Trenninädal 16.-22. juuli 2018

Nädal jätkus endiselt mõnusa kuumalõõsaga, mis tipnes lõpuks sellega, et ma üks öö isegi vahepeal üles ärkasin ja duši all käisin. Tavapärasele aktiivsusele on lisandunud igapäevane ujumine, aga igapäevamenüüsse on lisandunud ka mõõtmatus koguses magusat jääkohvi. Üritaks selle õuduse lihtsalt üle elada.

img_20180716_165430_1202003271288.jpgEsmaspäeval puhkasin ja varjusin kuuma eest.

Teisipäeval oli plaanis 3x1600m intervalle 4:45-4:50min/km tempos. Jooksma läksin varasel lõunaajal, sest viimaste päevade muster pigem näitas seda, et õhtul oli VEEL palavam. Esimesel kahel intervallil suutsin isegi enam-vähem ettenähtud tempot hoida, aga koos palavusega pigistasid teepealsed pikad tõusud minust viimase välja. Ideaalis peaks selliseid lõike muidugi hoopis 400-meetrisel staadioniringil jooksma, aga kellele see liiga lihtne elu ikka kasuks on tulnud.

Lõpptulemus järgmine:

  1. 4:57 min/km; 157 bpm
  2. 4:55 min/km; 163 bpm
  3. 5:08 min/km, 161 bpm

Kokku 6,48km ajaga 38:19, tempoga 5:55min/km ja pulsiga 149 (running index 54).

Kolmapäeval jälle spordi mõttes puhkasin.

Neljapäeval käisin esiteks lühikesel tempojooksul, mis pidi olema 5km 5:10min/km tempos. Kuna õues oli – nagu ikka – täielik põrgu eeskoda, jõudsin pärast lühikest soojendust seda tempot vaid 3,5km hoida ning pidin siis teeületuseks tükiks ajaks seisma jääma. Ja muidugi hakkas mul sellise äkilise seisaku peale lihtsalt paha. Viimased poolteist kilti tulid suure vaevaga ning tempoosa keskmine tempo lõpuks 5:19min/km (pulss 159). Oleks võinud ilmselt selle tempoga alustadagi, aga kes see elu ikka keeruliseks elab, kui mitte ise. Kokku 5,43km ajaga 29:39, tempoga 5:27min/km ja pulsiga 154. Running index 51.

Kuna pidin reedel pikalt maale sõitma, tegin neljapäeva õhtul eksprompt ka pumba ära, aga üritasin pärast varasemat jooksu natuke rahulikumalt võtta. Regulaarselt kord nädalas käies läheb kava lihtsamaks küll ning üritan nüüd seda põhja lihtsalt hoida, mitte midagi edasi arendada, ehkki mõned lood juba kipuvad harjunud raskusega kergeks jääma. Samas kangile lisamise asemel üritaks pigem kätekõverdusi üha paremini teha – vaikselt areneb küll. Ahjaa, veider öeldagi, aga kükkide asemel võiks väljaasteid selles kavas rohkem olla.

img_20180720_214128_967346494629.jpgReedel puhkasin eelmisest topelttrennipäevast, veetsin paar tundi autos ning lõpetasin õhtu rahuliku rabas jalutamisega. Pumbast/jooksust olid reied veidi kanged, aga muud häda ei midagi.

Laupäeval pidi ilmateenistuse andmetel tulema pilves, suhteliselt jahe ning vihmane päev. Hommikul sõin oma pudru ära ja läksin siis linna, et seal vähe motiveerivamas keskkonnas oma 27-kilomeetrine pikk jooks ära teha. Kui linna poole sõites oli õues veel tõepoolest suisa jahe 20-kraadine poolpime ilm, siis jooksu alguses klaaris taeva ära ning silmapilk hakkas jälle harjunud põrgukuumus vastu asfalti praadima – sealjuures polnud mul isegi mütsi peas (õnneks autos oli).

Staabiks parkisin auto Papiniidu silla kanti. Seekord jooksin ka üksi ning sattusin Spotifys pärast kolmveerand tundi ripiidi peal “Mina ka’d” kuulama veidrat popurriid heast, halvast ja väga halvast eesti räpist. Samas oli see piisavalt uudne vaheldus, et vähemalt esimene 11-kilomeetrine ring ümber linna möödus päris hoogsalt. Rannapargis sattusin küll mingi lastefestivaliga võitlema, aga teadsin seda siis järgneval ringil vältida.

img_20180721_1223421749144971.jpg
Meeleheitehetk

Auto juurde jõudes hakkas küll palavusest juba pilt väga virvendama, seega panin märjaks kastetud mütsi pähe, kastsin riided ka osaliselt märjaks ning kappasin Jaansoni ringile. Esiteks mõtlesin raja vanemal osal edasi-tagasi joosta, aga lõpuks jooksin südalinna välja, jõin 17km peal jõe ääres ühe külma coca, mõtlesin oma eluvalikute üle järele ning löntsisin surmaga pooleks autoni tagasi. Oli ikka erirõvedalt palav ja niiske, aga vähemalt puhus aeg-ajalt mahe tuuleke ning ülejõe Jaansoni raja jupp oli ka üsna varjuline.

Viimased kilomeetrid vägistasin hambad ristis jupphaaval ikka Jaansoni rajal ära teha, ehkki juba 21 km peal oli kibe kiusatus alla anda. Sellistel hetkedel mõtlen küll, et miks ma seda siis õige teen – panen põhimõtteliselt pool päeva hakkama, et palavusega heideldes ennast oimetuks pingutada. Mingi ime läbi sain jooksuga ikka ühele poole, ehkki vaim polnud selleks tundidepikkuseks aurusaunaks üldse valmis. Meenus Jaanuse diagnoos sellele ilmale, et tunne on täpselt selline nagu oleks nii pikalt juba saunalaval istunud, et tahaks välja minna, aga elu lihtsalt ongi nüüd selline. Vähemalt lõpuks sain jooksult otse jõkke ujuma kimada.

img_20180721_1138392040137036.jpg
Imelise jaheda pilves ilmaga. Not.

Tõesti natuke motiveerivam oli ka linnas joosta, sest nägin nii ühte kunagist klassivenda kui klassijuhatajat – sportlik rahvas, pole midagi öelda. 😀 Üksi lagedas maanteeservas poleks ma ilmselt lõpuni venitanud. Kokku 27,01km ajaga 02:52:58, tempoga 6:25min/km ja pulsiga 151. Running index tuli 50.

Õhtul hakkas selle koormuse peale ka parem põlv kangeks ja valusaks tõmbama – erilise irooniana selle tunnikese jooksul, mille veetsime sõbrannaga meditsiinisüsteemi kirudes. Kohvikulauast püsti tõustes oli vissis penskari transformatsioon täiuslik, kui ma auto suunas liipasin ning lootsin, et sealt hiljem uuesti välja ka saan. 😀 Pärast jalutasin veel lõdvestuseks rabas tiirukese, mille lõpuks oli päeva kõrgeim aktiivsuseesmärk üle 400-protsendiliselt täidetud.

Hõiva.PNG

Pühapäeval raudselt puhkan jalga.

Advertisements

Trenninädal 9.-15. juuli 2018

See nädal möödus korraliku kuumalaine tähe all, mille vaibumist ei ole näha ka tuleval nädalal. Jooksmise mõttes on see ikka paras eneseületus.

Esmaspäeval läksin rahulikule rattatiirule. Tunnen juba, et sellest intensiivsest kavast on mingi suhteliselt püsiv väsimuse foon sees ja nädala alguses mõtlesin isegi jutti teise puhkepäeva teha. Lõpuks oli ilm siiski nii ilus, et panin podcastid peale ning sõitsin rattaga natuke Lähte poole edasi-tagasi. Kokku 20,29km ajaga 53:27, kiirusega 22,8km/h ning pulsiga 126. Mõnus hea enesetundega liigutamine.

Teisipäeval nägi kava ette 6x800m intervalle tempoga 4:35-4:40min/km. Päev otsa oli ilm suhteliselt jahe ja pilves, aga koju jõudes oli päike selges taevas ning küttis korralikku õhtupoolikupalavust. Seekord üritasime intervallid enne õhtusööki ära teha, sest eelmistel kordadel on seediv toit ikka suhteliselt häiriv olnud. Selle asemel hakkasin siis poole peal nälga ning lõpus ka janusse surema. Kaunis teisipäev.

Intervallid kukkusid välja nii:

  1. 4:32 min/km; 153 bpm
  2. 4:39 min/km; 164 bpm
  3. 4:40 min/km, 166 bpm
  4. 4:38 min/km; 166 bpm
  5. 4:40 min/km; 166 bpm
  6. 4:45 min/km; 165 bpm (ootamatu tugev vastutuul)

img_20180715_172129_747792057498.jpg

Kokku tuli 7,70km ajaga 45:56 tempoga 5:58min/km ja pulsiga 151 (maksiumu 176). Running index – wait for it – oli taas 54! Ma küll kahtlustan, et see tuleb selle arvelt, et ma taastumisel esiteks kõnnin. Päris õudne palav ja raske oli ning oleksin lõpus peaaegu külmavärinatega lõpetanud. Samas ütles Jaanus ka, et ta poleks mõni aasta tagasi uskunud, et ma üldse kunagi pikemalt ligilähedastki tempot hoidma suudaks hakata (selline südantliigutav usk minusse muidugi 😀 ).

Kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval nägi kava ette 16km tempojooksu 5:30-5:35 tempos. Selleks päevaks jõudis kohale totaalne kuumalaine ning õhtul pärast tööd temperatuur veel vaid tõusis, mitte ei langenud. Lõpuks läksime Annelinna kanti uusi kergliiklusteid avastama ning mõtlesime, et üritame lihtsalt tempot hoida ja teeme, kaua jõuame. Kuna Jaanus tuleb samuti sügisel Tallinna Maratonile, löntsib ta minuga kava enam-vähem kaasa teha.

Uued rajad keerutasi viaduktide ümber ning olid nii mägised, et suutsime end esimese viie kilomeetriga suht kapsaks joosta. Läbi häda punnitasime 13km täis, aga kuna vaikselt hakkasid ülekuumenemisest külmavärinad tekkima, jätsime siis katki. Erilise tempojooksuga polnud niikuinii tegemist ning aeglast pikka jooksu tuli ju nädalavahetusel niikuinii teha. Kokku 13,16km ajaga 01:15:38, tempoga 5:45min/km ja pulsiga 155. Running Index 50.

img_20180714_191355_4161498739415.jpg

Reedel kaalusin jälle viimase minutini, kas pumpa minna, lõpuks viskasin asjad kokku ja tuiskasin siiski kohale. Klubis selgus küll, et trenn polnud alanud akadeemiline veerand vaid täistunnist, mistõttu jäin esimest korda elus tundi korralikult hiljaks ning sadasin saaliuksest sisse just soojendusloo lõpus. Sellest hoolimata kukkus välja paras pingutus, sest reedesele tunnile omaselt tegime kaks lisalugu (biits/triits ja kõhulugu) ning palavas saalis sain taas oma higiloikudes mööda matti ringi uisutada.

Laupäeval “puhkasime”, ehk kanuutasime pool päeva Soomaalt Torisse. Eelmisest päevast olid õlg ja rind mõnusalt valusad, aga vähemalt jalad said puhata. Erinevalt aprillikuistel sõudemaratonidel külmetamisest oli päris tore hoopis vahepeal ujumas käia ning paljajalu vees patsida. Kui päev algas korraliku kuumusega, saime teises pooles äikest ja sooja vihma. Kokku sõitsime Saarisoo-Tori marsruudil 17,39km ajaga 3:12:15 (ujumis- ja piknikupausid välja arvatud). Kokkuvõttes meeldivalt pingutav päev, mille peale õhtul juba kell 21 vägisi nokkima võttis.

img_20180715_172141_5661332148669.jpg

Pühapäeval nägi kava ette 24km pikka jooksu, mille ärategemisse mul algusest peale erilist usku polnud. Ärkasin hommikul totaalses palavuses ning õhuniiskus oli ca 70% kandis – mmm… Sõime kiiresti kõhud täis ja läksime traditsiooniliselt Ringtee kanti tiirutama. Kastsin enne starti veel Statoilis mütsi korralikult jääkülma veega märjaks, aga kümne paiku oli õues juba põrgukuumus. Hommikusest ajast andis aimu vaid üks teisepäevane oss, kes meie auto kõrval alles omaette öökis.

Ettenähtud 6:00min/km tempost ei hakanud me üldse kinni hoidma, vaid jooksime täitsa tunde järgi. Üsna kiiresti settis tempo 6:20min/km kanti ära. Esimese ringiga suundusime põldude vahelt Ülenurme vahele ning tuuleke oli veel üsna meeldiv. Suutsime isegi 9km täis joosta, ehkki viimasel 2-3km kiskus juba väga palavaks. Seepeale käisime kastsime mütsi ja seekord ka särgi uuesti läbimärjaks ning tegime 6km tiiru ümber Aardla. Iga väike vari oli suur kergendus, ent Raudtee ja Ringtee kandis jooksime sel hetkel juba nagu praepannil.

Auto juures kastsime jälle riideid, jõime kahepeal peaaegu liitri spordijooki ära ning võtsime viimaseks etapiks taas ette Ülenurme ringi. Hommikune temperatuur tundus selleks hetkeks juba meeldiv jahedus, sest näiteks varem värskendavana mõjunud park oli selleks hetkeks juba põrgukuivaks küpsenud. Jutt oli meil mõlemal selleks hetkeks juba väga kehv ning raporteerisin vaid lõpuni jäänud kilomeetreid. Tempo püsis sealjuures üllatavalt ühtlane, ehkki sääred hakkasid lõpus päris ära väsima.

img_20180715_172145_6061290665344.jpg

Endalegi üllatuseks saime veidi peale ühte ettenähtud distantsiga ühele poole. Kokku 24,05km ajaga 02:31:11, tempoga 6:18min/km ning pulsiga 151. Sealjuures olid kiireimad kilomeetrid 13. ja viimane (6:05min/km) ja aeglaseim 19. (6:32min/km). Running index oli selle katsumuse kohta isegi ilus 50. Pärast seda oligi paras jäätised hambusse haarata ning järvevette likku ronida. Ei taha üldse mõeldagi, et järgmisel nädalal läheb väidetavalt veel palavamaks.

Trenninädal 2. – 8. juuli 2018

Järgmine nädala kokkuvõte las alata. Jätkasin rõõmsa hooga ettevõetud maratonikava ning juuli algusega sai ka suvi juba läbi.

Esmaspäev: ilm oli küll päev otsa väga külm ja vihmane, aga õhtupoolikul tõmbas taeva veidi heledamaks ning läksime üle pika aja väiksele rattatiirule. Pärast eelneval laupäeval laenutatud soome penskariratast oli mu oma ratas kuidagi ebaharilikult kõrge ning kiire, samuti olid jalad eelmise päeva 16-kilomeetrisest kapakust omajagu väsinud. Kokku sõitsime 21,65km ajaga 01:02:46 ja pulsiga 124. Õhtul voodis jalad valutasid ebamääraselt ühtlaselt väsimusest, seega olin selle intensiivse trenniga kohe pärast poolmaratoni vist natuke üle punnitanud.

Teisipäev: kava nägi ette 4x1200m intervalle tempos 4:40-4:45min/km. Tegelikult hakkas mul juba päeval tööl pea valutama ning õhtuks oli energia nii maas, et oleks tahtnud ainult diivanil kommi süüa. Lõpuks käisime tegime Jaanusega koos need intervallid siiski ära ja väga õudne polnudki.

  1. 4:45 min/km; 157 bpm
  2. 4:42 min/km; 166 bpm
  3. 4:47 min/km, 168 bpm
  4. 4:44 min/km; 166 bpm

Kokku tuli 6,85km ajaga 38:41, tempoga 5:39min/km ja pulsiga 154. Running index – wait for it – oli 54! Ära hõiska enne õhtut, aga see tundub juba nagu mingi areng!

img_20180704_0944161429635155.jpg

Kolmapäev: energia oli suht maas, aga tegime kerge rattaringi Kõrveküla-Vasula teedel. Kokku 21,67 km ajaga 56:31 ja pulsiga 127. Hämmastav, kui palju lambaid on Tartu ümbrusesse siginenud – peaaegu nagu välismaal juba. 🙂

Neljapäev: kavas oli 8km tempojooksu tempoga 5:20-5:25. Esimesel kilomeetril näitas kell vist kohe aiateibaid, sest me lidusime ninast veri pritsimas, aga kella järgi oli tempo 5:40min/km. Ülejäänud jooksul “püüdsime” ettenähtud tempo küll kinni, aga see tuli selle hinnaga, et näiteks teine kilomeeter läks lukku 5:06ga ja kolmas 5:16ga – sealjuures teine tundus aeglasem kui esimene. Üldiselt üks õuduste palav ning tappev jooks, mis sai joone alla distantsiga 8,02km, ajaga 43:11, tempoga 5:23min/km ja pulsiga 159 (kõrgeim 170). Running index… 52! Amazeballz.

Reede: olin eelmise päeva jooksust tegelikult nii väsinud, et viimse hetkeni plaanisin ikkagi koju jääda. Lõpuks haarasin vähem kui pool tundi enne bodypumpi asjad ja kimasin kluppi (friday night at the bar, eksole). Kava oli mõnus, aga tappev, jalgu õnnistati lisaväljaastetelooga ning kõhuloo ajal ei suutnud ma planku hoida, sest libisesin iseenda higi ja vere sees pidevalt kõhuli. Oli hea trenn.

Laupäev: kuna pühapäev oli plaanitud perekondlike kohustuste jaoks, üritasin laupäeva hommikul ära teha oma nädala pika jooksu – ette oli nähtud 22km 5:50-6:00 tempos. Hommikul oli õues juba rõvepalav, lihased eelmise päeva pumbast jumala tühjad (jälle oli mitu nädalat vahele jäänud ning valu vastav) ja viitsimine ka pigem nullilähedane.

img_20180708_2109371815207463.png
Pika jooksu kuulamisvara

Esimesed 8km läks suht hästi ja tempo püsis ilusti ettenähtud vahemikus. Siis jõin ja läksin järgmisele tiirule, kus ma lihtsalt hakkasin otsast ära lagunema. Päike praadis vastu asfaldit halastamatult ning kilomeetriajad ronisid juba kuskile 6:15 kanti. Jäin korra varjus seisma, surin, jooksin jälle edasi ning 12. kilomeetri juures läksin uuesti jooma. Kuna surm oli juba silme ees, võtsin ka auto juurest tanklast suure jääkülma mineraalvee, millest suurte sõõmudega elu üritasin ammutada. Elu jätkus umbestäpselt 14. kilomeetini, kui autoni oli tagasi 2km minna ning lõpuni suisa 8. Istusin mingi aja lausa äärekivil maas(!!!) ning roomasin siis auto suunas temponumbritega, mis kiskusid pigem 7min/km kanti.

Ehkki mul oli käes paras haamer, ei andnud ma veel endiselt alla ja loivasin veel tubli 4km õuduste teed veel otsa, ehkki tegin juba 100-meetriseid kõnnipause vahele. Keskmine tempo üle 7min/km päris ei küündinud, aga palju puudu ka ei jäänud. Lõpuks sain aru, et mul pole ei vaimselt ega füüsiliselt enam midagi anda ja roomasin koju ära.

Kokku tuli 20,01km ajaga 02:04:07, tempoga 6:13min/km ja pulsiga 154. Eelmise nädala pika jooksuga võrreldes tõepoolest nagu päev ja põrguöö. Running index tuli seekord isegi hämmastav 50.

img_20180708_165310_678672761531.jpg

Pühapäev: käisime sünnipäeval ja natuke looduses jalutamas, ehk üldiselt söömapüha väikeste aktiivpuhkuspausidega. Saime nt Kauksi rannas pika tiiru paljajalu mööda liiva tatsata. Õnneks pumba lihasvalu jäi pigem vähemaks.

Järgmine nädal näeb ette päris karmid tempod, distantsid ja koormused, aga kui näha on, et keha vastu ei pea, siis ei hakka üle ka punnitama. Eksperiment jätkugu!

Trenninädal 25. juuni – 1. juuli 2018

Mõtlesin üle pika aja ühe trenninädala teha – mitte trenni tegemise, aga selle ülesmärkimise mõttes. Nimelt olen oma minimalistlikust jooksukavast hetkel nii vaimustunud, et tahaks kohe hõisata (aeg-ajalt rinnaesisele verd köhides, muidugi, sest tempod on ikka Polari sörkimisprogrammiga võrreldes nagu öö ja päev).

Esmaspäev: null

Teisipäev: esimesed katsetused kavaga palavas ja maratonijärgses väsimuses. Pikemalt pajatasin siin. Pidin jooksma 8x400m intervalle tempos 4:30-4:35. Välja kukkus nii:

  1. 4:19 min/km; 153 bpm
  2. 4:36 min/km; 162 bpm
  3. 4:33 min/km, 163 bpm
  4. 4:29 min/km; 166 bpm
  5. 4:37 min/km; 167 bpm
  6. 4:40 min/km; 167 bpm
  7. 4:27 min/km; 164 bpm
  8. 4:44 min/km; 167 bpm

Kokku tegin 6,85km ajaga 42:20, tempoga 6:11min/km, pulsiga 152 ning running indexiga 48.

Kolmapäev: BodyArt, kus ma mingeid reisi pingesse ajavaid asendeid väga pikalt hoida ei tahtnud. Treener saatis seepeale mulle etteheitvaid pilke, sest pealtnäha olin ma vist kergesti sassiaetav laiscus lorusega. 🙂 Samas konkreetselt BodyArt on mulle endiselt suhteliselt vastumeelne tund, sest see on kuidagi monotoonne ja igav ja olenevalt tunnist tekib mul vahepeal juba poole peal tahtmine ennast matiga ära lämmatada. Samas suvine tunniplaan pole valikurohkuse osas just hõisata.

Neljapäev: kava nägi ette 5km jooksu 5:10 tempoga. Ilmataat nägi ette selle suve käredaima küpsetusahju, mis õhtu poole ainult kuumemaks läks. Suure surmaga tegin ettenähtud trenni küll ära, aga oleks paar korda äärepealt tee äärde surema heitnud. Kokku 5,15km ajaga 26:45, tempoga 5:11, pulsiga 160 ja running indexiga 49. Olin pulsi ja indexi üle suhteliselt vapustatud, sest Polari kava järgi treenides oli mul vähegi kiiremate jooksude ajal index alati kuskil väga madalal.

Reede: sõitsin maale ja jalutasin niisama. Puhkus.

img_20180703_201413145943810.jpg

Laupäev: käisime kursakatega Pärnus turistimas ning kruiisisime tundide viisi soome penskarite kombel laenutusratastega mööda linna. Trenn see just ei olnud, aga lõpuks oli päev otsa õues tuule ja vihma käes olek nii väsitav, et õhtul lihtsalt vajusin diivanisse ja jäingi sinna.

 

Pühapäev: tulin Tartusse tagasi ja läksime Jaanusega 16-kilomeetrisele jooksule, mis oleks pidanud ideaalis toimuma tempoga 6:00min/km. Jooksma minnes oli õues tuuline ja külm ja hämar, aga ei midagi väga hullu. Jooksma hakates hakkas täiega vihma sadama ning see vihm lihtsalt jäigi pritsima terve trenni ajaks. Mingilt maalt tekkis tihedatesse udupilvedesse joostes täiesti ebareaalne tunne, kui oledki lihtsalt sina ja see asfalt ja tuul ja tontlik ümbrus, mis kõik kuskile ära hajub.

Tempo püsis algusest peale ühtlane, jalad küll veidi väsisid, aga enesetunne oli algusest lõpuni üllatavalt hea. Kuna pidevalt möllas ka väga tugev tuul, ei osanud ma üldistest näitajatest suurt midagi oodata. Suur oli aga minu üllatus, kui välja kukkusid sellised numbrid: 16,03km ajaga 01:34:08, tempoga 5:53min/km, pulsiga 152(!) ja running indexiga 55!!! Viiskümmend viis!

Üks faktor oli seal kindlasti see, et üle pika aja oli jooksmiseks täiesti jahe ilm (tuuline või mitte), aga selliseid numbreid, eriti sellise tempoga pole mu silmad juba ammu näinud. Rääkimata sellest puhtast jooksurõõmust, mida selline hoogne pikk jooks tegelikult annab. Igatahes uuel nädalal uue kavaga jälle uue hooga!

Inimkatsed jätkuvad

Juhhõissa, ristirahvas! Kuna Võidupüha maratonist on juba neli päeva möödas, hüppasin hoogsalt tagasi patukahetsuse ning lihasuretamise reele ja alustasin uusi inimkatsetusi järgmise maratonikavaga.

Tervisesportlik võidukäik algas muidugi juba päev pärast maratoni, kui läksime Jaanusega jaaniööks Tervise Paradiisi peesitama. Plaan oli veepargi aknast vaadata, kuidas õues lõõtsub 10-kraadine horisontaalse vihmaga traditsiooniline jaaniilm, aga tundub, et suviseid Pärnu kuurortihindu makstes antakse hea ilm veel kauba peale kaasa. Õues oli pärast eelmise päeva tormi särav suveilm ning ma ei jõudnud oma merevaadet ära imetleda.

Superior toad asuvad hotelli 7. ja 8. korrusel

Või siiski jõudsime, sest esimesel õhtul käisime nii a) veepargis, b) 5,4 km sörgil kui c) jalutamas. Järgmist hommikut alustasime 4,2 km sörgiga, mille järel sõime mõnuga kõhud täis ja… tegime enne check outi basseinis veel kiire ujumistrenni peale. Kuna pärast poolmaratoni oli valusaimad hoopis küljelihased, tundus rahulik pealeliigutamine täitsa mõistliku mõttena.

Pühapäeva õhtu ning esmaspäeva vedelesin maksimaalselt maha, aga täna sattusin juba pooljuhuslikult minimalistliku maratonikava otsa, mis mulle juba ammu huvi on pakkunud. Seal on põhimõtteliselt nädalas ette nähtud üks intervallidega jooks, üks tempojooks ning üks pikk jooks. Muid trenne võib veel paar korda nädalas juurde teha.

Kuna tahtsin täna niikuinii jälle trennilainetesse viskuda, mõtlesin selle kava siis prooviks ette võtta. Kõik oli kena, kuni ma seni miilides antud tempod kilomeetriaegadesse ümber arvutasin. Jooksude tempod arvutatakse isikliku 10km rekordi alusel, seega võisin vaid õnne tänada, et see rekord mul isegi aeglane on.

img_20180626_211249232895798.jpgEsimene trenn nägi kohe ette 8x400m intervalle tempoga 4:30-4:35. Neli. Kolmkümmend. NELI kolmkümmend. Ma pole kindel, kas ma eluski ennast nii kiiresti liigutanud olen, eriti kui õues on tubli õhtune suvelõõsk. Samas tundusid 400-meetrised jupid teoorias suhteliselt ohutud ning iga lõigu vahele pidi 400 meetrit niisama ka sörkima. Mis siis ikka.

Endalegi üllatuseks läks intervallide jooksmine päris hästi, ehkki muidugi mitte kuigi meeldivalt. Samuti on imeline tõenäosus sellistel puhkudel kokku joosta kolleegide, kadunud sugulaste või algkooliaegsete klassikaaslastega. Antud juhul sattusin esiteks kokku 7-aastaste naabritüdrukutega.

Naabritüdrukud: “Tere!”
Mina (oma higi sisse uppudes): “Höahföaökfjfödnnrrrrggghhhhh…”

Koju jõudes ei suutnud ma värava eest esimese hooga kaugemale roomata ning jäin sinna “venitama” (= ühe jalaga äärekivil seistes surma ootama). Ühtäkki tegi minuga juttu naaber, a) keda ma kunagi näinudki pole ja b) kellega me ammugi varem suhelnud pole.

Naaber: “No kui pikk distants siis kokku tuli?”
Mina (vaevu läbi silmas oleva higi silmas piidlemas, kes see veel on)
Pildiotsingu dying gif tulemus
Naaber: “Tore-tore…” naeratab “Kuhu poole siin üldse hea joosta on?”
Mina (vaikselt asfaldisse sulades)
Pildiotsingu dying gif tulemus

Mitte et mul heanaaberliku suhtluse vastu midagi oleks, aga pärast kahte aastat oleks võinud selleks veidi parem ajastus olla. 😀

Lõpuks õnnestus lõikude tempod enam-vähem ettenähtud vahemikus hoida ka. Paar korda õnnestus tegelikult pulss üle 170 ka suruda (kibestunud naer saalist).

  1. 4:19 min/km; 153 bpm
  2. 4:36 min/km; 162 bpm (ülesmäge)
  3. 4:33 min/km, 163 bpm
  4. 4:29 min/km; 166 bpm
  5. 4:37 min/km; 167 bpm
  6. 4:40 min/km; 167 bpm
  7. 4:27 min/km; 164 bpm (allamäge)
  8. 4:44 min/km; 167 bpm (lõpusurm)

Kokkuvõttes jäin täitsa rahule – polnudki nii hull, kui kartsin ja samas õnnestus Polaris ka üle pika aja maksimaalse treeningu diagnoos ette saada (ehkki running index oli isegi kobe 48).

Maraton Eesti Vabariik 100

Käisin nüüd seal Võidupüha POOLmaratonil ära. Mingi kergekujulise vaimutegevuse häire tõttu mõtlesin veel mõni aeg tagasi, kas vahetada see täisdistantsi vastu välja, aga õnneks ei jõudnud ma selles osas tegudeni.

img_20180622_234341_0821744367418.jpg
Reipalt starti suundumas. Päike!

Eile algas suvi ja muidugi tähendas see kohe külma, paduvihma ja tuult. Täna jätkus suveilm tõusvas joones, ehk kohale jõudis selline suvetorm, et tuhanded majapidamised olid elektrita ning poolmaratoni stardis kilgati, et Pärnus oli kurikuulsa jaanuaritormi sarnaselt jõgi vahepeal nii kõrgele tõusnud, et osa rada oli vahepeal vee all. Õnneks oli see vesi vähemalt õhtuks ära taandunud, aga selle asemel lehvisid puuladvad tuules, hommikust saadik oli peksnud paduvihmahooge ning eriti kahju oli mõelda maratoonaritele, kes Torist saadik paarkümmend kilomeetrit üle lageda põllu otse vastutuult pidid pressima. Ainus positiivne nähtus oli see, et tõepoolest palav ei olnud.

Enne starti ma õieti sooja ei teinud, torkasin tuules laperdama rinnanumbri kuidagi külge, ajasin natuke tuttavatega juttu, võtsin ühe geeli ära ning seisin siis ülejäänud rahvaga stardikoridori. Stardist läksin ära kohe tasa ja targu, hoides tempo 5:30 juures. Päeva plaan oli tegelikult mõnusa enesetundega lihtsalt alla 2h poolmaraton ära vormistada. Spoiler: ei juhtunud neist ei seda head tunnet ega alla kahte tundi. 😀

Kui tavaliselt on Võidupüha maratonil minu jaoks raskeim osa see liivane-puujuurikane Raeküla mets, siis seekord hakkasin juba poole peal aimama, et see on vist täna parem osa. Ja ega sealgi ülearu mõnus ei olnud – ikka vana hea liiv-liiv-liiv, juurikad, liiv, künkad, liiv jne. Samas 6. kilomeetril metsast nina välja pistes lõi tuul nagu sein vastu ning kogu minu lootus, et vähemalt jõeäärne osa tuleb pärituult, sai kiire kriipsu peale.

Raudtee äärne teetammil jooksmine oli selles mõttes isegi päris halastav, et tamm varjas osa tuult ära. Tempo püsis endiselt 5:30 kandis, pulss nõks üle 170 ja kõik oli suht okidoki. Päris vahva oli veel 8.-9. kilomeetrini, kui mulle veel tundus, et ohsapoiss, joosta on ju tore.

Pildiotsingu haha good one gif tulemus

Ja siis pöörasime Papiniidu silla alt päris jõe äärde Jaansoni rajale. Kui ma arvasin, et enne oli tuul kõva, siis surprise motherf*cker! Üritasin esiteks elu eest ühele suuremale pundile sappa võtta, aga ei saanud neid kätte ja ei tahtnud ennast päris rihmaks ka pingutada. Seejärel jäin lihtsalt selle stiihia kätte üksi rabelema nagu feministlik tragöödia ühes piinarikkas vaatuses. Hoopis parema meelega oleks paari suurema mehe varjus tiksunud, aga alati pole jooksujumal nii helde.

Jõeäärne osa oli vist vaimselt kõige kurnavam, sest see lihtsalt ei saanudki läbi. Sain vahepeal paar piserdust vihma, tuul muudkui undas, kõik oli hall, rõve, tuuline, hall, tuuline-tuuline-tuuline nagu mõni halb eesti film. Ainult sabapidi lohistatav surnud koer oli puudu. Kõige tipuks hakkas mu tempo ära kukkuma ning pulss kukkus samuti 10. kilomeetrist 160ndatesse ära.

Põgus kergendus saabus Vallikraavi kandis, ehkki päris kade meel oli finiši suunas jooksjaid vaadata, kui endal üle kolmandiku veel ees oli. Korra sattusin kaklema ühe jooksurajal mulle peale tagurdava autoga, aga ei suutnud sellel hetkel enam isegi väga ärrituda.

Täielik sein saabus pärast jahisadamat jõesuudmes. Kui ma arvasin, et enne oli tuul kõva, siis surprise motherf*cker vol 3000! See oli esimene kord, kus ma tõsimeeli kaalusin kõndima hakkamist ning ainus koht, kus kilomeetriaeg läks üle 6min/km. Distantsi keskmine tempo oli selleks hetkeks juba 5:40 kandis ning ainus soov oli selle õudusega lihtsalt lõpuni jõuda.

Rannapargis oli tuul endiselt vastu, sest noh… midaiganes. Sel hetkel ei üllatanud mind enam miski. Kuursaali juures möödus minust kursaõde, kelle võtsin tänulikult jäneseks, sest muidu oli liiga suur oht täitsa käega lüüa ning kõndijatega kaasa kulgeda.

img_20180622_205110_3451551905296.jpg

Esimene tuntav taganttuul saabus Terviseparadiisi kõrval, aga seal oli tuulekoridor nii võimas, et oleks mind esimese hooga ninali lükanud. Täiesti. Uskumatu. Õnneks oli siis vaid veidi üle kolme kilomeetri jäänud. Panin pärast viimast joogipunkti natuke hoogu juurde, pulsi venitasin taas üle 170 ja hakkasin eemal minevat kursaõe selga püüdma. Mingi imega jõudsin talle finišiks peaaegu järgi, ehkki ilmselt kordades kehvema enesetundega, kui tema.

Finišikoridoris jõudsin veel rahvasummas ergutavatele vanematele lehvitada, kimasin siis üle joone ning kõndisin otse edasi, et mitte mõnda medalineidu täis oksendada või mõnel muul vahval moel sellele kaunile elamusele punkti panna. Iga aasta ma kirun seda Võidupüha maratoni ja ikka iga aasta olen seal kohal kui kolm kopikat. See vist ongi see vanadus ning arenemisvõimetu aju.

220618_MEV100_539_web
Finišist minema kimamas (Laura Toomesoo)

Jooksu aeg tuli kella järgi imelised 2:00:00. Laseme sellel nüüd hetke settida. Kaks tundi ja ei sekunditki ühele või teisele poole. #blessed Muidugi ametlik aeg oli 11 sekundit aeglasem, sest panin kella käima kujuteldavast stardipakust. Isegi see mind ei päästnud.

Igatahes megaõudne jooksuelamus jälle üle elatud ning nüüd veedan oma õhtut tuule käes saadud peavalu valutades ning googeldades, miks ma nii muna olen, et pulssi kõrgemal ei suuda hoida. Google kusjuures paljastab, et kõigil teistel maailmas on täpselt vastupidine probleem. Samas eks on asi tempotrenni puudumises ning pean sellega nüüd suvel edasi tegelema. Kokkuvõttes oli seda lõputut vastutormi arvestades isegi kobe jooks.

img_20180622_234355_3141310499823.jpg
Ilusa Crafti jooksusärgi sain ka

Tallinna maratonile ei taha üldse mõeldagi.

Kokku siis järgmised ilunumbrid:

  • aeg 2:00:00 (ametlik 2:00:11)
  • distants 21,09 km
  • keskmine tempo 5:41 min/km
  • keskmine pulss 168
  • running index 51
  • kiireim kilomeetriaeg 5:27, aeglaseim 6:02
  • teine pool oli esimesest 2:50 aeglasem

Mai

Capture

Mõtlesin ajaloolise tõe huvides mai ka laias plaanis kokku võtta – on äkki hiljem hea meenutada, mida tasub või ei tasu teha. 😀 Ma pole veel kindel, kuhu suunda see praegu kisub, aga maratonist taastumine kindlasti päris soovituslikult välja kukkunud pole.

Mai alguses käisin veel viimast korda Bodypumbis ja surin kõvasti. Pärast seda rohkem ei julgenud ennast kurnama minna ning jätsin spordiklubi pääsme täiesti tolmu koguma. Maraton kukkus välja nagu kukkus ning vähemalt esimesed kolm päeva oli mul seejärel mõistust täitsa rahus puhata. Taastumine oli tegelikult üllatavalt kiire, eriti kui valusale jalale ning reiele teibi peale mätsisin. Kui alles teisipäeval olin bussile joostes nagu õnnetushunnik, oli neljapäevaks tunne nii hea, et käisin juba kiiremal jooksutiirul. Samuti hakkasin hoogtöökorras ära kasutama oma 10 korra klubipääset, mis veel mõni nädal kehtima pidi, aga 7 korda veel ootel seisid.

Põhimõtteliselt kukkusin suure hurraaga “treenima” nii kiirust kui maratonikava lõpus hooletusse jäänud lihasjõudu. Hea plaan. Muidugi mitte. 😀

Õnneks sattus vahele pikem peatumine Saaremaal, kus iga hommik ja õhtu natuke basseinis ujumas käisin ning ainult paar mõistlikumat jooksutiiru vahele puistasin. Seal tekkis mul pärast maratonikavast “pääsemist” üle pika aja ka täielik jooksurõõm, kui sain joosta just selle keskmise pingutusega, mis väidetavalt arengu mõttes pole ei piisavalt kiire ega aeglane. Ainult mõnus on. 😀 Kahju küll, eksole.

Samuti loobusin täielikult jahendamate jooksuhetkede otsimisest ning mõtlesin, et aklimatiseerin ennast korralikult kuumaga ära. Tulemuseks oli hoopis korralik päikesepõletus ja kohati peaaegu mustaks tõmbuv joodikupäevitus.

Sattusin nüüd taas lugema, mida kõike maraton tegelikult lihastes, hormoonides jne korda saadab ning matsin ka oma hilise runner’s high vaimus tekkinud spontaanse maratoniplaani maha. Jooksen Võidupühal ikka poolmaratoni ja sedagi üritan mõistusega võtta – eriti kui selline kuum veel edasi kestab. Tegelikult ma teadsin kõike seda maratonist taastumise juttu ju ennegi, aga kes siis ikka õigel hetkel mõistust kasutab.

Kokku jooksin mais 159km ning aasta algusest saadik oli kuu lõpuks jooksnud 679km. Minu kohta päris kõva tulemus.

Praegu jätkan ikka rahulikul lainel – spordiklubi kaarti on vaja veel 8 päeva jooksul 3 korda tuulutada ning jõudsin lisaks joogadele-pilatestele juba ühe korra ka pumbas käia ja seda kibedalt kahetseda. Ma tõesti ei saa aru, miks see pumbajärgne enesetunne mul taoline õudus on ja vaikselt hakkan kahtlustama, et keha on üleüldiselt väsinud. (Ja vana. Ja väsinud.) Running index künnab endiselt põhjamuda, ehkki asi võib olla kuumuses ja selles, et neid tiguaeglaseid 130bpm jookse ma praegu teha ei viitsi, millega see index mul alati kõige ilusam tuli.

Kaks päeva hiljem

img_20180522_104031_2651900620427.jpg
Noh, teeks mõne ringi veel. Not!

Täna on vist paras aeg vahekokkuvõtteid teha maratonijärgsest enesetundest ja julgen väita, et pärast pikka vahet bodypumbis käies on järgnevate päevade olek kõvasti hullem. 😀 Seekord pääsesin vasaku jalalaba valusa kohaga, millele jälle kõva laksu teipi ümber mätsisin ning parem reiepealne on (ilmselt kompenseerimisest) ka päris valus. Kõik muu on jumala okidoki. Kõht valutas ja vaevas veel teisel päeval ka, seega miski seda seal maratonirajal traumeeris päris korralikult.

Ilmselgelt ma endale mingit vaimset üleelamist sellega ei tekitanud, sest mul vaikselt küpseb idee Võidupüha poolmaraton hoopis terve vastu vahetada ning teha vahelduseks üks mõnumaraton, ehk minna kohe rajale nelja ja poole tunni tempos sööma, jooma ja sotsialiseeruma. 😀 Eesti maraton 100 siiski. Ja kodukandist Pärnusse siiski. Mul on õnneks aega seda plaani veel natuke seedida.

Kasutaja Pärnu Kahe Silla klubi foto.

Riia maraton, 20. mai 2018

Käisin siis Riias ära. Las ma ütlen kohe sissejuhatuseks, et maratoni jooksmine hakkab mulle aina enam mõistusevastane tunduma. Kuni poolmaratonini on suur osa võistlust mõjutada võivaid asju ikka mõistuse piires kontrollitavad või vähemalt üleelatavad. Maraton on endiselt pigem selline „Surprise, motherfucker“ tüüpi ettevõtmine, kus su keha sind sajal moel üllatada võib. Ja erinevalt nt poolmaratonist pole siis lõpuni jäänud nt alla tunni, vaid umbes kolm tundi. Poolmaraton on selles valguses hoopis meeldivam ja treenitavam üritus (selles osas räägime muidugi pärast Võidupüha poolikut uuesti).

Pildiotsingu surprise motherfucker gif tulemus

Kui nüüd kõigest järgemööda rääkida, startisime Riia suunas laupäeva pealelõunal. Meil oligi plaanis ainult materjalid välja võtta, kuskil süüa ning hotelli sarju vaatama minna. Varasemate ürituste kogemuse põhjal eeldasime, et stardimaterjale saab ju stardialalt. Tunduks loogiline. Surprise, motherfucker, Lätis klassikalised loodusseadused ei kehti. Selgus, et materjalide väljastamine oli viidud kuskile messihalli, et saaks seal ikka suurt ning suhteliselt inimtühja Expot pidada. Hea, et me autoga olime. Lisaks olid stardimaterjalideks tõepoolest lihtsalt… number, haaknõelad ja mingi kole loodusvaenulik kummikott, millega asju pakihoidu anda (isegi osaleja infovoldikut ei antud). Vilniuse küllusliku nännikotiga oli kontrast eriti suur.

img_20180520_1754351105685458.jpg
Stardiala eelõhtul

Olgu peale. Läksime sõime kõhud täis, keerasime hotellis varakult lebosse ning jäin 8h enne äratust kõpsti magama.

Hommikul käis äratus 6:45, sõin kohe ära öö läbi laagerdunud külmpudru ära (helbed, rosinad ja mustika Kefir), käisime võtsime Statoilist kohvi ning sõitsime südalinna. Etteruttavalt võin ära öelda, et panime parkimisega puusse ning pantvangistasime auto õhtul neljani. Don’t be that guy ja uuri liiklusskeeme hoolikamalt (äkki me ka oleks uurinud, kui infovoldik taskust võtta oleks olnud).

img_20180520_181604_008446798790.jpg

Pooleldi juhuslikult jõudsime vanalinna ligi tund enne starti, aga nagu välja tuli, polnud ükski minut ülearune. Nimelt oli tualette nii vähe, et järjekorrad olid košmaarsed (jälle meenutades Vilniuses silmapiiri taha ulatunud kabiiniderivi). Seisin sabas kokku ligi pool tundi ja vahepeal jõudis kahe põhisaba vahele tekkida veel ports väiksemaid… Kui siis start juba liiga lähedale hakkas jõudma ning meie saba ees seisvad preilid keeldusid minemast mujale, kui kahte naisekujulise märgikesega kabiini (mida mõttekrampi?!), marssisin ühel hetkel lihtsalt järjekorra viimasest otsast mööda ning sukeldusin möödaminnes esimesse vabasse kabiini. Selle peale oli mu selja taga oodanud naine lätikeelse sajatuste laviini kuuldavale toonud ja lähimasse põõsasse marssinud. 😀

Stardikoridori läksin juba jooksuga, sinna enam õieti ei mahtunudki ning pidime karja inimestega ootama koridorist väljas. 😀 Vähemalt kui stardipauk kõlas, saime koridori sisse ning stardijoonelt ka üsna kiiresti minema. Eeldused heaks jooksuks tundusid üsna optimaalsed:

  • Magasin jutti hea ööune.
  • Jalad olid igati jooksutahet täis.
  • Mul on seni Murphy seadusena igale maratonile langenud päevade esimene päev, kui enesetunne on pehmeltöelda tuleviku väetis. Seekord oli see „õnn“ minust lõpuks mööda läinud!
  • Jooksukaal peaks ka Vilniusega võrreldes parem olema.
  • Erinevalt eelmisest aastast olen saanud vigastusevabalt ja kava järgi treenida.
  • Õues oli umbes nii hea jooksuilm, kui loota oleksin julgenud. Hommikul suisa 12 kraadi, kuiv, päikseline, mitte liiga kõva tuulega.
  • Varusin juba aegsasti telefoni Spotify Premiumi ning pleilisti koolitöödeks kasulikest podcastidest ning temaatilisest maratonil suremise muusikast.

Võtsin end esiteks 4h grupi sappa. Jalad olid lennukad, enesetunne suurepärane ning esimeses punktis ei hakanud ma veel jooma ka. Joostes hakkas üllatavalt kiiresti palav, aga juba suundusime üle silla jõe keskel asuva saare suunas ning tuul jahutas mõnusalt. Kõik oli igati vahva kuni kolmanda punktini 8. kilomeetril, kus võtsin ka spordijooki. Kõht hakkas pärast seda veidralt tunda andma, aga esiteks ei pööranud ma sellele väga tähelepanu. Samuti hakkas pihta raja kõige meeleolukam osa rahvatantsijate, laulukooride ja muu tralliga.

15. kilomeetriks rühkisime mingit lõputuna tunduvat jõeäärset teed südalinnast eemale ning enesetunne läks juba nii vaevaliseks, et hakkasin esimest korda mõtlema poolelijätmisele. Mingi veider valukramp oli kõhust rinnuni välja ning mul tekkis juba vaikselt küsimus, ega ma seal omaette infarkti saa (naiste sümptomid pidid meeste omadest päris erinevad olema, muide). Tõmbasin tempo maha ja motiveerisin end mõttega, et ainult mõne kilomeetri pärast on pool tehtud ning asi see teine pool siis otsa visata pole (homeeriline naer saalist kõigi nende inimeste poolt, kes elus maratoni on jooksnud).

lrm-42km_8b989

Poolmaratoni finišiala kõrvalt mööda joosta oli hetkeks päris meeleolukas, aga seejärel läks rada 10-kilomeetrisele(!!!) edasi-tagasi lõigule mingi koleda nüri äärelinna vahel. Lihtsalt jooksed-jooksed-jooksed, kiiremad jooksevad juba vastu, aga lõppu ei paista kuskilt – ning terve tee on sealt veel tagasi tulla. Tagatipuks kärises vahe kilomeetripostide ning tegeliku distantsi vahel aina suuremaks, sest joogipunktid olid kuidagi eriti ajuvabalt kaugele välikurvidesse paigutatud. Panin seal harivad podcastid lõpuks kinni ja moorisin omaette Eminemi „Till I collapse“ saatel edasi.

Lõpuks tegi rada kelmika spiraali ümber vana hea Expo messihalli, pööras siis tagasi ning jätkus nühkimine kuulsusetu surma suunas. Või midagi. Mu enesetunne, tempo ja meeleolu oli selleks hetkeks juba põhjamudas, aga motiveerisin end mõttega, et ainult 5 kilomeetri pärast on ainult 10 kilomeetrit lõpuni. 😀 😀 Ilmselgelt ma olen väga süstemaatiline mõttemängur. Vahepeal andis tunda ka hiljuti vasakus jalalabas olnud vigastus, aga see läks mõne aja peale taas üle.

Andsin endale loa 10km enne lõppu kõnnipause tegema hakata ja tagantjärele oleks võinud seda äkki varemgi teha. Kõndisin kilomeetriposti juurest minuti ning hakkasin jälle jooksma. Rada läks taas üle silla jõesaarele, kus vahepeal tekkis lagunevate majade ning tuules lendavate topside vahel juba tunne, kas selline ongi maailma lõpp. Ootasin ja ootasin 37. kilomeetriposti (sest siis on ainult 5km lõpuni ju), vahepeal lausa oigasin kõhuvalu käes, korra tekkis mõte maha istuda ja natuke enesehaletsusest nutta. Oli ikka kuradi raske. Õnneks kõndimispausid tegid olemise jälle kergemaks ning ma ei jõua ära kiita seda kindlalt paikapandud kõnniintervallide kasutamist. Puhtalt enesetunde järgi kõnnipause võttes oleks ma juba ammu lihtsalt mõnda kohvikusse kõndinud.

Vahepeal läks 4:15 grupp minust mööda ning ma ei üritanudki neil kannul püsida, vaid lihtsalt eluga lõpuni jõuda. Õnneks viisid raja viimased kilomeetrid taas melurohke südalinna vahele, kus kõige ajuvabama paigutusega joogipunktis olid kaitseväelased tulnud tee keskele topse ulatama. Meeleolu läks aina suurejoonelisemaks ning ka Brivibas Iela pikk edasi-tagasi lõik ei häirinud, kui möll ümber käis.

img_20180520_144630_0082074958382.jpg

Tegin endiselt religioosselt oma kõnnipause ja minu suureks heameeleks oli veel viimastel kilomeetritel jälle jooksma hakates jalgades suurepärane hoog sees. Viimane koperdamine läbi vanalinna munakivitänavate (samas kõvasti inimlikum, kui Vilniuse konarlikud munakivid) ja pöörasingi finišikoridori, kus tõmbasin klapi kõrvast, et ergutajate kisa täiega vastu võtta. Viimases lõpus pidurdasin tempo maha, et ühe kaasvõitlejaga koos üle joone tulla ning ei uskunud ise ka, et ma päriselt lõpuni jõudsin.

Jaanus otsis mu rahvasummast üles ning pidime pärast finišit veel paar kilomeetrit trammipeatusesse orienteeruma (sh korra isegi jooksma). Jalad olid endiselt väga heas seisus ning kõhuvalu läks trammis istudes ka lõpuks üle. Samuti polnud õnneks midagi ära hõõrunud või ville tekkinud. Kui sain pesus ära käia ning kõhu täis süüa, olin enda üle lihtsalt kuradi uhke, et ma selle õuduse ikka lõpuni jooksin.

Ahjaa, aeg tuli 4:16:33, distants 42,84km, tempo 5:59min/km ja pulss 162. Enam-vähem copy-paste Vilniuse tulemustest, aga Vilniuses oli palavam, mägisem ja tagatipuks polnud ma eelmisel suvel õieti jooksutrenni teha saanudki. What le f?

Hõiva
Kaardist saab aru, mis linn see on…

Olles nüüd Polari kava korra läbi treeninud, sain kinnitust kahtlusele, et seal on liiga palju neid mudaaeglaseid jookse, mis treenivad küll kenasti jalgu ning pikaajalist võhma, aga ennekõike treenivadki meeldivalt lõputult aeglaselt jooksma. Nüüd on mul 3,5 kuud Tallinnani, et proovida omaloomingut, treenida tempot ja teha mõned pikemad rahulikud jooksud sinna vahele.

img_20180520_1754101858015794.jpg

Ma pole kindel, kas käru keeras spordijook või pingutasin siiski alguses tempoga üle, aga igatahes ei lennanud aasta esimene pääsuke päris nii kõrge kaarega, kui oleksin lootnud. Samas on jalgade jõud päris lootustandev, kogemus oli tegelikult põnev ning ennekõike sai kõva trenni vaimumuskel. Õnneks on sügisel üks maraton veel ees ja nii oimetuks ma ennast ei jooksnud, et sellele mõeldes vastikustunne kurku kerkiks.

Kevadine Riia oli samuti imeilus ja ilm sattus ju tegelikult ideaalilähedane. Hommikul oli joosta päris värske, tuul häiris vaid pikematel jõeäärsetel lõikudel ning õhtuks oli linn õues istumiseks meeldivalt soe. Terve südalinn oli melu täis ning tegemist oli korraliku rahvapeoga, kus igale vanusele ja treeningutasemele leidus oma distants (pärast sõime hilist lõunat 6km jooksjaid vaadates ning endiselt kõlavat rahvamuusikat kuulates). Kokkuvõttes jäin üritusega ikka rahule ning hakkan nüüd rahulikult Võidupühaks jalga puhkama.