“10 000 Haigekassa raha magama pandud ja veel pole isegi lõuna”

Mõtlesin ajaloo huvides kirjeldada ühe invaliidi trenni- ja ravinädalat. Äkki on kunagi hea sellele tagasi vaadata ja rõõmustada, et see möödas on. Liigutamise (aga ka arstilkäikude) mõttes tuli üle aegade tihe programm kokku – päris nii ma siin iga nädalat veetnud õnneks pole.

Esmaspäeval puhkasin ja käisin Vspa’s lihaseid lõdvestamas. Koledate ilmadega on seal kohe hoopis toredam kuskil saunas vedeleda ja õue vaadata. Udusel-sombusel päeval õues mullivannis istudes tundsin ennast aga nagu mõni soojaveeallikas ligunev Jaapani makaak.

Teisipäeval käisin tiiru jõusaalis ning õhtul oli kauoodatud deit sõbrannadega. Esiteks proovisime Fii restorani uut sügismenüüd ning seejärel võtsime taas viimast Apollo 2-euristest teisipäevadest ning vaatasime Downton Abbey filmi ära. Nii söök kui film olid pigem keskpärased, seltskond ootuspäraselt hea.

Kolmapäeval käisin hommikul Maarjamõisas, siis kurgukliinikus saatekirja järel (jah, pabersaatekirja järel) ning seejärel kiire põike ujulasse. Eelmisel nädalal kirjutasin Aurasse haisuste riietusruumide pärast lausa murekirja ning seekord lõi kappide vahele astudes küll vaid värske lillelõhn vastu. 😀 Ujusin nii palju krooli, kui kurk lubas ning oli päris mõnus.

Õhtul käisime Elektriteatris õigusemõistmise nädala raames Ruth Ginsbergist rääkivat dokki vaatamas. Oli täielik filmielamus (Jaanuse kinnitusel isegi mittejuristile). Oli põnevat ajalugu, romantilist armastuslugu ning lihtsalt nauditavat filmikeelt.

Neljapäeval alustasin päeva taas Maarjamõisas. Õhtul läksin oma 5+2,5 süsteemis sörkima ning pigistasin üle pika aja lausa tunnise tiiru välja. Selline pimenev tuuline sombune sügisõhtu oli – omamoodi ilus ja romantiline. Kuulasin kaks Guardiani podcasti ära ning kokku läbisin 7,78 km tempos 7:42 min/km, pulss 138, jooksuindeks 46.

Reedel oli rahvusvaheline kaneelirullipäev ja Viljandi Rohelise Maja Pood ja Kohvik panin nii hõrgutava rullipildi üles, et ma kaalusin, kas oma 2-tunnine vaba auk päevakavas täita Viljandisse ja tagasi kimamisega. Selle asemel kimasin jõusaali, tegin kiire intensiivse trenni ära ning jõudsin kodus veel kaneeli-toorjuustu-rosinakeeksi kokku klopsida. Õnneks järgmine nädalavahetus läheme Viljandisse, eks siis sukeldun ülepea nende saialetti ka.

Maarjamõisas orienteerusin esimest korda radioloogiaosakonda, kus mulle tehti kaela ultraheli. Lõpuks oli mul vist kõrvas ka seda ultrahelimöginat, aga kõik oli imeliselt korras. Iseenesest hea teada. Üldse olen selliseks profi-patsiendiks muutunud, et pakin targu lugeri kotti (alati peab lõpuks ootama) ning suudan TÜKi majalabürindis isegi orienteeruda (ehkki nad võiks sinna mingi kasutajakogemuse konsultandi tellida, sest viitade süsteem on seal kohati ikka ulmeliselt loominguline).

Laupäeval kimasin hommikul taas Maarjamõisa, lipsasin napilt enne linnamaratoni starti veel südalinnast läbi ning läksin lausa kahte MRTd tegema. Olin kuulnud küll, et see protseduur võib suhteliselt õudne ning vastik olla, aga arvasin enesekindlalt, et mul küll kitsaste ruumidega mingit probleemi pole ja vajusin atsakalt kohale, oksad laiali, et teeme selle asja nüüd ära.

Kohe, kui mind torusse saadeti, sain põhimõtteliselt klaustrofoobiahoo. 😀 Ise olin selle üle vist kõige üllatunum. Littisin pihku antud paanikanuppu klõbistada ning mind sõidutati sama targalt tagurpidi välja tagasi. Nimelt skänniti esiteks minu õla-kaelapiirkonda, mille jaoks maeti mind terve virna raamide ning mattide alla ja pandi lõpetuseks üks matt peaaegu näoni välja. Selle hunniku all oli mul juba iseenesest suht maetud ning hingamisraskustes tunne, aga lõpuks kitsas torus nägu vastu lage olla, nii keskel, et üles ega alla kuidagi välja ei näinud… Brr. Tehnik veel küsis, kas ma muidu liftiga suudan sõita. Ee, jah, pole nagu probleemi täheldanud.

Õnneks pandi teisel katsel raadio ka mängima, mina algusest peale silmad kinni ning lihtsalt elasin selle asja kuidagi üle. Teiseks uuriti pead ning selle jaoks võeti rinnalt kogu see kuhil õnneks maha. Oli kohe kõvasti parem tunne, aga ootamatult vastik protseduur oli see igatahes.

Esiteks tegi masin kõrvaklappidest hoolimata sellist kolinat nagu oleks mingi veneaegse kombaini mootorisse pugenud. Teiseks oli magnetkiirus nii tugev, et kohati ujusin seal mingis kaaluta olekus kui merehaige ning mingil hetkel sain küll mõistusega aru, et häirenupp on mu vasakus käes, ent tunne oli selline, nagu see vasak käsi oleks mu paremal pool. Täiesti sürr.

Kusjuures üks MRT maksab umbes 5000 eurot. Ehk enne lõunat olin mina juba kulutanud 10 000 euri raviraha ning skoorinud pehmeltöelda paraja trauma.

Pärast uuringut jäi mul parajalt aega, et käia end kohvikus natuke kogumas ning läksime juba Jaanusega (pool)maratoonaritele kaasa elama. Esiteks varitsesime sportlasi Kaarsilla trepi juures, seejärel Lossi mäel – ikka need vastikuimad kohad. Natuke kurb ja kade oli võistlejaid vaadata, aga tore kaasagi elada. Kuna ma hõikuda väga ei saanud, plaksutasin nii kõvasti, et eelmise päeva jõusaalist koormatud õlad jäid päris haigeks.

Pärast olin võistlusmelust ja superheast jooksuilmast nii inspireeritud, et läksin tegin ka ühe 5+2,5 tiiru Lähte suunas. Ei tea, kas asi oli tõesti imelises ilmas või hakkab midagi ikka vaikselt paremaks minema, aga sörgiosa lõpus ma isegi väga ei tahtnud kõndima hakata ning tempo tuli minu viimase aja tavapärasest jupikese parem – 7:21 min/km (6 km, 139 bpm).

Pühapäeval sõitsime hommikul Soomaale, tegime kiire tiiru Riisa rabas, käisime siis minu vanemate juures ühte sünnipäeva tähistamas ning sõitsime aiasaaduseid täis pakitud autoga koju tagasi. Lubatud paduvihma asemel oli isegi väga ilus sügisilm, seega päris mõnus väljasõit kukkus välja.

Kokkuvõttes mahtus  nädalasse 5 sihipärasemat liikumist ning 4 haiglakülastust. Õnneks samas tempos see ei jätku – trenni teen küll, aga näiteks järgmisel nädalal pole üle tüki aja ühtegi arstiaega. Lootus on mingit tagasisidet saada kõigile neile uurimistele-puurimistele. Täna tundsin tegelikult, et hääl on justkui niisama ka tugevamaks läinud, seega üritan ikka positiivselt läheneda ja nii palju tegutseda, kui keha praegu võimaldab.

Advertisements

Kui parim uudis on see, et see pole eluohtlik

Nonii, poisid ja tüdrukud! Mul on kuhjaga häid uudiseid oma sellesuvise tervisesaaga kohta. Esimene hea uudis – ma polegi ülemõtlev simulant. Teine hea uudis (tsiteerides klassikuid): “Aga see pole eluohtlik.”

Hea teada, et mu valikute skaala juba sinna äärmusesse jõudnud on.

Millest ma ometi räägin? Olen siin kordualt halanud, et juulis kadus mul hääl lihtsalt ära. Sealjuures enam-vähem samal ajal kadus ka võhm. See ei tundunud mulle algusest peale tavalise häälekaotuse moodi, aga kannatasin tervelt kuu aega perearsti ootame-vaatame-äkki-läheb-ise-üle mantrat, kuni kannatus katkes ja sain suunamise kurguarstile.

Järgmised kuldsed sõnad: “Äkki te räägite liiga palju.”

Agh!

Läks veel kuu mööda ja jäärapäise hüpohondrikuna sebisin ennast järgmise kurguarsti jutule. Või noh, pikka juttu meil polnud – ta pani mu esimese asjana tooli istuma ja lasi nina kaudu sondi kurku.

Ja teatas seejärel kohe, et üks mu häälepael on lihtsalt kutu. Finiito! Lihtsalt lebab seal ja ei tee midagi. Nägin videost ka – päris rõve oli. Meditsiinilistes terminites on tegu häälepaela halvatuse või närvikahjustusega ja sellega kaasnevad sümptomid nagu:

• Hingamisprobleemid
• Hääle ja hääleulatuse kadumine
• Raskused neelamisel (söök-jook läheb “valesse kohta)
• Õhupuudus rääkimisel
• Võimetus kõvasti rääkida
• Okserefleksi kadumine
• Takistused köhimisel

Mul on need põhimõtteliselt kõik.

Kuna esimese arsti poolt tunnistati kurk terveks, seostati neid vahepeal terve assortii muude potentsiaalsete hädadega, alates kilpnäärmest ning lõpetades südameprobleemidega, ehk tuuritasin läbi nii kopsuspirograafiad kui südame ultrahelid ja raiskasin ära umbes kolme eluea jagu Haigekassa raha.

Nüüd hakkab mu peale kuluma veel teine sama palju, et välja selgitada, millest see tekkis ning kas ja mida teha saab. Tõenäoliselt on põhjuseks mõni suvaline infektsioon ning parimal juhul see taastub siiski ise poole aasta jooksul ära. Kui ei taastu, ei taha ma edasi mõeldagi, sest ma saan aru, et hääle mõttes oleks vaja häälepael siis n-ö kinnisesse asendisse fikseerida, et teine häälepael sellega vähemalt kinni saaks minna. Võhma mõttes oleks vaja ilmselt risti vastupidist… Taas, imelised valikud.

Mis see trenni mõttes tähendab? Iseenesest mul on hea meel, et lõpuks mingi seletus leidub ja ma polegi lihtsalt ülemõtlev hädavares. Trenni mõttes on lood muidugi nutused, aga mingil määral ma siiski liikuda saan. Probleem tekib stabiilse aeroobse liikumisega, ehk jooksu, rattasõidu, krooliujumise ja kiirema kõnniga.

Olen üritanud end sellest seni läbi treenida, aga nüüd tean, et pole mõtet. Vahetasin nt sörgipüüdlused 5 minutit sörki ja 2,5 minutit kõndi intervallide vastu, et mingigi kübe jooksumõnu kätte saada.

Hästi sobivad jõusaal ja konnaujumine, aga viimasest tekkis mul nüüd ujuja põlv, ehk vaheldumisi üritan siiski kroolida ja kui poole raja peal ära hakkan uppuma, vahetan taas konna vastu välja. Raske on see spordisõltlase elu, kui enam sporti teha ei saa!

Ma ei lasku siin nendesse hingepiinadesse ja vaimuheitlustesse, mis sellise kadalipuga kaasnevad. Selguse saamine oli ühelt poolt kergendus, aga ikka tikub pähe mõte, et äkki see ei lähe ise üle. Okei, avalike esinemiste ja koolitamistega oleks suht lõpp. Suht pekkis. Aga… igasuguse kestvusspordiga oleks siis ka lõpp. No see mõte lõi mind esimese hooga isegi rohkem jalust maha, kui rääkimise pool, sest 30-aastaselt tundub väljavaade, et keha on, töötab ka, aga õhku pole, lihtsalt mõistusevastane.

Igatahes üritan säilitada positiivset meelt ja näis, mis järgmine uuringute moodul näitab. Naersin täna, et käin kliinikumis juba nagu tööl ja see pole isegi naljakas.

Ujula vallandab minu sisemise inimvihkaja

Hakkasin tõsiselt järele mõtlema, kas ujumine mulle üldse meeldib või miks ma seda teen. Üsna sageli tulen ma ujulast tagasi mitte rauges endorfiinipilves mõnuledes, vaid tigedamana, kui ma sinna läksin. Tegelikult on ujuda vist ikka tore ja tahaksin seda üleüldiselt rohkem osata. Lisaks on see ju igati kasulik ning hea vaheldus muule trennile. Ja alati see ujulaelu polegi niiiiii hull.

AGA.

Üsna sageli ikka on päris hull.

Näiteks täna. Läksin Aurasse ja esimese asjana tervitas mind riietusruumis miljon inimest ning vänge uriinihais. What. Le. Actual. F? 

Õnneks lehk duširuumis ega ujulas ei jätkunud, aga päris paljutõotav algus siiski. Lisaks riietusruumile oli ka bassein omajagu täis, mis on jumala fain, kui inimesed ujumisradadel siiski ujuvad. Millegipärast kipuvad aga just mehed oma olematuid vees aelemise oskusi üle hindama ning ronivad suplusala asemel nendele radadele, kus inimesed päriselt trenni teha üritavad. Sest ega nemad pole ju mingid suplejad (mis sest, et ujujad kindlasti ka mitte).

Minuga samale rajale sättis end samuti üks umbes 60-70-aastane* vees-vintsklejast taat, kes liikus vees täpselt kas korda aeglasemalt, kui mina konna ujusin. Võin kinnitada – see on ikka päris erikuradi aeglane. Tagatipuks lõhnas ta tugevalt mingi ebamäärase odeka järgi. Esimese hooga mõtlesin, et jumal teab, vanematel inimestel igasugused määrded ja ravimid, mis ei tulegi päris maha.

Umbes nelja ringi pärast oli lõhn kadunud. No selge – lihtsalt kehvasti pestud. Õnneks basseinivesi leotab lahti ka jonnakaima mustuse (tsiteerides Poola pesupulbrireklaamide klassikat).

Kuna meie vees liikumise tempo erines tõesti täpselt kaks korda, jõudsime minu kahe ja tema ühe ringi lõpus alati samal ajal basseini serva. Ja iga kord punnitas taat elu eest hingeldades end enne mind seinast lahti tõugata. Iga. Kord. Sest ega tema pole mingi supleja, ta ujub siin. Argh.

Niimoodi kirjutatuna see ei kõlagi väga hullusti, aga trenni mõnu ja tegevusele keskendumine jääb küll täiesti olemata, kui on pidevalt vaja kellestki üle või ümber pääseda.

Lõpuks sain oma kolmveerand tundi ikka tehtud, läksin imetlesin veel riietusruumis neid inimesi, kes pärast ujumist ennast lõpmata hoolega küürima ning protseduuritama kukuvad (sisesta veel mõni pesupulbrilause siia), sukeldusin kiirelt läbi haisuse riietusruumi ja tulin koju. Närvilise ja tigedamana, kui trenni läksin.

---

* Kusjuures mu ema on üle 60-aastane ja üldse mitte mingi vana inimene. Igasugune taatlus ja eitlus tundub rohkem mõtte- ja eluviisi, kui konkreetse ea küsimus. 

Aga ma ju olengi suur inimene, ehk suurusnumbritesse mahtumisest

Mariliis kirjutas suurusnumbritesse mahtumisest ja tahtsin sellest natuke teise nurga alt pikemalt jahuda. 

Sattusime Jaanusega hiljuti ühe suure turismigrupi taha lõksu ja jutt läks sellele, mis hetkel see juhtub, et vanainimesed hakkavad sokke sandaalide sees kandma ja suvalistest asjadest pilti tegema. (Kõigest pool tundi hiljem pildistas ta zoomiga täiega suvalisi ornamente kuskil kirikufassaadil, mida ta ilmselt mitte kunagi uuesti vaatama ei hakka ja ohkasin seal kõrval: “Ei tea jah, mis hetkest see juhtub, et inimesed hakkavad vanaduses täiesti suvalistest asjadest pilti tegema, ohjah-oijah…”)

Igatahes järgnes sellele pikem arutelu esiteks sellest, kuidas vanaduses jalad moonduvadki nii palju, et lõpuks sa kannad lihtsalt seda, mis on mugav. Ja samas jalad jälle moonduvad nii palju, sest nooremana ei kanta seda, mis on mugav, vaid kõikvõimalikke halbu/odavaid/saadaolevaid kaunu.

Kui aastakümneid tagasi oli suvaliste jalanõude kandmine veel puhtalt saadava (või pigem puuduva) valiku taga, on seda kummastavam minu jaoks see, kui tänapäeval ostavad heal järjel inimesed endiselt kõikvõimalikke jubedaid kangeid jalatseid, sest need näevad visuaalselt head välja ja hinna tõttu saab neid palju. Issand, noore inimese jalad peaks teda veel vähemalt pool sajandit kandma – iga uut jalanõupaari veriste villide piirini “sisse kanda” ei ole okei. Iga sammuga kandu põrutada, varbaid väänata või tallavõlvi piinata ei ole ka okei.

Nonii, ikka veel loete? Ausalt, jõuan lõpuks ivani ka. 

Sealt edasi viis meie arutluskäik selleni, kuidas inimesed üldse eeldavad, et nende keha peaks riide/jalanõu järgi sobituma, mitte vastupidi. Tegemist on üsna uue nähtusega, sest rõivaste ja jalanõude masstootmine võttis hoo üles alles teise maailmasõja järel ning mingi numbrisüsteem üritati paika panna vähem kui sada aastat tagasi. Enne seda oli inimestel vähe riideid ning need õmmeldi kõik ise või rätsepa juures vastavalt vajadusele ning kandja kehale – ja hiljem tehti vajadust või keha muutumist mööda jälle ümber.

Sealjuures pole see numbrisüsteem siiani standardne, vaid tegelikult on igal tootjal ikkagi oma numbrid. Ilmselt on igaüks kogenud, kuidas ühes poes venitab selga vaevu L’i ja teises läheb S probleemideta ümber. Suurusnumbritega manipuleerimise kohta on lausa oma mõiste olemas – “vanity sizing“, mis tähendab seda, et kliendi ego paitatakse väiksemate suurusnumbritega, mis peaks motiveerima teda eset ära ostma.

Seda mõttetum tundub siis kõik see trall erinevatesse suurusnumbritesse mahtumise ümber, millega inimesed (kahjuks peamiselt naisinimesed) oma ihu ja hinge vaevavad. Tagajärjeks on see, et rõivast ei valita mugavuse või sobivuse järgi, vaid üritataksegi selga venitada kõige väiksem võimalik number. Jah, nr 36 võib ju selga minna, aga kas ikka peaks?

Hästi istuv, kergelt avar riietus kaunistab ja salendab igas suuruses inimest enamasti rohkem, kui vorstiks venitatud riidetükk, mis näiteks kaenla alt kisub. Isegi 50-kilone habras naine näeb ebamääraselt tümikas välja, kui riided on pingul.

Mul endal on igapäevases kasutuses riideid suurusest XS kuni suuruseni XL (ilma liialdamata). Spordiriietega mugavus ning funktsionaalsus on hävitanud minus viimase viitsimise ebamugavate, liikumist takistavate või kehvasti katvate hilpudega rinda pista.  Proovimiseks võtan pea igal pool esimese asjana L suuruse ja see on jumala okei, sest ma ju olengi suur inimene – pikka kasvu, tugev ja pikkade käte-jalgadega. 

Mõne inimese jaoks oleks sellised numbrid ilmselt põhjus nurgas brokkoliõisikuga veene nüsida, aga enda meelest olen väga heas vormis. Kõva pingutamisega saaksin ilmselt kaalus ning suurusnumbris alla küll, aga ega nälginud lehm pole veel gasell. Mul on (tõesti) suur pea ja suured jalad, üsna laiad õlad – sinna vahele kõvasti kõhnem keha proportsionaalselt justkui ei sobikski.

Ehkki “suure kondi” müüti ma selle otsese kaalulisa mõttes väga ei usu, võib ilmas ringi käies näha küll, et paljud (peamiselt lõunamaade) inimesed on nagu teist tõugu – peenemate näojoonte, haprama oleku ning loomupärasemalt väiksema… kogusega. 😀 Tugev põhjamaa inimene peab seevastu ka külmas ellu jääma, palki lõkkesse veeretama ning ei saa aastaringselt üksnes päikeselaigus lebasklemisest energiavarusid täis. 

Mina nismo L-suuruses olemas (ei leidnud viimasest ajast rohkem täispikkusest pilte, sest tuleb välja, et ma pildistan ainult loodust ja oma koera). 

Kogu selle pika jutu kokkuvõtteks tahangi öelda, et me kõik oleme erinevad inimesed ja pole mõtet ennast mõõta mingi hüpoteetiliselt universaalse skaala järgi. Rääkimata sellest, et see skaala siis isegi pole universaalne, vaid kõik need numbrid on veel omakorda sõltuvad tootjast, tootmismaast ning mingi müstilise rõivajumala emotsionaalsest kuuseisust.

Sinu ilul või väärtusel pole nende aiateivastega mingit pistmist ja see on viimane asi, millele oma närve või energiat raisata. Leia omale need mõõdupuud, mis päriselt midagi väärt on, sest lapselastele ei räägi me keegi, kuidas meile kunagi selle konkreetse kiirmoeketi nr 36 selga mahtus.

Elus vä? Elus ikka, aga mis elu see on.

Üle kuu aja on viimasest trennipäevikust mööda tiksunud, sest kõikvõimalike jamadega on sihilik trennitegemine täitsa ära kadunud. Pigem üritan ennast jõudumööda parema enesetunde nimel liigutada. Näiteks jooksmas ei käi ma praegu põhimõtteliselt üldse ja aktiivsem liikumine on täitsa enesetunde- ja tervisepõhine.

Natuke olen jõusaalis käinud, rattaga sõitmas, isegi YouTube’i järgi joogat teinud. Aura on augustist taas lahti, seega saan seal ka lobistamas käia.

Mis siis vahepeal veel toimus? Näiteks on mul juba üle kuu aja hääl ära. Samuti elasin üle oma senise elu pikima migreeni. Kui tavaliselt on migreen minu jaoks üks õhtu agooniat, vältas viimane laks peaaegu nädal aega ning käisin isegi EMOs (abi küll ei saanud). Eelmise aasta lõpus lisandusid mu migreenidele ka aurad, seega võtsin lõpuks ette käigu päris peavaluarsti juurde.

Päris nii lihtsalt see muidugi ei käi, et oh, käin lihtsalt ära. Esiteks sain perearstilt saatekirja neuroloogi juurde, ent augusti esimestel päevadel näitas TÜKi ePatsient täiesti tühja maad nii kaugele, kui silm ulatus (seal on ajad järgmiseks neljaks kuuks). Helistasin siis registratuuri, kus nad näevad aegu viis kuud ette ja skoorisin viimase aja ühe suvalise neuroloogi juurde detsembri lõppu. Mnjah.

Õnnekombel jätsin oma halaga registratuuri töötajale vist kustumatu mulje, sest ta helistas tunni pärast mulle ise tagasi(!) ja küsis, kas ma samal päeva pealelõunal Mark Braschinsky juurde jõuaks minna. Issake! Tegemist on umbes ainult kõige suurema peavaluspetsialistiga Eestis (ja Eesti Peavalu Seltsi president nagu välja tuleb 😀 ).

Üldiselt tundubki, et kui olla mingi graafiku alusel töötav liinitööline Kapa-Kohilast, võid suuremate probleemidega parem kohe surnuaia suunas roomama hakata. Paindliku tööajaga kontoritöötajal Tartu või Tallinna südalinnast on isegi lootust abi saada. Muidugi organiseerisin end samaks päevaks kliinikumi ja olin elevil nagu väike laps.

Rääkisin kõik oma peavalueluloo arstile ära ning sain kohe diagnoosi ka kätte. (Sealjuures EMOs pandi kahtluse alla, mis ma oma peavaludest ikka üldse tean ja aurade mainimisel peeti mind vist paadunud üle-googeldajaks.) Lahkusin kabinetist heade nõuannete, peavalupäeviku ja spetsiaalse migreeniravimiga. Ja ennekõike tundega, et keegi seda probleemi päriselt oluliseks ka peab.

Häälega nii hästi läinud pole – kõlan juba nii kaua nagu Wremja Mart, et hakkan ise ka ära harjuma. Kes ei mäleta, kuidas see kõlas, siis palun väga.

Spordipõuale vaatamata pole vähemalt figuur Mardiga samasse masti veel läinud. 

Hääle puudumise saaga on välja näinud selline:

• Perearst 1. nädalal: “Kui palavikku pole ja mäda ei purska, pole midagi tõsist. Puhka ja ravi ja läheb üle.”
• Perearst 2. nädalal: “Kui palavikku pole ja mäda ei purska, pole midagi tõsist. Puhka ja ravi ja läheb üle.”
• Perearst 3. nädalal: “Äkki ikka läheb üle.”
• Perearst 4. nädalal: “Ootame nädala veel. Äkki läheb üle.”

Sel hetkel mu kannatus katkes. Tulemuseks saatekiri kurguarsti juurde.

Kurguarst kuulas mu mure ära ja…

Arst: “Äkki te räägite lihtsalt liiga palju.”
Mina: ???
Arst: “Mulle küll praegu tundub, et te räägite väga palju.”

No ma räägiks veel kõvasti rohkem! 😀 Tulemuseks jälle vana hea (wait for it) “oodake nädal aega, äkki läheb üle.”

Võin raporteerida, et pole üle läinud.

Kokkuvõttes hea on, et mul pärast Ironmani ühtegi spordiüritust registreeritud polnud. Spordiblogist võin selle ka tervise(puudumis)blogiks ümber ristida. Vanus juba selline.

Trenninädal 15. – 21. juuli 2019

Nonii, nonii, täitsa nagu päris trenninädal kukkus välja.

Esmaspäeval käisin jooksmas ja vasaku sääre asemel olid hädad kolinud paremasse reide. Sest elus peab ju vaheldust ka olema. Tegelikult oli asi ilmselt mitmes nädalas lonkamise ülekompenseerimises ning tegelikult ei saanud ma enne jooksu õieti arugi, kas see on mingi päris vigastusepoeg või eelmise nädala jõusaali lihasvalu. Umbes kaks kilomeetrit enne koju tagasi jõudmist sain juba aru, et ahsoh, vist ikka vigastusepoeg. Liipasin siis koju ära, rullisin reiepealseid eriti hoolega ning jätsin jala paariks päevaks puhkele. Kokku 7,11 km, tempo 7:23 min/km (jala säästmiseks ikka kõnnipausidega). Positiivse poole pealt ei teinud vasak säär mingit häda ka ilma sääriseta. Imeline!

Teisipäeval-kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval võitlesin mitmendat päeva peavaluga, aga pidin õhtul minema Metallica kontserdile. Koju jõudes üritasin enesetunde parandamiseks veel väikse jooksutiiru teha, aga ilm oli kuidagi eriti rõhuv, kõik kohad olid suurkontsertieelseid parkimisdebiilikuid täis ning üldse päris masendav jooks oli. Surusin 4,22 km ära ja vihkasin enam-vähem iga minutit, tempo 7:03 min/km. Lõpuks sain aru, et enesetundele ei mõju siiski ussi- ega püssirohi, andsin pileti ära ja jäin koju sarju vaatama. Mõlemad jalad olid vahelduseks kombes vähemalt.

Kusjuures häid sarju olen oma viimase aja hädade kõrvalt ära vaadanud terve portsu – viimased hoogtöövaatamised näiteks Maniac (suht sürr), Russian Doll (veel sürrim) ning Gentleman Jack (niisama mõnus).

Reedel käisin jõusaalis, vaatasin trenažööril YouTube’is videosid (kes tahab eriti asjalikku tervemõistuslikku veganit näha, siis siit saab), tegin raskusteta kükke-väljaasteid ning tavapärast johnnybravot otsa (selg, õlg, särgid-värgid). Pärast venitasin päris põhjalikult.

Laupäeval sõitsime Lahemaale matkama ning telkima. Suurema pingutusena kõndisime läbi Majakivi matkaraja, mida ma täispikkuses läbinud polnudki. Väga äge ja mitmekesine ürgloodus on seal! Õhtuks sõitsime Mustoja randa, kus vedelesime hilise õhtuni lihtsalt telgi kõrval ja kuulasime lainete loksumist – isegi lugerit polnud kaasas.

Pühapäeval ärkasime üllatavalt hilja (Notsu ei lasknudki telgi eeskojas koidikul oma hädalaulu lahti, väga win), panime asjad kokku ning sõitsime lähedalasuvasse Vihula mõisa hommikust sööma. Tuleb välja, et hotelli mõnude nautimiseks ei peagi seal kindlasti magama, vaid saab buffee-lauda lihtsalt pääsme ka osta – ja seal on tõesti kõik toidud nii hea kvaliteediga, et see on seda väärt. Sõime kõhud head-paremat täis, loputasime hea kohviga alla ning kõndisime uue energiaga veel mõisale risti-rästi tiirud peale. Vihulas tekib tunne nagu viibiks päriselt toimivas mõisamajapidamises, sest nurgatagused on täis hoolitsetud aiamaid ning viljapuuaedu, kuskil määgivad lambad ning üldse on kõik nii viimseni töös ja hoolitsetud, et lihtsalt lust vaadata. Võrratu õhkkonnaga koht! Kindlasti läheme sinna külmemal ajal jälle ööbima ka.

Tartusse jõudes olin palavusest nii oimetu, et silme ees terendas väljavaade ülejäänud õhtu lihtsalt maha kudeda. Ergutuseks sundisin end jäätise ostmise ettekäändel siiski rattatiirule ja kui juba soojast korterist õue saada, oli päris tore. Kokku sõitsin 25 km jäätist ostma ning koju tagasi.

Kokkuvõttes tunduvad asjad õiges suunas liikuvat. Võib vaikselt jälle pikema pilguga tulevikku vaadata selles osas.

Üle pika aja üks trennipäeviku laadne toode

Mu eelmise terveksnõelumispostituse all läks päris elavaks aruteluks, mis mu jala siis ikka korda teha sai. Mul on hetkel täiesti ükskõik, kas tegemist oli platseebo, tulnukate sekkumise või tõesti lihtlabase läks-ise-üle-ä efektiga, aga lõpmata tänulik olen füsioterapeudile igatahes. Vähem kui nädalaga tõi see mu täiesti lootusetuna tundunud olukorrast tagasi sörgirajale.

Selles mõttes ei suuda ma kuidagi ka mingit ise üleminekut uskuda, sest olukord oli selleks seni piisavalt stabiilselt üli**** olnud. Vaikselt hakkan oma uue luksusliku liikuva eluga jälle ära harjuma ning imelik on meenutada, et veel nädal tagasi oli mõnekilomeetrine jalutamisring paras ettevõtmine ja ühe koha peal seistes hakkas jalg kiirelt vaevama.

Vahelepõikena tuli pähe, et kui see jamps veel jätkunud oleks, poleks ma vist suutnud sünnipäevaks saadud Metallica pileteidki lunastama minna, sest tundide viisi seismine oli täiesti välistatud. Selles mõttes ka veel ideaalne ajastus. 

Igatahes eelmise postituse lõpus julgesin juba tunnistada, et vaikselt tekkis tunne, et päriselt tahaks jälle joosta proovida. Tegelikult sama päeva õhtul ma seda juba proovima läksin ka. Olin valmis ka selleks, et teen kolm sammu ja lähen tuppa tagasi, aga algus oli nii hea, et võttis õnnest klombi kurku. Häääästi natuke andis säär tunda, aga kulgesin siis üliaeglaselt, tegin aga kõndi vahele ning sain üle nädalate 4,15 km lonkamisest kiiremini läbitud (7:34 min/km).

Pärast rullisin, tegin oma harjutusi ning ei julgenud sellest patust enne kellelegi hingatagi, kui järgmisel päeval üles ärgates jalg endiselt jumala okei oli. Halleluuja!

Uuele katsele läksin ülejärgmisel päeval ning siis ei andnud sääres enam üldse midagi tunda. Ainult võhm oli olematuks jäänud. Kokku 5,38 km Raadi põldude vahel (6:54 min/km).

Reedel läksin tiiru jõusaali ning sain üle pika aja normaalselt crosstraineril sooja teha. Pärast proovisin smithil vargsi kükke teha, ent teisel seerial tundsin reies kahtlast pinget ning jätsin selle pulli kohe katki. Tegin siis selle asemel oma tavalist ülakehamehe kava ning ülejäänud nädalavahetuse puhkasin sihiliku trenni mõttes kõvasti jalga.

Igatahes liikuma olen saanud ning selle eesrindliku 9-kilomeetrise jooksunädala üle äraütlemata õnnelik!

Kuidas mu jalg terveks nõeluti

Viimased raportid jalarindelt olid päris masendavad ning aina masendavamas taktis see saaga siin vahepeal jätkus. Kuna pidev jalavalu hakkas igatepidi elu häirima, võtsin tiimijuhi õhutusel lõpuks haiguslehe ning vedelesin nädala kodus nagu viimane õnnetushunnik. Õnneks tuli vahepeal puhkuselt tagasi mu päris perearst (see, kes mul valu lihtsalt ära kannatada soovitas, oli mingi suvaline suveasendaja) ning õnneks on tema kõikvõimalike spordihädade suhtes kõvasti konstruktiivsemalt meelestatud.

Eelmise nädala esmaspäeval õnnestus mul lõpuks tema juurde ennast näitama minna ning sain kohe tasuta suunamise füsioteraapiasse. Kuna mu perearst tegutseb Tartus Tasku keskuses, suunas ta mu sinnasamasse Vireo füsioteraapiasse, kus sattusin Kairiti käe alla.

Kolmapäeval seadsin sammud esimest korda füsioterapeudi poole, kes katsus mu jala läbi ning küsis, kuidas ma nõelravisse suhtun. Teoreetiliselt suhtun pigem positiivselt, praktiliselt pole seda mulle kunagi tehtud, aga ilma igasuguse ettevalmistuseta võõra inimese juures tundus see väljavaade ausaltöelda natuke hirmutav küll.

Õnneks või kahjuks olin ma täiesti meeleheitel. 😀

Ning õnneks oli Kairit nii positiivne ja kena ja rahulik inimene, et kohe tekitas usaldust. 

Tegemist pole sama asjaga, mis hiina meditsiini akupunktuur, vaid protseduuri täpsem nimetus on külmnõelravi. Nimelt tehti ennemuiste lihastesse näiteks valuvaigistavaid süste, ent üks hetk avastati, et probleemid leevenduvad ka ilma mingit ravimit manustamata, ehk puhtalt nõela teatud punktidesse torgates.

Kuivnõelaravi (dry needling) on teraapiameetod, mida kasutatakse müofastsiaalse valusündroomi leevendamiseks. Protseduuri käigus mõjutatakse valulikku piirkonda – nahka ja lihast – keerates või liigutades (sisse-välja) nõela lihases eesmärgiga tekitada väikeseid lokaalseid lihastõmblusi. Protseduuri tulemuseks on lihaspinge vähenemine, normaalse lihasfunktsiooni taastumine ja valu vähenemine.
Kuivnõelaravi kombineeritakse teiste konservatiivsete valusündroomi leevendamise meetoditega nagu nt venitamine, külma- või soojaravi, massaaz, kinesioteipimine, füüsikaline ravi ja terapeutiline harjutus.
Esimesel protseduuril piirdutakse 1-2 lihase raviga (kuni 5 nõela). Rohkem kui viit lihast ühel protseduuril ei ravita (kuni 15 nõela). Protseduuri järgselt esineb ravipiirkonna hellust, mis möödub tavaliselt 12 tunni (max 72 tunni) jooksul.
Protseduuril kasutatavad nõelad on peenikesed (läbimõõt 0,16-0,30 mm) ning sõltuvalt kehapiirkonnast ja nõelumistehnikast erineva pikkusega – pindmiseks nõelumiseks 10-20 mm ja süvanõelumiseks 25 – 120 mm pikkused. Nõelad on ühekordselt kasutatavad. (Vireo koduleht)

Pidin selleks kõhuli massaažilauale heitma, rull jalgade all ning alguses mudis Kairit mu sääre kergelt läbi ning hakkas siis nõelu sisse lükkama. Ausaltöelda oli eelnev hoiatav jutt jubedam kui protseduur ise, sest nõel on ikka väga peenike ja nõela esiteks sisse panekut ma õieti ei tundnudki. Nõela sügavamale lükkamine oli küll suhteliselt ebameeldiv ja tekitas survetunnet ning elektriimpulsside laadseid särtsakaid. Selle kohta, et säärelihas pidi nõelravi jaoks kõige tundlikum koht olema, polnud siiski hullu midagi.

Kokku pani ta säärde kaks pikka nõela, mida ma kordagi vaatama ei küünitanud – hoidsin aga pead otse ning üritasin hästi sügavalt hingata. Seejärel jäid nõelad tükiks ajaks sisse ning vot siis läks asi imelikuks – üks hetk hakkasid lihased nõela ümber tõmblema ja see oli tõesti eriti veider ja rõve tunne. Toonitan taas – mitte valus, aga lihtsalt nii veider, et korra võttis olemise hõredaks küll.

Õnneks läks tõmblus taas üle ning mõne aja pärast proovis Kairit nõela välja võtta, aga “lihas hoidis seda veel kinni” (ka rõve tunne). Ootasime siis natuke veel, kuni lihased täielikult rahunesid ning seejärel tulid nõelad juba igasuguse probleemita ära.

Pärast tõmbas ta säärele veel kinesioteibi peale ning näitas kolme harjutust, mida pean kodus tegema.

Esimese hooga oli tunne kõvasti parem, kui teraapiasse minnes – jalas oli nagu vabanemine, samuti aitas kõvasti uus lootus, mida füsioterapeudi jutust sain. Küsisin ka, mis sporti ma nüüd üldse teha võin ja ta ütles, et kui teraapia vilja kannab, võin kõike teha, mis endale meeldib.

Ei suutnud seda esimese hooga kohe uskudagi. 😀

Õhtul jäi jalg aga päris valusaks ning järgmine päev oli isegi hullem, kui seni üldse olnud oli. Mingi nõelatrauma on loomulik ning selle eest mind hoiatati ka, aga jalg krambitas ning tõmbles ikka omajagu. Süüdi võis olla ka see, et üle pika aja jälle kontoris käisin, ehk liikumist ning sundasendeid oli rohkem.

Järgmise päeva õhtul sõitsin veel töölt koju, jalg krambitamas ning väga mustas meeleolus, aga hiljem läks enesetunne nii palju paremaks, et läksin jõusaali ülakehaharjutusi tegema (casual Johnny Bravo). Ja veel järgmisel hommikul… oli üle nädalate esimene päev, kui voodist püstitõusmine ei toonudki pildituksvõtvat valukrampi ning tundsin end lausa nii hästi, et kõndisin tööle!

Pingutasin end päeva jooksul vist küll veidi üle, sest päris õhtul tõmbas jalg jälle kangeks, aga igatahes oli tegemist üle pika aja parima päevaga üldse! Kui ma siin vahepeal kõndisin päevade viisi vaevu paar tuhat sammu päevas (tavalise paarikümne tuhande asemel), suutsin seekord tööle jalutamise, lõunal käimise ning pärast bussilt koju kõndimisega peaaegu tavapärase kümme tuhat täis teha – ilma mingite piinadeta.

Nädalavahetusel võtsin selle peale siiski rahulikumalt, aga vaikne edenemine oli ilmselge. Esmaspäeval kepsutasin korra veel füsioteraapiasse, sain massaaži ning ühe harjutuse veel ning kommentaari, et säärelihas on juba tuntavalt vähem pinges. Tunda oli, sest lõpuks ometi sain nt voodist tõusta nii, et panengi jala mõtlemata otse põrandale, kõnnin nagu normaalne inimene lihtsalt toast tuppa, ei kägardu pikemalt seistes jalakrampides ning viimased paar päeva olen saanud isegi normaalselt trepist alla sammuda (varem viskasin sirget jalga küljele nagu mõni puujalgne piraat).

Kokkuvõttes on üsna lühikese ajaga jala osas toimunud hämmastav progress ja täna mööda tänavat kõndides (justnimelt kõndides, mitte liibates) tekkis esimest korda üle pika aja tunne, et tahaks jälle vaikselt joosta. Muidugi ma seda veel kohe ei tee, aga kui ma veel harjutusi teen, rullin ning vaikselt taastun, võib ilmselt lähinädalatel väikest sörki proovima hakata küll. Hakkab läbi saama see õudusunenägu. 

Enda eriliseks rõõmuks sain ka teada, et Vireo kasutab Sport ID’d, seega tulevikus saan vajadusel oma tööandjapoolse spordikompensatsiooniga teine kordki seal kiiret abi nõutamas käia. Ehkki loodetavasti seda niipea vaja ei lähe! 

Sörkimis- ja sandipäevik 10. – 23. juuni 2019

Heihopsti, kallid kaasteelised, kes siin veel postitust ootamas käivad. Viimasest trennipäevikust on kaks nädalat möödas ning hea aeg Ironmanile eelneva ning järgneva nädala kulgemine kokku võtta. Vahepeal sain oma viimase enesehaletsuslurtsatuse (loe: Ironmani muljed) hingepõhjast välja ning jäin ootama, et jalg jälle terveks saaks.

Sellega on läinud nagu on.

Kes pikalt heietamist lugeda ei viitsi: Ironmani eelne nädal koosnes kahest sörgist, taevast sadanud vigastusest ning valu käes läbitud hädise poolsörgiga. Ironmani järgne nädal koosnes agooniast. Ja ma isegi ei liialda.

Ironmanile eelneval nädalal peamiselt puhkasin, ei käinud isegi jõusaalis ning tegin ainult kaks kerget sörki.

Teisipäeval sörkisin 20 minutit jalad soojaks, tegin 3 x 60 sekundit mäkkejookse ning loivasin koju tagasi. Kokku 5,41 km, 6:36 min/km, 133 bpm.

Neljapäeval tegin paarkümmend minutit sörki paari lahtijooksuga. Oli väga palav ning tegin vastumeelselt lihtsalt asja ära – 3,65 km, 6:22 min/km, 139 bpm.

Reedel ärkasin üles ja mõlemad sääremarjad olid täiesti valusad. What le actual f… Rullisin sääri ning liipasin tööle. Seal kaotasin vaikselt kõndimisvõime ning lonkasin ennelõunal apteeki magneesiumiõli järele. Õhtul teipisin valusama sääre igatepidi ära ning läksin suure murega magama.

Laupäeval olin invaliid. Samas üle ei jäänud midagi ning jooksin enam-vähem raja läbi. Täpsemad muljed siin (panin lõpuks pilte ka juurde).

Pühapäeval ei saanud ma esimese hooga üldse kõndida, aga vedasime end taas Vspa’sse, mille võludest esimest korda päriselt aru sain. Tegin aga sooja-külma jalavanni, käisin jääsaunas jalgu määrimas, jälle kuumas vannis, hulpisin surnumerebasseinis ning lootsin looja peale. Pealelõunaks olin jalad nii soojaks saanud, et käisime isegi lühikese tiiru matkarajal ning ujumas, aga väga õnnelik vigane jalg selle lõpuks polnud.

Ironmanile järgnev nädal on kulgenud suhteliselt samas vaimus.

See jalg lihtsalt VALUTAB. Mitte küll püsivalt, aga valutab hommikul kõndima hakates, istudes, lamades, magades jne. Hea on ainult siis, kui ma parajasti olen jala läbi valu soojaks longanud või hoian jalgu kuskil kõrgel mingis täpselt õiges x asendis. Tööle jõudmine näeb tavaliselt välja selline, et lonkan läbi valu kohale, võtan koos kohviga köögist ka külmakoti ning vaevlen siin vähegi mugavat asendit otsides päeva õhtusse. Nagu hambavalu oleks sääres, mis tuleb ja kaob täiesti oma suva järgi (ja vahepeal tõmbab krampi). Valuvaigistitest eriti abi pole ning nii palju neid peoga sisse ajada ei taha, kui kähku valu jälle kõvemaks jõuab minna.

Midagi konkreetselt katki pole, käisin ühel eriti masendaval tööpäeval isegi perearsti juurest läbi, kes loksutas säärt igatepidi ning leidis, et kesse tegi, ise tegi. Või midagi taolist. Ja vaatas mind etteheitva näoga, et mida ma täpsemalt üldse ootasin (nii oma eluvalikutest kui tema juures käimisest).

Olen tasa ja targu üritanud ennast ka liigutada – esmaspäeval näiteks 20-kilomeetrisel aeglasel rattatiirul, mis tundus fain (ainult nälga pidin poole peal surema). Teisipäeval käisin jõusaalis ja üritasin teha ainult ülekeha. Tuli välja, et kõik harjutused, mis ei tundu kuidagi alakehasse puutuvat, tegelikult puutuvad alakehasse päris palju. Kolmapäeval-neljapäeval kasutasin hoogtöökorras ära Jaanuse ujulakaardi, mille aegumiseni oli kaks päeva ning järel ka kaks külastuskorda – ujusin aeglaselt nagu tatt ja põhiprogrammiks oli saun.

Reedel sõitsin maale ja avastasin, et kui kontorilaua taga istumine on piin, on autoroolis istumine veelgi suurem piin. #blessed

Laupäeval sõitsime bussiga Saaremaale ning avastasin, et kui autoroolis istumine on piin, on bussis mingi enam-vähem okei asendi leidmine veelgi suurem piin. Vaikselt hakkab see pidev valu juba vaimu murdma.

Selleks, et üldse liikuma pääseda, laenutasime rattad ning sõitsime aegluubis linnast välja randa ja tagasi (kokku ca 26 km). Pärast ujusin kiirelt 20 minutit peale, et oleks mõtet ikka sauna ka minna.

Pühapäeval sõitsime taas tiiru randa, kõndisime seal tunnikese edasi-tagasi, pealelõunal loivasime linna peal (ikka aaaeeeeglaselt nagu normaalsed inimesed – et üks jalg on kindlalt maas tagasi, enne kui teist tõstma hakkad) ning õhtu lõpetasin taas kiire ujula- ja saunatiiruga.

Kokkuvõttes päris masendav kogemus ning segab päris tugevalt muud elu ka. Ehkki üldine trend tundub siiski paranemise suunas olevat, hakkab pidev valutamine juba ajudele ning väsitab iseenesest. Esmaspäeval ootab ees imeline bussisõit JA imeline autoroolimine, seega topeltagoonia juba terendab silmapiiril.

Ironman 70.3 Otepää ühes kurvas vaatuses (21,1 km, 15. juuni 2019)

Sel päeval olid mõlema sääre tagaküljed krambis, valus isegi kõndida ning vahelduseks valisin trepi asemel lifti. Istumine teeb asja vaid hullemaks ning optimistlik-naiivselt lähen veel apteegist magneesiumiõli nõutama. Äkki teeb asjad natuke paremaks. Ei tee.

Kõlab nagu korralik võistlusjärgne päev? Kahjuks on tegemist minu võistlusEELSE päeva kirjeldusega, ehk lõpuks üritan kirja panna, mis sai minu kauaoodatud Ironmanist.

Ma tõesti ei tea, mis juhtus. Langetasin viimastel nädalatel koormust, ei teinud mitte MIDAGI ebatavalist, isegi jõusaali jätsin lõpus minemata. Kaks päeva enne üritust tegin viimase soojendusjooksu – veidi üle 20 minuti sörki paari kerge kiirendusega. Oli palav ja vastik ning löntsisin selle niisama moe pärast läbi.

Järgmisel hommikul ärkasin valukrambis säärtega. Mina!? Mina, kes ma alati omaette peenikest naeru olen pidanud kõigi nende rahvasportlaste üle, kes esimese asjana omale säärised jala ümber venitavad ning kellel pole säärtega elu sees ühtegi probleemi olnud… Rullin hommikul sääred läbi ja see on nii valus, et ajab lausa südame pahaks. Siiski ei oska ma veel halvimat karta ning lonkan tööle. Ravitsen end veel rullimise ning magneesiumiõliga ja loodan, et see anomaalia läheb ise üle.

Ei lähe.

Võistluspäeval ärgates on parem jalg tagasi tõmmanud, aga vasak teeb nii põrguvalu, et ei saa sellele õieti toetudagi. Komberdan kummutiservalt tuge otsides kööki ning poetan äärepealt valu pärast pudrupotti mõned pisarad. Olukord tundub pehmeltöelda lootusetu – asendajat ju kuskilt võtta ei saa, meeskonda alt vedada samuti mitte, ent sellises seisus tundub isegi kaks ringi ümber järve kõndida täiesti ebareaalne.

Teen veel viimased meeleheitlikud ponnistused kinesioteibiga, saan kerget leevendust ning hakkame pool üheksa Otepääle sõitma.

Osaleme töölt kahe tiimiga, seega on melu rohkem ning kaasaelamist samuti. Vaatame sõprade-tuttavate-kolleegide ujumisstardid ära ning üsna pea hakkavad nad riburadapidi veest ka välja tulema. Lõõskava päikese käes me siiski lõputult kekselda ei kavatse – saadame ratturid hõisates teele ning varjume siis peaaegu kohe pubisse jahedasse.

Meeskondlike ujujate start

Võistlusalal ringi lonkamine on jala natuke soojemaks teinud ning teen prooviks ka mõned lühikesed sörgid. Tundub, et läbitud ma selle raja siiski saan.

Söön varaseks lõunaks lastepasta (mis on küll suurem, kui tavaline täiskasvanute pasta) ja käime vahepeal tagasipöördel rattureid varitsemas. Tiimikaaslane on täpselt graafikus, seega lähen võtan rõõmsalt veel ühe kohvi, krõbistan šokolaadi kõrvale ning valmistun umbes kella 2 paiku vahetusalasse minema. Veidi ärevamad momendid mööduvad õues veel teise tiimi ratturit passides, aga lõpuks selgub, et tema on oodatust varem mööda sõitnud ning olukord siiski kontrolli all.

Veidi enne kahte lähen vahetusalasse, kus terve rodu jooksjaid praeb nagu… noh, praepannil. Surun end vastu vaheseina, et natuke varju saada ning muudkui ootan. Ja ootan. Ja ootan. Lõpuks saabub rattur, viskab ratta varna ning komberdab minuni. Pusin üllatavalt kaua kiibi kallal, sest lihtsalt ei leia krõpsupaela otsa üles.

Käes! Kiip jala ümber ning pistan punuma nagu eksinud jänes. Ja eksinud ma olengi, kui selgub, et paari aasta taguse kogemusega võrreldes ei saagi otse rajale joosta, vaid ekselda tuleb läbi vahetusalade ning kurat teab kust. Lõpuks pääsen ka sealt välja ning pääsen rajale.

Mingi rõõmus hetk ootejärjekorras

Ja olen selleks hetkeks juba vaimselt ning füüsiliselt täiesti küpse.

Ausaltöelda ma pean siiani suureks saavutuseks, et ma raja üldse läbi tegin. Suuremas osas isegi joostes. Tõuse ma joostes võtta lihtsalt ei saa. Väga järsult allamäge joosta samuti mitte. (Võin saladuskatte all öelda, et Pühajärvel väga palju muid valikuid üle ei jäägi. 🙂 ) Tagatipuks oli vaim jala pärast muretsemisest ning pikast ootamisest nii läbi, et raja jaoks midagi alles jäänud pole.

Kuskil 3.-4. kilomeetril jooksen tihedas inim- ja parmupilves kohutavalt kuumal ning tuulevaiksel lõigul võsa vahel ja mõtlen, et ma lihtsalt ei jõua seda asja lõpuni teha. Ma ei jõua seda isegi lõpuni kõndida, sest rajal on nii palju parme, et ma ei kannata seda välja.

Igasugused distantsi- ja temponäitajad klõpsin kellalt eest juba esimesel kilomeetril. Iga minut, mis tuleb alla kolme tunni (ehk tempoka kõnni), on hästi saadud. Agoonia suurendamiseks on vesi joogipunktides kallatud pooleliitristesse õlletopsidesse, millest joomiseks pean iga kord täiesti seisma jääma.

Esimese ringi keskpaigas teen kiire peatuse rajaäärses käimlas, mis täitub hetkega selle sama musta parmupilvega. Hetk aegluubis – mina, haige jalaga, tulikuumas haisvas plastkuubikus, mustmiljon suurt parmu ümber, higi otsa eest lahinal põrandale tilkumas. See kõik oli lihtsalt nii talumatult rõve.

Esimese ringi lõpus mõtlen endiselt, et ma lihtsalt ei tee seda asja lõpuni. Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei saa. Jalg teeb valu. Tihedatest joogipunktidest hoolimata on juba poole kilomeetri pärast suu nagu tolmu täis. Igatsen palavalt oma mütsi, mida päeva esimese poole võistlustel õieti kunagi vaja pole läinud.

Vahetult enne ringi lõppu kaotab üks jooksja künka otsas lihtsalt teadvuse ja teda hakatakse otse mu nina all elule turgutama.

Ja siis jõuan taas Pühajärve randa. Tiimikaaslased, Jaanus, sõbrad-tuttavad ergutavad raja ääres, tekib nagu uus energia. Üritan mitte päris surma veerel välja näha ning lõpuks isegi ei tunne ennast nii. Mõtlen, et matkan selle põrgu lõpuni.

Kahe ringi vahel täiesti segaduses, miks ma seda endaga teen

Teine ring läheb tegelikult isegi paremini, kui esimene. Saan päris mõnusa (aeglase) rütmi sisse, teisi jooksjaid on vähemaks jäänud, aga parme selle võrra samuti. Mõnes punktis on suured õlletopsid lõpuks ometi otsa saanud ning vett saab rüübata väiksest papptopsist (ausalt, mingit positiivset reklaami Saku nende topsidega kindlasti ei saavutanud). Möödun üha kannatavatest triatleetidest, sealhulgas ühest tuttavast, kellele pooleldi sonin: “Läheb-läheb”. Ta vaatab aegluubis minu poole, tunneb mind nagu läbi udu ära, veel üks pikk paus ja vastab: “Ei.”

Täpselt nii tunnen ennast mina ka, aga natuke nagu ikka läheks veel. On palav, on valus, on lihtsalt üks kuradi s*tt, aga tiim ju ootab. Jooksen pikalt ühe teise jooksja kõrval, lihtsalt haudvaikuses, samm-sammu ette. Kilomeetripostid muudkui tulevad, ma teengi selle õuduse ära.

Ja peaaegu ootamatult jõuan Pühajärve randa. Jälle ergutamine, tuttavad karjuvad, viimane pööre ümber finišikoridori, kus ootavad elevil tiimikaaslased. Suudan veel üsna reipa sammu sisse panna ning tuiskame külg-külje kõrval finišikaare alt läbi. Tehtud! Tehtud see kuradi ****!

Üle finišijoone ikka rõõmsalt

2:20:45, 21,58 km, 6:32 min/km, 150 bpm.

Jooksu aeg on üle 20 minuti kehvem, kui lootsin ja peaaegu 10 minutit kehvem, kui paar nädalat tagasi trenni mõttes rada läbides. Keskmine pulss tavapärase poolmaratoni pulsi 163-165 asemel 150!

Käin kiirelt pesus, ootame teise tiimi finišeerimise ka ära ning sõidan koju haavu lakkuma. Hea või halva uudisena vigastus järgmiseks päevaks imekombel kadunud pole. Pole ka ülejärgmiseks või üle-ülejärgmiseks päevaks. Jalg valutab niimoodi, et häirib und ja isegi töötegemist, aga nii palju tunnen oma keha küll, et saan aru, et midagi peale lihase seal viga pole. Pean sellele nüüd lihtsalt jääd, puhkust ning rahu andma.

Kust see jama tuli? Siiani ei tea. Kas ma olen pettunud? Muidugi olen! Samas enam-vähem läbisin raja siiski joostes. Ja sellist vaimset võitlust pole endaga ammu pidanud, mida see võistlus nõudis. Kõigele vaatamata oli positiivseid emotsioone selles päevas kuhjaga rohkem, kui negatiivseid. Tiim oli parim! Ürituse õhkkond ja korraldus on parim (miinus need kuradi topsid)! Kahju lihtsalt, et sellele vastavat lõpptulemust ei saabunud.