2 nädalat ravi: progress

Olen nüüd täpselt 2 nädalat kilpnäärme toetuseks (või rahustamiseks) tablette võtnud ja nagu arst ütles, läks olukord tõesti kiirelt paremaks. Juba mõni päev hiljem sain rattaga sõita 180se pulsi asemel 110-120ga. Täitsa nagu vanasti.

Erilise imena olen viimastel päevadel käruga üldse jutti jooksnud. Päris võrreldavaid tingimusi mul jooksu osas niikuinii pole, sest mõnikord jooksen käruga, mõnikord ilma, hiljuti võtsin kärul vankrikorvi maha (kohe kõva raskus vähemaks), teisalt on viimasel ajal jälle palju palavam kui kuu aega tagasi jne, jne. Samas käruga pole ma jutti jooksnud põhimõtteliselt kunagi – ka kaks aastat tagasi mitte. Seega on olukord kindlasti päris hea.

Samuti kadusid kohe ära need peavalud, mis mul tekkima hakkasid ning kõht pole ka pidevalt nii kohutavalt tühi. Ei tea, kas asi polnud veel nii hull või olen ma nii osav vajaduse järgi sööja, aga kaalu pole see asi mul kummaski suunas eriti mõjutanud. Kuu lõpus on mul uus endokrinoloogi vastuvõtt. Eks seni elan oma parimat elu ja krõbistan päev läbi tablette. Soetasin omale lausa tabletikarbi, mis on üllatavalt mõnus ja praktiline (vanainimese rõõmud). Enam ei pea mu vana pea meeles pidama, kas võtsin oma ülepäeviti manustatava rauatableti täna või eile.

Paraneva võhmaga käsikäes võtsime omale perega eesmärgiks kõik linnasisesed sõidud rattaga teha ja kuna noorim võsuke veel rattatoolis istuda ei saa, rentisime linnalt kastiratast. Kogemus oli lausa nii edukas, et rentisime selle mõni päev hiljem veel üheks nädalaks. Suurem laps on seal ilusti rihmadega kinni, pisem adapteritega turvahällis ja tegime lausa ühe enam kui 20-kilomeetrise tiiru ümber Tartu. Nii mõnusaid ühiseid rattasõite pole sellest saadik olnud, kui esimene laps sündis.

Üks nädal renti maksab 25 eurot. Võrdluseks – ratas ise maksab üle 6000 euro (ehk selle raha eest saaks seda pääääris palju rentida) ning nädal renti on odavam, kui autoga korra nt Tartust Viljandis käia.

Ahjaa, ka jõusaalis olen suts ja suts rattaga käinud ja kui varem arvasin, et see on liigne ajakulu ning väsitamine, siis tegelikult on ikka väga tore – isegi korraliku padukaga.

Mis siis veel?

Suutsin esimest korda elus oma selja ära tõmmata. Ja seda isegi mitte trennis, vaid lõunal taldrikut lauale asetades. Jah! Äkki käis valus jutt abaluude vahelt läbi, mis läks kiiresti ainult hullemaks. Mingi lihas- või närvipinge see oli, perearsti nõuandeliini soovitusel määrisin selga Perskindoliga (muud on jälle imetades keelatud), omast tarkusest võtsin mõned korrad ibukat ka, sest ikka väga valus oli ning kandsin mõttes trenni täiesti maha.

Järgmisel päeval proovisin joosta ning seda ei seganud see häda absoluutselt.

Ülejärgmisel päeval sain juba muretult lapsi tõsta ning hullu enam polnudki.

Aga tahes tahtmata hakkab elu seda allolevat meemi meenutama:

@classicalartmemes

Ja lõpetuseks – täna oli Võidupüha maraton. Mul jäi see jälle vahele, aga viimased nädalad annavad lootust, et lähen ja lustin (loe: kannatan) seal ühel päeval jälle.

Saaga jätk: enesetapjalik kilpnääre

Koormustesti järel jõudsin peaaegu järeldusele, et ju mul siis ongi kehv võhm, kuni perearst mu mai alguse kilpnäärmenäitajate peale endokrinoloogi juurde saatis. Olin esiteks skeptiline, et ons siis järjekordset spetsi vaja (on nagu kah kärutatud TÜKi vahet viimased 3 aastat), aga lõpuks helistasin siiski registratuuri. Pimeda juhuse läbi oli kohe järgmiseks päevaks äraöeldud vaba aeg ning seejärel mitte ühtegi aega kuni silm ulatab.

Sõitsin järgmisel päeval rattaga sinna ja pole veel näinud, et linnas kruiisides pulss 180 oleks. 180! Vabandust, elu sees pole seda ratta seljas näinud. Ja see polnud Vanemuise tõus, vaid üsna lauge suvaline jupp raudteejaama kandis.

Endokrinoloog uuris-puuris mu läbi, saatis ultrahelisse (emotsioon väga erinev rasedusaegsest ultrahelist 😄) ja vereproovile ning võisingi tagasi koju rügada tulemusi ootama.

Ja tulemused, pam-pam-paa, on sellised, et mu kilpnääre on totaalses allakäiguspiraalis. Absoluutselt kõik näitajad on nihu. Ja ikka lausa nii, et kui millegi norm on alla 30, on minu näitaja 230. Mai alguse näitajatega võrreldes oli asi veel kõvasti hullemaks läinud.

Kust nüüd selline asi? Arsti sõnul on see autoimmuunhaigus, ehk keha ise ründab kilpnääret ja see rügab elu eest hormoone toota. Põhimõtteliselt töötab organism igas mõttes ületuuridel. Eriti müstiline, et kui ma trenni ei teeks, poleks seda õieti tähelegi pannud. Natuke on imelikke peavalusid olnud, kõht on ka pidevalt megatühi, aga praegu ajaks selle kõik ka imetamise ja üleüldise koondnimetaja kaela “2 titte ja elu”.

Millest aga see autoimmuun-särki-värki tekib? Täpselt ei tea keegi, näiteks võib vallandada mõni viirus. Noh, neid pole viimasel poolaastal just vähe olnud. Stressi ka mitte. Ja rasedus on juba ise kogu organismile korralik pauk.

Aga prognoos? Noh, väidetavalt ise ei saa selle lahendamiseks midagi teha. Sain kiirelt ravimi peale ning hakkame nüüd aga jälgima. See võib aja jooksul normi tagasi minna (aga klassika-klassika, ei pruugi). Vähemalt pidi enesetunne ravimiga kohe kiirelt paranema, niiet näis.

Põnevuse puuduse üle ei saa vähemalt kurta.

Koormustest tehtud

“Kõigil on võhm kadunud,” nentis koormustesti õde mulle täna mokaotsast, kui oma kaebustest ülevaate andsin.

Vahepeal suutsin veel uuesti haigeks jääda, ehk ilmselgelt pole tervis ega immuunsus pärast kahte rasedust hetkel tippvormis. Tagantjärele kahtlustan grippi, sest ärkasin ühel ööl 38-kraadise palavikuga (mis on minu puhul ebatavaline) ning sellele on järgnenud üle nädala roppuste roppu nohu ja rohelist tulnukatatti, mis ka kurku kleepub ja enesetunde igati kehvaks ajab.

Sellest hoolimata suutsin oma ema ja lastekarja veel Saaremaale sõidutada, kus me kõndimisega taas eriti piiri ei pidanud.

Päev pärast tagasitulekut läksin kergelt jõusaali ning 30-kilose kangiga kükke tehes pidid jalad üleni krampi minema. Siia ma olen siis langenud. 2 päeva hiljem on istumine-astumine endiselt raskendatud.

Täna käisin lõpuks koormustestil ära, mis polnud sportlik koormustest, vaid pidin lindil reipalt ülesmäge kõndima. 3 minutit ühel kiirusel ja nurgal, 3 minutit teisel ning 3 minutit kolmandal. Viimane oli juba nii väljakutsuv, et hea meelega oleks sörgisammu sisse vajutanud.

Tulemus? Vererõhk on mul imeline. Võhm pidavat ka täitsa ok olema. Jah, keskmise inimesega võrreldes ilmselt ongi, aga minu puhul on puhkeolekupulss 80 paras katastroof. Vähemalt tean, et jooksurajal surnult maha langema ma ka iga kell ei hakka. Eks tuleb siis tasa ja targu jälle põhja laduda. Tasa ja targu. Tasa ja targu.

Tervise update

Täpselt 2 nädalat on nutusest Viljandi järvejooksust möödas. Paar päeva pärast jooksu tegi süda imelikke hüppeid nagu hirm oleks, ehkki olin nt lastega pargis ja hirmust nii kaugel kui olla võib. See tegi päris murelikuks ning panin esimesel võimalusel perearsti juurde aja.

3 päeva pärast jooksu pakkisime asjad autosse ning läksin oma ema ja pisema lapsega emadepäeva puhul Londonisse. Suurem laps põrutas samal ajal abikaasaga Hispaaniasse suvitama. Müttasime ema ja käruga kolme päevaga 100 000 sammu ning kõndisime liialdamata linnale tiiru peale. Meie öömaja oli Regent’s kanali ääres, mille kõndisime peaaegu otsast lõpuni kaks korda läbi. Täiesti uskumatu linnaloodus ja selline külg Londonist, mida ma varem näinud pole. Ehkki olime südalinnale päris lähedal, oli seal vaiksem kui minu Tartu äärses külas. Ja nii õhtul kui hommikul rõkkas linnulaul! Jõudsime ka esimest korda Greenwichi, mis mulle samuti väga meeldis.

Tagasi jõudes läksin otsemaid arsti juurde, kes esiteks küll naeris, et kuu aega pärast koroona põdemist pole veel midagi muretseda. Tal olevat patsiente, kes kuid hiljem Tenerife taastuskliinikus lõpetanud. Siiski tegi ta kohe EKG (oli korras), vereproovid ning suunas koormustestile (sinna oleks küll mingitel parematel asjaoludel sattuda tahtnud).

Vereproovist selgus, et rauavarud pole jooksu mõttes ideaalsed – 20 ringis – ning kilpnäärmenäitajad on samuti nihkes – üks näit väga nihkes, teine normi ülemises otsas. Mõlemad võivad, aga ei pruugi olla rasedusest ning mõlemad võivad, aga ei pruugi põhjustada minu kehva võhma (ja neid südamehüppeid jmt ka). Kilpnääre võib, aga ei pruugi otsapidi ka talviste unehäiretega seotud olla. No vot siis. Rauda hakkasin veel hoolsamalt juurde võtma, kilpnääret peaks niisama jälgima, sest see võib (aga ei pruugi!) ise üle minna.

Kuna lahtisi pusletükke on nii palju, käin kuu lõpus ikka koormustestil ka ära. Seni olen vaikselt jälle joosta üritanud ning paar korda ka jõutrenni teinud. Pärast kuupikkust pausi on see päris demotiveeriv, sest reietagused hakkasid isegi tühja kangiga kükkides krampi tõmbama. Sellist nalja polnud isegi siis, kui sünnitusjärgselt paarikuiselt pausilt saali naasin. Muidu on jõutrenn praegu sobiv küll – pulss läheb ikka üles, aga seeriate vahel hingeldad ära ja elad edasi.

Eks pusin nüüd vaikselt edasi. Annaks vaid taevaisa kannatust ja mõistust seda targu teha.

Viljandi järvejooks 2022

Minu järvejooksukogemuse võtab vist kõige paremini kokku tõik, et mingi crocsides ekstsentriline härra jooksis minust kiiremini. Võin nüüd vist läpakakaane kinni lüüa ja nuttes kuskile prouade aeroobikasse minna. Ja mõelda, et kunagi sai seda õuduste rada joostud lausa tunni lähedale.

Kui nüüd pikemalt juttu heietada, siis jooksule eelneval õhtul tundsin kurgus nagu *midagi* kriipimas. Õnneks teadsin, et vähemalt koroona see küll olla ei saa, aga ennetavalt lasin kurku törtsu Hexorali. Hommikul ärkasin nii paistes kurguga, et ei saanud esimese hooga õieti rääkida ega neelatagi. Dr Google väitis, et asi võib olla sprei kõrvalmõjus ja aegamisi läks paistetus ka alla. Igal juhul pakkisime hommikul oma pesakonna autosse ning võtsime suuna Viljandisse.

Ilm oli ilus, üllatavalt külm, aga suhteliselt tuulevaikne ja kuiv. Lapsed jäid vanavanematega lõunauinakut tegema või mänguväljakule rassima, meie vahetasime Jaanusega riided ära ja suundusime stardikoridori tahaotsa. Plaan oli algusest peale koos rahus sörkida ja lihtsalt see rada ära läbida.

Rahust polnud esimestel kilomeetritel muidugi haisugi, kui tuli eri kiirusel kepikõndijatega heidelda. Pulsi mõttes tundus algus isegi paljulubav, kuni see suurima tõusu kandis juba 186 juures ära käis, ehkki läksime sealt kõndides üles. Pärast ei õnnestunud mul pulssi enam kuidagi kuigi allapoole saada, hingates ei saanud nagu kopse päris täis ja üldse väga halb ja jube oli. Hambad ristis kannatasin Orika sillani ära, pärast seda hakkasime omajagu kõndima.

Kuskil 5-6 kilomeetri kandis sain aru, et täielik viga oli seda jooksu ette võtta, aga siis polnud enam kuskile minna. Põld enda kohta halastas, aga pideval ebatasasusel hakkasid jalad ka pudruks minema. Kuskil 8 kilomeetri kandis sain jälle rütmi kätte ja lihtsalt rühkisin jalg jala ette. Peamine, mis sel hetkel motiveeris, oli see, et pisem laps tahtis ju süüa saada – pole enam seda luksust kuskile Viljandimaa kraavi ennast haletsema jääda.

Lõpuks jõudsime pikale lõpusirgele, seal möödus meist veel see crocsides härra, veel kõndisin, veel jooksin, enne finišijoont möödus veel üks kiirkõndija… Ja tehtud see saigi.

11,77 km, 1:26:27, keskmine pulss 168 😦 , keskmine tempo 7:21 min/km 😦 😦 , tõusumeetreid umbes 115. Kell ütleb teist päeva, et ma overreachin. Jah, olen täiesti nõus.

Õhtuks tabas mind ka nohu, seega jälle öelda ei oska, kas asi oli järjekordses pealetükkivas tõves või põetud koroonas või rauapuuduses või vanuses.

Südamehaige või lihtsalt vormist väljas?

Jõudsin siin juba kahtlustama hakata, et äkki jäin koroona tõttu südamehaigeks. Ühel käruga sörk-jooksul löntsides läks sörgiosas pulss vaevata lausa üle 170, mille jaoks pidin vanasti kõvasti vaeva nägema.

Siis läksin vaatasin oma running indexit ja…

Täpselt on näha, et aasta tagasi mõni kuu rasedana olin veel kobedas jooksuvormis. Siis tuli suur kuumus ja suurem rasedus. Siis ei saanud ma vaagnavalu tõttu üldse joosta ja lõpprasedana sügisel sörkides oli running index juba suht madal.

SIIS hakkasin uuesti jooksma ja võhm oli ootuspäraselt kehv. Ja eriti põhja käis see pärast RS-viirust ning nüüd pärast koroonat langes veel natuke.

Seega otsus: olen vist niisama vormist väljas. Oh jah.

Järgmine kivi minu trenniteel – koroona

Sain ka mina lõpuks selle va moehaiguse ära proovida. Kui eelmine kord arvasin, et pärast RS-viirust (ja rasedust, mis pole ju haigus, aga nagu on ka) on võhm päris kehv, siis saatus tahtis asju natuke perspektiivi panna.

Haiguse kulg nägi muidugi välja nagu Ladina-Ameerika seebikas.

• Esiteks jäi haigeks Jaanus ning päev hiljem sai ta ka ülirasvase punase testjoonega koroonatesti. No nii, käes!
• Möödu päev, teine, kolmas, neljaski. Tegin ühe negatiivse testi. Teisegi. Jõudsin juba lootma hakata, et jäämegi puutumata, kui…
• Ühel päeval oli veits kahtlane olla. Teisel päeval kerge kurguvalu, aga panin selle eelneva päeva jooksu süüks. Kuni õhtul hakkas pea valutama ning öösel ärkasin erakorselt halva enesetunde ja palavikuga. Selge. Võtsin peotäie ibukaid sisse ning vaevlesin higiloigus ja poolunes, kuni ära kustusin.
• Kolmas päev möödus palavikus, mis õhtul ühtäkki üle läks (ja etteruttavalt ei naasnudki).
• Neljas päev algas kurguvaluga, jätkus pealvaluga ning läks õhtul üle paksuks nohuks. Tegin lõpuks ära ka PCR testi, mis oli igati positiivne.
• Ja umbes selliste edasi-tagasi kõikuvate sümptomitega kulgesid ka 5.-6. päev. Muuhulgas tabas mind kaks korda täiesti lämmatav köhahoog.
• 7. päeval tundsin esimest korda, et täitsa normaalse inimese tunne on.

Ja tulles nüüd selle va trenni naasmise juurde, siis mida ütleb TÜKi koroonajärgse trenninaasmise juhend? Vat seda:

TÜK juhend koroonast trenni naasmiseks https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/treeningutele-naasmine

Põhimõtteliselt peaks esimesed 20 päeva trenni üldse mitte tegema, sealt edasi võib kerget trenni teha ja kaebuste tekkimisel tuleb alati eelmisesse faasi naasta. Samas vaktsiinijärgse kerge koroona puhul see vist ei päde?

No igatahes. Mis mina tegin. Tunniseid jalutustiire tegin enesetunde järgi juba 4. päeval (ehk päev pärast ainsat palavikupäeva). Sörkida üritasin esimest korda juba 8. päeval, mille tulemus just rõõmustav polnud: ideaalsetes tingimustes 8 min/km löntsides pulss 150 ja pöörasin esimesel võimalusel koju tagasi.

Mõni päev hiljem käisin uuesti sörkimas ja oli juba parem seis, aga päris tervet tunnet pole ka 2 nädalat hiljem. Ainsad sörgid on olnud kõnniga segi ja kõik umbes 3 kilomeetrit pikad. 😀 Viljandi järvejooks, here I come!

Kokkuvõttes päris vastik ja omapärane haigus tõesti. Ainus hea meel on sellest, et põdeda saime hilisemat väljalaset ning pärast kolme vaktsiini. Ei taha koroona 1.0-i isegi ette kujutada.

Vaja jälle põhja laduda

Veebruari alguses siin kirjutasin, et hakkan vaikselt jälle põhja jalge alla saama ning käruga joostes pulsitsooni niikuinii vaadata ei saa, sest lumi ja käru. Hahah. No nüüd on lumi peaaegu läinud ja pulss ikka pilvedes.

Kui vanasti oli mõnus tempo-pulsi suhe ca 6:30 min/km 130-140 pulsi juures, siis nüüd on hoopis aeglasema jooksu juures pulss 150-160 ning läheb jube kergesti ka täiesti punasesse (169 ja edasi), mille saavutamiseks pidin vanasti kõvasti vaeva nägema.

Oh jah.

Ei saa just öelda, et ma megavähe jooksnud oleks – esimese kolme kuuga kokku umbes 210 kilomeetrit. Samas terve eelmise aasta teine pool möödus raseduse ja sünnitusjärgse sunnitud trennipausi tähe all ning ega ma enne sedagi arvestatavat trenni enam ei teinud. Poleks lihtsalt uskunud, et see nii hullusti mõjub.

Või on asi milleski muus, sest võhm läks tuntavalt kehvaks pärast haigust ja uneprobleeme. Isegi running index on jaanuarist langenud. Samas olen aeg-ajalt kahekohalise käruga ka jooksma hakanud ning sellega väga madalama pulsiga joosta ei saagi, kui levelil “hing paelaga kaelas”.

On, mis on. Üritan nüüd natuke teadlikult pulssi madalal hoida. Jah, ka isegi käruga joostes. Enamik jookse teen ikka käruga ja natuke olen asjadel minna lasknud, et ega sellega pulssi hoida ju saagi. No nagu näha, siis punases küttes saavad asjad hoopis hullemaks minna.

Muidugi täna tõi pulsihoidmiseks “ideaalsed” tingimused, kui maad kattis jälle pätsiv lumelöga ning kohati paks kiht sõelmeid. Suure hädaga hoidsin 5+2,5 süsteemis keskmise pulsi 150st allpool, aga nägin kõndides selliseid numbreid, mida loodaks joostes näha. On pikk maa minna.

Viimaste kuude photodump ka: tegin veits talisuplemist, käisin reisul ja üks päev sai juba isegi lühikeste riietega joosta. Enne kui november tagasi tuli.

Künnipäevikud

Vahepeal sai Võsuke 1.0 2-aastaseks ning Võsuke 2.0 3-kuuseks ja mina kätte päris tavapärase trennirütmi. Nagu kalendrist näha, siis aktiivsemalt olen liigutanud umbes 5x nädalas, palju jooksnud ning jaanuari algusest läksin ka tagasi jõusaali. Päris hea tulemus, arvestades, et lapsed olid jaanuaris nädalaid haigeid ning lõpuks suutsin isegi rs-viiruse skoorida ja pidevalt segatud une tõttu tagatipuks unehäired. Viimasega vaikselt katsetan ja hakkan vaikselt jälle pinda jalge alla saama. Elu vaid kinnitab mu ammust veendumust, et uni on umbes sama elutähtis kui vesi. Kui magada saab, jõuab kõike muud ka.

Jooks: panin isegi Viljandi järvejooksuks Polari kava käima, aga üsna pea sai selgeks, et käruga lumes kündes neid pulsitsoone küll kuidagi ei hoia. Jooksuindeksit pole ka mingit mõtet vaadata, sest #lumi ja #käru. Üritan lihtsalt aeg-ajalt intervalle teha (kui lumi-ja-käru lubab, seni väga ei luba) ning mõne vähemalt tunnise jooksu ka. Ühe korra jooksin isegi emalaeva ehk kahelapsekäruga. Pärituult oli päris hea. Vastutuult… Noh, tehtav, aga mitte mõnus.

Jõusaal: keskendun nagu ikka big compound movements’idele nagu kükid, jõutõmbed jne. Vaikselt tõstan raskusi ka (kükk ja jõutõmme praegu 50 kiloni), ehkki enne-lasteaegsed raskused on veel üsna kaugel. Pärast paari suuremaid harjutusi teen natuke funktsionaalseid harjutusi ka, nt loobin topispalli teen erinevaid väljaasteid, kastile astumisi jne (inspiratiooni saan ikka Natacha Oceane’i kontodelt). Natuke tahaks jälle kastihüpet proovida, aga siiamaani on mingi vaimne blokk ees. Kardan, et ei hüppa välja ja käin käna (ning saan viga või haiget). Ei teagi, mis moodi sellest üle saada, sest madalaim kast on ikka päris kõrge.

Ahjaa, erinevalt esimese raseduse järgsest ajast treenin nüüd eraldi kõhulihaseid ka – esiteks taastasin, nüüd natuke juba ehitan. Eelmine kord teadsin ette, et niikuinii on plaan varsti jälle rasedaks jääda ja lödi lihas (nii lödi, kui see üldfüüsilise treeninguga muidugi on) venib rasedusega rõõmsalt välja – treenitud lihasega on diastaasi oht palju suurem. Seetõttu ei üritanudki kõhtu ülearu vormi saada. Ei tea, kuidas sellega tegelikult on, aga kõht on seekord hoopis kiiremini taastunud – katsudes oli lihaste vahe hoopis väiksem ja nüüdseks täiesti kadunud.

Kokkuvõttes üllatavalt tegus aeg 2 väikse tite kõrvalt ka. Suuri eesmärke ei sea, aga jõuab peaaegu kõike (rõhutan jälle – kui vaid magada saab).

Uus aasta, täpselt see vana mina

Hei-hei, endorfiiniorjad. Võtsin uue aasta eesmärgiks teadlikumalt puhata ja kui 1. jaanuar kuidagigi ennustab, kuidas ülejäänud aasta minema hakkab, siis selle mõtte võib küll juba täna uuesti maha matta.

Ootused: chill puhkepäev mõningase liikumisega

Reaalsus:

• 7:00 Äratus tavalisel ajal, mina öisest paugutamisest (ja paarikuisest igaöisest imetamisest) täiesti laip. Kiirkorras söödame lapsed ja läksin natukeseks magama tagasi.
• 9:20 Äratus 2. Päeva esimene kohv hinge alla, lapsed riidesse, et bussiga linna kohvikusse minna.
• 9:45 Uksest välja. Käruga läbi lükkamata lume kündes bussi peale.
• 9:55 Hakkame peatuse kahtlustama, et äkki buss ei tule. Kõne GoBusi kinnitab, et 1. jaanuari hommikul ILMSELGELT bussid ei sõida. (Wtf?) Künname käruga koju tagasi. Jaanus jääb autot välja kaevama ning suuremat last tooli aheldama, mina torman tuppa, viin käru keldrisse, topin väiksema turvahälli ja uksest välja.
• 10:15 Jõuame linna, läheme kohvikusse. Söödan väiksemat, joome teise kohvi, paneme need õnnetud uusaastaplaanid kirja.
• 11:20 Lapsed riidesse, autosse tagasi. Meie läheme suurema lapsega poodi, Jaanus viib pisema koju magama. Poes saab mudilane full-montessori ise käru valida, lükata, pulti kasutada, mandariine valida jne, jne. Tänu lisauinakule ja kahele kangele kohvile olen üsna zen. Zen hakkab lahkuma siis, kui lõunatund muudkui ligineb, lapsega kojusaamine venib ühest kelgumäest ja kiigetiirust teiseni ning lõpuks pean teda pool teed süles tassima.
• 12:00 Jõuame minutipealt koju, Jaanus koorib last riidest lahti, ma jätkan lõunasöögi ettevalmistust, žongleerime söögid lauale, pärast üleväsinud mudilase puhtaks ning voodisse. Mudilase karjete peale ärkab teises toas beebi. Much blessed.
• 12:30 Jaanus hakkab teises toas puki peal Zwifti sõitma, ma võtan tite kööki, teen homsetele külalistele kooki, söön vahepeal ise teist kooki ning hakkan lõpuks seda postitust kirjutama.
• 13:00 Nüüd võtan kolmanda kohvi, söödan beebi ära, võtan koogi ahjust välja ja kui Jaanus lõpetab, lähen tuisu ja lumesoga sisse 10-kilomeetrist sörgimatka tegema.
• Jaaaa samas vaimus edasi kuni lapsed kell 19 magama lähevad ning me teleka ette Office’it vaatame laibastume.

Muidu on mu uusaastaplaanid peamiselt rodu erinevaid (mõnusaid?) liikumisüritusi Veetka ultrast Emajõe sõudemaratonini. Näis, paljud neist toimuma saavad ja palju mul tegelikult kahe lapse kõrvalt jaksu jätkub.