2022 kokkuvõte ja uus uue hooga (sarlakid, kliimapagulus ja tasakaal)

Ilma pikema jututa võtan ikka aasta ka kokku. Möödunud aastat alustasin 2-kuise ning vähem-kui-2-aastase tite kõrvalt ning ega sellest aastast suurt midagi loota ei osanud või julgenud. Tänu sellele said kõik ootused muidugi ületatud.

2022 numbrites:

  • 910 km jooksu
  • 1041 km rattasõite
  • 19 km ujumist
  • 40 km suuska
  • 60 jõutrenni
  • 2 last
  • 0 rasedust
  • 1 triatlon

Möödunud aasta märksõnad:

  • Tervis – kaks rasedust jutti on ikka organismile paras koormus ning pole siis ime, et lõpuks midagi lagunema hakkas. Õnneks sain üsna kiirelt hädadele jaole – unetuse, jõuetuse, laes pulsi ja muude jamade kurjajuureks oli hüperaktiivne kilpnääre. Tänaseks olen ravimitest taas prii, aga kontrollis pean käima elu lõpuni, sest organism on juba kilpnäärme vastu pöördunud. On oht, et see ühel hetkel väljendub hoopis kilpnäärme alatalituse. Loodetavasti siiski mitte. Aasta teises pooles turgutasin terivst talisuplusega ja polnud (tänu sellele või selle kiuste) õieti kordagi haige.
  • Reisimine – pärast koroona-aastaid õnnestus aasta alul kahe lapsega välisreisile minna ning kogemus oli nii edukas, et aasta lõpptulemuseks jäi 3 reisi. Hakkab juba laste-eelset elu meenutama, kui iga aasta oli plaanis 1 pikem ja kaugem reis ning 2-3 lühemat. Eks lastega on muidugi teistmoodi, aga sugugi mitte tingimata halvem. Ka praegust postitust kirjutan reisilt, senise elu peaaegu pikimalt.
  • Tasakaalu leidmine – mitte et ma seda ülearu kaotanud olekski, aga eks laste saamine on olnud paras kohanemine igas mõttes. Selles mõttes pakkus 2022 mõnusat loomingulist eneseteostust nii spordi, hobide, ettevõtluse kui eluvalikute osas. Kartsin, et 2-alla-2-aastast last jätab ruumi vaid ellujäämiseks, aga õnneks ei. Vähemalt mitte ainult. Näiteks proovisin kätt tänavakunstnikuna, ületasin ettevõttes kuhjaga käiberekordeid, leidsin päris mõnusa tasakaalu trennitegemises, taastutvusin ujumisega jne.

Aasta uus:

Kuna pimedad, soolalumised ja libedad kuud on väikeste lastega eriline väljakutse, samuti nende väikeste laste riidessesaamine olümpiaala omaette, veedame uue aasta esimese kuu kliimapaguluses Hispaania lõunarannikul. Alguses sihtisime kõvasti kaugemaid sihtkohti, aga õnneks lõime põnnama. “Õnneks” selles mõttes, et isegi 4,5-tunnine lend oli daamidega paras väljakutse. Kohalolek on olnud aga puhas rõõm, sest siin on soe, kuiv ja valge! Nii lihtsasti harjub hea asjaga, et pimedat tatist Eesti talve on võimatu ettegi kujutada.

Siin sai mind lõpuks ka üks haigus kätte ning nii pahasti, et sain kohe kuhjaga tasutud oma pika terveoleku eest. Nimelt korjas emb-kumb lastest omale jälle sarlakid. Ilmselt lennukist. Sealjuures suurem laps teist korda paari kuu jooksul! Ma veel arvasin enne lapsi, et see on üks neist haigustest, mis on ammu välja surnud. Hehe.

Erinevalt eelmisest korrast sain seekord ka mina need külge ning ehkki põdemine ise eriti raskelt ei kulgenudki, jäi kehv enesetunne nii kauaks vinduma, et jõudsin juba mõelda, et tervis ongi läinud. Iga öö võtsin magamiseks kurguvalu vastu ibukat, hommikuti ärkasin sellise tundega nagu oleks bussi alla jäänud ning päeva peale läks nõrkus ja peavalu vaid hullemaks.

Lõpuks hakkab see järk-järgult ikka üle minema ja saame jälle hommikuti käruga jooksmas käia. Siin on suurepärane jooksupromenaad kilomeetreid mõlemas suunas, samuti võtsime kalipsod kaasa, et avaveeujumist proovida. Viimane mul ilmselt plaaniks jääbki, sest esiteks pole tervis veel 100%, samuti oli esimene katsetus kalipsoga lainetavas vees nii õudne, et mul pole tahtmist seda niipea korrata.

Argipäevad näevad välja sellised, et suundume pärast hommikusööki oma lemmikkohvikusse, joome päikesepaistel tassi kohvi ning jookseme käruga umbes tunnikese. Mina teen sinna otsa ca 10 minutit joogat, jõutrenni või venitust. Pärast lapsed magavad ja/või mängivad, teeme tööd, sööme lõunat, lapsed jälle magavad, teeme jälle tööd ning õhtul käime rannas aega veetmas ja mängimas. Väga-väga mõnus. Eks ringi oleme ka käinud, aga peamine eesmärk ongi kliimat nautida, mere ääres olla, vabalt võtta, kohvi ning veini juua ja joosta. 😀

Uue aasta peamised (sportlikud) eesmärgid ka:

  • Teha pea iga päev 10 min jõutrenni, joogat või venitamist. Kindlasti ei taha seda teha iga päev, haigena nt ei teinud, aga avastasin, et see on mõnus jätkusuutlik viis üldkehalist liikumist graafikusse mahutada, ilma et peaks sellele arvestama terve trennipäeva. Seni olen Netflixist Nike’i trenne teinud.
  • Läbida see kuradi Ironman (tunded on hetkel pärast merekogemust jälle negatiivsemapoolsed).
  • Minna sügisel caminole. Avastasin, et Air Baltic lendab Riiast otse Bilboasse, mille ette jääb 150 km osa Camino del Nortet, mis mul kõndimata on. Näis, kas pisem laps on sügisel selleks valmis, et ma nii kauaks ära lähen.
  • Väisata mõnusaid spordiüritusi nagu näiteks 3 päeva jooks.
  • Hoida mõistlikku tasakaalu igas mõttes.

Kuidas teil?

Endorfiinisõltlane teatas õnnerohkest uudisest

Lumi on nüüd umbes kuu aega maas olnud ja loodetud kiirusel see ära ei sulanud. Tulemuseks see, et jõulud on alles mägede taga ning mul on talvest sügavalt siiber (või sahk?). Trenni teen küll tavalisel sagedusel, aga peaaegu ühtegi asja ma tegelikult väga ei naudi.

  • Jooksmine… noh, mis seal üldse öelda. Jooksen peamiselt käruga ja see on üks lõputu higine rassimine ning õudus soolasogas. Neljas talv käruikkes lapsevanemana tekitab juba PTSD-d ning ebaratsionaalset viha. Vallaga suhtlemisel tuleb vastuseid nagu “kas teil midagi paremat pole teha?” ja muidugi vana hea soovitus positiivne olla.
  • Suusad ostsin ka, aga vaatamata pidevalt sadavale lumele pole see aasta meie kandis radu sisse aetud. Oodatakse vist samuti, et lumi ikka ära sulaks.
  • Ratast sõidan pukil. Need I say more? Okei, tegelt on see üllatavalt talutav tegevus, kui kuni tunnike sõita ning samal ajal sarja vaadata, aga novembrikuised päikeseloojangusõidud olid kõvasti zenimad.
  • Ja ujumise osas tegin just oma elu pikima 2,2 km ujumise ja sain selle lõpuks aru, et… ujumine vist ei hakkagi mulle kunagi meeldima. 😀 Tegelikult kuskil 2. kilomeetrist alates saab nagu lihased soojaks ja vaimselt rütmi sisse, aga esimene kilomeeter on küll puhas nüri nühkimine, veniv nagu kaamli ila.

Kus siin nüüd see õnnerohke uudis on? Ilmselt selles, et ma endiselt trenni teen. Küll kliimapaguluses mõõdukalt soojal maal läheb paremaks.

Muljekatkeid

  • Üllatus-üllatus, maanteeratas jookseb ikka tõesti ise nobedamalt. Sõitsin siin mõned päevad vihmaga oma tavalise hübriidiga, sest sellel on (lõpuks ometi korralikud) porilauad ja kui siis lõpuks maanteeratta selga sain, siis ikka nagu lendaks. Ja nagu korduvalt öeldud – surmasaamishirm on sellega millegipärast palju väikem kui hübriidiga. 45-50 km/h mäest alla sõita pole mingi küsimus. Hübriidiga on isegi 20ga hirmus.
  • Üllatus-üllatus vol. 2. Kui ujuda, siis läheb ujumine paremaks. Täna ujusin mõnuga jutti 1800 meetrit ajaga umbes 49 minutit (vetteminekust lõpetamiseni). Noh. Kui ma Ironmanil 50 minuti kanti ujuks, oleks juba igati rahul. Täpset tempot ei oska öelda, sest kella polnud.
  • Ahjaa, kui regulaarselt talisuplemas käia, ei ole basseinivette minek üldse ebameeldiv.
  • Ja kellast rääkides, olen valmis juba Polarile käega lööma ning Garminit proovima. Hakkasin enne ujulasse sõitma, kui kell viskas errorit, et mälu on täis ja süngi ära. Sünkinud olin just pool tundi varem kodus arvutiga, ehk tegelikult ei tohiks sellel midagi häda olla. Telefoniga sünk ebaõnnestus, lõpuks hangus ette trenni valimise vaade, kuskile sealt enam liikuda ja ei saa ning ootan lihtsalt aku tühjaksjooksmist. Kokkuvõttes tarkvaraline viga. Näis, mis saab.
  • Jooksu osas teipisin mõni aeg tagasi jälle jala ära. Esimesed muljed – vau, see töötab. Vaevu 24 h hiljem polnud üle tüki aja jälle kõndima hakates üldse lombakas olla. Samas mõni päev hiljem hakkas teip juba maha kooruma ning lõpuks võtsin selle ära, aga jalg on ikka suht haige. Mis mul siis üle jääb, kui lõpuks puhkust anda. Üritan siis maksimaalselt ujumist ja ratast teha.

Ujumisest ja rattasõidust (ja jooksmisest ka)

Tegin möödunud nädalal jälle paar Ironmani trenni. Jõusaal nüüd vist jääbki aastaks unarusse, sest võimalusel käin Auras ja ei hakka endale veel sellega stressi tekitama, millal kõige muu kõrvalt rauda tõstma jõuaks.

Nädala alguses käisin jälle ujulas. Jutti teist korda käies oli juba enesetunne kõvasti parem, samas avastasin, et jutti kroolides tekib mul vee all põhimõtteliselt klaustrofoobia. Mis siis veel avavees saab… Tegin jälle 1600 meetrit, mille sees 4×300 meetrit lõike. Jaanus küll arvas, et mul pole mingit mõtet mingeid sprinte või lõike ujuda, aga see aitab basseini nüridust natukenegi leevendada, seega las olla.

Seekord polnud mul privileegi ka üksi rajal olla, sest koolivaheaja ja kellaaja tõttu oli ujulas hullumaja. Sattusin heitlema ühe härraga, kes mul diagonaalis ette ujus ja varbaküünega niimoodi kätte pussitas, et peaaegu veri taga. Aah, ujumise rõõmud.

1600 m, 02:44 min/100 m.

Nädala lõpus tekkis äkki mõte ka ratas veel õue ajada. Ilm oli lihtsalt nii ilus (aga külm ja tuuline) ning toas pukki sõita pole ma veel jõudnud ega tahtnud. Panin rattal tuled vilkuma, soojad riided rattariiete peale ja… no niii tore oli. Boonuseks võimsad päikeseloojangu vaated. Kuigi väga raske oli ülesmäge, kehval asfaldil ja kibedat vastutuult sõita, siis lohutasin end sellega, et raske õppustel, kerge lahingus. “Lahingus” ehk Tallinnas ehk pole ka Vooremaa tõuse ja oktoobrikuist vastutuult. Pärituult koju lihtsalt lendasin.

26,58 km, 155 tõusumeetrit, 23,4 km/h.

Tahaks kohe uuesti minna.

Ja mis jooksurindel? Peamiselt olen jooksnud käruga asju ajama või jõe äärde talisuplema. Ühes jalas on Saaremaast saadik ülekoormusvigastus ja… imelik tõesti, miks see üle ei lähe, kui ma pidevalt jälle jooksma üritan minna. Lihtsalt jooksmine on suurema lapse hoiugraafiku, väiksema õueskäigu ja üldiselt tiheda igapäevaeluga kõige lihsamini ühildatav trenn. Ujumise vastu vahetades ma ainult ühe korra nädalas siis trenni teekski. Ilmselt vanast peast kahetsen kõiki oma eluvalikuid.

Training, ptüi, drowning for Ironman 70.3 Tallinn

Pärast õnnestunud 3 päeva jooksu tegin päevakese puhkust ning käisin siis 2 päeva jutti käruga joostes jõe ääres talisuplemas. Ühel korral unustasin rätiku ka koju. Polnud just parim elamus. Muidu on tänaseks 5 korda tehtud ja õige eneseületussportlasena kohe number kuklas, mille talvega üle võiks ujuda. No näis.

Suure jooksmise peale suutsin muidugi mingi ülekoormushäda laadse asja labajalga hankida, mis ühe puhkepäevaga veel hullemaks läks ning täna ma jooksma ei läinud. Mõtlesin seepeale hoopis üle pika aja ujulasse minna, sest Aura on ju lõpuks lahti ja võiks vaikselt Ironmani peale mõtlema hakata.

Enne 10 oli ujula meeldivalt inimtühi ja sain seal rahus omaette lihtsalt surra. Ilmselgelt ma pole ujulas käinud üle aasta julgelt (noorem laps saab lähipäevil aastaseks).

Kuskil 800 meetri peal sain aga käed lahti ning järgmised 800 tulid juba lihtsamini. Seejärel sõitsin rattaga koju lamama ja sööma. Ironmanil pean 300 meetrit veel ujuma ning seejärel see õige distantsiladumine alles algab. Johhaidii.

Võtsin selle peale vähemalt kätte ning panin oma treeningkava trennid kõik taskidena kalendrisse ära. Kava kestab 24 nädalat enne üritust ehk trenn algab veebruari teisest poolest. Enne seda viskasin igasse nädalasse kavast ühe ujumistrenni ka, sest see valdkond vajab ilmselgelt kõige rohkem järelaitamist (ja toas ratast sügada ma tahaks nii vähe kui võimalik). Saab olema huvitav aeg.

Saaremaa 3 päeva jooks 2022 – mõistusega joostud

Regasin suvel end uljalt Saaremaa 3 päeva jooksule ning praktikas kukkus see muidugi nii kiirele ja ebasobivale ajale, kui üldse olla sai. Tagantjärele on emotsioon seda positiivsem, sest hoolimata totaalselt muutunud elukorraldusest õnnestus sügisene jooksupidu 110% ning sain kätte selle emotsiooni, mis nt Tallinna maratonil täiesti saamata jäi (ja tagantjärele tarkusena vist tõesti haiguse nahka läks).

Esimest ja viimast korda käisin 3 päeva jooksul 2017 ehk 5 aastat tagasi, kui olin tegelt väga heas vormis, nt jooksin sel aastal (aga mitte sel üritusel) oma elu kiireimad 10 km. Toona olid ajad järgmised.

  • 10 km 52:47
  • 16,32 km 01:40:45
  • 16,08 km 01:36:13
  • Kokku 04:09:45

2018 olime pulmareisil ja 2019 juba lapseootel.

Aga alustame algusest. Jooksule eelnevatel nädalatel rabasin pärast nädalast Napoli reisu tööasjadega järjele saada, samuti saime kätte hiljuti ostetud talu. Noh, tegevust ikka jagus. Samas on lõpuks käes hetk, kus mul pole kallal ühtegi laste tatitõbe. Trennidest olen viimastel nädalatel teinud vaid jooksu ja huvi pärast jooksin eelneva nädala pühapäeval prooviks 10 kilomeetrit alla tunni aja. Sai joostud küll (58+ minutit ja pulss 158). Kolmapäeval-neljapäeval ma enam trenni ei teinud.

Reedel kolisime kogu oma elu autosse, viisime suurema lapse ühe vanaema juurde ning sõitsime siis teist vanaema ehk minu ema lapsehoidjaks peale korjama. Kiire lõuna vanematekodus ning sõit edasi praami suunas. Kohale jõudsime parajas sajus, seadsime asjad kiirelt oma Aia tänava majakeses sisse, banaan hinge alla ja oligi aeg 10 km starti sõita. Ehk noh, kiire-kiire-kiire. Erilist motti ega huvi sel hetkel jooksma minna küll polnud.

Vahemärkusena sattus majutuse osas meile juhuse tahtel küll täielik jackpot. Valisin selle üsna suvaliselt ja sattus üle aastate täielik lemmik (käime Kuressaares mitu korda aastas). Nii selle ürituse mõttes kui üldiselt super asukohas 2 magamistoaga hoovimajake lossist ja merest mõnesaja meetri kaugusel. Tundus peaaegu tutikas, perega külastamiseks hästi varustatud ning ruumikas, isegi padjad olid korralikud ning saime kütta nii sauna kui kaminat. Tõeline Bookingu-elamus.

Aga jooksu juurde tagasi. Parkisime auto stardi lähedale ära ning jooksime starti. Materjalid välja, paar sõna tuttavatega ja oligi start. Seljas olid mul t-särk, kilekas ja lühikesed püksid. Kileka koorisin seljast teiseks kilomeetriks (jooksu pealt numbri kolimine oli küll tüütu). Jooksime Jaanusega koos ning hoidsime algusest peale tagasihoidlikku eesmärki joosta alla tunni aja. Ilm oli maaliliselt hall, vahepeal tegi natuke vihma, rada oli tuttav. Kõik kilomeetrid said purki stabiilselt 5:45-5:55 vahemikus, viimase ajal natuke kiirendasime ning tulime üle joone ajaga 58:02 (tempo 5:47 min/km, pulss 157).

Võtsime oma Vytautase vee ja Nicksi batooni hinge alla ning läksime koju sööma, last söötma, lahti pakkima ja sauna kütma.

Laupäeval ärkasime vara nagu ikka. Pisem laps magas minu emaga teises toas, seega uni oli igati kosutav. Hommikul jõudsime veel kõik koos linnas kohvil käia, ilm näitas isegi päikest, ehkki ennutus oli halb. Tegime enne 11 kodus kerge eine, banaan autosse kaasa ja sõitsime suht viimasel minutil Sõrve poole. Saime tänu sellele umbes nii kauge parkimiskoha, kui üldse saada võis. Jooks starti oli julgelt pikem kui kilomeeter ja kurtsin Jaanusele, et olin juba selle peale väsinud. Pulss 150, vaevu saime hetke seista enne kui stardipauk käis.

Seljas oli mul t-särk ja jalas pikad retuusid (no nii-nii head, maivõi), mis osutus taas liiga soojaks valikuks. Plaan oli hoida 6 min/km tempot, mis õnnestus paar esimest kilomeetrit, aga settis seejärel 5:50 kanti ära. Okei siis, vast kestab ära, mõtlesin omaette. Terve mereäärse osa õhk nagu seisis ja palavust kurtsid ümberringi ka teised jooksjad. Samas ilus oli. Väga-väga ilus.

8 km peal saabus ootamatu tagasilöök – Jaanuse varbad hakkasid häda tegema. SEetõttu läks lukku ka jooksu aeglaseim kilomeeter – 6:01. Tagantjärele lugesime ühel jalal kokku kolm(!) villi. No on ikka ajastus. Tuju langes, aga tempo mitte. Pärast 10 km täitumist hakkasime vaikselt kiirust juurde panema, et see asi lihtsalt läbi saaks. Asfaldilt kruusale pöörates algas vist raja parim osa. Lõpuks jäi veel mõni kilomeeter metsateed, mis ülearu mõnus enam polnud, aga kilomeetrid said jätkuvalt lukku 5:45 tempos. Ja oligi finiš.

Lõpuaeg 1:35.24 (tempo 5:51min/km, pulss 157). Kuidas palun? 2017 ajast 5 minutit parem. Sealjuures õnnestus selle sees joosta oma viimaste aastate 5 km rekord, ehk seda tegelikult kiiremini eelmise päeva 10 kilomeetrist. Mõte hakkas juba liikuma, et äkki õnnestub 2017 koguaeg niimoodi tasa ja targu üle joosta. Selleks oleks viimasel päeval pidanud hoidma 6 min/km tempot.

Õhtul tegime jälle sauna, pikutasin mõnuga kamina ees, tohterdasime Jaanuse ville ning panin ööseks kompressioonisäärised jalga.

Pühapäeva hommik algas taas kohvikutiiruga, Jaanuse jalad tundsid end üsna okeilt, minu sääred poleks nagu jooksmas käinudki. Stardipaik oli meie majast 500 meetri kaugusel, ehk 10 minutit enne 11 hakkasime kodust jooksma, seekord üleni lühikestes riietes. Stardis jõudsin juba mõtet kahetseda, sest mere ääres oli päris külm tuul, aga mis siis enam teha.

Start! Esimesed kilomeetrid üritasime hoida eesmärgiks seatud 6 min/km tempot, aga jalad võtsid ise sisse vana hea 5:50 tempo. Lasime siis jalgadel minna. Metsavahele põigates olime jälle tänulikud, et saime jooksu joosta ilma käruta. Eks oleks tehtud saanud, aga poleks üldse see. Golfiväljakute eel oli raja üks tüütuim osa – öisest vihmast lödi kruusatee. Pärast golfiväljakuid tuli kõva vastutuul ning 10. kilomeetril hakkasid jalad juba lõpuspurti üritama. Vara, liiga vara, mõtlesin omaette, aga mis seal enam.

12. kilomeetrist edasi läks juba päris ebameeldivaks. Tuul, palju käänakuid, isegi üks eksimisohtlik koht, siin-seal munakivid, kruusateed, jälle käänakud, jälle kivid. Saaks juba läbi. Pulss oli punases. Kuni olimegi Kuursaali juures pargis ning lõpusirgel. Lõpuaeg 1:32:49. Mida? Keskmine tempo 5:48 min/km, pulss 158, 16 kilomeetri sees nii kogu ürituse kui viimaste aastate 5, 10 ja 15 km rekordid (vastavalt 28:24, 57:31 ja 1:27:01). Ei midagi erilist, aga näitab, kui targasti õnnestus see jooks tänavu ära joosta. Ja 95% hea enestundega. Ulme!

Koguaeg 04:06:16. Üle 3 minuti 2017 tulemusest kiirem. Kokkuvõttes võibki öelda, et üritus oli tõeline triumf. Nii enesetunde, vormiproovi kui pingutuse jaotuse mõttes. Ilus kingitus selle aasta lõpuks.

10.09.2022 Tallinna maraton 21,1 km

Eesti suurim jooksupidu on nüüd peetud ja teen ka kiire tagasivaate, enne kui emotsioonidest viimane mahl kaob. Kokkuvõtvalt võib vist öelda, et poolmaratonipäeva suurim õnnestumine oli hotellivalik. Võtsin pärast regamist huupi toa L’Ermitage’i, mis asub Toompuiestee servas, otse Pika Hermanni juures. Sel ajal polnud maratoni stardikoht isegi teada ning eelneval aastal toimus see vist Lauluväljakult. Long story short, see aasta polnud start isegi vabakalt, vaid sealtsamast Pika Hermanni juurest, ehk 300 meetrit majutuskohast. Win.

Eelmisel õhtul võtsin materjalid välja, jalutasime natuke mööda vananaistesuvist Tallinna ja läksime lapsevanematele kohaselt vara hotelli puhkama. Öö möödus päris hästi ning hommikul tervitas meid ideaalne jooksuilm. Samuti esimene päev, kus mul enteroviiruse järel kurk valus polnud. Hommikusöögilauas hoidsin end natuke tagasi, aga päris pudru peale küll ei jäänud – valik oli selleks liiga hea. Sõin ikka mõnuga igasuguseid rasvaseid kalasid, mune, saiu jne. Yolo, eksole.

Pärast veel toas riided selga ning oligi aeg stardikoridori suunduda. Mass oli meeletu. Sain rajale C-koridorist, kust läks stardijooneni juba üle minuti. Aja osas Running index midagi ülearu lubavat ei öelnud, aga no viimased kuud on möödunud palavuse ja kärujooksu tähe all, seega ei saa sellest ülearu lähtuda. Plaan oli lihtsalt paar esimest kilomeetrit ülearu kella või tempot vaatamata joosta ning sellest lähtuvalt plaane teha.

Esimesed paar kilomeetrit oli jube sõelumine ning ehkki tundus, nagu jookseksin üsna kiirelt, läksid esimsed kilomeetrid lukku aegadega 6:01 ja 6:08. Sain kohe aru, et siit tuleb parimal juhul aeg 2:10 kanti. Võtsingi siis suunaks pulss 160 ringis hoida ning rahus jooksu nautida.

Mis töötas päris ilusti umbes 12-13 kilomeetrini enam-vähem tempos 6-6:08, kuni hakkas juba päris palav ning janune. Joogipunktid olid vastikud trügimised, suutsin rajaservast peamiselt spordijooki võtta, mis oli üsna kange ning janu ei kustutanud. 13-14 kilomeeter möödusid laudtee kandis ühtepidi vaateid nautides (enne seda rada just maalilisusega ei rabanud) ning teisalt kannatamatult juua oodates. Enne 15 km joogipunkti nägin veel venda raja ääres ergutamas, jooksis veel reipal sammul raja ääres kaasagi, mis enam ülearu tuju ei turgutanud.

Lõpuks joogipunkt! Kallasin hooga sisse nii topsi spordijooki kui suure topsi vett ja… Viga. Läbi! Kõhtu oleks nagu pomm maanudnud, mis sealt enam kuskile liikuda ei tahtnud. Viimased kilomeetrid olid üks õuduste eneseületus, kui jooksin muudkui järgmise kilomeetri nimel, järgmise tänavanurga nimel, ühe posti juurest teiseni. 6:21, 6:25, isegi 6:51 (18. km joogipunkt, kust ma enam üldse ei tahtnud edasi minna). Vahepeal vehkis teeservas veel rõõmsaid tuttavaid nägusid ning jube tahtmine oli lihtsalt rajalt kõrvale astuda. Aga kuhu sa astud, hotell on ju finišis.

Võitlesin endaga lausa nii tugevalt, et veel 20,3 kilomeetri peal tahtsin kõndima hakata, aga jalad ei lasknud. Üritasin ühe argliku kõnnisammu teha ning jalad lasid ikka oma jooksurütmis edasi. Ja edasi ja edasi. Baltast mööda, elu pikim nühkimine piki Toompuiesteed ja lõpuks veel see imeline lõputõus. Finiš. Läbi.

Ajast oli suva. Tahtsin ainult puhast vett ja lamada. Nii mõnigi täismaraton on sellest lihtsamini tulnud.

Lõpptulemus enda kella järgi 2:12:51, 21,19 km, keskmine pulss 166.

Enese kiituseks ütlen peamiselt seda, et jooksin ikkagi lõpuni ja pulss oli isegi lõpusurma kilomeetritel 166-168.

Ironmani osas see just positiivseid ootusi ei tekita. Muidugi ma jõuan enne trenni teha ja mitte rohkem rase olla või sünnitada, aga ikkagi. Isegi kui see oli kõik haigusest, siis praeguse elu-lastega taktis võin samamoodi haige olla vahetult enne Ironmani. Või selle ajal. Lisage punti veel tõenäoline kuumalaine, sest #kliimakatastroof. Oeh jah.

Aga lõpetan katastrofiseerimise. Õhtu veetsin diivanil surres, sest kurguvalu naases selle pingutuse peale endise hooga. Samas järgmisel päeval suutsin abikaasaga juba 30-kilomeetrise maanteerattatiiru teha, seega päris surma ei saanud. Igatahes, selline kogemus. Küll tuleb jälle paremaid.

Trennipuhkus missugune

Kaks päeva on Tallinna poolmaratonini jäänud ning erinevalt varasemast ajast, kui mul oli raskusi maratonieelsetel nädalatel trennikordade tagasitõmbamisega (sest mõnus on ju liigutada!), siis seekord õnnestus see mul üle ootuste hästi. Olen ära teinud ainult oma mõned kergemad kavajärgsed jooksud ning muud ei midagi.

Mis on minu saladus?

Enteroviirus!

Soovitan seda kõigile, kellel on raskusi enda taltsutamisega. Vähe sellest, et sul on paar päeva nii halb olla, et ei jõuagi midagi teha peale lamamise, võivad varvaste alla ning vahele tulla sellised villid, et joosta niikuinii ei tahaks. 😀 Põhimõtteliselt on tegemist väikelaste suu- ja sõrataudiga, mida ma lasteaias mitte käinud täiskasvanuna seni külge hankinud polnud. Põdesin seda isegi kergelt mõne tuttavaga võrreldes, kes enda sõnutsi enne 10x uuesti sünnitaks kui seda uuesti kogeks.

Sünnitama ma selle asemel ei tormaks, aga paar päeva päris kehva enesetunnet ning 38 palavikku kaasnes sellega küll. Lisaks väga imelik kurguvalu, eelmainitet villid ning üks vill ka nt sõrmeotsas küüne all, mis trükkides päris valus oli. Ja päriselt, see oleks võinud veel 100x hullem olla. Brr!

Tegelikult viisin oma diagnoosigi alles siis kokku, kui niigi imelik kurguvalu üldse taanduda ei tahtnud ja lõpuks kurgus katsusin, et nonäeh, vill hoopis. Enne veel imestasin, et kus ma need varbad niimoodi ära hõõrusin.

Lapse hoius möllab see katk juba paar nädalat, ehkki mainitet laps põdes ise seda pea märkamatult. Pisem laps sai ka kaks päeva palavikus olla ning ühe varba alla tuli mingi imelik haavand. Tagantjärele kõik tükid klapivad, aga taipamiseks läks tõesti päris palju aega.

Ahjaa, üks päev istutasin siin maja ümber järjekordse puu, mis läks vist natuke jõutrenni alla, sest lihased olid järgmine päev valusad. Aga muidu pole tõesti suurt midagi teinud. Jalad võiks laupäeval siis igatahes värsked olla.

Nüüd hakkab enesetunne täitsa normaliseeruma ning rahva sekka jooksma võib sellega ikka minna. Lihtsalt palju tuleks käsi pesta ning kedagi võõrast mitte väga embama või suudlema ronida. Eks ma siis taltsutan ennast.

Ilm läks siin ka nipsust 30 kraadi pealt umbes 3ni. Vähemalt ei tohiks palav hakata.

Valgjärgve triatlon ja IM70.3 plaanid

Ironmani meeskonna töö triatloni populariseerimisel on tõesti vilja kandnud, kui varakeskealised koduperenaised end sinna kirja panema hakkavad. Mina olen see varakeskealine koduperenaine, eksole.

Ahvatlus ise osaleda kimbutab mind juba aastaid, aga vahepeal juhtusid need igasugused eluvalikud (ehk aastatepikkune lastesaamine). Kui mul suvel kilpnäärme raviga enesetunne jälle heaks läks ning juba pikemaid otsi joosta jõudsin, sattusin ühel jooksul Nele-Liis Vaiksoo Be1st podcasti kuulama. Selle jutu peale tõstis idee taas tugevamalt pead – kui tema saab, siis miks mina ei saa, ah?!

Mõni aeg hiljem oli Ironmani nädalavahetus ning sellega kaasnenud melu tuules regasingi end uljalt ära. Vähem kui nädalaga olin valmis soetanud ka peaaegu kogu varustuse, sest hooajalõpu soodukad ju. Ainus mis puudu, oli triatlonivorm. Õnneks on ligi aasta aega seda treenida ka, otsisin omale netist isegi ühe järjekordse kava (Tauno, ära üldse hakka).

Kergelt kainenedes tekkis tunne, et tahaks seda va triatloni lühemal kujul kähku järgi ka proovida, sest muidu jõuan asja enda jaoks talve jooksul liiga jubedaks mõelda. Ainus võimalik valik oli sellel hooajal veel Valgjärve supersprindi rahvatriatlon, ehk 375 m ujumist, 10 km ratast ning 2,5 km jooksu. Jälle mõeldud-regatud, jääb üle vaid ära ka teha.

Triatloninädal oli palav nagu viimasel ajal ikka. Samale ajale langes ka suurem töökoormus ning kaks päeva Startupday möllu, mille juures tegin veel tavapäraselt trenni. Teisipäeval käisin hommikul jõusaalis ning õhtul tuli mõte lastega Lähtele ujuma minna. Siis tuli mõte, et äkki proovin oma ratta ka järgi ja tulen sealt rattaga koju. Ja siis tuli juba mõte enne järvele ka tiir peale ujuda. Long story short, tegin oma proovitriatloni veel prooviks läbi ka. Kell küll millegipärast vees distantsi ei mõõtnud, aga ujusin 12 minutit. Siis tulin rattaga 13 km allamäge aga vastutuult koju. Ning siis jooksin veel 2 km ümber kvartali. Jalg oli üllatvalt kerge ja järgmine päev jõudsin veel lastega käruga 12 km tiiru joosta, seega oli kohe kindlam tunne.

Laupäeval puhkasin, pühapäeval põdesin. Närv jõudis ikka korralikult sisse tulla, kuna naiste start oli alles 15:30. Jõudsime 14 läbi kohale ning rattaraja algusetõusu nähes läks kohe hirmust süda pahaks. Võtsime materjalid välja, vaatasime natuke meeste finišit, imetasin veel pisema lapse ära, vahetasin riided ning panin asjad vahetusalasse ära. Sain veel ühelt kohtunikult privaatinstruktsiooni ka, sest küll olin ma ratta valetpidi pannud ja muud meelelahutust teinud. Igatahes väga tore korraldustiim oli!

Enne starti proovisin järves natuke ujuda ka. Kroolisin ma viimati üle aasta tagasi enne sünnitust Aura basseinis ja kohe sai selgeks, et sogase veega Valgjärv pole see koht, kus sellega taastutvust teha. Üldse oli ujumisproov nii jube, et võttis jala täitsa värisema. Samal ajal suples suurem laps abikaasaga kaldavees ning oli totaalses sõiduvees. Üritasin siis vaprat nägu teha, sest saab mis saab, tehtud peaks ju saama.

Siis oligi aeg stardijoonele koguneda ning esimesena panid minema EMV naised. Rahvatriatlonile jäi järgi kolm naist (pärast vaatasin, et 2 tükki jätsid starti tulemata). Viskasime enne starti natuke nalja ka, teised võistlejad olid umbes sama “kogenud” kui mina, mis andis julgust juurde. Ja minut pärast EMV punti saadetigi meid rajale.

Start!

Läksin rahulikult konnaga peale ning ujusin joonelt poi suunas. Huvitav oli vaadata, kui palju mõned kroolijad sik-sakitada suutsid, seega kehvema ujumisega tundub konn täitsa jätkusuutlik variant. Tagant tulevad meeskondlikud osalejad läksid ka ilusti mööda, seega mingit olelusvõitlust seal tagapool polnud. 😀 Keskendusin rahulikult eesootavale: prillid eest, mäest üles, vaata, et mingi puuääre otsa ei komista jne. Püüdsin isegi mõned EMV-kad kinni ning ujumine läks oma kella järgi kinni ajaga 9:10 (keskmine pulss 107). Ei tea, kas rada oli tegelt lühem, sest ise oodanuks aega ca 12 minutit.

Ujumast peaaegu kõndisin vahetusalasse (no et ei komistaks selle va serva taha), panin esiteks kiivri pähe ja kinni. Siis pikalt ja põhjalikult tossud kinni, mis võttis megapalju aega, aga ega ma sinna ju rabelema tulnud. Lõpuks läksin rattaga rahus jooneni ning sõitu. Esimene tõus oli jube, aga sealt jätkus pikk-pikk laskumine. Kui oma igapäevase hübriidrattaga on mul pidevalt tunne, et kohe-kohe lendan üle pea (ja olengi korduvalt lennanud), siis maanteerattaga millegipärast polegi. Võtsin laskumist täitsa mõnuga ning jubedaid Valgjärve-Saverna tõuse-laskumisi võttes sain vist lõpuks selle ratta käiguvahetuse ka selgeks. 😀 Teised võistlejad tulid muudkui süvenenult vastu, mina sõtkusin alles pöörde poole, naeratus näol säramas nagu viimasel ullikesel, sest ei teagi miks. Ellujäämisrõõm vist.

Tagasipööre oli päris keeruline, klippidega oleks küll külili käinud. Esimese hooga läksid veel käigud täitsa sassi, aga siis rügasin jälle Valgjärve poole tagasi. Mõned laskumised olid nii hullud, et võtsin ikka natuke piduriga hoogu maha. Peamiselt seetõttu, et autosid sõitis omajagu ja tee oli käänuline. Proovisin ka rattapudelist juua, aga oleks vist peenemat pudelit vaja, et see kiiremini käiks. Viimasel jubedal tõusul jõudsin peaaegu viimastele kannulegi. Viimane mõnus laskumine ning rahulik pööre vahetusalasse. Kella panin kinni natuke hiljem, tulemuseks 23:47 (10,34 km, 159 bpm, 26,1 km/h, 91 tõusumeetrit).

Tegin rattaga tiiru ümber vahetusala, panin ratta hoidjasse, kiiver peast, lonks juua ning saingi kohe jooksma hakata, sest tossud oli juba jalas. Kohe alguses jooksin ühest naisest möödagi ning olin selle üle päris üllatunud. 😀 Pulss oli rattasõidust veel suht laes, seega jooksin enda meelest täitsa rahulikult, et pulssi taastada. Rada algas kohe korraliku tõusuga, seega taastumine või asi. Õues oli väga palav, kombe ammu kuivanud ning veits juba ootasin, et see kõik läbi saaks. Ja juba olingi tagasi algusetõusul, aga seekord nautides lõpulaskumist. Viimane pööre finiši poole, naeratus näol lõpuni ning tehtud. Jooksu aeg 14:29 (2,47 km, 164 bpm, 5:52 min/km).

Lõppaeg 50:25! Oleks natuke kiiremini tosse sidunud või rattakäike varem harjutanud, oleks isegi alla 50 minuti tulnud. Tahapoole jäid üldarvestuses üks EMV naine ning meeste rahvatriatloni mees. Tagantjärele lugesin, et oleks pidanud autasustamise ära ootama, sest kõik kolm naiste rahvatriatlonil osalejat kutsuti poodiumile ka. 😀

Ise olen jube rahul, et üldse asja ära tegin ning hirm “päris” triatloni ees kohe poole väiksem.

Soetatud varustuse loetlen ka siin üles, äkki keegi leiab midagi head:

  • Kombe Zone3 114 eurot – mugav, näeb seljas väga hea välja, pole midagi kurta.
  • Kalipso dhb Moda 73 eurot – tuttava soovitusel valitud ja mulle tundus, et istub hästi, käib kenasti selga ja ära, ei poo ning kannatab ka konna ujuda. Abikaasa kalipso on küll tehnilisem, aga umbes 10x kallim ka. Selle raha eest on igatahes kalipsot enam kui küll.
  • Ratas Scott Speedster 40 M raamiga järelturult 500 euroga (+ 93 eurot hooldus). Tegelt pimesi ostetud, aga ei oskaks jälle oma kogemuselt paremat tahta.
  • Rattariided MooMoo pro püksid ja särk outletist kokku 108 eurot. Jälle, istuvad ideaalselt ja ei oska midagi paremat küll tahta. Abikaasa kiitis heaks (ja kurvastas, et meesteasju tema suuruse pole).
  • Kiiver, jooksutossud, ujumismüts, prillid, trikoo jmt on olemas
  • Rattakingi pean veel testima
  • Regamine ise 324,50 eurot. It is what it is.

Ehk varustus praegu kõik kokku 888 eurot ja koos regamisega 1212,5 eurot.

Mis siis ikka, hakkab pihta.

Lühikeste riietega trennitegemisest ja jõusaalis jõllitamisest

Mõni aeg tagasi jäi mul kuulsaimas feminatside grupis ette kellegi teemapüstitus, mis tundus kohe ajakirjandusliku infokogumisena. Teemaks siis see, et kui palju olete lühikeste pükstega tajunud ebameeldivat jõllitamist vms. Peaaegu oleksin sinna vastanud, siis ikka ei viitsinud.

Nüüd jõudsin oma blogilugemiste järjega Klari nädalataguse postituseni, kus ta ilmselt sellesama infoküsimise tulemusena sündinud artiklit mainib.

Tänases Õhtulehes oli artikkel (mida ma lugeda küll ei saanud, sest maksumüür, seega jah, ma räägin asjast, mida ma isegi lugenud pole) sellest, kuidas naisi häirib, et neid jõusaalis jõllitatakse ja pildistatakse, kuna nad kannavad suvel palavaga lühikesi pükse. Ma ise kannan ka, aga õnneks ma pole märganud ei jõllitamist ega pildistamist. Siin muidugi võib olla mitu põhjust, võibolla ma olen lihtsalt nii kole, et keegi ei taha mu poole vaadatagi, aga võibolla ma ei pane eriti tähele, mis mu ümber toimub. Mõlemad variandid on üsna tõenäolised. Sedasorti arvamusi aga olen ma lugenud küll, et naised ikka tõepoolest ei tohiks kanda lühikesi pükse ega treenida spordirinnahoidja väel. Sest see olla ebameeldiv vaadata. Üleüldse liibuvad riided olla ebameeldiv vaadata (jõusaalis).

Mina kannan lühikesi pükse aasta ringi – õues joostes vähemalt kahekohaliste kraadide juures ning jõusaalis eranditult alati. Alati! Ja mitte kordagi pole tajunud, et keegi midagi jõllitaks. Ka siin on võimalus, et teatud eas mittedekoratiivseid naisi lihtsalt ei vahitagi. Sest lühikeste pükste juures on mul tavaliselt mõni suur maratonisärk aastast 2016, lontis hobusesaba ning meigi asemel sorisev higi. Tige nägu niikuinii, ei pea isegi eraldi mainima.

Kusjuures lontis hobusesaba osas – nägin Instas kellegi reelsi, et “nägin jõusaalis ühel tüdrukul “saggy ponytail’i” ja tahan teda aidata”, järgnes õpetus, kuidas mitme patsikummi ja juuksenõelaga see saba lehvima tõsta. Nagu… vahepeal on hobusesaba lihtsalt viis juuksed näost ära saada, mitte stiilivalik, päriselt.

Igatahes. Jättes nüüd kõrvale selle, kas jõllitamine on olemas, kui ise seda näinud pole ning kas see on probleem ainult siis, kui jõllitaja seksikas ei tundu, siis minu meelest on jube kurb, et paljud naised ei julge lühikesi riideid üldse kanda. Olgu see siis päriselt seetõttu, et nad usuvad, et naised ei tohikski lühikesi riideid kanda või seetõttu, et kuskil on mõni väidetav iluviga.

Esiteks, pikkade riietega on enamasti ju lihtsalt rämepalav. Olen siin ka kuumalainetega joosta võidelnud, lühikesed püksid ja maika seljas, aga 90% naisi tuleb vastu pikkades mustades retuusides. Pikkades. Mustades. Retuusides.

Ja teiseks, iluvead on enamasti nende enda peas, sest iga kõrvalekalle photoshopitud ajakirjapildist pole veel viga. Ning kliimakohaseid riideid peaks olema õigus kanda ka siis, kui sul tselluliit kõrvust varvasteni ulatub. Keha päriselt ka on ennekõike liikumise ja elamise vahend, mitte eesmärk omaette.

Samal ajal absoluutselt iga mees on trennis lühikeste riietega ning suvel palavaga kavõi tänaval täitsa särgita ka – hetkegi esteetikale mõtlemata. Ehk millegipärast sellised piirangud on väga sügavalt ühele poole kaldu ning ühe poole ajudesse istutatud. Not cool. (Eriti 30-kraadisel päeval pikkades mustades retuusides keset asfaltit.)

Ahjaa, üks positiivne pool lühikeste pükstega jõusaalis käimise juures veel. Erinevalt retuusidest ei pea ma kahekihiliste jooksulühkarite puhul muretsema, et äkki need paistavad läbi. Ja liikumisvabadus on nendega ka garanteeritult maksimaalne. Soovitan proovida.