Hei-hei, endorfiiniorjad. Võtsin uue aasta eesmärgiks teadlikumalt puhata ja kui 1. jaanuar kuidagigi ennustab, kuidas ülejäänud aasta minema hakkab, siis selle mõtte võib küll juba täna uuesti maha matta.
Ootused: chill puhkepäev mõningase liikumisega
Reaalsus:
7:00 Äratus tavalisel ajal, mina öisest paugutamisest (ja paarikuisest igaöisest imetamisest) täiesti laip. Kiirkorras söödame lapsed ja läksin natukeseks magama tagasi.
9:20 Äratus 2. Päeva esimene kohv hinge alla, lapsed riidesse, et bussiga linna kohvikusse minna.
9:45 Uksest välja. Käruga läbi lükkamata lume kündes bussi peale.
9:55 Hakkame peatuse kahtlustama, et äkki buss ei tule. Kõne GoBusi kinnitab, et 1. jaanuari hommikul ILMSELGELT bussid ei sõida. (Wtf?) Künname käruga koju tagasi. Jaanus jääb autot välja kaevama ning suuremat last tooli aheldama, mina torman tuppa, viin käru keldrisse, topin väiksema turvahälli ja uksest välja.
10:15 Jõuame linna, läheme kohvikusse. Söödan väiksemat, joome teise kohvi, paneme need õnnetud uusaastaplaanid kirja.
11:20 Lapsed riidesse, autosse tagasi. Meie läheme suurema lapsega poodi, Jaanus viib pisema koju magama. Poes saab mudilane full-montessori ise käru valida, lükata, pulti kasutada, mandariine valida jne, jne. Tänu lisauinakule ja kahele kangele kohvile olen üsna zen. Zen hakkab lahkuma siis, kui lõunatund muudkui ligineb, lapsega kojusaamine venib ühest kelgumäest ja kiigetiirust teiseni ning lõpuks pean teda pool teed süles tassima.
12:00 Jõuame minutipealt koju, Jaanus koorib last riidest lahti, ma jätkan lõunasöögi ettevalmistust, žongleerime söögid lauale, pärast üleväsinud mudilase puhtaks ning voodisse. Mudilase karjete peale ärkab teises toas beebi. Much blessed.
12:30 Jaanus hakkab teises toas puki peal Zwifti sõitma, ma võtan tite kööki, teen homsetele külalistele kooki, söön vahepeal ise teist kooki ning hakkan lõpuks seda postitust kirjutama.
13:00 Nüüd võtan kolmanda kohvi, söödan beebi ära, võtan koogi ahjust välja ja kui Jaanus lõpetab, lähen tuisu ja lumesoga sisse 10-kilomeetrist sörgimatka tegema.
Jaaaa samas vaimus edasi kuni lapsed kell 19 magama lähevad ning me teleka ette Office’it vaatame laibastume.
Muidu on mu uusaastaplaanid peamiselt rodu erinevaid (mõnusaid?) liikumisüritusi Veetka ultrast Emajõe sõudemaratonini. Näis, paljud neist toimuma saavad ja palju mul tegelikult kahe lapse kõrvalt jaksu jätkub.
Mina: seekord ma jätan igaks juhuks pärast sünnitust 12 nädalat jooksupausi, sest internet ütleb nii. (Märgib isegi tähtaja kalendrisse ning usub ise siiralt oma plaani.)
Ka mina: läheb proovib 2 kuu peal naaaatukene joosta ning kukub kohe pea igapäevaselt uhama nagu homset poleks.
Ehk kokkuvõttes, guess who’s back! Kukkus umbes samasugune taastumine välja nagu pärast esimest last, kui mitte trenni tehes tundus, et polegi nagu väga isu ja kui korra värske doosi endorfiine peale sain, lõi ihus selline jooksuhimu vemmeldama, et hoia piip ja prillid. Seekord hakkasin teisel kuul esiteks taastavaid kerelihaste harjutusi tegema ning ootasin jooksuga pooleteise kuu asemel vähemalt kaks täis.
Mingi vaagnapõhja valmisoleku kontrollseeria tegin juba nädal pärast sünnitust nii läbi, et polnud küsimustki (a’la kas saad teha ühel jalal puusatõsteid ja kükke ja ühel kohal hüpelda, ilma, et kõik kuskilt välja pudeneks, mis pudenema kindlasti ei peaks).
Muidugi erilist distantsi ma veel ei tee ning kõndi jooksuga vähemalt pooleks, aga distantsid on raseduse lõpuaegse 3 kilomeetri asemel juba 4-5 kanti. Wow. Nüüd võiks pärast kolme jutti päeva päriselt mõned puhkepäevad ka teha, ehkki täna läks vanem laps pooleks päevaks vanaema juurde ning ei saanud jälle juhust kasutamata jätta.
Elu on küll näidanud, et ehkki kahe lapse Thule käru on väga võimekas, sellega jooksma küll ei ahvatle. Rääkimata veel lumes kündmisest – see on isegi ühese käru ja mõnekilose lapsega paras katsumus, täislastis 40-kilosest traktorist rääkimata. Õnneks peaks suurem laps nüüd ka hoiukoha saama, ehk ideaalis võiks 2-3 hommikupoolikut nädalas olla võimalik ainult ühe lapsega trenni teha küll.
Tempot pole muidugi mõtet võrrelda. Kui alles eile jooksin hommikul üksi ideaalses talveilmas, kõva lumi jalge all, punane päikesesammas silmapiiril kõrgumas, siis täna rühmasin käruga läbi sulalögase lopa, pulss laes ja tempo kõndimise lähedal. Samas on terve ülejäänud elu nüüd aga tempot teha. Naudin niisama neid endorfiine esiteks.
Ütlen kohe ära, et pealkiri ei viita sellele nagu kavatseksin sünnitusspordist teha iga-aastase sündmuse. Kaks korda tõestab veenvalt, et lastesaamine minu naiselike annete hulka ei kuulu. Parem jätkan keskpärase jooksu ning muude kaunite kunstidega. 😀
Kel huvi, siis 2020. aasta võistluskogemust saab lugeda siit.
Esiteks kiire kohustuslik tagasivaade viimaste kuude trennidele. Viimati kurtsin siin oma vaagnavalu ning muid vaevusi, aga nagu füsioterapeut lootust andis, siis harjus keha kõhu suurusega üks hetk siiski ära. See küll ei tähendanud erilisi distantse – jäingi raseduse lõpuni oma 3,3-kilomeetrist ringikest sörkima – aga vähemalt sai rahus kõndida ning öösel pisarateta voodist välja. Võit seegi.
Raseduse lõpuni tegin trenni 4-5 päeva nädalas ning peamiselt oli see vaheldumisi sörk ning jõusaal.
Oktoobri Polari päevik
Seda hetke, kus raskuste vinnamine või käte üle pea tõstmine või kõndimine sünnituse käivitaks, võisin muidugi ootama jäädagi. Seekord oli sünnitustähtaeg 22. oktoober, aga teise lapse puhul muidugi lootsin, et ta tuleb mõni päev varem.
Hahahahahaa. Klassika.
22. oktoober tuli ja läks ning ehkki hommikust saadik vaevas mind lausa füüsiliselt tuntav masendus, mille tagantjärele sünnituseelsete hormoonivoogude kaela kirjutan, siis ühtegi otsest märki Õrn Õieke 2.0 kolimisplaanidest polnud.
Kuni ärkasin 23. oktoobri öösel kell 1 ja veed tulid ära. Adrekas lõi selle peale küll kohe lakke, aga sundisin ennast elu eest rahulikuks ning magama tagasi. Mingit dramaatilist sünnitustegevuse algust jälle ei kaasnenud ning eelmisest korrast teadsin, et kõige olulisem on enne võimalikult palju puhata. Mõned ebaregulaarsed tugevamad kokkutõmbed tulid ka, aga paari tunni pärast jäin uuesti magama.
Hommikul ärkasin üsna mittepuhanuna ning ka need ebaregulaarsed kokkutõmbed olid kadunud. Jälle, klassika.
Ennelõunal tegin veel süüa, panin asjad kokku, käisime üsna pikal kõnnitiirul ning kell 1 jätsime ämma Õrn Õieke 1.0 und valvama ja käisime haiglas kontrollis. Põletikku polnud, avatust ka suurt mitte, kokkutõmbeid muidugi mitte ning tulime koju tagasi. Õnneks ütles ämmaemand, et kui tegevus ise käima ei lähe, ei hakkaks esilekutsumine 24 h pärast vete tulekut (ehk keset ööd), vaid ikkagi järgmisel hommikul. Samuti ei kasutaks keegi enam seda misoprostooli, mis mul eelmisel korral asjad hetkega nullist keskaegse piinamiseni viisid.
Kusjuures elamus omaette oli sünnitusosakonda pääsemine, mis käib praegu läbi EMO sissekäigu. Ukse ees olid troppis 3 kiirabiautot, kust tassiti välja koroonapatsiente. Kohe sisse minnes kedagi elustati. Ja seda kõike samal päeval, kui Tallinnas toimus suur ei-teagi-mille-vastane protest.
Õhtupoolikul hakkasid kodus siiski valud pihta. Esiteks 10 minuti tagant, aga käisin jälle väiksel kõnnitiirul ning kohati kiskusid vahed isegi 5-6 minuti peale. Kõige parem oli kõndides ning hämaras, ehk tuiasingi terve õhtu mööda kodu ringi, valu ajal jälle mõnda pimedasse tuppa hingama ja siis elutuppa tagasi. Jalad hakkasid kogu sellest ringitammumisest lausa valusaks jääma.
Sõime veel perega õhtust, panime vanema lapse magama ning läksin proovisin vanni võtta – ei meeldinud. Valud läksid taas harvemaks (7-8 minuti tagant), aga tugevamaks. Vannist välja tulles jätkusid valud 4-5-6-minutiliste vahedega. 8 läbi tuli ämm lapse und valvama ning läksime taas kontrolli – juba suurema lootusega sealt mitte tagasi tulla.
Autosõidu ajal jäid tuhud muidugi harvemaks, mille peale kõndisime veel tiiru pimedas Maarjamõisa linnajaos (üllatavalt suursugune kant tegelikult). Valude vahed kohati juba 3 minutit.
Kuni jõudsime taas eredalt valgustatud haiglaruumidesse ja taas KTG alla. Just 3-4-minutilistele vahedele järgnes 10-minutiline vahe, 12-minutiline vahe, 25-minutiline vahe… Üritasin küll kaubelda, et kas on ikka vaja jälle KTG-d ning äkki saaks vähemalt tuled kustu, aga ämmaemand väitis veendunult, et kui sünnitus päriselt käib, ei peata seda enam miski.
Olen lugenud vastupidist, aga see selleks.
Taas võeti mult põletikunäitajad, avatus oli 2 cm ning kokkutõmbed sellised, nagu olid – ehk enam polnud.
Ämmaemand oleks meid küll sisse jätnud, aga leppisime kokku, et lähme käime veel õues ringi ning ootame põletikunäidud ära. Siis vaatame, kas minna veel koju või jääda haiglasse.
Õues kõndisime taas pimedas ümber haigla ning peaaegu kohe olid valud taas 3-5 minuti tagant. Kõndisime ja hingasime ja vaagisime seal tund aega ning see oli tegelikult ikka üks päris masendav ja trööstitu hetk. Ühest küljest on seis selline, et korduvsünnitajal soovitataks ammu haiglasse minna. Valud olid päris suured, vahed aina väiksemad. Samas kogemus ju näitas, et sisse minnes pidurdub tegevus jälle maha. Samamoodi pidurdab tegevust autosõit jmt muutused, ehk igati nokk kinni, saba lahti olukord.
Lõpuks sõitsime ikka koju ära, kuhu jõudsime enne 11. Üritasin veel vannis käia (ei meeldinud), üritasin pikali minna (oo ei). Lõpuks jälle tuiasin ja tuiasin ja tuiasin mööda kottpimedat korterit ning hingasin valusid üle, kuni see hakkas teise toas last üles ajama. Seepeale sai ämm kolmandat korda meile sõita ning võtsime kella ühe paiku taas suuna haiglasse.
Haiglas saime seekord otse sünnitustuppa, aga täistuledest ning pikali KTG-st ennast ikka välja vaielda ei õnnestunud. “Kust me siis teame, et lapsega kõik hästi on!?” ja “Kuidas ma siis kirjutada näen?” Tagantjärele võin öelda, et see jäi mingis mõttes üheks sünnituse piinavaimaks osaks ning hakkas juba tunduma, et ei suuda valusid ära hingata. Ämmaemand kommenteeris ka, et KTG järgi on tuhud harvad (haiglakeskkond taas pidurdas), aga väga valusad. Avatust oli juba 4-5 sentimeetrit, milleni jõudmine on enamasti väidetavalt sünnituse aeganõudvaim osa. Turvatunnet andis teadmine, et nüüd saab iga kell vajadusel epiduraali küsida.
Kui KTG alt pääsesin, sain toa pimedaks ning püsti edasi tuiata. Dušši ega vanni ei hakanud proovimagi (ehkki olime väidetavalt TÜKi luksuslikemas sünnitustoas), vahetasin erinevaid püsitseid asendeid ning mörisesin aga valusid üle. Ämmaemand oli ka naerugaasi käima pannud, aga seda liikumise pealt ju väga hingata ei saa.
Mingilt maalt hakkas väsimus võimust võtma ning kuna eelmine kord töötas epiduraal nii hästi, saatsin abikaasa seda küsima. Päris kõva edasiminek eelmisest korrast, kui olin ise täiesti teise ilmas ning arst epiduraali tellis. Seekord ma vist arsti üldse ei näinudki.
Ämmaemandad olid esimese hooga küll halba nägu teinud, et epiduraal võib sünnitust aeglustada, aga üsna kiiresti oli anestesioloog kohal, töö kiire ja korralik. Ämmaemand veel ütles, et järgmise doosi valuvaigistit anname tunni aja pärast, aga selleni me ei jõudnudki. Sarnaselt eelmise korraga oli varsti juba täisavatus ning pressitunne. Muidugi ei tea, kui kiiresti see ilma epikata kohale oleks jõudnud, aga mu eesmärk oli ennekõike saada positiivne sünnituskogemus, mitte tõestada oma ürgemadust.
Pressid olid taas selge mõtestatud pingutus ning kui ämmakas pärast ütles, et ma ju lausa hingasin selle lapse välja, siis võin kinnitada, et päris sportlik sooritus oli siiski. 24. oktoobril kell 4:42 saabus Õrn Õieke 2.0 ühtepidi lõpuks ning teistpidi ikka ootamatult kähku siia ilma. Ilunumbrid 3760g ja 50cm (ehk natuke raskem ning sentimeeter lühem kui esimene väljalase).
Järgmisel päeval saime juba koju ning naudin nüüd diivanil oma õrnu õiekesi ja vatsavaba eksistentsi. Tehtud!
Väike update praegusest trennielust, mis on suhteliselt null. Okei, null vaatab vastu vaid jooksurindelt. Kui mais ja juunis suutsin veel poolmaratoni läbi matkata, siis juulist tuli ühes kuumusega äkki selline vaagnavalu, et võttis ära nii silmanägemise kui eluisu. Seis läks väga kähku selliseks, et ma ei saanud ei kõndida ega külge keerata, vintskleva pooleteiseaastase tõstmisest rääkimata.
Eelmine rasedus olin sellega ka kimpus, aga hoidsin jõutrenniga asja kontrolli all ja keskendusin seekord juba algusest peale ennetavalt jõutõmmetele jmt stabiliseerivatele harjutustele, mis eelmine kord imet tegid. Jutti teise rasedusega ei tee ilmselt enam ükski asi imet ning kõik hädad saabuvad eelmisest palju varem.
Kellel pole õnne olnud sümfüüsivalu tunda, siis see on umbes midagi sellist, nagu oleks väga kõvasti sabakondi peale kukkunud, aga see valu on eespool. Põhimõtteliselt luumurru tunne, aga see pole murd, vaid raseduse mõjul lahknevad vaagnaluud jmt kompott. Mm, ilus aeg.
Rääkisin ka ühe naiste füsioterapeudiga, kes arvas, et valu võis nii äkki tekkida lapse kasvuspurdist (kaal tõusis tõesti sel hetkel täpselt hüppega) ning andis lootust, et keha siiski kohaneb ja kui valu täiesti kaob, võin vaaaaikselt hakata jälle uuesti jooksma.
Hakkasin siis uuesti korralikult jõusaalis käima (tundub efektiivsem kui kodus hantlitega teha) ning proovisin aeg-ajalt enne tuppaminekut jõe ääres mõned sörgisammud teha. Enamasti oli esimese 3-minutilise sörgi lõpuks juba valu- ja pettumuspisar silmanurgas. Viljandi järvejooksult jäin muidugi täiesti kõrvale ning suutsin sel ajal ainult mäest üles kohvi ostma ja alla tagasi ronida, kui abikaasa ühes teiste terveihulistega tiiru ümber järve silkas. Kade? Mina? Oh ei.
Samuti olen paar korda jälle basseini eksinud, kus saan vähemalt jälle naljakalt head veedünaamikat nautida. Võid olla küll raske ja aeglane, aga suur vats kompenseerib selle parema liuglemisega. 😀
Kõlab ju nagu täitsa trennielu? Tiheda jõutrenni tulemusel on kasvõi käsivartel lihased nähtavalt vormi läinud. Eelmine kord olin ka tiheda jõusaalis käimise tulemusel raseduse lõpus visuaalselt vist ühes elu vormikamas vormis. Lihtsalt suurema lapse ja muude tegemiste kõrvalt on eraldi kodust väljas trennis käimiseks kõvasti raskem aega leida. Lisaks ei anna ükski muu tegevus mulle sellist liikumismõnu nagu jooks. Väljavaade sisuliselt pool aastat jooksuta olla on siin pääris muserdav tundunud.
Ja nüüd äkki on enesetunne jälle parem olnud ning täna sain enne jõusaali 2×4 minutit valuvabalt sörkida. Rohkem ei teinud, aga valu hiljem järgi ka ei tulnud. Oooo! Lootus on kohe jälle üleval, et füsioterapeudi julgustavad sõnad ikka tõele vastavad. Latt on muidugi nii madal, et saaks kasvõi kord nädalas 4-5 kilomeetrit kõnniga pooleks sörkida, oleks juba väga hästi.
10 nädalat veel tähtajani (mis muidugi võib tähendada veel jumal teab mida, sest lapsed teadupärast tähtaegadest veel midagi ei tea).
Viimasel ajal pole mul enam üldse jaksu trenni teha ja väga raske on piiritleda, kas asi on kasvavas kõhus või püsivas põrgupalavuses. Ääretult ratsionaalne osa minu ajust ütleb, et asi on niikuinii selles, et sa oled raske ja rase ja nüüd enne sügist paremaks ei lähegi ning pärast seda ei saa sa midagi teha, sest su keha on uue inimese ehitamisest omadega läbi, samuti pole sul aega ning tagatipuks oled juba niikuinii vana.
Päriselt ratsionaalne osa minu ajust ütleb, et kui nüüd teeks nädalakese sulnist 15-kraadist õiget suveilma, siis ilmselt tuleks see jaks ka kuskilt tagasi. Täna käisin just hommikul jooksmas ning ehkki algus oli pilves, siis palav oli ikka. Natuke hiljem tuli päike ka välja ning praadis juba armutult. Kirsiks tordil suutsin omale linnas terve parmukarja sappa korjata (need putukad, eksole), mis ei teinud küll midagi mu tempo heaks, aga jooksunaudingu jaoks samuti mitte. I feel very blessed…
Iga kord tahaks kedagi natuke pussitada, kui jälle mõnusast 30-kraadisest suvesoojast või ideaalsest puhkuseilmast õhatakse. Tahaks vähemalt suvel rahus ja mõnuga ringi liikuda, aga enamik päeva on vaja päikese eest varjuda ning aktiivselt sportida pole pea ühelgi ajal väga mõnus (ja öösel ma siiski magan).
Nii ma tiksun siin suht mõttetult oma 5-kilomeetriste jooksumatkade, väikeste rattatiirude ja esikus hantlite tõstmisega. Samas jõlkusin eile Valga triatlonil abikaasa saatemeeskonda mängida ning see jättis nii toreda mulje, et tekkis kiusatus kuu lõpus kohalikku külatriatloni väisama minna. Ilmselgelt ind pole surnud, ainult füüsis on.
Alustan seda postitust jälle kõige ausalt ära rääkimisega ja nüüd juba päris ausalt. Kui kõik hästi läheb, liitub meie jooksukarjaga oktoobriks-novembriks veel üks tegelane, kes jõudis minuga juba nii Kondimootori jooksumatkal kui Ultima Thule maratoni poolmaratonil kaasas käia. Erinevalt eelmisest rasedusest pole seekord ulmevaldkonna tervisehädasid kaasnenud, ehkki esimesel trimestril oli ikka nii paha nagu homset poleks. Korduvalt kahtlustasin endal küll koroonat, küll sadat muuda häda, aga tutkit, ikka lihtsalt rase.
Trennidega olen seetõttu ka rahulikult võtnud ning kulgenud, kuidas tunne lubab. Kui mõni päev võtab kõndimine ka hingeldama, siis nii ongi. Ultima Thulel hoidsin pulssi ka teadlikult madalal ja lähtusin sellest, et ega see pole esimene jooks ega esimene rasedus. Esiklapsega tegin palju sellist, mille peale vanarahvas või konservatiivsem ämmaemand ärevuse äärele satuks, aga välja tuli igavene tugev ning tragi tüdruk. Tegelikult ei tohiks terve rasedusega harjumuspärase liikumise jätkamine mingi probleem olla.
Ja nüüd tulles harjumuspärase liikumise juurde, siis olin elu sunnil regatud Pärnusse Võidupüha poolmaratonile, kus olen juba aastaid masohhistlikult kannatamas käinud. Tegelikult poleks ma seda ilmselt nii rasedana ette võtnud (tähtajani jäi see päev täpselt 4 kuud), aga eelmise aasta osalus lükkus ju edasi ning Ultima Thule kogemus oli igati okei.
Kuni ilmaennustused aina enam kuskile ulmevaldkonda ära kaldusid ja lubasid tolleks päevaks sajandi rekordkuumust. Ainsana panigi mind osalemises kahtlema rasedus – äkki ikka midagi juhtub või teen endale kuidagi nii liiga, et ei saa enne arugi, kui juba hilja.
Lõpuks otsustasin viimase hetkeni ilma ning enesetunnet jälgida, sest suur spordipuhkus oli meil niikuinii broneeritud. Ühe öö veetsime Viljandis, kus abikaasal oli triatlon ning seejärel olime peamiselt poolmaratoni tõttu broneerinud kaks ööd Tervise Paradiisis. Mõtlesin, et isegi kui minemata jätan, on see võimalus veeta mõned ööd konditsioneeritud toas ja pidada rannapuhkust.
Eelmisel päeval võtsime igatahes Pärnu Keskuses materjalid välja ning üllatuseks sain ka ilusa (aga selle ilma joaks liiiiga tumeda) Crafti särgi. 22. juuni ilmaennustused lubasid esialgse 35 kraadi asemel kontrastina lausa ülimõõdukana tunduvat 25-27 kraadi. Võistluspäeval üritasin liikuda nii vähe kui võimalik, aga rannaskäigu ning muu minimaalse liikumisega oli päeva aktiivsusnorm ikka juba pealelõunaks täis.
Start oli traditsioonilisest ajast veelgi hiljem: 16:45. Lootsin, et siis on vähemalt päike leebem, sest värskust polnud isegi 8-9 paiku hommikul. Närv jõudis päeva jooksul korralikult sisse tulla, aga panin 4 paiku lühikesed riided selga (sh valge 2018. aasta Võidupüha maratoni särgi), valge nokatsi pähe, 3 geeli ja telefoni taskusse ning pudeli külma vett näppu, et ennast veel enne starti kasta.
Paikusel varjus spordirahvas puude all ning stardikoridori mindi alles loetud minutid enne jooksu. Sättisin ennast targu kõige lõppu, ehkki mu taha jagus veel piisavalt inimesi. Samuti jõudsid poolmaratoonaritele sappa Torist startinud maratoonarid.
Panin enne jooksu klappidest suhteliselt rahuliku muusika mängima (Tõe ja õiguse soundtrack, anyone?) ja üritasin täiesti oma mulli minna, et mitte karjavaimus liduma pista. Plaan oli järgmine:
Hakata algusest peale matkama 5min sörki + 2,5min kõndi süsteemis
Hoida sörgiosade pulss 160 piires
Igal võimalusel juua ning end kasta
Mitte olla loll ja kutsuda vajadusel abikaasa järgi
Parimal juhul mahtuda 3-tunnise kontrollaja sisse
Osalemise kasuks rääkis veel see, et sellel jooksul on alati luksuslikult teeninduspunkte, samuti lubati igal võimalusel kastmispunktid üles seada.
Ja siis äkki oligi start (jah, ma olen juba ligi 10 lõiku eellugu jahunud). Esimesed 6 kilomeetrit kulgeb rada Reiu metsas, mis ühtepidi võiks olla varjuline, teisalt ka igasuguse tuuleta. Kohe pärast silda oli esimene lumekahur (mis oli selles kuumas muidugi vihmakahur) ning pärast seda üsna kitsas metsarada.
Kui esimene 5 minutit joostud sai, oligi vist vaimselt kõige raskem hetk üldisest massist lahti lasta ja oma asja ajama hakata. Tagatipuks kujutasin täpselt ette, kui tüütu ma seal kitserajal teistele osalejatele olin oma “ma nüüd kõnnin ja siis jooksen jälle mööda” soologa. Hoidsin siis kõndides lihtsalt hästi paremasse serva, vehkisin parme peletada ning kordasin endale, et kui plaan, siis plaan. Südamerahustuseks kinnitan endale, et neid, keda see häirida võis, jäi iga kilomeetriga vähemaks ning üsna pea enamik mulle ikka lõplikult selja taha.
3 km peal oli esimene joogipunkt ning olin selle üle juba väga rõõmus. Matkasin vaiksel edasi ja jõudsin esimest korda rahus vaadata, kui ilus ja rõve see osa jooksmiseks tegelikult on. Väga palju on lahtise liiva ja käbidega krossijooksuteid ning kindlasti pole tegu kiire rajaga (aga ikka ühe mu lemmik-maso-üritusega Eestis). Pulss kippus sörgiosadel vägisi kõrgeks ja ei tahtnud kõnnil väga hästi alla tulla. Kõnniosadel jagasin chatis ka jooksvaid muljeid ning olin igati äraootav, millal siis väga jube hakkab.
Teine joogipunkt koos suurejoonelise kastmisvõimalusega ootas 6 km peal enne metsast väljumist. Enne seda võtsin ära ka esimese geeli. Lirtsuvate tossudega sain seejärel tubli mõnisada meetrit nautida kergliiklusteed, kui rada pöörast rajameistri sadismist sinna kurikuulsale raudteetammile, kus ootasid ees ikka lahtine liiv ja mättad, aga seekord täielikul praepannil. Seal tekkis mul ka esimest korda tunne, et äkkkkki see osalemine ikka polnud nii väga hea mõte, sest natuke hakkas ligi hiilima ülekuumenemine.
Kuni rada lõpuks maantee alt läbi põikas ning sain sellele varjulisele siledale kergliiklusteele, mida mätastel mütates kurva näoga juba tükk aega seiranud olin. Milline vahe! Ootasin järgmist teeninduspunkti juba väga, aga isegi joomata hakkas pulss jooksosadel jälle alla tulema.
9 km joogi- ja kastmispunkt asub Papiniidu silla all, kust läheb rada jõe äärde Jaansoni rajale ning võin etteruttavalt öelda, et mööda sai ka raja kõige jubedam osa. Õhk läks kõvasti mahedamaks, melu jätkus pea igal sammul ning nii ametlikke kui isetekkelis kastmispunkte oli nii palju, et hakkasin neid juba telefoni säästmiseks vältimagi. Ise topsist kallates sai end veidi strateegilisemalt niisutada, vooliku all tekkis kohati tunne nagu üritataks massirahutustel rahvast laiali ajada (nali-nali, aga no igatahes väga efektiivne).
Tihe kastmine aitas selle kuuma vastu tõesti üle ootuste hästi. Järgnevatest kilomeetritest mäletan vaid tõelist jooksumõnu, pulss püsis jooksuosadel ilusti 155 ringis ning 12 km teeninduspunkt lihtsalt lendas mööda. Natuke elevust tekitas rajamuudatus Endla teatri kandis, enne 15 km punkti võtsin ära teise geeli (unustasin ca 5 km tagant geelivõtmise lihtsalt ära) ning lõpuks tundsin alles 17 km kandis Kuursaali juures, et jalad hakkasid vaikselt ära väsima.
Muidu hakkas sel hetkel juba uljalt tunduma, et äkki ei peakski kõndi vahele tegema. Meenutasin endale siiski, et plaan on plaan, sest keskmine kilomeetriaeg püsis ka kõndides ilusti alla 7:30 min/km, millega kodus palju lühemaid ja jahedamaid sörke kulgenud olen. Kainestavalt mõjus enne viimast teeninduspunkti raja ääres pikali olnud osaleja, kelle osas järgmisel päeval õnneks teatati, et temaga sai haiglas kõik korda.
Lõpuks ei jäänudki enam muud üle, kui viimased kilomeetrid finiši suunas kulgeda – ikka mööda varjulisi alleid ja läbi rannarajooni. Pärast 20 km täitumist tekkis esimest korda tunne, et nüüd küll rohkem joosta ei taha, aga võtsin enne Rüütli tänavat ikkagi sörgisammu sisse ja äkki see kõik läbi saigi. Võtsin oma (tõesti ilusa) medali, söögipaki ning suure vee vastu ning jäin varjulisele pingile ootama, sest nii vara ei osanud abikaasa mind finišisse oodatagi. Medalit jaganud tädi ütles veel lahkelt, et võin selle peale omale nüüd kohe pudeli konjakit lubada. Kõhule näidates ütlesin, et vist ikka ei või. Tädi seepeale rõõmsalt lehvitas, et oh, sellise pingutuse peale ikka võib. Õnneks või kahjuks näen vist endiselt lihtsalt paks välja.
Lõpuaeg oli kella järgi 2:35:42, distants 21,04 km, keskmine pulss 153, kõrgeim 167 (ei teagi, kus) ning keskmine tempo 7:24.
Tegime veel kiirelt purskkaevu ees pilti ja kõndisime siis veel rahulikult läbi linna hotelli tagasi. Kiitsin terve tee Jaanusele, et ilm on vist ikka kõvasti paremaks läinud. Ta vastas, et ei ole. 😀 Läbimärjad riided töötasid lihtsalt nii hästi.
Kokkuvõttes kukkus väga hea emotsiooni ja enesetundega jooks välja. Lõpuaeg oli kõnnile ning ekstreemsele ilmale vaatamata vaid ca 10 minutit Kuressaarest aeglasem ja igati reibas olin nii pärast jooksu kui järgmisel päeval. Üsna tõenäoliselt oli tegu selle aasta viimase poolmaratoniga ning tagantjärele on mul hea meel, et osalesin, hea meel, et plaanist kinni pidasin ning hea meel, et see nüüd möödas on.
Käisin jälle jooksmas, aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest. Nimelt avastasin end hiljuti koroona-aasta klassikavaramusse kuuluvast olukorrast, et juuni lõpu Võidupüha poolmaraton vist ikkagi toimub. Treeningplaan oli võimas – esimese hooga jooksin ühe 12-kilomeetrise otsa ning mai lõpus plaanisin ühe pikema otsa veel teha. Viimased kahekohalised distantsid jäid talvesse, kui sai tehtud 30-kilomeetrine Kondimootori jooksumatk.
12-kilomeetrine jooks oli täitsa ok, aga jalad väsisid ära nii 10 kilomeetri peal. Täiesti ootuspärane.
Seejärel tekkis meil plaan maikuu teises pooles terve nädal Saaremaal veeta. Mu ema tuli ka kaasa ning arvasime Jaanusega, et see on hea võimalus seal mõni pikem tiir maha joosta. Tema pole pikemaid otsi teinud 2018. aasta täismaratonist saadik.
Ja siis nägime nädal enne reisi (vau, järgmine koroona-aasta klassika – Eestis ringisõit on ka juba täisreis), et laupäeval 22. mail toimub Kuressaares Ultima Thule maraton ning poolmaraton. Ja päriselt toimubki! Rada ei tundunud kõige erutavam, aga osalustasu oli sel hetkel vaid 20 eurot, ehk uljalt viskasime oma nimed kirja. Kui niikuinii oli plaanis nii 16 kilomeetrit joosta, siis rajateenindusega 21 pole ju mingi küsimus. Eivä? Eriti et jooks pidi toimuma päev enne kojusõitu, ehk just hea hetk järgmine päev 6 tundi autos istuda.
Kokkuvõttes võtsime laupäeva hommikul lossihoovist oma stardimaterjalid välja, käisime veel kodus kohvi joomas ning olime 11 läbi stardis. Ilm oli sel hetkel päris külm ja vihmane. Start toimus mitmes jaos ning maratoni ja poolmaratoni peale kokku oli osalejaid veidi üle saja. Hajutamine juurde lisada, siis tõotas tulla üsna vaikne tiksumine.
11:25 saime viimases stardigrpis teele ja võtsime kohe eesmärgiks hoida pulsi 140-150 kandis. See tähendas, et meie eest kadusid peaaegu kõik teised osalejad ning sappa jäi vaid paar vanemat inimest ja kepikõndijat. Aga mingis mõttes oli see väga mõnus ning andiski võimaluse oma jooksu joosta.
Rada läks esiteks Roomassaare poole, tegi veel titerannas tiiru ümber staadioni ning pikki sirget sadama ja lennujaama poole välja. Esimene joogipunkt oli juba enne 3 kilomeetrit ning moe pärast lonksasin spordijooki, mis oli VÄGA kange. Sealt edasi saime nautida kruusaseid rannakarjamaade kergliiklusteid ning merevaateid, mis vist jäigi jooksu ilusaimaks osaks. Tiiruga tagasi esimesse joogipunkti jõudsime 7 kilomeetri peal ning võtsin seal ära ka esimese geeli ja jõin targu vaid vett.
Sealt edasi pööras rada mööda Kuressaare ringteed Kudjape suunas ning äkki lajatas täie võimsusega lauspäike, null tuuleõhku ja kuum asfalt männivõsa servas. Kuskil 8-9 kilomeetri peal juba mõtlesin, et oi sedasamust, raskeks läheb. Tee läks terve aja kerges tõusujoones ning pulss hakkas üles hiilima.
Pärast pikka palavat sirget järgnes tiirutamine mingis põllukülas ja pool distantsi täitus vahetult enne järgmist joogipunkti 11. kilomeetril. Proovisin uuesti spordijooki, mis oli taas megakange ning jooksime edasi maanteeservas Kudjape suunal. Seal toimus ka jooksu erutavaim elamus, kui jooksime kahekesi kõrvuti hästi teeservas (Jaanus teepeenral, ma äärejoonel), aga vastutulev bemm ei tõmmanudki grammigi kõrvale, ehkki temale oli tee täiesti lage.
Kuna mul on päästik siin nende tüüpide peale, kes mind kodukandis käru ja koera ja täiskaravaniga üle ülekäiguradade ei lase või teeservas kõrvu maha nülivad, üsna lühikeseks kulunud, siis vibutasin bemmi suunas ühte strateegiliselt valitud sõrme. Tulemuseks oli see, et riivatud oss tõmbas meile kohe kaarega järgi ning hakkas mahlase saare aktsendiga meid aknast sõimama. Õigust saamata sõitis edasi ühe rajasuunaja juurde ning sõimas seal veel natuke, kuidas me jookseme keset teed ja siis veel vibutame tema suunas. Lõpuks kimas ta kummide vilinal minema ja meil jäi vaid loota, et ta meid hiljem kuskil rammima ei tule. Õnneks ei tulnud. Üldiselt ma ei tunne ennast kuidagi süüdi ka.
Järgnes veel erutavaid elamusi Kudjape tammikus, kus oli küll mõnus jahe, aga rajakatteks väga pehme hakkepuit. Jalad hakkasid sel hetkel juba mõnusalt kinni tõmbama, aga peagi pääsesime taas kõvematele teedele – sedakorda kuskile tööstusküla vahelistele kruusateedele (no tõesti, megaveider rada oli). Järgnes pikkkkkkk vastutuuline sirge tagasi joogipunkti suunas, kus võtsin ära oma teise geeli. See vist jäi ka psühholoogiliselt kõige raskemaks osaks, sest kartsin, et tuleb ikka kõndi vahele tegema hakata. Pulss oli pärast tammikut pöördumatult 150 numbrites.
Pärast 15. km joogipunkti läks rada veel sinka-vonka kuskilt põllukülast, tagasi kõrvetavale sirgele, kus nüüd oli õnneks väike allamäge minek ning 17 kilomeetri täitumisel ootas ees veel meeleolukaid hetki mingitel terviseradadel. Nimelt keeras rada korra sinna kuumavasse männivõssa, mille kõrvalgi jooksmine paras piin oli ning ees ootasid nii hakkepuit kui kunstlikud suusamäed. Õnneks olin sel hetkel juba mingis väga zen’is jalg-jala-ette režiimis, ehk lihtsalt läksin-läksin-läksin. Künkast üles, künkast alla, läbi laastude, läbi kuuma. Kogu aeg mõtlesin, et nüüd on viiendik veel jäänud, nüüd seitsmendik, nüüd veel natuke…
Kilomeeter läks teise järel ja 19. kilomeetril saime männikust taas välja. 19 kilomeetrit täitus vahetult enne viimast (ja esimest ja teist) joogipunkti, kust jäi vaid otse lossihoovi tagasi joosta. Ega siis enam ammugi kõnnisammu sisse ei võtnud.
Kangete ja valusate jalgadega jõudsime lõpuks finišisse ajaga 2:26:11, distants 21,02 km, keskmine pulss 148 (kõrgeim 164) ning tempo 6:58 min/km. Saime medalid kätte ning liipasime koju sööma. Kokkuvõttes olen rahul, et ära käisime ning tunda oli ka, et ennekõike pole jalad distantsiga enam harjunud. Äkki selle võrra on juuni lõpus Pärnus lihtsam. Ehkki ega seal ka rada just meelakkumine ei ole.
Oma viimases postituses mainisin, et mu “imeline” Polar Ignite hakkas vaevu 9-kuise staaži peale otsi andma ning kiirkorras akut tühjendama, aga õnneks või kahjuks tegi tehaseseadete taastamine imet. Kommentaarides nentisin ka, et tegemist on täiesti ebaõnnestunud tootega, aga nii halb ikka pole, et ma suudaksin endale õigustada uue ostmist.
Õnneks või kahjuks jäi tehase restardi ime aga üürikeseks ja mõni nädal hiljem tühjenes aku uue hooga. Samuti üllatas kell mind üks hommik sisuliselt üleöö puutetundlikkuse kadumisega, mis tähendas ka seda, et ma restarti ei saanud teha. Tehaseseadete taastamist ma põhimõtteliselt jälle ette võtta ei tahtnud, aga kella aku jooksis kasutusvõimaluse puudumisest hoolimata samaks õhtuks täiesti tühjaks ja hommikul proovi pärast laadima pannes funktsioonid töötasid jälle. Hurraa!
Õnneks möönis Polari maaletooja (kellelt ma kella otse ostsin) kirjelduse peale, et see ikka väga hästi ei kõla enam ning viitab peidetud veale. Nad pakkusid kella väljavahetamist, aga küsimise peale olid nõus selle ka muu kella vastu vahetama – täpsemalt uue Polar Vantage M2 vastu. Küsisin ise esimese hooga tavalist M’i, aga sõber rääkis, et sellele ei pakuta enam kõiki tarkvarauuendusi ning M2 tundus selles valguses igatahes mõistlikum variant.
Muidugi pidin 100 eurot hinnavahe kinni maksma, aga arvestades, et olin enne seda valmis oma Ignite’i risu kommiraha eest maha müüma ning uue kella täishinnaga soetama, kukkus päris hea diil välja. Kokkuvõttes läks päris hästi – puhtalt tänu sellele, et mul õnnestus sellest ebaõnnestunud tootest saada eriliselt ebaõnnestunud mudel. Juhhei!
Kuidas uus kell on siis ka?
Ausaltöelda pole mul selle kella kohta suurt midagi rääkida peale välimuse ja nipet-näpet pisiasjade.
Tellisin copper värvitooni, mis esimese hooga oli edevam, kui karta oskasin, aga läheb mu kollasest kullast abielusõrmusega siiski kõvasti paremini kokku kui senine hõbe-must. Kella rihm ja korpus on pruun silikoon(?), nupud ning ekraani ümber rant vasekarva metall. Peate leppima netipiltidega, sest ma olen laisk ja seda on väga raske normaalselt pildile saada. Ka netiarvustused nendivad, et suurim uuendus M’iga võrreldes on igapäevasem välimus.
Ei, see pole minu käsi. Allikas: Wareable Allikas: Wareable
Muidu toimib see täpselt nagu mu Polari kellad seni ikka. GPS ühendab kiiresti, pulssi loeb randmelt, menüü on suhteliselt samasugune ning üleminek läks väga valutult. Mingid pseudofunktsioonid on ka lisatud nagu ilmateade ning toitumissoovitused, aga neid ma pole seni isegi vaadanud ja kindlasti kasutama ei hakka.
Suurimad erinevused:
Kellal on kogu aeg pilt ees!!! Ignite’i ekraan läks ainult siis tööle, kui teha mingi suurejooneliselt ülepaisutatud kellavaatamise žest (või vajutada ainsat nuppu). Mul on Ignite’i päevist juba mingid sundliigutused välja kujunenud.
Valgustus on mõõdukas, mitte selline prožektor, et ajab öösel une ka ära.
Aku peab tänu eelnevale paremini vastu.
Trennivaates on korraga neli erinevat välja ees (erinevalt Ignite’ist, millel oli 1-2).
Kell pole puutetundlik, vaid töötab nuppudest – see on jälle pigem suur pluss, sest nt basseinis oli Ignite’i kohati võimatu isegi tööle vajutada ning laps kippus seda ekraani ka pidevalt edasi-tagasi sudima (tema elu ägedaim ekraanielamus).
Kokkuvõttes: olen jumala rahul. Tänan tähelepanu eest!
Kellele tundub nagu oleks 2020 kevad lihtsalt kordusele pandud? Natuke sedamoodi küll ju. Lühimärkusi trennist katkuajal.
Avastasin täiesti juhuslikult Viljandi järvejooksu kodulehel, et see 1. mail siiski ei toimu. Kas ma lihtsalt ei saanud kirja või nii see mõeldud oligi? Natuke kahju, samas 1. augustil võib see jooks ka paras elamus olla. Näis, kas 22. juuni Võidupüha maraton ikka saab toimuda.
Kui karmid piirangud jälle silmapiirile ilmusid, tellisin kiiresti-kiiresti Hansapostist mingid 20-kilosed hantlid, mida saab reguleerida 5-, 10-, 15- ja 20-kilosteks. Lõpuks sain need kätte ka ja üle ligi kuu aja korralikumat jõutrenni teha oli ikka magus küll. Täisvarustuses saali need muidugi ei asenda, aga abiks ikka. Täna lasin ringis läbi jõutõmbed, erinevad väljaasted, seljatõmbed ning õlaharjutused ning valu on juba tunda. Pole ka ime, kui suurim lihastrenn on olnud pargis pingi najal võimlemine.
Mu imeline Polar Ignite kell hakkas siin vaevu 9 kuu eluea peale otsi andma. Aku sai trenni tegematagi paari päevaga tühjaks ning õhtul 20-protsendine aku sai hommikuks nii tühjaks, et viskas pildi taskusse. Õnneks või kahjuks tegi tehase restart imet. Olen siin ligi 3 ööpäevaga teinud 2 trenni ja akust on endiselt järel 40%. Kokkuvõttes ütleks siiski, et oleks võinud Vantage M’i võtta.
Ahjaa, päris tore on jälle nii joosta, et soolalumi või jää talla all ringi ei käi. Latt on ikka väga madal.
Kuskil kuu aega tagasi hakkas mul lapse imetamine vaikselt läbi saama ning tekkis uljas tunne, et olen tugev iseseisev naine, kes võib teha, mis tahab. Kasvõi terveks päevaks kuskile ära minna. Voh, milline elu! Nagu tellitult jäi mulle ette Kondimootor 30/50 kuulutus.
“Aeg on välja tuua oma sisemine Kalevipoeg (või -tütar), pannes jalad proovile ühe parajalt pika matkadistantsiga – 30 km või 50 km – läbi ilusate Eesti metsade. Eesmärk on rada läbida ja läbimisaega ei salvestata, soovijad saavad seda enda jaoks ise teha. Oodatud on nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid.”
Üritus toimus kodust vaid poole tunni sõidu kaugusel, seega kutsusin oma Ironmani tiimikaaslase punti ning panime end 30 kilomeetri distantsile kirja.
Vahepeal tegi siin rekordkülmu ja kujutasin juba ette, kuidas kangeks külmunud buff näo ees heitlen 20-kraadises pakases rada läbida. Siiski andis külm täpselt õigeks ajaks järele ning stardihommik tervitas meid mõne soojakraadi, vihma- ja päikeseseguse taeva ning sulava lumega.
Kõvasti vähemaks oli sulanud ka mu “olen tugev iseseisev naine ja teen mis tahan” hoiak ja selle asemele tekkinud küsimus, kas 30+ kilomeetrit sopases metsas heidelda on see, mida ma tõesti teha tahan. 😀 Õnneks või kahjuks enam tagasiteed polnud.
Kella 9ks olime Kalevipoja koja juures stardimaterjalid välja võtnud, jäätallad alla pannud, tegin eriti ängistunud näoga Kalevipoja kuju taustal selfi ka ning asusime 5+5 jooksumatkates teele. Seljas oli kott 0,75 l spordijoogi, paari geeli ning portsu magusaga (viimastest ma küll lõpuks midagi ära ei tarvitanud).
Esimesed 7 kilomeetrit kulgesid sulaval metsavaheteel, mis oli täis lund, jääd ning vett. Jäätallad kulusid marjaks ära, aga lumelöga vastu see suuremat ei aidanud. Kohati tundus, et lumi on päris kõva, kuni jalg joostes jälle ootamatult läbi pinna vajus. Õnneks saime sealt langeva moti, niiskeks kiskuva tossuvarba ning terveks jäänud jalgadega lõpuks välja.
Ees ootas sile asfalt, mis lausa lendas jalge all. 10 kilomeetri peal oli esimene teeninduspunkt, kus keerasin hinge alla ühe banaani ja müslibatooni ning topsi sooja veega segatud spordijooki.
Tee jätkus taas rõõmsalt asfaldil ning kuskil 13 kilomeetri peal tundus juba, et nonoh, paras naljategemine ju. Eivä?
Kuni 13,5 kilomeetri peal keeras rada taas metsa. 30 kilomeetri rajal oli metsalõike isegi vähe, 50 kilomeetrit ei taha (eriti jooksuks) isegi ette kujutada. Jätsime oma 5+5 süsteemi kus see ja teine ning jooksime lihtsalt seal, kus see vähegi otstarbekas tundus. Võin öelda, et järgnevad 5 kilomeetrit oli neid kohti üsna vähe. Sumpasime aga mööda metsaradu, jalad sain lõplikult läbimärjaks, kohati jäi teele ka suusarada, mis taas kõndides petlikult kõva pinnaga varitsesid. Kui rada pärast 18 kilomeetri täitumist taas asfaldile keeras, olid jalad sumpamisest juba üsna sodid.
Pärast natukest aklimatiseerumist võtsime jälle jooksusammu sisse, kuni tee Palalt kruusa peale keeras. Üsna heas meeleolus jõudsime 20. kilomeetri toitlustuspunkti, kus meid ootas pragisev lõke ja soe lõuna Tactical Foodpacki näol. Korra küll mõtlesin, et võtaks ainult geeli ja kommi ning laseks edasi, aga huvi pärast proovisin tellitud kartulipüree peekoniga siiski ära.
See oli paras viga. Järgmised 10+ kilomeetrit istus see kartulipuder mul nagu kivi kõhus ja sabapidi kurgus ning eriline jooksutoit see küll polnud. Mingi kerge supp ja pirukas, nagu näiteks Pekist Priil on pakutd, sobinuks hoopis paremini.
Järgmised 10 kilomeetrit võibki kokku võtta sõnaga “kannatus”. Tuul oli vastu, kõht vaevas, kohati sadas lumesoga, jalad väsisid ära, puuspainutajad jäid kangeks, aga jooksmast tõrkus aju (ehkki iga kord avastasin taas üllatusega, et joosta on tegelt kõnniga võrreldes isegi parem). Mõni kilomeeter enne lõppu kiskus kõhuvalu juba väga tugevaks, aga siis saime jälle asfaldile.
Kuni täis tiksus 30 kilomeetrit ning ilmselgelt ei paistnud Kalevipoja koda veel kuskilt. Aah, paganas küll. Üks kilomeeter vaevalist tatsumist veel ning jõudsime taas ringiga ängistunud Kalevipoja juurde. Kokku läks aega alla 4,5 tunni, millest aktiivset liikumist oli nõks üle 4 tunni (keskmine liikumistempo 7:54 min/km).
Keerasin omale sooja jope selga, vahetasime korraldajatega paar head sõna ning veeretasime oma kanged kondid kodu poole.
Kokkuvõttes oli hea meel, et mindud sai, hea meel, et läbi sai ja väga hea meel, et selliseid uusi ürituseformaate ikka Eestis jälle välja mõeldakse. Läheks teinekordki!
Veel üks spordiblogi 