Trenninädal 5. – 11. november 2018

Screen Shot 2018-11-11 at 18.23.54

Pime ja udune november on korralikult käes ning aasta lõpp juba terendab – eriti kui uskuda kõiki neid kanaleid, kus juba jõulutemaatikat söögi alla ja peale pakutakse. Sõin isegi nädalavahetusel vanemate pool juba esimesed verikäkid ning -vorstid ja avastasin üllatusega, et udusemal päeval enam õieti valgeks ei lähegi.

Piilusin siin oma 2018. aasta eesmärkidesse ja üllatus-üllatus, peaaegu kõik on tegemata. 😀 Õnneks võib vist öelda, et elu juhtub ajal, kui sa teed muid plaane. Või midagi. Samas on eelmise aasta jooksuskoor (1200km) juba ületatud ning ületasin sel nädalal juba 1300km piiri. Üldse kukkus üsna jooksune nädal välja.

Esmaspäeval puhkasin pühapäevasest jõutrennist ja valutasin lihaseid.

Teisipäeval jooksin õhtul kanali äärde ning kuidagi väga higine ja raske trenn kukkus jälle välja. Ei oska kohe riietudagi sellise sooja novembri jaoks, samuti oli pühapäevase jõutrenni lihasvalu saavutanud magusa kulminatsiooni. Kokku 8,75km, 55:58, 6:24min/km ja 149bpm. Running index enesetundele vastav 49.

Kolmapäeval sain ma 30 ja terve päev möödus peamiselt magusat süües ning kahjurõõmustajate õnnitlejatega tegeledes. 😀 Õhtul tegin kiire tempojooksu ka otsa – jälle oli soe ja rõve ning jalg tönts. 6,09km, 35:29, 5:50min/km ning 155bpm (index 48).

Neljapäeval pidin õhtul sõbrannadega välja minema ning töölt koju minna polnudki peaaegu mõtet. Selle asemel käisin tiiru tyskis ning pigistasin graafikusse kiire jõutrenni. Jälle tegin 5×5 süsteemis kogu keha läbi ja ikka väga mõnus on.

Reedel käisin jälle jooksmas – üritasin rahulikumalt võtta ning välja kukkus teisipäevase jooksuga sama tempo, aga ligi kümme lööki madalam pulss. 7,35km, 46:58, 6:24min/km, 141bpm (index 53). Õhtuks laekusin juba maale vanemate juurde, et ühe soojaga ära tähistada nii see, kui vanaks nende laps juba jäänud on, kui ka isadepäev. Läksime emaga veel tunnisele tõnnikiirule, kus tõdesime, et õues on praegu ikka totaalselt kottpime. No ikka korralik november. Tekib lausa huvi see film jälle ära vaadata.

Laupäeval puhkasin, käisime uuesti kinos Bohemian Rhapsodyt vaatamas (ikka oli jube hea) ning Notsuga tavapärasel rabatiirul. Enne viite oli õues juba nii pime, et metsa vahel pidi taskulambiga teed valgustama.

Pühapäeval võtsin vahelduseks ette pikema jooksu, kuhu õnneks Jaanus jalgrattaga saatjaks tuli – oli seltsis segasem ning sai joogipudeli ka kaasa võtta. Jooksin Lähte kergliiklusteel ning minnes oli tuul tagant ja hoog päris hea. Tagasi pöörates selgus küll, kui tugev see pärituul ikka olnud oli – ja kui külm! Lisaks hakkas väga pimedaks minema, seega üksi oleks meeleolu üsna trööstituks kiskunud. Pimedusega tulid meelde kõik need Pekist Priid, kus õhtu hakkab peale tulema ja külm kontidesse pugema.

Õnneks oli hea soe sees ning energiat jagus. Käsivartest käis tuul läbi (mul olid seljas vaid t-särk, õhuke kapuutsiga kilekas, õhukesed retuusid ning kindad), aga tõmbasin kapuutsi pähe, rassisin vastu tuult ja polnudki väga hullu. Põhimõtteliselt möödus kogu jooks elavalt jutustades ning peaaegu möödaminnes. Rõõm näha, et mingi põhi on puhkamise peale ka alla jäänud. Kokku 16,17km, 01:43:14, 6:24min/km (minu mugavustsoon vist), 141bpm (nagu reedelgi) ja index 53.

Järgmine nädal pidi ilm koledamaks minema, seega tahan rohkem jõusaali teha ning äkki nädalavahetusel ka ujuma jõuda.

Advertisements

Trenninädal 29. oktoober – 4. november 2018

Screen Shot 2018-11-04 at 21.50.32.png

Olen lõpuks puhkuselainelt tagasi ja niipea sinna uuesti asja pole, sest puhkusepäevad on isegi järgmise aasta eest osaliselt ette ära kasutatud. Päris kurb.

Pean ütlema, et ligi 2-ööpäevane sõit teise maailma otsa on ikka füüsilselt ränk küll. Nagu näha oli ühe reisipäeva laeks vaid mõni tuhat sammu mööda lennujaamu (22% päeva aktiivsust) ja selline asi hakkab ikka kõvasti enesetunde peale. Tegime küll enne lennule minekut korraliku jõusaalitrenni alla, aga tagantjärele möönan, et teise päeva jalalihasevalu oli rõvedates lennuki- ja lennujaamavetsudes manööverdades pigem täiendavaks miinuseks. 😀

Paradiisisaarel piirdus liikumine ujumise, jalutamise ning niisama meelelahutuseks tehtud väljaastete või kätekõverdustega. Samuti käisin paar korda SUPiga sõitmas, korra surfamas (never again) ja võtsin kolm tundi joogat, mis seal kliimas oli üllatavalt tugev pingutus. Iga päikesetervituse peale tõusis pulss kuskile 130-140 kanti ära.

Trenninädalast võib rohkem rääkida lõppeva nädala kontekstis, mis sai küll alguse järjekordse kahepäevase agooniaga kodu suunas. Seekord õnnestus mul lennujaamades küll nii palju samme maha traavida, et päris äraloksutatud kapsa tunnet ei tekkinudki. Nii pikkadel sõitudel on teine ellujäämisnipp juua pidevalt nii palju vett, et süda läheb peaaegu pahaks – muidu oled lõpuks lennukite ja terminalide rägastiku teisest otsast väljasülitamist dehüdreeritud nagu rosin.

Koju jõudsime pärast 44-tunnist rühkimist teisipäeva õhtul, kui Siargao ajas oli kell juba mitu tundi üle südaöö. Sellest hoolimata võtsin oma äraistutud koivad selga ja tegin prooviks ühe jooksutiiru. Ajavahest ning unepuudusest olin küll peaaegu purjus, samuti oli õues erikuradi vastik jäise tuulega jälkus, aga pool tunnike sörki aitas pea nii palju selgemaks saada, et suutsin end enam-vähem viisaka magamaminekuajani üleval hoida. Kokku 5,1km, 33:18, 6:32min/km, 139bpm ja index 49.

Kolmapäeval taastusin ajavahest ja olin igatepidi kasutu.

Neljapäeval olin juba natuke rohkem kasulik ning päeva lõpetuseks läksin uuesti jooksma. Õues oli päris soe ja mõnus – ideaalis oleks võinud t-särgigagi joosta, aga mõistus hakkas tõrkuma. Higistasin siis oma kileka ja kinnastega 8,77km ajaga 57:31, 6:34min/km, 141bpm ja running index 52. Organism natuke veel porises harjumatult hilise kellaaja vastu (Filipiinide aeg on 6h ees), aga tuleb lihtsalt ära harjuda.

Reedel tegelesin õhtu otsa kõikvõimalike reisi- ja pulmajärgsete asjatoimetustega, aga kuna päeval jäi liikumist kuidagi napiks, tegin õhtu lõpetuseks veel väikse jooksutiiru. Lõbu pärast pikkisin niigi lühikesele otsale lühikesi intervalle vahele, ehk kokku tegin 4,23km ajaga 26:45, tempo 6:19min/km, 143bpm ja index 51. Jalad ei saanud esimese hooga üldse aru, mis ma neist tahan, aga pärast läks juba ladusamalt – lõikude tempod 5:01, 4:59, 4:48 ja 4:37.

Laupäeval magasin 11h jutti ja ärkasin alles ennelõunal – eks lennukis loksudes ja ka viimastel päevadel kodus jäi uni ikka katkendlikuks ning kehvaks. Pärast tegin ühe oma lemmiktiiru, ehk jõin Ringtee Statis kohvi ja jooksin siis koju. Plaanisin küll aeglast sörki, aga alguses oli tuul nii tagant ning tee allamäge, et hoog sai veidi kiirem. Hiljem polnud enam mõtet tempot korrigeerida, et mitte higisena külmetuda. Tulin algusest lõpuni üsna ühtlases tempos 11,01km, 01:07:51, 6:10min/km, 148bpm ja index jälle 52.

Kolmandat päeva jutti jooksmise peale hakkas paremas reies jälle vaikselt tuikama, seega tuleb ikka rahulikult võtta, rullida ning mitte kukkuda kogu kahe nädala aktiivse liigutamise puudust ühe korraga välja rahmeldama.

Pühapäeval käisime hommikul Notsuga looduses, mille järel haarasin koti ja käisin tiiru spordiklubis ära. Katsetasin jõusaalis mingit full-body-workout stiilis 5×5 süsteemiga asja teha. Esiteks crosstraineril soojaks, siis kükid, väljaasted, allatõmbed, ülessurumised, jõutõmbed ja rinnaltsurumised. Väga mõnus oli. Loodetavasti homme väga valus mitte. Pärast käisin kinos Queeni filmi üle psühhotraumat saamas ning kirjutasin ülejäänud õhtu otsa Siargao reisilugu.

Järgmine nädal näeb ette päris mitu puhkepäeva, sest sünnipäeva- ja muud üritused täidavad kalendrit. Tahakski nüüd kord nädalas mingit jõutrenni või joogat teha ja ülejäänud aja joosta, kuni ilmad veel head on.

Trenninädal 8. – 14. oktoober 2018

Screen Shot 2018-10-14 at 20.54.58.png

Esmaspäeval ärkasin valusa kurguga ja käisin hommikul tööle minnes kiirelt apteegist läbi: “Andke mulle palun midagi kõige kangemat – mul on reedel pulmad.” Apteekriprouad olid seepeale väga osavõtlikud ja saatsid mind teele ühe taruvaiguspreiga, mida ma veel proovinud polnudki. Kuna meil on kontoris täielik viiruselevitamise nulltolerants, läksin poole päeva pealt siiski koju diivanile, kus manustasin liitrite viisi sooje jooke, sidrunit ja mett. Päeva peale midagi hullemaks ei läinud, aga toasistumisest tekkis täielik hapnikupuudus ning läksin enne pimedat üüüüliettevaatlikult väiksele värske õhu sörgile.

Riidesse panin ennast nii, nagu tavaliselt korralike miinuskraadidega ning buffi ka suu ja nina ette. Ennastõigustava teooriana mõtlesin, et soojas higistamine pidi ju kasulik olema. Eivä? Igatahes sörkisin raaahulikult-rahulikult 4,13km, aeg 28:23, 6:52min/km, pulss 127 ja running index 57. Jalad olid igatahes paremad, kui enne poolmaratoni (aga mitte nii head, kui maratonil), seega sellega läks vist õnneks. Koju jõues uputasin ennast kuuma duši alla, toppisin sada kihti riideid selga ning kummutasin veel liitrite viisi kuumi jooke. Õhtul rullisin-venitasin veel otsa. Päeva jooksul tekkima hakanud vesine nina kadus selle tiiru peale igatahes jälle ära.

Teisipäeval olin tõbine edasi, aga nohust pääsesingi.

Kolmapäeva õhtul tegin ülimõnusa sooja õhtu puhul jälle jooksutiiru ja sörkisin 7,27km ajaga 46:00, 6:20min/km, 145bmp. Ei tea, kas asi oli haigusevimmas, soojuses või tundlikus jalas, aga index kukkus kuskile kraavi ära 48 peale.

Neljapäeval oli viimase puhkuse-eelse tööpäevaga seoses palju ringisebimist ning õhtul sõitsime juba pulmadeks Pärnusse ära. Hotelli jõudes tegin kiire pooletunnise tiiru hotelli jõusaali, mis oli ilmselgelt mingi trennivõõra inimese poolt kokku pandud, sest seal polnud isegi ühtegi kangi. Siiski sain natuke ennast mõnu pärast liigutada ja pärast ligunesin kõik spaa saunad ka läbi, et ikka hea uni tuleks. Haigus oli selleks hetkeks õnneks kindlasti üle läinud.

Reede hommikul käis äratus 6:30, hüppasin voodist välja, ajasin riided selga ja tuiskasin õue kiiret jooksutiiru tegema. Ainsad, kes kohale polnud ilmunud, olid päike, merevaade ning tänavavalgustus. Nimelt oli Pärnu rannarajoon nii väljasurnud ja kottpime, et esiteks isegi kõhklesin, kas üldse julgen seal üksi ringi sõeluda. Lõpuks tegin paarikümneminutilise virgutusjooksu, et suhteliselt istumisrohkele päevale hea algus panna. Kokku 3,2km, 19:41, 6:11min/km, 150bpm.

Gerrysulp (1).png
Vahepeal sai natuke rabas ja metsas ka jalutada

Laupäeva hommikul läks uni ära juba kell 7:17 ning pidime tühjade kõhtudega ootama, et kell 8 hommikusööki pakutama hakataks. Päris kurnav tegevus see pulmapidamine. Pärast lasime 20 minutit leiba luusse ning läksime järjekordse ilusa ilma puhul Pärnu parimaid radu läbi jooksma – lühikeste riietega, muidugi. Üsna varsti sai selgeks, et nii lühike vahe polnud mu rasva- ja valgurohkele hommikusöömingule piisav (üllatus tõesti) ning kõhus oli päris vastikult raske. Samas olid vaated nii-nii võrratud, et ei raatsinud jooksu lühemaks ka lõigata.

Screen Shot 2018-10-14 at 20.58.38.png

Vahelduseks jooksime Jaansoni raja ülejõe lõiku, ergutuseks mõnus spurt Papiniidu silla tõusul ning ranna kaudu hotelli tagasi. Jõudsin veel enne check out’i ka tiiru sauna, et jalale lõdvestust pakkuda. Täpselt nädal pärast poolmaratoni julgen öelda, et mingit pöördumatut kahju see jätnud pole. Kokku jooksime 10,82km, 01:07:06, 6:12min/km, 157bpm (palav oli!).

Pühapäeval oli järjekordne suveilm, mille nautimiseks võtsime ette rahuliku rattatiiru läbi linna ja ümberkaudsete põldude-metsade vahel. Hakkasin küll poole peal haledalt nälga surema, aga vaated olid seda peaaegu väärt. Lihtsalt. Nii. Ilus! Kokku kruiisisime 31,32km, 01:30:43, 20,7km/h ja pulss 109. Julgen vist öelda, et tegemist oli kohaliku rattahooaja lõpetamisega – lühikeste riiete osas kindlasti.

Nüüd on sihipärase trenniga mõneks ajaks joon all ja loodetavasti paraneb puhkusel ka jalg lõplikult ära.

Trenninädal 1. – 7. oktoober 2018

Kätte jõudiski hooaja viimase võistluse nädal ja õues toimetab korralik sügis. Võitlesin peaaegu terve nädala mingi tõvepojaga, mis pole ümberringi toimuvat massilist haigestumist arvestades ka mingi ime.

Screen Shot 2018-10-07 at 20.58.46.png

Esmaspäeval ja teisipäeval oli enesetunne tõbine ja toimekuse laeks jäi tööl käimine. Õhtud möödusid lapikult tugitoolis.

Kolmapäeval tegime eriti halva ilma puhul õhtuse jooksutiiru, mis pakkus pehmeltöelda segaseid elamusi – enesetunne ja kella näidatavad ilunumbrid ei klappinud kuidagi kokku ei pulsi ega tempo osas. Kui 6,74km distantsil tundus 6:12 tempo kiirevõitu, kandsin maha viimased mõtted laupäeval mingeid kiiremaid liigutusi teha. Running index seevastu oli 57.

Neljapäeval käisin pärast tööd tiiru jõusaalis pingeid maandamas, loivasin mõnuga crosstraineril ja tegin siis ülakehale harjutusi. Päris nii masohhist ma ka pole, et  korraliku jalatrenni teise päeva lihasvalu poolmaratonile ajastada.

Reedel suutsin kellalt koguda mingid müstilised neli(!) karistusmärki liigse passiivsuse eest. Samme kogunes sellest hoolimata 15 000. Õhtul sõin kommi ja lebotasin niisama.

img_20181006_1301391057963168.jpgLaupäeval käisin jooksin siis selle õnnetu poolmaratoni ära. Lõpuks kukkus hoopis otsast lõpuni igati õnnelik jooks välja. Tore punkt hooajale! Õhtul rullisin natuke jalgu ja venitasin, aga enesetunne oli täiesti tip-top. Vaatasin üle pika aja ka running indexi progressi ja selle keskmine on nüüd jahedama ajaga hiilivalt 54 juurde roninud (suvi otsa see ninaotsa üle 50 ei küünitanud).

Pühapäeval jätkus und enneolematult kauaks – kui muidu on üle kaheksa magamine juba hiline hommik, sain seekord luugid lahti napilt enne kümmet (Notsu vaikselt halises esikus, aga üldiselt halastas ja lasi oma hooletutel omanikel põõnutada). Jalad olid küll veidi kangemaks jäänud, aga käisime matkasime need Taevaskoja-Kiidjärve rajal lahti. Tervet rada muidugi ei teinud – see oleks 3-tunnine korralik matk – aga jalutasime Saesaare paisjärve idakaldal üle tunnikese edasi-tagasi. Seal on kõvasti imeilusat männimetsa, tõuse-langusi ning avaraid paljandivaateid. Kui jalad jälle taastunud on, võiks sinna koeraga jooksma minna (kunagi läks üks Pekist Prii alguski just sealt läbi).

Õhtul vedasin ennast ajaviiteks ka korra pilatesesse, mis oli küll üllatavalt jalavaenulik. Kuna kahe rühmatrenni lõpp langes samale ajale, ei hakanud ma trenni järel isegi üritama end sauna ära pressida, vaid läksin rullisin kodus veidike peale. Reied olid mõnusalt valusad, aga üldiselt on olek väga reibas. Ehk paranevad jalad ikka pulmaks ära. 😀

Tartu Linnamaraton 21,1km, 06.10.2018

Diskleimerina ütlen kohe ära, et mul täiesti siiralt oli plaan täna minna rahulikus 6:20-30 tempos rada lihtsalt läbi matkama, sest olin alles vaevu parema jala maratoni järel uuesti jooksma saanud ning tagatipuks kimbutas mind terve eelneva nädala mingi vinduv tõbi, mis sundis mind iga päev peotäite viisi ibukaid neelama küll pea- kui kõhuvalu tarbeks. Eniveis. See oli mu siiras plaan.

Hommikul oli õues päris trööstitu pime ja vihmane ilm ning mõtlesin tükk aega, mida ikka selga panna. Lõpuks lähtusin sellest, et külm pole mul võistustel veel kunagi hakanud ja läksin ikka t-särgi ning õhukeste lühikeste pükste teed. Ainsaks soojenduseks jäi parklast starti sörkimine ja stardieelne ergutusvõimlemine ning juba hakkaski rahvamass mööda vihmamärga Turu tänavat alla valguma.

Screen Shot 2018-10-06 at 16.18.00.png
Tartu Postimees

Minu peamine plaan oli joosta nii, et oleks tore ja jalg haiget ei teeks. Tagantjärele möönan, et võistluselevuses kipuvad need haiged kohad alati peitu pugema, et taastumisel jälle uue hooga välja lüüa, aga eks ma siis tekitangi omale järgmisteks kuudeks jutuainet oma issand-maisaaaru-miks-see-jalg-juba-ära-ei-parane halaga. 🙂

Tempo settis esimestel kilomeetritel hoopis 5:35 kanti ära ja ma mõtlesin, et noh las siis olla. Jahe ka ja hea värske joosta. Vahelepõikena kirun kohe ära, et ma jälle ei saa aru, miks need jooksurajad muudkui kuskil koleda tööstusküla ning võsa vahel peavad ragistama, kui Tartus on ilusaid jooksukohti kilomeetrite viisi. Tagantjärele oligi kõige nürim jooksu esimene pool, kus oli palju tuuliseid sirgeid, imelikke käänakuid, üles-alla jooksmist, äärekivisid jm meelelahutust.

Lähtusin jälle sellest, et poole distantsini võiks veel tore olla. Just poole peal siirdusime sirgemate siledamate teede peale ning pidin ennast värskendavas vihmas hoopis hoolega tagasi hoidma, sest tempo kiskus liigagi kiireks. S.t enesetunde poolest oli kõik väga okei, aga mõistusega sain aru, et 5:32 sihib juba sinnapoole, et pärast on vaja seda reiesügavuses olevat haiget kohta jälle kuude viisi iga päev vigisedes rullida (ja ain’t nobody got time for that).

Atlantise ees olev joogipunkt tuli mulle paraja üllatusena ja seal oli minu meelest ka suurim kaos, sest vabatahtlikud seisid ebalevalt jooksjatel jalus, aga hoidsid näiteks kahte eri sorti topsi, aga tahtsid inimestele sirutada vaid ühte (enamasti seda, mida jooksja just ei soovinud). Väiksed asjad, aga päris tüütu oli.

Selle järel tuli kohe Kaarsilla trepp, kust eelmine aasta nõlvapidi tahtsin joosta ja mingi naine mul risti jalgu seisma jäi. Seekord kiikasin juba kaugelt, kuidas eesjooksjad pigem käituvad. Kõik läksid trepist. Kõik. Kiikasin veel kahtlustava näoga, ega nõlv kuidagi mudane pole, aga ei saanud midagi aru ja panin sealt kolme hüppega rõõmsalt üles. Great success. 

Tyski ümber tiirutamine oli jälle veits nüri, aga esimest korda hakkasin väsimust tundma umbes 16 km täitumisel, kui rühkisime pikalt mööda Tähtvere pinnasteid ja seejärel pikka lauget tõusu pidi laululava juurde üles. Sel hetkel hakkasid inimesed ka massiliselt ette jääma ja rahvahulkades tõuklemine pole mulle kunagi meeldinud (küsiks, et kellele meeldib, aga siis meenuvad kõikvõimalikud osturallid ja tundub, et issanda loomaaed on ikka võrratult kirju). Väsimust tundsin kusjuures ülakehas, millele just üleeile mõnuga jõusaalis hagu andsin, seega kedagi polnud kiruda ka peale iseenda. 

Screen Shot 2018-10-06 at 15.50.14
Tartu Postimees

Viimastel kilomeetritel hakkas juba päike välja tulema ja ootasin ühtepidi jooksu lõppu ning teisalt õudusega Lossi tõusu. Tegelikult pole ma sealt vist veel kunagi üles jooksnud (alla küll). See oli ka esimene kord, kus jooks enam nii väga tore polnud, sest hoolimata mõõdukast sammust oli lõpuks tsut-tsut selline tunne, kas nüüd tuleb mingi krahh. Tundub, et kaks kuud iga päev korduvalt viiendale korrusele kõndimisest on kasu, sest ei tulnud ja ühtegi kõnnisammu sisse ka mitte.

Pärast pisukest tiirutamist sopasel Toomemäel lasin 20 km täitumisel jala juba päris sirgu ja lihtsalt lendlesin mööda Vallikraavi tänavat alla. Lendlemismeeleolu pärssis natuke üks noor mees, kes pool kilomeetrit enne lõppu teadvusetult tee ääres vedeles, parv abilisi ümber. Loodan, et tal ikka kõik kombe sai ja süüdistaksin siin natuke seda karmi lõputõusu – lihtne on ennast sellises kohas täiesti ribadeks tõmmata.

img_20181006_1301391057963168.jpgViimased sajad meetrid läbi südalinna, nägin veel Jaanust finišisirgel ergutamas ja läbi see jooks saigi – lõpuni ainult väga toreda enesetundega. Uskumatu.

Ilunumbrid siis kella järgi 21,18km, 1:56:14, tempo 5:30min/km, pulss 168, running index 52. Suutsin raja ligi sada meetrit pikemaks joosta, aga kilomeetripostid klappisid isegi üllatavalt hästi. Kerge negative splitiga sain ka hakkama ja kiireim kilomeeter oli viimane, aeglaseim viies, kus oli pikk tõus vastutuulega.

Seega maratoni raames joostud senine “ametlik” poolmaratoni rekord sai rõõmsa tujuga üle vormistatud ja enesetunne on ikka maratonijärgsega võrreldes nagu öö ja päev. Jalgadel pole (praegu) mitte midagi häda, energiat voolab ülegi ning olen finišist saadik lakkamatult ringi toimetanud, sest pool päeva ju veel ees. 😀 Väga-väga tore punkt jooksuhooajale igatahes.

Screen Shot 2018-10-06 at 15.54.46.png

Tundub, et linnamaratoni suurim pluss on selle ajastus, sest päris palavat sellisel ajal ikka naljalt enam ei tule – vähemalt minu jaoks oli tänane ilm ikka üsna ideaalilähedane. Medal oli küll üllatavalt niru, sest isegi distantsi polnud peale märgitud, aga mu vanarauakarp hakkabki juba üle ajama, seega vahet väga pole. Samuti võiks järgmistel aastatel ikka rada natuke ümber vaadata, sest linnast jääb ilmselt kaugemalt tulijatele niimoodi küll päris veider mulje.

Kokkuvõttes tuli luuavarrest pauku küll ja loodetavasti seda rõõmsat jooksu hiljem pikalt kahetsema ei pea.


Ahjaa, sellest unustasin jahuda, et Aliexpressist mõne euriga tellitud jooksuvöö pakkus mulle totaalse elamuse, sest nii mugavat vöökotti pole mul veel elus olnud. See ei häirinud ega nihkunud jooksu ajal ab-so-luuuuuuut-selt, mis on vähemalt minu puhul täielik issanda ime. Much recommend

Õhtu enne poolmaratoni

Homseks olen regatud Tartu Linnamaratoni 21,1km distantsile ja nii pohhuistlikku jooksu eelõhtut polegi ammu olnud (viimati äkki oligi möödunud aastal, kui eksprompt sinna 10km jooksma läksin). Puhtjuhuslikult sain just täna kaugelt hiinamaalt oma jooksuvöö kätte, mis tundub päris mõnus – eks homme proovin siis järgi.

Muidu iseloomustab ettevalmistuse taset hästi see, et eile käisin alles jõusaalis ning täna kiikasin pool kümme õhtul pesumasinasse, ega lühikesed jooksuriided veel pesemata pole. 😀 Mingid hooaja viimased geelid kraapisin ka maja pealt kokku ja varbaküüned lõikasin ära. Jooksjate glämm elu.

Moepärast sõin magusat ka, aga kuna koju parajasti midagi spets varutud polnud, kammisin paar tiiru üle kommikausi – iga kord standardeid langetades, kuni ainult marmelaadikommid järgi jäid.

Muidu lubab homseks ideaalilähedast jooksuilma: 13 kraadi, pilves ja kergelt vihmane – tõsi, törts tuulisevõitu. Samuti on stardiaeg täiesti üks ühele minu tavapärase nädalavahetuse jooksuajaga – nagu läheks rajateenindusega pikka trenni tegema. 🙂 Jalg annab tunda ja midagi ära lõhkuda kindlasti ei taha, seega lähen lihtsalt melu nautima (küll ma seda seal Lossi tõusul veel kahetseda jõuan).

Laisk, aga loll

Ootasin Märteni tänase hurjutamise peale, kuni õues oli kottpime ja mõnusalt vihmane ning läksin siis tõsiusklikult jooksma. Vaja ju jalad laupäevaks liikuvana hoida. Enda meelest jooksin üsna kiiresti ja ebameeldivavõitu pingutusega. Koju jõudes selgus, et jooksin sama väledalt kui dehüdreeritud kaameli tatt. Positiivse poole pealt oli pulss ka üllatavalt madal ning running index suisa 57.

Ilunumbrid 6,74km, 41:46, 6:12min/km, 137bpm. Tunnetuslikust ebakõlast ei oska kohe midagi arvata. Kas see ongi see paljuräägitud kognitiivne dissonants?

Trenninädal 24. – 30. september 2018

Jälle üks tore mitmekesine liikumisnädal kukkus välja. Tegin lausa viite sorti trenni.

Screen Shot 2018-09-30 at 19.28.41.png

Esmaspäeval tegime õhtul kiire rattatiiru, mis osutus ootamatult talviseks. Õues oli ühekohaline arv soojakraade ning jäime tagatipuks üsna pimeda peale. Kokku tegime 20,08km ajaga 56:16, kiirus 21,4km/h ja pulss 103. Viimane tundub küll ulme madal, aga ju siis nii on (või külmus kell lihtsalt ära).

Teisipäeval tegin paar jooksusammu üle ülekäiguraja ning sain aru, et joosta mul kindlasti ei tasu – muidu oleksin päikselise ilma puhul seda eelistanud. Selle asemel käisin siis klubis NTC endurance’it proovimas, mis osutus jube mõnusaks vahelduseks. Muidugi jooksu vältimise mõttes oli see veits feil, sest esimesed 15min jooksime mööda saali ringe ning tegime üsna intensiivseid soojendusharjutusi. Põhiosa koosnes erinevatest lihtsatest aga tõhusatest harjutustest (erinevad plangud, kätekõverdused, kükid jne) ning pärast kiiret venitust panimegi kolmveerand tunniga trenni purki. Kuna treener oli inimeste kaasatõmbamises tõesti tasemel, seltskond oli parajalt väike ja tubli ning erinevalt pumbast oli muusika ka selline nagu mulle niisamagi trennis kuulata meeldib, lähen sinna kindlasti tagasi.

img_20180925_2007461459555442.jpg
Värskeltrenoveeritud riietusruumist avaneb (kahepoolne) vaade korvpallisaali. 😀 Silt: “see aken paistab läbi”

Vaikselt hakkaski mul idanema mõte edaspidi hoopis spordiklubi 10x pääsmeid ja muid trenne kombineerida. Kuukaart tundub liiga suur pühendumine, aga paar kuud kehtiv kordade kaart annab võimaluse soovi korral tükk aega üldse mitte klubis käia, vahepeal hoopis ujumisele keskenduda jne. Kuna MyFitness sellist paindlikkust ei paku, jääksin siiski vana hea ülikooli klubi juurde truuks (eriti kui neil nüüd nii fääntsi vaateaknaga riietusruum on ja puha). Näis muidugi, mis sellest plaanist talve poole saab, sest siis tekib võib-olla huvi rohkem trenne toas teha.

Kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval käisime Auras ujulahooaega avamas ning saime enamiku trennist isegi kahekesi rajal olla. Tegin jutti 1500m krooli ja natuke rinnuliujumist ka vahele. Pärast korralik saun otsa ja koju. Basseinis veedetud aeg 47:13, pulss 120.

Reedel käisin töölt tulles jälle jõusaalist läbi, ehk uhasin ennast veerand tundi crosstraineril soojaks, otsa tegin jälle kompoti harjutusi vastavalt sellele, mis parajasti vaba oli ning crosstraineril viis minutit lõdvestust otsa. Menüüs olid seekord väljaasted kangiga, jalapress, erinevad kerelihased, õlad ja lõpuks plangud-kätekõverdused. Kuna selline käigu pealt jõusaalist läbikäimine mu praeguse elurütmiga hästi sobib, tasub omale vist mingi kava varsti ette otsida. Ja jõusaali antropoloogilistest vaatlustest tasub üks hetk küll eraldi rändipostitus teha.

Laupäeva hommikul kasutasime ilusat ilma ja tegime tavapärase kohvi- ning jooksutiiru. Ilm osutus üllatavalt palavaks ja ehkk jalg on vaikselt parem, oli üldiselt üllatavalt raske. Mul polnud tegelikult tervis ka päris 100%, samuti eelmiste päevade trennid jalgades, seega kes teab, millest see enesetunne tegelikult kannatas. Vähemalt oli täiesti tuulevaikne ning ilm tõesti imeilus. Kokku tegime 7,2km ajaga 43:08, tempo 5:59min/km ja pulss 152… (Running index 50.)

Laupäeva pealelõunal läksin enda teada koeraga jalutama, kui sattusin iseenda üllatus-tüdrukuteõhtu keeristesse, kust laekusin koju enda kohta hilistel öötundidel ja üsna švipsis olekus. Tudengiaegade meenutuse jätkuks kallasin vilunud valemi järgi kruuside viisi vett sisse ning keerasin magama, sest vanuigi pidid pohmellid ikka üha hullemaks minema ja lootsin seda iga hinna eest vältida.

Pühapäeval ärkasingi sirades-särades nagu noor jumal (või vähemalt olin seda pärast veel paari kruusitäit vett) ning veetsime päeva Lõunakeskuses viimaseid pulmaasju otsides. Päev otsa sadas vihma, aga vastu pimedat jäi see järgi ja läksin värske õhu võtmise mõttes natuke sörkima. Ülimõnus rahulik jooks kukkus välja – 6,13km, 39:08, 6:23min/km ja pulss 135 (index 55). Sellised udused sügisõhtud on ikka mõnu omaette.

Järgmise nädala poolmaratoni üritan lihtsalt hea enesetundega läbi joosta, aga jalad nii terveks jätta, et ülejärgmisel nädalavahetusel pulmahommikul ikka hotellist hommikujooksu teha saaks (prioriteedid-prioriteedid 😀 ).

Trenninädal 17. – 23. september 2018

Sel nädalal tegin meeldivalt mitmekesiselt erinevaid trenne ja Endomondo nädala kokkuvõtte sammas on toredalt värviline. Tasahilju hakkasin jälle jooksuga ka tutvust tegema. Polari päevikut vaadates on koormus maratonist saadik nädala lõikes päris tasa ja targu tõusnud.

Capture

Esmaspäeval mõtlesin üle pika aja spordiklubiga tutvust teha ja noolisin õhtust bodypumpi. Kuna ma kohe pärast tööd läksin mastermind gruppi ja sealt lahkudes oleksin pidanud pumpa ligi kolmveerand tundi ootama, läksin vahelduseks hoopis jõusaali. Tegin esiteks 10min crosstraineril sooja, siis ühe suvalise netist võetud kava läbi (jõutõmbed, õlad ja muu täielik segapuder), siis veel 10min kerelihaseharjutusi ning 10min sõudeergomeetril. Tundus paras uimamine, aga intensiivsus kella järgi sama, mis ühel keskmisel pumbal ning koju jõudes lakkasid käed täiesti töötamast ja kann hakkas valutama. Vähemalt sai jälle midagi põnevamat teha, kui niisama ringi kõndida.

Teisipäeval puhkasin ja valutasin natuke lihaseid.

Kolmapäeval virutas lihasvalu juba korraliku hooga sisse, mille peale ei jäänud muud üle, kui veidi jõutrenni peale teha. Loivasin pärast tööd jõusaali, tegin crosstraineril 15min soojendust ja 5min lõdvestust, vahele kiire kompoti kogu kehale. Kiire antropoloogilise vaatluse teostasin ka. Üldiselt ma ei saa aru, miks need igavleva näoga valvetreenerid seal üldse käivad (või miks nad vähemalt siis ise trenni ei tee sel ajal). Omaette nähtus on ka kõik need nonstop nutitelefonis scrollivad ülakehamehed, kes peamiselt rinda, kõhulihaseid ja biitsa nühivad ning iga seti vahel 5 minutit Facebookis taastuvad. /vingu lõpp/

Neljapäeval oli lihasvalu kadunud ja läksime tegime õhtul enne päikeseloojangut kiire rattatiiru. Kokku 21,64km ajaga 01:03:05, kiirus 20,58km/h ja pulss 112. Väga vara läheb juba pimedaks. Jõudsin töölt koju, sõin õhtusöögi ära, hetke seedisin ning oma tunniselt sõidult jõudsime koju tagasi ikka siis, kui päike juba silmapiiri taha oli vajunud. Sügis käes, mis siis, et õues ikka veel mõnusad suveilmad.

Reedel üritasin korra jooksma minna. Algus oli paljutõotav, aga paari kilomeetri pärast hakkas parem jalg omajagu vaevama. Kokku sörkisin 4,22km ajaga 28:06, tempo 6:40min/km ja pulss 134. Running index 54. Terve ülejäänud päeva valutasin puusa ja nädalavahetuseks maale minnes isegi ei mõelnud jooksuasjade kaasavõtmisele. Õhtust rabatiiru see muidugi ei seganud. Päris sürr on septembri lõpus istuda rabas, vaadata kuutõusu ja õues on 22 kraadi ning mahe lõunamaa tuuleke.

Laupäeval läksime suve viimase päeva puhul sõbrannaga kanuutama. Lubatud vihm jäi õnneks taevasse, aga tuult ei osanud me küll piisavalt ette karta. Esimesed 4-5km läksid lauluga, aga viimased kilomeetrid aina avaramal (ja vaiksema vooluga) Pärnu jõel olid totaalne rassimine. Tugevamate puhangute ajal üritasime lihtsalt kanuud otse ja paigal hoida ning vaiksematel hetkedel raiusime kõigest jõust edasi sõuda, et natukenegi finišile lähemale saada.

Erilise nöögina jäime 600m enne plaanitud lõpetamiskohta siiski nii merehätta, et võitlesime end suure vaevaga kaldale (vt viimase lõpu GPS kaarti allpool). Isegi külgsuunas liikumine oli neis tuuleiilides peaaegu võimatu, rääkimata mingist edasisõidust. Ma polekski uskunud, et jõe peal sellised lained üldse tekkida saavad. Õnneks tuli kanuulaenutaja meid hädas preilnasid rõõmsalt päästma, kolmekesi lohistasime oma vapra sõiduki läbi võsa mäest üles auto juurde ja olime rahul, et hing sisse jäi. Kokku läbisime üle kahe tunniga 8km, mis eriti lõpu tõttu oli kapitaalne ülakehatrenn.

Pühapäev algas meeletute paduvihmadega ja tahtsime juba Aurasse saunatama ning ujuma minna. Pealelõunal lõi aga taeva nii selgeks, et läksime selle asemel oma traditsioonilist sunday-runday’d pidama, ehk kohvile ja jooksma. Reedesest jooksust oli jalg tuntavalt paremaks läinud ja ehkki see andis kergelt tunda terve aja, ei olnud see enam selline valu, millega ma jooksmata jätaks. Targu piirdusime siiski üsna lühikese otsaga, ehk 7,28km ajaga 46:24, tempo 6:22min/km ja pulss 138. Running index on jahedamate ilmadega ka jälle üles hüpanud, ehk kõvast tuulest hoolimata oli see 55.

Kusjuures minu jaoks on müstika, miks inimesed nüüd 10-12-kraadise päikselise ilmaga ennast jooksmiseks juba silmini-kõrvuni riidesse mätsivad. Minu jaoks on lõpuks parim t-särgiilm tagas ning loodetavasti see sügis kohe tuisuks ei pööra ning laseb veel mõnda aega ennast nautida ka.

Taastumisnädal 10. – 16. september 2018

Seda nädalat nüüd tõesti trenninädalaks nimetada ei saa, sest olin pärast maratoni ikka omajagu räbal. Selles mõttes on taastumine ka kuratlikult salakaval, et vähemalt minul ei lähe see kunagi lineaarselt, vaid pigem kummaliste tagasilöökidega just neist kohtadest, kust ei oskaks midagi oodata. Kronoloogia siis umbes alljärgnev.

Esmaspäeval olin üllatavalt reibas, ehkki jalad olid kanged, parem reis kardetult vigane ja ajuvõimsus ka tööl just säravaim polnud. Hommikul lõi äikest ning sadas paduvihma, seega läksin tööle ja tagasi autoga. Samuti kasutasin viiendale korrusele jõudmiseks lifti ning jalgadele lisaks valutasid ka kõikvõimalikud muud lihased näiteks seljal. Söögiisu polnud tegelt suur, aga targu manustasin rohkem ning kui esiteks ei saanud vedama, oli hiljem keeruline pidama saada.

Teisipäeval ma endiselt went to town kõige süsivesikurohkega, mis silma alla sattus. Ei tea, kas ilmast või väsimusest, aga vankusin töölt koju kapitaalse peavaluga ja vedelesin paar tundi pimedas toas surres. Nimelt mõjuvad rõhuvahed mulle üsna tugevalt ning too päev keerutas endiselt päev otsa korralikku äikest.

Kolmapäeval oli isu taandunud, aga parem jalg endiselt väga valus. Vaikselt ikka lonkasin ringi ning õhtul käisime kinos uut eesti filmi “Võta või jäta” vaatamas. Väga soovitan, muideks (ja ei saa aru, kust tuleb VWSEK grupis see vaht, et tegemist on antifeministliku teosega – esiteks kas naisrežissöör peab automaatselt esindama kõiki naisi ning lõputult laveerima kõigi huvide tasakaalustatud esindamise eest, võttes ära tema vabaduse eneseväljendusele. Teiseks ei ole harjunud stampide väljatoomine tingimata nende heakskiitmine, vaid minu enda jaoks tõi see need küll üksnes eredamalt välja. Kui mõni oss vaatab seda filmi ja saab seda vaadates kinnitust oma stereotüüpidele, et naised on kõik tänitavad mutid ning “isa võib olla, aga ema peab olema”, siis paha lugu küll, aga inimene kipubki juba igalt poolt oma maailmapildile tugisambaid otsima.)

Neljapäeval tegin tööl esimest korda kõik käigud trepist üles-alla (nagu öeldud, viies korrus), aga üle ülekäiguraja joostes sain aru, et jooksu siit niipea küll tulemas ei ole. Õhtul suundusime ka väiksele rattatiirule – väga mõnus oli ennast jälle liigutada ning võtsime rahulikult. 12. kilomeetril nentisin veel muigega, et nüüd peaks veel 30km edasi jooksma, et maraton täis tuleks. See tundub juba rattagagi sõitmiseks päris ajuvabalt pikk maa ning juba tundub ebareaalne, et a) jah, ma jooksin selle ära ja b) jah, ma olen seda juba korduvalt teinud ning c) jah, ma ei saanudki surma (kuigi peaaegu sain, aga see selleks). Kuskil enne lõppu läks mul küll parem jalg kangeks ja põlv andis tunda. Kokku 21,66km ajaga 01:02:27, keskmine pulss 123, kiirus 20,81km/h.

Reedel hakkas mul eelmise päeva rattasõidu peale hoopis puus valutama. Fun times. Lonkasin tööle, käisin trepist ja ei jõudnud ära oodata, millal jälle normaalselt trenni saab teha.

Laupäeval võtsime ilusa ilma puhul jälle ette rattamatka Otepää looduspargis. Seekord alustasime Keenist, sõitsime läbi Sangaste Otepääle, sõime seal lõunat ning kimasime Pukale pealelõunase rongi peale. Minu jaoks on sealne kant pärast enam kui kümmet aastat Tartus elamist täielik üllatus, sest vahepeal avanesid küll peaaegu alpiaasu meenutavad vaated.

Lõunasöögiks õnnestus ära kasutada Tartu rattamaratoni eripakkumist GMP restos, kus kõik pastad olid -20%. Sain jälle totaalse toiduelamuse nagu sealt restoranist alati ning muigasime ka omaette, et see on ikka paras gurmee-matkamine, millega me viimasel ajal tegeleme. Söögisõpradele julgen seda kohta tõesti soovitada, sest sellist toidu- ja teeninduskultuuri ei oskaks ilmselt nii väiksest kohast pigem oodata.

Pärast söömist jäi meil veel tunnike, et 16km kaugusele rongi peale sõita, aga ülinegatiivse üllatusena ootas meid terve see tee kõva vastutuul. Tagantjärele möönan, et ajakava sai veidi pakiline ja nii suureks pingutuseks me seda ettevõtmist kindlasti ei plaaninud. Kuna sealne maastik on ikka väga künklik, on keskmine tempo niigi pigem madal, energia selleks hetkeks lõpukorral, aga rongiaeg pressis halastamatult peale. Vaimumuskel oli maratonist veel nii väsinud, et vastutuult ja pidevalt ülesmäge pressides oli lõpuks peaaegu nutt kurgus. Kõige selle rassimise peale jõudsime muidugi raudteejaama kümne minutilise varu ja null eluisuga ning pärast vaatasin, et terve see lõik oli pulss kuskil 150 kandis (tavaliselt on see mul rattasõidul 120 juures).

Kokku sõitsime läbi umbes 3000 küngast, lõputult imelisi suvelõpupastoraale ning 46,21km ajaga 2:15:43, kiirus 20,43km/h ja keskmine pulss 128. Otsa veel ca 10km raudteejaama ning koju sõitu, ehk päeva skoor umbes 56km. Päris taastava päeva alla ei kvalifitseeru, reied said omajagu lisakoormust, aga tagantjärele totally worth it.

Pühapäeval üritasin ülioptimistlikult jooksma minna. Üritasin. ÜLIoptimistlikult. Nimelt oli kõndida juba päris okei ning toas sörgisammu teha samuti. Kolm kreeni kiskuvat jooksusammu üle tänava kinnitasid, et jooksuvalmis ma veel kindlasti pole (peamiseks valukohaks parem puus). Lonkasin tuppa tagasi ning läksin lonkisin planeeritud marsruudi hoopis koos koeraga läbi (nende kolme jooksusammu peale polnud kahjuks ka kõndida enam päris okei, aga iga natukese aja tagant nuusutamispause tehes sai vähemalt liikuda küll).

Järgmine nädal tahaksin vaikselt nina tagasi spordikluppi pista – esiteks kasvõi lihashooldusesse või joogasse, aga käivitaks taas muud trennide hooaja. Küll siis jalad jõuavad omas tempos järgi tulla.