Rabavad uudised: käisin jooksmas

Eelmises postituses kurtsin, et ühtäkki on oktoobrikuine linnamaraton ukse ees (KUI see toimub), kuhu ma registreeritud olen ning mul pikimad distantsid suve jooksul vaevu 10 kilomeetrit. Viimati jooksin 16 kilomeetrit emadepäeval…

Targa inimesena tellisin omale uued rõveroosad tossud (Nike Air Zoom Pegasus 36, mu eelmiste Pegasus 34 värskem õde), panin need pühapäeva hommikul jalga ja läksin puusalt uuesti 16 kilomeetrit jooksma. Mõtlesin, et kui selle üle elan, võin oktoobris matkamist kaaluda küll.

Söötsin tite natuke varem ära, pakkisin ta kärusse, paar geeli ning vesi kärutaskusse ja hakkasin aga oma 5+2,5 süsteemis astuma. Oli mõnusalt jahe, aga väga tuuline.

Mõned tõdemused: 

  • suvel tundus mulle vahepeal, et ma enam üldse joosta ei jõua. Tasus vaid kraadidel kümne pügala võrra kukkuda, kui jaks on kohe tagasi. Go figure!
  • vaim on ikka võmias värk. Kui lähed õue plaaniga kolmveerand tundi kulgeda, on veerand tunni peal juba janu ja kopp ees ja millal läbi saab. Kui lähed õue plaaniga kaks tundi kulgeda, on tunni täitumine rõõmus üllatus.

1.-4. kilomeeter: jooksin kodust Anne kanali äärde ning minnes oli tuul kõvasti vastu. Käruga päris ebameeldiv, aga õnneks jäi teele ka korralik allamäge lõik – seal jooksin oma kiireima kilomeetri. Titt istus ja vahtis rõõmsalt ringi. Tossud olid esimesed paar kilomeetrit natuke kanged, aga pärast oli juba kõik väga mugav ning tore. Parajaks ukerdamiseks läks kanali äärde pääsemine, sest hästiühendatud kergliiklusteede asemel sain käruga künda mööda kõnniteeta Pika tänava juppe ja kaldteeta trepiservu. Samas linnamaraton on ka paras jama selles osas, niiet tuleb valmis olla.

4.-8. kilomeeter: kulgesin kanalile tiiru peale ja mööda varjulisemat puudealleed läbi südalinna. 45 minuti peal võtsin ka ühe geeli. Nende parim enne oli sahtlis mööda saanud ning tahtsin lihtsalt ära kasutada. Kulus ära küll. Titt vajus vaikselt zombiks ning lasin ta lamavasse asendisse.

8.-12. kilomeeter: rügasin Lodjakoja juurest Lähte poole edasi. Aruküla mäest üles ning linnast välja. Sealkandis polnud küll ammu-ammu jooksnud enam. Päike paistis, tuuleke muudkui puhus ning titt magas. Natuke hakkas jalg töntsiks minema, aga seda oli ka arvata.

12.-16. kilomeeter: võtsin pooleteise tunni peal veel ühe geeli ning ega siis enam muud teha polnud, kui koju tagasi joosta. Titt ärkas jälle üles, panin ta istuvasse asendisse ilma uudistama tagasi ning tegin viimastel kilomeetritel paremate lugude järgi veel mõned pikad kiirendused. Energiat ning jooksurõõmu jagus, oleks kasvõi kohe võinud 21,1 täis ära teha. Päev hiljem julgen juba öelda, et uute tossudega jäid jalad ka korda.

Kokkuvõttes selge, võib matkama minna küll. Titt oli ka ainult rõõmus oma linnaekskursiooni üle, seega pool tunnikest kauem jooksurajal olla ei tohiks olla probleem. Loodan vaid, et väga suurt tuult või paduvihma ei tule. Samuti ehk sellist killustikku enam pole, nagu paar aastat tagasi Karlova vahel jalgu väänas.

Suvi maha kulgetud ja poolmaraton ukse ees, ups

Olen siin suvi otsa vaikselt trennitada tiksunud, aga millestki nagu kirjutada pole, sest hetkel liigutan ainult heaks enesetundeks ja eesmärke pole. Iga nädal copy-paste siin rääkida, kuidas ma mõned korrad nädalas 5+2,5 süsteemis käru 6-7 kilomeetrikest löntsisin ning vahepeal jõusaali vehkima jõudsin, oleks nagu ka mõttetu.

Suve eredaimaks elamuseks jääb ilmselt juulis Saaremaalt külge korjatud kõhugripp, mis algas 40-kraadise palavikuga (khm, Koroonasaarel), jätkus seejärel külmavärinate ning oksendamisega. Muidugi pidin samal päeval hakkama kodu poole sõitma, ehk sõitsin kuidagi praamile ära (vahepeal tegin peatuse, et nutta) ja Virtsu jõudis Jaanust juba Tartust bussiga vastu.

Kui mul kaks päeva isegi vesi sees polnud püsinud, kutsusime lõpuks kiirabi, kes mu põhimõtteliselt hetkega jalule tagasi kloppis. Kõige selle kõrval endiselt imetasin, ehk olin terve teise inimese ainuke toidu- ja vedelikuallikas. Ega see protsessi kindlasti kergemaks ei teinud. Kui muidu ma emadust ülistavate paatoslike hüüatuste peale pigem irooniliselt muigan, siis selle üleelamist loen küll oma isiklikuks kangelasteoks.

Tollest katkust taastusin tegelikult mitu nädalat ning tegin täieliku trennipausi. Samuti oleme suvel omajagu ringi käinud ning trenni pole hakanud graafikusse toppima.

Suve lõpu eel avastasin meie kodu juures Terminali tanklas välijõusaali, mis kevadel oli paksult noori biitsapumpajaid täis. Praeguseks on nad kõik oma rannavormi juba saavutanud ja olen päris mitu korda juhust kasutanud, et laps kärus magama joosta ning ise kiire jõutrenni ka vahele teha. Põhivajadusteks on seal kükipuur korraliku kangiga, hantlid, erinevad kettad ja surumispink. Saab kõik suured baasharjutused ilusti tehtud.

Jumal teab, mis see koroonaolukord teeb, aga ühtäkki avastasin, et 2. oktoobril ootab mind Tartu Linnamaratonil ju 21,1 kilomeetrit. Ma olen siin viimaste kuude jooksul vaevu 10 täis matkanud ühe trenniga. Nagu öeldud, distantsi pikendamine pole hetkel prioriteet.

Nüüd ma ei teagi, mis teha. Kas hakata natuke rohkem jooksma ning läbida see maa lihtsalt ära. Minna ja matkata koos käruga, et oleks teistmoodi väljakutse (ja hea vabandus, miks ma niiiiii aeglane olen). Või vahetada distants 10 kilomeetri vastu ja ikkagi minna käruga, sest midaiganes.

Käruga minnes oleks mu ainus eesmärk küll alla 3 tunni jõuda. Mõned inimesed kõnnivad ka kiiremini. Trenniblogi või asi. 😀

Polar Ignite – esimesed muljed

Ostsin siin hoogtöökorras uue kella ja panen esimesed muljed virtuaalpaberile. Mu eelmine kell, Polar M200 üritas juba talvel otsi anda, aga sai teeninduses veel mõneks kuuks elumahlad jooksma. Siis need sama äkiliselt ühtäkki enam ei jooksnud ja tellisin pikemalt mõtlemata omale Polar Ignite kella.

Põhimõtteliselt tundus see olevat samade omadustega nagu Polar Vantage M, mida ma juba ammu noolin. Nii Ignite kui Vantage M maksavad saksa Amazonis umbes sama raha, aga Eestis on hinnavahe ligi 100 eurot Ignite’i kasuks. Lisaks Vantage M Jaanusel juba on, pluss Ignite tundus igapäevaseks kandmiseks veel ilusam.

Tellisin siis eksprompt musta S-rihmaga ekspemplari ära (oleks pronksi-mustaga tahtnud, aga seda väikse rihmaga jälle polnud; see-eest oli terve valik roosasid ja valgeid, sest naised, nah).

Polar IGNITE - Polar Fitnessivarustus / Pulsimõõtjad

Pikemalt vahutamata on esimesed paari nädala elamused siin. Enam-vähem panen tähtsuse järjekorras kirja.

Miinused

  • Kell ei näita kella! I sh*t you not, aga kella displei näitab kella (või üldse pilti) ainult siis, kui teatrinäitleja ekspressiivsusega rõhutatult kella nina ette tõstan või nupust tule põlema vajutan. Ja see on OI. KUI. TÜÜTU. Kui seda oleksin ette teadnud, poleks kella kindlasti tellinud, aga kui see juba kohal oli ning mina kellapõuast hullumas, siis leppisin. Üritan rohkem mindful olla ning vähem minuteid passida. Väidetavalt üritab see matkida Apple watchi omadusi, aga miks keegi seda matkima peaks, ei saa küll aru. Vantage M vaikeolekus näitab numbreid küll, muideks.
  • Rihm tundub kange ja plastmassine. Polar M200 rihm (eriti juurdeostetud rihm) oli väga mõnusast pehmest kummist ning käe ümber palju mõnusam. Sellega on kohati tunne nagu üritaks mängukella randmele venitada. Väidetavalt sobib kellale igasugune 20mm rihm, seega soovi korral saaksin kasvõi korraliku nahkrihma osta, aga kuna seda kogu aeg kasutan, sh ujudes, ei tundu see ka mõistlik.
  • Kellal puuduvad manuaalsed vaheajad, ehk ise ei saa näiteks intervalltrenne jooksvalt juppideks jagada. Mitte, et ma seda väga muidu teinudki oleks, aga võib tegelt ära kuluda.

Plussid

  • Kell on ilus ja mõõdukalt väike. Igapäevaseks kellaks on see kindlasti sobivam, kui väga spordine M200. Samas pole see ka väga väike: olen pigem maskuliinsemate käekellade austaja niikuinii.
  • Töötab ilusti. M200-ga võrreldes on sellele kelli ja vilesid muidugi palju rohkem, aga enamik neist mind ei huvita. Näiteks une osas tean isegi, mis mu unevajadus on ning ülitäpse algoritmiga väljaarvutatud soovitused just ei üllata. Puutetundlik värviline ekraan on selline nice-to-have (ehkki nagu öeldud, võiks see ka must-valge olla, kui igal ajal ikkagi kella näitaks). Pulssi mõõdab see kogu aeg ja umbes-täpselt esimesed kaks ööd oli huvitav vaadata, et mu öine madalaim pulss on 40. Pärast jälle enam ei üllatanud.
  • Basseinis tuvastab see üllatava täpsusega nii läbitud vahemaa, kui ujutud stiili. Esimesel korral tulemusi vaadates võttis see suisa natuke kõhedaks. 😀 Suur vend valvab ja nii.
  • Kella enda pakutud trennid on päris toredad. Nimelt on üks kella funktsioonidest FitSpark™ treeningujuhis, mis pakub igaks päevaks treeninguid, mis põhinevad sinu taastumisel, füüsilise võimekuse tasemel ja treeninguajalool. Olen nüüd ajaviiteks mõned keharaskusega jõutrennid sealt ära teinud kui pealelõunalõõsas titte õue ei taha viia ja väga mugav on. Kell ise ütleb, mis harjutusi teha, kaua vahel puhata ja millal on järgmine seeria.

Lisapluss

Ahjaa, puhtalt M200 vs Ignite pluss – laadimine käib laadimisalusel ning puudub see jube USB-otsik, mis on M200 suurim nõrkus. Muidu oleksin ilmselt oma eelmise kellaga hauda läinud, aga selle USB läks katki. Ning eri design-fail on see, et USB käib just sedapidi laadijasse, et näiteks läpaka küljes kell lapiti vastu lauda ei mahu ning on oht otsikut vigastada.

Hands-on: Polar's new M200 GPS watch with Optical HR | DC Rainmaker
Polar M200 saatana sigidikust USB osik 

Kokkuvõttes: jah, mul on uus kell. Ei, ma ei hüppa õnnest lakke, aga eks ajab asja ära. Natuke rahustab mu pettunud meelt see, et üks tehnikahuviline sõber oli kõik Vantage M ning Ignite’i omadused üksipulgi läbi võrrelnud (ja tellis lõpuks Vantage M’i) ning ei teadnud seda displei asja ikka enne, kui minul kell käes. Udupeen. Olge siis hoiatatud.

Rasedusaegne kaalutõus, vormi taastumine ja diastaas (mammutpostitus)

Sattusin lugema Egle Villiku rasedusjärgset vormipostitust ning mõtlesin lõpuks kiirelt ka oma kogemused kirja panna.

Mäletatavasti oli mul raseduse alguses kohe kohutavalt piinarikas Ironmani meeskonnaüritus, seejärel lõputult anomaalseid tervisemuresid, mis viimaseks trimestriks lõpuks vaibuma hakkasid (aga klassikalised hädad asemele tulid), viimase trenni tegin päev enne sünnituse algust ja tagasi jooksma läksin poolteist kuud pärast lapse sündi. Ma eeldan, et kõik on siin megasüvahuvilised ja *KÕIK* minu elus toimuvad põnevad detailid meelde on jätnud, aga kes pole… Siin on väike valik halapostitusi. 😀

Igatahes. Enne Ironmani tegelesin just mõnda aega toidu träkkimisega MyFitnessPalis, et parimalt jooksuvormilt paar viimast kilo maha lihvida. Mõnda aega jätkasin seda harjumusest ja pärast juba puhtast teaduslikust huvist. Kokkuvõttes on mul väga täpne pikaajaline ülevaade sellest, mida ma sõin, mida see sisaldas ja kuidas see läbi raseduse muutus.

Sarnaselt Eglega, võtsin rasedusega kokku juurde 8 kilo, millest 6 jäid haiglasse (ok, 3,7 neist sõitsid turvahällis kaasa ka) ning viimased kaks kadusid vähem kui kahe nädalaga. Erinevalt Eglest ei nõudnud see minult aga mingit enesepiiramist (muidugi stardivormid olid ka väga erinevad). Siit jõuamegi mu esimese rasedusvormi õppetunni juurde.

KÕIK on niiii individuaalne!

Alates rasedusest, jätkates sünnitusega ning lõpetades sünnitusjärgse taastumisega – ma ei julge küll ühtegi absoluutset väidet õhku visata selles osas, kui palju seal enda kontrollida on. Võiksin praegu rusikaga rinnale taguda ning väita, et oh kus MINA tegin nüüd kõik õigesti, et ma rasedusega nii vähe juurde võtsin, aga ma saan aru, et minu keha SELLE rasedusega lihtsalt reageeris nii.

Okei, muidugi on külili diivanil otsesõnu õgides (sest-nüüd-ju-võib) suurem tõenäosus ka palju juurde võtta, aga kui äärmustesse mitte laskuda, on pigem tegemist ikka sellise olukorraga, kus hoiad kinni ning sõidad kaasa sellega, mis sulle ette on nähtud. Mis sul muud ülegi jääb, eksole.

Tegelikult oli minu kaalutõus alla igasuguste soovituste ja olin selle üle alguses päris mures. Mõttes olin pigem valmis vaeva nägema, et päris mitukümmend kilo turja ei hüppaks, ent esimesed kuud kaal hoopis langes, ehkki iivelduse tõttu oksendasin kokku vast paar korda. Sealjuures toidu träkkimisest tean, et kaloraaž oli tavapärasest kõrgem algusest peale ning liikumine kõikvõimalike hädade tõttu esimesed kuud täiesti olematu.

Seega kardetud kaalujälgimise asemel kütsin lõpuks lehttaigna vahele kondenspiima ja toorjuustu ning vaaritasin kõikvõimalikke muid rammusaid hõrgutisi, et kaal tõusma saada. Lõpuks see tasahilju, aga püsivalt jälle tõusma hakkas ning nulli tagasi sain nii umbes 4.-5. raseduskuuks.

Energiavajadus pole nii must-valge

See on jälle üks suht captain-obvious hetk, aga ikkagi oli minu teadusliku enesevaatluse põhjal huvitav vaadata, kuidas organism toimida võib. Üldiselt öeldakse, et esimesel trimestril ei tõuse energiavajadus üldse, teisel vast 200-300 kcal päevas ning viimasel 400-500. Samas pidi liikumine reeglina langema ja enam-vähem see tasakaalustub ära, ehk toitumist pole põhjust õieti üldse muuta.

Teoorias.

Praktikas jäin Ironmani jalavigastuse ja üldise kohutavalt halva enesetundega diivanile ikka väga pikalt ning liikusin kohati vaid 2000 sammu päevas. Jah, külmkapini. Varasemalt oli puhkepäev 20 tuhat sammu päevas (ehk puhkepäev oli lihtsalt see päev, kui spets trenni ei teinud, aga palju kõndisin igatahes).

Sealjuures läks iivelduse ajal sisse kõikvõimalik jahune süsivesik. Küpsised, kuivikud, juusturullid jmt kraam, mida ma muidu never-ever isegi ei taha. Üritasin küll uljalt tavatoitu edasi süüa, aga rikkusin sellega enda jaoks vaid hulga häid asju ära. Näiteks isa tehtud frikadellisupile mõeldes tuleb mul siiani kerge ökk kurku.

Õnneks läks kogu aeg edukalt sisse puder munaga igast asendist. Lisaks pudrule kavaldasin endale sisse väga kuivaks röstitud seemneleiba keedumunaga, pannkooke kohupiima, vahukoore ja marjadega, kastiga maasikaid jmt kraami.

Sealjuures tuli tollest hädaga sisseminevast toidust päevane energiakogus suurem, kui Ironmaniks treenides. Ja nagu öeldud, kaal esialgu vaid kukkus ja püsis siis naelutatult mitu kilo alla stardikaalu.

Kaal tõusis pigem raseduse teises pooles (loogiline ka)

Kui iiveldus üle läks, sain jälle mõnuga kõike harjumuspärast süüa, aga magusat sõin rõõmsalt edasi. Ikka üsna suurtes kogustes, aga üritasin seda siiski mitte päris õhtu peale jätta ning pigem stabiilselt, aga vähem süüa, mitte iga mõne päeva tagant näiteks terve paki kommi. Samuti üritasin igati energiavajadust pigem päris söögist täis saada. Kui raseduse alguses oli päevane kaloraaž ca 2500 kandis, siis lõpus keskmiselt 3000 ringis.

Päris lõpus natuke hirmutati, et laps kasvab suureks (ei, rasedusdiabeeti mul polnud) ning üritasin tubli pool päeva süsivesikutega tagasi hoida. Tulemuseks see, et pidin diivanil põhimõtteliselt hinge heitma. Paar mandariini tegid selle murega kohe üks-null.

Kõht ja kaal hakkasidki kasvama pigem raseduse teises pooles ja vahepeal nii suurte hüpetena, et jõudsin mõelda, et NONIIIII, nüüd see siiski tuleb. Lõpp stabiliseerus jälle ära ja “skooriks” jäigi ca 8 kilo.

Viimane pilt tehtud kaks päeva enne sünnitust, 40+2. Ühtlasi tundub, et ma totaalselt peaked in life 2016 Ironmanil (või on tegemist ühe pagana hea särgiga).

Trennis arenemine raseduse ajal

Mäletatavasti ei saanud ma tegelikult raseduse ajal palju joosta, sest küll oli jalg haige, küll ei lasknud häälepael õhku kopsu ning sada muud häda. Lõpus sain natuke sörki ikka lasta ja olin selle üle väga õnnelik. Samas ega see trenninarkarlust ju ära ei võta, kui mingit asja teha ei saa ning asemele tulid pidev jõusaal ja ujumine.

Ning jah, selle alusel julgen öelda, et rekordeid rasedana ei tee, aga ennast arendada on kindlasti võimalik. Pideva jõusaalis käimisega olin raseduse lõpuks enda kohta üliheas vormis ja ujumisoskuse arengu üle olen siin ka korduvalt rõõmustanud.

Kaal ja keha pärast rasedust

Kui paljud kardavad rasedusega rikkuda oma figuuri või muidu välimuse, siis mina kartsin pigem mingeid funktsionaalseid kahjustusi. Rasedus ja sünnitus on üks ohtlikumaid asju, mida tänapäeva lääne naine elus ette võib võtta. Paljudel jäävad ju pärast mingid mured külge, millest palju ei räägita, aga mõjutavad terve ülejäänud elu kvaliteeti.

Nagu öeldud, kehakaal taastus mul sünnituseelseks põhimõtteliselt kahe nädalaga, aga see oli tol hetkel pigem suvaline taustamüra (oli pehmeltöelda muudki, millele ja kellele sel hetkel mõelda). Kõht oli mõnda aega lihtsalt imelik ja kuna ma eriolukorra tõttu ühtegi sünnitusjärgset kontrolli ei saanud (nüüd lõpuks sain ise küsides aja juulisse…), ei julgenud ma väga hoogsalt jälle trenni tegema hakata. Mitte, et seal kontrolliski midagi üliimelist tehtaks, aga vähemalt ehk hoiatatakse, kui midagi küljest ära hakkab kukkuma.

Kontrollisin paari kuu peal ka ise kõhulihaseid ning sel hetkel oli seal veel tuntav lahknemine, ehk diastaas. Loogiliselt siis mõtlesin, et ilmselt on okei, kui teen üldkehaliselt koormavaid asju, aga kõhulihaseid spetsiaalselt ei koorma ja lasen neil rahus taastuda. Ka voodist istulitõusu jmt jätkasin n-ö külili nagu seda raseduse ajal soovitatakse teha.

Eriolukorra tõttu käisin esimese hooga ainult jooksmas (3-5 korda nädalas). Maikuust lisandus sinna vaikselt ka jõusaal ja võimalusel ujumine. Jõutrenni üritan teha vähemalt kord nädalas ja seal on raskused üsna kenasti taastuma hakanud.

Küll muretsesin endiselt, et ega ma trenniga midagi pekki ei keera ning käisin selle nädala alguses perearsti suunamisega hoopis füsioterapeudi juures ära. Tema kontrollis mu kõhulihased üle, kiitis heaks, tegime koos ka mõned harjutused ning sain rohelise tule kõike jälle vaikselt tegema hakata. On kohe puhtam ja kuivem tunne küll jõusaalis suuremaid raskusi proovida või kätekõverdusi ja kõhulihaseid teha. Ja kindel, et kui mingi vats ees on, on see lihtsalt halva vormi viga või sponsored by Kalev, mitte mingi jäle lihaste laialirebenemine (mmmm).

Söömine imetamise ajal

Kui raseduse lõpus arvasin juba, et need söögikogused on ulme, siis oleksin pidanud veel nägema, mis imetamisega sai. Veel rohkem sööki! Veel rohkem magusat! Tundub küll, et kõik läheb asjaks, sest laps on mõne kuuga 2x vanema lapse mõõtudesse kasvanud (ja ei, pole paks vaid pikk ning tugev). Mis tal viga muidugi rammu kasvatada, kui puhta šokolaadipiima peal elada lastakse.

Kohati kipub see söömine lausa sunnitööks muutuma, eriti siin vahepeal palavaga. Samas kui vahepeal söömine ununenud on, olen peagi ise viril, piima jätkub vähem ning siis on tagatipuks laps ka pahur. Eks “kannatan” selle sunni siis ära.

Kokkuvõttes võib nüüd öelda, et olen suht ära taastunud, natuke aega taastun kindlasti veel. Mingeid rekordeid ega erilisi trennieesmärke praegu pole ning polegi mõtet ette võtta. Samas saan 3-4-5 korda nädalas mõnuga liigutada ning rohkemat oleks praegu patt oodata.

Ära ole loll (nagu mina)

Johhaidii, kaks postitust ühe päeva jooksul. See on vist mingi rekord!

Aga.

Täna tehti pärast pikki palavast igatsusest ning kurvastuspisaratest niisutatud kuid jälle Aura lahti. Lolli peaga lendasin kohe platsi.

Ei teagi, mis ma õieti ette kujutasin või kas ma üldse mõtlesin. Isegi tavalisel päeval ajas ujula mind ju pigem lihtsalt närvi. Samas viimati käisin ujumas kaks päeva enne sünnitust, ehk peaaegu neli kuud tagasi. Ühest küljest tundus ujumine hea turvaline trenn, millega vaikselt kerelihastele jälle koormust anda ning teisalt oli hull huvi välja uurida, kas raseduse ajal aina suuremaks läinud ujumismõnu tuli paranenud tehnikast või hoidis vats mind lihstalt nii hästi vee peal.

Vist oli tehnika paremaks läinud, ehkki nelja kuuga olid ujumislihased ning vilumus muidugi alla käinud.

Alla polnud käinud ujulaelu võime mind üllatada. Kiire ülekordamise mõttes lisan, et ujulas pidi samuti kehtima 2+2 reegel ja praegu on ujulad avatud vaid treenimiseks, ehk niisama pesejad-saunatajad-hängijad pole teretulnud.

Esimese asjana tervitasid mind riietusruumis… tavapärased pesejad-saunatajad-hängijad. Eks arusaadav ka – kui ikka mitu kuud juba kuskil pesta pole, siis võib olemine päris ebamugavaks muutuda. Õppisime küll alles 2020 korralikult käsi pesema, aga muidu oleme ikka hügieenirahvas!

Pärast kiiret pesutiiru astusin ujulasse, kus… 8 rida olid täidetud laste trennidega. Less known fact: koroona rühmatrennis ei nakka?

Lisaks tundusin ma olevat mingi magnet tarbetutele rajakaaslastele. Ei tahaks hästi uskuda, et ma ujulas erilist inimsõbralikkust õhkan. 😀 Ja ikka tulid mingid Vellod ja Malled minu rajale, ehkki natuke eemal oli mitu rada täiesti tühjad! Miks? Miks???

Ainsa positiivse üllatusena lõhnas basseinivesi nagu meil maal jõevesi, ehk kogesin vist esimest korda elus täiesti puhast Aurat. Selles osas ka pikka pidu pole, sest ainsad, kes silti “pesen nii kiiresti kui võimalik” tõsiselt tundusid võtvat, olid järjekordsed trennilapsed, kes ennast õieti duši all märjakski ei vaevunud tegema.

Igatahes ujusin kibedalt kahetsedes 1000 meetrit täis (absoluutne miinimum – tegelikult oleks tahtnud juba 300 meetri peal sotsiaalselt isoleeruda) ja läksin siis koju vabatahtlikku karantiini harrastama. Oli päris rõve. Jään vist mõneks ajaks pigem oma jooksu ning mõõduka jõusaali juurde.

GIF igaks ujulaskäiguks

Täpselt retsepti järgi küpsetamine on masohhistidele

Küpsetasin siin kiiresti aasta esimest rabarberikooki ja ohkisin omaette, kuidas tegelikult üsna lihtne küpsetis oli juhendis selliseks täppisteaduseks pööratud, et peaaegu poleks seda ette võtma hakanud. Öeldakse küll, et kokkamine on kunst, küpsetamine teadus, aga kas see nüüd päris niiiiii teadus peab olema…

Selle kondenspiima-rabarberikoogi retsept asub siin.

Protsess retsepti järgi

  1. sõelu jahu
  2. mätsi põhja koostisosad palliks, keera kilesse, vajuta lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi
  3. rulli taignapall õhukeseks ja pane vormi
  4. kata toidukilega ja aseta vorm veel 30 minutiks külmkappi
  5. eemalda tainalt kile, kata küpsetuspaberiga ja aseta sellele raskuseks küpsetamata riis või keetmata oad või herned
  6. küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit
  7. eemalda küpsetuspaber koos raskusega, aseta vorm tagasi ahju ja küpseta veel 5-10 minutit 
  8. vala peale rabarberitäidis, küpseta
  9. beseekihi jaoks vahusta munavalged pehmeks vahuks, lisa edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkur lisades järgmise lusikatäie siis, kui eelmine on segunenud
  10. kalla koogile ja küpseta veel 10 minutit

Minu protsess

  1. mätsi põhja koostisosad kokku, pane vormi ja vorm külmkappi 
  2. jäta kõik herned, riis ning muu pull ära ja pane põhi vormiga ahju küpsema (tulemus: ideaalne)
  3. vala peale rabarberitäidis, küpseta
  4. beseekihi vahusta munavalged juba tund aega ligunenud suhkruga kõvaks vahuks
  5. kalla koogile ja küpseta veel 10 minutit

Ehk jätsin kõik sõelumised, taginapallid, kilesse keeramised, rullimised, kilega katmised, raskusega ja raskuseta küpsetamised ning vahustades lusikashaaval koostisosade lisamised ära. Minu kohta oli tegemist isegi keerulise retseptiga, kui kõiki kihte eri aegadel küpseatma pidi – jõua siis veel kõiki etappe omakorda etapiliselt teha.

Sõin just ühe tüki ära (mu elu moto juba varsti aasta aega on “päev ilma koogita on öö”) ning jumala hea tuli! Kui külmikus seisab, läheb ilmselt veel paremaks.

wp-1590398435452.jpg

Muidugi äkki kõiki samme järgides oleks täiesti täiuslik tulnud (milline iganes see olema peaks), aga elu näitab, et kui asjades täiust taga ajada, ei saa üldse midagi tehtud.

Kusjuures näiteks biskviidi kuivaineid ma sõelun küll. Sellisel põhjal ei näe jälle pointi. Eks sellise lihtsustamise tunnetus tekib ka muidugi aja ja kogemusega, aga algaja võivad taolised retseptid jälle päris ära hirmutada.

Parimad võistlused on ikka need, millest teised võistlejad ei tea (ehk classic Pullekas)

Murran oma pika postitamispausi ehteideliku emotsionaalse lärtsatusega, ehk lugesin täna lehte. Ja lehes kirjutas Pullekas.

Elektrirattad löövad võistlused sassi: probleem tekib, kui need muutuvad mehaaniliseks dopinguks

Artiklist pakkus suurimat äratundmisrõõmu esimesed kolm lõiku, kus pullekas kirjeldab järjekordset pinevat võistlusstseeni Austria mäestikust, kus kamp Eesti MAML’eid jälitasid 10-20 kilomeetrit mingeid “selg sirge, justkui ei pingutakski” pedaalivaid naisi.

Muidugi tegemist polnud võistlusolukorraga, vaid niisama elektriratastel (täpsustan, lausa naisteratastel! “isegi pakiraamid küljes”) kruiisivate argiriietuses daamidega, kellel kari Ida-Euroopa “parajalt treenitud ratturid” siis närviliselt sabas sõtkusid.

Kui kogu see lugu riivatud meheego vaatenurga asemel nende naisratturite perspektiivi pöörata, saab tulemuseks paraja õudusjutu ju. 😀

Muidugi ma ei jõua ära imestada, et need naiste tagaajajaid lisaks võistlustele ka suvalisel tänaval või maanteel sappa võivad haakida. Võistlustel on mul korduvalt mõni selline kummaline kiledressis Paavo kuskil seljas nühkinud. Võtab ikka päris nõutuks, sest ette teda lasta ei saa, sest see pole talle tegelikult jõukohane tempo. Keset pikka distantsi mingit suvakiirendust jälle samuti teha ei taha.

Kui nüüd tõstatatud “probleemile” ka paar lauset pühendada, siis iseenesest kujutan ette, et kui inimene juba elektrirattaga võistlustele petma läheb, on tegemist juba sellise tüübiga, et temaga rattaürituste “hakklihamasinas” päris hirmus lähestikku puselda. Karta on, et tema saavutatav sõidutempo ka tegeliku grupisõidukogemusega ei ühti.

Lõpetuseks mu kõigi aegade lemmikpilt Pulleka testosterooni triufist, ehk lõpusirgel “ära panemas” rahulikult omas tempos jooksvale Maris Tammele.

Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi: Pullerits: Miks Eesti jooksjad ...

Spordipoelaadsed tooted ja totaalne kriis

See pole tõsisematele spordisõpradele ilmselt mingi üllatus, et mõlemad Eesti suuremad spordipoed on pigem spordipoelaadsed tooted, kes usina brändingu varjus hoopis mingit Audisõprade vabaajarõivaste butiiki peavad. No teate küll – a’la läikivad punasest nahast tossud ja hallid puuvillased dressid ja muu selline kraam.

Vahele eksib siis ära näiteks täpselt üks komplekt päris jooksusokke või ühed maratoniks sobivamad tossud. Ja ei, ma ei käi masohhismist oma spordišopingutel kuskil Paide outletis, vaid siin täitsa riigi suuruselt teise linna suurimates võimalikes esindustes.

Mitte et ma praegu üldse kuskil käia saaks, sest, köhöm, see asi, mille nime keegi isegi enam nimetada ei taha.

Ja siit jõuangi oma kriisi suurima kriisini. Mul on totaalne jooksusokikriis! Kõik joosusokid hakkasid riburadapidi otsa saama juba eelmine suvi, kui ma olin liiga hingetu ning kibestunud, et neid omale juurde ostma minna. Mäletatavasti kahtlesin, kas üldse kunagi joosta saan.

Sügis-talvel jõudsin jooksuradadele rohkem tagasi, aga siis läksid käiku juba soojemad sokid ning neid mul isegi on.

Ja siis. Äkki on talv möödas. Rasedus ka. Sooja soki aeg samuti. Jooksen 4-5 korda nädalas ja… Hoian hinge kinni, sest käsil viimane paar Crafti sokke, mille kannaservas hakkab õmblus juba nii lahti rebenema, et iga kord kardan säärt ülejäänud sokist eralduvat. Seni pole veel eraldunud, aga nutan kibedalt taga kõiki neid sokke, mille ma veel kõvasti paremas seisus juba sokkide surnuaiale saatnud olen.

Tagasi tulles eelmainitet Audisõprade butiikide juurde, siis ühel neist (no see kampaaniakunn) polnud varem ju üldse e-poodi ning nüüd on mingi veider patukahetsuslik värdsünnitis, kust saab chati teel väiksest valikust numbreid küsida ning asju tellida. Patukahetsuse usutavust vähendab see, et isegi kojukanne pole tasuta. Mõned sokid on ka poes olemas, aga needki pigem vabaajasokid.

Põhimõtteliselt läksin teise poodi, kus vanasti sokke üleval polnud, aga nüüd mingi hädane valik siiski üleval. Tellisin hädaga ühed Adidase spordisokilaadsed sokid ning lootsin, et ehk ajavad asja ära. Tellimine pakiautomaati oli ka meeldivalt ümmarguse hinnaga – 0 eurot.

Aga boožemoi, need sokid. Lühikokkuvõte: ei ajanud asja ära.

Õigete jooksusokkidega võrreldes olid need ikka nagu öö ja päev. Kõigest 20 minutiga jalad täiesti vastikult higistasid ning… hold yer honoses, haisesid. Ma kogu aeg imestasin, kuidas mõnede inimeste jalad selliseks juustuks saavad minna. No müsteerium lahendatud. Iga suvaline SUVA sokk on selles osas parem.

Nüüd on mul 3-pakk mõttetuid sokke mõttetult seismas, mida ma kindlasti kasutama ei hakka. Samas jooksusokke mul ikka pole! Seega kui muidu tundus kogu olukord niimoodi stabiilselt talutav, on see nüüd küll muutumas väljakannatamatuks. (Okei, jah, veits utreerin, aga esimese maailma probleemid on ka probleemid.) 

Kõik soovitused PÄRIS jooksusokkide e-poest tellimise võimaluste kohta, mis just kuskilt Inglismaalt või Hiinast siia ei pea sõitma, on väga teretulnud!

Kuu aega joostud

Klari kirjutas, et kuu aega eriolukorda on möödas ning see meenutas, et mul on ka kuu aega jooksurajal möödas. Nimelt oleksin muidu viksilt ja viisakalt sünnitusjärgse kontrollini ära oodanud, aga kui selgus, et ühtegi kontrolli niipea tulemas pole, viskasin põhimõtteliselt kohe jooksudressi selga ning lidusin õue “enesetunde järgi vaikselt liigutama”.

Milleks need jutumärgid? No ikka selle pärast, et mul oli siiras plaan alustada kuskil soovitatud programmi järgi, ehk esimene nädal kõndida 4 minutit ja sörkida 1 minuti. Teisel nädalal kõndida 3 minutit ja sörkida 2. Ja siis nii edasi, kuni alles vähemalt kuu pärast hakkaks jutti jooksma.

Reaalsuses tegin seda 4+1 pulli täpselt ühe korra esimese jooksu alguses, siis läksin 3+2 peale. Ja pärast seda tegin kõik jooksud oma vanas heas rasedusaegses 5+2,5 süsteemis. Esimese täiesti jutti jooksu tegin juba teisel nädalal, sest noh, kiire oli. 😀

Enesetunne on seni selle kõik heaks kiitnud, ehkki vargsi naasnud jalakrambid meenutasid, et peab vist ikka magneesiumi edasi võtma. Enne rasedust mul sellega mingit muret polnud, aga raseduse ajal ning nüüd nähtavasti imetamisega mu toidulauast ja Vytautase-patareidest ei piisa.

Kokku olen esimese kuu jooksul jooksnud 111 kilomeetrit ning paari nädalaga on kilometraaž stabiliseerunud kuskile 30 ringi. Jooksen neli korda nädalas – teisipäeval, neljapäeval ning mõlemal nädalavahetuse päeval ja enamasti koos käruga.

Kui alles üks nädalavahetus seletasin jooksu ajal Jaanusele, et mul pole mingit arengut praegu, siis tegelikult eelmine nädal juba tundsin, et kõnniosa väga ei tahagi enam vahele teha käruga joostes. Samas võis asi olla ka heades ilmades, sest just tuul annab käruga kõvasti tunda. Nüüd alanud nädal tõotab taas hall ja lägane ja tuuline tulla ning mu indu jahutada.

Reganud olen ennast optimismist nõretades nii Võidupüha poolikule kui sügisesele Tartu Linnamaratoni poolikule. Kui neist esimene ime läbi toimuma peaks, siis läbi jõuan selle vast ikka matkata. Ehkki nädalavahetusel tiirutasime Pärnu vahel ning ma pea igal tänavanurgal jälle muljetasin, et vot oi siin on võidupühaka ajal juba rops kurgus ning siin surm silme ees. Aga regame aga jälle ära, nõu problem.

wp-1586756969763.jpg

Kas jooksukärul on mõtet, ehk Thule Urban Glide 2

Käruost oli umbes ainus titekulutus, mille üle me siiralt elevil olime ja samas üldse pead ei murdnud. Nimelt oli mulle kuskilt juba varem silma jäänud, et Thulel on nüüd uus jooksukäru mudel – Thule Urban Glide 2, mida saab ka korviga kasutada, ehk põhimõtteliselt sobib üks käru lapsele sünnist saadik.

Varem olid jooksukärud kasutatavad sellest vanusest, kus laps juba ilusti istub ning pead hoiab, ehk umbes pooleaastasest saadik. Mitut käru osta oleks aga päris mõttetu tundunud. Nüüd oli aga võimalik soetada üks võimekas ning ilus käru sünnist saadik ja erinevalt paljudest trendikärudest oli sellele juba peale vaadates näha, et tegemist on puhta funktsionaalsusega. Inimestena, kes oskavad kvaliteetset matka- ja spordivarustust hinnata, tundus see ainus loogiline valik.

Kust saime?

Kuna tegemist oli nii uue mudeliga, samas sai see ilmselt tänu stiilsele välimusele ka päris trendikaks, olid järelturu hinnad mõttetult laes. Seetõttu matsime sealt soetamise mõtte üsna kähku maha. Kasvõi keskkonna mõttes oleks kasutatud käru hea meelega võtnud, aga kui hinnavahe uuega on vaevu mõnikümmend eurot, garantii lõppenud või lõppemas ja raam ka juba kulunud, siis täielikku titekraami samariitlast ning järelturu ärikunnide lüpsilehma me ka mängida ei tahtnud.

Just eelmisel suvel tõusid UG2-de hinnad hüppeliselt kohati 100-200 eurot ning kui seni olime kiiganud Über Kidsist tellimise poole, ei tasunud see enam ära. Kohaliku poe puhul on lihtsam ka asju ajada, kui peaks midagi garantii mõttes juhtuma. Enamikul kohalikel pakkujatel tõusid hinnad 700-750 euro kanti, aga saime enda oma veel 549 euroga Tshopist.

Kusjuures esimese hooga tellisime selle lehe leiunurgalt üldse black on black mudeli poenäidise (noh, see kõige stiilsema välimusega süsimust pill), mis pidi olema väheste kulumisjälgedega, aga uuest märgatavalt soodsam. Ma pole küll pedantlik perfektsionist, kes suvalise plastmassikraapsu peale öösel magada ei saa, aga kohale jõudis käru, mis nägi välja nagu oleks selle raamiga läbi kivihunniku sõidetud. Samas olime ka järelturul näinud, et just see must raam tundub kulumisjälgedele väga vastuvõtlik olevat ning need paistavad väga silma ka (must on sellel ainult värvikiht).

Seega saatsime selle tagasi ja valisime hoopis tumehalli mudel halli raamiga. Ilmselt peab see ka pleekimisele paremini vastu ja äkki ei kuumene päikese käes väga ära. Praeguseks on see tumehall mudel küll kallimaks läinud ja kõige odavamad on sinine ning punane mudel.

Mis puudutab kõiki muid jubinaid, on need Thule puhul suhteliselt kallid ning tuleb eraldi osta. Näiteks korvi tellisime kõvasti soodsamalt järelturult, sest neid liigub seal juba omajagu (korvi kasutusaeg on ju ainult pool aastat). Sellele pole meil midagi ette heita, nägi välja peaaegu nagu uus.

Samuti valisime näiteks Maxi Cosi turvahälli, mis käruraamiga kõige lihtsamini sobiks, aga adaptereid esimese hooga ei tellinud, enne kui kindlad olime, kas või kui palju neid vaja läheks. Vajadusel saab need ju paari päevaga koju tellida.

Äärepealt oleksin tellinud korvile spets vihmakile, mis maksab jälle 40 eurot. Õnneks taipasin viimasel hetkel, et korv on ju küll suhteliselt universaalne nähtus ning sain sõbrannalt universaalkatte üldse tasuta – istub ideaalselt (universaalne vihmakate on muidu ka ikka kõvasti odavam kui see Thule spets kiletükk).

Samamoodi kavatseme kõigi järgmiste lisadega oodata-vaadata, kas reaalne vajadus tekib ning sellest lähtuvalt juurde soetada. Või kui tõesti juhtub järelturul midagi sel hetkel liikuma, tellin sealt.

Ja kuidas on siis?

Nüüd oleme kaks kuud käruga päriselt ringi rallinud ja aeg väikesteks vahekokkuvõteteks. Seni oleme väga VÄGA rahul. Esiteks on see käru lihtsalt nii ilus. 😀 Ma pole muidu üldse mingi titekraami entusiast, aga nagu öeldud – kes ka muidu kvaliteetset varustust hinnata oskab, naudib selle käru kasutuskogemust igal juhul. 

Istumisosa monteerisime praegu täiesti maha ning paime korvi külge. Eelnimetatud lisadest pole peale selle tegelikult põhimõtteliselt midagi vaja läinud. 

  • Vihmakile pole isegi paduvihmas kordagi peale pannud, sest korvisuu käib nii kinni ning korv ise on täiesti vihmakindel. Ma ei kujuta ette, millises orkaanis ma sukelduma peaks, et selle suu täiesti kinni tahaks panna. Muidugi me ülearu ei põe ka, kui lapsele mõni veepiisk või tuulepuhang siiski näoni jõuab. Ja nähtavasti ei põe tema ka – loodetavasti tuleb temast üks karastunud jõmm.
  • Turvahälli adaptereid me pole siiani ostnud, sest seniste külmade ilmadega turvahälli otse soojast autost vankriraamile tõsta ei saaks niikuinii – ikka peaks mingit lisariietumist tegema. Ja siis on lihtsam laps juba soojakotti torgata ja sellega vankrikorvi. Korv ise käib raamile ja raamilt ära muidugi megamugavalt. Niisama kaubanduskeskustes šoppamas me ei käi ning üleüldse ei soovitata last liiga kaua turvahällis hoidagi.
  • Kõikvõimalikke pudeli-, snäki- ja mobiilihoidjaid pole ostnud ning ei ole veel vajadust ka tundnud.

Näinud oleme kõikvõimalikku ilma alates päris külmast, sopasest, lumeplägasest, megatuulisest ning paduvihmast, lõpetades viimase nädala päris soojade ilmadega. Tänaval ega treppidel sellega veel hätta pole jäänud ning ehkki esialgu üllatud pidevalt kohtade üle, kus kärutajatele mõeldud pole, saab selle käruga vajadusel ka puujuurikasest-porisest nõlvast üles nagu nipsti. See on ikka totaalne traktor parimas mõttes.

Mis puudutab liikumismugavust üleüldiselt, siis väidetavalt on tegemist üsna laia käruga (just tagarataste mõttes) ning lugesime hoiatusi, et igast uksest sellega sisse ei mahu või võib poes hätta jääda. Seni oleme igast uksest siiski kenasti läbi mahtunud ning ehkki mu esimene poeskäik lõppes sellega, et ma lõpuks jõuetus vihas jalaga mingi kaubaaluse lihtsalt tee pealt eest lõin (tolle hetke labürintidest poleks küll ühegi käruga mugavalt läbi pääsenud), on see just manööverdamise mõttes tegelikult kitsastes oludes väga võimekas. Põhimõtteliselt saab seda tänu kolmele rattale ühe koha peal ringi keerutada ja juba paari korraga manööverdad seda ühe käega nagu vana virtuoos.

Ahjaa, käru käib ka väga kergelt kokku-lahti, ehk autosse pakkimine käib ülimugavalt. Arvasin küll ise, et nt tagarattaid me tingimata alt ära võtma ei hakka, aga Jaanus on seda siiski iga kord teinud, sest see käib tõesti nii lihtsalt.

Kuidas joosta on?

Jooksu osas on tegelikult öeldud, et kuni laps on korvis, siis selle käruga joosta ei tohiks. Muidugi on vahe ka, kas lasta kõnnist veits kiiremat sörki siledal rahulikul kergliiklusteel või minna kuskile keerulisemasse liiklusolukorda sprinte tegema või kartulivagudele kolistama.

Jäin ka ise äraootavale seisukohale, kas ja kui palju esimese poole aasta jooksul üldse joosta tahan. Nt püsilugeja Taunts juba ennustas ühe mu postituse all, et jooksukäru jääb pigem seisma ning lõpuks anname ikka üksteisele pigem selle tunnikese, et ilma käruta jooksmas ära käia.

Aga nagu juba siin kirjutanud olen, käin viimased pool kuud jooksmas üle 1-2 päeva ning olen väga-väga rahul. Jooksen mööda väga siledaid teid, mille osas tean iga auku ja äärekivi ning neist konarustest manööverdan üle kõndides. Jooksmist see väga palju ei sega, sest veereb tõesti hästi, on suurepäraselt ühe käega manööverdatav ning jälgin seda, et hoian käepideme võimalikult keha lähedal ning vahetan iga kindla aja tagant kätt. 

Mis on suurim vahe üksi jooksmisega:

  • Tuul. Talvest saadik puhuvad sageli ikka väga tugevad tuuled ja käru on ikka tuntav tuuletakistus. Siis tuleb vahel edasijõudmise või käru otsehoidmisega küll omajagu vaeva näha.
  • Suurematest tõusudest üles minnes annab lisaraskus ikka tunda. Samas praegu lausa naudin seda tunnet, et mingeid lihaseid ka korralikult rakendada saab.
  • Tempo on muidugi madalam ja/või pulss veidi kõrgem, aga treeniv efekt ja saadav emotsioon ikka õige.
  • Marsruuti tasub valida ikkagi tee sileduse järgi.

Samas võimaldab see mu ennelõunase pikema jalutuskäigu ühildada trenniga. Õhtud on praegu nii lühikesed ja iga tund hinnas, et eelistan sellel ajal parem Jaanusega juttu ajada või vahelduseks arvuti taga täitsa tühja vedeleda.

Eile käisime esimest korda hoopis kolmekesi jooksmas ning see oli ikka väga tore. Koos pole me jooksnud sellest ajast saadik, kui mul rasedana häälepael hingamist hakkas takistama ning ma nii aeglane olin, et ta mu kõrval põhimõtteliselt kõndis. Ütleme, et see oli nagu kulbiga soola kallamine minu niigi veritsevatele hingehaavadele ja parem vaevlesin sel ajal üksi tiksuda.

Seega kogu selle pika jutu lõpuks julgen käru soovitada kindlasti. Suurepärane masin on see juba igapäevaseks liikumiseks, aga nüüd võin juba kinnitada, et mugavuse pärast sellega ka jooksud jooksmata ei jää. Pigem vastupidi.