Käruost oli umbes ainus titekulutus, mille üle me siiralt elevil olime ja samas üldse pead ei murdnud. Nimelt oli mulle kuskilt juba varem silma jäänud, et Thulel on nüüd uus jooksukäru mudel – Thule Urban Glide 2, mida saab ka korviga kasutada, ehk põhimõtteliselt sobib üks käru lapsele sünnist saadik.
Varem olid jooksukärud kasutatavad sellest vanusest, kus laps juba ilusti istub ning pead hoiab, ehk umbes pooleaastasest saadik. Mitut käru osta oleks aga päris mõttetu tundunud. Nüüd oli aga võimalik soetada üks võimekas ning ilus käru sünnist saadik ja erinevalt paljudest trendikärudest oli sellele juba peale vaadates näha, et tegemist on puhta funktsionaalsusega. Inimestena, kes oskavad kvaliteetset matka- ja spordivarustust hinnata, tundus see ainus loogiline valik.
Kust saime?
Kuna tegemist oli nii uue mudeliga, samas sai see ilmselt tänu stiilsele välimusele ka päris trendikaks, olid järelturu hinnad mõttetult laes. Seetõttu matsime sealt soetamise mõtte üsna kähku maha. Kasvõi keskkonna mõttes oleks kasutatud käru hea meelega võtnud, aga kui hinnavahe uuega on vaevu mõnikümmend eurot, garantii lõppenud või lõppemas ja raam ka juba kulunud, siis täielikku titekraami samariitlast ning järelturu ärikunnide lüpsilehma me ka mängida ei tahtnud.
Just eelmisel suvel tõusid UG2-de hinnad hüppeliselt kohati 100-200 eurot ning kui seni olime kiiganud Über Kidsist tellimise poole, ei tasunud see enam ära. Kohaliku poe puhul on lihtsam ka asju ajada, kui peaks midagi garantii mõttes juhtuma. Enamikul kohalikel pakkujatel tõusid hinnad 700-750 euro kanti, aga saime enda oma veel 549 euroga Tshopist.
Kusjuures esimese hooga tellisime selle lehe leiunurgalt üldse black on black mudeli poenäidise (noh, see kõige stiilsema välimusega süsimust pill), mis pidi olema väheste kulumisjälgedega, aga uuest märgatavalt soodsam. Ma pole küll pedantlik perfektsionist, kes suvalise plastmassikraapsu peale öösel magada ei saa, aga kohale jõudis käru, mis nägi välja nagu oleks selle raamiga läbi kivihunniku sõidetud. Samas olime ka järelturul näinud, et just see must raam tundub kulumisjälgedele väga vastuvõtlik olevat ning need paistavad väga silma ka (must on sellel ainult värvikiht).
Seega saatsime selle tagasi ja valisime hoopis tumehalli mudel halli raamiga. Ilmselt peab see ka pleekimisele paremini vastu ja äkki ei kuumene päikese käes väga ära. Praeguseks on see tumehall mudel küll kallimaks läinud ja kõige odavamad on sinine ning punane mudel.
Mis puudutab kõiki muid jubinaid, on need Thule puhul suhteliselt kallid ning tuleb eraldi osta. Näiteks korvi tellisime kõvasti soodsamalt järelturult, sest neid liigub seal juba omajagu (korvi kasutusaeg on ju ainult pool aastat). Sellele pole meil midagi ette heita, nägi välja peaaegu nagu uus.
Samuti valisime näiteks Maxi Cosi turvahälli, mis käruraamiga kõige lihtsamini sobiks, aga adaptereid esimese hooga ei tellinud, enne kui kindlad olime, kas või kui palju neid vaja läheks. Vajadusel saab need ju paari päevaga koju tellida.
Äärepealt oleksin tellinud korvile spets vihmakile, mis maksab jälle 40 eurot. Õnneks taipasin viimasel hetkel, et korv on ju küll suhteliselt universaalne nähtus ning sain sõbrannalt universaalkatte üldse tasuta – istub ideaalselt (universaalne vihmakate on muidu ka ikka kõvasti odavam kui see Thule spets kiletükk).
Samamoodi kavatseme kõigi järgmiste lisadega oodata-vaadata, kas reaalne vajadus tekib ning sellest lähtuvalt juurde soetada. Või kui tõesti juhtub järelturul midagi sel hetkel liikuma, tellin sealt.
Ja kuidas on siis?
Nüüd oleme kaks kuud käruga päriselt ringi rallinud ja aeg väikesteks vahekokkuvõteteks. Seni oleme väga VÄGA rahul. Esiteks on see käru lihtsalt nii ilus. 😀 Ma pole muidu üldse mingi titekraami entusiast, aga nagu öeldud – kes ka muidu kvaliteetset varustust hinnata oskab, naudib selle käru kasutuskogemust igal juhul.
Istumisosa monteerisime praegu täiesti maha ning paime korvi külge. Eelnimetatud lisadest pole peale selle tegelikult põhimõtteliselt midagi vaja läinud.
- Vihmakile pole isegi paduvihmas kordagi peale pannud, sest korvisuu käib nii kinni ning korv ise on täiesti vihmakindel. Ma ei kujuta ette, millises orkaanis ma sukelduma peaks, et selle suu täiesti kinni tahaks panna. Muidugi me ülearu ei põe ka, kui lapsele mõni veepiisk või tuulepuhang siiski näoni jõuab. Ja nähtavasti ei põe tema ka – loodetavasti tuleb temast üks karastunud jõmm.
- Turvahälli adaptereid me pole siiani ostnud, sest seniste külmade ilmadega turvahälli otse soojast autost vankriraamile tõsta ei saaks niikuinii – ikka peaks mingit lisariietumist tegema. Ja siis on lihtsam laps juba soojakotti torgata ja sellega vankrikorvi. Korv ise käib raamile ja raamilt ära muidugi megamugavalt. Niisama kaubanduskeskustes šoppamas me ei käi ning üleüldse ei soovitata last liiga kaua turvahällis hoidagi.
- Kõikvõimalikke pudeli-, snäki- ja mobiilihoidjaid pole ostnud ning ei ole veel vajadust ka tundnud.
Näinud oleme kõikvõimalikku ilma alates päris külmast, sopasest, lumeplägasest, megatuulisest ning paduvihmast, lõpetades viimase nädala päris soojade ilmadega. Tänaval ega treppidel sellega veel hätta pole jäänud ning ehkki esialgu üllatud pidevalt kohtade üle, kus kärutajatele mõeldud pole, saab selle käruga vajadusel ka puujuurikasest-porisest nõlvast üles nagu nipsti. See on ikka totaalne traktor parimas mõttes.
Mis puudutab liikumismugavust üleüldiselt, siis väidetavalt on tegemist üsna laia käruga (just tagarataste mõttes) ning lugesime hoiatusi, et igast uksest sellega sisse ei mahu või võib poes hätta jääda. Seni oleme igast uksest siiski kenasti läbi mahtunud ning ehkki mu esimene poeskäik lõppes sellega, et ma lõpuks jõuetus vihas jalaga mingi kaubaaluse lihtsalt tee pealt eest lõin (tolle hetke labürintidest poleks küll ühegi käruga mugavalt läbi pääsenud), on see just manööverdamise mõttes tegelikult kitsastes oludes väga võimekas. Põhimõtteliselt saab seda tänu kolmele rattale ühe koha peal ringi keerutada ja juba paari korraga manööverdad seda ühe käega nagu vana virtuoos.
Ahjaa, käru käib ka väga kergelt kokku-lahti, ehk autosse pakkimine käib ülimugavalt. Arvasin küll ise, et nt tagarattaid me tingimata alt ära võtma ei hakka, aga Jaanus on seda siiski iga kord teinud, sest see käib tõesti nii lihtsalt.
Kuidas joosta on?
Jooksu osas on tegelikult öeldud, et kuni laps on korvis, siis selle käruga joosta ei tohiks. Muidugi on vahe ka, kas lasta kõnnist veits kiiremat sörki siledal rahulikul kergliiklusteel või minna kuskile keerulisemasse liiklusolukorda sprinte tegema või kartulivagudele kolistama.
Jäin ka ise äraootavale seisukohale, kas ja kui palju esimese poole aasta jooksul üldse joosta tahan. Nt püsilugeja Taunts juba ennustas ühe mu postituse all, et jooksukäru jääb pigem seisma ning lõpuks anname ikka üksteisele pigem selle tunnikese, et ilma käruta jooksmas ära käia.
Aga nagu juba siin kirjutanud olen, käin viimased pool kuud jooksmas üle 1-2 päeva ning olen väga-väga rahul. Jooksen mööda väga siledaid teid, mille osas tean iga auku ja äärekivi ning neist konarustest manööverdan üle kõndides. Jooksmist see väga palju ei sega, sest veereb tõesti hästi, on suurepäraselt ühe käega manööverdatav ning jälgin seda, et hoian käepideme võimalikult keha lähedal ning vahetan iga kindla aja tagant kätt.
Mis on suurim vahe üksi jooksmisega:
- Tuul. Talvest saadik puhuvad sageli ikka väga tugevad tuuled ja käru on ikka tuntav tuuletakistus. Siis tuleb vahel edasijõudmise või käru otsehoidmisega küll omajagu vaeva näha.
- Suurematest tõusudest üles minnes annab lisaraskus ikka tunda. Samas praegu lausa naudin seda tunnet, et mingeid lihaseid ka korralikult rakendada saab.
- Tempo on muidugi madalam ja/või pulss veidi kõrgem, aga treeniv efekt ja saadav emotsioon ikka õige.
- Marsruuti tasub valida ikkagi tee sileduse järgi.
Samas võimaldab see mu ennelõunase pikema jalutuskäigu ühildada trenniga. Õhtud on praegu nii lühikesed ja iga tund hinnas, et eelistan sellel ajal parem Jaanusega juttu ajada või vahelduseks arvuti taga täitsa tühja vedeleda.
Eile käisime esimest korda hoopis kolmekesi jooksmas ning see oli ikka väga tore. Koos pole me jooksnud sellest ajast saadik, kui mul rasedana häälepael hingamist hakkas takistama ning ma nii aeglane olin, et ta mu kõrval põhimõtteliselt kõndis. Ütleme, et see oli nagu kulbiga soola kallamine minu niigi veritsevatele hingehaavadele ja parem vaevlesin sel ajal üksi tiksuda.
Seega kogu selle pika jutu lõpuks julgen käru soovitada kindlasti. Suurepärane masin on see juba igapäevaseks liikumiseks, aga nüüd võin juba kinnitada, et mugavuse pärast sellega ka jooksud jooksmata ei jää. Pigem vastupidi.
Veel üks spordiblogi 