Sattusin lugema Egle Villiku rasedusjärgset vormipostitust ning mõtlesin lõpuks kiirelt ka oma kogemused kirja panna.
Mäletatavasti oli mul raseduse alguses kohe kohutavalt piinarikas Ironmani meeskonnaüritus, seejärel lõputult anomaalseid tervisemuresid, mis viimaseks trimestriks lõpuks vaibuma hakkasid (aga klassikalised hädad asemele tulid), viimase trenni tegin päev enne sünnituse algust ja tagasi jooksma läksin poolteist kuud pärast lapse sündi. Ma eeldan, et kõik on siin megasüvahuvilised ja *KÕIK* minu elus toimuvad põnevad detailid meelde on jätnud, aga kes pole… Siin on väike valik halapostitusi. 😀
Igatahes. Enne Ironmani tegelesin just mõnda aega toidu träkkimisega MyFitnessPalis, et parimalt jooksuvormilt paar viimast kilo maha lihvida. Mõnda aega jätkasin seda harjumusest ja pärast juba puhtast teaduslikust huvist. Kokkuvõttes on mul väga täpne pikaajaline ülevaade sellest, mida ma sõin, mida see sisaldas ja kuidas see läbi raseduse muutus.
Sarnaselt Eglega, võtsin rasedusega kokku juurde 8 kilo, millest 6 jäid haiglasse (ok, 3,7 neist sõitsid turvahällis kaasa ka) ning viimased kaks kadusid vähem kui kahe nädalaga. Erinevalt Eglest ei nõudnud see minult aga mingit enesepiiramist (muidugi stardivormid olid ka väga erinevad). Siit jõuamegi mu esimese rasedusvormi õppetunni juurde.
KÕIK on niiii individuaalne!
Alates rasedusest, jätkates sünnitusega ning lõpetades sünnitusjärgse taastumisega – ma ei julge küll ühtegi absoluutset väidet õhku visata selles osas, kui palju seal enda kontrollida on. Võiksin praegu rusikaga rinnale taguda ning väita, et oh kus MINA tegin nüüd kõik õigesti, et ma rasedusega nii vähe juurde võtsin, aga ma saan aru, et minu keha SELLE rasedusega lihtsalt reageeris nii.
Okei, muidugi on külili diivanil otsesõnu õgides (sest-nüüd-ju-võib) suurem tõenäosus ka palju juurde võtta, aga kui äärmustesse mitte laskuda, on pigem tegemist ikka sellise olukorraga, kus hoiad kinni ning sõidad kaasa sellega, mis sulle ette on nähtud. Mis sul muud ülegi jääb, eksole.
Tegelikult oli minu kaalutõus alla igasuguste soovituste ja olin selle üle alguses päris mures. Mõttes olin pigem valmis vaeva nägema, et päris mitukümmend kilo turja ei hüppaks, ent esimesed kuud kaal hoopis langes, ehkki iivelduse tõttu oksendasin kokku vast paar korda. Sealjuures toidu träkkimisest tean, et kaloraaž oli tavapärasest kõrgem algusest peale ning liikumine kõikvõimalike hädade tõttu esimesed kuud täiesti olematu.
Seega kardetud kaalujälgimise asemel kütsin lõpuks lehttaigna vahele kondenspiima ja toorjuustu ning vaaritasin kõikvõimalikke muid rammusaid hõrgutisi, et kaal tõusma saada. Lõpuks see tasahilju, aga püsivalt jälle tõusma hakkas ning nulli tagasi sain nii umbes 4.-5. raseduskuuks.
Energiavajadus pole nii must-valge
See on jälle üks suht captain-obvious hetk, aga ikkagi oli minu teadusliku enesevaatluse põhjal huvitav vaadata, kuidas organism toimida võib. Üldiselt öeldakse, et esimesel trimestril ei tõuse energiavajadus üldse, teisel vast 200-300 kcal päevas ning viimasel 400-500. Samas pidi liikumine reeglina langema ja enam-vähem see tasakaalustub ära, ehk toitumist pole põhjust õieti üldse muuta.
Teoorias.
Praktikas jäin Ironmani jalavigastuse ja üldise kohutavalt halva enesetundega diivanile ikka väga pikalt ning liikusin kohati vaid 2000 sammu päevas. Jah, külmkapini. Varasemalt oli puhkepäev 20 tuhat sammu päevas (ehk puhkepäev oli lihtsalt see päev, kui spets trenni ei teinud, aga palju kõndisin igatahes).
Sealjuures läks iivelduse ajal sisse kõikvõimalik jahune süsivesik. Küpsised, kuivikud, juusturullid jmt kraam, mida ma muidu never-ever isegi ei taha. Üritasin küll uljalt tavatoitu edasi süüa, aga rikkusin sellega enda jaoks vaid hulga häid asju ära. Näiteks isa tehtud frikadellisupile mõeldes tuleb mul siiani kerge ökk kurku.
Õnneks läks kogu aeg edukalt sisse puder munaga igast asendist. Lisaks pudrule kavaldasin endale sisse väga kuivaks röstitud seemneleiba keedumunaga, pannkooke kohupiima, vahukoore ja marjadega, kastiga maasikaid jmt kraami.
Sealjuures tuli tollest hädaga sisseminevast toidust päevane energiakogus suurem, kui Ironmaniks treenides. Ja nagu öeldud, kaal esialgu vaid kukkus ja püsis siis naelutatult mitu kilo alla stardikaalu.
Kaal tõusis pigem raseduse teises pooles (loogiline ka)
Kui iiveldus üle läks, sain jälle mõnuga kõike harjumuspärast süüa, aga magusat sõin rõõmsalt edasi. Ikka üsna suurtes kogustes, aga üritasin seda siiski mitte päris õhtu peale jätta ning pigem stabiilselt, aga vähem süüa, mitte iga mõne päeva tagant näiteks terve paki kommi. Samuti üritasin igati energiavajadust pigem päris söögist täis saada. Kui raseduse alguses oli päevane kaloraaž ca 2500 kandis, siis lõpus keskmiselt 3000 ringis.
Päris lõpus natuke hirmutati, et laps kasvab suureks (ei, rasedusdiabeeti mul polnud) ning üritasin tubli pool päeva süsivesikutega tagasi hoida. Tulemuseks see, et pidin diivanil põhimõtteliselt hinge heitma. Paar mandariini tegid selle murega kohe üks-null.
Kõht ja kaal hakkasidki kasvama pigem raseduse teises pooles ja vahepeal nii suurte hüpetena, et jõudsin mõelda, et NONIIIII, nüüd see siiski tuleb. Lõpp stabiliseerus jälle ära ja “skooriks” jäigi ca 8 kilo.
cof
edf
Viimane pilt tehtud kaks päeva enne sünnitust, 40+2. Ühtlasi tundub, et ma totaalselt peaked in life 2016 Ironmanil (või on tegemist ühe pagana hea särgiga).
Trennis arenemine raseduse ajal
Mäletatavasti ei saanud ma tegelikult raseduse ajal palju joosta, sest küll oli jalg haige, küll ei lasknud häälepael õhku kopsu ning sada muud häda. Lõpus sain natuke sörki ikka lasta ja olin selle üle väga õnnelik. Samas ega see trenninarkarlust ju ära ei võta, kui mingit asja teha ei saa ning asemele tulid pidev jõusaal ja ujumine.
Ning jah, selle alusel julgen öelda, et rekordeid rasedana ei tee, aga ennast arendada on kindlasti võimalik. Pideva jõusaalis käimisega olin raseduse lõpuks enda kohta üliheas vormis ja ujumisoskuse arengu üle olen siin ka korduvalt rõõmustanud.
Kaal ja keha pärast rasedust
Kui paljud kardavad rasedusega rikkuda oma figuuri või muidu välimuse, siis mina kartsin pigem mingeid funktsionaalseid kahjustusi. Rasedus ja sünnitus on üks ohtlikumaid asju, mida tänapäeva lääne naine elus ette võib võtta. Paljudel jäävad ju pärast mingid mured külge, millest palju ei räägita, aga mõjutavad terve ülejäänud elu kvaliteeti.
Nagu öeldud, kehakaal taastus mul sünnituseelseks põhimõtteliselt kahe nädalaga, aga see oli tol hetkel pigem suvaline taustamüra (oli pehmeltöelda muudki, millele ja kellele sel hetkel mõelda). Kõht oli mõnda aega lihtsalt imelik ja kuna ma eriolukorra tõttu ühtegi sünnitusjärgset kontrolli ei saanud (nüüd lõpuks sain ise küsides aja juulisse…), ei julgenud ma väga hoogsalt jälle trenni tegema hakata. Mitte, et seal kontrolliski midagi üliimelist tehtaks, aga vähemalt ehk hoiatatakse, kui midagi küljest ära hakkab kukkuma.
Kontrollisin paari kuu peal ka ise kõhulihaseid ning sel hetkel oli seal veel tuntav lahknemine, ehk diastaas. Loogiliselt siis mõtlesin, et ilmselt on okei, kui teen üldkehaliselt koormavaid asju, aga kõhulihaseid spetsiaalselt ei koorma ja lasen neil rahus taastuda. Ka voodist istulitõusu jmt jätkasin n-ö külili nagu seda raseduse ajal soovitatakse teha.
Eriolukorra tõttu käisin esimese hooga ainult jooksmas (3-5 korda nädalas). Maikuust lisandus sinna vaikselt ka jõusaal ja võimalusel ujumine. Jõutrenni üritan teha vähemalt kord nädalas ja seal on raskused üsna kenasti taastuma hakanud.
Küll muretsesin endiselt, et ega ma trenniga midagi pekki ei keera ning käisin selle nädala alguses perearsti suunamisega hoopis füsioterapeudi juures ära. Tema kontrollis mu kõhulihased üle, kiitis heaks, tegime koos ka mõned harjutused ning sain rohelise tule kõike jälle vaikselt tegema hakata. On kohe puhtam ja kuivem tunne küll jõusaalis suuremaid raskusi proovida või kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. Ja kindel, et kui mingi vats ees on, on see lihtsalt halva vormi viga või sponsored by Kalev, mitte mingi jäle lihaste laialirebenemine (mmmm).
Söömine imetamise ajal
Kui raseduse lõpus arvasin juba, et need söögikogused on ulme, siis oleksin pidanud veel nägema, mis imetamisega sai. Veel rohkem sööki! Veel rohkem magusat! Tundub küll, et kõik läheb asjaks, sest laps on mõne kuuga 2x vanema lapse mõõtudesse kasvanud (ja ei, pole paks vaid pikk ning tugev). Mis tal viga muidugi rammu kasvatada, kui puhta šokolaadipiima peal elada lastakse.
Kohati kipub see söömine lausa sunnitööks muutuma, eriti siin vahepeal palavaga. Samas kui vahepeal söömine ununenud on, olen peagi ise viril, piima jätkub vähem ning siis on tagatipuks laps ka pahur. Eks “kannatan” selle sunni siis ära.
Kokkuvõttes võib nüüd öelda, et olen suht ära taastunud, natuke aega taastun kindlasti veel. Mingeid rekordeid ega erilisi trennieesmärke praegu pole ning polegi mõtet ette võtta. Samas saan 3-4-5 korda nädalas mõnuga liigutada ning rohkemat oleks praegu patt oodata.
