Trenninädal 7. – 13. jaanuar 2019

nädal t

Võtan kiirelt nädala kokku. Pidev lumesadu on taas kõigile teekoristajatele suureks üllatuseks ning seetõttu olid kõik jooksud ikka päris halvad. Üks puhkepäev kukkus jälle totaalne trenn välja.

Esmaspäeval käisin jõusaalis ning hea intensiivne trenn kukkus välja.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval veetsin päeva rongis, seminaril ning uuesti rongis ja koju jõudes oli päeva aktiivsus jälle väiksem, kui tavaliselt hommikul tööle jõudes. Päris vastik on selline pikk istuv päev. Läksin jooksin selle vastiku endast vastikus lumes välja – kui koristatud teedel oli tempo alla 6:30min/km, kiskus see paksus lumesogas pigem 7 kanti. Kokku 9,08km, 01:00:02, 6:37min/km, 147bpm, indeks 49.

Neljapäeval jälle jõusaal.

Reede õhtul pidime kolleegidega välja minema, aga pigistasin selle ette kiire jooksutiiru, mis kukkus nii õudne välja, et läksin otsejoones tuppa kaebekirju kirjutama. Ma saan aru, et ilm on noh… talvine, aga paljudes kohtades on sahk küll käinud, aga lume vaid pealt siledaks tõmmanud või suvalistesse kohtadesse üldse mõnesajameetrised lüngad sisse jätnud. Olge siis aktiivsed ja käige jala, eksole. Kokku vaevlesin 6,97km, 47:42, 6:51min/km, 139bpm, indeks 49.

Laupäeval pidi olema puhkepäev ning läksime rappa koeri jalutama. Laeva raba rada pidi küll kinni olema, aga need sildid on üleval juba aastaid, seega ei lasknud me ennast sellest häirida. Kohapeal selgus küll, et rada on nüüd tagatipuks üles võetud ja viimaste nädalate külm pole piisav olnud, et raba korralikult ära kaanetada.

Jonnakalt rügasime raja siiski läbi käia, mis võttis tavalise tunni asemel kaks, vahepeal sumpasime lausa puusani lumes ja korduvalt käisime ära poole sääreni vees. 😀 Madalad corgid suplesid üldse kaelani lumes nagu lumedelfiinid. Korralik Erna retk, aga omamoodi lõbus ka, sest ilm oli ju imeilus ning lõpus sai kiirelt autoga koju sooja vurada – ei pidanud märgade saabastega telki magama minema või midagi.

Õhtul lohistasime koera veel tunnisele kõnnitiirule, sest nii ilusat ilma oli patt raisata.

Pühapäevaks oli päike taas kadunud, aga käisin sõbrannaga kohtumas ning poodides ja jõudsin trenni alles päris hilja õhtul. Seal etendasid mingid algajad parajasti kurbmängu ühes pikas vaatuses “kuidas olla jõusaali vihatuim inimene”. Väidetavalt vihkame me teisi inimesi nende omaduste pärast, mida me iseeneses põlgame. Tuleb välja, et minus peidab ennast mingi mats, kes kasutab korraga kõiki jõusaali vahendeid, jätab raskused igale poole peale või peidab neid kelmikalt kõige uskumatumatesse kohtadesse ning ühtegi higiloiku enda järelt ära ka ei pühi. Kuna ma ise seda looma endast kunagi vabastanud pole, olen ma ilmselgelt lihtsalt kade. (Rändi lõpp.)

Muidu oli tore. Raskused vaikselt suurenevad – peakski neile mingi viisaka jäädvustamiskoha leidma, sest äppe ma täita ei viitsi ning märkmikku sisse seadnud pole.

Advertisements

Trenninädal 31. detsember 2018 – 6. jaanuar 2019

nädal.png

Hakkasin seda kokkuvõtet kirjutama ning taipasin üllatusega, et aastavahetusest on alles mõned päevad möödas. Parem oleks, et 2019 sellises tempos mööda ei tormaks nagu eelmine läks – mul on siiamaani vahepeal tahtmine kuskile 2017 aastaarvuks kirjutada. 🙂

Esmaspäeval oli vana aasta viimane päev ning tegin maal kodukontoris usinalt tööd. Pealelõunal käisime korra sõbrannaga jalutamas ning päeva peale kogunes samme päris aktiivselt. Õhtuks olin nii läbi, et jäin kell 10 juba korra magama. Hädaga venitasin südaööni üleval olla, aga väga vanainimeselikult möödus aasta viimane õhtu küll.

Teisipäeval plaanisin vara linna sõita ning pikemale jooksule minna, aga asjaolude kokkulangemisel jõudsin sinna alles hilja õhtul roppväsinuna – nimelt hakkas auto maal mingit sureva vaala häält tegema ja jätsin selle targu remonti. Kuna liikumist oli päeva peale kogunenud umbes null, läksin lompide vahele väikest takistusjooksu tegema. Muidugi sai juba esimeste sammude peale kinnitust vana tõde, et vaimne väsimus ainult maskeerib ennast füüsiliseks väsimuseks ja kui juba liikuma saada, on keha selle üle üliõnnelik. Tegin vihmas ja üle tohutute loikude hüpates kokku 4,15km (see kergliiklustee jupp, mis oli lumest puhas), 24:26, 5:54min/km, 145bpm ning indeks vahelduseks lumevabal tänaval 52.

Kolmapäeval alustasime kolleegidega tööl kätekõverduste väljakutset ning üritan kuuga ära teha 1500 kätekõverdust – hetkel olen graafikus. Õhtul pärast tööd läksin jõusaalist läbi ning välja kukkus kuidagi eriti mõnusa pingutusega trenn. Ma tean, et ma iga kord ütlen seda, aga viimasel ajal tunnen üha enam, et saalis olles on mul totaalne flow seisund, kuulan oma muusikat, ajan oma asja ning kellegagi suhelda ei taha. Pärast tulevad igasugused head ideed ka pähe, sest aju on täieliku restardi saanud. Rahvast oli küll tavapärasest palju rohkem, aga õnneks tegutsesid uustulnukad masinate peal ning vabaraskuste alale tulla ei julgenud.

Jõusaal teisel jaanuaril

Neljapäeval jooksime Jaanusega tavalise jõeäärse tiiru, aga kuidagi hullult raske ja jõuetu oli olla. Ootasin terve aja, et jooks lihtsalt läbi saaks. Kokku 6,5km, 43:26, 6:41min/km, 139bpm ning indeks 52 (enesetunde põhjal küll mitte).

Reedel puhkasin.

Laupäeval käisime jälle jõusaalis, mis õnneks polnud küll täis, aga näha oli mingit uustulnukate järellainetust. KÕIK raskused olid üle saali laiali, täiesti ebaloogiliselt jaotatud ning osad ka masinate-kangide peale lihtsalt ripakile jäetud.

Inimesi endid saalis küll õieti polnud – üldse kipub saal nädalavahetuseti päris lage olema. Jääb mulje, et trenn on enamasti ikka midagi ebameeldivat, millest puhkepäeva puhul loobuda. Ka enne pühi oli ju palju artikleid, kus arutleti selle üle, kas pühade ajal on põhjust endale trennipuhkust anda. Minu jaoks on igasugused pühad, nädalavahetused ning puhkus just hea vaba aeg, kui saab mõnuga rohkem liigutada. 😀 

Õnneks oli seekord Jaanus ka saalis ning isegi jõutrenni poole peal, seega sain kükkides suuremaid raskusi proovida ja polnudki häda midagi. Pärast trenni lõime end lille ning käisime Werneri restoranimenüüd proovimas. Kui kohale jõudes oli kõht megatühi, sai see kahe käigu peale nii täis, et magusat peale ei mahtunudki. Iseenesest toit oli aus – julgen täitsa soovitada.

Pühapäeval pidime pealelõunal sünnipäevale minema, mille ette mahtus kiire ennelõunane jooksutiir – jooksin Lähte poole ja tagasi. Ehkki ilm.ee väitel oli õues tajutav temperatuur -12 kraadi, oli mul kileka ja peapealaga just parajalt värske olla. Tee oli lumine, aga jala all parajalt toekas. Mõnus trenn – kuulasin podcaste ning nautisin ilma. Kokku sörkisin vaikses lumesajus 11,02km, 01:11:20, 6:29min/km, 141bpm, indeks 53.

Ees ootab üle tüki aja täispikk töönädal. Trenni osas üritan juba harjunud rütmi edasi hoida, ehk vaheldumisi jooks ning jõutrenn ja iga kolme päeva järel puhkus.

2018/2019 eesmärgid

Võtan kiirelt eelmise aasta eesmärgid, tulemused (hahahahaaa) ja muu pudi-padi kokku.

Joostud kokku: 1500km (2017: 1200)
Jooksukuude top 3: juuli 170km, aprill 168km, august 164km.
Rahvaspordiüritusi: 6 (2017: 10)
Rekordid: uuendasin nii maratoni kui poolmaratoni rekordeid 
Trenne salvestatud: 267h (2017: 275)
Kaloreid põletatud: 134 096 (2017: ca 120K, seega intensiivsus on läinud suuremaks)

Moe pärast viskasin aasta tagasi õhku ka portsu eesmärke. Tulemus? Noh midagi taolist. 😀

How long will you keep your new year's resolutions?

2018. suuremad eesmärgid olid järgmised:

  1. Riia maraton (20. mai).
    Aeg alla nelja tunni ei tulnud, aga kahe vägagi terve jalaga tulin finišisse küll. Pool võitu. Polegi varem nii kevadisel ajal täismaratoni jooksnud.
  2. Mitte treenida rohkem, aga targemalt.
    Distants sai 2018 küll 25% suurem, kui 2017. aastal, aga toona veetsin päris palju aega vigasena ka. Möödunud aastal sain igasugustel vigastuseohtlikel kohtadel kiiresti sabast kinni ja sunniviisilisi trennipause ei tekkinudki. Ei teagi, kas asi on targemas treenimises või hakkab keha selle kohtlemisega ära harjuma.
  3. Caminole kõndima minna.
    Ei mänginud välja. Sügisene puhkus kulus pulmareisile. Korra käisime ka Lõuna-Hispaanias, kus kõndisime kaks päeva mööda rannikut ning kerge Camino hõngu sain siiski kätte.
  4. Mägedesse!
    Jälle feil! 😦 See-eest lähen märtsis Nepaali, mis on iga mägedesõbra märg unenägu.
  5. Igamehetriatlon? Tartu Mill?
    Noup. Ma siiani ei tea, kas Tartu Millil üldse oli lõpuks igamehetriatlon. Sain selle asemel korduvalt Jaanusel triatlonidel saatjaks käia. Põnevaid väljakutseid jagus selletagi küll.
  6. Käia vähemalt 2-3 korda kuus ujumas.
    Päris realistlik eesmärk ning lugesin kokku, et käisin basseinis aasta jooksul 28 korda. Küll toimusid need peamiselt hoogtöökorras Saaremaal käikude ajal, samuti alustasin jaanuaris suure hurraaga ning leotasin end vähemalt kord nädalas.
  7. Käia vähemalt 2-3 korda kuus joogas või pilateses vms võimlemises.
    Jälle ups. Sattusin aasta teises pooles totaalsele jõusaalilainele ja jätsin kõik kellaajalised rühmatrennid üldse ära (ja kodus Notsu kõrvalt just joogat ei tee). Taas tegin kiire hoogtööjoogatamise pulmareisil, kui käisin seal nädala jooksul kolm korda. Aasta skooriks jäi 12 korda.
  8. Teha kodus lihashooldust vähemalt kord nädalas.
    Selles osas olen vaikselt jälle laisemaks jäänud, aga harjumus on siiski enam-vähem sisse jäänud. Vajadusel käin jalad kiirelt rulliga üle ja paar korda olen ka jõusaalis rullinud. Vähemalt kord nädalas pole seda kindlasti toimunud kasvõi seetõttu, et olin vahepeal nädalate viisi reisil.

Väga lahkelt hinnates 3/8-st. 😀 Üldiselt oli tore mitmekesine liikumisaasta nagu ikka. Ehkki joosta sai üsna palju ning juulikuist palavust ei taha mitte meenutadagi, käisin lausa kolm korda kanuumatkal, tegin pea 50 tundi jõutrenni ning sõitsin 400 kilomeetrit rattaga (sh tegime korduvalt päevamatku Otepää kanti).

Reisisin kolm korda (Läti ei lähe arvesse), käisin elus esimest korda Vilsandil, neli korda Saaremaal, ujusin lõpmata palju kordi nii jões, järves kui meres ja võtsin viimast siinse ajaarvestuse pikimast suvest (eriti need korrad, kui ma järjekordse jooksu ajal palavuse käes kuskil põõsa all ära pidin surema). Vahetasin tööd ja nime ja vanusekümmet.

Mis saab aastal 2019? Võin julgelt öelda, et spordlikud eesmärgid hetkel puuduvad. Õnneks pole ma ka seda tüüpi, kes regulaarseks liikumiseks mõnda eesmärki vajab ning soovi korral saab neid alati ka jooksvalt ette võtta (pun not intended). Kui eelmisest aastast üldse midagi õppida, siis seda, et uusaastalubaja tüüpi ma vist ei ole. 😀 Hetkel olen totaalses vaimustuses jõusaalist, aga arvatavasti hakkavad jooksurajad valgete õhtute saabudes taas kutsuvamaks muutuma (esimese jaanuari õhtu igatahes möödus juba kiirel jooksutiirul).

Rahvaspordiüritustest on kindlasti ees Otepää Ironman 70.3 meeskondlik jooksuosa, seega tosse ma nurka ei viska ning kevadel peaks hoolega tõusutrenne ka tegema. Selle heaks ettevalmistuseks võiks ju olla igiõudne Viljandi järvejooks? Kahjuks tähendab Ironmani ajastus, et Võidupüha maratonile saan heal juhul rahulikku taastusjooksu tegema minna. Head mälestused on ka Saaremaa kolme päeva jooksust.

Aasta suurimaks reisiks jääb ilmselt juba eelpool mainitud Nepaal. Ma ei jõua seda juba ära oodata!

Kas võtan ette ka mõne täismaratoni? Ei oska öelda. Kuna sellele kuluv aeg ja energia on lühemate distantsidega võrreldes ikka hoopis teisest puust, ei hakka ma ennast selle plaani külge nui neljaks kinni laulatama.

Kokkuvõttes ootan uuelt aastalt kõvasti liikumisrõõmu ja kõike mitmekesist, mis aitaks kehal olla tugev ning terve (minu eas peab juba paatoslikul toonil selliseid lauseid kuuldavale tooma).

Trenninädal 24. – 30. detsember 2018

Näed, lõpuks suutsingi pühadesegaduses ühe pühapäeva mööda lasta. Mõlemad mu lugejad kindlasti kurvastasid. 😀

nädal.png

Esmaspäev oli jõululaupäev ning tormasime emaga enne kukke ja koitu Riisa rappa jõulumatkale, enne kui rahvahordid kohale jõuavad. Kohale jõudes olime ainukesed ning just siis, kui ära läksime, hakkasid autod tulema. Pärast seda tegin veel hantlite ja keharaskusega funktsionaalset jõutrenni. Oli väga mõnus. Ja muidugi totaalne viga nagu välja kukkus.

Teisipäeval sõitsin Tartusse, puhkasin ja sõin liiga palju.

Kolmapäeval läksime Jaanusega oma isiklikku Pekist Priid tegema ja siin tuleb mängu see, miks esmaspäevane funktsionaalne trenn viga oli. Nimelt oli mul reietagustes selline magus valu, mis jooksu peale sugugi ära ei lõdvestunud, nagu ma lootsin. Kogu üritus kukkus nii trööstitu välja, et eraldi postitust ma sellest tegema ei hakanud, aga lühike kokkuvõte teie ees.

Nimelt sõitsime rongiga Vastse-Kuustesse ja plaanisime sealt Roiu kaudu Tartu raudteejaama tagasi joosta. Teed olid lumised, ilm pigem märg ja tuul muidugi… kõvasti vastu. Tagatipuks oli marsruut palju künklikum, kui mäletasin.

Võtsime esiteks sisse 7+3 süsteemi ning üsna hea jooksutempo, aga sain sellega tõusude peal liiga higiseks ning peagi hakkas tugeva tuule käes hoopis külm. Tõusud, lumes rassimine ja pidev vastutuul hakkas üsna kähku ära väsitama. Tagatipuks läks lihasvalu reites vaid hullemaks.

Vaimse väsimuse fooni tekitas ka pidev koerahirm, sest igas teeäärses taludes oli üks kuni mitu hiiglaslikku kurja koera ning ühes kohas olid nad ka lahti. Need küll õnneks kurjad polnud, aga see selgub ju alles siis, kui ta juba sinu juurde tormanud on. Tagatipuks pidime tükk aega väravas karjuma, et omanik nad ikka kinni ära võtaks. Ültesin juba sel päeval ära kõik krõbedad sõnad, mis mul sellise “koer peab olema – ja muidugi suur ning hirmus” maakatementaliteedi kohta öelda on, aga väga kurb ning tüütu on selline asi.

Esimene toidu- ja joogipeatus saabus 17 km peal Roiu poes, aga mina olin selleks hetkeks juba totaalselt surnud. Sõin banaani ja kohukest ning rüüpasin kõvasti spordijooki peale, aga tänu pikemale seismisele hakkas mul jooksma hakates (endiselt) vastutuules korralikult külm.

Rassisime ikka edasi, aga viimane pauk saabus Kurepalust Ülenurme poole, kui kerliiklustee ära lõppes. Seni olime jooksnud lumistel tühjadel maateedel, et nüüd sattusime keset närvilist tihedat pühadeliiklust soolamärjale teele, kus autojuhid ei ilmutanud mingisugust märki sellest, et tegemist on tee, mitte ainult autoteega.

Nimelt ei tõmmanud enamik juhtidest karvavõrdki kõrvale, kui nad meist mööda sõitsid ja seda isegi siis, kui vastutulev tee oli silmapiirini vaba! Põhimõtteliselt ei saanud me lõpuks joostagi, sest jooksu pealt vee- ja lumesegusele teepervele hüppamine tundus täiesti enesetapjalik (ning autod ei jätnud selles ka mingit eksimisruumi). Lõpuks katkestasime oma ettevõtmise 25,6km peal ja läksime koju sööma ära.

Kokkuvõttes jäid matkast tooni andma hoolimatud loomaomanikud ja autojuhid ning pühademeeleolu pigem mitte. 25,62km, 7:11min/km (Roiuni oli see pigem 6:45min/km), 03:03:54, 142bpm.

Neljapäeval oli mu lihasvalu lõpuks üle läinud (no tore küll) ja tegin õhtul kiire lõdvestava jooksutiiru. 6,58km, 42:15, 6:26min/km, 146bpm, jooksuindeks 49.

Reedel sõitsin taas maale, aga käisime õhtupimeduses pikemalt kõndimas. Trenni ei teinud.

Laupäeval sõitsime Saaremaale ja tegin see-eest kohe kolm trenni jutti – esiteks aasta viimane jooksutiir, et 1500km piir ikka kätte saada. Tiirutasin Kuressaare rannaradadel 4,77km, 30:51, 6:28min/km, 145bpm ja indeks 47. Sinna otsa katsetasin Rüütli spa ürgset jõusaali, aga sain loominguliselt trenni tehtud, ehkki saalis polnud isegi kükipuuri. Lõpuks ujusin lõdvestuseks 20 minutit otsa.

Pühapäeva alustasin pooletunnise hommikuujumisega, mille järel käisime Kuressaare ümber kõikvõimalikke radu avastamas. Kõndimist kogunes hoolega ja päris hea oli lõpuks taas pikalt bussis istuda. Nädala keskmine aktiivsus tuli ikka korralikult kõrge.

Kokkuvõttes igati aktiivne pühadeaeg.

Trenninädal 17. – 23. detsember 2018

nädal.png

Hüva viimast adventi! Mul oleks pühademeeleolus äärepealt meelest läinud, et täna on pühapäev – kõik päevad on nüüd jutti ju pühad päevad. Igatahes aasta eelviimane täis-trenninädal teie ees.

Esmaspäeval käisin läbi tuisu ja lumepudru jooksmas. Panin jäätallad alla, sest kogu selle mudru all olid vahepeal libedad lõigud ka. Paras rügamine oli, mis kajastus ka pulsi- ja kiiruse suhtes. Kokku 7,84km, 51:03, 6:31min/km, 145bpm, jooksuindeks 49.

Kusjuures avastasin, kui hea jooksumuusika on tegelikult Trad Attack. Pimedas tuisus joostes tekitab see täiesti efoorilis-meditatiivse tunde (et mitte öelda “kammib puhta ära”).

Teisipäeval puhkasin ja käisin end järjekordsel jõuluõhtusöögil nuumamas.

Kolmapäeval läksin töölt otse jõusaali. Kuskil turja ja abaluude vahel oli mingi imelik pinge, mistõttu jätsin lõpuks mõned harjutused katki. Ups, saab ennast saalis ka ära vigastada küll vist. Igatahes jälle mõnus intensiivne trenn kukkus välja – uhasin kangiga jalgu ning hantlitega ülakeha peale.

Neljapäeval polnud tegelikult üldse lusti õue sumpama minna, aga tegin värske õhu võtmise mõttes jooksutiiru jõe äärde ja tagasi ikka ära. Tuul näpistas läbi käiste ning hakkas päris talviseks kiskuma. Kokku 6,5km, 42:26, 6:32min/km, 145bpm ja jooksuindeks 49. Selle nädala madalad indeksid on kindlasti põhjuslikus seoses selle nädala kehvade teeoludega. Samas päriselt see lumes sumpamine ilmselt treenib kehas igasuguseid vidinaid (pahkluid? tasakaalu?) seega mis seal ikka halada.

Reedel käisin töölt tulles kiirelt jõusaalis ära ja tegin üsna lühidalt, aga intensiivselt, sest õhtul ootas veel töö jõulupidu. Megahea trenn kukkus välja – Spotify’s mängis täpselt õige muusika, saal oli rahulik ning sattusin omadega täiesti zone’i. Pärast sumpasin kiirelt koju, sättisin jooksu pealt viisakaks ja kappasin kõhu korinal jõuluõhtusöögile.

Laupäeval oli ärateenitud puhkepäev, sest sain koju kahe paiku, ent Notsule see hommikul muidugi muljet ei avaldanud ja äratus oli ikka 8 läbi. Seepeale pakkisin auto maast laeni asju täis ning sõitsin maale ära. Õhtul tegime emaga veel tunnise kõnnitiiru.

Pühapäeval hommikul läksime ema ja koeraga Pärnusse oma traditsioonilist jõulujalutuskäiku tegema – muuli juures on uus vaateplatvorm/laudrada avatud näiteks.

Enne pimedat tegin maanteeservas veel kiire jooksu, et enne järjekordset jõulupidusööki hea isu tekitada. Lumesogas see küll kõige nauditavam välja ei kukkunud. 5,04km, 32:33, 6:28min/km ja 147bpm. Jooksuindeks lumesogane 48.

Teiseks jõulupühaks on loodetavasti teed ikka puhtaks lükatud, et oma 32-kilomeetrist matka päris pahkluuni soolasogas tegema ei peaks.

Trenninädal 10. – 16. detsember 2018

Jõulueelne hullus on ametlikult täies hoos, aga trenni mahutasin sinna vahele ikka ära. Muidugi õues pole teeolud hetkel kõige ahvatlevamad, seega omajagu tegin tubast trenni.

Esmaspäeval oli planeeritud puhkepäev ning käisime kolleegidega jõulu eel põgenemistoas ja söömas. Võtsin Aparaadis kala ja sain ootamatu maitseelamuse osaliseks – pärast seenerisotto ärakaotamist on seal kõik peale burgeri pigem pettumuse valmistanud.

Teisipäeval käisin jälle õhtul hilja jõusaalis. Järjest enam tunnen, et mul võiks seal mingi semu olla, kes vajadusel kangi või minu kinni püüaks või mind kangi alt välja aitaks, kui raskusi üle hindan. Jaanus teeb jälle triatlonitrenni, seega kui ta teises saali otsas ratast sõtkub, jõuab ta kohale umbes täpselt selleks ajaks, et minust järgi jäänud märga plekki kokku pühkida.

Kolmapäeval käisime Jaanusega jooksmas ning avastasime südalinnas oma suureks rõõmuks, et Delta hoone ja jõe vahelt minev kõnnitee on lõpuks jälle avatud. See häirib minu jooksuringe (ning tööle kõndimist) juba suvest saadik päris kõvasti, aga vähemalt praegu on tee taas valla. Juhhei! Jooks ise oli kuidagi higine ja raske, 8,15km, 53:04, 6:31min/km, 137bpm ning jooksuindeks 53.

Neljapäeval rassisin jälle jõusaalis kõike teha. Peaaegu kolm kuud tagasi hakkasin seal rohkem käima – esimene kord oli vist 17. september, aga sellest saadik on olnud veel paar võistlust ning pikem reis. Vaikselt hakkab see töö nagu välja ka paistma – mingid lihased on sinna-tänna ilmunud, mis jooksusuvega rakendust ei leidnud.

Reedel oli puhkeõhtu ja käisin tööl filmiõhtul.

Laupäeval tegime taas jooksuringi Ülenurme kandis ja võtsin targu jäätallad kaasa. Tulemuseks oli muidugi see, et kolmveerand teed oli täiesti puhas ja oleksin tahtnud tallad põõsasse visata, sest jäänagade peal asfaldil krõbistada on päris väsitav. Lõpuks võtsin need alt ära, et jooksu lõpuni peos hoida, kui 200 meetri pärast algas puhas liuväli ja pidin need jälle alla panema. Nojah siis. 😀 Vähemalt ei kannatanud selle esimese osa päris asjata.

Muidu oli jälle päris higine ning tüütu jooks – ehkki õues oli 3 kraadi külma, oli täielik tuulevaikus ning riietasin end veidi üle. Kohe pärast lõpetamist hakkas märgade riietega aga külm. Kokku 10,25km, 01:03:16, 6:11min/km, 145bpm, jooksuindeks 53. Käesoleva aastaga on mul joostud 1444km.

Õhtul toimus jälle üks jõuluistumine, muidu ma elus kolm korda ühe nädala jooksul välja ei jõuaks. Tulin sealt küll üsna vara ära ja pidasin mõnusat tubast õhtut – päris väsimus hakkab peale tulema juba pühadetoimetustest.

Pühapäeva hommikul käisime jälle tunnisel koertedeidil, aga üsna aeglases tempos ning saime külma naha vahele. Pärast päevapikkust lebotamist tegin õhtul sinna otsa jälle jõusaaliringi. 15min soojendust, vahelduseks smithil kükke ja väljaasteid (muidu eelistan vaba kangi), jalapress, clean and pressid (mis need eesti keeles on üldse?), triitsepsi kätekõverdused, rippes jalatõsted ette ning laia haardega lat pulldownid (oleks jälle pehmo lõuatõmbeid teinud, aga kang oli kinni). Lõpuks lõdvestus ja venitamine.

Järgmine nädal lööb jõusaaliskäimise küll sassi ja jõulutrall jätkub veel mitme üritusega ning päädib maale sõiduga. Pekist Priile otsustasime üle aastate lõpuks mitte minna, sest eelmine kord oli rada lihsalt liiga jube. Sõidame selle asemel ise rongiga linnast välja ja teeme lühendatud korras matka sellise plaaniga, et saab paaris kohas poes käia, äkki 5+5 süsteemi asemel 7+3 süsteemi harrastada ning pimedaks Tartusse tagasi. Distantsiks mõõtsin kaardil ca 32 kilomeetrit mis peaks veel selline mõnus ettevõtmine olema.

Trenninädal 3. – 9. detsember 2018

nädal.png

Nädal möödus jälle tihedas liigutamisrütmis ning nagu nädala tagasivaatestki näha, teen enam-vähem reeglipäraselt vaheldumisi jooksu ja jõusaali ning iga kolme päeva tagant puhkan. Mäletatavasti jooksin eelmise nädala laupäeval poolmaratoni, mille järel puhkasin vast liigagi vähe.

Esmaspäeval läksin õhtul korraks jõusaali ja mõtlesin proovida ühte funktsionaalse trenni videot, mis mulle netis ette jäi. Viga! Tehes ei saanud arugi, et midagi eriti raske oleks, aga pärast autosse kõndides tahtsid jalad alt ära minna ning kodus sain isegi istudes aru, et siit on oodata kena lihasvalu (poolmaratoni järgse eelsoodumusega muidugi).

Teisipäeval tahtsin tööl uue kontori dušivõimalused ära proovida ning päeval valges jooksmas käia (talvel ju täiesti haruldane võimalus). Oma suures õhinas ei osanud ma arvestada imelise talveilmaga, ehk vihm oli lumest teinud jubedad jääväljad, mille peal ma siis oma rämeda lihasvalu ning märgade jalgadega vaikselt tuterdasin. Vahepeal kõndisin ka, aga eks see pidigi olema kerge taastav trenn eelmise päeva lihastrennihulluse otsa. Kokku 5,31km, 36:42, 6:55min/km, 137bpm ning indeks 51.

Kolmapäevaks tahtis lihasvalu juba silmanägemist võtta ja mõtlesin juba omaette, millisest hetkest on piin piisav, et selle peale haiguslehte võtta – no niiiiii räbal ja halb oli olla. Pärast komberdasin ikka kontorisse ning ei saanud pärast nõudepesumasinast kruusi otsimist enam köögis püstigi. 😀 What le seesamunegi, kulla keha!? Lõunal arutlesin küll juba vaikselt, et äkki käiks teeks õhtul natuke peale, aga püsti tõustes sain aru, kui optimistlik mõte see oli.

Ja mis ma siis õhtul tegin? Muidugi läksin Jaanusega jõusaali kaasa ning tegin ikkagi natuke peale. Seekord katsetasin seda videot ja sain paar päris head nõksu – näiteks lõuatõmbeid teha puuris kangi küljes, kus jalad on küll ees kergelt maas, aga päriselt saab enese ülestõmbamisliigutust teha (no pole meil mingit peent kummidega funktsionaalse treeningu ala ja tuleb niimoodi getonippidega hakkama saada 😀 ). Pärast rullisin läbi pisarate reiepealseid ka ning roomasin koju mandariine sööma.

Neljapäeval pidin puhkepäeva tegema ning sain rohkem puhkust, kui planeeritud, sest veetsin peaaegu terve õhtu silmad kinni migreeniga diivanil. Järgmine kord oskan äkki paremini ära tabada, et nägemis- ja tasakaaluhäired pole ealised iseärasused või püsivast pimedusest valgesse tuppa astumise kõrvalnähud, vaid ennustavad peagi saabuvat agooniat.

Seekord viisin otsad kokku alles siis, kui juba silmad kinni tugitoolis surma ootasin. Tagatipuks oli Jaanus mitmepäevasel tööreisil ning pidin Notsu tõttu endal ikkagi kargu alla ja silmad lahti saama. Ajasin omale hambad ristis ibukaid sisse, surin veidi diivanil, lohistasin siis hambad ristis keeva duši alla, vedelesin veel natuke diivanil ja õnnestus see hoog siiski tagasi lüüa.

Screen Shot 2018-12-08 at 19.57.32.pngReedel oli päeval veel enesetunne kahtlane, aga õhtul julgesin isegi väiksele jooksutiirule minna. Väga-väga mõnus karge ilm oli ja mõnus kerge sammuga jooks. Kokku 7,05km, 45:00, 6:23min/km, 140bpm ja indeks 53. Panen siia juurde hoopis ühe pildi Mispo talvemaratonilt, kus ma oma tyrannosaurus rexi kätega mingit last taga ajan. Päris rõõmus ja tulevikku uskuv nägu on ees isegi. 😀

Laupäeval käisin hommikul koeraga pikemal tiirul ning õhtul jälle jõusaalis. Tänu pidevale jäävihmale sain lausa kolm korda autot tihkest jääst puhtaks kraapida. Imeline talv! Samuti tahaksin loota, et põrgus ootab spetsiaalne keeva odekolonni bassein kõiki neid inimesi, kes räigelt lõhnastatult trennis käivad (ja eriti halval juhul enda järelt asju ära ei puhasta). Aamen!

Pühapäeval oli eelmisest päevast mälestuseks kerge lihasvalu jalgades, aga läksime Jaanusega oma tavalisele nädalavahetuse jooksutiirule. Jõime mõnuga kohvi, rääkisime eestlaste casual rassismist ning suundusime siis kergliiklusteid vallutama.

casual rassism.png
Kes veel seda pärlit mäletab? 😀

Esimene suunavõtt ebaõnnestus täielikult, sest keerasime poole kilomeetri pärast ümber ning uisutasime alguspunkti tagasi – tee oli lihtsalt üleni puhas jää ja allamäge minnes oli mul siiras hirm omal ajud peakoorukesest välja kukkuda. Teine suund oli jooksusõbralikum, aga üsna suur osa trennist möödus ikka kõndides või jääkonaratel ukerdades. Täitsa nagu Pekist Priil oleks jälle olnud või midagi – jalad märjad ning pidamine null. 😀 Kokku ukerdasime 8,3km, 55:46, 6:44min/km (koos kõnniga), 142bpm ning indeks 50 (nii tark mu kell ju pole, et olematut pidamist oskaks arvesse võtta).

Järgmine nädal algavad juba jõuluüritused ning proovin trennid ka sinna vahele mahutada. Peaks nüüd lähinädalatel ära otsustama, kas ja kuhu ma see aasta Pekist Priid proovima lähen – loodetavasti nii hullu rada ikka teist aastat järjest ei satu.

Trenninädal 26. november – 2. detsember 2018

nädal.png

Selle nädalaga pikka juttu pole – kuna sporditegemine päädis krõbekülma poolmaratoniga Vändras, siis ülejäänud päevad kulgesid kas puhkamise või taastumise rütmis.

Esmaspäeval puhkasin pärast eelneva pühapäeva 10-kilomeetrist jooksu.

Teisipäeval tegime Jaanusega rahuliku õhtuse jooksu jõe äärde. Kokku 6,68km, 41:36, 6:14min/km, 146bpm ning jooksuindeks 51. Oli mõnus karge ilm ja igati reibas jooks.

Kolmapäeval puhkasin.

Neljapäeval tegin viimase lühikese jooksu enne nädalavahetust ning pooljuhuslikult kukkus see välja sellise süsteemiga, et jooksin esimese kilomeetri kiiremini, teise lasin sörki, kolmanda jälle kiiresti ja neljanda taas sörki. Õues hakkas selleks hetkeks juba päris külmaks kiskuma, seega kiirus oli pigem sooja hoidmiseks. Kokku 3,99km, 23:29, keskmiselt 5:53min/km, 151 bpm ning jooksuindeks 49. Esimene kiirem lõik ajaga 5:21, teine 5:04.

Reedel taas puhkasin.

Laupäeval poolmaraton, millest vahutasin pikemalt juba eile.

Pühapäeval sõitsin tagasi Tartusse ning liigutasin ülejäänud päeva täiesti minimaalselt, sest lihtsalt ei viitsinud midagi ette võtta. Päris tore on vahelduseks niisama vedeleda. Muidu olid jalad poolmaratoni järel jumala okidoki, ainult kiirema sammuga poodi astudes tuli meelde, et eelmisel päeval midagi pingutatud sai. Uuest nädalast kibelen juba jälle jõusaali, sest praegu on see vahelduseks uus ja põnev.

Mispo Talvemaraton 21,1km, 01.12.2018

Kes veel mäletab, siis novembri algus oli tegelikult erakordselt soe – käisin õhtuti jooksmas ning higistasin oma pikkade varrukatega nagu saunas. Sel ajal tekkis mul ka naiivne idee ennast lõpuks 1. detsembriks Vändra Mispo Talvemaratonile registreerida. Muidugi poolmaratoni distantsile, sest isegi mina sain aru, et kuus ringi Vändra vahel tiirutada pole just teab mis motiveeriv elamus. Kolm 7-kilomeetrist ringi seevastu tundus vaimselt kuidagi eriti lihtne valem (nagu öeldud, täitsa naiivne).

Täna jõudis see kauaoodatud imeline detsembri esimene päev siis kätte ja loodetud +5 kraadi, kuiva, sooja ning päikesepaiste asemel (sest see on ju kõige tavapärasem detsembriilm ever) ootas mind kahekohaline külmanäit, tuul ja libedus. Cause f… you, that’s why. 

Iseensest oli ilm ju tegelikult imeilus. Sõitsin hommikul vanematekodust Vändra suunas ja ei jõudnud õues laiuvaid valgeid välju omaette ära ohkida. Kohale jõudsin tunnike enne starti ning Vändra kultuurimaja ümbrus oli päris melurohke. Tegelikkuses nii varajast saabumist tegelikult tarvis poleks olnudki, sest sain numbri kohe kätte ja kõlgutasin ülejäänud tunnikese niisama jalga ning vaatasin inimesi.

Tegemist tundus olevat paraja nišiüritusega, kus käiakse juba aastaid ikka paar päeva jutti jooksmas, teise päeva õhtul kindlasti peol ka ja kõik tunnevad juba enam-vähem kõiki. Huvitav oli ka see, et enne jooksu pakuti samuti süüa. Ise võtsin enne starti ühe geeli, et külmas ikka energiat jaguks. Selga jätsin Crafti suusapüksid, fliisi, kileka ja kaks buffi – kaela ning pähe. Jalas olid tavalised õhukesed tossud koos paksude talviste jooksusokkidega. 

Sooja ei teinud õieti keegi ning põhimass kulges õue alles kolm minutit enne stardipauku. GPS leidis õues vaevu asukoha üles, kui juba panime üllatavalt suure rahvamassiga joone tagant minema.

Ehkki lootsin mõnusat üritust ja külma tõttu plaanisin seda võtta nagu rajateenindusega pikka treeningut, läks esimese hooga muidugi kiirem käik sisse. Viga, nagu ikka. Samas oli liiga külm, et ka väga nautlema jääda ja pulss oli algusest peale vaevu üle 160, seega tegelikult ei näinud ma põhjust ka hoogu maha võtta. Mõõdukalt raske hakkas ka peaaegu algusest peale – ei teagi, kas põhjuseks olid teeolud, veel harjumatuna mõjuv külm või paksud riided, aga jalad ning olemine oli tönts. 

Esimene ring oli veel päris tore, ehkki ring kulges Vändra vahel oodatust üksluisemas ümbruses. Omajagu heitlesin oma buffiga – näo ees läks see märjaks ning ei lasknud hingata, aga ära võttes hakkasid nina ja huuled kohe külmuma. Lõpuks vahetasin selle asendit terve jooksu edasi-tagasi.

Teise ringi alguses pidi stardi/finiši alal ka joogipunkt olema, aga vahtisin küll ringi ning lihtsalt ei näinud seda. Kui paarisaja meetri pärast aru sain, et jooksin sellest mööda, lõin esiteks verest päris välja. Juua oleks tahtnud küll. Võtsin selle asemel jälle ühe SiSi geeli ja jäin 10,5 km joogipunkti ootama. Mõtlesin omaette, et kui 8.-9. km peal juba nii raske on, ei kesta ma küll lõpuni ära. Õnneks turgutas soe spordijook teeninduspunktis hästi ning rada läks punktist mööda lausa kaks korda ning rüüpasin vahele jäänud punkti korvamiseks siis lausa mõlemal korral. Vaimselt  oligi vist kõige raskem teine ring, sest kolmandale poleks enam kuidagi tahtnud minna – nii palju mu lootusest, et see kuidagi vaimselt lihtne valem on.

Kolmanda ringi alguses küsisin juba stardi/finišialale jõudnuna kaugelt, kas siin kuskil juua ka saab. Selgus, et joogipunkt oli kummaliselt nurga taha peidetud ning pidin topsi järele rajalt kõrvale astuma. 15. kilomeetri jooksul võtsin peale veel ühe kofeiiniga SiSi ning eesmärk oli see jooks lihtsalt ära lõpetada. Keskmine tempo oli seni püsinud 5:35 kandis, aga tuulisematel või kerge tõusuga lõikudel (Kesk-Eesti mõistes on iga väiksemgi pinnamoeerinevus puhta mägi kohe) kukkus see juba üha lähemale 5:40 tempole.

Mõtlesin, et selle pingutuse peale võiks siiski kahe tunni piiri sisse jääda ning pressisin lihtsalt kilomeeterhaaval edasi. Peas arvutasin üha, et kui näiteks 5 kilomeetrit on jäänud ning keskmine tempo 5:36, võin järgmised kilomeetrid põhimõtteliselt 5:55ga joosta ja ikka kahe tunniga valmis saada. Negatiivse üllatuse pakkus viimane joogipunkt, kus topsid olid nii ära jäätunud, et kummutasin omale kõlinal puhast jääd suhu. Selleks hetkeks oli lõpuni jäänud veidi üle kahe kilomeetri, seega hoidsin lihtsalt hammatega ees rühkivatest meestest kinni ja panin edasi.

Ikka majade vahel kiira-käära, kirikukünkast üles, üks libe lõik, teine libe lõik, koperdi-koperdi. Vahepeal panin Spotify uuesti käima, mis vahepeal ära katkeb ning lõpuks keskmise tempo asemel koguaega ette vajutades märkasin, et jõuaksin veel alla 1:58ga lõpuni. Tegin vist elu haledaima lõpuspurdi (hambad võiks ju ikka alles jääda) ja sain oma kella järgi sekundipealt 1:57:59ga üle joone. 

Screen Shot 2018-12-01 at 20.11.48.png

Kokku 1:57:59, tempo 5:35min/km, 163bpm (Tartus oli 168) ning see oli üsna samasse auku algusest lõpuni, Polari jooksuindeks 53.

Pärast istusin kui puuga pähe saanuna veidi kultuurimaja fuajees, rüüpasin medaliga koos jagatud mineraalvett ja vaatasin, kuidas mitu inimest ühte teist osalejat elule tagasi üritasid hõõruda. See külm polnud tõesti mingi nali. Kuna tagatipuks oli lõpetajatele lubatud saun koos pesemisega hoopis õues (sest miks mitte, eksole), panin lihtsalt kola kokku ja läksin sõbrannaga Vändra Pitsasse sööma. Tõesti väga hea pitsa oli, ehkki mu isu selle pingutuse peale oli pigem olematu.

Samas sain jälle kinnitust, et poolmaraton on ikka üks igati inimlik distants, sest enesetundele see erilist kabelimatsu ei pane ja jõudsin veel enne pimedat koeraga rabas 5-kilomeetrise tiiru kiirkõndi teha.

Üldiselt oli Mispo Talvemaraton päris nunnu ja omapärane üritus – alates osalejatest, toimumiskohast ning söötmisest-jootmisest kuni rajateenindajateni välja. Suunajateks olid igasuguses vanuses kohalikud, kellest meeldejäävaim oli üks karvamütsi ning hiigelpaksude prillidega onu, kes minu viimasel ringil parajasti poolt stritslit haukas. Sellise ilmaga ühe koha peal passimine on ilmselt veelgi suurem katsumus, kui kaks tundi joosta vehkida (või 4, 5 või isegi 6 tundi maratoonarite puhul).

Sellega sai nüüd kinlasti viimase joone alla mu selleaastane jooksuvõistluste hooaeg – ongi juba isu jälle rohkem jõusaalis toimetada. Jooksukilomeetreid on tänasega täis 1405, seega 95 on veel 1500ni minna. Küll jõuab!

Trenninädal 19. – 25. november 2018

Screen Shot 2018-11-25 at 18.27.12.png

Jälle üks nädal mööda lennanud, millest treenides möödus umbes viis tundi.

Esmaspäevad hakkavad vaikselt püsivateks puhkepäevadeks kujunema, sest nädalavahetus on ju parim aeg, et hullumoodi trenni teha. Igatahes vedelesin õhtu otsa tugitoolis ning ei andnud isegi siis alla, kui Jaanus mind jõusaali meelitas. Jõudsingi selle võrra mingite muude toimetustega rohkem järjele.

Teisipäeval oli tööl päris ränk päev, millele järgnes üsna ränk jooks. Jalad olid väga vastikult kanged ning rasked. Ilmselt eelmise nädalavahetuse Pühajärve ringist ja jõusaalist. Kokku tegin 6,69km, 43:20, 6:29min/km, 141bpm ja running index 51. Koju jõudes rullisin üle tüki aja jalad üle.

img_20181122_214848_816818327179.jpg

Kolmapäeval tegin jälle jõusaali.

Neljapäeval tegime Jaanusega koos jooksutiiru ja ilm oli selleks ikka väga super – vaikne, nulli ringis ning kuiv. Kokku tiirutasime Emajõe ääres 8,35km, 52:43, 6:19min/km, 141bpm ning indeks 54

Hiljem katsetasin Filipiinide kuurorti hommikusöögimenüüst inspiratsiooni saanuna õhtuseks snäkiks vaeseid rüütleid, ehk french toast’i teha. Leotasin täisterasaia viilu sisse terve muna ning katsin selle hiljem kreeka jogurti, vedela mee, kompotikirsside ning tumeda šokolaadi laastudega. Uus totaalne lemmik (kirsside asemel töötaks mango muidugi paremini, aga selleks peaks teise ilma otsa lendama).

Reedel oleks võinud ilmselt puhata, aga kuna tööl oli sebimist palju, läksin juhtmete sirgutõmbamiseks jälle jõusaalist läbi. Nimelt valmistusime päeval usinalt õhtuseks uue kontori soolaleivapeoks, mille käigus lasin täis umbes pool tuhat õhupalli. Nüüd vaatan rohkete õhupallidega üritusi küll hoopis teise pilguga, sest kogu see pull võttis aega mitu tundi, mille lõpuks olid mu peopesad õhupallinööride kinnisikutamisest peaaegu vermel ning sõrmenukid verised (eks see talviselt kuiv nahk aitab ka kaasa). Ilma kinnasteta poleks jõusaalis küll midagi teha saanud, aga näiteks jõutõmme oli kinnastegagi paras katsumus.

Laupäeval võtsin väljateenitud puhkepäeva, mis pärast eelneva õhtu pidu samuti ära kulus. Ei oska öeldagi, kas kurjakuulutavad ennustused 30ndates vanainimeste pohmellide kohta vastavad tõele või oli tegemist mingi anomaaliaga. Peol manustasin 5-6 tunni jooksul pool liitrit naturaalset siidrit ja pokaali veini. Öösel käisin mitu korda joomas ja iga kord tundsin nagu oleksin hullupööra pidutsenud.

Hommikuks olin õnneks ära taastunud ning pärast kiiret hommikusööki kimasime juba Notsuga rappa, et talle eelmise õhtu üksiolek viisakalt korvata. Seli-Sillaotsa matkarada osutus parajaks seiklusrajaks, kus saime üllatavalt palju turnida.

Tänu spordiplaanide puudumisele õnnestus pealelõunal ka tiir sisustuspoodides käia – muidu elame praeguses korteris juba kaks aastat ning pole suutnud puuduolevaid laelampegi ära osta, sest nädalavahetusega on alati parematki teha, kui poodi minna. Lõpuks tegin produktiivse põike SportsDirecti ning kiiršoppasin omale uue ujumistrikoo. Sain Speedo Endurance 10 kloorikindlast materjalist trikoo 34 euroga. Mõneks ajaks jälle muretu.

Pühapäev tervitas meid vist Filipiinide reisist saadik esimese korralikult päikselise päevaga. Hoolimata üsna heast unest oli mul hommikuks täiesti rongi alla jäänud tunne ning peeglist vaatas vastu selline nägu, et me kõik jääme ükskord vanaks. Pärast pudrukausi taga virgumist läksime siiski oma tavapärastele Ülenurme radadele jooksma, ehk tiirutasime põllu- ja tehnokülade vahel kergliiklusteedel. Kuidagi kummaline ebakõla tekkis, kui jalgade jaoks oli tempo väga rahulik, aga mootori jaoks liigagi raske. Lisaks hakkas mul õhukestele riietele vaatamata palav ja samal ajal nägu külmus kerge tuulekese käes. Jaanus kannatas samamoodi, seega eriline nautlemine see jooks polnud, aga midagi väga hullu ka mitte.

Kokku 10,26km, 01:04:17, 6:16min/km, 148 bpm (mitte väga rahulik) ja jooksuindeks kehvale enesetundele vaatamata isegi viisakas 51.

Homme võtan selle elamuse peale kohe uue puhkepäeva ning üritan üldse järgmisel nädalal rohkem jalgu sirgu lasta ja muude ettevõtmistega tegeleda. Läpakaga tugitoolis kudemise toimetusi on ootel korralik to-do-list ning lihased ilmselt vaid tänavad võimaluse eest rahus taastuda.