Täpselt 2 nädalat on nutusest Viljandi järvejooksust möödas. Paar päeva pärast jooksu tegi süda imelikke hüppeid nagu hirm oleks, ehkki olin nt lastega pargis ja hirmust nii kaugel kui olla võib. See tegi päris murelikuks ning panin esimesel võimalusel perearsti juurde aja.
3 päeva pärast jooksu pakkisime asjad autosse ning läksin oma ema ja pisema lapsega emadepäeva puhul Londonisse. Suurem laps põrutas samal ajal abikaasaga Hispaaniasse suvitama. Müttasime ema ja käruga kolme päevaga 100 000 sammu ning kõndisime liialdamata linnale tiiru peale. Meie öömaja oli Regent’s kanali ääres, mille kõndisime peaaegu otsast lõpuni kaks korda läbi. Täiesti uskumatu linnaloodus ja selline külg Londonist, mida ma varem näinud pole. Ehkki olime südalinnale päris lähedal, oli seal vaiksem kui minu Tartu äärses külas. Ja nii õhtul kui hommikul rõkkas linnulaul! Jõudsime ka esimest korda Greenwichi, mis mulle samuti väga meeldis.
Tagasi jõudes läksin otsemaid arsti juurde, kes esiteks küll naeris, et kuu aega pärast koroona põdemist pole veel midagi muretseda. Tal olevat patsiente, kes kuid hiljem Tenerife taastuskliinikus lõpetanud. Siiski tegi ta kohe EKG (oli korras), vereproovid ning suunas koormustestile (sinna oleks küll mingitel parematel asjaoludel sattuda tahtnud).
Vereproovist selgus, et rauavarud pole jooksu mõttes ideaalsed – 20 ringis – ning kilpnäärmenäitajad on samuti nihkes – üks näit väga nihkes, teine normi ülemises otsas. Mõlemad võivad, aga ei pruugi olla rasedusest ning mõlemad võivad, aga ei pruugi põhjustada minu kehva võhma (ja neid südamehüppeid jmt ka). Kilpnääre võib, aga ei pruugi otsapidi ka talviste unehäiretega seotud olla. No vot siis. Rauda hakkasin veel hoolsamalt juurde võtma, kilpnääret peaks niisama jälgima, sest see võib (aga ei pruugi!) ise üle minna.
Kuna lahtisi pusletükke on nii palju, käin kuu lõpus ikka koormustestil ka ära. Seni olen vaikselt jälle joosta üritanud ning paar korda ka jõutrenni teinud. Pärast kuupikkust pausi on see päris demotiveeriv, sest reietagused hakkasid isegi tühja kangiga kükkides krampi tõmbama. Sellist nalja polnud isegi siis, kui sünnitusjärgselt paarikuiselt pausilt saali naasin. Muidu on jõutrenn praegu sobiv küll – pulss läheb ikka üles, aga seeriate vahel hingeldad ära ja elad edasi.
Eks pusin nüüd vaikselt edasi. Annaks vaid taevaisa kannatust ja mõistust seda targu teha.
Minu järvejooksukogemuse võtab vist kõige paremini kokku tõik, et mingi crocsides ekstsentriline härra jooksis minust kiiremini. Võin nüüd vist läpakakaane kinni lüüa ja nuttes kuskile prouade aeroobikasse minna. Ja mõelda, et kunagi sai seda õuduste rada joostud lausa tunni lähedale.
Kui nüüd pikemalt juttu heietada, siis jooksule eelneval õhtul tundsin kurgus nagu *midagi* kriipimas. Õnneks teadsin, et vähemalt koroona see küll olla ei saa, aga ennetavalt lasin kurku törtsu Hexorali. Hommikul ärkasin nii paistes kurguga, et ei saanud esimese hooga õieti rääkida ega neelatagi. Dr Google väitis, et asi võib olla sprei kõrvalmõjus ja aegamisi läks paistetus ka alla. Igal juhul pakkisime hommikul oma pesakonna autosse ning võtsime suuna Viljandisse.
Ilm oli ilus, üllatavalt külm, aga suhteliselt tuulevaikne ja kuiv. Lapsed jäid vanavanematega lõunauinakut tegema või mänguväljakule rassima, meie vahetasime Jaanusega riided ära ja suundusime stardikoridori tahaotsa. Plaan oli algusest peale koos rahus sörkida ja lihtsalt see rada ära läbida.
Rahust polnud esimestel kilomeetritel muidugi haisugi, kui tuli eri kiirusel kepikõndijatega heidelda. Pulsi mõttes tundus algus isegi paljulubav, kuni see suurima tõusu kandis juba 186 juures ära käis, ehkki läksime sealt kõndides üles. Pärast ei õnnestunud mul pulssi enam kuidagi kuigi allapoole saada, hingates ei saanud nagu kopse päris täis ja üldse väga halb ja jube oli. Hambad ristis kannatasin Orika sillani ära, pärast seda hakkasime omajagu kõndima.
Kuskil 5-6 kilomeetri kandis sain aru, et täielik viga oli seda jooksu ette võtta, aga siis polnud enam kuskile minna. Põld enda kohta halastas, aga pideval ebatasasusel hakkasid jalad ka pudruks minema. Kuskil 8 kilomeetri kandis sain jälle rütmi kätte ja lihtsalt rühkisin jalg jala ette. Peamine, mis sel hetkel motiveeris, oli see, et pisem laps tahtis ju süüa saada – pole enam seda luksust kuskile Viljandimaa kraavi ennast haletsema jääda.
Lõpuks jõudsime pikale lõpusirgele, seal möödus meist veel see crocsides härra, veel kõndisin, veel jooksin, enne finišijoont möödus veel üks kiirkõndija… Ja tehtud see saigi.
11,77 km, 1:26:27, keskmine pulss 168 😦 , keskmine tempo 7:21 min/km 😦 😦 , tõusumeetreid umbes 115. Kell ütleb teist päeva, et ma overreachin. Jah, olen täiesti nõus.
Õhtuks tabas mind ka nohu, seega jälle öelda ei oska, kas asi oli järjekordses pealetükkivas tõves või põetud koroonas või rauapuuduses või vanuses.
Jõudsin siin juba kahtlustama hakata, et äkki jäin koroona tõttu südamehaigeks. Ühel käruga sörk-jooksul löntsides läks sörgiosas pulss vaevata lausa üle 170, mille jaoks pidin vanasti kõvasti vaeva nägema.
Siis läksin vaatasin oma running indexit ja…
Täpselt on näha, et aasta tagasi mõni kuu rasedana olin veel kobedas jooksuvormis. Siis tuli suur kuumus ja suurem rasedus. Siis ei saanud ma vaagnavalu tõttu üldse joosta ja lõpprasedana sügisel sörkides oli running index juba suht madal.
SIIS hakkasin uuesti jooksma ja võhm oli ootuspäraselt kehv. Ja eriti põhja käis see pärast RS-viirust ning nüüd pärast koroonat langes veel natuke.
Seega otsus: olen vist niisama vormist väljas. Oh jah.
Sain ka mina lõpuks selle va moehaiguse ära proovida. Kui eelmine kord arvasin, et pärast RS-viirust (ja rasedust, mis pole ju haigus, aga nagu on ka) on võhm päris kehv, siis saatus tahtis asju natuke perspektiivi panna.
Haiguse kulg nägi muidugi välja nagu Ladina-Ameerika seebikas.
Esiteks jäi haigeks Jaanus ning päev hiljem sai ta ka ülirasvase punase testjoonega koroonatesti. No nii, käes!
Möödu päev, teine, kolmas, neljaski. Tegin ühe negatiivse testi. Teisegi. Jõudsin juba lootma hakata, et jäämegi puutumata, kui…
Ühel päeval oli veits kahtlane olla. Teisel päeval kerge kurguvalu, aga panin selle eelneva päeva jooksu süüks. Kuni õhtul hakkas pea valutama ning öösel ärkasin erakorselt halva enesetunde ja palavikuga. Selge. Võtsin peotäie ibukaid sisse ning vaevlesin higiloigus ja poolunes, kuni ära kustusin.
Kolmas päev möödus palavikus, mis õhtul ühtäkki üle läks (ja etteruttavalt ei naasnudki).
Neljas päev algas kurguvaluga, jätkus pealvaluga ning läks õhtul üle paksuks nohuks. Tegin lõpuks ära ka PCR testi, mis oli igati positiivne.
Ja umbes selliste edasi-tagasi kõikuvate sümptomitega kulgesid ka 5.-6. päev. Muuhulgas tabas mind kaks korda täiesti lämmatav köhahoog.
7. päeval tundsin esimest korda, et täitsa normaalse inimese tunne on.
Ja tulles nüüd selle va trenni naasmise juurde, siis mida ütleb TÜKi koroonajärgse trenninaasmise juhend? Vat seda:
Põhimõtteliselt peaks esimesed 20 päeva trenni üldse mitte tegema, sealt edasi võib kerget trenni teha ja kaebuste tekkimisel tuleb alati eelmisesse faasi naasta. Samas vaktsiinijärgse kerge koroona puhul see vist ei päde?
No igatahes. Mis mina tegin. Tunniseid jalutustiire tegin enesetunde järgi juba 4. päeval (ehk päev pärast ainsat palavikupäeva). Sörkida üritasin esimest korda juba 8. päeval, mille tulemus just rõõmustav polnud: ideaalsetes tingimustes 8 min/km löntsides pulss 150 ja pöörasin esimesel võimalusel koju tagasi.
Mõni päev hiljem käisin uuesti sörkimas ja oli juba parem seis, aga päris tervet tunnet pole ka 2 nädalat hiljem. Ainsad sörgid on olnud kõnniga segi ja kõik umbes 3 kilomeetrit pikad. 😀 Viljandi järvejooks, here I come!
Kokkuvõttes päris vastik ja omapärane haigus tõesti. Ainus hea meel on sellest, et põdeda saime hilisemat väljalaset ning pärast kolme vaktsiini. Ei taha koroona 1.0-i isegi ette kujutada.
Veebruari alguses siin kirjutasin, et hakkan vaikselt jälle põhja jalge alla saama ning käruga joostes pulsitsooni niikuinii vaadata ei saa, sest lumi ja käru. Hahah. No nüüd on lumi peaaegu läinud ja pulss ikka pilvedes.
Kui vanasti oli mõnus tempo-pulsi suhe ca 6:30 min/km 130-140 pulsi juures, siis nüüd on hoopis aeglasema jooksu juures pulss 150-160 ning läheb jube kergesti ka täiesti punasesse (169 ja edasi), mille saavutamiseks pidin vanasti kõvasti vaeva nägema.
Oh jah.
Ei saa just öelda, et ma megavähe jooksnud oleks – esimese kolme kuuga kokku umbes 210 kilomeetrit. Samas terve eelmise aasta teine pool möödus raseduse ja sünnitusjärgse sunnitud trennipausi tähe all ning ega ma enne sedagi arvestatavat trenni enam ei teinud. Poleks lihtsalt uskunud, et see nii hullusti mõjub.
Või on asi milleski muus, sest võhm läks tuntavalt kehvaks pärast haigust ja uneprobleeme. Isegi running index on jaanuarist langenud. Samas olen aeg-ajalt kahekohalise käruga ka jooksma hakanud ning sellega väga madalama pulsiga joosta ei saagi, kui levelil “hing paelaga kaelas”.
On, mis on. Üritan nüüd natuke teadlikult pulssi madalal hoida. Jah, ka isegi käruga joostes. Enamik jookse teen ikka käruga ja natuke olen asjadel minna lasknud, et ega sellega pulssi hoida ju saagi. No nagu näha, siis punases küttes saavad asjad hoopis hullemaks minna.
Muidugi täna tõi pulsihoidmiseks “ideaalsed” tingimused, kui maad kattis jälle pätsiv lumelöga ning kohati paks kiht sõelmeid. Suure hädaga hoidsin 5+2,5 süsteemis keskmise pulsi 150st allpool, aga nägin kõndides selliseid numbreid, mida loodaks joostes näha. On pikk maa minna.
Viimaste kuude photodump ka: tegin veits talisuplemist, käisin reisul ja üks päev sai juba isegi lühikeste riietega joosta. Enne kui november tagasi tuli.
Vahepeal sai Võsuke 1.0 2-aastaseks ning Võsuke 2.0 3-kuuseks ja mina kätte päris tavapärase trennirütmi. Nagu kalendrist näha, siis aktiivsemalt olen liigutanud umbes 5x nädalas, palju jooksnud ning jaanuari algusest läksin ka tagasi jõusaali. Päris hea tulemus, arvestades, et lapsed olid jaanuaris nädalaid haigeid ning lõpuks suutsin isegi rs-viiruse skoorida ja pidevalt segatud une tõttu tagatipuks unehäired. Viimasega vaikselt katsetan ja hakkan vaikselt jälle pinda jalge alla saama. Elu vaid kinnitab mu ammust veendumust, et uni on umbes sama elutähtis kui vesi. Kui magada saab, jõuab kõike muud ka.
Jooks: panin isegi Viljandi järvejooksuks Polari kava käima, aga üsna pea sai selgeks, et käruga lumes kündes neid pulsitsoone küll kuidagi ei hoia. Jooksuindeksit pole ka mingit mõtet vaadata, sest #lumi ja #käru. Üritan lihtsalt aeg-ajalt intervalle teha (kui lumi-ja-käru lubab, seni väga ei luba) ning mõne vähemalt tunnise jooksu ka. Ühe korra jooksin isegi emalaeva ehk kahelapsekäruga. Pärituult oli päris hea. Vastutuult… Noh, tehtav, aga mitte mõnus.
Jõusaal: keskendun nagu ikka big compound movements’idele nagu kükid, jõutõmbed jne. Vaikselt tõstan raskusi ka (kükk ja jõutõmme praegu 50 kiloni), ehkki enne-lasteaegsed raskused on veel üsna kaugel. Pärast paari suuremaid harjutusi teen natuke funktsionaalseid harjutusi ka, nt loobin topispalli teen erinevaid väljaasteid, kastile astumisi jne (inspiratiooni saan ikka Natacha Oceane’i kontodelt). Natuke tahaks jälle kastihüpet proovida, aga siiamaani on mingi vaimne blokk ees. Kardan, et ei hüppa välja ja käin käna (ning saan viga või haiget). Ei teagi, mis moodi sellest üle saada, sest madalaim kast on ikka päris kõrge.
Ahjaa, erinevalt esimese raseduse järgsest ajast treenin nüüd eraldi kõhulihaseid ka – esiteks taastasin, nüüd natuke juba ehitan. Eelmine kord teadsin ette, et niikuinii on plaan varsti jälle rasedaks jääda ja lödi lihas (nii lödi, kui see üldfüüsilise treeninguga muidugi on) venib rasedusega rõõmsalt välja – treenitud lihasega on diastaasi oht palju suurem. Seetõttu ei üritanudki kõhtu ülearu vormi saada. Ei tea, kuidas sellega tegelikult on, aga kõht on seekord hoopis kiiremini taastunud – katsudes oli lihaste vahe hoopis väiksem ja nüüdseks täiesti kadunud.
Kokkuvõttes üllatavalt tegus aeg 2 väikse tite kõrvalt ka. Suuri eesmärke ei sea, aga jõuab peaaegu kõike (rõhutan jälle – kui vaid magada saab).
Hei-hei, endorfiiniorjad. Võtsin uue aasta eesmärgiks teadlikumalt puhata ja kui 1. jaanuar kuidagigi ennustab, kuidas ülejäänud aasta minema hakkab, siis selle mõtte võib küll juba täna uuesti maha matta.
Ootused: chill puhkepäev mõningase liikumisega
Reaalsus:
7:00 Äratus tavalisel ajal, mina öisest paugutamisest (ja paarikuisest igaöisest imetamisest) täiesti laip. Kiirkorras söödame lapsed ja läksin natukeseks magama tagasi.
9:20 Äratus 2. Päeva esimene kohv hinge alla, lapsed riidesse, et bussiga linna kohvikusse minna.
9:45 Uksest välja. Käruga läbi lükkamata lume kündes bussi peale.
9:55 Hakkame peatuse kahtlustama, et äkki buss ei tule. Kõne GoBusi kinnitab, et 1. jaanuari hommikul ILMSELGELT bussid ei sõida. (Wtf?) Künname käruga koju tagasi. Jaanus jääb autot välja kaevama ning suuremat last tooli aheldama, mina torman tuppa, viin käru keldrisse, topin väiksema turvahälli ja uksest välja.
10:15 Jõuame linna, läheme kohvikusse. Söödan väiksemat, joome teise kohvi, paneme need õnnetud uusaastaplaanid kirja.
11:20 Lapsed riidesse, autosse tagasi. Meie läheme suurema lapsega poodi, Jaanus viib pisema koju magama. Poes saab mudilane full-montessori ise käru valida, lükata, pulti kasutada, mandariine valida jne, jne. Tänu lisauinakule ja kahele kangele kohvile olen üsna zen. Zen hakkab lahkuma siis, kui lõunatund muudkui ligineb, lapsega kojusaamine venib ühest kelgumäest ja kiigetiirust teiseni ning lõpuks pean teda pool teed süles tassima.
12:00 Jõuame minutipealt koju, Jaanus koorib last riidest lahti, ma jätkan lõunasöögi ettevalmistust, žongleerime söögid lauale, pärast üleväsinud mudilase puhtaks ning voodisse. Mudilase karjete peale ärkab teises toas beebi. Much blessed.
12:30 Jaanus hakkab teises toas puki peal Zwifti sõitma, ma võtan tite kööki, teen homsetele külalistele kooki, söön vahepeal ise teist kooki ning hakkan lõpuks seda postitust kirjutama.
13:00 Nüüd võtan kolmanda kohvi, söödan beebi ära, võtan koogi ahjust välja ja kui Jaanus lõpetab, lähen tuisu ja lumesoga sisse 10-kilomeetrist sörgimatka tegema.
Jaaaa samas vaimus edasi kuni lapsed kell 19 magama lähevad ning me teleka ette Office’it vaatame laibastume.
Muidu on mu uusaastaplaanid peamiselt rodu erinevaid (mõnusaid?) liikumisüritusi Veetka ultrast Emajõe sõudemaratonini. Näis, paljud neist toimuma saavad ja palju mul tegelikult kahe lapse kõrvalt jaksu jätkub.
Mina: seekord ma jätan igaks juhuks pärast sünnitust 12 nädalat jooksupausi, sest internet ütleb nii. (Märgib isegi tähtaja kalendrisse ning usub ise siiralt oma plaani.)
Ka mina: läheb proovib 2 kuu peal naaaatukene joosta ning kukub kohe pea igapäevaselt uhama nagu homset poleks.
Ehk kokkuvõttes, guess who’s back! Kukkus umbes samasugune taastumine välja nagu pärast esimest last, kui mitte trenni tehes tundus, et polegi nagu väga isu ja kui korra värske doosi endorfiine peale sain, lõi ihus selline jooksuhimu vemmeldama, et hoia piip ja prillid. Seekord hakkasin teisel kuul esiteks taastavaid kerelihaste harjutusi tegema ning ootasin jooksuga pooleteise kuu asemel vähemalt kaks täis.
Mingi vaagnapõhja valmisoleku kontrollseeria tegin juba nädal pärast sünnitust nii läbi, et polnud küsimustki (a’la kas saad teha ühel jalal puusatõsteid ja kükke ja ühel kohal hüpelda, ilma, et kõik kuskilt välja pudeneks, mis pudenema kindlasti ei peaks).
Muidugi erilist distantsi ma veel ei tee ning kõndi jooksuga vähemalt pooleks, aga distantsid on raseduse lõpuaegse 3 kilomeetri asemel juba 4-5 kanti. Wow. Nüüd võiks pärast kolme jutti päeva päriselt mõned puhkepäevad ka teha, ehkki täna läks vanem laps pooleks päevaks vanaema juurde ning ei saanud jälle juhust kasutamata jätta.
Elu on küll näidanud, et ehkki kahe lapse Thule käru on väga võimekas, sellega jooksma küll ei ahvatle. Rääkimata veel lumes kündmisest – see on isegi ühese käru ja mõnekilose lapsega paras katsumus, täislastis 40-kilosest traktorist rääkimata. Õnneks peaks suurem laps nüüd ka hoiukoha saama, ehk ideaalis võiks 2-3 hommikupoolikut nädalas olla võimalik ainult ühe lapsega trenni teha küll.
Tempot pole muidugi mõtet võrrelda. Kui alles eile jooksin hommikul üksi ideaalses talveilmas, kõva lumi jalge all, punane päikesesammas silmapiiril kõrgumas, siis täna rühmasin käruga läbi sulalögase lopa, pulss laes ja tempo kõndimise lähedal. Samas on terve ülejäänud elu nüüd aga tempot teha. Naudin niisama neid endorfiine esiteks.
Ütlen kohe ära, et pealkiri ei viita sellele nagu kavatseksin sünnitusspordist teha iga-aastase sündmuse. Kaks korda tõestab veenvalt, et lastesaamine minu naiselike annete hulka ei kuulu. Parem jätkan keskpärase jooksu ning muude kaunite kunstidega. 😀
Kel huvi, siis 2020. aasta võistluskogemust saab lugeda siit.
Esiteks kiire kohustuslik tagasivaade viimaste kuude trennidele. Viimati kurtsin siin oma vaagnavalu ning muid vaevusi, aga nagu füsioterapeut lootust andis, siis harjus keha kõhu suurusega üks hetk siiski ära. See küll ei tähendanud erilisi distantse – jäingi raseduse lõpuni oma 3,3-kilomeetrist ringikest sörkima – aga vähemalt sai rahus kõndida ning öösel pisarateta voodist välja. Võit seegi.
Raseduse lõpuni tegin trenni 4-5 päeva nädalas ning peamiselt oli see vaheldumisi sörk ning jõusaal.
Oktoobri Polari päevik
Seda hetke, kus raskuste vinnamine või käte üle pea tõstmine või kõndimine sünnituse käivitaks, võisin muidugi ootama jäädagi. Seekord oli sünnitustähtaeg 22. oktoober, aga teise lapse puhul muidugi lootsin, et ta tuleb mõni päev varem.
Hahahahahaa. Klassika.
22. oktoober tuli ja läks ning ehkki hommikust saadik vaevas mind lausa füüsiliselt tuntav masendus, mille tagantjärele sünnituseelsete hormoonivoogude kaela kirjutan, siis ühtegi otsest märki Õrn Õieke 2.0 kolimisplaanidest polnud.
Kuni ärkasin 23. oktoobri öösel kell 1 ja veed tulid ära. Adrekas lõi selle peale küll kohe lakke, aga sundisin ennast elu eest rahulikuks ning magama tagasi. Mingit dramaatilist sünnitustegevuse algust jälle ei kaasnenud ning eelmisest korrast teadsin, et kõige olulisem on enne võimalikult palju puhata. Mõned ebaregulaarsed tugevamad kokkutõmbed tulid ka, aga paari tunni pärast jäin uuesti magama.
Hommikul ärkasin üsna mittepuhanuna ning ka need ebaregulaarsed kokkutõmbed olid kadunud. Jälle, klassika.
Ennelõunal tegin veel süüa, panin asjad kokku, käisime üsna pikal kõnnitiirul ning kell 1 jätsime ämma Õrn Õieke 1.0 und valvama ja käisime haiglas kontrollis. Põletikku polnud, avatust ka suurt mitte, kokkutõmbeid muidugi mitte ning tulime koju tagasi. Õnneks ütles ämmaemand, et kui tegevus ise käima ei lähe, ei hakkaks esilekutsumine 24 h pärast vete tulekut (ehk keset ööd), vaid ikkagi järgmisel hommikul. Samuti ei kasutaks keegi enam seda misoprostooli, mis mul eelmisel korral asjad hetkega nullist keskaegse piinamiseni viisid.
Kusjuures elamus omaette oli sünnitusosakonda pääsemine, mis käib praegu läbi EMO sissekäigu. Ukse ees olid troppis 3 kiirabiautot, kust tassiti välja koroonapatsiente. Kohe sisse minnes kedagi elustati. Ja seda kõike samal päeval, kui Tallinnas toimus suur ei-teagi-mille-vastane protest.
Õhtupoolikul hakkasid kodus siiski valud pihta. Esiteks 10 minuti tagant, aga käisin jälle väiksel kõnnitiirul ning kohati kiskusid vahed isegi 5-6 minuti peale. Kõige parem oli kõndides ning hämaras, ehk tuiasingi terve õhtu mööda kodu ringi, valu ajal jälle mõnda pimedasse tuppa hingama ja siis elutuppa tagasi. Jalad hakkasid kogu sellest ringitammumisest lausa valusaks jääma.
Sõime veel perega õhtust, panime vanema lapse magama ning läksin proovisin vanni võtta – ei meeldinud. Valud läksid taas harvemaks (7-8 minuti tagant), aga tugevamaks. Vannist välja tulles jätkusid valud 4-5-6-minutiliste vahedega. 8 läbi tuli ämm lapse und valvama ning läksime taas kontrolli – juba suurema lootusega sealt mitte tagasi tulla.
Autosõidu ajal jäid tuhud muidugi harvemaks, mille peale kõndisime veel tiiru pimedas Maarjamõisa linnajaos (üllatavalt suursugune kant tegelikult). Valude vahed kohati juba 3 minutit.
Kuni jõudsime taas eredalt valgustatud haiglaruumidesse ja taas KTG alla. Just 3-4-minutilistele vahedele järgnes 10-minutiline vahe, 12-minutiline vahe, 25-minutiline vahe… Üritasin küll kaubelda, et kas on ikka vaja jälle KTG-d ning äkki saaks vähemalt tuled kustu, aga ämmaemand väitis veendunult, et kui sünnitus päriselt käib, ei peata seda enam miski.
Olen lugenud vastupidist, aga see selleks.
Taas võeti mult põletikunäitajad, avatus oli 2 cm ning kokkutõmbed sellised, nagu olid – ehk enam polnud.
Ämmaemand oleks meid küll sisse jätnud, aga leppisime kokku, et lähme käime veel õues ringi ning ootame põletikunäidud ära. Siis vaatame, kas minna veel koju või jääda haiglasse.
Õues kõndisime taas pimedas ümber haigla ning peaaegu kohe olid valud taas 3-5 minuti tagant. Kõndisime ja hingasime ja vaagisime seal tund aega ning see oli tegelikult ikka üks päris masendav ja trööstitu hetk. Ühest küljest on seis selline, et korduvsünnitajal soovitataks ammu haiglasse minna. Valud olid päris suured, vahed aina väiksemad. Samas kogemus ju näitas, et sisse minnes pidurdub tegevus jälle maha. Samamoodi pidurdab tegevust autosõit jmt muutused, ehk igati nokk kinni, saba lahti olukord.
Lõpuks sõitsime ikka koju ära, kuhu jõudsime enne 11. Üritasin veel vannis käia (ei meeldinud), üritasin pikali minna (oo ei). Lõpuks jälle tuiasin ja tuiasin ja tuiasin mööda kottpimedat korterit ning hingasin valusid üle, kuni see hakkas teise toas last üles ajama. Seepeale sai ämm kolmandat korda meile sõita ning võtsime kella ühe paiku taas suuna haiglasse.
Haiglas saime seekord otse sünnitustuppa, aga täistuledest ning pikali KTG-st ennast ikka välja vaielda ei õnnestunud. “Kust me siis teame, et lapsega kõik hästi on!?” ja “Kuidas ma siis kirjutada näen?” Tagantjärele võin öelda, et see jäi mingis mõttes üheks sünnituse piinavaimaks osaks ning hakkas juba tunduma, et ei suuda valusid ära hingata. Ämmaemand kommenteeris ka, et KTG järgi on tuhud harvad (haiglakeskkond taas pidurdas), aga väga valusad. Avatust oli juba 4-5 sentimeetrit, milleni jõudmine on enamasti väidetavalt sünnituse aeganõudvaim osa. Turvatunnet andis teadmine, et nüüd saab iga kell vajadusel epiduraali küsida.
Kui KTG alt pääsesin, sain toa pimedaks ning püsti edasi tuiata. Dušši ega vanni ei hakanud proovimagi (ehkki olime väidetavalt TÜKi luksuslikemas sünnitustoas), vahetasin erinevaid püsitseid asendeid ning mörisesin aga valusid üle. Ämmaemand oli ka naerugaasi käima pannud, aga seda liikumise pealt ju väga hingata ei saa.
Mingilt maalt hakkas väsimus võimust võtma ning kuna eelmine kord töötas epiduraal nii hästi, saatsin abikaasa seda küsima. Päris kõva edasiminek eelmisest korrast, kui olin ise täiesti teise ilmas ning arst epiduraali tellis. Seekord ma vist arsti üldse ei näinudki.
Ämmaemandad olid esimese hooga küll halba nägu teinud, et epiduraal võib sünnitust aeglustada, aga üsna kiiresti oli anestesioloog kohal, töö kiire ja korralik. Ämmaemand veel ütles, et järgmise doosi valuvaigistit anname tunni aja pärast, aga selleni me ei jõudnudki. Sarnaselt eelmise korraga oli varsti juba täisavatus ning pressitunne. Muidugi ei tea, kui kiiresti see ilma epikata kohale oleks jõudnud, aga mu eesmärk oli ennekõike saada positiivne sünnituskogemus, mitte tõestada oma ürgemadust.
Pressid olid taas selge mõtestatud pingutus ning kui ämmakas pärast ütles, et ma ju lausa hingasin selle lapse välja, siis võin kinnitada, et päris sportlik sooritus oli siiski. 24. oktoobril kell 4:42 saabus Õrn Õieke 2.0 ühtepidi lõpuks ning teistpidi ikka ootamatult kähku siia ilma. Ilunumbrid 3760g ja 50cm (ehk natuke raskem ning sentimeeter lühem kui esimene väljalase).
Järgmisel päeval saime juba koju ning naudin nüüd diivanil oma õrnu õiekesi ja vatsavaba eksistentsi. Tehtud!
Väike update praegusest trennielust, mis on suhteliselt null. Okei, null vaatab vastu vaid jooksurindelt. Kui mais ja juunis suutsin veel poolmaratoni läbi matkata, siis juulist tuli ühes kuumusega äkki selline vaagnavalu, et võttis ära nii silmanägemise kui eluisu. Seis läks väga kähku selliseks, et ma ei saanud ei kõndida ega külge keerata, vintskleva pooleteiseaastase tõstmisest rääkimata.
Eelmine rasedus olin sellega ka kimpus, aga hoidsin jõutrenniga asja kontrolli all ja keskendusin seekord juba algusest peale ennetavalt jõutõmmetele jmt stabiliseerivatele harjutustele, mis eelmine kord imet tegid. Jutti teise rasedusega ei tee ilmselt enam ükski asi imet ning kõik hädad saabuvad eelmisest palju varem.
Kellel pole õnne olnud sümfüüsivalu tunda, siis see on umbes midagi sellist, nagu oleks väga kõvasti sabakondi peale kukkunud, aga see valu on eespool. Põhimõtteliselt luumurru tunne, aga see pole murd, vaid raseduse mõjul lahknevad vaagnaluud jmt kompott. Mm, ilus aeg.
Rääkisin ka ühe naiste füsioterapeudiga, kes arvas, et valu võis nii äkki tekkida lapse kasvuspurdist (kaal tõusis tõesti sel hetkel täpselt hüppega) ning andis lootust, et keha siiski kohaneb ja kui valu täiesti kaob, võin vaaaaikselt hakata jälle uuesti jooksma.
Hakkasin siis uuesti korralikult jõusaalis käima (tundub efektiivsem kui kodus hantlitega teha) ning proovisin aeg-ajalt enne tuppaminekut jõe ääres mõned sörgisammud teha. Enamasti oli esimese 3-minutilise sörgi lõpuks juba valu- ja pettumuspisar silmanurgas. Viljandi järvejooksult jäin muidugi täiesti kõrvale ning suutsin sel ajal ainult mäest üles kohvi ostma ja alla tagasi ronida, kui abikaasa ühes teiste terveihulistega tiiru ümber järve silkas. Kade? Mina? Oh ei.
Samuti olen paar korda jälle basseini eksinud, kus saan vähemalt jälle naljakalt head veedünaamikat nautida. Võid olla küll raske ja aeglane, aga suur vats kompenseerib selle parema liuglemisega. 😀
Kõlab ju nagu täitsa trennielu? Tiheda jõutrenni tulemusel on kasvõi käsivartel lihased nähtavalt vormi läinud. Eelmine kord olin ka tiheda jõusaalis käimise tulemusel raseduse lõpus visuaalselt vist ühes elu vormikamas vormis. Lihtsalt suurema lapse ja muude tegemiste kõrvalt on eraldi kodust väljas trennis käimiseks kõvasti raskem aega leida. Lisaks ei anna ükski muu tegevus mulle sellist liikumismõnu nagu jooks. Väljavaade sisuliselt pool aastat jooksuta olla on siin pääris muserdav tundunud.
Ja nüüd äkki on enesetunne jälle parem olnud ning täna sain enne jõusaali 2×4 minutit valuvabalt sörkida. Rohkem ei teinud, aga valu hiljem järgi ka ei tulnud. Oooo! Lootus on kohe jälle üleval, et füsioterapeudi julgustavad sõnad ikka tõele vastavad. Latt on muidugi nii madal, et saaks kasvõi kord nädalas 4-5 kilomeetrit kõnniga pooleks sörkida, oleks juba väga hästi.
10 nädalat veel tähtajani (mis muidugi võib tähendada veel jumal teab mida, sest lapsed teadupärast tähtaegadest veel midagi ei tea).
Veel üks spordiblogi 