Filmilainel jätkates – “Weekend” (2011)

Sattusime paar päeva pärast “Portugali” vaatama Briti armastusfilmi “Weekend“, mis oli elamuselt nii kontrastselt kõike seda, mida “Portugal” ei olnud, et pidin seda siia soovitama tulema. Lugu iseenesest on lühike – peategelane (mees) kohtab reede õhtul geiklubis teist meest, viib ta koju ning lõpuks veedavad nad pea terve nädalavahetuse koos.

Võin käsi südamel öelda, et tegemist oli ühe haaravaima armastusfilmiga, mida ma ammu näinud olen. Enamik (hetero)romantilisi filme käib mingi pseudo-põneva “ma vajan armastust, aga ma olen liiga hõivatud/katki/veider/suhtefoob, et sellega hakkama saada” malli järgi. Weekend rääkis inimestest, kes tahtsid lihtsalt rahus igavat elu elada. Ja elada sellisena, nagu nad on.

Ma ei hakka siin pikalt sisu lahti jutustama või veenma, et “iccandä, täitsa vaadatav film on, kõigest hoolimata”. See film on üks realistlikumaid kujutusi sellest, et armastus algab pisiasjades, mida ma vist üldse filmis näinud olen. Tempo ei jää kuidagi lohisema (ehkki midagi õieti ei toimu ning tegevus võtab aset vaid paari päeva jooksul), peategelased saavad rollidega suurepäraselt hakkama, lugu läheb hinge ning tahaks teada, mis neist edasi sai. See mõjub ehedalt ning täiesti sundimatult – sh soovimata vaatajas midagi esile sundida. Lihtsalt suurepärane!

Advertisements

Kuu maratonini ning 30+ km jooks

Käisime see nädal Jaanusega Saaremaal õpi- ja spordilaagris, ehk Jaanus tegi mitu pikka triatlonitrenni päevas ning mina üritasin teises keskkonnas oma kirjatöödega järjele saada. Suurim sportlik ambitsioon oli kuskile ära mahutada maratonieelne pikim 30+km jooks. Majutusime nagu ikka Rüütli Spas, kus on ka täismõõdus bassein.

Julgen sellist kevadist spordilaagriformaati täitsa soovitada, sest ilmad on sel ajal õues liikumiseks ideaalsed, samas pole linn ja hotellid veel rahvast täis ning hinnad on ka veel täiesti mudamadalad. Pole vaja mõelda kodustele kohustustele (koristamine, söögitegemine) ja isegi koera poetasime selleks ajaks maale dieedi- ning kevadlaagrisse (ehkki Notsu on Saaremaal ka kaasas käinud ja saime ka kenasti hakkama).

Maksime E-R ööbimise eest 128 eurot, praamid on sedapidi liikumiseks samuti hea hinnaga, hea hommikusöök muidugi hinnas ning tagatipuks saime Kuressaare mitmekesist päevapraadide maailma avastada. Täielik säästu-luks ja samas raatsib selle hinnaga tõesti läpakaga selili niisama voodis vedeleda (mitte kohusetundlikult võtta, mis võtta annab).

Esmaspäeva õhtul tegin sportimisotsa lahti kerge 5-kilomeetrise sörgiga, mis oli lihtsalt nii-nii õudne. Bodypumpi naasmise lihasvalu oli saavutanud haripunkti, millele ilmselt aitas kaasa see, et pärast hommik otsa tugitoolis nutmist avasime pühapäeval rattahooaja ning sõitsime kohe maha 35 kilomeetrit. Jooksu juurde tagasi tulles loivasin piinatud ilmel mööda mereäärseid radu ning oleks parema meelega kahe kilomeetri pärast hotelli tagasi pööranud. Keskmine tempo tuli 6:46 min/km ja pulss üllatavalt mõistlik 130 (running index 56). Tundub, et kogu väsimus oli valukrambis lihastes ja üldine füüsis täitsa kobedas seisus. Tegin otsa veerand tunnikest lõdvestavat ujumist ning sauna ja läksin nuttes tuppa taastuma.

Teisipäevased jooksuplaanid tõmbasin kohe maha ning tegin ainult veerand tundi hommikuujumist, pool tundi õhtuujumist ja kõvasti sauna juurde. Päeva jooksul kogunes ka omajagu jalutamist, mille käigus jalad küll eriti õnnelikud ei tundunud – igaks juhuks õhtul veel rullisin ning lootsin looja peale. Vähemalt sain selle päevaga päris palju kirjatöid tehtud – teises keskkonnas asjad lausa lendavad käes.

Üldse võis toateenijale meie spordilaagriurgas parajat hämmingut tekitada, sest terve tuba on ühtlaselt kaetud erinevate spordijalatsite, puuviljade, värskapudelite, spordijoogipudelite, kuivavate riiete jm läbuga. Lihasrull ja Jaanuse maanteeratas veel kirsiks tordil. 😀 Ega me siia ju puhkama tulnud.

Kolmapäeval mõtlesin ikka proovima minna, kas õnnestub pikk jooks ära teha. Ilm oli jahe, päikseline ning kergelt tuuline ja trepist liikumine ei pannud isegi enam eriti oigama. 😀 Esiteks mõtlesin joosta hotellist väiksemaid ringe, nagu pikkade jooksude puhul varemgi, et saaks vahepeal joomas käia. Kuna aga Jaanus oli sel päeval rattaga sõitma minemas, sai ta ühe joogipudeli ette ära viia ning lõpuks otsustasin joosta Kuressaare-Nasva-Mändjala-Tehumardi ja tagasi, kus on hea kergliiklustee ning tuul minnes vastu. Plaan oli osta Nasva poest spordijook ja pista sees tagasitulekuks põõsasse ning teiseks tankimisjaamaks viis Jaanus teise spordijoogi 13. kilomeetrile ette.

Hakkasin minema tempoga 6:20 min/km (mul oligi terve jooksu ees ainult läbitud kilomeetrite ja terve jooksu keskmise tempo info) ning arvasin enesetunde ja varasemate jooksude põhjal, et hea, kui see jooksu lõpuks 6:30 kanti jääb. Esimene jupp Nasva (6,4 km) läks väga kiiresti, õhk oli jahe, mets kõrval päikesevarjuks ning vastutuul pigem värskendav. Nasval põikasin poest läbi (müüja veel küsis mu t-särgi peale, kas õues on siis nii soe või 😀 ), jõin natuke ning torkasin pudeli põõsasse. Vaikselt kiskus keskmine tempo 6:18-6:19 min/km peale.

Nasvast järgmise pudelini läks tee juba raskemalt, sest päike hakkas peale lõõskama ning ümbrus kiskus monotoonseks. Kuulasin ühe podcasti teise järel ning rühkisin muudkui edasi. Kokkulepitud kohas (13,5 km) seisis mu pudel lihtsalt bussipeatuses kergliiklustee servas. Vana hea Saaremaa – siin võib vist siiamaani kodust ära minnes luua ukse ette jätta. Jooksin pudel käes umbes kilomeetrikese, et tagasi tulles joogipeatus kiiremini kätte tuleks.

Täpselt Tehumardi massilahingu mälestusmärgi juures keerasin otsa ringi (16,5 km, keskmine tempo 6:16 min/km) ja hakkasin päikeselõõsas kodu poole minema. Enesetunne oli siiani päris hea ning ega selles osas valikut polnud – terve tee oli vaja ju tagasi saada niikuinii. Tagasiteel hakkasin joogipudelitega pikemaid otsi jooksma, sest energiat oli sagedamini vaja. Paar kilomeetrit enne Nasvat viskasin ühe pudeli prügikasti ning sain vahelduseks vaba käega joosta. Nasvast rühkisin pudel käes Loode Tammikuni ja vabanesin pudelist täpselt 30. kilomeetri täitumisel.

Selleks hetkeks oli keskmine tempo kukkunud juba 6:13 min/km peale, aga kuna lõpp oli käega katsuda ning häiriv pudel samuti läinud, panin hoogu juurde ja viimased kilomeetrit läksid kinni alla 6 min/km tempos (viimane lausa 5:42). Ja kõige selle juures mul energia õieti otsa ei saanudki, midagi valutama ei hakanud (ainult kuskil pärast 20. kilomeetrit oli taldadel vahepeal veidi väsinud olla) ning kappasime üsna pea välja sööma ja jõudsin veel õhtul lõdvestuseks natuke otsa ujuda. Vau.

Hõiva
Pulss on terve aja tasahilja tõusnud – ilmselt oleks esimese paari tunni running index päris kena tulnud

Kokku tuli 33 km ajaga 3:23:35, keskmine tempo 6:10 min/km (aeglaseim 6. km 6:25 min/km, kiireim 33. km 5:42 min/km), keskmine pulss 151 ning running index 49. See viimane võiks ju vähe ilusam olla, aga a) palav ja b) pudelid käes segasid. Vaatasin, et näiteks poolzombina joostud 27 km peal oli pulss 149 ja tempo 6:36. Okei, Tartu kandis on ka kõvasti rohkem künkaid, kui siin Saaremaa rannaniitudel, aga ikkagi. Päris hea tunne on sellise viimase pika jooksu pealt maratonile minna!

Sama päeva õhtul tegin jälle väikse ujumise ning sauna. Hämmastaval kombel olid järgmise hommiku jalad isegi värskemad, kui pika jooksu hommikul. Päeva peale tegin otsa lõdvestava 5-kilomeetrise sörgi (tempo 6:43 min/km, pulss 129, running index 58 😮 ) ning taas ujumise ja sauna. Reedel piirdus liikumine hommikuujumisega, sest suutsin kevadtuultes hoopis haigeks jääda ja andsin seepeale kehale korralikult puhkust.

Tänasest on võistluspäevani täpselt kuu aega ning vähemalt tundub, et surma saamist ma seekord kartma ei pea (erinevalt eelmisest korrast, mille eel ma õieti ju joosta ei saanudki). Vaatan nüüd hoopis optimistlikumalt maikuisele maratonile vastu. Peaasi et päris 30-kraadist lõõska ei tule ja vahepeal ennast veel kogemata vigaseks joosta ei suuda. Samuti muutub üha kindlamaks plaan sügisel ka Tallinnas joosta, sest kui kevadeks on jooksutunne juba nii mõnus, on lootust see sügiseks ju veelgi tugevamaks treenida.

“Kevin igatseb sind. Tal oli puuk.” ehk käisin kinos

Peeter Koppel ütles eesti kino kohta hiljuti tabavalt:

“…midagi pole parata. “Seltsimees Laps” sööstab mängleva kergusega kohaliku filmiajaloo absoluutsesse paremikku ning tõestab, et noorema põlvkonna filmitegijatel ei pruugigi olla sisemist sundi luua järjekordset lausa omaette žanrimääratluse alla “eesti film” kuuluvat depressioonis läbi marineerunud kaootilist audiovisuaalset paanikahäiret.”

Jõudsin minagi juba mõtlema hakata, et surnud koera lohistamise päevad on eesti kinos lõpuks minevikku jäänud, kui surnud koer topiti LSD-d täis ning visati täies elujõus taas ekraanile.

Nimelt sattusime pooljuhuslikult kinno järgmist kodumaist toodangut “Portugali” vaatama, mida on arvustustes ka juba kohalikuks “Söö, palveta, armasta’ks” tituleeritud.

Esmase emotsiooni pinnalt ma ütleks, et söö-palveta-armasta kohtus “Wild’iga” kohtus Kart Ristikivi “Hingede ööga” ja lõpuks kohtusid need kõik sellesama LSD-koeraga. Tegelasi, süžeepöördeid ja kõike sürri viskas esiklaasi nii sageli, et ma lihtsalt iga viie minuti tagant rohkem iseendalt kui kõrvalistujalt küsisin: “Mida kuradit?!?”

Ja kõige selle juures polnud see film üldse halb, sest näha oli, et filmitegijad on selle tegemise käigus lihtsalt mõnuga lustinud. Sealjuures Portugali kogu tegevus muidugi ei jõudnudki (ma kartsingi, et see muidu mingi selline “Õnne 13 käis Egiptuses” tüüpi kompott välja kukub). Filmi žanri on üsna tabavalt diagnoositud irooniliseks eneseotsingudraamaks ning ehkki see kaldub aeg-ajalt kaootilise audiovisuaalse paanikahäire valdkonda küll, ei jäta see vaatajat vähemalt külmaks.

Kokkuvõttes oli seda ilus vaadata, selle diiplus ei mõjunud punnitatult ning vähemalt selleks tasub see ära vaadata küll, et filmist võrsuvate uute lööklausetega sammu pidada. Keegi võiks kiirelt filmi värvikamate tsitaatide kokkuvõtte kirjutada, sest endale ei jõudnud need esinemistiheduse tõttu meeldegi jääda.

P.S. Nibusid näeb muidugi ka.

Pildiotsingu film portugal lauri tulemus

Lugesin ka raamatut

Kes just viimast paari aastat kuskil kivi all elanud pole, on vist isegi ammu märganud, kuidas kohalikule (soo)psühholoogiapõllule on saabunud (teleporteerunud? taevast langenud?) uus teadjamees Jesper Parve, kes lahkelt üle ilma ringi käib, loenguid peab ja hiljuti ka uue raamatu välja andis. Muidugi olen ma kade, sest mina käisin ka Balil ja valgustust ei saabunudki. Ilmselt tegin ma midagi valesti, naisterahvas nagu ma olen.

Kui Jesperi-hullustus juba enneolematuid tuure üles võttis ja tundus, et igal fitnessfestivalil või sügislaadal on võimalik Jesperiga kohtuda (kõlab nagu Jesper hõljuks hästivalitud hetkel läbi seina, üleni valges), panin ennastki puht sotsiaalteaduslik-masohhistlikust huvist raamatukogus tema meesteraamatu järjekorda kirja. Meil on koolis just rakendusantropoloogia aine, kus soovitatakse maailmapildi harimise mõttes suhelda erinevate inimestega ja panna end olukordadesse, kuhu me muidu ei satuks. Ma päris kohtumisele ei julgenud minna, aga diivaninurgas raamatukaante vahelt Jesperi maailma ikka piiluda võin. 

#blessed

Tegu nii popi teosega, et jõudsin selle juba peaaegu ära unustada, kui õnnis järjekord ka lõpuks minuni jõudis Enne Balilesõitu lugesin tema eelmise üllitise ka läbi ning selles raamatus jäid vist küll pooled lõigud ilma mingi otsa või selguseta õhku rippuma. “Mees. Otse ja ausalt” on juba märgatavalt edasi arenenud (või on lihtsalt teine toimetaja rohkem tööd teinud).

Üldiselt ma eristaks raamatus kaks osa – selle, milles Jesper räägib meestest ning kus sõna “mees” võiks maha tõmmata ning asendada sõnaga “inimene”. Ja siis selle, kus ta naistest räägib, võiks lihtsalt happega üle kallata ja põlema pista – siis hakkaks täitsa looma. Leidsin täiesti juhuslikult Malluka muljed sellest raamatust ja tema on peamised vasturääkivused juba piisavalt otse välja pursanud:

Põhimõtteliselt tekkis mulle tunne, et see Jasper on terve elu elanud koos mingite naiskoletistega, kes ühest küljest aina vinguvad, manipuleerivad, elavad suures deprekas, sest naised aina nõuavad ja midagi vastu ei anna. Kohe kui mees arvamust avaldada julgeb, siis enam süüa ja seksi ei saa, sest naised treenivad mehi abituteks. Lausa nii abituteks, et raamatus oli kohe kirjas, et kui Jesper ise kunagi “kööki eksis” hakkas ta nahaga vorsti järama ja pahaks läinud jogurtit lürpima. Kuidas küll üks mees nii abitu on, seda ma aru ei saa, eriti kui ta veel mingit söögivärki peab.

Lisaksin siia veel selle, kuidas üle lehekülje rõhutatakse seda, et naised meestest samas palju targemad pidid olema. Samas naised ihalevad seda, et mees neist tegelikult üle on, midagi otsustada nad ei taha ning mees peab algusest peale näitama selgroogu, et ikka vääriliselt karja juhtida. 

just see omadus paneb aluse suhetele su naisega, lapsega ja isegi koeraga.

Paratamatult meenus mulle seepeale teise esiheteronormativisti Pulleka jutukatke, kuidas ta oma naisega metsas käis ning kui hea see on, kui ühtegi inimest silmapiirilgi pole. 😀

Nagu juba öeldud, olen ma naisterahvas, ilmselt midagi valesti teinud ja nüüd kibestumist täis. Ilmselgelt ma pole kohanud veel piisavalt mehelikku meest, et oma küüniline kaitsekiht alla lasta ja oma tegelik õrn naiselik mina valla päästa. Ja see, et ma oma elukaaslases selle tarbeks piisavalt mehelikku vaimu esile pole suutnud manada, on muidugi samuti minu süü. Sest see… olend… milline ma olen… ei ole ometi tõeline naine. (Jookseb nuuksudes põõsasse jumalanna tantsu tegema.) 

Vähemalt olen oma puudujääke tunnistades ühe sammu lähemal vabanemisele. Selle emotsionaalse purske (äkki ma siiski olen veidike naine, aga Jesper on lihtsalt naiseliku manipuleerimise jaoks minust hetkel liiga kaugel) lõpetuseks annan talle järgmise äriidee: “2 in 1 konserviavajad – ava köögis konserve ning oma naiselik energia”.

Nüüd täie tõsidusega selle esimese inimeseks olemise osa juurde tagasi tulles, (mis millegipärast visa jäärapäisusega meestele suunatud oli) ütleb Jesper otse välja, et näiteks kiiruse ületamine pole mehelik ning oma laste hülgamine samuti mitte. Ta räägib, et magage välja ja käige arsti juures. Samuti räägib ta siiralt, kuidas ta oma elu halvimal ajal elas üle võimete ning oli tegelikult väga õnnetu.

“Väljaspoolt oleks justkui kõik korras – elan kenas korteris kesklinnas, tundub, nagu mul oleks kõik hästi. /…/ Aga nii kui oled üksi ja hakkad oma elu peale mõtlema, hakkab päris valus. Enamusel sõpradest on head ja hoolivad elukaaslased, mõnus kodu, enamjaolt teenivad korralikku raha ja on kuskile minemas. Mina aga tulen iga kuu vaevalt ots otsaga kokku. Oma viga muidugi, hoian üleval suurt kesklinna korterit, raiskan raha igasugu välise pahna peale, et vaid tunduks kõigile, et mul läheb hästi, ja et keegi vaid ei näeks, mis mu sees toimub. Tunnen, et see kõik on vale, kuid kõigil teistel tundub nii hästi minevat, et mul on häbi nendega mitte sammu pidada.”

Kui nüüd ükski põmmpea seda loeb ja mõtleb, et päris khuul jutt, siis täitsa siiralt ütlen – tubli, Jesper! 

Pildiotsingu not bad gif tulemus

Samuti sain lugedes jälile, miks ta nii paljudes kohtades figureerima on hakanud ja kasvõi üldse selle esimese raamatu kirjutada sai. Nimelt ta käib ja pakub ennast ise igale poole, sest ta teab mis ta tahab ning proovib kõiki ideid, mida ta proovida tahab. Kõlab kahtlaselt tuttavlikult nagu “The power of starting something supid“. 😀 Täitsa ilma ironiseerimata – tegelikult jumala inspireeriv. Tubli, Jesper!

Kokkuvõttes masohhistlik-antropoloogilises võtmes isegi soovitan lugeda, sest tal kuulukse uus koolitus välja tulema: “Mida naised tegelikult tahavad?” Kui Eesti külm suvi tal tšakraid ära ei võta, siis võib pika peale poisist isegi asja saada.

Masohhisti pajatused

Minu viimane spordiklubi kuukaart sai otsa juba märtsi alguses ja siiani ma uut soetada ei jõudnudki, sest… elu. Samal ajal muudeti meil tööl spordihüvitise korda ning üritasin veidi vaagida, kuidas mul nüüd pääsmeid üldse kõige kasulikum osta on.Põhiaur läheb praegu niikuinii õues jooksmisele.

Lõpuks tekkis mul hirm, et kaotan niimoodi igasuguse lihasmassi ja viimane kord pikalt autoroolis istudes hakkas selg valutama, mille kirjutasin täieliku füüsilise allakäigu arvele. Vana hea motivaatori – paanika – toel ostsin lõpuks sel nädalal omale 10x pääsme. Kahe kuuga peaks ma need korrad ikka kasutatud saama, isegi kuigi ma vahepeal tükk aega linnast ära olen või muud trenni väga vahele ei tee (nt enne ja pärast maratoni).

Esimese hurraaga läksin reedel kohe bodyarti, mis mingilt maalt küll nii monotoonseks muutus, et ma karjudes minema oleks tahtnud joosta. Seal kordus vist küll iga minuti tagant üks seeria, mis koosnes lihtsalt triitsepsi kätekõverdusest, allavaatavast koerast, mõlemale poole tehtavast sõdalasepoosist ning pseudospirituaalse käteliigutuskombinatsiooniga lõpetatavast ettepainutusest. Ja see sama jama iga minuti tagant uuesti. Füüsiliselt oli see küll täitsa tõhus, aga umbes 30. korral ma vist küll juba oigohkasin dramaatiliselt üle saali.

Pildiotsingu boring gif tulemus

Laupäeva hommikul veetsin esiteks tundide viisi aega köögis teed lürpides, kirjutades, aegluubis putru süües ning omaette mõtiskledes, kas minna jooksma või äkki hoopis bodypumpi. Lõpuks käisin jooksmas ära, vahetasin ülehelikiirusel riided ning kimasin bodypumpi KA. Sest puhkepäev ongi ju selleks, et jõuaks kohe eriti palju trenni rassida. Eivä?

Trenni jõudsin kohale viimasel hetkel, jooksu pealt päeva esimest kohvi lürpides ning ilmselt ummikus ajaga võideldes üles köetud adreka mõju all. Saalis olnud sõbranna naeris ka, et vaatas, mis imelik inimene see kohvitopsiga trenni tuleb ja siis muidugi olin see mina. 😀 Kummutasin viimase lonksu hinge alla, ladusin oma tavapärased raskused kangile ja kukkusin lammutama.

Astume nüüd sammu tagasi ja vaatleme olukorra eeltingimusi:

  1. Minu viimane bodypump oli 21. veebruaril, ehk peaaegu kaks kuud tagasi
  2. Vahepeal oli saabunud ka uus kava
  3. Triitseps-õlg-turi oli eelmise päeva monotoonsest bodyarti kavast omajagu valus
  4. Jalgades oli kõigi eelnevate kuude maratonitrenn

Saalis seda kõike muidugi tunda polnud. Tegin peaaegu kõik lood harjunud raskustega ning ainus suurem tõrge tekkis triitsepsi kätekõverdustega, mille norm eelmisel päeval juba täis sai. Jalad kippusid küll värisema, nagu pika pausi järel ikka, aga üldiselt arvasin, et läheb üle ootuste hästi. Ja siis saabus see uus väljaastete lugu… 😀 Mis koosneb üha karmimas kombinatsioonis kükki ja väljaastesse astumisest. Iseenesest mulle sellised mitmekesised kombinatsioonid meeldivad küll, aga üsna pea tundsin, kuidas jalad enam kuidagi sõna kuulata ei tahtnud.

Pildiotsingu it hurts gif tulemus

Trenni lõpus vaatasid kellalt vastu viimase aja kõrgeimad bodypumbi pulsinumbrid, aga olek oli ikkagi reibas. Õhtul trallasin ühel sünnipäeval ja imestasin isegi, kui hea enesetunne nii pika pausi peale selle trenni järel on. Kuni saabus järgmine hommik… 😀 😀

Täna pidi olema Sinilille jooks ning NATO test, kuhu me hea ilma korral mõtlesime ka mõõtu võtma minna, aga hetkel olen tänulik, et end lõpuks üldse voodist väljagi suutsin kallutada. Hommik on möödunud tugitoolis ägisedes, kust ainult viimase häda korral ülimõõdukal sammul vannituppa või kööki komberdan. Oh heldene aeg, kuidas üks trenn võib olla nii mõnus ja nii põhjalikult piinarikas.

Parkmetsa jooks 2018, ehk see vist ongi vanadus

Täna toimus kauaoodatud (või kauakardetud) jooksuhooaja avapauk, ehk Parkmetsa 7 km jooks. Iga aasta ma seal käin, iga aasta suren ja siis iga järgnev aasta panen ennast taas entusiasmist õhetades kirja. Täna hommikuks oli entusiasmist järel ellujäämise võimalust nägev optimismilaadne toode: “üritaks võimalikult kähku ära joosta, sest ma pean pärast kooli minema”.

Kui eelmisel aastal tegin kevad läbi trenni 10 km kava järgi, ehk 2-3 korda nädalas sattusid ka mõned kiiremad sammud vahele, näeb mu praegune maratonikava peamiselt ette 130-140 pulsiga tiksumisi. Intervalle on ette nähtud 1-2 korda kuus ning siiski on need 2×5 minutit kuskil pooletunnise löntsimise keskel. Viimased intervallid tegin ära just 2 päeva enne jooksu, sest lubatud mudaste olude tarbeks ei näinud ma ka põhjust jalgu hoida.

Täna hommikul ei sadanud vähemalt lörtsi, sest eile õhtul tegi ilm veel selliseid tempe, nagu hakkaks dementorite parv linna vallutama.

Pildiotsingu dementors london gif tulemus

Hommikul pistsin tavapärase pudru pintslisse, käisime veel koeraga jalutamas ning lõuna paiku oligi aeg kohv näppu haarata ja teise linna otsa sõita. Ilm oli päeva peale päris soojaks läinud ning peamised murekohad olid tugev tuul ja pehme rada. Tegin natuke sooja (loe: sörkisin 3 minutit ning virisesin 10) ja oligi aeg stardikordiori oma saatust ootama minna. Vaatasin huviga, kuidas pulss puhtalt ootusärevusest 110 peale keris.

Stardis üritasin tempot rahulikult 5min/km kandis hoida, et vaadata, kuidas jooks üldse sujub. Eelmise aasta (liigagi) lennukas algus oli veel hästi meeles ning tänane tunne erines nagu öö ja päev. Aimasin juba esimestel kilomeetritel, et rekordipurustust täna kindlasti ei tule. Pulssi ma jooksu ajal ei jälginud, aga tunda oli, peamine takistus on mootoris, mis pole harjunud pikalt tempot hoidma.

Viljandi maantee ääres tulid esimesed sopasemad kohad, mis sammu kinni tõmbasid ning oma tööd tegi ka tuul. Järgnes slaalom Tamme Gümnaasiumi ja eramajade ümber ning minu meeldivaks üllatuseks oli osa rada tõstetud pargipinnaselt hoopis kergliiklusteele. Abiks ikka. Kergliiklusteelt oli ühelt maalt siiski vaja pargi vahele pöörata ja seal oli küll selline mülgas, et vandusin kõva häälega. PAKS. LIBE. LÄBISÕTKUTUD. PORI. Selle keskel vedelesid veel mingid vineeritükid, millega korraldajad olid üritanud vist astumispinda tekitada, aga pigem oli see omakorda libisemis- või komistamisoht.

Viimastel kilomeetritel suri mul kõige tipuks muusika ära, mille järel sain veeta kvaliteetaega oma mustade mõtete ning kähiseva hingeldamisega. Oli meeldiv. Halastav finiš saabus ajaga 35:49 (stardipakust alates, protokollis on vist aeg stardipaugust) ning kella järgi oli raja pikkuseks 6,92km.

Jäin aasta nooremale minale alla ligi pooleteise minutiga, sest möödunud aasta lõpuaeg oli 34:25. Samas suutsin keskmise pulsi möödunud aasta omaga võrreldes isegi kaks lööki üles upitada – 172bpm (Sealjuures õnnestus jooksu kõrgeim pulss kätte saada juba 1,26km peal Sanatooriumi kurvis – 182bpm). Keskmine tempo tuli 5:10min/km (7km peale arvestatuna 5:07, aga mis see päästaks 🙂 ). Kõige kiiremat tempot olen suutnud hoida viimasel kilomeetril, aga eelmise aasta 4:55min/km keskmisest tempost olen maha jäänud jooksu algusest peale.

Pärast pingutust oli esimene tunnike veidi kaalutaoleku tunne, aga kosusin õhtuks juba rõõmsasti ära ning praeguse seisu põhjal lähen homme ikkagi 2-tunnisele jooksule ka. Sellist kevadilma oleks patt raisata, sest tõepoolest – varsti on jooksuks juba liigagi palav. 😀 Täna sain igatahes esimesed t-särgirandid kätele peale.

Kokkuvõttes läks nii, nagu minema pidi, ehk kiirusetrennita ikkagi kiiresti ei jookse. Samas näitab kogemus, et iga selline tugevam pingutamine nihutab natuke piire ja toob kaasa väikse arenguhüppe. Vähemalt üks võistlus on enne maratonile suundumist nüüd tehtud. 


Spotify poole jooksu peal ärasuremist kartsin juba ette ning sain ainult kinnitust, et maratonil muusika kuulamiseks pean midagi muud välja mõtlema. Küll ei tulnud ma varem selle peale, et Riia on ju päriselt välismaa (duh) ning seal ma mobiilandmesidega vist neli tundi muusikat kuulata niikuinii ei taha. 😀 Parem hilja kui Leida, muidugi. 

Andke mulle nüüd üks šokolaadijänes

Kui normaalsed inimesed värvisid nädalavahetusel mune ja hammustasid šokolaadijänestel päid otsast ära, võtsime meie pühapäeva hommikul suuna Viljandi poole, et seal üks 2-tunnine jooks ära teha.

Meie ettekujutuses (mida suuresti õhutas Ilmateenistuse asukohaennustus) pidime mõnuses 8-kraadises kevadsoojuses heljuma ümber Viljandi järve, päike põski paitamas ning jalad vaevu maad puudutamas.

Reaalsuses oli õues a) pilves, b) vaevu 2 kraadi sooja ning c) mega-MEGA-MEGAtuuline. Ma küll järvejooksul tänavu ei osale, aga võin raporteerida, et kuu enne jooksu on pinnastee täiesti läbimatu ning endiselt paksu jää- ja sopakihi all. Sopakihi all olid isegi linnasisesed kergliiklusteed, mis ümber järve nurga keerates asendusid sellise vastutuulega, et ma vahepeal Jaanuse selja taha peitu pugesin ja ikka vaid hädaga edasi liikusin. Lisa patta pikad-pikad tõusud ning eelnevast trenninädalast töntsid jalad ja saad retsepti mõnusaks nädalavahetuse masohhismikompotiks. Plaanitud madalapulsilise jooksu asemel vaatasid kellalt üsna sageli vastu üle 150 kerinud numbrid.

Pildiotsingu endorphins gif tulemus

Ümber järve tagasi jõudsime tunni ja 23 minutiga (12,8 km), mille järel oli vaja veel 37 minutit edasi-tagasi joosta. Rühkisime pärast joogipausi Tartu suunas Viiratsi mäkke, kus meid ootas senisest veelgi tugevam vastutuul. Meeleolu läks üha süngemaks, vestlus üha harvemaks ning lõpuks ootasime mõlemad ainult tagasi pööramist. Suutsin veel viimasel künkal pulsi suisa 160ni lükata ning viimaks ootas allamäge ning pärituult kapak auto suunas tagasi.

Capture

Sellistel hetkedel ei usu ka ise (rääkimata mõni juhuslikest möödakäijatest), et sport võiks energiliseks, ilusaks või õnnelikuks teha. 😀 Kokku 18,31 km ajaga 01:59:44, tempo 06:33 min/km, pulss 143 (max 161!), running index 53 ja tõusumeetreid 130…

Vähemalt sain teada, mis imelik väike kalmistu see Viljandist Tartu suunas sõites tee ääres künka peal on, mida ma juba üle kümne aasta bussiaknast seiranud olen. Tegemist pidi olema endise Viljandi vaestekalmistuga, kuhu I maailmasõja ajal maeti ka Viljandi haiglas surnud sõdureid. 

Aga ma jätkan nüüd laibarežiimil vegeteerimist ning uuel nädalal saab jälle uue hooga vihma ning lörtsi trotsida. Parkmetsa jooksuks pole selliste eeldustega mõtet vist jalgu hoidma hakatagi. 😀 Samuti võtab vaikselt juuri alla plaan sügisel ikka Tallinna maratonil ka osaleda – muidu polekski suvel ühtegi eesmärki, mille nimel treenida.

Hüppan ikka sama reha otsas

Teadupärast jooksin eelmine aasta ilusa kevade tulekul kohe suure hurraaga omal jalad segi ja nüüd pean ikka väga rangelt viimast mõistuseraasu kokku võttes ennast seda kordamast hoidma. On ju küll mingi kava ees, aga siis hakkad “mõtlema” ja natuke katsetama ning järgmisel hetkel vedeled looteasendis nuttes tee ääres ja lubad jälle maad-ilmad kokku, et armas taevaisa veel jalad tagasi annaks.

Õnneks seda viimast veel juhtunud pole. Veel.

Märkasin märtsi keskpaigas, et nüüd peaks tegelt juba maikuiseks maratoniks päris pikki jookse tegema ning kappasin esimese hooga ära 22km jooksu. Pärast seda olin nädala reisil ning Tartusse tagasi jõudes oli lumi ära sulanud ja kiirkorras oli vaja ette võtta 26-27km jooks. Koju jõudmise päevaks olin juba kaks ööd poolmagamata, sest üks öö läks reisieelse ärevuse nahka ja teise öö olin reedeöisest Riia-Pärnu liiklusest nii PTSD režiimis, et iga kord suikudes vaatasin otse mõne vastutuleva auto esituledesse.

Lõpuks mõtlesin, et äkki ongi hea taktika joosta siis, kui aju millestki aru ei saa ning läksin vastu õhtut siiski oma tavapärastele radadele tiirutama (mulle tundub, et selle lemmik-Statoili inimesed vaatavad mind juba imelikult). Umbes 8km peal läks juba väga heaks, kuskil 23 peal enam nii hea jälle polnud, aga väga ühtlases tempos rühkisin lõpuni. Kokku 27,06km, aeg 2:58:01, tempo 06:35min/km ja pulss mitte kõige ilusamad 150. Maganud olekus oleks see ilmselt ilusam olnud.

Viimastel kilomeetritel hakkas mul ka eelmisel aastal murelapseks olnud parem reis tunda andma. Ehkki ma reisil olles seekord üldse ei jooksnud, tulid igapäevased kõnnikilomeetrid nii korralikud, et reies hakkasin pinget tundma juba seal ning ilmselt üks lennukis istumise päev seda piisavalt ei taastanud. Suures vigastusehirmus veetsin paar järgmist päeva iga vaba hetke rulliga mööda elutuba ringi paarutades.

Pühapäeval käisime kinos “Seltsimees last” vaatamas (oli tore!) ja enne õnnestus mul lõpuks Sportlandist uued tossud skoorida. Esiteks sattus mulle seal eriti tore müüja, kes märkimisväärse rahuga võttis vastu kogu minu maailmavalu teemal “ma otsin tosse juba kuude viisi ja eelmistest paaridest on päriselt varbad väljas ja maratonini on vähem kui kaks kuud ja ma ei tahaks põhimõtteliselt ega regionaalpoliitiliselt leppida sellega, et ainus võimalus normaalset tossu saada, on Tallinnasse sõita #issandjumalä“.

Selle peale kaevati mulle välja erkroosa paar Nike Pegasus 34, kästi need kenasti sisse joosta. Tagatipuks kui ma küsisin, et ega neile kohe soodukat tulemas pole (et ma nädal hiljem neid poes umbes 50 euriga müügil ei näeks), sain hinnas veel kõvasti alla ka. “Ma tean, kui kallid need on ja kui kiiresti need kuluvad,” ütles müüja kaastundliku häälega.

tossud.png

Järgmisel päeval pidin neid tosse muidugi proovima minema ja jalg oli endiselt valus. Feil. Liipasin väikse 4-kilomeetrise sörgi järel koju, veeresin jälle rulliga mööda tube ning kahetsesin pattu.

Teisipäeval nägi kava ette tunnise jooksu ja läksin uuele katsele. Tuli juba väga kenasti välja ning ajaga 1:05:03 jooksin 10,04km, tempo 6:29min/km ning pulss 139.

Järgmise päeva siiski puhkasin ning rullisin. Õnneks või kahjuks pole mul ligi kuu aega juba spordiklubi kaarti ning enne aprilli algust ma seda ei osta ka. Ühtäkki tekkis mul paaniline hirm lihaste kärbumise ees ja uhasin siis teisipäeval-kolmapäeval kaks päeva jutti kätekõverdusi harjutada. See päädis neljapäevaks vastiku lihasvaluga, aga vähemalt oli jalg täitsa kombes tundega.

Kuna kava nägi neljapäeval ette 40-minutilise sörgi, mille keskel tuli 15 minutit veidi kiiremini joosta, tuli mul muidugi kaval mõte teha üks vaese mehe cooperi test (oiged saalist, ma tean, ma tean). Sörkisin esiteks 8 minutit väga rahulikult, panin siis vaheaja jooksma ning kappasin mööda kergliiklusteed 12 minutit edasi-tagasi nii kiiresti, kui kops võttis. Muidugi tingimused polnud kiiruse arendamiseks just ideaalsed, sest tee oli kiira-käära, künklik ning lapsi-kes-kui-vangis-eland täis.

Ühtlasi on mul mingi ebaratsionaalne hirm ennast päris viimse piirini ära pingutada. Arvestades, kuidas siin inimesed suusaradadel paremale ja vasakule surnult maha potsatavad, pole mul küll pooljumalikku arvamust, et minu keha kannatab kõike. Äkki peaks ikka koormustestil ära käima, et viimse piiri saabudes vähemalt juba haiglas kohal olla.

Igatahes uhasin siis mööda seda kergliiklusteed, väga jubedaks see kõik ei läinudki, aga päris vastik oli ikka. Tulemuseks senise (ühe võistluse käigus joostud) cooperi rekordi üliväike parandus 2510m (nii täpne, kui see kellaga nii lühikesel maal on), keskmine pulss 168 ja kõrgeim 180. Jäin sellise spontaanse ürituse kohta täitsa rahule, ehkki pärast oleks tahtnud tõesti teeserva natuke maha surra. Sörkisin veel 20 minutit otsa ja läksin tuppa kooki sööma. Nii see vorm tuleb.

Kokkuvõttes tundub, et teen kõike ja mitte midagi ja kipun iga paari päeva tagant jälle kuskil üle võlli keerama. Samal ajal pole ka mingit erilist tunnet, et vorm eelmise aastaga võrreldes üldse kuskile liikunud oleks. Running indexi keskmine vingerdab samuti kuskil 51-53 vahel ja ei liigu üheski suunas mitte üks põrm. Mis siis ikka – mäng ju mõisa peale ei käi niikuinii.

Revideerin võistlusplaane

Kuna mul hakkavad kevadised üritused juba vaikselt sassi minema, teen vahekokkuvõtte aasta võistlusplaanidest. Detsembris lootsin järgmist:

  • 07.04 Parkmetsa jooks
  • 14.04 Türi-Tori kiirlaskumine 47km
  • 01.05 Viljandi järvejooks? (selle aasta horror on juba meelest läinud 😀 )
  • 20.05 Riia maraton
  • 22.06 Võidupüha maraton – Eesti maraton 100 (ilmselt poolik)
  • 16.06 Ironman 70.3 Otepää (saatemeeskond 🙂 )
  • mõni septembrikuine maraton?
  • 19.-20.10 Saaremaa Kolme Päeva Jooks (kui mõnele reisile ei satu sel ajal)
  • 26.12 Pekist Prii (oleks juba väikestviisi juubel – 5. kord)

Praegu on jõus:

  • 07.04 Parkmetsa jooks – regatud, makstud
  • 20.05 Riia maraton – regatud, makstud, pool kava treenitud
  • 22.06 Võidupüha maraton – 21,1km regatud, makstud
  • 26.12 Pekist Prii (loodetavasti on tänavu mõni uus marsruut)

Riia maraton ning Võidupüha maraton tähistavad tänavu vastavalt Läti ning Eesti 100. sünnipäeva, seega loodan neist mõlemast eriti head melu. Samuti on muudetud ära Riia rajaplaan, mis minu võhikupilgule tundub mitmekesisem ning ära on jäetud pikemad edasi-tagasi lõigud.

image 42
Kaart (ja lühemate distantside kaardid) kättesaadavad SIIT

Aasta lõpus tekkis õhkõrn idee triatloni katsetada ning mõtlesin Tartu Millile, aga tundub, et seal on ainult kirvehinnaga täisklassid. Või pole igameheüritust lihtsalt välja kuulutatud? Igatahes raha ma selle eest väga maksta ei tahaks. 😀 Selle asemel vaatasin korraks isegi Ironmani raames toimuva 4:18:4 suunas, kuid eelneval õhtul on mul kursuse lõpupidu ja ma tahaks vähemalt jätta omale võimaluse seal pidutseda nii, et tükid taga.

Sõudemaratonide osas jäin mökitama ja lõpuks ei reganudki ühelegi ära. Nüüd on hinnad laes ning paadid ka ilmselt otsas. Kui päike hakkab vahepeal kevadetunnet õhku tooma, on mul sellest muidugi tuline kahju. Kui jälle külgsuunast mingit tapeediliimi sajab, siis nii kahju enam ei ole. 😀

Järvejooksu natuke isegi mõtlen veel, sügisesi jookse samuti. Tuline kahju on Saaremaa Kolme Päeva Jooksust, aga oleme sellel ajal teisel pool maakera mesinädalatel (tõsised esimese maailma probleemid, aga natuke haletsen ennast ikka).

Kuidagi hõre tundub. Ideid?

68 päeva maratonini

Sirvisin oma siinseid vanu postitusi ja üldiselt mul vist muust rääkida polegi, kui sellest, et a) issandä, maitea kas ma jõuan selle maratoni ikka ära joosta, b) söögist ja c) sellest, et keegi jälle haige on. Kusjuures selle järjekordse kõhukatku suutsin ka mina vahepeal külge hankida ning ma üldse ei imesta, kui inimkonna hukk saabubki mõne efektiivse p…düsenteeria läbi. Mõne kuu jooksul kaks korda sellise pauguga pihta saada on ikka enneolematu.

Issandämaiteamismaratonistsaab lainel jätkates rühkisin siiani usinalt oma kavajärgseid trenne teha. Praegu on nädalas 5 trenni, millest 2 on umbes pooletunnised madala pulsiga löntsimised, üks tunnine jooks, ühed intervallid vmt ja üks pikem jooks. Sealjuures peaksin enamiku jooksudest tegema nii madala pulsiga, et praegu nendes jäärennides ning kõrvuni lumepudrus ma võiks sama hästi kõndida ning keskmine tempo alla 133se pulsiga jooksul küündib vaevu 7:30min/km juurde.

Pildiotsingu running in water gif tulemus
originaalkaadrid minust sulalumes jooksmas

Ühel hetkel hakkasin vaatama, et a) maratonini on jäänud veidi üle kahe kuu, b) kava järgi pikim jooks üle 2:15 ei tulegi, c) mis selle tempoga oleks mingi… 18km, d) wtf, e) WTF!?! f) juba veidi üle kuu aja pärast võiks pikima 30+ km jooksu ära teha, aga e) viimasest maratonist saadik on pikimad jooksud olnud 15-16km.

Pildiotsingu suspicious gif tulemus

Lugesin seepeale foorumitest teooriaid, et Polari kavas on pikad jooksud tükkideks jagatud ning joostakse lühemaid juppe järjestikustel päevadel. Samas olid arutlejateks inimesed, kelle eesmärk oli esimene maraton üldse läbida, ehk ilmselt nad ei teadnud, millest nad räägivad.

Pildiotsingu dowager gif tulemus

Lõpuks mõtlesin, et miksin natuke silma jäänud treeningteooriaid ja teen lihtsalt iga kahe nädala tagant ühe järjest pikema jooksu, ehk päästan mis päästa annab. Nimelt oli mul ammu huvi proovida ühte treeningtaktikat, kus pikki jookse ei suurendata järjepidevalt, vaid tehakse neid iga natukese aja tagant muule trennile vahele. See pidi aitama vältida ülekoormust, vigastusi ja muud jama.

Eelmisel pühapäeval oli mul ette nähtud 1:45 jooks pulsiga kuni 133 (ehk jälle ca 14km), aga otsustasin selle asemel joosta umbes poolmaratoni lihtsalt mõnusa enesetundega. Parkisin auto oma lemmik-Statoili kõrvale ära, jätsin banaani ning spordijoogi ootele, kummutasin ühe vahukoorega kange cappucino hinge alla, podcast kõrva ja minek.

Issand. Kui. HEA!

Ma polnudki aru saanud, kui nüristav see ülimadala pulsiga nühkimine tegelikult on, kuni lõpuks lihtsalt mõnuga joosta sain. Tegin esiteks 7-kilomeetrise tiiru Tõrvandi poole, seejärel teise 7-kilomeetrise tiiru Ihaste suunas, otsa veel üks 5-kilomeetrine Ülenurme ring ja 3-kilomeetrine lõpusörk. Iga tiiru lõpus põikasin korra auto juurde jooma ning lasin rõõmsalt edasi. Teele jäi nii lumelöga kui puhast teed, omajagu tõuse-langusi ning muud meelelahutust (näiteks üks õnnelik bokser, kes mind nii rõõmsalt kallistama tuli, et pärast püksid paksu valge ilakihiga kaetud olid).

Hõiva

Sealjuures püsis tempo väga ühtlane (keskmine 6:32min/km), enesetunne oli täiesti super ning 22km peal jätsin katki puhtalt mõistusega, et mitte üle pingutada. Kodus rullisin natuke, sõin palju ning pean nüüd plaani paari nädala pärast ca 26-27km otsa teha ja aprilli keskel 30+ jooksu ka.

Igatahes sain kinnitust, et joosta ma jõuan, joosta on tore ning jalgades pole sellise otsa peale veel mingit raskust. Samal õhtul jõudsin juba koeraga sörki lasta küll ning järgmisel päeval polnud mingit kangust sisse tulnudki. Ikka öö ja päev eelmise aasta vigastusagooniaga võrreldes, kus ma iga vähegi jooksu moodi jooksu järel jälle nädalaid valu- ja vihapisar silmanurgas jalgu käima harjutasin. Ptüi-ptüi-ptüi!