Trenninädalad 15. – 21. aprill 2019

Vaikselt hakkab mingi jooksuvorm saiavormi alt välja kooruma. 6:30 tempo tundub juba puhas loivamine ning pika tempoosa lõpus on veel päris ok kiirust juurdegi lisada.

Üldse on päris äge üle pika aja ainult poolmaratoniks treenida. Saab lihtsalt pika maa üleelamise asemel rohkem kiirusele keskenduda ja samas ei kurna ka “pikemad” otsad nii ära, kui täismaratoniks valmistudes. Lihtsalt mõnus. Eks vastutus meeskonna ees paneb natuke rohkem pingutama ka, kui ainult endale sörkides oluliseks peaks.

Esmaspäeval puhkasin pühapäevasest kanuumatkast ning kõht oli pidevalt jube tühi. Külmas vees seiklemise energiakulu oli vist arvatust omajagu kõrgem.

Teisipäeval ostsin sooja suveilma puhul eksprompt uued lühikesed püksid ning läksin see aasta esimest korda täiesti lühikeses vormis õue intervalle jooksma. Vist oleks võinud buffi ka kaela panna, aga sellest hiljem pikemalt. Igatahes oli tüüpiline kaval kevadilm, kui ühtepidi oli tuul nagu jääkülm sein vastu ja tagasi tulles päike kõrvetav ning muidu palav. Väike väss oli veel sees, seega tegin intervallid kergemalt. 3x1600m (tempod 5:22, 5:06 ja 5:09) ning kokku 8km (5:55min/km, 151bpm).

Kolmapäeval plaanisin pärast tööd jõusaali minna, vedasin spordikotigi ühes, aga õhtupoolikul lõi äkki mingi rõve valu kurku ja enesetunne halvenes lausa minutitega. Krabasin asjad kaenlasse ning kimasin koju ja pea ees ravimisahtlisse. Käiku läks kogu arsenal, millega end Nepaaliski ravisin, samuti liitrite viisi sidruni-ingveri-meeteed ning küüslaugust suppi.

Neljapäeva hommikul ärkasin sellise enesetundega nagu oleks värskelt mandliopil käinud – kurk oli paistes ja muidu raske olla. Samas pidin tööl ühe üritusega tegelema ning käisin seal ikka ära. Pärast seda kupatati mind koju tagasi, sest tõbisena töölkäimisel on meil nulltolerants.

Reedel sõitsime Saaremaale, sest pikemaks lihavõtete nädalavahetuseks oli hotell ammu kinni ja vanaemalegi külaskäik välja reklaamitud. Kurk oli selleks hetkeks juba okidoki, aga pea paks ning kippus valutama. Siiski ei suutnud ma pärast pikka bussis istumist (ja trennivabu päevi) Kuressaare ümbruse kergliiklusteedele vastu panna ning sörkisin päikeselõõsas Nasva poole. Nädala kava nägi ette 8-kilomeetrise tempojooksu, mida vaikselt otsast siiski proovima hakkasin.

Esiteks settis tempo 5:30 kanti ära ja enesetunne oli väga mõnus. Kuskil poole peal hakkas kurk väga kuivama ning pea ka tuikama, aga siis polnud enam muud teha, kui hotelli tagasi joosta ning suutsin viimastel kilomeetritel veel kiirustki lisada. Üritangi tempojooksu koormuse jaotamisel lähtuda enam-vähem allolevast loogikast, ehk esimese poole joosta üsna mõnusalt, teises pooles pingutusega ja lõpus viimase välja panna.

Tempoosa keskmine tempo tuli 5:25min/km ja lõpukilomeeter 5:09, pulss 159. Koos soojenduse ja lõdvestusega jooksin kokku 10,03km (5:38min/km, 155bpm). Lisaks jooksmisele kogunes kõnnikilomeetreid märkamatult hulgim, sest Kuressaare on lihtsalt selline liikumisparadiis.

Laupäeval pidime päeval pikema rännaku ette võtma, aga kasutasin enne jahedat hommikut ning tegin nädala viimase kavajärgse trenni ära, ehk 12km rahulikku jooksu. Ilm oli eelmise päevaga võrreldes hea jahe ning suundusin kolme päeva jooksust tuttavale Roomassaare kerliiklusteele. Esimestel kilomeetritel hüppas hotelli hommikusöök alles kõhus, aga pärast läks jooks aina mõnusamaks, Spotify jumal saatis ka ainult eriti head muusikat ning vaikselt hakkas tunduma, et mingi stabiilne vorm hakkab kätte tulema. Kokku jooksin 12,04km, tempo üsna stabiilselt 6:10min/km (kiiremad kilomeetrid 6:01, aeglasemad 6:16) ning pulss 143bpm.

Pärast kõndisime Järvelt mööda randa Mändjalga, tegime Nasval lõunapausi ning õhtupoolikuks hotelli tagasi – kokku 14-15 kilomeetrit ranna- ja kergliiklusteid.

Pühapäeval jäi enne check out’i natuke aega üle ja tegin tunnise tiiru hotelli jõusaali. Hädapärast sai terve keha läbi käidud, ehkki kinnastest tundsin valusalt puudust. Tegin väljaasteid, jõutõmbeid, inclined pullups’e, õlgadele ülessurumisi ja küljele lennutamisi ning hantlitega rinda ja selga ka.

Kokku täitsa viisakas 40-kilomeetrine jooksunädal. Järgmist nädalat alustan kohe puhkepäevaga ning ülejärgmisel nädalal ootab juba imeline Viljandi järv. Vähemalt pikk põud on põllud tänavu loodetavasti ära kuivatanud.

Advertisements

Trenninädalad 1. – 14. aprill 2019

Viimased kaks nädalat on tööl ja vabal ajal (hahahaa) nii toimekad olnud, et kui trenni veel pigistab kuskile vahele, siis sellest kirjutamist küll mitte. Tööl on kuu lõpuni tempo umbes kahekordne ja sinna otsa olen suutnud ajastada terve portsu kõrvaltegevusi, millest loobuda ka ei raatsi.

See nädalavahetus oli lõpuks kohustustevaba (aga mitte plaanidevaba) – laekusin just kanuumatkalt, kallasin saapad veest tühjaks, keetsin omal kuuma dušiga peaaegu naha seljast ning jäin nüüd pärast sööki tugitooli vedelema.

Eelmine nädal

Esmaspäeval käisin jõusaalis.

Teisipäev oli lõigupäev, ehk tegin 5x1200m lõike tempoga 4:59, 5:07, 5:07, 5:15 ja 5:16. Kokku 10,01km, 58:52, 5:53min/km ja 148bpm. Väga mõnus soe ja kuiv ilm oli ning lõikudeks jagatuna läheb trenn märkamatult kiiresti. Kui juba üks või kaks lõiku tehtud on, läheb iga järgmine üha hoogsamalt.

Kolmapäeval käisin taas jõusaalis.

Neljapäeval nägi kava ette 5km tempojooksu, aga jaks oli juba koju jõudes otsas. Kuna pidin nädalavahetusel maal olema ja seal trenni teha ei plaaninud, läksin kangekaelselt ikka jooksma, ehkki sain kohe alguses aru, et tempot sealt küll välja ei võlu. Selle asemel löntsisin hing paelaga kaelas 5km tempoga 6:34min/km, 133bpm. Mis selle kõige point on, ei saa siiani aru.

Reede õhtul sõitsin maale ja jõudsime enne päris pimedat veel kõnnitiirule.

Laupäeval kasutasime maksimaalselt ilusat ilma, ehk sõitsime emaga Pärnusse, jõime Supelsakstes hommikukohvi, kõndisime 2 tundi linnas ja rannas ringi ning läksime seejärel Rannahotelli restorani Pärnu Restoranidenädala eripakkumist proovima. Küll. Oli. Hea! Seni pole ma sealsele restoranide nädalale sattunud, aga nüüdsest läheb see küll minu igakevadisse kalendrisse kindlalt sisse.

Hiljem käisime veel koeraga tunnikese rabas ning pärast õhtusööki taas kõnnitiirul. Päeva aktiivsust kogunes lausa 170%. Sellist suve aprillist ei mäletagi, kus pargipingil istuda või õhtul õues olla ikka nii mõnus oleks.

Pühapäeval sõitsin Tartusse tagasi ja võtsin õhtul veel ettenähtud 10-kilomeetrise jooksu ette. Kokku 10,15km, 6:09min/km ja 145bpm. Tuul oli enamik aega küll vastu, aga tegin rahus tunde järgi ning lõpuks pärituult keerates kiskus tempo kenasti alla 6min/km.

See nädal

Esmaspäeval oli kuidagi väsimus peal ning kiire pilk Polari päevikusse näitas, et alla 100% aktiivsusega päeva pole olnud juba 7 päeva jutti. Võtsin seepeale korraliku puhkepäeva ning pärast koju jõudmist enam nina välja ei pistnud.

Teisipäeval läksin uue hooga treppidele ja tõusudele lõike jooksma, ehk sörkisin kodust Aruküla-Lähte kergliiklusteele ning jooksin Salvesti ees 60-astmelisest trepist 3x järjest üles. Seejärel löntsisin Lubja tänava uue trepini (90 astet koguni) ning tegin kolm ringi ka seal. Kõige lõpuks jooksin Salvesti juurde tagasi ja võtsin sealset 300-meetrist lauget tõusu ka kolm korda. Ehkki õues oli vaevu mõned kraadid sooja ning tuul, oli see sellise trenni jaoks väga mõnus. Kokku 7,19km, 7:23min/km, 138bpm.

Kolmapäeval käisin jälle jõusaalis, aga jaksu oli pigem vähe ning liigutasin lihtsalt närvide rahustamise mõttes tunnikese täis. Muuhulgas tegin smith’il väljaasteid, sest kang oli kinni ning skoorisin sellega üllatuslikult korraliku lihasvalu.

Neljapäeva õhtul pidin oma alma materis avaliku seminari pidama ning trenni ei jõudnud. Õnneks või kahjuks on tööl nii kiire, et väga pikalt põdeda ei jõudnudki, ehkki kontorist loenguhoone suunas läksin küll nagu tapale. Õnneks kukkus päris postiivne kogemus välja. Pärast tegin kodus veel uue hooga ühte oma kõrvalprojektidest ning sain ühe hoogtööpäevaga vähemalt selleks nädalaks kohustustele joone alla.

Reedel käisin taas töölt tulles jõusaalis ja võtsin taas päris rahulikult.

Laupäeval käisime hommikul koeraga päris põhjalikul matkal – taas Alatskivil, ent kõndisime seekord kõik kõrvalharud ka läbi. Rajalt läheb 1,3km haru Apollo kivini, mis osutus mõnusaks metsarajaks, kus nägime tervet karja veidraid loomi. Metskitsede moodi nad polnud (liiga väikesed), aga ühtegi muud selgitust neile ka anda ei oska.

Pärast vedasin end ikka jooksuringile ka, ehkki vaim 5-kilomeetrise tempojooksu mõttele täiega vastu tõrkus. Otsustasin endaga siis leebe olla, sest tahtejõu muskel oli üsna tühjaks tõmmatud. Sörkisin end soojaks ning hakkasin siis natuke ikka tempot tõstma. Esiteks vastutuult läksin 5:30-40min/km, aga pärituulde pöörates jaksu jagus ning neljanda kilomeetri tegin juba kiiremini ning viienda kogu jõust. Väga mõnus pingutus oli kokkuvõttes ning tempoosa keskmine kiirus 5:18min/km (159bpm), kiireimad kilomeetrid alla 5min/km. Jooks kokku 7,23km, 5:49min/km, 151bpm.

Pühapäeval läksime kolleegiga Võhandu maratoni 23-kilomeetrisele soojendusmatkale, ehk Võhandu lõigul Paidra-Süvahavva lõigule maratoni parimat osa nautima. Nii enne kui pärast seda osa on maratoni rada pigem aeglase vooluga ja igavam, aga just sellele etapile jäävad jõe kärestikulisemad kohad ning ilusaimad liivakivipaljandid. Õnneks ilm õnnistas ka täiega ning lõunal jõele minnes oli hoog hea.

Esimesed 10 kilomeetrit kulgesid päris tasase ja kiire vee peal, ent pärast Leevit tuli kiirelt esimene korralik pais, kus kohe pangega vett sülle saime. Pärast seda polnud enam muidugi lugu, kui neid pangetäisi veel mitu korda täienduseks tuli, sest püksid, saapad ja kõik muu niikuinii loksus. Poole peal pidime lausa kanuud tühjendama, sest vesi ähvardas seespool pardani ulatuda. 😀

Õnneks läks meil koos söögipausidega veidi alla 4 tunni, mis on täpselt mõnus pingutus. Vaated olid tuntud headuses, seltskond samuti, üks jäälind lendas meie ees kilomeetreid ning autoni jõudes sai kiirelt soojad riided selga vahetada. Ainult jalanõud paneksin järgmisel korral taas kerged jooksutossud, sest neist läheb vähemalt vesi sama kiirelt välja, kui sisse tuli. Kujutasin millegipärast ette, et matkasaapad jalgu vee eest natukenegi kaitsevad, aga töötasid täpselt vastupidi.

Järgmise nädala lõpus lähen lihavõteteks Saaremaale “spordi- ja matkalaagrisse”, seega jätkan täie aktiivsusega. Ühe lõigutrenni ja tempotrenni tahaks kindlasti jooksukalendrisse paigutada, ent kõik muu on vabakava.

Nagu näha, siis Parkmetsa jooksu jätsin üle aastate vahele, sest kõike lihtsalt ei jõua ning ei ahvatlenud ka. Veidi üle kahe nädala on jäänud Viljandini, regasin end esimest korda elus pika maastikutrennina ka Tartu Maastikumaratonile ning kahe kuu pärast ootab Otepää.

Märtsi trennikuu

Märts sai läbi ja sellega väga sobivalt üle pika aja üks korralik trenninädal. Kuna olin enamiku kuust matkamas, võtan selle parem ühe ropsuga kokku.

Enne reisileminekut käisin viis päeva jutti trennis, et ööpäev kõikvõimalikes sõidukites istumist mõnus puhkus, mitte totaalne piinapink oleks. Esmaspäeval tegin veel jõusaali ning teisipäeval 6.27km jooksu (6:41min/km, 134bpm).

Kolmapäeva hommikul piirdusin pikema tempoka koerajalutusringiga, sest ärkasin öösel kurguvalu peale üles ja üritasin tõbe kähku tagasi lüüa. Enam-vähem kontrolli alla ma selle ka sain, aga tegelikult vindus see üle nädala vaikselt tagaplaanil.

Matkasimegi kokku täpselt 7 päeva ja ootuspäraselt jäid mul valusaks ainult mäest allatuleku säärelihased. Treenin mis ma treenin, aga need teevad mulle mägedes alati valu. Mitte-lihasvalust oli pakkumisel veel koti kandmisest kange kere ja päikesepõletuse saanud silmad (brr). Muidugi kadus säärte lihasvalu enam-vähem just nädalaga, seega siis oleks võinud õige matkamine alles alata.

Kokku kõndisime kotiga iga päev vähemalt 4-6 tundi ja pärast kergema kotiga niisama ümbruskonnas ka. Tõusumeetreid pole millegagi kokku lugeda, aga eks see oli üks korralik ronimine päevad läbi. Eriti tobe oli siis kellalt lugeda sammude põhjal arvutatud soovitust päeva aktiivsuse jaoks veel 10 minutit joosta näiteks. 😀

Viimane matkapäev kujunes ootamatult kontimurdvaks, millele lisandus 2-tunnine õuduste autosõit ning üle nädala vindunud külmetus lõi lõpuks korraliku haigusena välja. Pea valutas, nina valutas, kurk valutas, nina jooksis nagu kevadine kask ja enesetunne oli pehmeltöelda kohutav.

Vedelesin ainult hotellis, jalutasin aeg-ajalt kohvikusse smuutit jooma ning vedelesin siis edasi. Hakkasin vahepeal juba põskkoopapõletikku kahtlustama ning kujutasin ette, kuidas kolm tagasilendu rõhuvahedega mulle mäda otse ajju tõmbavad. Õnneks sain kohalikust apteegist mingit põnevat tabletti ja pärast seda nohust päevaga lahti. Vähemalt on selle vedelemise peale ette näidata ports läbiloetud raamatuid.

Koju jõudes olin nii vaimustunud värskest kevadilmast, et tegin juba järgmisel päeval väljamaganuna 16-kilomeetrise jooksutiiru (6:07min/km, 153bpm). Olin selle aja peale juba nädala ainult jalutanud ning viimaste ööpäevade jooksul taas ligi 24h jutti istunud, seega enesetunne oli igati lennukas.

Esmaspäeval tegin kiire jõusaalitiiru ning taipasin, et meeskondliku Ironmanini on jäänud täpselt 12 nädalat. Klopsisin kiiruga kokku plaani, millest järgmiste kuude jooksul lähtuda. See on segu minimalistlikust maratonikavast ning ühest mägise maratoni kavast, ehk jooksen kolm päeva nädalas. Iga nädal on üks pikk jooks, üks lühem tempojooks ja üks intervallide või mäkketõusude jooks.

Otsa tegin lahti teisipäeval, kui jooksin tõusvas tuisus 800-meetriseid intervalle. Hullupööra pingutama kohe ropsust ei hakanud, seega tempod tulid vastavalt 4:45, 5:02, 5:19 ja 5:26 (tagant- ja vastutuult).

Kolmapäeval puhkasin ja neljapäeval võtsin tavalise 6,44km jooksuringi sees ette 3-kilomeetrise lõigu. Lõigu tempo 5:17, kogu jooksu keskmine 6:14 ja 147bpm.

Reedel käisin töölt tulles taas jõusaalis, aga jaksu nagu õieti polnud.

Laupäeva hommikul tegin kiirelt pika jooksu ära (11,03km, 6:01min/km ja 150bpm), et õhtuks Tallinna sõbranna tüdrukuteõhtule sõita. Ööseks tulin ikka oma koju tagasi ja vaevlesin bussis kohutava une käes – ajavahe andis veel kõvasti tunda. Samas oli ikka hea küll pühapäeal omas voodis ärgata ning jõudsime veel koeraga loodusesse. Lisaks on ajavahe õnneks kellakeeramise mõttes minu “kasuks” ja üle tüki aja oli üks kellakeeramisjärgne esmaspäev, kui hommikul täitsa tavaline ärgata oli. 😀

Nüüd ootavabki ees veidi sihipärasem trenn Ironmani suunas ja kindlasti tahaks kevade jooksul Pühajärvele radu proovima ka jõuda. 1. mail teen Viljandis tõusutrenni ning äkki ÄKKI võtan ette ka Tartu maastikumaratoni – taas pigem mõnusa kulgemise mõttes. Tuleb seda head kevadist trenniaega kiirelt kasutada, enne kui liiga soe suvi jälle peale tuleb.

Trenninädal 25. veebruar – 3. märts 2019

Esmaspäeval plaanisin küll puhata, aga sain veel ühed MyFitnessi sõbrapiletid ja käisime juba samal õhtul jälle Annelinnas trennis. Jooksin paar kilomeetrit lindil soojaks ning läksime esimese asjana funktsionaalsele alale kastihüppeid tegema. Julgesin poole meetrini kõrgust tõsta, aga sealt edasi lõi vaimne blokk ette. Põhikooli kehalisest saadik pole ükski hüpe mu sõber, aga olin selle poole meetri üle juba väga rõõmus. Pärast tegin veel kätekõverduste rippesse hüppamist, topispalliharjutusi ning hantlite ja kangiga ülakeha. Natuke katsetasime pea peal seisu ka, aga sellega ma pean ka nii mõnegi vaimse bloki ületama. Lõpuks istusin natuke saunas (ka see on seal pagana hea).

Teisipäeval puhkasin, kokkasin ja ajasin asju.

Kolmapäeval käisime viimast korda sõbrapiletitega MyFitnessis ning saal oli päris paksult rahvast täis. Näiteks funktsionaalse treeningu alal oli trenn sees. Tegin esiteks kangiga jalgu ning õlgu ja siunasin omaette kangi tugesid, mis olid kuidagi kummaliselt kandilised ning ei võimaldanud kangi sujuvalt seljast maha panna. Sinna otsa tegin erinevaid väljaasteid ja kastihüppeid ning lõpetuseks lustisin saalis lõuatõmbemasinaga.

Kusjuures mul õnnestus endale Aliexpressist 15 euriga sellised retuusid tellida, et fitnesspiffi tagumik tuli ka pükstega kaasa. Tegelikult ilma naljata on tegemist kõige mugavamate retuusidega, mida ma omanud olen. Materjal on pehme, aga täiesti läbipaistmatu, istuvad ideaalselt, vormivad, aga ei pigista, joostes hingavad ja üleüldse paneb see krokodillipisaraid nutma, et ma sellist võimalust varem ei avastanud. Muidugi eks Hiinast tellimine on selline 50/60 ettevõtmine – võib väga vedada, aga võid ka oma kintsunaha mürgise kangaga maha söövitada.  😀

Neljapäeval toimetasin tööasjus Tallinnas ja käisime õhtul seltskonnaga F-hoones söömas, viimaseid Nepaali nippe saamas ning poliitikast vahutamas.

Reedel sõitsin Tartusse tagasi ning lõpetasin pika ja pingelise päeva pooletunnise sörgiga. Kokku jooksin 4,22km, 27:17, 6:29min/km, 132bpm ja indeks 56. Kuulasin The Guilty Feministi ja norskasin omaette jooksu pealt naerda. See on üks mu viimase aja lemmikuid ja pakub umbes sellise elamuse, nagu ajaks eriliselt teravmeelsete sõpradega päevakajalistel teemadel möla.

Laupäeval käisime hommikul koeraga Lähte terviseradadel, mis mõnest kohast olid nii jäised, et seal võis oma kaela murda. Lumi oli uuesti maha tulnud, aga kraavides juba vesi vulises ning kui vähegi päike välja tuli, oli kohe kevade tunne õhus. Läksingi selle jätkuks tunnisele jooksule, mis soojavõitu riiete, ebamugavate tossude ja paksu sõelmekihiga kaetud kergliiklusteede tõttu päris väsitav oli. Kokku jooksin 9,14km, 59:40, 6:32min/km, 138bpm, indeks 54. Kuulasin selle ajaga ära kaks osa oma teist suurt lemmikut – Guardian Long Read’i. Õhtul jõudsin veel sõpradega välja (Truffe’i vähisabasupp on lihtsalt us-ku-ma-tult hea) ning suutsin omale veel korraliku migreeni hankida (thanks, Obama).

Pühapäeval käisin hommikul koeraga tunnisel koeradeidil ja päikselise ilma kiuste käisin (üle pika aja) kodusaalis jõutrenni tegemas. Soojenduse ajal vaatasin Nepaali reisivideosid ning sinna otsa kütsin mingi tavalise segapudru üldfüüsilistest harjutustest.

Järgmine nädal lendan Nepaali ära ning treenin paar nädalat jutti mägedes oma kopse ja väljaasteid.

Trenninädal 18. – 24. veebruar 2019

Eelmise trenninädala lõpetasin kahe järjestikuse jooksupäevaga, millest üks oli ligi 19km pikk. Sel nädalal olen saanud nautida jäävabu jooksuradu, ehkki kilometraaž on ajapuudusel pigem olematu olnud.

Esmaspäeval tegin kergema jõutrennipäeva ning keskendusin pigem ülakehale. Tööl sokis ringi patseerides tundsin talla all mingit imelikku pinget, aga muid vaevusi 25-kilomeetrine jooksunädalavahetus ei tekitanudki.

Teisipäeval oli paariks päevaks viimane võimalus trenni teha, seega sörkisin rahulikult 7km. Väsimus oli tegelikult sees ja mingit lennukust polnud kuskilt välja võluda, aga värske õhu doosi sai kätte siiski. Kokku 7,01km, 46:41, 6:39min/km, 128bpm ning indeks 59.

Kolmapäeval sõitsin tööasjus kaheks päevaks Tallinna. Esiteks oli kavas üks tööandja brändingu konverents, mille lõunapausil käisin õues rämedat tuult ning olematuid teeolusid nautimas. Kohutav koht on see tavaline Tallinn. Õhtul turistitasin veel vanalinnas ja naersin omaette päris kõva häälega, kui vaateplatvormidele turnides ühel hetkel tuul lihtsalt sammugi edasi ei lasknud astuda – nagu kõrgmäestikku oleks sattunud. Pärast orienteerusin veel sõbrannaga Telliskivisse sööma ja laekusin õhtul hotelli päris väsinuna.

Neljapäeval tegin pärast hommikusööki veel kiire jalutustiiru vanalinnas ja eelmise päeva kontrastiks oli õues päikseline, vaikne, soe. Sellistel hetkedel jätab Tallinn täieliku paradiisi mulje. Pealelõunal sõitsin koju tagasi ning veetsin õhtu hoogtöökokates. Mul on kombeks ühe hakkimise, koorimise ning nõudepesuga mitu paja- ja ahjurooga korraga valmis teha, et neid siis mitu päeva hea võtta oleks. Viimaks tegin hilja õhtul veel kiire tiiru õues – 5,03km, 32:40, 6:30min/km, 130bpm ja indeks 57.

Reedel käisin jälle jõusaalis, kuhu minu suureks jahmatuseks laekus keset nädalalõpu tipptundi strippar Marco oma saatjaskonnaga videot filmima. I don’t even… Tegin siis vaikselt vabaraskuste ala servas kükipuuris oma asju ning jälgisin silmanurgast, kuidas kõrval hantlite juures riideid seljast üha vähemaks võeti. Õnneks tõmbasid nad ühel hetkel uttu ja siis said teised treenijad ka kohe ligi astuda ning oma trenni lõpuks ära teha.

Laupäeval käisime proovisime Annelinna uue MyFitnessi järgi, eriti oli huvi sealse funktsionaalse treeningu ala vastu. Pole midagi öelda – päris kadedaks tegi. Riietusruumid olid avarad, saun suurepärane, saalis kõik tipp-topp, raskuste valik suur, funktsionaalse treeningu alal jäi uudistamist ülegi ning lahkusime trennist päris uudsete lihasvaludega. Plaanisin küll rohkem ülakeha treenida, aga lõpuks sai kõige rohkem vatti alakeha – meil oli ju vaja kõik kannitrimmimismasinad järgi proovida, mida instatšikid tuhara viimistlemiseks kasutavad. Kindlasti teeb see silmad ette nt kesklinna MyFitnessile, aga logistiliselt jääb see ikka täiesti mõttetusse suunda meie jaoks.

Pühapäeval pidin lõunal minema sõbrannadega restorani “Maitsvat Tartut” proovima ja õhtul külla, seega hommikul pigistasin päevakavasse vaid lühikese jooksu. Taas 5,05km, 31:01, 6:09min/km, 141bpm ning indeks 53.

Järgmine nädal ootab vist taas tiir Tallinna ning jõuan teha viimased jõutrennid, enne kui Nepali mägesid vallutama läheme.

Trenninädal 11. – 17. veebruar 2019

Päris jooksune nädal kukkus välja – just distantsi poolest. Kohe tunda, et kevadehõng on õhus (ja teedel).

Esmaspäeval puhkasin tegusast nädalavahetusest ja neljast järjestikust trennipäevast.

Teisipäeval käisin jõusaalis – ikka suured, lihtsad (mitte pingutuse mõttes), lollikindlad kogukehaharjutused, suured raskused, tavaline värk.

Kolmapäeval avastasin õhtusel jooksutiirul enda suureks rõõmuks, et mu kodulähedasel kergliiklusteel oli peaaegu täies pikkuses vähemalt mingi riba asfalti paljaks sulanud. Jooksin selle peale rõõmsalt kohe 10,06km, 01:06:32, 6:37min/km, 131bpm ja jooksuindeks kukkus välja lausa 58! Whaaatt?

Neljapäeval veetsin romantilise õhtu kangi seltsis ja proovisin lisaks mingeid uusi keharaskusega funktsionaalseid harjutusi (nt kükk ja vaheldumisi kiire põlvetõste otsa). Võttis kõik väga läbi ning päris tore oli ülejäänud õhtu mingi masendava filmi seltsis diivanil veeta.

Reedel puhkasin ja valutasin lihaseid.

Laupäeval läksime Jaanusega jooksutiirule, aga kui talle piisas sel päeval seitsmest kilomeetrist, jäi mul veel jaksu üle. Ilm oli imeilus, teed üsna kuivad ja päikse käes vaat et palavgi. Lõpuks otsustasin üksi Ringtee kandist koju joosta ning kogudistantsiks sai 18,47km, 01:57:45, 6:23min/km, 138bpm ja indeks 52. Ainult mõnes kohas kiskusid teeolud päris ekstreemseks (nt südalinnas, ERMi juures ja samuti oleksin veel kodu juures ülekäigurajal külje maha pannud), ent üldelamus jäi ikka ülipositiivne. Tundub, et linna lähiümbruse teed on paremini hooldatud, kui linnas endas.

Vabalt oleks võinud moe pärast poolmaratonidistantsi ka täis joosta, aga sel juhul oleksin pidanud vist kuskilt juua ostma minema, mida ma ei viitsinud enam ette võtta. Hea tõdeda, et mõõduka treenituse hoidmise korral on ca 2h just see aeg, mida on ka puusalt jumala normaalne jutti joosta.

Pühapäeval kasutasime head ilma ja käisime päeval Soomaal ja Viljandis. Kuna liikumist kogunes jäistel radadel ukerdades tegelikult vähe, aga koju jõudsime suht hilja, ei hakanud ma jõusaali minekuga aega raiskama ning läksin taas puhtaid kergliiklusteid nautima. Kell 6 oli õues veel üsna helge ja kokku lippasin 7,06km, 43:00, 6:06min/km, 137bpm ning jooksuindeks 56.

Kokkuvõttes jooksin sel nädalal 37km (aasta pikim nädaladistants). Täie hooga jätkasime tööl ka plankimist ning veebruari skoor on juba 78 minutit. Ei teagi, kas asi on jõusaalis või ka püsivas plankimisprogrammis, aga joostes on vähesele kilometraažile vaatamata väga mõnus ja tugev tunne viimasel ajal. Eks jooksule soovitatakse jõutrenni niikuinii juurde teha ja vähemalt praegu tundub see enam-vähem 50-50 rütm ennast enesetunde mõttes igati õigustavat.

Trenninädal 4. – 10. veebruar 2019

Möödunud trenninädal algas üsna lebotamislainel ja üritasin liigutamisele hästi pingevabalt läheneda. Oma rolli mängis ka aina kohutavamaks kiskuv jäämaastik tänavatel, mis lihtsalt mõnu või värske õhu pärast jooksma ei kutsnud. Lisaks käib meil tööl veebruari spordiväljakutse kuu ajaga 100 minutit plankida. Nädala skooriks on mul juba üle poole tunni.

Esmaspäeval puhkasin reisiväsimusest.

Teisipäeval käisin jõusaalis, aga ei saanud kuidagi õiget tunnet kätte. Olin hajevil, aga vähemalt ei jäänud seekord kangi alla. Sealjuures suutsin iseennast rinnalt surumise ja jõutõmbe raskustega üllatada – väike kangipuhkus mõjus vist hästi.

Kolmapäeval võtsin jälle puhkepäeva, sest lihtsalt tahtsin.

Neljapäeval tulin õhtul hilja Tallinnast ning käisin värske õhu võtmise mõttes õhtul õues ukerdamas. Polnudki nii hull, kui kartsin, aga väga mõnus ka mitte. Tänavad on siit-sealt üsna hästi koristatud (nt mu kodutänava majaomanikud väärivad kõik vähemalt aumedalit suure töö eest), aga just avalike hoonete juures on olukord kohati väga hull. Kuulasin eutanaasiateemalist podcasti ning kakerdasin läbi lume-soolakihi 4,5km, 29:07, 6:28min/km, 136bpm.

Reedel käisime Jaanusega jõusaalis ja vastupidiselt teisipäevale oli tunne väga hea. Mul oli päris mitu videot kogunenud YouTube’is, mida soojenduse ning lõdvestuse ajal trenažööril vaadata ja jõuosas tunnen ikka mõnusat edasiminekut.

Laupäeval läksime Jaanusega Pärnusse minipuhkama ja läksin enne pimedat randa kiiret jooksutiiru tegema. Või vähemalt see oli plaan, kuni sealsete teeoludega silmitsi seisin. Vihm ning sula oli kõnniteedest läbimatud järved ja jäärennid teinud ning pool aega möödus kõndides. Vahepeal oli küll tunne, kas ma neil konarustel kakerdades ikka hinge jään. Tiirutasin viimases hädas lausa mööda Rüütli tänavat ning vaiksemates kohtades autoteedele põigates. Kokku 4,6km, 32:42, 7:07min/km, 128bpm.

Pühapäeva hommikul läksin uuele jooksukatsele, aga seekord panustasin pühapäevahommikuselt vaiksele liiklusele ning jooksingi mööda autoteid. Ranna ümbruses polnud ka see suurem asi, sest enamasti oli valida konarlike jääsaarte ja põhjatute sulaveejärvede vahel. Tagatipuks puhus jõhker tuul. Suundusin seepeale sisemaa poole südalinna, jooksin uuesti edasi-tagasi mööda inimtühja Rüütli tänavat, tiirutasin veel villade rajoonis ning lõpuks kappasin hotelli tagasi hommikust sööma. Autosid küll sõitis, aga õnneks ei pannud nad väga pahaks, sest sõiduteel käijaid oli teisigi – kõnniteed olid lihtsalt nii jubedad.

Tempo läks parema tee peal juba üsna heaks ning kokku jooksin 5,09km (veebruari distantsirekord, mis ütleb teeolude kohta nii mõndagi) ajaga 30:16, tempo (koos jääjärvedes ukerdamisega) 5:57min/km ning pulss 153bpm.

Järgmine nädal loodan teeolude paranemisele, aga olen valmis jooksu ka jõusaali ning ujumisega asendama. Kusjuures regasin end mingis masohhismihoos taas Viljandi järvejooksule – see tundub Pühajärve Ironmani jooksuosale hea mägine peaproov.

Trenninädal 28. jaanuar – 3. veebruar 2019

Nädal algas paksus lumesogas, lõppes aga lõokeste siristamise saatel Vahemere kaldaid mõõtes (ja päris lõppes taas selles sogas, aga elu on selline).

Esmaspäeval käisin jõusaalis.

Teisipäeval murdsin oma 3-päeva-trenni-1-päev-puhkust rütmi ning läksin õhtul õue jooksma. Ööst saadik oli korralikult tuisanud ning pigem oli tegemist niisama lumes rügamise ja värske õhu võtmisega. Kokku 6km, 42:26, 7:03min/km, 127bpm ning indeks 54.

Kolmapäeval läksin enne reisi viimast korda jõusaali, aga sain aru, et hajevil olekus ei tasu raskete kangidega mängima minna. Esiteks jäin kükkimisel kangi alla jumala kinni, aga õnneks sain raskuse tugedele toetada ja pugesin sealt alt eluga välja. Natuke ehmatasin ikka ja hakkasin siis sapsus olekus kangilt raskusi maha võtma. Kõiki ühelt poolt… (Ma muidu tean küll, et ühelt ja teiselt poolt peaks laduma, aga noh, nagu öeldud, totaalselt hajevil.) Selle peale lendas kang muidugi ilge hooga teisele poole maha ning ehkki põrandast on näha, et ma pole just esimene, kellel seda juhtub, oli piinlik ikka.

Lõpuks otsustasin pigem ülakeha ning keharaskuse harjutuste juurde jääda, et ma ise ja ümbritsevad inimesed ikka hinge jääks.

Neljapäeval piirdus liikumine kõndimisega ning õhtul lendasin soojale maale. Elu oli selleks hetkeks kodumaal juba õite krõbedaks kiskunud.

Reedel ma jooksma ei läinud, sest Küprosel võimutses vali tuul, aga jalutasime kokku 31 000 sammu. Päike paitas ja meel oli hea.

Laupäeva hommikut alustasin jooksutiiruga ja ehkki kell ei tahtnud satelliitidega koostööd teha, panin Endomondo käima ning jooksin mere ääres edasi-tagasi. Lühikeste riietega! Ja jooksu teises pooles kiskus olemine juba liigagi palavaks. Kokku tegin 5km, 30:25, 6:05min/km, 144bpm. Päeva peale lisandus kõnnisamme taas 31 000.

Pühapäeval oli minu kliimapaguluse viimane päev ning hakkas päikesedoos juba täis saama ka. Nägu sai juba päris pruuniks ja lühikeste riiete randid jälle uue kihi peale. Hommikut alustasin taas jooksuga ning ehkki startisin juba enne 7t (uni sai lihtsalt täis), oli õues taas pigem liiga soe. Spotify’st trallas Trad Attack ja suurest päikese- ning kuiva tee rõõmust läks kiirem käik sisse. Kokku taas 5km, 27:54, 5:34min/km ja 153bpm. 22 000 sammu kõndimist veel lõunani otsa ning tulime laetud patareidega kodumaise löga sisse tagasi.

Mingis mõttes oli kergendus paksudest riietest ja raskesti läbitavatest tänavatest isegi õrritamine ning tegi kevadeigatsuse vaid tugevamaks. Raske on jälle paksu parkaga läbi soolalume vaaruda, kui alles eelmine päev sai õues täies õies varasuve nautida ning keskpäeval lõõsa eest isegi varju otsida. Samas puhas rõõm, et isegi see sutsakas õnnestus graafikusse pigistada – reis õnnestus 120%!

Uuel nädalal taastutvun lumelöga, paksude riiete ja jõusaaliga.

Trenninädal 21. – 27. jaanuar 2019

Eelmine nädal sai nii kähku otsa, et unustasin selle isegi kokku võtta. Kiire ülevaade lõpuks siin.

Esmaspäeval puhkasin tihedast nädalavahetusest.

Teisipäeval oli see haruldane hetk, kus kõik taevased tähed joondusid ning ehkki õues oli krõbekülm, sai riietus õige, tuult polnud, isegi tee oli enam-vähem ning välja kukkus nädala parima enesetundega jooks. Ainult Guardian Long Read jäi pooleli, sest mobiiliaku suri külma käes ära. Kokku 7,53km, 48:57, 6:30min/km, 137bpm ja indeks 54!

Kolmapäeval käisin jõusaalis. Sain jälle YouTube’ist häid harjutuste ideid ning rassisin kõikvõimalikke väljaastete variatsioone ja funktsionaalseid harjutusi kangiga vaheldumisi. Oli hüva.

Neljapäeval veetsin päeva sTARTUp Dayl ning olin õhtuks nii surnud, et pidasin seda tubase õhu mürgituseks. Läksin siis väiksele jooksutiirule, aga enesetunne ei läinud sugugi paremaks ja pidin oma lühikese ringi lõpuks jõuetusest täiesti hinge heitma. Samamoodi tahtis kella aku külma kätte ära kustuda. Kokku pingutasin 5,05km täis, 34:11, 6:46min/km, 133bpm ja indeks taas 54.

Reedel sain sTARTUp Day purki, tulin koju, sõin hernesuppi ja kooki ning vahtisin Mad Men’i vanu hooaegu. Parim reede ever.

Laupäeval käisin ennelõunal kiirelt jõusaalis ning tegin nii ettevaatamatult suurema raskusega esimese küki, et hakkas natuke alaselja peale. Muidu oli hea rassimine nagu ikka. Õhtul läksin enne päikeseloojangut veel koeraga pikale tiirule. Käed tahtsid lõpuks küll otsast kukkuda ja telefon suri jälle ära, aga lihtsalt nii-nii-niiiii ilus oli. Sain ka idee kevade poole Lubja tänava treppidele jooksuharjutusi tegema minna, sest need on nii ilusad, terved ja oi kui pikad. 😀

Pühapäeval läksime Jaanusega pikemale jooksule ning sumpasime Ülenurme kandis üle tunni aja. Teede kvaliteet oli äärmiselt ebaühtlane, samuti tõusis temperatuur sooja päikese käes vahepeal ligi kümme kraadi. Päris higine ja rõve jooks kukkus välja. Kokku 10,3km, 01:06:44, 6:29min/km, 143bpm ja indeks 53.

Uuel nädalal läheb trenniplaan natuke sassi, sest nädala lõpus ootab mind trennilaager puhkus Küprosel. Kavatsen kõigil päevadel viimast võtta ja üle pika aja lühikeste riietega kuival puhtal maapinnal joosta. Paradiis! (Loodetavasti!)

Trenninädal 14. – 20. jaanuar 2019

Talv on endiselt täies hoos, mis pole eriti hea uudis ei õues jooksmisele ega meeleolule. Päikest näeb ju haruharva ning ehkki krõbistan sügisest saadik kangeid D-vitamiini kapsleid, hakkab talveväsimus vaikselt hinge hiilima. Vahetasin oma hommikuse tee lisaturgutuseks poole sidruni mahlast, paarist viilust ingverist ning keevast veest tehtud kuuma joogiga.

Õnneks ootab kuu lõpus kiire tiir lõunamaale, kus paistab ootavat doos päikest ning lühikeste riiete jooksuilma.

Ja need on Yr.no pessimistlikud temperatuurid

Esmaspäeval trotsisin õhtul Kõrveküla kergliiklusteel tuult ja ehkki vaim oli valmis jubedateks teeoludeks, üllatas see mind omajagu positiivselt. Puhtast asfaldist oli asi muidugi kaugel, aga lumekiht oli täitsa talutav. Samuti leidsin üle pika aja ühe hea motiveeriva podcasti, mida meelelahutuseks kuulata. Kokku sörkisin 8,04km, 52:16, 6:30min/km ja 144bpm (indeks 51).

Teisipäeval käisin pärast tööd jõusaalis.

Kolmapäeval puhkasin, ehk käisin õhtul töö- ja eraelu tasakaalust ettekannet pidamas. Oli päris tore. Eriti tore oli pool neli õhtul töölt ära minnes veel päikest näha.

Neljapäeval heitlesin taas jooksuradadel ning kokku sumpasin 6,48km, 41:49, 06:29min/km, 143bpm ja indeks 50. Podcastiks seekord Ted Talks Daily. Teeolud masendavad.

Reedel kasutasin viimast võimalust otse pärast tööd jõusaalis käia, sest Jaanus läks suusareisile ning pean nüüd õhtuti kindlasti koera päästma minema. Tegin meelega pilti ka, kuidas mul kangil kõige väiksemad võimalikud raskused peal on, millega õlasurumisi teha. Äkki on kunagi naljakas vaadata (või siis mitte). Teistes harjutustes on edasiminek kangi raskuse osas päris arvestatav olnud. Eks olen juba neli kuud üsna aktiivselt jõusaalis käinud ja viimased 2,5 kuud täiesti regulaarselt.

Laupäeval tegin hommikul kiire jooksutiiru ning sulalumeklompidest oli saanud eriti rõve konarlik jää. Ühes kohas väänasin ootamatul jääkühmul peaaegu jalga ja kogu ettevõtmine oli nii suur pingutus, et jooksuindeks kukkus kuskile mutta ära – ega kell ei tea, mis maa peal ma jooksen. Kokku ukerdasin 5,06km, 33:31, 06:38min/km, 152bpm ja indeks 43! Pärast veetsin aktiivse päeva töökoha talvepäevadel, kus mängisime päev otsa lumes erinevaid mänge ja käisime end aeg-ajalt lõkke paistel soojendamas. Värske õhu doos tuli korralik ning ilm iseenesest õnnistas ikka sajaga.

Pühapäeval käisime hommikul taas koertega sumpamas – midagi nii ekstreemset ette ei võtnud nagu eelmine nädal, aga selja sai ikka märjaks ning koerad mõnusalt väsinuks ka. Hiljem rikkusin oma 3-päeva-trenni-1-päev-puhkust rütmi, sest ühtepidi oli laupäevane jooks vaevu mingi trenn ning teisalt üritasin vältida tööpäeva õhtul trenni minekut, kuni ma üksi koeravalves olen.

Tegin suuri kogu keha harjutusi vaheldumisi funktsionaalsete keharaskuseharjutusega. Inspiratsiooni sain taas Natacha Oceane’ilt, kelle päris mitmed (väljaaste)harjutused olen omale püsivalt trennimenüüsse lülitanud.

View this post on Instagram

Super sweaty, low-impact HIIT to light up the fire without much jumping around ☺️🙏 ⠀⠀ This 20 minutes was my only workout this week so I threw in every muscle 💪 30s of working, then 30s rest before switching moves and completing the circuit x3 should definitely get the burn going strong 🔥😅 ⠀ ⠀⠀ Swipe + save for a little intense session you can sweat with in the gym ❤️😘 ⠀ ⠀⠀ 💦 Squat with hip rotation: try to keep the release at the top super quick and stay extra light on tip toes as you rotate the hips 💃 ⠀ ⠀⠀ 💦 Curtsy to knee drive: try to keep the weight going through your heel as you drive upwards and forwards a little. I like to swap legs 15s in ☺️ ⠀ ⠀⠀ 💦 Plate clean and jerk: super light on these is perfect, focussing on the hip drive helping this be all one fluid movement from bottom to top 🙌 ⠀ ⠀⠀ 💦 Down dog with knee drive: extend that working leg real far up and drive it in close while tightening the abs ⠀ ⠀⠀ 💦 Reverse plank with knee ups: I actually love reverse planks for the core, shoulders and glutes 😍 The trick is to keep that butt high so there’s a straight line from knee to chest. If this one’s a little too advanced for now, there’s an easier variation at the end of the clip 🙏 ⠀ ⠀⠀ 💦 Alternating lunges: really step back nice and far on that reverse lunge to make sure you’re able to work through the heel on the front foot, and build up speed in these as you get better 🔥 ⠀ ⠀⠀ 3 rounds of this circuit was perfect for me ☺️ I really hope you feel amazing and light on your feet after 😘

A post shared by Natacha Oceane (@natacha.oceane) on Jan 19, 2019 at 11:49am PST

Järgmisel nädalal on töörindel päris kiire, aga üritan nädala keskele ühe jõusaaliringi mahutada. Teeolude paranemiseni võtan jooksurindel pigem vaiksemalt, sest muutlikest teeoludest saadav negatiivne emotsioon ei kaalu hetkel saadavat võitu üles.

P.S. Sattusin just podcaste soovitava artikli otsa, kust sain hunniku ideid kuulamislisti. Tavaliselt hakkan kuulamismaterjali otsima alles õues külmetades ning GPS-signaali oodates ja sel hetkel tundub Spotify podcastide lehelt millegi asjaliku otsimine nagu rabalaukas õngitsemine – üsna pime ja viljatu tegevus. Tore, kui keegi selle eeltöö siis juba enne ära on teinud.