Mu eelmise terveksnõelumispostituse all läks päris elavaks aruteluks, mis mu jala siis ikka korda teha sai. Mul on hetkel täiesti ükskõik, kas tegemist oli platseebo, tulnukate sekkumise või tõesti lihtlabase läks-ise-üle-ä efektiga, aga lõpmata tänulik olen füsioterapeudile igatahes. Vähem kui nädalaga tõi see mu täiesti lootusetuna tundunud olukorrast tagasi sörgirajale.
Selles mõttes ei suuda ma kuidagi ka mingit ise üleminekut uskuda, sest olukord oli selleks seni piisavalt stabiilselt üli**** olnud. Vaikselt hakkan oma uue luksusliku liikuva eluga jälle ära harjuma ning imelik on meenutada, et veel nädal tagasi oli mõnekilomeetrine jalutamisring paras ettevõtmine ja ühe koha peal seistes hakkas jalg kiirelt vaevama.
Vahelepõikena tuli pähe, et kui see jamps veel jätkunud oleks, poleks ma vist suutnud sünnipäevaks saadud Metallica pileteidki lunastama minna, sest tundide viisi seismine oli täiesti välistatud. Selles mõttes ka veel ideaalne ajastus.
Igatahes eelmise postituse lõpus julgesin juba tunnistada, et vaikselt tekkis tunne, et päriselt tahaks jälle joosta proovida. Tegelikult sama päeva õhtul ma seda juba proovima läksin ka. Olin valmis ka selleks, et teen kolm sammu ja lähen tuppa tagasi, aga algus oli nii hea, et võttis õnnest klombi kurku. Häääästi natuke andis säär tunda, aga kulgesin siis üliaeglaselt, tegin aga kõndi vahele ning sain üle nädalate 4,15 km lonkamisest kiiremini läbitud (7:34 min/km).
Pärast rullisin, tegin oma harjutusi ning ei julgenud sellest patust enne kellelegi hingatagi, kui järgmisel päeval üles ärgates jalg endiselt jumala okei oli. Halleluuja!
Uuele katsele läksin ülejärgmisel päeval ning siis ei andnud sääres enam üldse midagi tunda. Ainult võhm oli olematuks jäänud. Kokku 5,38 km Raadi põldude vahel (6:54 min/km).
Reedel läksin tiiru jõusaali ning sain üle pika aja normaalselt crosstraineril sooja teha. Pärast proovisin smithil vargsi kükke teha, ent teisel seerial tundsin reies kahtlast pinget ning jätsin selle pulli kohe katki. Tegin siis selle asemel oma tavalist ülakehamehe kava ning ülejäänud nädalavahetuse puhkasin sihiliku trenni mõttes kõvasti jalga.
Igatahes liikuma olen saanud ning selle eesrindliku 9-kilomeetrise jooksunädala üle äraütlemata õnnelik!
Viimased raportid jalarindelt olid päris masendavad ning aina masendavamas taktis see saaga siin vahepeal jätkus. Kuna pidev jalavalu hakkas igatepidi elu häirima, võtsin tiimijuhi õhutusel lõpuks haiguslehe ning vedelesin nädala kodus nagu viimane õnnetushunnik. Õnneks tuli vahepeal puhkuselt tagasi mu päris perearst (see, kes mul valu lihtsalt ära kannatada soovitas, oli mingi suvaline suveasendaja) ning õnneks on tema kõikvõimalike spordihädade suhtes kõvasti konstruktiivsemalt meelestatud.
Eelmise nädala esmaspäeval õnnestus mul lõpuks tema juurde ennast näitama minna ning sain kohe tasuta suunamise füsioteraapiasse. Kuna mu perearst tegutseb Tartus Tasku keskuses, suunas ta mu sinnasamasse Vireo füsioteraapiasse, kus sattusin Kairiti käe alla.
Kolmapäeval seadsin sammud esimest korda füsioterapeudi poole, kes katsus mu jala läbi ning küsis, kuidas ma nõelravisse suhtun. Teoreetiliselt suhtun pigem positiivselt, praktiliselt pole seda mulle kunagi tehtud, aga ilma igasuguse ettevalmistuseta võõra inimese juures tundus see väljavaade ausaltöelda natuke hirmutav küll.
Õnneks või kahjuks olin ma täiesti meeleheitel. 😀
Ning õnneks oli Kairit nii positiivne ja kena ja rahulik inimene, et kohe tekitas usaldust.
Tegemist pole sama asjaga, mis hiina meditsiini akupunktuur, vaid protseduuri täpsem nimetus on külmnõelravi. Nimelt tehti ennemuiste lihastesse näiteks valuvaigistavaid süste, ent üks hetk avastati, et probleemid leevenduvad ka ilma mingit ravimit manustamata, ehk puhtalt nõela teatud punktidesse torgates.
Kuivnõelaravi (dry needling) on teraapiameetod, mida kasutatakse müofastsiaalse valusündroomi leevendamiseks. Protseduuri käigus mõjutatakse valulikku piirkonda – nahka ja lihast – keerates või liigutades (sisse-välja) nõela lihases eesmärgiga tekitada väikeseid lokaalseid lihastõmblusi. Protseduuri tulemuseks on lihaspinge vähenemine, normaalse lihasfunktsiooni taastumine ja valu vähenemine. Kuivnõelaravi kombineeritakse teiste konservatiivsete valusündroomi leevendamise meetoditega nagu nt venitamine, külma- või soojaravi, massaaz, kinesioteipimine, füüsikaline ravi ja terapeutiline harjutus. Esimesel protseduuril piirdutakse 1-2 lihase raviga (kuni 5 nõela). Rohkem kui viit lihast ühel protseduuril ei ravita (kuni 15 nõela). Protseduuri järgselt esineb ravipiirkonna hellust, mis möödub tavaliselt 12 tunni (max 72 tunni) jooksul. Protseduuril kasutatavad nõelad on peenikesed (läbimõõt 0,16-0,30 mm) ning sõltuvalt kehapiirkonnast ja nõelumistehnikast erineva pikkusega – pindmiseks nõelumiseks 10-20 mm ja süvanõelumiseks 25 – 120 mm pikkused. Nõelad on ühekordselt kasutatavad. (Vireo koduleht)
Pidin selleks kõhuli massaažilauale heitma, rull jalgade all ning alguses mudis Kairit mu sääre kergelt läbi ning hakkas siis nõelu sisse lükkama. Ausaltöelda oli eelnev hoiatav jutt jubedam kui protseduur ise, sest nõel on ikka väga peenike ja nõela esiteks sisse panekut ma õieti ei tundnudki. Nõela sügavamale lükkamine oli küll suhteliselt ebameeldiv ja tekitas survetunnet ning elektriimpulsside laadseid särtsakaid. Selle kohta, et säärelihas pidi nõelravi jaoks kõige tundlikum koht olema, polnud siiski hullu midagi.
Kokku pani ta säärde kaks pikka nõela, mida ma kordagi vaatama ei küünitanud – hoidsin aga pead otse ning üritasin hästi sügavalt hingata. Seejärel jäid nõelad tükiks ajaks sisse ning vot siis läks asi imelikuks – üks hetk hakkasid lihased nõela ümber tõmblema ja see oli tõesti eriti veider ja rõve tunne. Toonitan taas – mitte valus, aga lihtsalt nii veider, et korra võttis olemise hõredaks küll.
Õnneks läks tõmblus taas üle ning mõne aja pärast proovis Kairit nõela välja võtta, aga “lihas hoidis seda veel kinni” (ka rõve tunne). Ootasime siis natuke veel, kuni lihased täielikult rahunesid ning seejärel tulid nõelad juba igasuguse probleemita ära.
Pärast tõmbas ta säärele veel kinesioteibi peale ning näitas kolme harjutust, mida pean kodus tegema.
Esimese hooga oli tunne kõvasti parem, kui teraapiasse minnes – jalas oli nagu vabanemine, samuti aitas kõvasti uus lootus, mida füsioterapeudi jutust sain. Küsisin ka, mis sporti ma nüüd üldse teha võin ja ta ütles, et kui teraapia vilja kannab, võin kõike teha, mis endale meeldib.
Ei suutnud seda esimese hooga kohe uskudagi. 😀
Õhtul jäi jalg aga päris valusaks ning järgmine päev oli isegi hullem, kui seni üldse olnud oli. Mingi nõelatrauma on loomulik ning selle eest mind hoiatati ka, aga jalg krambitas ning tõmbles ikka omajagu. Süüdi võis olla ka see, et üle pika aja jälle kontoris käisin, ehk liikumist ning sundasendeid oli rohkem.
Järgmise päeva õhtul sõitsin veel töölt koju, jalg krambitamas ning väga mustas meeleolus, aga hiljem läks enesetunne nii palju paremaks, et läksin jõusaali ülakehaharjutusi tegema (casual Johnny Bravo). Ja veel järgmisel hommikul… oli üle nädalate esimene päev, kui voodist püstitõusmine ei toonudki pildituksvõtvat valukrampi ning tundsin end lausa nii hästi, et kõndisin tööle!
Pingutasin end päeva jooksul vist küll veidi üle, sest päris õhtul tõmbas jalg jälle kangeks, aga igatahes oli tegemist üle pika aja parima päevaga üldse! Kui ma siin vahepeal kõndisin päevade viisi vaevu paar tuhat sammu päevas (tavalise paarikümne tuhande asemel), suutsin seekord tööle jalutamise, lõunal käimise ning pärast bussilt koju kõndimisega peaaegu tavapärase kümme tuhat täis teha – ilma mingite piinadeta.
Nädalavahetusel võtsin selle peale siiski rahulikumalt, aga vaikne edenemine oli ilmselge. Esmaspäeval kepsutasin korra veel füsioteraapiasse, sain massaaži ning ühe harjutuse veel ning kommentaari, et säärelihas on juba tuntavalt vähem pinges. Tunda oli, sest lõpuks ometi sain nt voodist tõusta nii, et panengi jala mõtlemata otse põrandale, kõnnin nagu normaalne inimene lihtsalt toast tuppa, ei kägardu pikemalt seistes jalakrampides ning viimased paar päeva olen saanud isegi normaalselt trepist alla sammuda (varem viskasin sirget jalga küljele nagu mõni puujalgne piraat).
Kokkuvõttes on üsna lühikese ajaga jala osas toimunud hämmastav progress ja täna mööda tänavat kõndides (justnimelt kõndides, mitte liibates) tekkis esimest korda üle pika aja tunne, et tahaks jälle vaikselt joosta. Muidugi ma seda veel kohe ei tee, aga kui ma veel harjutusi teen, rullin ning vaikselt taastun, võib ilmselt lähinädalatel väikest sörki proovima hakata küll. Hakkab läbi saama see õudusunenägu.
Enda eriliseks rõõmuks sain ka teada, et Vireo kasutab Sport ID’d, seega tulevikus saan vajadusel oma tööandjapoolse spordikompensatsiooniga teine kordki seal kiiret abi nõutamas käia. Ehkki loodetavasti seda niipea vaja ei lähe!
Heihopsti, kallid kaasteelised, kes siin veel postitust ootamas käivad. Viimasest trennipäevikust on kaks nädalat möödas ning hea aeg Ironmanile eelneva ning järgneva nädala kulgemine kokku võtta. Vahepeal sain oma viimase enesehaletsuslurtsatuse (loe: Ironmani muljed) hingepõhjast välja ning jäin ootama, et jalg jälle terveks saaks.
Sellega on läinud nagu on.
Kes pikalt heietamist lugeda ei viitsi: Ironmani eelne nädal koosnes kahest sörgist, taevast sadanud vigastusest ning valu käes läbitud hädise poolsörgiga. Ironmani järgne nädal koosnes agooniast. Ja ma isegi ei liialda.
Ironmanile eelneval nädalal peamiselt puhkasin, ei käinud isegi jõusaalis ning tegin ainult kaks kerget sörki.
Teisipäeval sörkisin 20 minutit jalad soojaks, tegin 3 x 60 sekundit mäkkejookse ning loivasin koju tagasi. Kokku 5,41 km, 6:36 min/km, 133 bpm.
Neljapäeval tegin paarkümmend minutit sörki paari lahtijooksuga. Oli väga palav ning tegin vastumeelselt lihtsalt asja ära – 3,65 km, 6:22 min/km, 139 bpm.
Reedel ärkasin üles ja mõlemad sääremarjad olid täiesti valusad. What le actual f… Rullisin sääri ning liipasin tööle. Seal kaotasin vaikselt kõndimisvõime ning lonkasin ennelõunal apteeki magneesiumiõli järele. Õhtul teipisin valusama sääre igatepidi ära ning läksin suure murega magama.
Laupäeval olin invaliid. Samas üle ei jäänud midagi ning jooksin enam-vähem raja läbi. Täpsemad muljed siin (panin lõpuks pilte ka juurde).
Pühapäeval ei saanud ma esimese hooga üldse kõndida, aga vedasime end taas Vspa’sse, mille võludest esimest korda päriselt aru sain. Tegin aga sooja-külma jalavanni, käisin jääsaunas jalgu määrimas, jälle kuumas vannis, hulpisin surnumerebasseinis ning lootsin looja peale. Pealelõunaks olin jalad nii soojaks saanud, et käisime isegi lühikese tiiru matkarajal ning ujumas, aga väga õnnelik vigane jalg selle lõpuks polnud.
Ironmanile järgnev nädal on kulgenud suhteliselt samas vaimus.
See jalg lihtsalt VALUTAB. Mitte küll püsivalt, aga valutab hommikul kõndima hakates, istudes, lamades, magades jne. Hea on ainult siis, kui ma parajasti olen jala läbi valu soojaks longanud või hoian jalgu kuskil kõrgel mingis täpselt õiges x asendis. Tööle jõudmine näeb tavaliselt välja selline, et lonkan läbi valu kohale, võtan koos kohviga köögist ka külmakoti ning vaevlen siin vähegi mugavat asendit otsides päeva õhtusse. Nagu hambavalu oleks sääres, mis tuleb ja kaob täiesti oma suva järgi (ja vahepeal tõmbab krampi). Valuvaigistitest eriti abi pole ning nii palju neid peoga sisse ajada ei taha, kui kähku valu jälle kõvemaks jõuab minna.
Midagi konkreetselt katki pole, käisin ühel eriti masendaval tööpäeval isegi perearsti juurest läbi, kes loksutas säärt igatepidi ning leidis, et kesse tegi, ise tegi. Või midagi taolist. Ja vaatas mind etteheitva näoga, et mida ma täpsemalt üldse ootasin (nii oma eluvalikutest kui tema juures käimisest).
Olen tasa ja targu üritanud ennast ka liigutada – esmaspäeval näiteks 20-kilomeetrisel aeglasel rattatiirul, mis tundus fain (ainult nälga pidin poole peal surema). Teisipäeval käisin jõusaalis ja üritasin teha ainult ülekeha. Tuli välja, et kõik harjutused, mis ei tundu kuidagi alakehasse puutuvat, tegelikult puutuvad alakehasse päris palju. Kolmapäeval-neljapäeval kasutasin hoogtöökorras ära Jaanuse ujulakaardi, mille aegumiseni oli kaks päeva ning järel ka kaks külastuskorda – ujusin aeglaselt nagu tatt ja põhiprogrammiks oli saun.
Reedel sõitsin maale ja avastasin, et kui kontorilaua taga istumine on piin, on autoroolis istumine veelgi suurem piin. #blessed
Laupäeval sõitsime bussiga Saaremaale ning avastasin, et kui autoroolis istumine on piin, on bussis mingi enam-vähem okei asendi leidmine veelgi suurem piin. Vaikselt hakkab see pidev valu juba vaimu murdma.
Selleks, et üldse liikuma pääseda, laenutasime rattad ning sõitsime aegluubis linnast välja randa ja tagasi (kokku ca 26 km). Pärast ujusin kiirelt 20 minutit peale, et oleks mõtet ikka sauna ka minna.
Pühapäeval sõitsime taas tiiru randa, kõndisime seal tunnikese edasi-tagasi, pealelõunal loivasime linna peal (ikka aaaeeeeglaselt nagu normaalsed inimesed – et üks jalg on kindlalt maas tagasi, enne kui teist tõstma hakkad) ning õhtu lõpetasin taas kiire ujula- ja saunatiiruga.
Kokkuvõttes päris masendav kogemus ning segab päris tugevalt muud elu ka. Ehkki üldine trend tundub siiski paranemise suunas olevat, hakkab pidev valutamine juba ajudele ning väsitab iseenesest. Esmaspäeval ootab ees imeline bussisõit JA imeline autoroolimine, seega topeltagoonia juba terendab silmapiiril.
Sel päeval olid mõlema sääre tagaküljed krambis, valus isegi kõndida ning vahelduseks valisin trepi asemel lifti. Istumine teeb asja vaid hullemaks ning optimistlik-naiivselt lähen veel apteegist magneesiumiõli nõutama. Äkki teeb asjad natuke paremaks. Ei tee.
Kõlab nagu korralik võistlusjärgne päev? Kahjuks on tegemist minu võistlusEELSE päeva kirjeldusega, ehk lõpuks üritan kirja panna, mis sai minu kauaoodatud Ironmanist.
Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Langetasin viimastel nädalatel koormust, ei teinud mitte MIDAGI ebatavalist, isegi jõusaali jätsin lõpus minemata. Kaks päeva enne üritust tegin viimase soojendusjooksu – veidi üle 20 minuti sörki paari kerge kiirendusega. Oli palav ja vastik ning löntsisin selle niisama moe pärast läbi.
Järgmisel hommikul ärkasin valukrambis säärtega. Mina!? Mina, kes ma alati omaette peenikest naeru olen pidanud kõigi nende rahvasportlaste üle, kes esimese asjana omale säärised jala ümber venitavad ning kellel pole säärtega elu sees ühtegi probleemi olnud… Rullin hommikul sääred läbi ja see on nii valus, et ajab lausa südame pahaks. Siiski ei oska ma veel halvimat karta ning lonkan tööle. Ravitsen end veel rullimise ning magneesiumiõliga ja loodan, et see anomaalia läheb ise üle.
Ei lähe.
Võistluspäeval ärgates on parem jalg tagasi tõmmanud, aga vasak teeb nii põrguvalu, et ei saa sellele õieti toetudagi. Komberdan kummutiservalt tuge otsides kööki ning poetan äärepealt valu pärast pudrupotti mõned pisarad. Olukord tundub pehmeltöelda lootusetu – asendajat ju kuskilt võtta ei saa, meeskonda alt vedada samuti mitte, ent sellises seisus tundub isegi kaks ringi ümber järve kõndida täiesti ebareaalne.
Teen veel viimased meeleheitlikud ponnistused kinesioteibiga, saan kerget leevendust ning hakkame pool üheksa Otepääle sõitma.
Osaleme töölt kahe tiimiga, seega on melu rohkem ning kaasaelamist samuti. Vaatame sõprade-tuttavate-kolleegide ujumisstardid ära ning üsna pea hakkavad nad riburadapidi veest ka välja tulema. Lõõskava päikese käes me siiski lõputult kekselda ei kavatse – saadame ratturid hõisates teele ning varjume siis peaaegu kohe pubisse jahedasse.
Meeskondlike ujujate start
Võistlusalal ringi lonkamine on jala natuke soojemaks teinud ning teen prooviks ka mõned lühikesed sörgid. Tundub, et läbitud ma selle raja siiski saan.
Söön varaseks lõunaks lastepasta (mis on küll suurem, kui tavaline täiskasvanute pasta) ja käime vahepeal tagasipöördel rattureid varitsemas. Tiimikaaslane on täpselt graafikus, seega lähen võtan rõõmsalt veel ühe kohvi, krõbistan šokolaadi kõrvale ning valmistun umbes kella 2 paiku vahetusalasse minema. Veidi ärevamad momendid mööduvad õues veel teise tiimi ratturit passides, aga lõpuks selgub, et tema on oodatust varem mööda sõitnud ning olukord siiski kontrolli all.
Veidi enne kahte lähen vahetusalasse, kus terve rodu jooksjaid praeb nagu… noh, praepannil. Surun end vastu vaheseina, et natuke varju saada ning muudkui ootan. Ja ootan. Ja ootan. Lõpuks saabub rattur, viskab ratta varna ning komberdab minuni. Pusin üllatavalt kaua kiibi kallal, sest lihtsalt ei leia krõpsupaela otsa üles.
Käes! Kiip jala ümber ning pistan punuma nagu eksinud jänes. Ja eksinud ma olengi, kui selgub, et paari aasta taguse kogemusega võrreldes ei saagi otse rajale joosta, vaid ekselda tuleb läbi vahetusalade ning kurat teab kust. Lõpuks pääsen ka sealt välja ning pääsen rajale.
Mingi rõõmus hetk ootejärjekorras
Ja olen selleks hetkeks juba vaimselt ning füüsiliselt täiesti küpse.
Ausaltöelda ma pean siiani suureks saavutuseks, et ma raja üldse läbi tegin. Suuremas osas isegi joostes. Tõuse ma joostes võtta lihtsalt ei saa. Väga järsult allamäge joosta samuti mitte. (Võin saladuskatte all öelda, et Pühajärvel väga palju muid valikuid üle ei jäägi. 🙂 ) Tagatipuks oli vaim jala pärast muretsemisest ning pikast ootamisest nii läbi, et raja jaoks midagi alles jäänud pole.
Kuskil 3.-4. kilomeetril jooksen tihedas inim- ja parmupilves kohutavalt kuumal ning tuulevaiksel lõigul võsa vahel ja mõtlen, et ma lihtsalt ei jõua seda asja lõpuni teha. Ma ei jõua seda isegi lõpuni kõndida, sest rajal on nii palju parme, et ma ei kannata seda välja.
Igasugused distantsi- ja temponäitajad klõpsin kellalt eest juba esimesel kilomeetril. Iga minut, mis tuleb alla kolme tunni (ehk tempoka kõnni), on hästi saadud. Agoonia suurendamiseks on vesi joogipunktides kallatud pooleliitristesse õlletopsidesse, millest joomiseks pean iga kord täiesti seisma jääma.
Esimese ringi keskpaigas teen kiire peatuse rajaäärses käimlas, mis täitub hetkega selle sama musta parmupilvega. Hetk aegluubis – mina, haige jalaga, tulikuumas haisvas plastkuubikus, mustmiljon suurt parmu ümber, higi otsa eest lahinal põrandale tilkumas. See kõik oli lihtsalt nii talumatult rõve.
Esimese ringi lõpus mõtlen endiselt, et ma lihtsalt ei tee seda asja lõpuni. Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei saa. Jalg teeb valu. Tihedatest joogipunktidest hoolimata on juba poole kilomeetri pärast suu nagu tolmu täis. Igatsen palavalt oma mütsi, mida päeva esimese poole võistlustel õieti kunagi vaja pole läinud.
Vahetult enne ringi lõppu kaotab üks jooksja künka otsas lihtsalt teadvuse ja teda hakatakse otse mu nina all elule turgutama.
Ja siis jõuan taas Pühajärve randa. Tiimikaaslased, Jaanus, sõbrad-tuttavad ergutavad raja ääres, tekib nagu uus energia. Üritan mitte päris surma veerel välja näha ning lõpuks isegi ei tunne ennast nii. Mõtlen, et matkan selle põrgu lõpuni.
Kahe ringi vahel täiesti segaduses, miks ma seda endaga teen
Teine ring läheb tegelikult isegi paremini, kui esimene. Saan päris mõnusa (aeglase) rütmi sisse, teisi jooksjaid on vähemaks jäänud, aga parme selle võrra samuti. Mõnes punktis on suured õlletopsid lõpuks ometi otsa saanud ning vett saab rüübata väiksest papptopsist (ausalt, mingit positiivset reklaami Saku nende topsidega kindlasti ei saavutanud). Möödun üha kannatavatest triatleetidest, sealhulgas ühest tuttavast, kellele pooleldi sonin: “Läheb-läheb”. Ta vaatab aegluubis minu poole, tunneb mind nagu läbi udu ära, veel üks pikk paus ja vastab: “Ei.”
Täpselt nii tunnen ennast mina ka, aga natuke nagu ikka läheks veel. On palav, on valus, on lihtsalt üks kuradi s*tt, aga tiim ju ootab. Jooksen pikalt ühe teise jooksja kõrval, lihtsalt haudvaikuses, samm-sammu ette. Kilomeetripostid muudkui tulevad, ma teengi selle õuduse ära.
Ja peaaegu ootamatult jõuan Pühajärve randa. Jälle ergutamine, tuttavad karjuvad, viimane pööre ümber finišikoridori, kus ootavad elevil tiimikaaslased. Suudan veel üsna reipa sammu sisse panna ning tuiskame külg-külje kõrval finišikaare alt läbi. Tehtud! Tehtud see kuradi ****!
Üle finišijoone ikka rõõmsalt
2:20:45, 21,58 km, 6:32 min/km, 150 bpm.
Jooksu aeg on üle 20 minuti kehvem, kui lootsin ja peaaegu 10 minutit kehvem, kui paar nädalat tagasi trenni mõttes rada läbides. Keskmine pulss tavapärase poolmaratoni pulsi 163-165 asemel 150!
Käin kiirelt pesus, ootame teise tiimi finišeerimise ka ära ning sõidan koju haavu lakkuma. Hea või halva uudisena vigastus järgmiseks päevaks imekombel kadunud pole. Pole ka ülejärgmiseks või üle-ülejärgmiseks päevaks. Jalg valutab niimoodi, et häirib und ja isegi töötegemist, aga nii palju tunnen oma keha küll, et saan aru, et midagi peale lihase seal viga pole. Pean sellele nüüd lihtsalt jääd, puhkust ning rahu andma.
Kust see jama tuli? Siiani ei tea. Kas ma olen pettunud? Muidugi olen! Samas enam-vähem läbisin raja siiski joostes. Ja sellist vaimset võitlust pole endaga ammu pidanud, mida see võistlus nõudis. Kõigele vaatamata oli positiivseid emotsioone selles päevas kuhjaga rohkem, kui negatiivseid. Tiim oli parim! Ürituse õhkkond ja korraldus on parim (miinus need kuradi topsid)! Kahju lihtsalt, et sellele vastavat lõpptulemust ei saabunud.
Eelviimane nädal enne püha üritust kukkus välja järgmine.
Esmaspäeval käisin jõusaalis ja võitlesin terve aja pealetikkuva migreeniga. Mingist ebamäärasest masohhismist pingutasin isegi tunni täis, aga eriti arendav see küll olla ei saanud.
Teisipäeval oli õues miljon kraadi sooja ning kavas 3×1600 m intervalle. Tegin intervallid 1200-meetrised, esimese lõpuks oli keel juba suulaes kinni ning kolmandaga kukkus tempo kuskile mülkasse ära. Ellu jäin, aga mis elu see ikka on. Tempod 5:11, 5:14 ja 5:43… Kokku 6,8 km, 6:10 min/km ja 150 bpm. Kobisin kiiresti koju konditsioneeri alla tagasi.
Kolmapäeval puhkasin.
Neljapäeval oli õues endiselt miljon kraadi, ööd kiskusid juba peaaegu talumatuks ning kuumus ei näidanud vaibumise märke. Läksin siis aklimatiseerumise eesmärgil piinarikkale jooksuringile, mis nii piinarikas välja ei kukkunudki. Ehkki töölt tulles oli taevas hetkeks pilves ning olemine täitsa mahe, kiiritas päike õue jõudes jälle täisvõimsusel. Õnneks tuli Jaanus rattaga saatjaks, samuti unustasin kellale hoopis jõutrenni ekraani ette, mis distantsi ega tempot muidugi ei näita. Jooksin siis puhtalt pulsi järgi ca 140 löögi juures ning jõin iga 15 minuti tagant. Kokku 10,99 km, 6:45 min/km ja 140 bpm. Niimoodi võttes päris mõnus, aga ilma joogita oleks see jooks küll väga lühikeseks jäänud.
Reedel sõitsin maale ja käisin õhtul pikemal kõnnitiirul. Samuti sain kätte värske Tervis Plussi, kus jagame tiimidega senist ettevalmistust.
Laupäeval käisime emaga Pärnu peal patseerimas, kohvikus ja rannas. Täitsa suvetunne tuli juba peale. Õhtul jõudsime veel kahe äikesetormi ajal kiiresti rappa, kus tegin ära ka suve esimese laukas ujumise. Notsu küll röökis kaldal terve aja, seega eriti pikka meelisklemist polnud, aga mõnus oli ikka.
Pühapäeval läksin taas pikemale jooksule ja õues oli selleks hetkeks peaaegu mahendana tunduvad 25 kraadi sooja. Panin Ringtee kandis podcastid mängima, jooksin ühe Circle K’ni, jõin ühe kõrrejoogi, chillisin järgmise Circle K’ni, jõin teise kõrrejoogi ja lõpuks kondasin koju ära. Väga väga väga mõnus ja hea enesetundega jooks, aga eks tempo oli ka vastav, et ikka hea oleks. Kokku 14,35 km, 6:22 min/km ja 140 bpm.
Meie Ironmani chat hakkab vaikselt küll hoopis ilmakanalit meenutama, aga ega nüüd muud üle jäägi, kui kullipilgul yr.no’t jälgida ja halastaja taevaisa poole palvetada. Kõik, mis jääb alla 25 kraadi, on juba hästi saadud.
Üllatus, üllatus, tegin see nädal jälle trenni. Nädala algus oli päris hirmus, lõpp ootamatult tore.
Esmaspäeval tegin jõusaalis kogu kehale korralikult vatti.
Teisipäeval oli jutti neljas trennipäev, lihased jõusaalist isegi mitte enam magusvalusad, vaid lihtsalt valusad ja läksin sinna otsa tegema 7×800 m intervalle. Noh, see läks nüüd küll kenasti aia taha. 🙂 Esimesed intervallid pigistasin veel hambad ristis alla 5min/km tempos (ehkki eesmärk olnuks veel paarkümmend sekundit kiirem), aga poole pealt olid jalad nagu pakud all ning viimastel pingutasin täiesti oimetuks vaevu 5:40 tempo juures. Kui viimase lõigu tehtud sain, oleksin jõuetusest hea meelega lihtsalt nägu ees asfaldisse vajunud. Kaunis päev. Tempod vastavalt 4:54, 4:57, 5:05, 5:11, 5:36, 5:43, 5:43, kokku 10,31 km (6:30 min/km, 142 bpm).
Kolmapäeval ilmselgelt puhkasin.
Neljapäeval oli ilm jälle päris palav, aga läksin proovi pärast ikka 4-kilomeetrist tempojooksu tegema. Teisipäeva tõttu ma just optimistlikult meelestatud polnud, ent jooksin end soojaks ja hakkasin siis lihtsalt enam-vähem mõnusa pingutusega kulgema. Raske oli, aga mitte nii õudne, kui kaks päeva varem. Samuti oli tempoosa kiirem, kui teisipäeval viimased lõigud – 5:27 min/km. Kokku jooksin 6,54 km, 5:59 min/km ja 152 bpm.
Reedel oli õhtu nii otsast lõpuni täis planeeritud, et tavapärasesse jõusaali ma ei jõudnud, aga lidusin kodu ümber pooletunnise ringikese. 4,18 km, 5:51 min/km ja 150 bpm. Väga hea reibas jooks oli ning andis kohe uut lootust suvesoojas jooksmise osas.
Laupäeval ärkasime vara ja tormasime hommikusöögi järel kohe õigete eestlastena ehitusveikalsisse. Ülejäänud päev möödus 9 tunni remondi taktis, mille vahel käisime küll tiiru väljas söömas ning tagatipuks sõitis politsei eest põgenev roolijoodik meie parkivale autole (ja ühele teisele autole) külje pealt sisse. Südalinnas. Südapäeval. Lastekaitsepäeval.
Kuulsin aknast pauku, nägin välja kiigates lendavaid plekitükke ning kohe järgi tormavat vilkuritega autot. Vähemalt saadi see kamikaze kohe nurga taga kätte, sest esimese auto külge kündes oli ta ka oma rehvi katki teinud. Õhtu lõpetas tiir veel ühte sisustuspoodi, poest kooki ostma ning koju diivanile.
Pühapäeval olid uskumatud lihased remondist valusad ning tagatipuks mul vasaku jala suure varba lihased(?) nii vastikult haiged, et kõndida õieti ei saanud. Hommikul tegime veel kiireid remondiasju, mille järel läks Jaanus Notsuga metsa ning mina sain Ringtee kandist pärituult kodu poole jooksma hakata. Tuli välja, et kui varvas paljajalu toas kõndida ei lase, siis tossuga joosta pole mingit probleemi.
Pärituul oli see jooks küll pigem tinglikult, sest tuul tormas ja keerutas igatepidi, aga nimetagem seda siis vähegi soodsamapoolseks tuulekaareks. 7. kilomeetril jõin kiire tankimispausina ära väikse kõrrejoogi ning lõpuks kulgesin podcastide saatel kokku 17,05 kilomeetrit (6:19 min/km, 142 bpm). Jõudu oleks veel vabalt enamakski jäänud. Tuli meelde küll, et näiteks maratoni jooksmine on ju täitsa tehtav tegevus. Väga mõnus ja lootustandev trenn oli. Kodus valutasin varvast edasi.
Kokkuvõttes päris jooksune nädal kukkus välja, aga nüüd võib varsti vaikselt Ironmaniks jalga puhkama hakata. Niikuinii lubab järgmine nädal roppu lõõska, mis (palun-palun, halastaja taevaisa) võiks 15. juuniks ikka mööda minna. Ostsime see nädal kabuhirmus omale isegi konditsioneeri ära, sest eelmise aasta kuumuskannatused on veel liiga eredalt meeles.
Jälle üks trennirohke ja sündmustevaene nädal selja taga.
Esmaspäeval puhkasin pühapäevasest Pühajärve peaproovist jalga ja panime õhtul tööl ruubiku kuubikuid kokku. Pärast vaatasin kodus GoTi finaali ära – vähemalt on see nüüd tehtud. Jalad olid väsinud, aga midagi valus või kange nagu polnudki.
Teisipäeval poseerisime päeval Ironmani olemusloo jaoks fotograafile, mis võttis päris võhmale. Kuna trenniriided olid juba seljas, läksin otse töölt jõusaali ja tegin kergelt jalgu ka.
Kolmapäeval oli õues ropp-palav ilm, aga õhtul koju jõudes sättis just taevaservas mingit äikesetormi. Läksin kiiresti jooksutiirule ja päris hea tuuline ning pilves oli. Jooksin 20 minutit soojaks, tegin siis 10 60-sekundilist mäkkejooksu ning sörkisin koju tagasi. Äikest ega vihma lõpuks kaela ei saanudki ja mäkkejooksud olid lihtsalt mõnusad. Eks pingutasin ka, aga Salvesti alune mägi oli täpselt nii pikk, et väga kiiremini polekski joosta saanud. Kokku 8,54km (keskmised 6:29min/km, 144bpm).
Keskmine pilt: Tokumaru kolmapäevasest kooresest kana don’ist hakkab mu iganädalane sõltuvus saama.
Neljapäeval tegime Vasula poole väikse rattatiiru, aga eelmise korraga võrreldes oli vastik tuuline, jalad suht tühjad ning kiirus üsna vaevaline. Kokku 21,65km.
Reedel puhkasin ja kokkasin.
Laupäeval võtsime ette poe- ja puhkereisi lõunanaabrite juurde. Esiteks kohustuslik palverännak IKEAsse, kus kulus mitu tundi koos mitme tankimispausiga poe sööklas ning saagiga autosse suundudes oli väsimus suurem kui pärast keskmist poolmaratoni. Õnneks ootas meid Riia-Pärnu-Tartu liiklussõlmel järve ääres 4-tärnihotell Baltvilla, kus skoorisime viiekümne euroga üllatavalt suure ja ägeda vanniga toa. Ei teagi, kas meile anti tavatoa asemel juuniorsviit, aga mõnus igatahes.
Tõmbasime veidi hinge ja läksime siis ümbritseva aedlinna vahele jooksma. Kõik Riia narkoparunid olid vist oma totrad ulmevillad sinna järve äärde männimetsa ehitanud ning fantastilist uudistamist jätkus kilomeetriteks. Neljanda kilomeetri lõpuks Jaanusel piisas ning ta kulges hotelli poole tagasi. Jooksin ise veel kilomeetrikese edasi ning tõusvas tempos tagasi. Kokku 10,02km, 5:57min/km ja 150bpm, sealjuures 4. kilomeetrini oli tempo üle ja pärast seda alla kuue minuti kilomeeter. Väga mõnus pingutus oli.
Pühapäeva hommikul võtsin hommikusöögilauas ühe piimakohvi ning killukese kooki hinge alla ning tegin ümbruskonna kergliiklusteedel pooletunnise hommikujooksu. Väga palav ja higine hakkas lõpuks, sest õues oli juba oodatust soojem. Kokku 5,06km, 6:22min/km ning 142bpm. Pärast maitses hommikusöök kohe eriti hea (aga oli ka jooksuta hämmastavalt mitmekesine ning hea kvaliteediga – sinna hotelli läheme hea meelega uuesti). Käisime veel Cesises jalutamas ning suundusime siis koju mööblisaaki kokku panema. Tore rutiinivaba minipuhkus kukkus välja.
Muide, järgmisel nädalal saab meie Ironmani ettevalmistustest lugeda värskest Tervis Plussist.
Möödunud nädal algas taastumise tähe all ja lõppes ikka korraliku pingutusega. Maastikumaratonist on nüüd nädal möödas, emotsioon endiselt hea, ilm keeras küll kraadidelt kaks korda soojemaks ning näitab lähinädalatel vaid tõusutrendi. Tuletab eredalt meelde, miks ma end see suvi ühegi täismaratoni prepiga piinama ei hakka.
Esmaspäeval puhkasin sõna otseses mõttes jalga – maastikumaratonist mingeid tõsisemaid kahjustusi ei jäänud, aga kõht oli tühi nagu ikka.
Teisipäeval läksin juba uljalt natuke jõusaali ja tegin jalgadele kergemalt.
Kolmapäeval tegin prooviks taastava jooksu, mis trennichatis jagatud muljete põhjal sakkis lihtsalt otsast lõpuni. Kahjuks selleks hetkeks, kui ma aru sain, et see ei kavatsegi paremaks minna, olin kodust täpselt nii kaugel, kui olla sai ja pidin tümpa-tümpa lihtsalt koju tagasi rühkima. Oli rõve, aga samal ajal oli mindset kuidagi kummaliselt kannatustest distanseeritud, ehk vaatasin neid justkui kõrvalt ja võtsin elu nii nagu see parajasti oli. Kokku oli seda zen’i kogemust 7,52 km (6:33min/km, 135bpm).
Neljapäeval ajasin eksprompt esimest korda sel kevadel ratta keldrist välja ja tegime rahuliku õhtuse tiiru Vasula poole. Kõik vaated on praegu nii ilusad ning jalgades hakkas väsimus ka ära kaduma. Kokku kulgesime 21,78 km (21,9 km/h ja 124bpm).
Reedel käisin töönädala lõpetuseks veel tiiru jõusaalis, tegin rohkem keharaskustega kükke ning väljaasteid ja kangiga ülakeha. Jõusaal oli paras kasvuhoone, aga hea rammestava trennijärgse tunde sain igatahes kätte.
Laupäeval läksime hommikul Kauksi randa suvitama. Kui Tartus oli temperatuur 24 kandis, kukkus see Peipsi juures julgelt 4 kraad ning hea värske oli päris hea paar tundi luitemännikus ning mööda liivaranda ringi mütata. Notsu tuiskas rannarõõmust ringi nagu segane ning endalgi oli täpselt selline tunne, nagu oleks jälle Saaremaale saanud. Aitas mu pidevat mereigatsust natuke leevendada küll. Õhtupoolikul käisin veel TÜ suure kokkutuleku puhul kursakaaslastega Tähtveres chillimas, aga kokkutuleku enda asemel kobisin koju puhkele.
Pühapäeval läksime kolleegidega Pühajärvele Ironmani peaproovi tegema, ehk meie kahe tiimi ratturid sõitsid ühe 45-kilomeetrise ringi Pühajärvelt Kanepisse ning tagasi ja teise jooksjaga tahtsime sel ajal ideaalis kaks ringi ümber järve kapata. Täpselt samal ajal läks rajale punt Ironman Eesti triatlonilaagri osalejaid, samuti oli järveümbrus muid sportijaid paksult täis ning täitsa võistlusmelu tunne tekkis. Jooksu ajal oli pidevalt keegi piisavalt kaugel ees, et motiveeriks edasi minema.
Alustasime 10 paiku, kui õues oli juba rõvepalav ja tempo mõttes vist natuke kiiresti. Teisel pool järve otsisime juba pilguga pehmemat kohta, kuhu lihtsalt maha surra, sest kogu keha kuumas, varju jäi üha vähemaks ning autoni (loe: joogipudelini) jäi veel 5-6 kilomeetrit maad. Ja täpselt sel hetkel astus põõsast välja Ain-Alar Juhanson, kes polnudki miraaž, vaid pakkus meile rõõmsalt juua ning ütles, et teisel ringil võime ka sealt vett võtta. Issand! Kui! Tore!
Segamini tänusõnu puterdades ja vett kulistades kosutasime natuke ihu ning hinge ja rühkisime siis künklikku praepanni pidi Pühajärve suunas tagasi. Oli ikka rõve küll. Rada on isegi üsna raske, aga kuumus ja kõrvetav päike sinna otsa on lihtsalt talumatu. Just enne metsa vahele pööramist sai kolleeg korraliku ülekuumenemise ja jäi mulle vaiksemas tempos järgi tulema. Läksin ise küll jooksusammul autoni, aga esimese hooga polnud kindel, kas sealt üldse edasi joosta, sest tingimused olid lihtsalt nii karmid.
Pärast kogu kaasavõetud spordijoogi allakulistamist muutusin küll natuke reipamaks ja rühkisin ikka teist ringi ka tegema. Selle peale järgi jõudnud kolleeg tundus samuti üsna optimistlik ning etteruttavalt võin öelda, et ta suutis ülekuumenemisest nii palju ära taastuda, et jooksiski üsna minu kannul teise ringi ka ära.
Minu jaoks kukkus teine ring esimesest isegi kuidagi kergem välja, sest mingi tuuleke oli puhuma hakanud, samuti teadsin, et teises järve otsas saab juua. Kuulasin oma muusikat, võtsin kahe kolmandiku distantsi peal ka ühe kofeiiniga geeli, astusin samm sammu ette ning lõpuks sain teise ringi lukku täpselt sama tempoga nagu esimese. Sealjuures jooksin kogu aja ning ei hakanud ka kõrvetavamate tõusude ajal kõndima. Kokku siis 21,5 km, 6:09 min/km ja pulss päris koledad 156 bpm. Sai nagu pingutatud küll.
Pärast käisime veel kõik koos söömas ning muljeid jagamas ja nüüd või vist peamise osa ettevalmistusest tehtuks lugeda. Kui üldse, saab enne võistlust asju vaid hullemaks ajada, seega jääb üle vaid palvetada, et ilmataat ikka 15. juuniks vana hea suusailma tagasi toob.
Tegelikult mul polegi selle trenninädala kohta suurt midagi rääkida, sest toimus suuremat sorti maastikumaratoniks puhkamine.
Esmaspäeval valutasin pühapäevasest jõusaalitiirust lihaseid ja vaatasin üli***** Game of Thrones’i osa. Armas jumal, anna mulle kannatust see sari väärikalt lõpuni saata.
Teisipäeval tegin haigetele lihastele jõusaali kaardi lõppemise puhul trenni peale ja tundsin juba lõpus venitades, et siin sai vist veits üle pandud. Võtsin siis plaani enne pühapäeva eriti hoolega puhata, et jalgadest oma hoogsad väljaasted ja muu meelelahutus ikka välja saada.
Kolmapäeval oli mul kehv olla ja paras aeg alustada suurejoonelise puhkamisega.
Neljapäeval jooksin pühapäevase ürituse soojenduseks 5-kilomeetrise sutsaka paari kiirendusega (6:08min/km, 141bpm). Jalg oli tönts, megarõve ja raske oli ning üldse tekkis tunne nagu poleks ma üldse kunagi varem ühtegi jooksusammu teinud (aamen). Paar päeva olid möödunud stressi ja magusasöömise tähe all ning see on kohe enesetundes nii kõvasti tunda.
Veeretasin ennast diivanile haletsema tagasi ja kirusin end omaette, miks ma sinna maastikumaratonile küll regasin. Pärast käisime veel tiiru Raadi pargis, mis on meil omaette 9. mai antropoloogilis-patuseks traditsiooniks muutunud. Päris põnev on seda langenud sõduri ümber olevaid lillemerd ja tralli vaadata.
Reede õhtul olin tööasjus ühel arendajate üritusel Bolti kontoris ja oli ikka peen küll. Sireenidest kajava Turu ristmiku kohal tekkis tunne, nagu oleks välismaal, mitte Eestis. Oli päris tore rutiinivaba olemine.
Laupäeval tuli kogu kevade vihm ühe päevaga maha, aga hommikul kuivaga tuiskasime veel Ilmatsalu matkarajale müttama. Tihenevas vihmas kõndisime maha umbes 8 kilomeetrit ja Notsu oli selle lõpuks ikka päris läbi, mina patrasin omaette vihma ning kevade lõhnast ja Jaanus kallas taskutest vett välja. Pärast käisime väljas risottoga carbloadimas ning õhtul filmi saatel pistsin pintslisse veel tüki kooki.
Pühapäeval jooksin maastikumaratonil 24,36 km, millest täpsemalt vahutasin juba siin. Õnneks kadus viimastel kilomeetritel tekkinud põlvevalu autosse jõudes kohe. Õhtul käisime veel emadepäeva puhul ämma juures vitsutamas ning sealt kodu poole minnes olid jalad lihtsalt kangeks tõmmanud.
Uuel nädalal puhkan jalad jooksust korralikult välja ja võtan jälle jõusaali ette. Või äkki peaks vahelduseks ujulasse minema. Ironmanini jääb nüüd paar päeva üle kuu aja ning meeleolu on maastikumaratoni põhjal pigem optimistlik. Peaasi, et päris lõõska kaela ei tule, siis peaks kõik okidoki olema.
Lõpuks ometi saan teha kokkuvõtte ühest võistlusest, kus tähtede seis imeliselt kokku jooksis ja ilm, kuuseis või sada muud faktorit kaikaid kodaratesse ei loopinudki (oleks tahtnud mõnda vängemat väljendit kasutada, aga siis tsenseerisin iseennast oma isiklikus blogis).
Igatahes.
Tartu maastikumaratoni 24 kilomeetrit on nüüd seljatatud ning kõik eesmärgid täidetud. Mis eesmärgid, küsite (teie, mu kujuteldav hoomamatu lugejaskond). Peamine eesmärk oli Ironmani soojenduseks 21,1km alla kahe tunniga ära teha ja samas ennast hästi tunda. Regasin ennast üritusele alles üsna hiljuti ning ei osanud sellest päevast väga midagi oodata.
Kaks päeva enne jooksu puhkasin jalgu, eelneval päeval tegime veel looduses ja vihmas pika matka. Eriliselt carbloadimisega ma ei tegelenud, eelõhtul sõin kooki, aga magama minnes oli kõht jälle tühi. Samas tundus 24km selline suvaline sutsakas, et mis sa selleks ikka niiii väga valmistud.
Rada ise möödus enam-vähem niimoodi.
1.-14. kilomeeter
14.-21. kilomeeter
21.-24. kilomeeter
Ja noh, mina iga fotograafi ees, kes jälle kuskil künka otsas varitses
Nagu öeldud, olid tingimused vahelduseks täiesti ideaalsed – hommik oli suisa külm ja pilves, tuuleke olematu ning seegi pigem tagant. I-de-aalne! Enne starti kippus õues isegi külm kallale, aga lähtudes vanast kogemusest, kuidas mul võistlusel mitte kunagi külm pole hakanud, valisin siiski lühikese vormi. Tagantjärele oleks võinud isegi maika veel selga panna.
Start läks peaaegu märkamatult ning esimesed kilomeetri möödusid parajas tropis. Viiendaks kilomeetriks hakkas seltskond laiali hajuma ja selleks hetkeks olid mõned pikad tõusud juba seljatatud ning enesetunne mega. Mõtlesin juba omaette, miks ma ometi varem sellel imelisel ideaalsete tingimustega superüritusel osalenud pole. Õnneks olen piisavalt kaua Margiti blogi lugenud ja tema kannatustest tean, et selle jooksu tavaline kliima on umbes 20 kraadi soojem. Või midagi. Selleks hetkeks oli õues endiselt kümne kraadi ringis pilvine ja ilm ja noh – mega!
Veidi tüütu oli üks metsasem lõik, kus käbide ja mustikavarte vahel hanereas rüseleda tuli, aga õnneks sai see kähku läbi ja kruusateed olid eelmise päeva vihmast taas imelised. I-me-lised!
8. kilomeetri peal võtsin ühe SiS õunageeli ning olin eufooriliselt reibas veel umbes 14. kilomeetrini. Siis hakkas vaikselt tahtejõu muskel pingesse minema, palavaks kiskus ka (ei teagi, miks) ning rada kiskus teises pooles üha künklikumaks ja sopasemaks. Lugesin omaette poolmaratonini jäävaid kilomeetreid ning mõtlesin, et pärast seda tulgu või surm (või kõndimine).
Vähemalt jätkus joogipunktidest selle ilma jaoks täpselt ning 16. kilomeetril võtsin ka oma teise geeli – kofeiiniga koolamaitselise SiSi.
Kuskil 18.-19. kilomeetrist alates hakkas ka vasak põlv valu tegema, mille peale oskasin vaid rõõmustada, et mu tavaliselt nõrgem parem põlv valu ei teinud. 😀
Kahlasin viimased kilomeetrid enne eesmärki veel suuremast sopast meeleheitlikult läbi, sain loodetud ajaga pooliku lukku ja hakkasin siis kilomeeter haaval edasi vaatama. Põlv tegi endiselt häda, aga mitte hullusti. Palav oli ka, künklik, vastik, aga enne finišit sellest ikka ei pääseks.
Esiteks mõtlesin, et võiks siis ju ikka lõpuni joosta, kui ma seni teeniduspunkti väliselt ühtegi sammu teinud pole. Siis juba mõtlesin, et võiks tempot ka edasi hoida. Ja siis oli ainult naaaatukene veel lõpuni ja mis seal enam tagasi hoida. Lõpp kiskus pehmeltöelda suht rõvedaks ja finišis olin esimese hoobiga päris oimetu. Higi kõrvetas silmi ning palavus asendus hoobilt külmaga. Õues oli endiselt 13 kraadi sooja ning täpselt viimasel kilomeetril hakkas päike ka välja tulema.
5:40 tempot suutsin hoida lõpuni ning ilunumbrid tulid järgmised: 24,36 km, 5:40 min/km ja 162 bpm (kõrgeim pulss 177, mis lõi ette 21. kilomeetri täitumisel). Sh poolmaratoni distants sai lukku ajaga 1:59:30. Ma ei teagi, kust ma need 360 meetrit juurde hankisin, aga ega ma sellise ebastandardse raja puhul kurvide sirgeksjooksmisele ülearu auru ka ei pannud – jooksin ikka seal, kus tee parem.
Põhimõtteliselt suutsin Viljandiga võrreldes üle kahe korra pikema maa joosta kiiremini ning parema pulsiga. Ma ei ütleks, et seal maastik nii palju lihtsam on, aga ilmaolud andsid lihtsalt mäekõrguse vahe. Päris lootusrikas peaproov Pühajärve küngastele.
