oli esimene lumekahur (mis oli selles kuumas muidugi vihmakahur) ning pärast seda üsna kitsas metsarada.

Kui esimene 5 minutit joostud sai, oligi vist vaimselt kõige raskem hetk üldisest massist lahti lasta ja oma asja ajama hakata. Tagatipuks kujutasin täpselt ette, kui tüütu ma seal kitserajal teistele osalejatele olin oma “ma nüüd kõnnin ja siis jooksen jälle mööda” soologa. Hoidsin siis kõndides lihtsalt hästi paremasse serva, vehkisin parme peletada ning kordasin endale, et kui plaan, siis plaan. Südamerahustuseks kinnitan endale, et neid, keda see häirida võis, jäi iga kilomeetriga vähemaks ning üsna pea enamik mulle ikka lõplikult selja taha.

3 km peal oli esimene joogipunkt ning olin selle üle juba väga rõõmus. Matkasin vaiksel edasi ja jõudsin esimest korda rahus vaadata, kui ilus ja rõve see osa jooksmiseks tegelikult on. Väga palju on lahtise liiva ja käbidega krossijooksuteid ning kindlasti pole tegu kiire rajaga (aga ikka ühe mu lemmik-maso-üritusega Eestis). Pulss kippus sörgiosadel vägisi kõrgeks ja ei tahtnud kõnnil väga hästi alla tulla. Kõnniosadel jagasin chatis ka jooksvaid muljeid ning olin igati äraootav, millal siis väga jube hakkab.

Teine joogipunkt koos suurejoonelise kastmisvõimalusega ootas 6 km peal enne metsast väljumist. Enne seda võtsin ära ka esimese geeli. Lirtsuvate tossudega sain seejärel tubli mõnisada meetrit nautida kergliiklusteed, kui rada pöörast rajameistri sadismist sinna kurikuulsale raudteetammile, kus ootasid ees ikka lahtine liiv ja mättad, aga seekord täielikul praepannil. Seal tekkis mul ka esimest korda tunne, et äkkkkki see osalemine ikka polnud nii väga hea mõte, sest natuke hakkas ligi hiilima ülekuumenemine.

Kuni rada lõpuks maantee alt läbi põikas ning sain sellele varjulisele siledale kergliiklusteele, mida mätastel mütates kurva näoga juba tükk aega seiranud olin. Milline vahe! Ootasin järgmist teeninduspunkti juba väga, aga isegi joomata hakkas pulss jooksosadel jälle alla tulema.

9 km joogi- ja kastmispunkt asub Papiniidu silla all, kust läheb rada jõe äärde Jaansoni rajale ning võin etteruttavalt öelda, et mööda sai ka raja kõige jubedam osa. Õhk läks kõvasti mahedamaks, melu jätkus pea igal sammul ning nii ametlikke kui isetekkelis kastmispunkte oli nii palju, et hakkasin neid juba telefoni säästmiseks vältimagi. Ise topsist kallates sai end veidi strateegilisemalt niisutada, vooliku all tekkis kohati tunne nagu üritataks massirahutustel rahvast laiali ajada (nali-nali, aga no igatahes väga efektiivne).

Tihe kastmine aitas selle kuuma vastu tõesti üle ootuste hästi. Järgnevatest kilomeetritest mäletan vaid tõelist jooksumõnu, pulss püsis jooksuosadel ilusti 155 ringis ning 12 km teeninduspunkt lihtsalt lendas mööda. Natuke elevust tekitas rajamuudatus Endla teatri kandis, enne 15 km punkti võtsin ära teise geeli (unustasin ca 5 km tagant geelivõtmise lihtsalt ära) ning lõpuks tundsin alles 17 km kandis Kuursaali juures, et jalad hakkasid vaikselt ära väsima.

Muidu hakkas sel hetkel juba uljalt tunduma, et äkki ei peakski kõndi vahele tegema. Meenutasin endale siiski, et plaan on plaan, sest keskmine kilomeetriaeg püsis ka kõndides ilusti alla 7:30 min/km, millega kodus palju lühemaid ja jahedamaid sörke kulgenud olen. Kainestavalt mõjus enne viimast teeninduspunkti raja ääres pikali olnud osaleja, kelle osas järgmisel päeval õnneks teatati, et temaga sai haiglas kõik korda.

Lõpuks ei jäänudki enam muud üle, kui viimased kilomeetrid finiši suunas kulgeda – ikka mööda varjulisi alleid ja läbi rannarajooni. Pärast 20 km täitumist tekkis esimest korda tunne, et nüüd küll rohkem joosta ei taha, aga võtsin enne Rüütli tänavat ikkagi sörgisammu sisse ja äkki see kõik läbi saigi. Võtsin oma (tõesti ilusa) medali, söögipaki ning suure vee vastu ning jäin varjulisele pingile ootama, sest nii vara ei osanud abikaasa mind finišisse oodatagi. Medalit jaganud tädi ütles veel lahkelt, et võin selle peale omale nüüd kohe pudeli konjakit lubada. Kõhule näidates ütlesin, et vist ikka ei või. Tädi seepeale rõõmsalt lehvitas, et oh, sellise pingutuse peale ikka võib. Õnneks või kahjuks näen vist endiselt lihtsalt paks välja.

Lõpuaeg oli kella järgi 2:35:42, distants 21,04 km, keskmine pulss 153, kõrgeim 167 (ei teagi, kus) ning keskmine tempo 7:24.

Tegime veel kiirelt purskkaevu ees pilti ja kõndisime siis veel rahulikult läbi linna hotelli tagasi. Kiitsin terve tee Jaanusele, et ilm on vist ikka kõvasti paremaks läinud. Ta vastas, et ei ole. 😀 Läbimärjad riided töötasid lihtsalt nii hästi.

Kokkuvõttes kukkus väga hea emotsiooni ja enesetundega jooks välja. Lõpuaeg oli kõnnile ning ekstreemsele ilmale vaatamata vaid ca 10 minutit Kuressaarest aeglasem ja igati reibas olin nii pärast jooksu kui järgmisel päeval. Üsna tõenäoliselt oli tegu selle aasta viimase poolmaratoniga ning tagantjärele on mul hea meel, et osalesin, hea meel, et plaanist kinni pidasin ning hea meel, et see nüüd möödas on.

22.05.2021 Ultima Thule 21,1 km

Käisin jälle jooksmas, aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest. Nimelt avastasin end hiljuti koroona-aasta klassikavaramusse kuuluvast olukorrast, et juuni lõpu Võidupüha poolmaraton vist ikkagi toimub. Treeningplaan oli võimas – esimese hooga jooksin ühe 12-kilomeetrise otsa ning mai lõpus plaanisin ühe pikema otsa veel teha. Viimased kahekohalised distantsid jäid talvesse, kui sai tehtud 30-kilomeetrine Kondimootori jooksumatk.

12-kilomeetrine jooks oli täitsa ok, aga jalad väsisid ära nii 10 kilomeetri peal. Täiesti ootuspärane.

Seejärel tekkis meil plaan maikuu teises pooles terve nädal Saaremaal veeta. Mu ema tuli ka kaasa ning arvasime Jaanusega, et see on hea võimalus seal mõni pikem tiir maha joosta. Tema pole pikemaid otsi teinud 2018. aasta täismaratonist saadik.

Ja siis nägime nädal enne reisi (vau, järgmine koroona-aasta klassika – Eestis ringisõit on ka juba täisreis), et laupäeval 22. mail toimub Kuressaares Ultima Thule maraton ning poolmaraton. Ja päriselt toimubki! Rada ei tundunud kõige erutavam, aga osalustasu oli sel hetkel vaid 20 eurot, ehk uljalt viskasime oma nimed kirja. Kui niikuinii oli plaanis nii 16 kilomeetrit joosta, siis rajateenindusega 21 pole ju mingi küsimus. Eivä? Eriti et jooks pidi toimuma päev enne kojusõitu, ehk just hea hetk järgmine päev 6 tundi autos istuda.

Kokkuvõttes võtsime laupäeva hommikul lossihoovist oma stardimaterjalid välja, käisime veel kodus kohvi joomas ning olime 11 läbi stardis. Ilm oli sel hetkel päris külm ja vihmane. Start toimus mitmes jaos ning maratoni ja poolmaratoni peale kokku oli osalejaid veidi üle saja. Hajutamine juurde lisada, siis tõotas tulla üsna vaikne tiksumine.

11:25 saime viimases stardigrpis teele ja võtsime kohe eesmärgiks hoida pulsi 140-150 kandis. See tähendas, et meie eest kadusid peaaegu kõik teised osalejad ning sappa jäi vaid paar vanemat inimest ja kepikõndijat. Aga mingis mõttes oli see väga mõnus ning andiski võimaluse oma jooksu joosta.

Rada läks esiteks Roomassaare poole, tegi veel titerannas tiiru ümber staadioni ning pikki sirget sadama ja lennujaama poole välja. Esimene joogipunkt oli juba enne 3 kilomeetrit ning moe pärast lonksasin spordijooki, mis oli VÄGA kange. Sealt edasi saime nautida kruusaseid rannakarjamaade kergliiklusteid ning merevaateid, mis vist jäigi jooksu ilusaimaks osaks. Tiiruga tagasi esimesse joogipunkti jõudsime 7 kilomeetri peal ning võtsin seal ära ka esimese geeli ja jõin targu vaid vett.

Sealt edasi pööras rada mööda Kuressaare ringteed Kudjape suunas ning äkki lajatas täie võimsusega lauspäike, null tuuleõhku ja kuum asfalt männivõsa servas. Kuskil 8-9 kilomeetri peal juba mõtlesin, et oi sedasamust, raskeks läheb. Tee läks terve aja kerges tõusujoones ning pulss hakkas üles hiilima.

Pärast pikka palavat sirget järgnes tiirutamine mingis põllukülas ja pool distantsi täitus vahetult enne järgmist joogipunkti 11. kilomeetril. Proovisin uuesti spordijooki, mis oli taas megakange ning jooksime edasi maanteeservas Kudjape suunal. Seal toimus ka jooksu erutavaim elamus, kui jooksime kahekesi kõrvuti hästi teeservas (Jaanus teepeenral, ma äärejoonel), aga vastutulev bemm ei tõmmanudki grammigi kõrvale, ehkki temale oli tee täiesti lage.

Kuna mul on päästik siin nende tüüpide peale, kes mind kodukandis käru ja koera ja täiskaravaniga üle ülekäiguradade ei lase või teeservas kõrvu maha nülivad, üsna lühikeseks kulunud, siis vibutasin bemmi suunas ühte strateegiliselt valitud sõrme. Tulemuseks oli see, et riivatud oss tõmbas meile kohe kaarega järgi ning hakkas mahlase saare aktsendiga meid aknast sõimama. Õigust saamata sõitis edasi ühe rajasuunaja juurde ning sõimas seal veel natuke, kuidas me jookseme keset teed ja siis veel vibutame tema suunas. Lõpuks kimas ta kummide vilinal minema ja meil jäi vaid loota, et ta meid hiljem kuskil rammima ei tule. Õnneks ei tulnud. Üldiselt ma ei tunne ennast kuidagi süüdi ka.

Järgnes veel erutavaid elamusi Kudjape tammikus, kus oli küll mõnus jahe, aga rajakatteks väga pehme hakkepuit. Jalad hakkasid sel hetkel juba mõnusalt kinni tõmbama, aga peagi pääsesime taas kõvematele teedele – sedakorda kuskile tööstusküla vahelistele kruusateedele (no tõesti, megaveider rada oli). Järgnes pikkkkkkk vastutuuline sirge tagasi joogipunkti suunas, kus võtsin ära oma teise geeli. See vist jäi ka psühholoogiliselt kõige raskemaks osaks, sest kartsin, et tuleb ikka kõndi vahele tegema hakata. Pulss oli pärast tammikut pöördumatult 150 numbrites.

Pärast 15. km joogipunkti läks rada veel sinka-vonka kuskilt põllukülast, tagasi kõrvetavale sirgele, kus nüüd oli õnneks väike allamäge minek ning 17 kilomeetri täitumisel ootas ees veel meeleolukaid hetki mingitel terviseradadel. Nimelt keeras rada korra sinna kuumavasse männivõssa, mille kõrvalgi jooksmine paras piin oli ning ees ootasid nii hakkepuit kui kunstlikud suusamäed. Õnneks olin sel hetkel juba mingis väga zen’is jalg-jala-ette režiimis, ehk lihtsalt läksin-läksin-läksin. Künkast üles, künkast alla, läbi laastude, läbi kuuma. Kogu aeg mõtlesin, et nüüd on viiendik veel jäänud, nüüd seitsmendik, nüüd veel natuke…

Kilomeeter läks teise järel ja 19. kilomeetril saime männikust taas välja. 19 kilomeetrit täitus vahetult enne viimast (ja esimest ja teist) joogipunkti, kust jäi vaid otse lossihoovi tagasi joosta. Ega siis enam ammugi kõnnisammu sisse ei võtnud.

Kangete ja valusate jalgadega jõudsime lõpuks finišisse ajaga 2:26:11, distants 21,02 km, keskmine pulss 148 (kõrgeim 164) ning tempo 6:58 min/km. Saime medalid kätte ning liipasime koju sööma. Kokkuvõttes olen rahul, et ära käisime ning tunda oli ka, et ennekõike pole jalad distantsiga enam harjunud. Äkki selle võrra on juuni lõpus Pärnus lihtsam. Ehkki ega seal ka rada just meelakkumine ei ole.

Maailma lühim Polar Vantage M2 arvustus

Oma viimases postituses mainisin, et mu “imeline” Polar Ignite hakkas vaevu 9-kuise staaži peale otsi andma ning kiirkorras akut tühjendama, aga õnneks või kahjuks tegi tehaseseadete taastamine imet. Kommentaarides nentisin ka, et tegemist on täiesti ebaõnnestunud tootega, aga nii halb ikka pole, et ma suudaksin endale õigustada uue ostmist.

Õnneks või kahjuks jäi tehase restardi ime aga üürikeseks ja mõni nädal hiljem tühjenes aku uue hooga. Samuti üllatas kell mind üks hommik sisuliselt üleöö puutetundlikkuse kadumisega, mis tähendas ka seda, et ma restarti ei saanud teha. Tehaseseadete taastamist ma põhimõtteliselt jälle ette võtta ei tahtnud, aga kella aku jooksis kasutusvõimaluse puudumisest hoolimata samaks õhtuks täiesti tühjaks ja hommikul proovi pärast laadima pannes funktsioonid töötasid jälle. Hurraa!

Õnneks möönis Polari maaletooja (kellelt ma kella otse ostsin) kirjelduse peale, et see ikka väga hästi ei kõla enam ning viitab peidetud veale. Nad pakkusid kella väljavahetamist, aga küsimise peale olid nõus selle ka muu kella vastu vahetama – täpsemalt uue Polar Vantage M2 vastu. Küsisin ise esimese hooga tavalist M’i, aga sõber rääkis, et sellele ei pakuta enam kõiki tarkvarauuendusi ning M2 tundus selles valguses igatahes mõistlikum variant.

Muidugi pidin 100 eurot hinnavahe kinni maksma, aga arvestades, et olin enne seda valmis oma Ignite’i risu kommiraha eest maha müüma ning uue kella täishinnaga soetama, kukkus päris hea diil välja. Kokkuvõttes läks päris hästi – puhtalt tänu sellele, et mul õnnestus sellest ebaõnnestunud tootest saada eriliselt ebaõnnestunud mudel. Juhhei!

Kuidas uus kell on siis ka?

Ausaltöelda pole mul selle kella kohta suurt midagi rääkida peale välimuse ja nipet-näpet pisiasjade.

Tellisin copper värvitooni, mis esimese hooga oli edevam, kui karta oskasin, aga läheb mu kollasest kullast abielusõrmusega siiski kõvasti paremini kokku kui senine hõbe-must. Kella rihm ja korpus on pruun silikoon(?), nupud ning ekraani ümber rant vasekarva metall. Peate leppima netipiltidega, sest ma olen laisk ja seda on väga raske normaalselt pildile saada. Ka netiarvustused nendivad, et suurim uuendus M’iga võrreldes on igapäevasem välimus.

Polar Vantage M2 review: sport in style
Ei, see pole minu käsi. Allikas: Wareable
Polar Vantage M2 review: sport in style
Allikas: Wareable

Muidu toimib see täpselt nagu mu Polari kellad seni ikka. GPS ühendab kiiresti, pulssi loeb randmelt, menüü on suhteliselt samasugune ning üleminek läks väga valutult. Mingid pseudofunktsioonid on ka lisatud nagu ilmateade ning toitumissoovitused, aga neid ma pole seni isegi vaadanud ja kindlasti kasutama ei hakka.

Suurimad erinevused:

  • Kellal on kogu aeg pilt ees!!! Ignite’i ekraan läks ainult siis tööle, kui teha mingi suurejooneliselt ülepaisutatud kellavaatamise žest (või vajutada ainsat nuppu). Mul on Ignite’i päevist juba mingid sundliigutused välja kujunenud.
  • Valgustus on mõõdukas, mitte selline prožektor, et ajab öösel une ka ära.
  • Aku peab tänu eelnevale paremini vastu.
  • Trennivaates on korraga neli erinevat välja ees (erinevalt Ignite’ist, millel oli 1-2).
  • Kell pole puutetundlik, vaid töötab nuppudest – see on jälle pigem suur pluss, sest nt basseinis oli Ignite’i kohati võimatu isegi tööle vajutada ning laps kippus seda ekraani ka pidevalt edasi-tagasi sudima (tema elu ägedaim ekraanielamus).

Kokkuvõttes: olen jumala rahul. Tänan tähelepanu eest!

Uus kevad, sama jama

Kellele tundub nagu oleks 2020 kevad lihtsalt kordusele pandud? Natuke sedamoodi küll ju. Lühimärkusi trennist katkuajal.

  • Avastasin täiesti juhuslikult Viljandi järvejooksu kodulehel, et see 1. mail siiski ei toimu. Kas ma lihtsalt ei saanud kirja või nii see mõeldud oligi? Natuke kahju, samas 1. augustil võib see jooks ka paras elamus olla. Näis, kas 22. juuni Võidupüha maraton ikka saab toimuda.
  • Kui karmid piirangud jälle silmapiirile ilmusid, tellisin kiiresti-kiiresti Hansapostist mingid 20-kilosed hantlid, mida saab reguleerida 5-, 10-, 15- ja 20-kilosteks. Lõpuks sain need kätte ka ja üle ligi kuu aja korralikumat jõutrenni teha oli ikka magus küll. Täisvarustuses saali need muidugi ei asenda, aga abiks ikka. Täna lasin ringis läbi jõutõmbed, erinevad väljaasted, seljatõmbed ning õlaharjutused ning valu on juba tunda. Pole ka ime, kui suurim lihastrenn on olnud pargis pingi najal võimlemine.
  • Mu imeline Polar Ignite kell hakkas siin vaevu 9 kuu eluea peale otsi andma. Aku sai trenni tegematagi paari päevaga tühjaks ning õhtul 20-protsendine aku sai hommikuks nii tühjaks, et viskas pildi taskusse. Õnneks või kahjuks tegi tehase restart imet. Olen siin ligi 3 ööpäevaga teinud 2 trenni ja akust on endiselt järel 40%. Kokkuvõttes ütleks siiski, et oleks võinud Vantage M’i võtta.
  • Ahjaa, päris tore on jälle nii joosta, et soolalumi või jää talla all ringi ei käi. Latt on ikka väga madal.

Kondimootor 30: Kalevipoja rada

Kuskil kuu aega tagasi hakkas mul lapse imetamine vaikselt läbi saama ning tekkis uljas tunne, et olen tugev iseseisev naine, kes võib teha, mis tahab. Kasvõi terveks päevaks kuskile ära minna. Voh, milline elu! Nagu tellitult jäi mulle ette Kondimootor 30/50 kuulutus.

“Aeg on välja tuua oma sisemine Kalevipoeg (või -tütar), pannes jalad proovile ühe parajalt pika matkadistantsiga – 30 km või 50 km – läbi ilusate Eesti metsade. Eesmärk on rada läbida ja läbimisaega ei salvestata, soovijad saavad seda enda jaoks ise teha. Oodatud on nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid.”

Üritus toimus kodust vaid poole tunni sõidu kaugusel, seega kutsusin oma Ironmani tiimikaaslase punti ning panime end 30 kilomeetri distantsile kirja.

Vahepeal tegi siin rekordkülmu ja kujutasin juba ette, kuidas kangeks külmunud buff näo ees heitlen 20-kraadises pakases rada läbida. Siiski andis külm täpselt õigeks ajaks järele ning stardihommik tervitas meid mõne soojakraadi, vihma- ja päikeseseguse taeva ning sulava lumega.

Kõvasti vähemaks oli sulanud ka mu “olen tugev iseseisev naine ja teen mis tahan” hoiak ja selle asemele tekkinud küsimus, kas 30+ kilomeetrit sopases metsas heidelda on see, mida ma tõesti teha tahan. 😀 Õnneks või kahjuks enam tagasiteed polnud.

Kella 9ks olime Kalevipoja koja juures stardimaterjalid välja võtnud, jäätallad alla pannud, tegin eriti ängistunud näoga Kalevipoja kuju taustal selfi ka ning asusime 5+5 jooksumatkates teele. Seljas oli kott 0,75 l spordijoogi, paari geeli ning portsu magusaga (viimastest ma küll lõpuks midagi ära ei tarvitanud).

Esimesed 7 kilomeetrit kulgesid sulaval metsavaheteel, mis oli täis lund, jääd ning vett. Jäätallad kulusid marjaks ära, aga lumelöga vastu see suuremat ei aidanud. Kohati tundus, et lumi on päris kõva, kuni jalg joostes jälle ootamatult läbi pinna vajus. Õnneks saime sealt langeva moti, niiskeks kiskuva tossuvarba ning terveks jäänud jalgadega lõpuks välja.

Ees ootas sile asfalt, mis lausa lendas jalge all. 10 kilomeetri peal oli esimene teeninduspunkt, kus keerasin hinge alla ühe banaani ja müslibatooni ning topsi sooja veega segatud spordijooki.

Tee jätkus taas rõõmsalt asfaldil ning kuskil 13 kilomeetri peal tundus juba, et nonoh, paras naljategemine ju. Eivä?

Kuni 13,5 kilomeetri peal keeras rada taas metsa. 30 kilomeetri rajal oli metsalõike isegi vähe, 50 kilomeetrit ei taha (eriti jooksuks) isegi ette kujutada. Jätsime oma 5+5 süsteemi kus see ja teine ning jooksime lihtsalt seal, kus see vähegi otstarbekas tundus. Võin öelda, et järgnevad 5 kilomeetrit oli neid kohti üsna vähe. Sumpasime aga mööda metsaradu, jalad sain lõplikult läbimärjaks, kohati jäi teele ka suusarada, mis taas kõndides petlikult kõva pinnaga varitsesid. Kui rada pärast 18 kilomeetri täitumist taas asfaldile keeras, olid jalad sumpamisest juba üsna sodid.

Pärast natukest aklimatiseerumist võtsime jälle jooksusammu sisse, kuni tee Palalt kruusa peale keeras. Üsna heas meeleolus jõudsime 20. kilomeetri toitlustuspunkti, kus meid ootas pragisev lõke ja soe lõuna Tactical Foodpacki näol. Korra küll mõtlesin, et võtaks ainult geeli ja kommi ning laseks edasi, aga huvi pärast proovisin tellitud kartulipüree peekoniga siiski ära.

See oli paras viga. Järgmised 10+ kilomeetrit istus see kartulipuder mul nagu kivi kõhus ja sabapidi kurgus ning eriline jooksutoit see küll polnud. Mingi kerge supp ja pirukas, nagu näiteks Pekist Priil on pakutd, sobinuks hoopis paremini.

Järgmised 10 kilomeetrit võibki kokku võtta sõnaga “kannatus”. Tuul oli vastu, kõht vaevas, kohati sadas lumesoga, jalad väsisid ära, puuspainutajad jäid kangeks, aga jooksmast tõrkus aju (ehkki iga kord avastasin taas üllatusega, et joosta on tegelt kõnniga võrreldes isegi parem). Mõni kilomeeter enne lõppu kiskus kõhuvalu juba väga tugevaks, aga siis saime jälle asfaldile.

Kuni täis tiksus 30 kilomeetrit ning ilmselgelt ei paistnud Kalevipoja koda veel kuskilt. Aah, paganas küll. Üks kilomeeter vaevalist tatsumist veel ning jõudsime taas ringiga ängistunud Kalevipoja juurde. Kokku läks aega alla 4,5 tunni, millest aktiivset liikumist oli nõks üle 4 tunni (keskmine liikumistempo 7:54 min/km).

Keerasin omale sooja jope selga, vahetasime korraldajatega paar head sõna ning veeretasime oma kanged kondid kodu poole.

Kokkuvõttes oli hea meel, et mindud sai, hea meel, et läbi sai ja väga hea meel, et selliseid uusi ürituseformaate ikka Eestis jälle välja mõeldakse. Läheks teinekordki!

Rändom mõtted lumest ja võistlustest

Lumi elavdas kõvasti minu rutiinseks kiskunud trennikava. Peamiselt seisneb elamus ja närvikõdi küll selles, kui palju lund on ööga maha tulnud, millise päeva pealelõunaks jõuab kohale lumesahk ning kui kõrgest hangest või soolalumekihist käruga veel jõuga läbi murda jõuab. Ja kas nimetada see kellas jõutrenniks, jooksuks või millekski muuks.

Üsna sageli olengi võtnud käru ja koera, murdnud end läbi hangede parki, lasknud koera omi asju ajama (sest ega sellist madalat pikakerelist väga pikalt monotoonselt jooksutada tasugi, soolalume hädad veel otsa) ning pusinud lihtsalt midagi ära teha. Käruga mäkkejookse nt. Pinkidel kätekõverdusi. Väljaasteid, kükke – hüppega ja ilma, jne, jne. Väike sörk vahele ja saab mingi trennilaadse toote ikka tehtud. Sihipäraseks treenimiseks seda nimetada küll ei saa.

Muidugi Taavi Metsma värskes Sportland podcastis just ütles midagi taolist, et trenn on selline liikumisvorm, millelt on kõik rõõm ja tähendus ära võetud. Hakkab nagu sinnpoole kiskuma küll.

Mis veel? 1-2x nädalas olen jõusaalis käinud nagu ikka. Hiljuti jõudsin esimest korda sel aastal ujulasse. Andis tunda küll, et üle aasta pole regulaarselt ujunud. Selle parandamiseks lähme teeme veebruari lõpus Pärnus ühe pikema trennilaagri. Lisaks käisin üks hommik Tartu Raeplatsi väljakul ka käruga uisutamas. Oli päris vahva. Tuleb meelde mõne aasta tagune uisutamine üleujutatud lumevaesel Soomaal, kuhu kohe hea meelega läheks, kui lumi kõikjal ees poleks (viuviuviu).

Märkamatult olen endale kokku noppinud ka portsu rahvaspordiüritusi.

  • 27.02, Kalevipoja raja Kondimootor, 30 km distants. Kuuldavasti on oodatud nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid, ehk eksprompt panime ennast ühe kolleegiga kirja. Lühemal rajal peaks saama 2x süüa-juua ning medali ka. Ehk loodetavasti tuleb tore päev mitte liiga lumises looduses.
  • 01.05, Viljandi järvejooks. Jälle eksprompt regamine. Peaks vist Polaris mingi treeningkava tiksuma panema, iseasi palju ma seda järgida saan.
  • 22.06, Võidupüha poolmaraton. Eelmise aasta regamise sain vahetada 2021 osaluse vastu.

Ehk kokkuvõttes on üritusi juba oodata küll. Vahepeal ei tundunud paslik selliste võimaluste peale isegi mõelda.

2020 minikokkuvõte

Et see koht siin päris hallitama ei läheks, teen ka kiire kokkuvõtte 2020 “trenniaastast”.

  • 1000 jooksukilomeetrit
  • üks poolmaraton, üks 10-kilomeetrine virtuaaljooks
  • 52 trenni jõusaalis
  • 10 ujumist… (neist 7 jaanuaris)
  • 0 istumist rattasadulas

Neist viimane on küll esimene kord pärast rattaga sõitma õppimist, kui selline aasta ette on tulnud. Järgmine aasta on väike trenniseltsiline juba rattatoolikõlbulik ning ehk tulevad mõned sõidud vahele.

Kuidas see aasta siis kulgenud on?

  • Jaanuar möödus kohe-kohe uue ilmakodaniku saabumist oodates ning väga palju ujudes. Viimane 7-kilomeetrine jooks toimus nädal enne sünnitust.
  • Veebruaris-märtsis pidasin pühalikku trennipuhkust, aga märtsi keskel hakkasin vaikselt jälle jooksma. Oli puhas rõõm. Jõusaalid-ujulad oli koroona tõttu kinni, mistõttu kogunes jooksukordi märtsis juba 9.
  • Aprillis tegin jooksukilomeetrite rekordi (peamiselt alternatiivide puudumise tõttu) – 150 km.
  • Juunis-augustis kimbutasid kuumalained ja juulis suutsin omale mingi enneolematu surmatõve külge korjata, millest taastumine võttis omajagu aega.
  • Sellest hoolimata pressisin kavasse mõned pikemad jooksud ja tegin oktoobri alguses linnamaratoni pooliku käruga läbi.
  • Detsembris saabus kauaoodatud(?) lumi, mis minu jooksu- ja elutahte kõvasti proovile on pannud. Jooksusõber on kasvanud neljalt kilolt enam kui kümnele ning koos käruga ligi veerandsadat kilo enda ees läbi kõikvõimalikus paksuses soolalume künda on pingutuselt pöördvõrdes saadava jooksumõnuga.
  • Thule Urban Glide 2 on sellele vaatamata endiselt mu lemmik-titeost.

Tegelikult olengi nüüd settinud mingisse monotoonsesse rutiini. Teen umbes 5x nädalas trenni, sealhulgas käin koroonale vaatamata endiselt jõusaalis, kus hommikul vara olen enamasti põhimõtteliselt üksi. Mingeid erilisi sportlikke eesmärke viljeleda pole mul aega (sest alternatiiviks on vähem töötada, puhata või magada, mis ei kõla ükski väga ahvatlevalt).

Aga eks see on praegu lihtsalt selline aeg. Isegi trennitihedalt läinud see esimene lapsevanem-spordisõbra aasta.

2021 tahaks:

  • jälle rattasadulasse jõuda
  • kuskil välismaal joosta – kasvõi niisama hommikusörki, sest välisüritusi ei julge hetkel isegi loota
  • Saaremaa Kolme Päeva jooksule jõuda?

Pärnu Rannajooksu 10 km virtuaaljooks

Sõbra õhutusel, ilusa medali nimel ning soovist lõpuks ka virtuaaljooks ära proovida, regasin ennast Pärnu Rannajooksu 10 km virtuaaldistantsile.

Sedaet… Noh, tehtud. Aga mulje on ikka väga meh.

Medal peaks veel postkasti tulema, eks pingutasin ka natuke, aga vähemalt üksi pusides jäi virtuaaljooksu fenomen (eriti sellisel distantsil) minu jaoks endiselt arusaamatuks.

Alguses mõtlesin, et prooviks selle käruga alla tunni pingutada. Ühel päeval tegin kiirusproovi, aga tuule ning äärekivide ja tõusude-langustega suutsin alla 6 min/km tempot hoida 3 kilomeetrit ning lõin siis käega. Oleksin pidanud selleks väga spetsiifilise marsruudi valima ja õiget ilma passima ning see pole ju ka asja point.

Järgmisel päeval tegin hommikul koera ja käruga üle tunnise kiirkõnni, veits sörki vahele ning Raadi pargis omajagu kerelihaseharjutusi ka otsa. Timmin praegu tite päevakava ja otsin võimalusi, et vähemate, aga pikemate unedega enda liikumist koera omadega ühildada (temaga niisama kõndida pole just trenn).

Ja siis sama päeva pealelõunal tundus hea idee too 10-kilomeetrine jupp ka ära joosta. Lõpuks jäi tuul vaiksemaks ning pistsin kodu juurest lihtsalt suvalises suunas liduma.

Ja noh, lidusin ning lidusin. Kärussepistetud veepudelit ei puutunud, geeli ka kaasas polnud. Tiirutasin korra südalinnast läbi ning koju tagasi. Finiš läks lukku ajaga 01:03:18 (väidetavalt 10 km seal sees 01:02:59, aga ei tea, kummas otsas mul hanguma õnnestus jääda).

Kokkuvõttes. Tehtud. Enam vist ei teeks. Vähemalt nii lühikest maad küll mitte.

Pilte ka pole, sest liduda oli vaja.

03.10.2020 Tartu Linnamaraton 21,1 km

Täna oli siis Tartu Linnamaraton, millele ma ennast kunagi ennemuistsel aal uljalt regasin ning vastu igasuguseid ootuseid sain alles sügise hakul aru, et kuramus, SEE võistlus vist isegi toimub. Kuna ma siin käruga ainult jooks-kõnd süsteemis kulgemist olen harrastanud ning neidki vaevu tunnike jutti, siis kaalusin tükk aega kas:

a) minna jooksma oma elu halvimat poolmaratoni tulemust
b) üldse mitte minna või
c) matkata see läbi käruga, et oleks mingigi uudne väljakutse

Läksin lõpuks viimast teed ning pigistasin siin augusti lõpus ja septembris kaks pikemat jooks-kõndi vöö vahele. 16-kilomeetrine ring viimasel augustil ning 13-kilomeetrine ring septembri keskel.

Täna hommikul ma ennast igatahes väga hästi valmistununa ei tundnud, põdesin nii riideid, lapse vastupidavust kui Atlantise treppi ja mõtlesin viimse minutini, kas üldse minna.

Lõpuks leidsin end kell 11 siiski stardikoridoris, õues oli veel pilvine, aga juba soe ja üritasin igati lähtuda sellest, et see on lihtsalt üks rajateenindusega mugavusjooksumatk läbi sügiskuldse Tartu. Plaan oli järgida 5+2,5, või äärmisel juhul 7,5+2,5 süsteemi.

Ja siis tuli start ning esimese hooga tegi käru sellist pulli, et ma ei saanud üldse aru, milles nüüd siis asi on. Põhimõtteliselt jooksin Taskuni käru tagumistel ratastel tüürides, otsisin vaiksema koha ja tuvastasin siis, et olin esiratta valetpidi lukku pannud. Sellest ka purjus pardi kombel tuigerdamine muudkui ühes ja teises suunas. Hea algus!

Linnamaratoni rada läheb esimese kilomeetri sirgelt allamäge, seega kõndima hakkamine tundus mõttetu. Samuti oli algus tagaotsast alustamise kiuste nii rahvarohke, et seal jalus äkki kõnnile tõmmata oli ka veider. Mõtlesin siis, et hakkan kõndima, kui rada seda sunnib.

Ja imekombel rada seda õieti ei sundinudki. Raudteetammil kulgev pinnastee oli käruga täitsa okeilt läbitav (tõesti, see Thule on parim titeost üldse) ning 3. kilomeetri lõpus hakkasin juba esimesi kõndijaid noppima.

Ilm oli üllatavalt palav ja alguses oli jube janu, aga mitte piisavalt hull, et rütmi segi lasta ja käru alt pudel välja koukida. Ütlekski, et jooksu esimene pool kulges täiuslikus flow’s. Kuulasin oma muusikat, imetlesin sügisest linna ning ametlikust joogipunktidest piisas täiesti. Karlova vahel nägin aina enam tuttavaid nägusid ja 7. kilomeetri lõpus võtsin ära esimese geeli. Meeleolu oli ülev.

Pärast Sõpruse silda läheb rada jõeäärt pidi kesklinna poole ning sealgi oli lausa lust joosta. Vahepeal ärkas titt üles ning tõstsin ta seljatoe üles.

Ees ootas Atlantise trepp, mida paar päeva tagasi isegi katsetamas käisin. Kõige turvalisem tundus seal selg ees rahulikult üles tulla ja tõrjusin seal lahkeid abipakkujaid, sest kuidagi kahe vahel vildakaid astmeid pidi turnides oleks hoopis suurem oht sealt käkaskaela alla pudiseda.

Pärast seda ronimist hakkasid jalad ikka ära väsima ning rada läks ka aina ekstreemsemaks. Endiselt jooksin jutti, aga 20-kilose käruga (laps + käru ise) näiteks kruusa peal oli tuntavalt raske. Ja kruusa Emajõe äärsetele alleedele ikka jagus. Lisaks lustakad tõusud sildade alt läbi minnes ning eriti salakaval pikk tõus enne laulukaart ja lõpuks hakkasid esimesed kõnnisammud ka sisse tulema.

Võtsin teise geeli 14 kilomeetri täitumisel, aga laululava juures jagatud koolat ootasin juba nagu hingeõnnistust. Samas andis jõudu, et vaevu mõned kilomeetrid olid lõpuni ja Supilinna vahel läks melu jälle suuremaks ning vaated aina ilusamaks.

Erilise kirsina tordil hakkas viimases kolmandikus ka esimene koht hõõruma. Pam-pam-paa, peopesas!

Südalinna kandis hakkas sisse siginema aina enam äärekive, kust üle joosta ei saanud, vaid tuli seisma jääda ja käru üles ukerdada. Laial tänaval nägin esimest autojuhti, kes rajakorraldajate märguannetest hoolimata jooksjaid sugugi läbi ei tahtnud lasta (isegi hästi, et see ainus intsident oli). Ülikooli tänaval tõmbas kõnnitee üks hetk nii kitsaks, et pidin kärul ühe ratta õhku “toetama” ja taas kõnnisammu tegema. Hakkas ikka päris tüütuks kiskuma.

Ja siis tuli Lossi mägi. Isegi käru kõndides lükata oli päris tüütu. Ja lõpuks tippu jõudes võttis omajagu tahtejõudu, et jalg jälle jooksusammule sundida.

Toomemäel kiskus rada väga offroadiks ära ja paljud langused olid jälle nii järsud, et sealt väljateenitud allajooksu teha ei saanudki. Pidin hoopis käru ning iseennast pidurdama. Vana anatoomikumi ees tulid jälle kõnnisammud, aga kruusa lõppedes võtsin ikka jooksusammu sisse. Kuni olin Vallikraavi tänava auklikel kõnniteedel, kus taas hoopis käru pidurdamisega tegelema pidin.

Igatahes. Läbi see õudne lõpp lõpuks siiski sai ja jäi vaid üle kaarega Raekoja platsi keerata, finišisirgel veel munakividel aeglustada ning oligi jooks purgis. Netoaeg tuli kröömike alla 2:25! Amelik aeg 2:25:09.

Arvestades, et ma kartsin isegi 3-tunnisest kontrollajast üle panna, superhea tulemus. Kilomeetriaegu vaadates oli tempo algusest peale väga stabiilne, keskmine 6:47 min/km ning üle 7 kiskusid vaid Lossi mäe ja Toomemäe kilomeetrid. Kokkuvõttes ütleks, et elu parima emotsiooniga jooksumatk! Ja nagu pildilt näha, jäi kaaspiloot samuti sõiduga väga rahule.

Ahjaa, käruga poolmaratoni jooksjate hulgas tulin esimesele kohale. Rohkem kärutajaid lihtsalt polnud. 😀 Aga kuuldavasti mingi mees oli käruga maratoni alla 4 tunni teinud.