Tartu Rattaralli 128 km, 28. mai 2023

Ma mäletan, et kui abikaasa möödunud aastal rattarallil osales, oli mul temast peaaegu kahju, et ta sellise maa läbi peab sõitma. Kui ta siis silmade särades finišisse jõudis ning rääkis, kui tore sõit ja kui tore rada tal oli, oli mul teda raske uskuda.

Aasta hiljem olin ise selle 128 km stardis. Peamiselt küll seetõttu, et mul oli sama nädal ette nähtud 100 km rattasõit ja Jaanus sinna ilmselgelt tulla ei tahtnud, kui ta rattarallil sõitis. Osaliselt ka seetõttu, et see tundus tore võimalus hoopis uusi radu sõita. Lõpliku tõuke andis see, et sain tuttava kaudu osaluse tasuta. Mu esimene sponsor! Haha, ma olen lõpmata tänulik. 😀

Jaanus soovitas mul küll 27 km/h tempogruppi minna, aga esiteks kartsin gruppide sagimist, teiseks tahtsin Ironmani mõttes ikka ise hakkama saada. Seal ju gruppe pole ning tuules ei tohi üldse olla.

Tegelikult kaalusin hommikul põhimõtteliselt viimse minutini, kas üldse sõitma minna, sest mul vindus juba üle nädala üks järjekordne rõve katk köha ja terava kurguvaluga. Lõpuks otsustasin siiski minna ja pulsi igal juhul mõõduka hoida.

Start oli mul kodust vaid kilomeetrikese kaugusel, seega hommikul praadisin pool tundi enne starti veel lastele pannkooke, siis riided selga ja põhimõtteliselt otse stardikoridori. Võtsime metsatriatloni tiimikaaslase Tiiaga punti – tema ka varem rattarallil käinud polnud.

Ja no see siplemine ja möll, mis kohe stardijoonelt pihta hakkas, oli ikka päris õudne. Hoidsime end targu tahapoole, esimest kukkumist nägime 10 meetri pärast, esimest katkisõidetud ratast kilomeetri pärast.

Umbes esimene tund oligi parajalt närvesööv. Kõik sõitsid palju kiiremini, kui oleks arvanud. Vasula-Lähte tõusudest lendasin üles pea 50% kiiremini kui tavalisel sõidul. Samas kui rahulikult oma grupist maha jäime, tuli peagi selga järgmine vanusegrupp ja järgmine ja järgmine. Hiljem nägime ametlikke tempogruppe, mis sõitsid väga viisakalt, aga mitteametlikes gruppides käis ikka üks rõve sõelumine. Ja tagajärjed ei andnud ennast kaua oodata, kui enne Juulat olid tee ääres erinevad veritsevad härrad, rattad laiali, verised vaod peas.

See tõmbas mul ettevaatuse küll korralikult üles ja hakkasin täielikult ainult enda sõitu sõitma. Eesmärk oli pulss rahulik hoida, lõpetada kõigi luude ja hammastega ning end pidevalt ennetavalt laadida. Kodust võtsin spordijoogi juba pudelisse, iga tunni lõpuks oli ette nähtud geel ning punktides plaanisin ka rahulikult ja mõnuga võtta.

Ühel hetkel sain ka vahepeal silmist kaotatud Tiia kätte ja esimese teeninduspunktiga sai veerand maast sõidetud. Haukasin saiakest, jõin vett, spordijooki veel jagus ja panime edasi. Kui seni oli rada olnud väga ilus talupastoraal, jätkusid ühtäkki sellised metsad nagu oleks Lahemaale sattunud. Sõitsime rõõmsalt üles-alla ning tunne oli veel väga hea. Mingi hetk möödus 33 km grupp, kus tuhises rõõmsalt ka abikaasa.

Enne Alatskivit hakkas üks härra mu ees lausa veipima, seega ilmselgelt olime pigem roheliste rattaretke kui tõsimeelsete rallitajate seltskonnas.

Alatskivis õnnestus ühte teist sõbrannat silmata, kes just raja äärde kaasa elama oli tulnud ja see andis kohe jälle jõudu juurde. Tuhisesime ülemeelikult järgmisesse teeninduspunkti, kus sai umbes pool maad sõidetud. Tiial olid kerged krambid, seega võtsime rahus aega venitada ja süüa.

Järgnes väga ilus, aga vastutuuline rada Peipsi rannikul, kus üritasime sõidu pealt veel muljeid ning arhitektuuri sisse ahmida. Kuni äkki oli tee peal ees madu. Täitsa kopsakas nastik, teel järvele. Karjatasime mõlemad täiest kõrist ning hea, et üksteise (ja mao) otsa hunnikusse ei kukkunud.

Koosa poole pöörates hakkas Tiia selja tagant väga ära kaduma ning sattusin mõneks ajaks sõitma ühe kaas-ironmanlasega. Jutstasime natuke trennidest ning ürituse muljetest ja sõitsin ka temal eest ära. Enne järgmist teeninduspunkti võtsin ära kofeiiniga cola geeli, mis maitse ootamatult jäledalt. Abiks ikka. Koosa punktis jäin Tiiat järgi ootama, veetsin rahus aega, ajasin inimestega juttu ning sõin ära umbes 5 saiatükki (kõht kippus enne juba korisema). Rõõmsalt kohale saabunud Tiia veel venitas ja võimles ning hakkasime edasi rühkima.

Kui kätte jõudis raja kõige nürim ja raskem osa. Vastutuul oli lihtsalt räige. Tiia kippus jälle maha jääma, mul oli keha juba ratta seljas olekust nii väsinud, et ei tahtnud enam hetkegi kauem sadulas olla (peamiselt oli kael valus sellest pidevast ette ja taha vahtimisest, et kus augud, teised ratturid, sildid ja ägedad majad on). Lõpuks sõitsin omas tempos edasi, aga oodatud pärituult ei tulnud ega tulnudki. Luunja suunal läksid vaated paremaks, aga mott oli juba väga maas. Kilomeetrid venisid nagu tatt, ehkki tempo oli täitsa tavapärane ning vinduv külmetus hakkas jälle köhima ajama.

Vahetult enne Luunja punkti sai mind kätte 27 km grupp, kust leidsin ka Vahuri – tsau! Ja otsustasin ka ennast sinna gruppi haakida, et saaks see sõit lõpuks läbi. Pärast kiiret söögipausi läks kogu see mass liikuma – grupp oli ikka väga suureks paisunud. Jo-jotasime läbi Ihaste, üle Sõpruse silla, mööda Turu tänavat ja äkki olimegi finišis. No jumal tänatud.

Aeg 5:10:42, keskmine kiirus 24,9 km/h, pulss 139, distants 128,69 km, tõusumeetreid umbes 335. Kui poleks söögipunktides lõputult aega veetnud, oleks ilmselt kiiremini saanud, aga milleks. Eriti tervist arvestades Abikaasa sai selle võrra muidugi kauem finišis aega parajaks teha. Tema aeg oli tublisti alla 4 tunni.

Ja siis selgus üllatuslikult, et Tiia oli samuti 27 km grupiga lõpuni tulnud ja chillis lausa grupi ninas! Lõpp hea, kõik hea! Chillisime veel natuke juttu ajada, tegime pilti ka ja sõitsime siis koju ära.

Pärast finišit ajas mind tundide viisi lakkamatult köhma ja kartsin juba, et lõpetan järgmine päev haiglas. Aga üllatuslikult sai vist lõpuks kõik välja köhitud, mida oli köhida vaja, sest üle pika aja sain esimese köhavaba öö. Järgmisel päeval polnud tunnetki, et midagi teinud oleks ning jätkus jaksu küll, et maal puid istutada ja ehitustöid juhtida.

Ja kas läheksin rattarallile veel? Ilmselt jaa. Üldse on maanteerattasõit üks parimaid asju, mille Ironmani trenni käigus avastanud olen.

Veerand-Ironman 400 tõusumeetriga

Ainult 2 nädalat on viimasest suuremast ettevõtmisest möödas, seega paras aeg veel muljed kirja panna. Emadepäeva nädalavahetusel saime abikaasaga üle 3,5 aasta esimest korda 24 tunniks kodust eemale ning long story short, võtsime suuna Pühakale, et maha pidada üks paras spordilaager.

Kohale jõudes läksime esimese asjana spaasse ning ujusime sealses basseinis 950 meetrit. Ajaks 24:11. Üsna tüütu oli, sest vesi oli soe ja pöördeseinu seal ka pole, aga hakkama sai. Siis hops-hops puhtaks, enam-vähem kuivaks ning triatlonikombed selga. Niiske ihu peale seda venitada oli vist päeva suurim pingutus.

Seejärel viskasime spordikotid autosse, rattad maha ning suuna Puka poole. Eesmärgiks oli sõita 40+ kilomeetrit ja umbes esimese poole mulle tundus, et selle järel enam jooksma minna küll ei taha. Tagantjärele tarkusena selgus, et sel ajal olid ka sõidu peamised tõusud. Pühaka kant on sõitmiseks küll imeilus, aga boožemoi, need tõusud. Muudkui üles-alla, üles-alla. Ega niimoodi erilist rütmi sisse ei saa, aga eks tegime seda ju oma lõbuks. Ilm oli rattasõiduks lihtsalt super.

Viimased 10 kilomeetrit möödusid juba pärituules ning hotelli parklasse jõudes oli korralik hoog sees. Distants 40,67, aeg 01:31:45, tõusumeetreid 195 ja pulss 136.

Panime jälle rattad autole ja mütsi pähe, kiirelt üks banaan ka hinge alla ning käes oli päeva viimane “ala” – jooks ümber Pühajärve. Olin seda ratta seljas omajagu kartnud, aga kui juba jooksma saime, oli tunne üllatavalt hea. Mõned kõige järsemad tõusud võtsime targu kõndides, päike kõrvetas juba mõnuga ning janu tuli ka peale, aga sellele vaatamata kilomeetrid muudkui möödusid. Juba olime teisel pool järve, juba selle kõige suurema tõusu juures enne metsa, siis jooksime pikalt-pikalt metsa vahel mäest alla ning lõpp juba paistis.

Kõige raskem oli muidugi viimane kilomeeter, kui üldse enam ei viitsinud ning oli vaja läbi liivase ranna ja rannapargi mütata, aga mis siis enam. Iluring veel mõisapargis ning olimegi auto juures. 10,97 km, 01:11:05, 6:28 min/km ja 154 bpm. Täitsa kena. Jõime parklas kahepeale ühe coca ära, võtsime oma kotid ning läksime ennast hotelli sisse kirjutama.

Õhtu poole jõudsime veel korduvalt jalutamas käia ning enesetunne oli küll igati hea. Väga mõnus ettevõtmine!

Jõudsin veel imestada, kui hästi mu keha sellele trennikoormusele vastu on pidanud, kui suutsin umbes nädal hiljem laste käest järjekordse keskaegse katku hankida. Selle peale ütlesid silmapilk üles mu parem puus ning vasak õlg. Puusavalu tundus täpselt nagu oleks valu sangas (love handle’is), aga tuttav füsio diagnoosis selle gluteal tendinopathy’ks. Fääntsi. Tegemist on jooksjate hädaga ja ilmselt pani viimase paugu Pühakal küngastest allajooksmine.

Kuskil öeldi, et see allub hästi ravile – sümptomite kadumine võtab 8 nädalat kuni aasta. No halleluuja. Õnneks rattasõitu ega ujumist see ei mõjuta.

Hakkasin siis hoolega rullima ja niikuinii ootas ees igakevadine tripp Saaremaale, kus muidu plaanisin peamiselt joosta. Seekord ei teinud ma siis üldse trenni. Imelikul kombel hakkas seal see katk ka alles tuure üles võtma, öösiti ajas jubedalt köhima ning kurgunibu oli megavalus.

Tänaseks ei näita kurguhäda ikka mingeid raugemise märke. Puus, mis alguses õieti kõndida ega magadagi ei lasknud, laseb tänaseks õnneks laste järel ka mõned jooksusummud teha. Jätkan täieliku puhkusega. Segastel asjaoludel suutsin ennast regada suvisesele metsatriatlonile tiimi tegema (minu rolliks on joosta täismaraton, metsas). Ja noh, Valga triatlonini on jäänud vähem kui kuu…

Põnev on see seenior-treenija elu. 😀 Kas üles ütleb ka Krõõda teine puus? Mis on parim viis hankida südamelihase põletikku? Ja mida elul veel varuks on? Seda kõike juba järgmises osas.

Aga lähe nüüd Tartu rattaralli pikka distantsi sõitma, kuhu ma ka segastel asjaoludel kirja sain. Kuulmiseni!

Viljandi järvejooks 1 tund + km ja nelja kuu trennimuljed

Kes arvab, et ma trennile käega olen löönud, võib rõõmustada. Ei ole. Lihsalt sellest kirjutamine on prioriteetide hulgas nii umbes tagumises kolmandikus. Enamiku aega, raha ja energiat neelab meie uus maakoht. Ptüi, tegelikult pigem argielu lastega. Ja kuskil selle järel tulevad triatlonitrenn ning maakoha korrastamine-arendamine.

On ette tulnud päevi, kus hommikul teen tööd ja tegelen lastega, pärast lõunasööki torman maale puid laduma, pärast tundidepikkust puudeladumist koju lapsi söötma ja vannitama ning pärast seda lähen alles trenni, ehkki kõhulihased juba maatöödest täiesti läbi. Aga kedagi pole süüdistada ning väga ei kurdagi, ausaltöelda.

Triatloniks võtsin ette lihtsa 4-trenni-nädalas kava, kus on üks ujumine, 1-2 jooksu ja/või 1-2 ratast (brickid sh). Seni olen kõik trennid kenasti tehtud saanud, ehkki kava vahele mahtus ka üks väike plaaniline opp, mille järel pidin paar-kolm nädalat täielikku pausi tegema (ei, ei käinud rinnaopil, ehkki see võiks ju ujumisel teatud ellujäämiseelise anda).

  • Ujumistrennid on enamasti üle 2 kilomeetri ja kui vahe vahele jäi, oli basseinis rügamine ikka paras okse. Plaan on endiselt alustada võimalikult tagant, et mitte pusklevate härjapullide teele jääda. Valgas kahjuks ujutakse kaks ringi, seega oht on ikka pullide alla jääda.
  • Rattasõit läks kõvasti meeldivamaks, kui sai seda õues tegema hakata. Ehkki ühe 70-kilomeetrise sõidu rügasin ka pukil ära. Nüüd oleme korduvalt teinud 60-80-kilomeetriseid sõite ning pole hullu midagi. Kartsin kõige rohkem sõiduasendit, et küll hakkab selg või kann või kael valutama, aga olen sellega ilusti ära harjunud. Mai teises pooles peaks ühe 100-kilomeetrise sõidu tegema, kaalusin isegi rattaralli 128 km distantsile minna, aga üldse ei viitsi maksta selle eest.
  • Jooks läheb nagu ikka, enamasti jooksen käruga, jutti ja viimati lausa 16 kilomeetrit.
  • Brickid algavad sel nädalal ning järgmine nädal tahame Pühakal üldse veerand-Ironmani distantsid läbi teha. Sest no miks mitte.

Kokkuvõttes on pool-Ironmani trenn seni kõvasti vähem tüütu ja kontimurdev kui nt täismaratonitrenn.

Rahvaspordiüritustest olen tänavu reganud:

  • ilmselgelt pool-Ironmanile
  • Viljandi järvejooksule
  • Valga triatloni olümpiadistantsile
  • segastel asjaoludel Metsatriatloni tiimile (pean keset juulikuud metsas maratoni jooksma 600 tõusumeetriga, no biggie)
  • Saaremaa 3 päeva jooksule

Ja rohkem hetkel polegi.

Aga nüüd kiired Viljandi muljed. Mäletatavasti oli mul eelmine aasta seal juba 4 kilomeetri peal nutt kurgus ning tagantjärele tarkusena oli mu kilpnääre puhta tuksis. Toona oli keskmine tempo 7:20 min/km, pulss 168 ja running index 39… Lõpuaeg 1:26:27 (kõigi aegade rekordaeg on alla 1:05).

Täna oli tulemuseks 1:12:09 (ehk enam-vähem tund + km), tempo 6:08 min/km, pulss 158 ja running index 48. Jooksime Jaanusega koos ja täpselt parajalt, et mõnus oleks ning juttu saaks ajada. Põld oli muidugi ideaalilähedane, aga igal juhul oli enesetunne eelmise aastaga nagu öö ja päev. Ka lõpus oli tõuse lausa nauding võtta ning vorm tundub juba päris hea. Eriti et ülearu suurt puhkust jooksu eel endale ka lubada ei saanud. Kokkuvõttes mõnus treeningjooks ja jälle üks linnuke kavas kirjas.

2022 kokkuvõte ja uus uue hooga (sarlakid, kliimapagulus ja tasakaal)

Ilma pikema jututa võtan ikka aasta ka kokku. Möödunud aastat alustasin 2-kuise ning vähem-kui-2-aastase tite kõrvalt ning ega sellest aastast suurt midagi loota ei osanud või julgenud. Tänu sellele said kõik ootused muidugi ületatud.

2022 numbrites:

  • 910 km jooksu
  • 1041 km rattasõite
  • 19 km ujumist
  • 40 km suuska
  • 60 jõutrenni
  • 2 last
  • 0 rasedust
  • 1 triatlon

Möödunud aasta märksõnad:

  • Tervis – kaks rasedust jutti on ikka organismile paras koormus ning pole siis ime, et lõpuks midagi lagunema hakkas. Õnneks sain üsna kiirelt hädadele jaole – unetuse, jõuetuse, laes pulsi ja muude jamade kurjajuureks oli hüperaktiivne kilpnääre. Tänaseks olen ravimitest taas prii, aga kontrollis pean käima elu lõpuni, sest organism on juba kilpnäärme vastu pöördunud. On oht, et see ühel hetkel väljendub hoopis kilpnäärme alatalituse. Loodetavasti siiski mitte. Aasta teises pooles turgutasin terivst talisuplusega ja polnud (tänu sellele või selle kiuste) õieti kordagi haige.
  • Reisimine – pärast koroona-aastaid õnnestus aasta alul kahe lapsega välisreisile minna ning kogemus oli nii edukas, et aasta lõpptulemuseks jäi 3 reisi. Hakkab juba laste-eelset elu meenutama, kui iga aasta oli plaanis 1 pikem ja kaugem reis ning 2-3 lühemat. Eks lastega on muidugi teistmoodi, aga sugugi mitte tingimata halvem. Ka praegust postitust kirjutan reisilt, senise elu peaaegu pikimalt.
  • Tasakaalu leidmine – mitte et ma seda ülearu kaotanud olekski, aga eks laste saamine on olnud paras kohanemine igas mõttes. Selles mõttes pakkus 2022 mõnusat loomingulist eneseteostust nii spordi, hobide, ettevõtluse kui eluvalikute osas. Kartsin, et 2-alla-2-aastast last jätab ruumi vaid ellujäämiseks, aga õnneks ei. Vähemalt mitte ainult. Näiteks proovisin kätt tänavakunstnikuna, ületasin ettevõttes kuhjaga käiberekordeid, leidsin päris mõnusa tasakaalu trennitegemises, taastutvusin ujumisega jne.

Aasta uus:

Kuna pimedad, soolalumised ja libedad kuud on väikeste lastega eriline väljakutse, samuti nende väikeste laste riidessesaamine olümpiaala omaette, veedame uue aasta esimese kuu kliimapaguluses Hispaania lõunarannikul. Alguses sihtisime kõvasti kaugemaid sihtkohti, aga õnneks lõime põnnama. “Õnneks” selles mõttes, et isegi 4,5-tunnine lend oli daamidega paras väljakutse. Kohalolek on olnud aga puhas rõõm, sest siin on soe, kuiv ja valge! Nii lihtsasti harjub hea asjaga, et pimedat tatist Eesti talve on võimatu ettegi kujutada.

Siin sai mind lõpuks ka üks haigus kätte ning nii pahasti, et sain kohe kuhjaga tasutud oma pika terveoleku eest. Nimelt korjas emb-kumb lastest omale jälle sarlakid. Ilmselt lennukist. Sealjuures suurem laps teist korda paari kuu jooksul! Ma veel arvasin enne lapsi, et see on üks neist haigustest, mis on ammu välja surnud. Hehe.

Erinevalt eelmisest korrast sain seekord ka mina need külge ning ehkki põdemine ise eriti raskelt ei kulgenudki, jäi kehv enesetunne nii kauaks vinduma, et jõudsin juba mõelda, et tervis ongi läinud. Iga öö võtsin magamiseks kurguvalu vastu ibukat, hommikuti ärkasin sellise tundega nagu oleks bussi alla jäänud ning päeva peale läks nõrkus ja peavalu vaid hullemaks.

Lõpuks hakkab see järk-järgult ikka üle minema ja saame jälle hommikuti käruga jooksmas käia. Siin on suurepärane jooksupromenaad kilomeetreid mõlemas suunas, samuti võtsime kalipsod kaasa, et avaveeujumist proovida. Viimane mul ilmselt plaaniks jääbki, sest esiteks pole tervis veel 100%, samuti oli esimene katsetus kalipsoga lainetavas vees nii õudne, et mul pole tahtmist seda niipea korrata.

Argipäevad näevad välja sellised, et suundume pärast hommikusööki oma lemmikkohvikusse, joome päikesepaistel tassi kohvi ning jookseme käruga umbes tunnikese. Mina teen sinna otsa ca 10 minutit joogat, jõutrenni või venitust. Pärast lapsed magavad ja/või mängivad, teeme tööd, sööme lõunat, lapsed jälle magavad, teeme jälle tööd ning õhtul käime rannas aega veetmas ja mängimas. Väga-väga mõnus. Eks ringi oleme ka käinud, aga peamine eesmärk ongi kliimat nautida, mere ääres olla, vabalt võtta, kohvi ning veini juua ja joosta. 😀

Uue aasta peamised (sportlikud) eesmärgid ka:

  • Teha pea iga päev 10 min jõutrenni, joogat või venitamist. Kindlasti ei taha seda teha iga päev, haigena nt ei teinud, aga avastasin, et see on mõnus jätkusuutlik viis üldkehalist liikumist graafikusse mahutada, ilma et peaks sellele arvestama terve trennipäeva. Seni olen Netflixist Nike’i trenne teinud.
  • Läbida see kuradi Ironman (tunded on hetkel pärast merekogemust jälle negatiivsemapoolsed).
  • Minna sügisel caminole. Avastasin, et Air Baltic lendab Riiast otse Bilboasse, mille ette jääb 150 km osa Camino del Nortet, mis mul kõndimata on. Näis, kas pisem laps on sügisel selleks valmis, et ma nii kauaks ära lähen.
  • Väisata mõnusaid spordiüritusi nagu näiteks 3 päeva jooks.
  • Hoida mõistlikku tasakaalu igas mõttes.

Kuidas teil?

Endorfiinisõltlane teatas õnnerohkest uudisest

Lumi on nüüd umbes kuu aega maas olnud ja loodetud kiirusel see ära ei sulanud. Tulemuseks see, et jõulud on alles mägede taga ning mul on talvest sügavalt siiber (või sahk?). Trenni teen küll tavalisel sagedusel, aga peaaegu ühtegi asja ma tegelikult väga ei naudi.

  • Jooksmine… noh, mis seal üldse öelda. Jooksen peamiselt käruga ja see on üks lõputu higine rassimine ning õudus soolasogas. Neljas talv käruikkes lapsevanemana tekitab juba PTSD-d ning ebaratsionaalset viha. Vallaga suhtlemisel tuleb vastuseid nagu “kas teil midagi paremat pole teha?” ja muidugi vana hea soovitus positiivne olla.
  • Suusad ostsin ka, aga vaatamata pidevalt sadavale lumele pole see aasta meie kandis radu sisse aetud. Oodatakse vist samuti, et lumi ikka ära sulaks.
  • Ratast sõidan pukil. Need I say more? Okei, tegelt on see üllatavalt talutav tegevus, kui kuni tunnike sõita ning samal ajal sarja vaadata, aga novembrikuised päikeseloojangusõidud olid kõvasti zenimad.
  • Ja ujumise osas tegin just oma elu pikima 2,2 km ujumise ja sain selle lõpuks aru, et… ujumine vist ei hakkagi mulle kunagi meeldima. 😀 Tegelikult kuskil 2. kilomeetrist alates saab nagu lihased soojaks ja vaimselt rütmi sisse, aga esimene kilomeeter on küll puhas nüri nühkimine, veniv nagu kaamli ila.

Kus siin nüüd see õnnerohke uudis on? Ilmselt selles, et ma endiselt trenni teen. Küll kliimapaguluses mõõdukalt soojal maal läheb paremaks.

Muljekatkeid

  • Üllatus-üllatus, maanteeratas jookseb ikka tõesti ise nobedamalt. Sõitsin siin mõned päevad vihmaga oma tavalise hübriidiga, sest sellel on (lõpuks ometi korralikud) porilauad ja kui siis lõpuks maanteeratta selga sain, siis ikka nagu lendaks. Ja nagu korduvalt öeldud – surmasaamishirm on sellega millegipärast palju väikem kui hübriidiga. 45-50 km/h mäest alla sõita pole mingi küsimus. Hübriidiga on isegi 20ga hirmus.
  • Üllatus-üllatus vol. 2. Kui ujuda, siis läheb ujumine paremaks. Täna ujusin mõnuga jutti 1800 meetrit ajaga umbes 49 minutit (vetteminekust lõpetamiseni). Noh. Kui ma Ironmanil 50 minuti kanti ujuks, oleks juba igati rahul. Täpset tempot ei oska öelda, sest kella polnud.
  • Ahjaa, kui regulaarselt talisuplemas käia, ei ole basseinivette minek üldse ebameeldiv.
  • Ja kellast rääkides, olen valmis juba Polarile käega lööma ning Garminit proovima. Hakkasin enne ujulasse sõitma, kui kell viskas errorit, et mälu on täis ja süngi ära. Sünkinud olin just pool tundi varem kodus arvutiga, ehk tegelikult ei tohiks sellel midagi häda olla. Telefoniga sünk ebaõnnestus, lõpuks hangus ette trenni valimise vaade, kuskile sealt enam liikuda ja ei saa ning ootan lihtsalt aku tühjaksjooksmist. Kokkuvõttes tarkvaraline viga. Näis, mis saab.
  • Jooksu osas teipisin mõni aeg tagasi jälle jala ära. Esimesed muljed – vau, see töötab. Vaevu 24 h hiljem polnud üle tüki aja jälle kõndima hakates üldse lombakas olla. Samas mõni päev hiljem hakkas teip juba maha kooruma ning lõpuks võtsin selle ära, aga jalg on ikka suht haige. Mis mul siis üle jääb, kui lõpuks puhkust anda. Üritan siis maksimaalselt ujumist ja ratast teha.

Ujumisest ja rattasõidust (ja jooksmisest ka)

Tegin möödunud nädalal jälle paar Ironmani trenni. Jõusaal nüüd vist jääbki aastaks unarusse, sest võimalusel käin Auras ja ei hakka endale veel sellega stressi tekitama, millal kõige muu kõrvalt rauda tõstma jõuaks.

Nädala alguses käisin jälle ujulas. Jutti teist korda käies oli juba enesetunne kõvasti parem, samas avastasin, et jutti kroolides tekib mul vee all põhimõtteliselt klaustrofoobia. Mis siis veel avavees saab… Tegin jälle 1600 meetrit, mille sees 4×300 meetrit lõike. Jaanus küll arvas, et mul pole mingit mõtet mingeid sprinte või lõike ujuda, aga see aitab basseini nüridust natukenegi leevendada, seega las olla.

Seekord polnud mul privileegi ka üksi rajal olla, sest koolivaheaja ja kellaaja tõttu oli ujulas hullumaja. Sattusin heitlema ühe härraga, kes mul diagonaalis ette ujus ja varbaküünega niimoodi kätte pussitas, et peaaegu veri taga. Aah, ujumise rõõmud.

1600 m, 02:44 min/100 m.

Nädala lõpus tekkis äkki mõte ka ratas veel õue ajada. Ilm oli lihtsalt nii ilus (aga külm ja tuuline) ning toas pukki sõita pole ma veel jõudnud ega tahtnud. Panin rattal tuled vilkuma, soojad riided rattariiete peale ja… no niii tore oli. Boonuseks võimsad päikeseloojangu vaated. Kuigi väga raske oli ülesmäge, kehval asfaldil ja kibedat vastutuult sõita, siis lohutasin end sellega, et raske õppustel, kerge lahingus. “Lahingus” ehk Tallinnas ehk pole ka Vooremaa tõuse ja oktoobrikuist vastutuult. Pärituult koju lihtsalt lendasin.

26,58 km, 155 tõusumeetrit, 23,4 km/h.

Tahaks kohe uuesti minna.

Ja mis jooksurindel? Peamiselt olen jooksnud käruga asju ajama või jõe äärde talisuplema. Ühes jalas on Saaremaast saadik ülekoormusvigastus ja… imelik tõesti, miks see üle ei lähe, kui ma pidevalt jälle jooksma üritan minna. Lihtsalt jooksmine on suurema lapse hoiugraafiku, väiksema õueskäigu ja üldiselt tiheda igapäevaeluga kõige lihsamini ühildatav trenn. Ujumise vastu vahetades ma ainult ühe korra nädalas siis trenni teekski. Ilmselt vanast peast kahetsen kõiki oma eluvalikuid.

Training, ptüi, drowning for Ironman 70.3 Tallinn

Pärast õnnestunud 3 päeva jooksu tegin päevakese puhkust ning käisin siis 2 päeva jutti käruga joostes jõe ääres talisuplemas. Ühel korral unustasin rätiku ka koju. Polnud just parim elamus. Muidu on tänaseks 5 korda tehtud ja õige eneseületussportlasena kohe number kuklas, mille talvega üle võiks ujuda. No näis.

Suure jooksmise peale suutsin muidugi mingi ülekoormushäda laadse asja labajalga hankida, mis ühe puhkepäevaga veel hullemaks läks ning täna ma jooksma ei läinud. Mõtlesin seepeale hoopis üle pika aja ujulasse minna, sest Aura on ju lõpuks lahti ja võiks vaikselt Ironmani peale mõtlema hakata.

Enne 10 oli ujula meeldivalt inimtühi ja sain seal rahus omaette lihtsalt surra. Ilmselgelt ma pole ujulas käinud üle aasta julgelt (noorem laps saab lähipäevil aastaseks).

Kuskil 800 meetri peal sain aga käed lahti ning järgmised 800 tulid juba lihtsamini. Seejärel sõitsin rattaga koju lamama ja sööma. Ironmanil pean 300 meetrit veel ujuma ning seejärel see õige distantsiladumine alles algab. Johhaidii.

Võtsin selle peale vähemalt kätte ning panin oma treeningkava trennid kõik taskidena kalendrisse ära. Kava kestab 24 nädalat enne üritust ehk trenn algab veebruari teisest poolest. Enne seda viskasin igasse nädalasse kavast ühe ujumistrenni ka, sest see valdkond vajab ilmselgelt kõige rohkem järelaitamist (ja toas ratast sügada ma tahaks nii vähe kui võimalik). Saab olema huvitav aeg.

Saaremaa 3 päeva jooks 2022 – mõistusega joostud

Regasin suvel end uljalt Saaremaa 3 päeva jooksule ning praktikas kukkus see muidugi nii kiirele ja ebasobivale ajale, kui üldse olla sai. Tagantjärele on emotsioon seda positiivsem, sest hoolimata totaalselt muutunud elukorraldusest õnnestus sügisene jooksupidu 110% ning sain kätte selle emotsiooni, mis nt Tallinna maratonil täiesti saamata jäi (ja tagantjärele tarkusena vist tõesti haiguse nahka läks).

Esimest ja viimast korda käisin 3 päeva jooksul 2017 ehk 5 aastat tagasi, kui olin tegelt väga heas vormis, nt jooksin sel aastal (aga mitte sel üritusel) oma elu kiireimad 10 km. Toona olid ajad järgmised.

  • 10 km 52:47
  • 16,32 km 01:40:45
  • 16,08 km 01:36:13
  • Kokku 04:09:45

2018 olime pulmareisil ja 2019 juba lapseootel.

Aga alustame algusest. Jooksule eelnevatel nädalatel rabasin pärast nädalast Napoli reisu tööasjadega järjele saada, samuti saime kätte hiljuti ostetud talu. Noh, tegevust ikka jagus. Samas on lõpuks käes hetk, kus mul pole kallal ühtegi laste tatitõbe. Trennidest olen viimastel nädalatel teinud vaid jooksu ja huvi pärast jooksin eelneva nädala pühapäeval prooviks 10 kilomeetrit alla tunni aja. Sai joostud küll (58+ minutit ja pulss 158). Kolmapäeval-neljapäeval ma enam trenni ei teinud.

Reedel kolisime kogu oma elu autosse, viisime suurema lapse ühe vanaema juurde ning sõitsime siis teist vanaema ehk minu ema lapsehoidjaks peale korjama. Kiire lõuna vanematekodus ning sõit edasi praami suunas. Kohale jõudsime parajas sajus, seadsime asjad kiirelt oma Aia tänava majakeses sisse, banaan hinge alla ja oligi aeg 10 km starti sõita. Ehk noh, kiire-kiire-kiire. Erilist motti ega huvi sel hetkel jooksma minna küll polnud.

Vahemärkusena sattus majutuse osas meile juhuse tahtel küll täielik jackpot. Valisin selle üsna suvaliselt ja sattus üle aastate täielik lemmik (käime Kuressaares mitu korda aastas). Nii selle ürituse mõttes kui üldiselt super asukohas 2 magamistoaga hoovimajake lossist ja merest mõnesaja meetri kaugusel. Tundus peaaegu tutikas, perega külastamiseks hästi varustatud ning ruumikas, isegi padjad olid korralikud ning saime kütta nii sauna kui kaminat. Tõeline Bookingu-elamus.

Aga jooksu juurde tagasi. Parkisime auto stardi lähedale ära ning jooksime starti. Materjalid välja, paar sõna tuttavatega ja oligi start. Seljas olid mul t-särk, kilekas ja lühikesed püksid. Kileka koorisin seljast teiseks kilomeetriks (jooksu pealt numbri kolimine oli küll tüütu). Jooksime Jaanusega koos ning hoidsime algusest peale tagasihoidlikku eesmärki joosta alla tunni aja. Ilm oli maaliliselt hall, vahepeal tegi natuke vihma, rada oli tuttav. Kõik kilomeetrid said purki stabiilselt 5:45-5:55 vahemikus, viimase ajal natuke kiirendasime ning tulime üle joone ajaga 58:02 (tempo 5:47 min/km, pulss 157).

Võtsime oma Vytautase vee ja Nicksi batooni hinge alla ning läksime koju sööma, last söötma, lahti pakkima ja sauna kütma.

Laupäeval ärkasime vara nagu ikka. Pisem laps magas minu emaga teises toas, seega uni oli igati kosutav. Hommikul jõudsime veel kõik koos linnas kohvil käia, ilm näitas isegi päikest, ehkki ennutus oli halb. Tegime enne 11 kodus kerge eine, banaan autosse kaasa ja sõitsime suht viimasel minutil Sõrve poole. Saime tänu sellele umbes nii kauge parkimiskoha, kui üldse saada võis. Jooks starti oli julgelt pikem kui kilomeeter ja kurtsin Jaanusele, et olin juba selle peale väsinud. Pulss 150, vaevu saime hetke seista enne kui stardipauk käis.

Seljas oli mul t-särk ja jalas pikad retuusid (no nii-nii head, maivõi), mis osutus taas liiga soojaks valikuks. Plaan oli hoida 6 min/km tempot, mis õnnestus paar esimest kilomeetrit, aga settis seejärel 5:50 kanti ära. Okei siis, vast kestab ära, mõtlesin omaette. Terve mereäärse osa õhk nagu seisis ja palavust kurtsid ümberringi ka teised jooksjad. Samas ilus oli. Väga-väga ilus.

8 km peal saabus ootamatu tagasilöök – Jaanuse varbad hakkasid häda tegema. SEetõttu läks lukku ka jooksu aeglaseim kilomeeter – 6:01. Tagantjärele lugesime ühel jalal kokku kolm(!) villi. No on ikka ajastus. Tuju langes, aga tempo mitte. Pärast 10 km täitumist hakkasime vaikselt kiirust juurde panema, et see asi lihtsalt läbi saaks. Asfaldilt kruusale pöörates algas vist raja parim osa. Lõpuks jäi veel mõni kilomeeter metsateed, mis ülearu mõnus enam polnud, aga kilomeetrid said jätkuvalt lukku 5:45 tempos. Ja oligi finiš.

Lõpuaeg 1:35.24 (tempo 5:51min/km, pulss 157). Kuidas palun? 2017 ajast 5 minutit parem. Sealjuures õnnestus selle sees joosta oma viimaste aastate 5 km rekord, ehk seda tegelikult kiiremini eelmise päeva 10 kilomeetrist. Mõte hakkas juba liikuma, et äkki õnnestub 2017 koguaeg niimoodi tasa ja targu üle joosta. Selleks oleks viimasel päeval pidanud hoidma 6 min/km tempot.

Õhtul tegime jälle sauna, pikutasin mõnuga kamina ees, tohterdasime Jaanuse ville ning panin ööseks kompressioonisäärised jalga.

Pühapäeva hommik algas taas kohvikutiiruga, Jaanuse jalad tundsid end üsna okeilt, minu sääred poleks nagu jooksmas käinudki. Stardipaik oli meie majast 500 meetri kaugusel, ehk 10 minutit enne 11 hakkasime kodust jooksma, seekord üleni lühikestes riietes. Stardis jõudsin juba mõtet kahetseda, sest mere ääres oli päris külm tuul, aga mis siis enam teha.

Start! Esimesed kilomeetrid üritasime hoida eesmärgiks seatud 6 min/km tempot, aga jalad võtsid ise sisse vana hea 5:50 tempo. Lasime siis jalgadel minna. Metsavahele põigates olime jälle tänulikud, et saime jooksu joosta ilma käruta. Eks oleks tehtud saanud, aga poleks üldse see. Golfiväljakute eel oli raja üks tüütuim osa – öisest vihmast lödi kruusatee. Pärast golfiväljakuid tuli kõva vastutuul ning 10. kilomeetril hakkasid jalad juba lõpuspurti üritama. Vara, liiga vara, mõtlesin omaette, aga mis seal enam.

12. kilomeetrist edasi läks juba päris ebameeldivaks. Tuul, palju käänakuid, isegi üks eksimisohtlik koht, siin-seal munakivid, kruusateed, jälle käänakud, jälle kivid. Saaks juba läbi. Pulss oli punases. Kuni olimegi Kuursaali juures pargis ning lõpusirgel. Lõpuaeg 1:32:49. Mida? Keskmine tempo 5:48 min/km, pulss 158, 16 kilomeetri sees nii kogu ürituse kui viimaste aastate 5, 10 ja 15 km rekordid (vastavalt 28:24, 57:31 ja 1:27:01). Ei midagi erilist, aga näitab, kui targasti õnnestus see jooks tänavu ära joosta. Ja 95% hea enestundega. Ulme!

Koguaeg 04:06:16. Üle 3 minuti 2017 tulemusest kiirem. Kokkuvõttes võibki öelda, et üritus oli tõeline triumf. Nii enesetunde, vormiproovi kui pingutuse jaotuse mõttes. Ilus kingitus selle aasta lõpuks.